Category Archives: kala-mereannid

Topeltvürtsikilud

Olen endiselt elus küll. Ma lihtsalt ei kirjuta. Mitte midagi.

Kaotasin nimelt vahepeal täielikult usu (ilusatesse) sõnadesse (igasuguse kannatuse ka) ja katsetasin, kas saab olla üldse kirjutamata. Sai küll (no ma proovisin teistsuguseid sõnu kah, aga selle peale tekkis tunne, et tuleks tsenseerida mitte üksnes sõnu, vaid ka mõtteid, nii et jätsin heaga pooleli). Usk muidugi tuli pikapeale teatud määral tagasi, kirjutada tahtmine mitte. Eks ta ühel hetkel ikka kohale hiilib ja teeb ilmsüüta näo, nagu poleks kuskil käinudki, sellepärast ma murelikuks muutumist väga tõsiselt ei kaalu.

Seniks:

Let everything happen to you: beauty and terror.
Just keep going.
No feeling is final.
(Rainer Maria Rilke)

Muusika: Wojciech Kilar “The Kiss”

Topeltvürtsikilud

Topeltvürtsikilud
(allikas: Oma Maitse)

1 karp vürtsikilu
1 väike punane sibul
5 cm jupp porrut
4 tl kappareid

Kaste:
1 küüslauguküüs
1 dl oliiviõli
4 tl palsamiäädikat
1 tl sinepit
soola, pipart

Puhasta kilud ja aseta vaagnale. Puista peale hakitud sibul, õhukesed porrulauguviilud ja kapparid. Sega kastmeained, vala kaste kiludele ning lase külmkapis maitsestuda vähemalt 3 tundi, veel parem järgmise päevani. Serveeri vutimunade ja musta leiva või röstsaiaga.

Topeltvürtsikilud

“Rigoletto” ja sproti-sibulapirukas

“Rigoletto” on mu lemmikooper ja seepärast hoiatasin oma kaasvõitlejaid enne laupäevast kino-ooperit, et lavastuse ja lauljate kritiseerimine on lubatud ainult mulle. Mis ei tähenda, et ma ei oleks olnud lavastuse kontseptsiooni suhtes keskmisest skeptilisem. Ajastutruuduse hülgamine mulle küll sümpatiseerib, aga „Rigoletto“ toomine 16. sajandi Itaaliast 1960. aastate Las Vegasesse tekitas siiski pigem sügavaid kahtlusi, kui intrigeeris.

Sest see teos on (ausõna!) täiesti geniaalne (muusikaliselt eelkõige, kuna tegelaste psühholoogiliste portreede ja arengu suhtes on olemas paremaid näiteid). Nagu ma ikka tavatsen öelda – geniaalne alates esimesest noodist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane takt on kõlanud. Kõige vähem pean ma muidugi siinkohal silmas ülipopulaarset hertsogi laulukest, pigem räägin Gilda ja Rigoletto duetist „Figlia!… Mio padre!“, ooperiajaloo ühest jõulisemast kättemaksustseenist „Si, vendetta“, sama jõulisest triost viimases vaatuses (nn tormistseen) ja ületamatust kvartetist „Un di se ben rammentomi… bella figlia dell’amore“, lõpustseenist – no põhimõtteliselt ikka kõigest muust peale “La donna è mobile”. Nii et kuna muusika räägib enda eest ja kui lauljate vokaalsete võimete teatavatest puudujääkidest võib ju mõnikord isegi olla võimalik mööda vaadata, siis peituvad karid mujal – (eelkõige baritoni) näitlejavõimete absoluutsel puudumisel on tulemuseks kohutav farss (olen näinud, tean).

