Category Archives: joogid

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Toidutegu-5 ja rabarberi-bellini

Peaaegu oleksin unustanud. Pea on pilgeni täis muid mõtteid ja kalender muid meeldetuletusi ning asjaolu, et siinne veebipäevik sai alguse viis aastat tagasi, oleks võinud hõlpsasti üldse meelest minna. Kes oleks 27. mail 2008 osanud arvata, et viis aastat hiljem olen vahetanud näiteks töökohta ja autot, et on olnud inimesi, kes on tulnud ja läinud koos osaga minust, aga Toidutegu püsib endiselt. Püüdmas hetki, helisid ja maitseid. Vaatamas vaikust. Pakkumas ehedalt emotsionaalset äratundmisrõõmu ja ilusaid illusioone. Katsetamas, mida saab teha sõnadega ja mida toiduga. Mina pole seesama inimene kes viis aastat tagasi, olen kogenud ja kasvanud, aga ka mõned haavad ja armid juurde saanud, ning Toidutegu on retseptikogust arenenud elu peegelduseks – koos kõigi  moonutuste ja aeg-ajalt kahtlemata ka kõverpeegliefektiga.

Kõigile teile, kes te olete siit nende 5 aasta jooksul üle 900 000 korra läbi astunud – aitäh lugemast, vaatamast, katsetamast, kommenteerimast ja kaasa elamast!

Juubelit tähistatakse tavaliselt mulli ja promilliga, aga kuna on rabarberihooaeg, siis võib need kõik kokku panna. Väidetavalt 1940ndatel Veneetsias loodud bellini kokteil koosneb tavapäraselt proseccost ja virsikupüreest, siinne variant on Jamie Oliverilt, aga vaevalt ta päris esimene oli, kes rabarberi kasutamise peale tuli.

Ja kui juba bellini, siis olgu ka muusikas: Vincenzo Bellini – Riccardo aaria “Ah! Per sempre io ti perdei” ooperist “I Puritani”. (Ehkki kokteil pole nimetatud siiski mitte helilooja, vaid 15. sajandi Veneetsia maalikunstniku Giovanni Bellini järgi.) Ja kuna aaria on üks mu lemmikuid, siis olen muidugi esituse suhtes ülimalt kriitiline, sest umbes pooltel juhtudel kiputakse seda interpreteerima täiesti hüsteerilises maneeris. Aga Simon Keenlyside’i, Ludovic Tézieri või Mariusz Kwiecieńi versiooniga üldiselt alt ei lähe.

Rabarberi-bellini

Rabarberi-bellini

300 g rabarberit
75 g suhkrut
1 pudel proseccot

Tükelda rabarber, pane koos suhkru ja natukese veega potti, kuumuta keemiseni ja hauta, kuni rabarber on täiesti pehme. Püreeri või suru läbi sõela ja jahuta. Täida kolmandik klaasist rabarberipüreega ning vala peale vahuvein (võid seda enne pool tundi sügavkülmas hoida).

Rabarberi-bellini

Vürtsikas siider ja mandariinid siidris

Loominguline fantaasia näitas vahepeal murettekitavaid kängumise märke. (Isegi Saalomon Vesipruul oli kirjatöös tunduvalt edukam, tal oli siiski juba esimese päeva õhtuks luulest pealkiri “Leekiv armastus” valmis ja teisel päeval esimene lausegi (“Ma armastan”) paberil (tõsi, pärast seda otsustas ta, et vaim surematu teose loomiseks siiski veel valmis ei olnud)). Sõnad põgenesid. Süüa teha ei viitsinud. Fotoaparaati ei võtnud peaaegu kaks nädalat kättegi, aga ega sellel valitseva polaaröö tingimustes nagunii suuremat jumet poleks olnud (siit ei tule muidugi teha järeldust, et ma lund ootaks!).

Teistmoodi aeg on olnud ja palju mõtteid, mida ei pidanud vajalikuks lõpuni mõelda, kuni banaalsel moel pannakse su ette järele mõtlemiseks rasvases kirjas lause: you cannot change, what you refuse to confront. Päevad, mida läbid köielkõndija näiliselt kerge elegantsiga, sest lihtsalt oled nii otsustanud. Ühel hetkel ikkagi vääratad ja siis on juba ükskõik. Järgmistel päevadel on okkad püsivalt püsti.

Isegi muusika kippus väsitama, kuni ühel hommikul tuli Klassikaraadiost Charles Gounod’ “Sanctus” missast Pühale Ceciliale – nii ehe ja hinge puudutav, et mõistmine-äratundmine-taastõdemus vormus iseenesest. Et elu on looming. Vormub teoseks koostöös inimestega, kellega me kokku puutume ning nende olukordade ja hetkede – nii rõõmsate kui kurbade – kaudu, mida me läbi elame.

Tehatahtmine tuli niisiis peale pausi tagasi ja tegi näo, et pole kunagi kuskil ära käinudki. Taaskohtumises oli värve ja vürtse.

