Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.

Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.

Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Kamarull punaste sõstardega

Küllap olid need selle suve kõige palavamad päevad ja soojemad ööd. Pärast paaripäevaseid (lagipähe paistva päikese tõttu pool-suitsidaalseid, aga ometi äärmiselt südantsoojendavaid) käike vaarikaraiesmikele mõtlesin, et magan nüüd  õige korralikult. No ei mitään! Tsivilisatsioonist eemal ja puha (ilma naljata, isegi mobiililevi on ainult mõningates rangelt piiritletud punktides ja kui tahad veel eriti palju – meili saata näiteks – siis tuleb põhimõtteliselt teha väljasõit levialasse. Üldiselt see mulle muidugi meeldib, nädal aega, juhe seinast väljas elamine on tõeline puhkus.), aga kui mõne kilomeetri kaugusel asuvas turismitalus on mingi koosviibimine bändi saatel, siis vaiksel ööl kostab see umbes justkui kõrvalmajast. Suurepärane. Lihtsalt suurepärane. Päevase leitsaku jäänused katusealuses  suvetoas, mida me sel aastal vennalikult vapsikutega jagame, uinumist just oluliselt ei lihtsustanud. (Vapsikud magasid küll, täitsa vait olid igatahes.)

Ja kui mul magada ei lasta, siis ma hakkan mõtlema. Alati liiga palju. Pingutades, et näha mustrit oma viimasel ajal juurutatud mõtteviisi – et kõigel on mingi mõte – valgusel. Pole mustrit. Pusletükid ei klapi. Ja võib-olla on nii mõelda üleüldse teatud sorti enesepettus. Kõigest ei tulene alati midagi. Mõnikord tuleb jääda poolele teele. Mõnikord tuleb leppida sellega, et vastuseid ei ole ja et inimesed ei mõtle seda tõsiselt, mida räägivad.

No võiks vahelduseks kõik lihtsam olla, palju-palju lihtsam. Äkki tegelikult ongi?

Ühtäkki saabunud vaikus oli nii kõrvalukustavalt üllatav, et ma ronisin kindlamaks veendumiseks  redelist alla. Oli vaikus.

Ritsikad siristasid.

Floksid lõhnasid.

Taevas oli Linnutee.

Muusika: Ketil Bjørnstad “Lovers’ Infiniteness”

Kamarull punaste sõstardega

Biskviit:
4 muna
100 g suhkrut
1 dl kamajahu
1 dl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
125 g punaseid sõstraid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
100 g tuhksuhkrut
200 g punaseid sõstraid

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks, jaota peale punased sõstrad ning küpseta 225-kraadises ahjus 8 minutit. Kummuta põhi teisele küpsetuspaberilehele, keera koos paberiga rulli ning lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toorjuust tuhksuhkruga, lisa vahustatud koor ja punased sõstrad. Jaota täidis jahtunud tainapõhjale, jättes servad katmata. Keera biskviit aluspaberi abil tihedalt rulli ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Mustika-kamavaht

Sellest kõigest koosneb elu.

Väikestest naljakatest hajameelsushetkedest.
Nagu siis, kui avastad hommikul vahetult enne uksest välja astumist, et sul on jalas erinevast paarist saapad.
Nagu siis, kui ühel kevadvihmasel õhtul töölt lahkudes märkad teiselt korruselt esimesele jõudes, et hoiad vihmavarju asemel käes riidepuud.
Nagu siis, kui leiad ennast koduõues ülima hoolikusega auto armatuurlauale töökoha parkimiskaarti paigaldamas.

Väikestest armsatest kokkusattumustest.
Nagu siis, kui sulle tuleb vastu just see inimene, kellele äsja mõtlesid.
Nagu siis, kui kõrvaklappidest raadiot kuulates hakkab kõlama Vello Orumetsa “Emajõgi” selsamal hetkel, kui oled Vabaduse sillal Emajõge ületamas.

Väikese ja suure rõõmu hetkedest.
Nagu siis, kui kõnnid ilma, et jalad kordagi maapinda puudutaks.
Nagu siis, kui keegi kallis teeb verbaalselt või füüsiliselt pai.
Nagu siis, kui märkad lillepoe ukse ees tervet ämbritäit SUURI päevalilli.

Ja kõikidest ülejäänud hetkedest
Nagu siis, kui mõnikord tuleb süda vait sundida ja kuulata mõistuse häält.
Nagu siis, kui taipad, et ei oska üksijäetuse tundega toime tulla.
Nagu siis, kui on tunne, et enam ei jaksa.

Ja sunnid end ikka naeratama ning lähed edasi.

Äraaetud hobused lastakse ju maha?

Mustika-kamavaht
(veidi mugandatud: “Marjaraamat”)

300 g (külmutatud) mustikaid
4 sl suhkrut
1 tl vanilisuhkrut
1,5 dl kamajahu
2 dl vahukoort
(2 cl likööri Vana Tallinn)

Suru mustikad katki ja sega suhkru ning vanillisuhkruga. Lisa kama ning sega ühtlaseks. Vahusta koor, sega ettevaatlikult marjasegu hulka. Julgemad võivad lisada ka pisut Vana Tallinna likööri ;). Jaga magustoidupokaalidesse ning lase tunnike külmkapis maitsestuda.

Fotosid uuendatud augustis 2012.