Seekordsed ootused lauljatele nii vokaalses kui dramaatilises mõttes olid väga kõrged ning õnneks pettuma ei pidanud (kui, siis pisut vaid Maddalena osatäitjas Oksana Volkovas). Nägusat tõbrast ehk hertsogit kehastanud Piotr Beczala ja „Rigoletto“ vaat et kõige stiilipuhtama tegelase, palgamõrtsukas Sparafucile rollis üles astunud üpris muljetavaldav noor bass Štefan Kocán olid juba varasemast tuttavad, saksa sopranit Diana Damraud (Gilda) ja nimiosalist, suurepärast ehedat Verdi baritoni, serblast Željko Lučićit, kellele Rigoletto on üks hiilgerollidest, tundsin eelnevalt küll vaid katkendite ja üksikute aariate alusel, aga ülimalt kõrgete ootuste tekkeks piisas sellest igatahes.  Mulje oli jäänud, et Lučić annab oma rollidele üpris poeetilise värvingu ning tõeks see ka osutus, kusjuures ta pole kindlasti traditsiooniline Rigoletto ei oma hääle ega rollilahenduse poolest. ‘Traditsiooniline Rigoletto’ võib muidugi kõlada ainult natuke vähem jaburalt kui ‘tavaline pesupulber’, aga kindlasti leidub neid, kelle arvates on Lučići Rigolettos liiga palju soojust ja väärikust ning liiga vähe kibestumust ja jõhkrat kättemaksuhimu. 

Lavastuse kontseptsioon oli kummalisel kombel enam kui töötav. Tegelikult andis see kogu loole täiesti teistsuguse ja omal moel isegi traditsioonilisest tõlgendusest usutavama mõõtme. Võtkem kasvõi kasiino baari toodud esimese vaatuse stseen, milles Rigoletto mõtiskleb enda ja Sparafucile sarnasuse üle – ühe relvaks on sõnad, teisel nuga – üksildane hing tühjas baaris viskiklaasi taga jagamas oma mõtteid vaikiva ning oma töös ilmselt kõike näinud ja kuulnud baarimehega. Või terve viimane vaatus, paigutatuna räpasesse äärelinna lokaali, millest on õige hõlpus uskuda, et seal valgust kartvaid asju aetakse. Araabia šeigiks riietatud Monterone ja postitantsu elementidega “La donna è mobile” olid ehk vahest õige pisut liiast, aga ainult õige pisut.

Ehkki ausalt öeldes olid solistid nii heal tasemel, et nad oleksid võinud kogu ooperi ka täiesti tühjal laval ette kanda ning esmaklassiline elamus oleks ikkagi olnud garanteeritud. Mul oli eelmine öö praktiliselt vahele jäänud, ometi ei tulnud kogu kolme ja poole tunnise ülekande jooksul kordagi isegi meelde, et äkki peaks uni peale tulema.

See oli lihtsalt suurepärane. (★★★★★)

Sproti-sibulapirukas

Sproti-sibulapirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 sibulat
1 porru
praadimiseks õli
250 g sprotte
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Rulli vajadusel tainas õhemaks ning kata sellega väiksema neljakandilise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed.
Kuumuta pannil õli ning prae viilutatud sibul ja porru klaasjaks. Jaota sibulatäidis tainapõhjale ning lao peale õlist nõrutatud sprotid. Klopi munad kergelt lahti, lisa koor, maitsesta soola ja pipraga ning vala pirukale. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Sproti-sibulapirukas

Jõulukingitused köögist

Kulinaarsed kingitused on maitse asi. On inimesi, kes nendest suuremat ei pea – et mis kingitus see on, ma ju söön selle ära. Mulle endale aga meeldivad söödavad kingitused väga, isegi iga aastaga aina enam, ja sellepärast kipun ma neid aeg-ajalt ka teistele tegema. Söödav kingitus tähendab (maitse)elamuse ja emotsiooni kinkimist ning eriti head alaliiki esindavad veel need, mille kinkija ja kingi saaja saavad koos ära süüa/juua – niiviisi olete lisaks veel kinkinud asjadest tunduvalt väärtuslikumat – oma aega. Allpool on väike valik kulinaarseid kingitusi, mida kõiki jõuab põhimõtteliselt veel jõuludeks valmistada. Aga minu arvates on igati tore mõte ka üleüldse mitte midagi kinkida, vaid minna näiteks koos uisutama ja pärast hõõgveini jooma.

Muusika: Craig Hella Johnson “Will There Really be a Morning?”

Suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

250 g mandleid
5 sl (pruuni) suhkrut
0,5 dl vett
2 tl piparkoogimaitseainet
0,5 tl tšillipipart

Pane kõik ained pannile, kuumuta keemiseni, alanda veidi kuumust ning kuumuta pidevalt segades, kuni vesi aurustub ja suhkur mandlite ümber karamellistub (algul võib tunduda, et mandlid kleepuvad kokku, kuid edasi kuumutades eralduvad need ilusti üksteisest).

