Category Archives: kama

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Kamarull punaste sõstardega

Küllap olid need selle suve kõige palavamad päevad ja soojemad ööd. Pärast paaripäevaseid (lagipähe paistva päikese tõttu pool-suitsidaalseid, aga ometi äärmiselt südantsoojendavaid) käike vaarikaraiesmikele mõtlesin, et magan nüüd  õige korralikult. No ei mitään! Tsivilisatsioonist eemal ja puha (ilma naljata, isegi mobiililevi on ainult mõningates rangelt piiritletud punktides ja kui tahad veel eriti palju – meili saata näiteks – siis tuleb põhimõtteliselt teha väljasõit levialasse. Üldiselt see mulle muidugi meeldib, nädal aega, juhe seinast väljas elamine on tõeline puhkus.), aga kui mõne kilomeetri kaugusel asuvas turismitalus on mingi koosviibimine bändi saatel, siis vaiksel ööl kostab see umbes justkui kõrvalmajast. Suurepärane. Lihtsalt suurepärane. Päevase leitsaku jäänused katusealuses  suvetoas, mida me sel aastal vennalikult vapsikutega jagame, uinumist just oluliselt ei lihtsustanud. (Vapsikud magasid küll, täitsa vait olid igatahes.)

Ja kui mul magada ei lasta, siis ma hakkan mõtlema. Alati liiga palju. Pingutades, et näha mustrit oma viimasel ajal juurutatud mõtteviisi – et kõigel on mingi mõte – valgusel. Pole mustrit. Pusletükid ei klapi. Ja võib-olla on nii mõelda üleüldse teatud sorti enesepettus. Kõigest ei tulene alati midagi. Mõnikord tuleb jääda poolele teele. Mõnikord tuleb leppida sellega, et vastuseid ei ole ja et inimesed ei mõtle seda tõsiselt, mida räägivad.

No võiks vahelduseks kõik lihtsam olla, palju-palju lihtsam. Äkki tegelikult ongi?

Ühtäkki saabunud vaikus oli nii kõrvalukustavalt üllatav, et ma ronisin kindlamaks veendumiseks  redelist alla. Oli vaikus.

Ritsikad siristasid.

Floksid lõhnasid.

Taevas oli Linnutee.

Muusika: Ketil Bjørnstad “Lovers’ Infiniteness”

Kamarull punaste sõstardega

Biskviit:
4 muna
100 g suhkrut
1 dl kamajahu
1 dl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
125 g punaseid sõstraid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
100 g tuhksuhkrut
200 g punaseid sõstraid

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks, jaota peale punased sõstrad ning küpseta 225-kraadises ahjus 8 minutit. Kummuta põhi teisele küpsetuspaberilehele, keera koos paberiga rulli ning lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toorjuust tuhksuhkruga, lisa vahustatud koor ja punased sõstrad. Jaota täidis jahtunud tainapõhjale, jättes servad katmata. Keera biskviit aluspaberi abil tihedalt rulli ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Mustika-kamavaht

Sellest kõigest koosneb elu.

Väikestest naljakatest hajameelsushetkedest.
Nagu siis, kui avastad hommikul vahetult enne uksest välja astumist, et sul on jalas erinevast paarist saapad.
Nagu siis, kui ühel kevadvihmasel õhtul töölt lahkudes märkad teiselt korruselt esimesele jõudes, et hoiad vihmavarju asemel käes riidepuud.
Nagu siis, kui leiad ennast koduõues ülima hoolikusega auto armatuurlauale töökoha parkimiskaarti paigaldamas.

Väikestest armsatest kokkusattumustest.
Nagu siis, kui sulle tuleb vastu just see inimene, kellele äsja mõtlesid.
Nagu siis, kui kõrvaklappidest raadiot kuulates hakkab kõlama Vello Orumetsa “Emajõgi” selsamal hetkel, kui oled Vabaduse sillal Emajõge ületamas.

Väikese ja suure rõõmu hetkedest.
Nagu siis, kui kõnnid ilma, et jalad kordagi maapinda puudutaks.
Nagu siis, kui keegi kallis teeb verbaalselt või füüsiliselt pai.
Nagu siis, kui märkad lillepoe ukse ees tervet ämbritäit SUURI päevalilli.

Ja kõikidest ülejäänud hetkedest
Nagu siis, kui mõnikord tuleb süda vait sundida ja kuulata mõistuse häält.
Nagu siis, kui taipad, et ei oska üksijäetuse tundega toime tulla.
Nagu siis, kui on tunne, et enam ei jaksa.

Ja sunnid end ikka naeratama ning lähed edasi.

Äraaetud hobused lastakse ju maha?

Mustika-kamavaht
(veidi mugandatud: “Marjaraamat”)

300 g (külmutatud) mustikaid
4 sl suhkrut
1 tl vanilisuhkrut
1,5 dl kamajahu
2 dl vahukoort
(2 cl likööri Vana Tallinn)

Suru mustikad katki ja sega suhkru ning vanillisuhkruga. Lisa kama ning sega ühtlaseks. Vahusta koor, sega ettevaatlikult marjasegu hulka. Julgemad võivad lisada ka pisut Vana Tallinna likööri ;). Jaga magustoidupokaalidesse ning lase tunnike külmkapis maitsestuda.

