Category Archives: juust

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Advertisements

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

Tomati-juustupirukas

Tahate öelda, et ma pean varsti tööle minema?
Ei, appi!
Puhkus on kulgenud suhteliselt suurepäraselt. See tähendab mitte midagi tehes. Ent ärge laske end mu väljendusviisist eksitada. Mittemidagitegemine on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm. Loomulikult ma tegin vihtu, korjasin mustikaid, keetsin moosi, kastsin tomateid, käisin täditütre juubelil, jooksin, sõitsin rattaga, lugesin läbi virna raamatuid.
Aga trajektoor pendeldas peamiselt linna ja maa vahel, telefon püsis võimalusel välja lülitatuna, sotsiaalmeedia elas oma elu, kõik laadad, teatrid, sündmused ja muu palagan toimusid minu osavõtuta, ma suhtlesin väga vähe, ei koristanud, ei teinud remonti ega midagi muud, millega terve hulk inimesi oma puhkust enamjaolt tundub sisustavat.
Kaks taburetti said uue väljanägemise, kapi kõpitsemiseni ei jõudnud, seega jääb ka postitus värvi kuivamisest oma aega ootama.
Hetkiti tundsin seda suurt elus olemise rõõmu.
Päikeselaiguliste männitüvedega mustikametsas.
Jooksutiirult tulles ning sama soojaga vette hüpates.
Istudes palkmaja terrassil, ümber soe tuul ja pea kohal ööliblikate lend.
Jalgrattasõidu joovastavas vabaduses.
Ja lugedes poole ööni raamatut – jumalik vabadus, ei mingit vajadust sundida end normaalsest kolm tundi varem magama, et suuta hommikul kuidagiviisi funktsioneerida kõige selle jaoks, mida nagunii teha ei taha. 

Aga rõõm oligi rohkem boonuseks. Tasakaal oli see, mida ma taga ajasin, sest päris eredaks elus olemiseks olin ma kaugelt liiga väsinud. Nüüd võiks ehk juba proovida. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte, sest täiesti elus olemine, alasti emotsioonid, võib-olla ka veri, valu ja paljad närvid – seda on liiga palju. Liiga palju teravaid servi.
Samas – kui neid teravaid servi üldse pole, on mul ka raske end elusana tunda. Seda olen öelnud varemgi. Pilvedesse ja põhja ja uuesti pilvedesse – sellega tulen ma toime, lõputu nullnivoo lähedal lohisemisega mitte.
Sellest ka see, et küllap olen siin viimasel ajal ikka endaga päris rämedasse vastuollu läinud. Kummalisel (või mitte nii kummalisel) kombel aitas mul sellest aru saada ühe lähedase inimese sõnavõtt, milles ta andis mõista, et tuleks justkui ennast rohkem maailma järgi kohandada. Sulaselgest ootamatusest kaotasin korraks pinna täitsa jalge alt. Pärast seda sattusin raevu.
Samas on sedasorti sõnavõtud teatud mõttes tagajärg, kui sa üritad inimestele öelda, milline sa päriselt oled ning see ei klapi täiesti selle ettekujutusega, mis neil on. Tendents, mida muuseas olen märganud ka juhul, kui inimesed üritavad talitada universaal-teoreetilise nõuande järgi: öelge teistele, mida te tahate, muidu teised ei tea ju teile seda anda. Reaktsioonid jagunevad minu vaatluse põhjal kaheks – ühed leiavad, et jumalast normaalne on öelda, mida sa tahad, et nt sinu rõõmustamiseks tehakse (ja ma olen üpris kindel, et nemad teevad seda niigi); teised seevastu tõstavad lärmi kingitud hobuse suhu vahtimise teemal ning leiavad, et mis mõttes sa tuled ütlema, mida ma peaksin tegema, mina teen nii, nagu ma tahan ja kui see sind ei rõõmusta, siis on viga sinus.

