Category Archives: kaerahelbed

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Marja-kohupiimakook

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.

Marja-kohupiimakook

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada,” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole, ma olen nii ääretult üksik, ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

Eno Raud “Naksitrallid”

Niisiis – millal te viimati mõne kirja saite? Mitte arve. Mitte reklaami. mitte meeldetuletuse, et te pole ikka veel panka oma krediitkaardile (mida te üldse ei tahtnudki, aga andsite järele, et tüütust telefonimüüjast kiiremini lahti saada) järele läinud. Isegi mitte postkaardi. Ma mõtlen kirja. Ümbrikus. Margiga. Käsitsi kirjutatud.

Liiga palju tahetud? Olgu peale, langetame lati madalamale, ehkki see mulle ei meeldi. Aga ega ma ise ei ole kah sellist kirja juba mõnda aega saanud (sisepostiümbrikud ei tule õigupoolest arvesse ja kirju nad ka enamasti ei sisalda).

Ütleme siis e-kirja. Ent mitte käigu pealt visatud kaks lauset, vaid korraliku täislausetega kirja, millest on tunda, et selle saatja on istunud ja järelikult justnimelt teile mõelnud.

Eelmisel nädalal? Aasta tagasi? Mitte kunagi? Või on kirjade kirjutamine äkki hoopiski anakronism? Ma keeran vindi üle, loomulikult. Kuid kas maailmas, kus pealiskaudsus kombineerituna kiirustamisega niigi levib nagu pandeemia, ikkagi piisab telefonikõnest, sms-ist, msn-ist, Skype’st, Twitterist või teatest Facebooki seinal? Ei piisa, kaugelt ei piisa, sest need jätavad petliku mulje, nagu tõesti oleks tegemist suhtlusega. Mul ei ole midagi kaasaegsete kommunikatsioonivahendite vastu, neil kõigil on oma plussid (ja miinused, sest mõnel puhul näib, et kõik, mis peaks olema mõeldud suhtlemist hõlbustama, ainult raiskab seda aega, mis võiks kuluda elus inimestega kokku saamisele). Mitte miski ei asenda reaalset kontakti ning päriselt rääkimist-kuulamist, ent aega selleks on tihti liig harva, ning kõige lähemal pärissuhtlusele seisab minu jaoks justnimelt kiri.

Kirja kirjutamine ja saamine paneb kaasa ja järele mõtlema, sunnib tempot maha võtma, suunab sõnastama ja ümber sõnastama ning tekkivast mõttevahetusest hargneb üha uusi teemasid. Päev on omal kombel kohe korda läinud, kui leian kirjakasti avades läkituse mõnelt oma kirjasaatja-sõbralt – ja tänu teile on mul tunduvalt paremini läinud kui Muhvil – ma ei pea iseendale nõudmiseni kirju kirjutama.

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

200 g võid
150 g tumedat muscovado suhkrut
250 g maapähklivõid
2 muna
150 täisteranisujahu
150 g kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa maapähklivõi ning sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad, vanillisuhkur ning eelnevalt omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja kaerahelbed. Sega ühtlaseks tainaks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile lusikaga väikesed kuhjad ning suru veidi lamedamaks. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Cranachan

Oli täiesti tavaline laupäev. Nädalavahetuse puhul helises kell veerand tundi hiljem (mida ma pärast kahetsema pidin, sest talv ei tea mingist nädalavahetusest mitte muhvigi ning auto aknad olid paksus jääs, mida ma – kirudes ja vandudes ja kella vahtides loomulikult – kraapima pidin).

Päev möödus vaheldumisi siin, seal ja kolmandas kohas. On täitsa kindel, et kui ma just enne surnult maha ei kuku, õpin ma ühel heal päeval ära korraga mitmes kohas olemise.

Koduteel läksin cranachani jaoks viskit ostma. Ma pole mitte kunagi tähele pannud, et kohalikus poes oleks muusika mänginud, aga ometigi kõlas seal just tol hetkel Billy Joeli “Piano man”.

Nii ma siis seal kassajärjekorras seisin, kõht tühi, jalad märjad ja ostukorvis pudel viskit ning taustaks kõlas:

and they’re sharing a drink they call loneliness, but it’s better than drinking alone…

See oli omamoodi üksildane ja melanhoolne hetk.

