Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

Hapukapsast olete muidugi kõik juba surmani tüdinenud, jah? Eks ma isegi lubasin (niisuguste seisukohavõttudega esinemiseks ohutus kohas ehk lookas toidulaua ääres) loobuda nii söömisest kui joomisest (ja ühest-teisest veel), aga (mingil arusaamatul põhjusel) keegi sedalaadi tõotusi kuigi tõsiselt ei võtnud. Kui nüüd aga naljad jätta, siis vastuoksa oma tavalistele põhimõtetele igasuguste uusaastalubaduste osas langetasin siiski endamisi ka mõned niisugused otsused, mida ma tõepoolest kavatsen üpris tõsiselt võtta – ja sel põhjusel neist praegu ka ei räägi.

Maailma lõppu mitte ühegi kalendri järgi minu üüratuks pettumuseks ikkagi ei tulnud – nii et kahjuks ei jää muud üle, kui jätkuvalt leppida selle sama maailmaga, uue aasta saabumine seevastu siiski ära ei jäänud ja selgesti oli märgata, kui paljude jaoks oli möödunud aasta kurb või valus või kehv – inimesed mu ümber soovisid üksteisest sõltumatult, endale ja teistele, et uus aasta/maailm oleks parem. Või lihtsam. Et eelmisel aastal kaduma kippunud tasakaalu oleks kergem hoida. Et küsimused leiaksid vastused. Ja et üleüldse võiks ja saaks eelkõige uskuda, et halvim on juba möödas, aga parim alles ees. Sellise helge mõttega küllap sobib tänaseks ka lõpetada.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

500 g pärmi-lehttainast

Täidis:
350 g hapukapsast
2 dl lihapuljongit
125 g suitsupeekonit
soola, suhkrut
2 muna
2 dl vahukoort
100 g jõhvikaid

Pruunista peekon paksupõhjalises potis, lisa hapukapsas ja puljong, maitsesta soola ja suhkruga ning hauta, kuni kapsas on pehme.
Suru tainas 26 cm läbimõõduga või neljakandilise pirukavormi põhja ja äärtele ning kata kapsatäidisega. Klopi munad lahti, sega vahukoorega ning vala täidisele. Jaota peale jõhvikad. Järelejäänud tainaribadest võid pirukale teha punutud serva. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit.

Hapukapsa-šokolaadikook

Ei ole mitte mingisugust jõulutunnet. Ja ei tulegi. Vist. Kas peakski? Lume puudumine sobib mulle suurepäraselt, seda ei saa t u n d e puudumises küll süüdistada. Ehkki aknast oli seda isegi omamoodi kena kaeda, kui vahepeal miskit sadas – ja kohvikruus oli käes ja Nat King Cole laulis “For All We Know” (mis ei ole küll jõululaul, aga kõlab, nagu võiks olla). Valge kassi ning bajaaniga kohalik soomlane Timo Ilmari mängis eile Küüni tänaval  “Aisakella”, milles oli kah teatavat stiili, kuigi nimetet teost kuuldes haarab mind tavaliselt soov kandideerida majakavahiks, mida üksikumale saarele, seda parem.

Täna hommikul arutlesin pärast äratuskella helisemist umbes 10 minutit, kas võiks leiduda mingi võimalus kõike ignoreerida ja edasi magada. Nii umbes laupäeva pärastlõunani. Ja seejärel minna Antoniuse õue uisutama ja pärast hõõgveini jooma. Jõudsin muidugi järeldusele, et sellist võimalust ei leidu :(.

Aga uisutama ja hõõgveini jooma ikkagist. Ühel päeval. Tahab keegi kampa lüüa? Ma olen põhimõtteliselt valmis isegi jõulutunde tekkimisega riskima :P.

Piparkookidest ei taha ma küll midagi kuulda ja tühja sest verivorstist või hapukapsast. Tolle viimase võib hoopis šokolaadikoogi sisse suunata, nagu juuresolevalt pildilt näha. Kook püsib kolm päeva muutumatult mahlane, aga ma garanteerin, et keegi ei hakka selles hapukapsast kahtlustama.

Muusika: Karl Jenkins “Cân yr Alltud (The Exile Song)”

Hapukapsa-šokolaadikook
(allikas: Nami-nami)

125 g hapukapsast
70 g kakaopulbrit
300 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0,25 tl soola
150 g võid
250 g suhkrut
3 muna
1 tl vanilliekstrakti
2,5 dl piima

Glasuur:
100 g tumedat 70% šokolaadi
50 g võid

Suru hapukapsas kuivemaks ja haki terava noaga peeneks. Sõelu kakaopulber, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool kaussi. Hõõru või suhkruga heledaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad ja vanilliekstrakt. Lisa kolmandik kuivainesegust või-munasegule, siis lisa pool piimast ja sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ümmargusse keeksivormi ning küpseta 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda, siis kummuta serveerimisalusele.

Glasuuri tegemiseks sulata väikeses potis või ja šokolaad, sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda, siis tõsta lusika abil koogile, lastes glasuuril mööda koogi külge maha valguda.

Kapsapirukas

Nüüd ma võtan kätte ja hangin endale täieliku kretiini maine :D, kui ma seda siiani veel suutnud pole – see oleks tõeline pettumus muidugi. Mitte et ma kõnealuse nähtuse sagenemist juba ammu tähele pannud poleks ja mitte et ma sellega eriti oma pead vaevaks. Ent – lugedes Oma Maitset (eelmise kuu numbrit, tõsi küll), kus järjestikustelt lehekülgedelt vaatasid mulle vastu retseptid veinine pajaroog, kamane juustukook ja köögiviljane kinoalisand, leidsin, et ei saa mitte vaiki olla.

Üteldagu niisiis mulle, kust kohast see moodustusmall tuleb, kui eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (niisiis rukkijahust pirukas  või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet. Kas veiniga pajaroog, kama-juustukook ja köögivilja-kinoalisand kõlaksid tõesti halvemini? Olgu, grammatiliselt vale see ne-liiteline tuletus ei ole, teatud puhkudel on täiesti omal kohal (vürtsine pajaroog), mõningatel juhtudel veel väga hullusti kõrva ka ei kriibi (koorene kaste), aga õunane kook on küll juba liig mis liig.

Niisiis – kapsapirukas ikka, mitte kapsane pirukas, eks.

Muusika: The Hooters “Satellite”

Kapsapirukas
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
180 g nisujahu
120 g täisterajahu
0,5 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
200 g ricottat

Täidis:
2 sibulat
1 kg kapsast
2 sl õli
soola
musta pipart
4 muna
250 g hapukoort
200 g juustu

Põhja jaoks sega kuivained omavahel. Lisa pehme või, hõõru ühtlaseks puruks, sega juurde ricotta ning sõtku ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks haki sibul ja tükelda kapsas. Kalla potti õli, lisa sibul ja kapsas ja hauta, kuni kapsas on peaaegu pehme, maitsesta soola ja pipraga. Jahuta.
Rulli tainas õhukeseks, tõsta ahjuplaadile, toksi kahvliga augud sisse ja tõsta peale kapsatäidis. Raputa peale riivitud juust. Kalla üle muna-hapukooreseguga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.