Ent maailmaga sobitumisest – ma pole nimelt elu sees eriti muud teinudki, kui püüdnud end sobivamaks ja pisemaks kohandada ning nüüd, kus see kõik lõpuks siiski kaugelt liiga ahistavaks muutus, üritatakse mulle öelda, et olen ikka kuidagi vale ning peaks püüdma olla keegi teine – unustage ära. Ma alles hakkan endaks saama, need on alles õied, mida te praegu aimamisi näete. Eks paistab loomulikult, mis sellest bravuurist alles jääb, kui puhkus läbi saab ning sensoorne ülekoormus jälle ülemääraseks muutub. See on kurvavõitu tõde, et tööl käies läheb suurem osa energiast taastumiseks, loomiseks ei jää praktiliselt midagi alles.
Loomulikult on mulle öeldud, et ei peaks nii tundlik olema. See tähendab siis, et ei peaks mina olema.
Aga ma ei saa mitte hingata. Ma ei saa mitte tunda ja tajuda. Mõnikord ma mängin selle mõttega. Et kui püüaks mõne kuldkala või päästaks juhtumisi mõne džinni pudelist, kas annaks oma terava tunnetuse ära ning saaks vastu maailma, kus oleks tublisti tuhmimad värvid, aga ehk palju enam meelerahu. Lõpuks jõuan alati järeldusele, et ega vist ei annaks, sest usutavasti ei välista üks tegelikult teist.
Järelikult on kõik korras.

Muusika: Burak Malçok “Toz Ruhu”

Tomati-juustupirukas

Tainas:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
150 g täistera-speltajahu

Täidis:
2 suurt muna
150 g riivjuuustu
1,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
125 g mozzarellat
erivärvilisi tomateid ja mõned kirsstomatid
soola ja musta pipart
värsket basiilikut

Sega taina jaoks toasoe või, riivitud juust, koor ja jahu ühtlaseks tainaks ning suru 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja külgedele.
Klopi munad lahti, lisa koor ja riivjuust, maitsesta soola ja pipraga ning vala tainale. Tükelda mozzarella ning jaota vormi. Kata viilutatud tomatitega ning purusta veskist peale musta pipart.
Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit. Enne serveerimist lase pirukal veidi jahtuda ja taheneda ning rebi peale basiilikut.

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ’ilus laul’ või ’ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

Lehtpeedipesto

Kuidas see puhkamine nüüd õigupoolest käiski? Paaril viimasel aastal tuli see mul tegelikult juba üsna hästi välja, sel korral näib küll, et närvilisus ei kipu lahkuma. Peaasi on plaane mitte teha, õigupoolest üldse mitte midagi teha, vaid lihtsalt aega surnuks lüüa.
Sisemine kubjas hakkab kraaksuma, loomulikult.
Aga enam tal mind petta ei õnnestu, tean juba ammu, et see autopiloodile programmeeritud vajadus pidevalt midagi teha on pelgalt tühisusetunde tajumise ja mugandumisega käsikäes käiva võõrandumise kattevari.
Nüüd ma juba tean, et kui mõtted ja meel lähevad tasapisi vaiksele säästurežiimile, siis saab sõnaõiguse see teine hääl, mis tuletab meelde kõik uned ja unistused ning meenutab sedagi, et ajuti on musta võimalik valgeks mõelda mängleva kergusega, aga seda teadvuse tagumises kambris tiksuvat teadmist ei õnnestu päriselt unustada või ignoreerida mitte kunagi. Teadmist sellest, et see tee, mida mööda sõidad, on tegelikult ringtee.
Nii et kui sellest endale aru anda, siis ei pea enam vaikust ja nullilähedast tempot kartma. Võtad oma jalgratta, veini, raamatud, kasvuhoone, ooperi, sõnad, rajad ja rabad ning ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lased kõigel lihtsalt olla. Seniks, kuni soovidest ja unistustest saavad kunagi otsused.

Muusika: Dmitri Šostakovitš “Waltz No. 2” (esitab tšellokvintett Cellostrada)

Kuna lehtpeeti on mul rohkesti, siis tundus hea mõte olevat sellest pesto teha, sai kenakese sületäie sinna ära kasutada. Sobib tarbida nagu pestot ikka – pastakastmena, ciabattal või liha lisandina.  Ja kui viitsimist on, võib kõrvitsaseemneid enne kuival pannil röstida.

Lehtpeedipesto

Lehtpeedipesto

korralik peotäis lehtpeeti
1-2 küüslauguküünt
125 g kõrvitsaseemneid
75 g parmesani juustu
u 1 dl oliiviõli
soola, pipart
poole sidruni mahl

Lehtpeedipesto

Pane kõik koostisosad köögikombaini ja purusta (mitte päris ühtlaseks pastaks, segu peaks jääma veidi tükiline). Vajadusel lisa rohkem oliiviõli, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Lehtpeedipesto - Swiss chard pesto_640 (2)

Rukolapesto

Mul olla mingi puhkus olnud.