It’s nine o’clock on a Saturday, the regular crowd shuffles in…

Kell üheksa olin mina juba kino-ooperis.  Milline palsam hingele! Ainuüksi Phillipi aaria “Ella giammai m’amo” Ferruccio Furlanetto ettekandes oleks kogu päeva piisavalt õilistanud, üks minu isiklikke lemmikuid Simon Keenlyside Rodrigona oli puhas boonus. Nimetage seda eskapismiks, kui tahate, aga imekaunis muusika ja suured tunded ravivad mu räsitud vaimu, ükskõik kui anakronistlik ooperižanr siis olemuselt ka poleks.

Öörahu saabus kell 2. Lõpp hea, kõik hea.

Son, can you play me a memory, I’m not really sure, how it goes. But it’s sad and it’s sweet and I knew it complete…

Cranachan

Cranachan
(allikas: nami-nami)

100 g jämeda jahvatusega kaerajahu või kaerahelbeid
3 sl šoti viskit
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
300 g vaarikaid

Sega kaerajahu ja 2/3 suhkrut ning kuumuta kuival teflonpannil keskmisel kuumusel, kuni suhkur karamellistub (sega pidevalt ja jälgi, et kõrbema ei läheks). Sega soojale segule juurde viski ning lase 10 minutit tõmmata. Vahusta rõõsk koor ja ülejäänud suhkur tugevaks vahuks. Sega viskiga segatud kaerajahu vahukoore hulka. Aseta pokaali põhja vaarikad ning jaota segu sinna peale. Kaunista vaarikatega ja hoia enne serveerimist pool tundi jahedas.

Cranachan

Õuna-kaerahelbe plaadikook

Õuntega on sel aastal üldiselt kehvasti. Ainus õunapuu, millel midagi küljes, on seesama igitubli poolmetsik puu, millest ma olen kirjutanud selle õunakoogi juures. Eelmisel korral maal käies korjasin endale tubli kotitäie kaasa. Pool sellest sai realiseeritud õuna-apelsinimoosiks. Sealjuures olin ma suutnud ära unustada, kas neid õunu oli vajalik koorida või mitte. Igaks juhuks helistasin asja täpsustamiseks emale. Õnnekombel ei võtnud ta telefoni vastu, sestap otsustasin omaenese tarkusest, et ei ole neid tarvis koorida miskit (ega ei olnud ka). Järgmisel päeval helistas ema tagasi ja ütles, et tema küll koorib :P, mispeale ma arvasin, et oli väga hea, et ma seda eelmisel õhtul teada ei saanud. Ma oleks neid õunu seal poole ööni koorinud! 😀 Mitteteadmisest on kasu – mõnikord :P. Ülejäänud poole kotitäiega tuleb veel tegeleda, erinevate õunakookide kujul siis eeldatavalt.  See plaadikook on näiteks üks tänuväärne võimalus, sest seda on lihtne teha, maitseb hästi, saab kiiresti valmis ja sisaldab päris ohtralt õunu.

Õuna-kaerahelbe plaadikook
(allikas: perenaine.ee)

Tainas:
300 g nisujahu
75 g jämedaid kaerahelbeid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
70 g suhkrut
50 g fariinsuhkrut
125 g võid
2 dl kohvikoort
2 muna

Kate:
500-600 g õunatükke
2 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Sega jahu, kaerahelbed, küpsetuspulber ja suhkrud. Klopi munad lahti ning sega kohvikoorega. Lisa kuivainesegule vaheldumisi kooresegu ning sulatatud ja pisut jahtunud või. Sega tainas ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lao peale õunatükid ning puista peale suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Kaerakile

Kuidas pildistada kaerakilet? (Pilte uuendatud augustis 2014.)

On ju lihtsalt lapsemäng pildistada näiteks… maasikatorti. Põhimõtteliselt teeb suurema osa tööst objekt ise ja teil ei jää endal mitte midagi muud, kui valida ava ja säriaeg. Ja kui just viitsimist on, siis saab ju vähese vaevaga haarata mõne melissilehekese või sõeluda peale tuhksuhkrut ning – voila! Aga kaerakile… selline… ebamäärane, et mitte otse öelda ebaapetiitne hallikas võdisev ollus… Kes seda lapsepõlves sööma pole õppinud, see teda vist naljalt suu sisse ei võtagi. Mina võtan küll, mulle maitseb ja mul on hea meel, et ma õigel ajal vanaemalt selle tegemise ära õppisin, nii ma ikka siis igal suvel vähemalt korra teda teen. (Või peaks ütlema just teisipidi – et kes seda lapsepõlves pole vihkama õppinud, see julgeb ehk täiskasvanuna proovida? Sest ma tean inimesi, kelle meelest kaerakile on üks elu koledamaid kulinaarseid katsumusi.)