Fotosid uuendatud augustis 2012.

Tort isamaale 2010

Elagu Eesti!

Ma ei kavatsenud sel aastal väga eriliselt pingutama hakata. Vabariigi aastapäeva tordiga, ma mõtlen. No et isegi minu võimetel on piirid. Ma suudan küll enam-vähem samal ajal umbes 4 erinevat asja teha ja veel kolme-nelja probleemi üle mõelda, aga sealt edasi on juba liig. Et siis oli kavas kergemalt võtta. (Muidugi mitte i l m a koogita, see oleks suisa mõeldamatu.) Aga – 18. veebruari õhtul tulin suusatamast (läbi nagu läti raha, sest ei saa mina ilma, et rajal ilmtingimata kellegagi v õ i s t l e m a hakkaksin – no oli vaja ühele kaaskodanikule ring sisse sõita :P) ja arvuti taha laekudes leidsin, et Nami-namis leiab aset retseptivõistlus “Tort isamaale 2010”. Ja sellega oli asi otsustatud kah. Esimese hetkel paanikale, et mul pole ju ei aega ega ideed, järgnes mõningane mõtisklus ja paar tundi hiljem oli ideekavand sündinud. Juba järgmine päev leidis mind mööda Tartu linna apteeke kuivatatud rukkililli otsimas. Kas te kujutate ette, kui raske on neid hankida?! (Tsiteerides Eesti filmiklassikat: “Ma olen siiani tellinud punaseid sipelgaid, te ei oska ette kujutada, kui raske on neid hankida. Eriti talvel.”) Ma võiksin vanduda, et olen neid apteegis näinud, nüüd aga vaadati mind enamasti nagu hullumeelset. Rukkililli?! Apteegist? Mis teile veel pähe ei tule! Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui osta kohvi- ja teepoest rukkilillelisandiga tee ja sealt rukkililleõied välja nokkida. Ükshaaval. Pintsettidega. Värisevate kätega. 😀 Suudate seda ikka ette kujutada, jah? 😛
Rääkimata sellest, et kõigi šokolaadiga glasuuritud tortide puhul ajab magus šokolaadilõhn mul lõpuks südame pahaks ja ma ei suuda mingi valemiga ette kujutada, et ma suudaksin seda kooki veel ka süüa. Ja rääkimata sellest, et kui ma lõpuks vaabriigi aastapäeva eelõhtul kella 23 paiku tordi tegemise lõpetasin, olin juba nii väsinud, et šokolaadist rukkililled ei meenutanud enam üldse rukkililli, vaid pigem närvirakke. Öösel nägin unes… sibula ja hapukoorega heeringat :D. Hommikul vaevasin ennast tordi lõpliku kaunistamise ja pildistamisega ning siis siirdusin (närvide rahustuseks :P) suusatama. Pärast seda tundus koogi s ö ö m i n e juba päris hea mõte. 🙂

Kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega

Kakao-rukkibiskviit:
4 muna
1 dl suhkrut
60 g rukkijahu
60 g kartuliträklist
30 g kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
950 g kohupiima
2 dl suhkrut
200 g kamašokolaadi
200 g astelpajumarju
4 dl vahukoort
10 želatiinilehte

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 5 minutit), sõelu juurde omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult, vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning silu pealt noaga ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit. Kummuta biskviit suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile ja lõika ketasteks vastavalt vormi suurusele. Vooderda vormid toidukilega ja aseta kettad vormi põhja, ülejäänud biskviidist lõika ribad vormi äärtesse.
Pane želatiinilehed külma vette pehmenema, pigista siis kuivaks ja lahusta väheses kuumas vees. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa riivitud kamašokolaad, astelpajumarjad ja vahustatud koor, lõpuks sega juurde želatiinilahus. Laota täidis biskviidiga vooderdatud vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Eemalda koogid vormidest ja aseta ülestikku serveerimisalusele.

Glasuurimiseks:
450 g kondiitrišokolaadi
2 dl vahukoort
2 sl võid

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
kuivatatud rukkililleõisi

Glasuuri jaoks tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Kaunistamiseks pane tükeldatud valge šokolaad mini-grip kotti, suru õhk välja, sulge ja pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika koti nurka väike auk ja joonista küpsetuspaberile rukkililled (täienda kuivatatud rukkililleõitega) ja viljapead. Lase külmas tahkuda ning kleebi sulašokolaadi abil koogile.

Kama-juustukook murelitega

Igasugused kamatrühvlid ja -pallikesed on kama kooskokates ära proovitud, nüüd liigume järgmisele tasemele ja suuname kama juustukoogisse (mitte et selles midagi otsatult uut oleks, kama tordis on varemgi proovitud). Tegemist on Maru retseptiga, milles mõned kosmeetilised muudatused tehtud.  Tõtt öelda kasutasin ma siinkohal elus esimest korda koogis sulatatud juustu, tulemus polnud halb, sugugi mitte, aga toorjuustu asendama ma teda siiski ei valiks. Minu jaoks oli pisut soolakas, tüüpiliselt merevaigulik maitse täisti tuntav, aga see võis nõnda olla ka vaid sestap, et ma t e a d s i n. Teisi sööjaid see igatahes imestama ei pannud, nagu ei suutnud nad ära tunda ka kama esinemist kõrvalosas. Mine siis võta kinni, kas see on pigem hea või halb. Murelid aga tuleks minu arvates asendada kirssidega, murelitel lihtsalt ei ole piisavalt iseloomu.