Hea küll, oli tõesti. Üldiselt ei tohiks inimestele muidugi mingit puhkust üleüldse anda, pärast ei pruugi tükk aega rööpasse tagasi saada.
Vanasti kippusin puhkuseks suuri plaane tegema. Alati pidi midagi põhjapanevat toimuma või vähemalt pidi sellest saama midagi senise elu parima suve sarnast vms (mida iganes see siis ka ei tähendanuks). Pole ilmselt vaja öeldagi, et see lõppes loomulikult lati alt läbi jooksmisega – suuri tegusid ei sündinud ja tööle tuli naasta tundega, nagu poleks mingit puhkust üldse olnudki.
Edaspidi sain muidugi targemaks. Nüüd pole enam mingit probleemi veeta puhkus mitte ainult et ilma plaane tegemata, vaid üldse midagi tegemata. Ja nii puhkab erakordselt hästi. seda võin teile kinnitada. Mitte mingit vajadust ei ole üritada puhkuse jooksul kõike ülejäänud aasta jooksul tegemata jäänut ära teha. Selle jaoks on ülejäänud aasta.

Noh, lõpuks muidugi tuli maa peale tagasi tulla, see tähendab eile niisiis. Üllatusega pidin nentima, et ei olnud nii hull, kui võis karta, mis andis muidugi ohtralt põhjust enese üle uhke olemiseks. (Nüüd järgneb ‘aga’).
Õhtul nimelt tuli meelde, et see üks päev ei tähenda mitte muhvigi. Mis te tahate öelda, et ma pean homme ka tööle minema? Ja nii 11 kuud järjest? Ei-ei, siin peab olema mingi eksitus, see ei saa elu olla. 5 päeva  ja 40 tundi nädalas. Päriselt…?
Sellest tulenevalt tekkisid täna juba mõned eksistentsiaalsed küsimused koos teatava vajadusega rehabilitatsiooniteenuse järele. Ja vihma ladiseb juba teist päeva (see on hea muidugi, lilli ei pea kastma ja mu auto pole elu sees nii puhas olnud), rääkimata sellest, et õhtul koju sõites võtab teekond Laia tänava ühest otsast teise ligikaudu 10 minutit (jalgsi saaks nii umbes kolm korda kiiremini). Ja ööd on pimedad ja taevas on tähed (teoreetiliselt) ja metsas on seened (reaalselt, ise nägin).

Nii et see vihm ja nii edasi, ühesõnaga õhtul tekkis juba tahtmine süüa midagi sooja ja vürtsikat. nii et arvasin, et peaks tegema kreveti-tšillikastmes pastat. Mille tulemusel jõudsin järeldusele, et palun väga,  isegi süüa ei oska ma teha. Pastakaste sai nõnna vedel ja lahja, tšillil polnud mitte mingit, no absoluutselt mitte mingit teravust ja parmesani juustu, mida teadsin kapis olevat, oli ka keegi sisse vehkinud (eks ma ise teinud ju nädal tagasi küpsetet suvikõrvitsat parmesaniga).
Ja see olukord nõudis ilmselgelt juba veini! (Ega sellel kah õiget maitset ei olnud, aga ma pole nii ammu punast veini joonud, et ega ei mäletagi, mismoodi see maitsema peab.)

Muusika: Olav Ehala “Lambalaul” (Kes peab, see saab aru. Ei ole sugugi lihtne olla lamba-aasta Lõvi.)

Rukolapesto

Rukolapesto

100 g rukolat
50 g mandleid
u 1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola, pipart
poole sidruni mahl

Vajadusel loputa ja kuivata rukola, pane koos ülejäänud ainetega blenderisse või minilõikurisse ja purusta, vajadusel lisa oliiviõli juurde ning maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Rukolapesto

Pommuvorm

Vahel tuleb päike välja täiesti ootamatult. Nagu eile õhtul, kui olin 25-kilomeetrise vastutuule-ringiga kohalikku poodi sõitnud, tulin koju aukude vahel slaalomit sõites, seljakotis soliidne kogus kohupiima järjekordse plaadikorbi tarvis ja käe otsas kõlkumas viiekilone arbuus ning täiesti ootamatult hakkas kõik nalja tegema.

Aga nagu arvata võiski, oli see valvsuse uinutamiseks, et valmistuda nuga selga lööma. Iga kord arvad, et see ei tee enam haiget. Iga kord lubad, et seda ei juhtu rohkem. Ent ma olen ainult inimene ja aeg-ajalt mõraliseks murenemine kuulub inimeseks olemise juurde. Need mõrad kasvavad alati kinni. Aga… kurat, ma ütlen, kurat küll! Ütleks veelgi rohkem, aga mitte avalikult. Isegi minusugused, kes annavad lahkelt uusi võimalusi, suudavad lõpuks aru saada tasakaalu puudumisest, kui üks on valmis ujuma üle ookeani ja teine ei astu porilompigi.