Kaerakile

Aga ikkagi – mismoodi teda siis pildistada, et neidki, kes asja vastu ehk vähemalt pisukest uudishimu tunnevad, mitte eemal peletada?

Retsept on siin toodud nõnda, nagu mina kaerakilet teen. Retseptid, mida ma mujal kohanud olen, soovitavad umbes ööpäeva jagu hapnemist, mis on minu kogemuste kohaselt kaugelt liiga vähe. Kaerakile peaks ikkagi olema tuntavalt hapukas ja selle saavutamiseks kulub vähemalt 2 (kui mitte 4) ööpäeva (üle hapneda ei tohi ka muidugi lasta, aga siin ei oska ma paremat soovitust anda, kui järgida kõhutunnet). Kui traditsiooniliselt serveeriti kaerakilet nii soojalt kui külmalt, siis mina olen külma variandi usku, soojalt ei lähe eriti kaubaks.

Kaerakile

Kaerakile

500 g kaerahelbeid
3-4 viilu rukkileiba
sooja vett

Pane kaerahelbed ja tükeldatud rukkileib savist või roostevabast terasest kaussi ning vala peale soe vesi. Mõne aja pärast jälgi, et kaerahelbed poleks paisudes kuivale jäänud ning vajadusel lisa vett. Pane kauss soojemasse kohta 2-3 ööpäevaks hapnema. Kui segu on parajalt hapu, kurna see läbi tiheda sõela paksupõhjalisse potti. Kui vedelik tundub liiga paks (või on saanud liiga hapu), lisa pisut vett. Keeda tasasel tulel, pidevalt puulusikaga segades (oluline, sest muidu kipub segu põhja kõrbema), kuni segu pakseneb. Vala kaerakile kaussidesse ja lase jahtuda. Õige kaerakile lööb jahtudes kausiserva küljest lahti. Serveeri (otse kausist või kummuta taldrikule) külmalt suhkru ja piimaga.

Kaerakile

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

Mida teie arvate kamast? Minu meelest ei ole kama selline toiduaine, mida kas vihatakse või armastatakse. Mulle tundub hoopis, et seda kas armastatakse või suhtutakse sellesse täieliku ükskõiksusega. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kama suu sissegi ei võtaks, jaotus käib enam-vähem pooleks: need, kelle jaoks kamata poleks õiget suve, ja need, kes söövad ära, kui ette antakse, aga ei liiguta oimugi. Nami-nami kooskokkamine vol. 17 propageerib just kama. Ainus võimalus kama tarbimiseks ei ole sugugi mitte keefiri või hapupiimaga, lisaks kõikvõimalikele soolastele ja mugsatele roogadele on sellest võimalik teha näiteks selle retsepti järgi kamapalle. Originaalis kasutatud jõhvikad said asendatud mustade sõstardega, muude ainte koguseid samuti natuke kohandatud ja tulemus polnud üldse mitte paha. Ainult mett paneksin ma järgmisel korral pisut vähem, originaalis leidunud astelpajusiirupi jätsin üldse ära, aga minu jaoks oli ikka natuke liiga magus. Ent muidu – kas ei ole siis  mitte kaunis ja trendikas, aga samas üdini eestipärane suupiste?

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

250 g kamajahu
200 g hapukoort
150 g kohupiima
4 sl mett
5 cl likööri Vana Tallinn
100 g külmutatud musti sõstraid

Kaunistamiseks:
250 g kaerahelbeid
suhkrut
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru kausis hapukoor, kohupiim, mesi, liköör ja kamajahu ühtlaseks mass. Lisa ettevaatlikult segades sõstrad ja pane kamamass umbes tunniks ajaks sügavkülma tahenema. Rösti kaerahelbed kuival pannil suhkruga kuldseks ja lase jahtuda. Veereta kamamassist pallikesed ning veereta neid röstitud kaerahelvestes. Kaunista tuhksuhkruga.