Kama-juustukook murelitega

Põhi:
1 pakk Selga šokolaadiküpsiseid
0,5 dl suuri kaerahelbeid
0,5 dl kamajahu
0,5 dl suhkrut
70 g võid

Täidis:
600 g sulatatud juustu Merevaik
200 g valget šokolaadi
1 spl võid
3 muna
1 dl kamajahu
300 g mureleid või kirsse
2 tl tärklist

Purusta šokolaadiküpsised. Sulata pannil suhkur, lisa kaerahelbed ja kama, prae segades mõned minutid (jälgi, et suuri tükke ei moodustuks). Vala kaerahelbesegu küpsisepurule, sega omavahel ning lisa sulavõi. suru saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga koogivormi. Täidise jaoks vahusta munad, lisa Merevaik, kamajahu ning koos supilusikatäie võiga sulatatud valge šokolaad. Sega ühtlaseks. Kata koogipõhi kividest puhastatud kirsside või murelitega, puista peale tärklis ning kata juustuseguga. Kata vorm fooliumiga ning küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit, seejärel eemalda foolium ning küpseta veel u 40 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Hakkasite juba arvama, et siin majas mitte midagi peale rabarberikookide ei sööda? Vale jutt! Aeg-ajalt süüakse ka kamakäkke. Kama meie söögilaual @ Nami-nami on endiselt aktuaalne ja retsept kah sealt. Kohe peale valmistamist on need käkid maitselt kamašokolaad mis kamašokolaad, pisikese sidrunikoorelise nüansiga. Nii et kui te armastate kamašokolaadi, siis võite proovida küll. Pärast öö otsa seismist jääb domineerima kama ning varjutab kakaomaitse. Tegelikult ma ootasin midagi muud – koostisaineid andsid alust arvamusele, et tulemuseks võiks olla midagi sellist, mis on tuttav ilmselt igale nõukaaja lapsele – suhkru ja kakaoga maitsestatud hapukoor. See õ i g e hapukoor ikka, 200-grammises klaaspurgis müüdu. Ei saa ka mainimata jätta, et ükskord pingutasin kõnealuse kooslusega üle, nii et süda läks pahaks, ja siis ei tahtnud enam üsna pikka aega mingist kakaoga hapukoorest kuuldagi. Aga kamapallid on päris tore suvine ja eestimaine maiustus ikkagi.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Kamapallid sidruni ja kakaoga

2 dl hapukoort
4 sl suhkrut
2 sl kakaopulbrit
3 dl kamajahu
1 tl riivitud sidrunikoort

Sega kõik ained ühtlaseks massiks, veereta pallid ning veereta neid kakaopulbris või kamajahus.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

Mida teie arvate kamast? Minu meelest ei ole kama selline toiduaine, mida kas vihatakse või armastatakse. Mulle tundub hoopis, et seda kas armastatakse või suhtutakse sellesse täieliku ükskõiksusega. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kama suu sissegi ei võtaks, jaotus käib enam-vähem pooleks: need, kelle jaoks kamata poleks õiget suve, ja need, kes söövad ära, kui ette antakse, aga ei liiguta oimugi. Nami-nami kooskokkamine vol. 17 propageerib just kama. Ainus võimalus kama tarbimiseks ei ole sugugi mitte keefiri või hapupiimaga, lisaks kõikvõimalikele soolastele ja mugsatele roogadele on sellest võimalik teha näiteks selle retsepti järgi kamapalle. Originaalis kasutatud jõhvikad said asendatud mustade sõstardega, muude ainte koguseid samuti natuke kohandatud ja tulemus polnud üldse mitte paha. Ainult mett paneksin ma järgmisel korral pisut vähem, originaalis leidunud astelpajusiirupi jätsin üldse ära, aga minu jaoks oli ikka natuke liiga magus. Ent muidu – kas ei ole siis  mitte kaunis ja trendikas, aga samas üdini eestipärane suupiste?

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

250 g kamajahu
200 g hapukoort
150 g kohupiima
4 sl mett
5 cl likööri Vana Tallinn
100 g külmutatud musti sõstraid

Kaunistamiseks:
250 g kaerahelbeid
suhkrut
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru kausis hapukoor, kohupiim, mesi, liköör ja kamajahu ühtlaseks mass. Lisa ettevaatlikult segades sõstrad ja pane kamamass umbes tunniks ajaks sügavkülma tahenema. Rösti kaerahelbed kuival pannil suhkruga kuldseks ja lase jahtuda. Veereta kamamassist pallikesed ning veereta neid röstitud kaerahelvestes. Kaunista tuhksuhkruga.