Ent möödunud aja jooksul jõudsin muu hulgas ka järeldusele, et ma olen jumala lootusetu. Võimetu ütlema teravusi seal, kus need oleks õigustatud, ja eriti ei suuda ma neid öelda inimestele, kellest ma hoolin. Aga kuidas nad muidu mõista võiksid, et mina ka ikkagi ei loe mõtteid?

#%&¤&¤##¤%&)(?/&%¤¤&%¤#”¤%%&/

Neetud küll, ma saan ju kõigest aru! Ma mõistan igasuguseid seisukohti ja igasuguseid motiive, aga kui mind nii paljukestki ei usaldata, et võiks kõike otseallikast kuulda… siis tuletavad needki haavad end taas meelde, mida ma arvasin juba olevat kinni kasvanud.

?%&/((&%¤#”#¤%&//()==

Täiskasvanuks sain kah vahepeal ja sellega kaasnes mõnevõrra ootamatu arusaamine, et asjaolu, kas keegi kedagi armastab, ei ole üldse kõige olulisem. Olulisem on, kas ta sellega midagi peale hakkab või mitte. Võib kellestki mõelda hommikust õhtuni, aga seda mitte kunagi mitte kuidagi väljendada, mitte teha ühtegi liigutust, millest teine inimene võiks aru saada, et sa teda oma ellu tahad, ja polegi tähtis, kas see on hirmust või mugavusest.
Küllap me kõik oleme kunagi olnud need, kes ei tee mitte midagi, ma ise olen seda olnud ja mu elus on olnud selliseid mehi, kellega vahest kohtume aastakümnete pärast Tartu turuhoones (peaks see veel alles olema) räimeleti ees, hüvasti-noorus-saapad jalas, ja siis ma ehk ütlen, et ma ju teadsin, ja et kõik oleks ju olnud võimalik, aga… nad lihtsalt ei teinud mitte midagi.

Muide – kas keegi teab ega kuskil ei otsita majakavahti? Mida üksikumal saarel, seda parem. Vahepeal on mul nimelt tunne, et minu tümakataluvuse limiit on juba eluohtliku varuga ületatud. Kuskil on mingi rahvakogunemine – tümakas. Spordiüritus – tümakas. Mööda sõitvates autodes – tümakas. Kõrvaltänava ridaelamutes – tümakas (tõsi, ühel õhtul kostis sealt üle kvartali Vikerraadio õhtujutt lastele). Naabermajas – tümakas.
Mis on teil õigupoolest viga, kas vaikus oleks tõesti nii hirmus? Ja noh, snoob, nagu ma olen, ei saa mainimata jätta, et miskipärast ei kuule kunagi kedagi koduaias üle poole linnaosa keelpillikvartette või džässi kuulamas, ühestki möödasõitvast autost ei ole mina veel kuulnud näiteks võimast bassihäält laulmas armastusest Tatjana vastu (kui te juhtumisi siiski kuulete midagi sellist, siis on see arvatavasti minu auto).

Muusika: Joe Williams “Here’s to Life”

Pommuvorm

Pommuvorm (melanzane alla parmigiana)

2 keskmist või 3 väiksemat pommut e baklažaani
oliiviõli
soola, pipart
350 g mozzarella juustu
100 g parmesani juustu
värsket basiilikut

Tomatikaste:
oliiviõli
800 g tomateid (kui pole tomatihooaeg, siis 2 purki purustatud tomatit)
2 küüslauguküünt
soola, pipart
värsket basiilikut

Tomatikastme jaoks kuumuta oliiviõli, lisa hakitud küüslauk, hauta veidi, lisa tükeldatud tomatid või tomatikonserv, maitsesta soola ja pipraga ning lase umbes 5 minutit keeda. seejärel alanda kuumust ja hauta umbes 45 minutit, Viis minutit enne keetmise lõppu lisa basiilikulehed.
Lõika pommu pikkupidi umbes 1 cm paksusteks viiludeks, laota ahjuplaadile, pintselda oliiviõliga, raputa peale veidi soola ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, keera seejärel viilud ringi, pintselda ka teiselt poolt õliga ning küpseta 10 minutit.
Määri ahjuvormi põhjale õhuke kiht tomatikastet, kata baklažaaniviiludega, sinna peale lao mozzarellaviilud, raputa veidi riivitud parmesani, seejärel jälle tomatikaste, baklažaan, mozzarella. Kõige pealmiseks kihiks jääb tomatikaste, sinna peale jaota basiilikulehed ja suurem osa riivitud parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Pommuvorm