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

500 g räimefileed
3 dl vett
1 sl soola
1 sl suhkrut
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
3 nelki
3 tera vürtsi
1 sibul
1 porgand
4 sl valge veini äädikat

Kumuta vesi, suhkur, sool, vürtsid ja viilutatud sibul ning porgand keemiseni. Lase tasasel tulel umbes 5 minutit keeda, tõsta tulelt kõrvale ning lisa äädikas. Lao räimefileed kaussi või purki, vala jahtunud marinaad peale ning lase vähemalt ööpäev külmkapis seista. Säilib külmkapis umbes nädala.

Küpsisesegu purgis

Küpsisesegu purgis

Kaeraküpsised jõhvikate ja valge šokolaadiga
(segu küpsiste valmistamiseks)

Lao liitrisesse purki järgmised ained:
100 g suhkrut
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu + 1 tl vanillisuhkrut + 2 tl küpsetuspulbrit
95 g tükeldatud sarapuupähkleid
95 g tükeldatud valget šokolaadi
100 g kuivatatud jõhvikaid

Lisa kingisaajale valmistamisõpetus: vala purgi sisu kaussi ja sega läbi. Lisa 100 g sulatatud võid ja 2 lahti klopitud muna. Sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ning vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus 8-10 minutit.

Maitsesoolad

Lisa meresoolale vastavalt fantaasiale erinevaid ürte ja maitseaineid. Lase vähemalt nädalajagu (soovitatavalt kauem) maitsestuda.

Vürtsikas sool

Vürtsikas sool tšillihelveste, suitsupaprika, musta pipra ja tüümianiga

Maitsesool lihale

Maitsesool (uluki)lihale kadakamarjade, roseepipra ja sinepiseemnetega

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Pane vanillikaun purki (rafineerimata) suhkru sisse ning lase paar nädalat seista, aeg-ajalt purki raputades. Kiirem (ja intensiivsemat maitset andev) meetod – purusta 1 dl suhkrut ja 1 vanillikaun kohviveskis või minilõikuris.

Marineeritud räimed

Vahepeal toimunu (või siis mittetoimunu) peale kippus tuju jubedalt langema. Õnneks on olemas inimesi (tuntud ka kui kõlupead klubist Hõbehelk), kes su nulli langenud meeleolu kenasti maast üles aitavad ja jälle elule turgutavad – needsamad, kes mu sünnipäevahommikul kell 8 kohale saabusid (et ma eelmisel õhtul SS pillatud juhusliku märkuse põhjal õige kergelt kahtlustavaks muutusin, ei rikkunud üllatust üldsegi), kaasas kõik hommikusöögiks vajalik – sealhulgas heeringas, munad ja peekon; õhupallid ja 12 küünlaga tort (ma muidugi sain tegelikult ikka natuke vanemaks kui 12). Vahuvein korgiti lahti kell 8.45. Ülejäänud päeva täitsid kukeseente korjamine ja Pangodi kalarestoran.

Kena eestimaine suveõhtu tervitas meid 12-kraadise õhutemperatuuriga ja seda tõsiasja tõeliste eestlastena mõnda aega lihtlabaselt trotsinud, jõudsime peagi märksa loovamate lahendusteni – õhtu jätkus veinijoomisega saunalaval (riietes muidugimõista), baarikapp leidis koha lava all ja temperatuuri reguleerimine toimus leiliruumi ukse abil. Ilma kütsime sedaviisi raudselt soojemaks. Südamed niikuinii.

Tähesadugi oli selleks ööks spetsiaalselt tellitud. Selget taevalaotust tumeda metsamüüri kohal näidati just parasjagu nii kaua, et lendtähti jätkuks kõikide soovide jaoks. Või oli see õigupoolest kogu aja ainult üks ja sama soov? And the dreams that you dare to dream, really do come true. (“Somewhere Over the Rainbow“)

Marineeritud räimed

800 g puhastatud räimi
soola
paneerimiseks rukkijahu
1 muna
0,5 dl piima
praadimiseks õli

Marinaad:
0,75 l vett
3 porgandit
2 sibulat
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
2 sl soola
1 sl suhkrut
3 sl äädikat

Sega puhastatud räimed soolaga ning lase pool tundi seista. Kasta kalad lahti klopitud muna ja piima segusse ning seejärel rukkijahusse ning prae õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. (Laisad inimesed nagu mina jätavad muna-piimasegu ära, kallavad kalad ja jahu kilekotti ning raputavad läbi.)
Marinaadi jaoks kuumuta vesi, lisa viilutatud porgand ja sibul, keeda kuni need on peaaegu pehmed, lisa pipar ja loorber, sool, suhkur ja äädikas ning keeda veel mõni minut. Lase marinaadil jahtuda ning vala kaladele. Lase üleöö seista.