Vürtsikas siider

1 pudel (75 cl) naturaalset õunasiidrit
100 g suhkrut
2 kaneelikoort
2 tähtaniisi
3 nelki
2 kardemonikupart
4 sl tumedat rummi

Pane siider, suhkur ja maitseained potti ning kuumuta, kuni suhkur on sulanud. Pane iga klaasi põhja lusikatäis rummi ning vala peale kuum siider.

Mandariinid siidris
(idee: nami-nami)

20 väikest mandariini
0,5 l vürtsikat siidrit

serveerimiseks vahukoort

Koori mandariinid ja aseta tihedalt üksteise kõrvale madalasse nõusse. Vala peale veidi jahtunud siider ning lase vähemalt paar tundi maitsestuda. Soovi korral serveeri vahukoorega.

Mangolassi

Juttu ei ole, seekord kõnelegu vaikus enda eest. Põhimõtteliselt ei ole ka retsepti, sest nii väheste koostisosade loetelu ja kahelauselist valmistusviisi ei paindu keel üldse retseptiks nimetama. Aga vähemalt on see jogurtijook maitsev ja kosutavalt kollast värvi.

Muusika: Billy Joel “Matter of Trust”

Mangolassi
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

4 dl kvaliteetset mangopüreed
4 dl maitsestamata jogurtit
soovi korral suhkrut ja kardemoni

Mikserda mangopüree ja jogurt kokku, soovi korral maitsesta suhkru ja kardemoniga. Võid lisada ka jääkuubikuid, melissi- või piparmündilehti. Serveeri kohe. Mangopüree võib ka ise valmistada, kui õnnestub kuskilt hankida piisavalt küps ja mahlane mango – aga ka mangokompott sobib.

Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga ja hõõgvein

Elus olen nüüd jälle. Neli päeva puhkust ei tee inimesega imet. Teiseks inimeseks ammugi mitte. Ei olnud seda oodatudki. Aga kui saab jälle natuke iseendaks, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, premeerida ennast koogi ja hõõgveiniga – mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! – ja kui te olete mina, siis võtta lahti oma märkmiku ja leida, et keegi kaabakas on sinna juba üht-teist kirja panna jõudnud :P.

Ah soo jah, täiesti terve naine või mis – olgu see teile õpetuseks, et te iialgi puhkust ei võta 😀 – mina, kes ma muidu olen roostevabast terasest tehtud, korjasin justnimelt puhkuse ajal endale miski tõve külge. Nii et see hõõgvein siin täidab tervise parandamise õilsat eesmärki ;).

Hõõgveini tarvis võta pudel punast veini, lisa nelki, kaneelikoort, pipart, ingverit, sidruni- ja apelsinikoort, muskaatpähklit, tähtaniisi jms, maitse-eelistustele vastav kogus suhkrut või mett, soovi korral veidi apelsini- või viinamarjamahla, kuumuta umbes 80 kraadini (ära lase keema) ning jäta veerand tunniks kaane alla seisma. Kurna vürtsid välja, lisa paar supilusikatäit konjakit või rummi ja serveeri apelsini- või sidruniviiluga.


Mustasõstra-mandlikook kondenspiimaga
(mugandatud: Siit nurgast ja sealt nurgast)

Tainas:
175 g võid
180 g nisujahu
50 g rukkikliisid
50 g mandlilaaste
1 sl suhkrut
2 sl külma vett

Täidis:
300 g musti sõstraid
1 purk (400 g) suhkruga kondenspiima
200 g toorjuustu
50 g mandlilaaste

Haki külm või ja jahu segamini, lisa suhkur ja purustatud mandlilaastud, lisa külm vesi ja sega tainas ühtlaseks (seda kõike on lihtsam teha köögikombainiga, käsitsi tuleb natuke rohkem vaeva näha). Suru tainas pirukavormi põhja ja äärtesse ning pane pooleks tunniks külmkappi. Täidise jaoks sega toorjuust ja kondenspiim ning lisa mandlilaastud.
Seejärel küpseta külmast võetud põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsenud põhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.

Kaks kasulikku kiivikokteili

Kõikvõimalikud puuvilja-, marja-, piima-, jogruti- jne kokteilid ning smuutid on üldiselt ilusad, maitsvad, kasulikud ja lihtsad valmistada. Lõputu hulk varieerimisvõimalusi pealekauba.

Kiivi-jogurtikokteil rohelise teega

2 kiivit
1 küps banaan
2 dl maitsestamata jogurtit
2 dl rohelist teed

Tükelda kiivi ja banaan, lisa jogurt ja jahtunud roheline tee. Püreesta kõik köögikombaini või saumikseriga ühtlaseks ning serveeri kohe.

Kiivi-melonikokteil

2 kiivit
2,5 dl tükeldatud melonit
1 dl piima
soovi korral 1 tl mett või suhkrut

Püreesta kõik ühtlaseks  ja serveeri kohe. Mulle meeldib ilma magustajata, mõnus ja värskendav, aga ma usun, et mõne inimese arvates on liiga maitsetu.