Suitsulõhepirukas

Kõndida telefoniga rääkides piki äärelinna tänavaid, tunda aedadest levivat õhtu lõhna ja kuulda naeratust vestluskaaslase hääles.

Minna pärast vihma rõdule. Tõmmata kopsud triiki täis rammusat vihmajärgset värskust. Juua ühe toreda inimese kingitud roosimustrilisest tassist melissi-piparmünditeed (isegi piparmünt võib une ära võtta, mäletad ju küll). Pärast istuda laua taga, kardinaid ette tõmbamata, nii et naabrid võivad näha sind seal rohelise kupliga laualambi valguses raamatu kohale kummardumas.

Ühel teisel õhtul sõita maale. Ronida redelist üles – piisavalt kiiresti, põgenemaks sääskede eest ja piisava viivitusega, et kuulda konnade krooksumist, õnnekäo kukkumist ja linnuriigi Donizetti hääleharjutusi kaugemal võpsikus. Uinuda samal hetkel, kui pea patja puudutab, mida pole ammu juhtunud. Ärgata öösel vihma rahustava rabina peale, püüda kinni põgeneva unenäo õrnus ja uuesti uinuda endamisi naeratades.

Istutada järgmisel päeval jälle natuke puid, lastes hõlmu tuulel tirida ja paluda endamisi, et sult veel ei oodataks otsust, mida sa ei suuda teha… mitte veel, mitte nüüd.

Muusika: Nils Frahm “Ambre”

Suitsulõhepirukas
(allikas: “100 pirukat”)

Tainas:
125 g võid
120 g nisujahu
60 g täisterajahu
1 muna

Täidis:
175 g külmsuitsulõhet
100 g sinihallitusjuustu
4 muna
2 dl kohvikoort

Sega toasoe või, jahu ja muna ühtlaseks ning kata saadud tainaga 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Täidise jaoks klopi munad koorega lahti, lisa tükeldatud lõhe ja murendatud hallitusjuust, sega läbi ning vala põhjale. Küpseta 175-kraadises ahjus 25 minutit.

Tuunikalapirukas

Aeg-ajalt pean ma minema ära. Üksi. Kuulama vaikust muusika asemel. Võtma fotoaparaadi ja kõndima metsa. Näiteks roomama sarapuupõõsaste all ja pildistama sinililli, seadma oma sammud võssa ja rappa ja lombi äärde ja päikese poole, ümberringi sumin, laul ja krooksumine. Istuma kännul ja hiljem saunatrepil, kuulates õhtu lähenedes üha kõlavamaks muutuvat peoleo vilistamist ning füüsiliselt tundes, kuidas seni kaootiliselt sebinud mõtted ennast kuulekalt loogilisse järjekorda rivistavad. Aga ma ei räägi praegu, millest ma tol pühapäeval mõtlesin. Sõnad, ainult sõnad. Üha enam hakkab mulle tunduma, et tegelikult on üleüldse ainult väga vähesed asjad väärt, et neist rääkida.

Muusika: kenal kevadel hoopis talvine ja mõtlik, Sting “You Only Cross My Mind in Winter”. Sõnad – Sting, muusika – saraband J. S. Bachi tšellosüidist nr. 6, mida tšellist Mstislav Rostropovitš on nimetanud sümfooniaks soolotšellole.

Tuunikalapirukas
(veidi mugandatud: Nami-nami)

750 g lehttainast
2 sibulat
2 väikest paprikat
praadimiseks õli
75 g päikesekuivatatud tomateid õlis
100 g mozzarella juustu
2 karpi tuunikala vees
200 g fetajuustu

Koori ja haki sibul, tükelda paprika ning kuumuta õlis, kuni sibul muutub klaasjaks.
Laota lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud mozzarella juust, kata paprika-sibulaseguga, lisa õlist nõrutatud ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid, tuunikala ja murendatud fetajuust. Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 25 minutit.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.