Category Archives: kiire ja lihtne

Üheksa aastat Toidutegu. Tatrajahuga marja-purukook

Ilmselgelt ei olnud see üheksa aastat tagasi kuigi arukas otsus hakata seda blogi avalikult pidama.  Kes see siis teadis, et lõpuks tahaks köögist kogunisti välja kolida ja hakata hoopis rohkem ütlema nii enda kui ilma ja inimeste kohta, aga nüüd enam hästi ei saa.
Teisest küljest on igat masti nähtuste kohta veel ühte arvamust vaevalt et vaja ja maailma parandada mina naguniigi ei jaksa, ronin parem oma elevandiluust torni tagasi ja teen näo, et mina ei tea millestki midagi.
Muidugi on mult vahel siiski küsitud, kuidas ma justkui üpris avameelselt kirjutan. Kirjutan või? Mida te siit siis minust õigupoolest  teada olete saanud? Seda, kes ma olen, mis mind elama ja liikuma ja looma paneb, ei näe ma tegelikult mingit põhjust varjata.
Ka madalseisud käivad asja juurde. Kui nooremana arvasin nägevat eneses bipolaarseid jooni, siis nüüd ma seda enam nii ei nimeta. Nüüd ma nimetan seda elamiseks ning leian, et elu ja suhted oleks üldse oluliselt lihtsamad, kui inimesed julgeks rohkem kommunikeerida, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Julgus tunnistada nõrkust käib sinna hulka.

Mulle pole see kunagi lihtne olnud, nii et ma harjutan – kirjutamist sellest, mida ma tunnen, kõik põhjused on aga kenasti krüpteeritud ning just see mind ennast blogi pidamise juures juba häirima hakkabki. Pole ma nii avameelne midagi, kõik käib läbi korraliku filtri. A kui te muidugi tingimata tahate midagi teada, siis kirjutage ja küsige. Nii see käibki, ma niisama heast peast ei hakka rääkima, seda võivad mu sõbrad kinnitada.
Konks lähemates suhetes on sealjuures selles, et kui ei küsita, siis ma võin solvuda ka (te ei küsi, teid ei huvita, järelikult te ei hooli). Seda juhtub muidugi enamasti ainult siis, kui tass on täitmata ja tahaks pai saada. Sest see armastuse keel, eks ole.
Rääkimata sellest, kuidas tähelepanu pälvimine käib tavaliselt linnuriigi kombel – aetakse suled kohevile ning üritatakse lakkamatult iseendast rääkimisega muljet avaldada. Ma nüüd ei tea, kas kuidagi rafineeritumalt ei saaks? Sest mind näiteks köidab esimeses järjekorras mõistus ja sulgedest on mul suva. Põhilise info, mida tarvis läheb, peilin ma niikuinii ridade vahelt ning edevuse laadast märksa enam muljet avaldaks teatav kogus siirast huvi minu isiku vastu. Ja mõistlik olemine jätke  ka parem heaga mulle, sest seda suudan ma raudselt teist paremini.

Uus ja vana

Mõni aeg tagasi käis blogides arutelu introvertide ja empaatia üle. Ma ei suutnud siis mobiliseerida end sõna võtma, aga mõningatele arvamustele oleks ikkagi tahtnud oponeerida. Esiteks – suhtumine loomadesse ei anna küll mingit empaatiagarantiid. Loomade vihkamine ilmselt empaatiavõimetust markeerib küll, aga teistpidi saab vabalt olla täiesti infantiilselt nunnutav loomade suhtes ning ilmutada teiste inimeste tunnete koha pealt otse uskumatut ignorantsust. Teiseks – empaatilisusel või selle puudumisel ei ole mingit pistmist konstruktiivsusega. See ei käi nii, et kriitilises situatsioonis empaat seisab, käed ripakil, ja ohib ning ei oska hädalise aitamiseks midagi ette võtta. Kolmandaks – introvertsus ei tähenda ebaviisakust ega teistega mittearvestamist, valdav enamik introverte suudab edukalt kohaneda kõigi sotsiaalse suhtluse normidega, lihtsalt konks peitubki selles, et introvertide eelistatud suhtlusstiil on teistsugune ning igsugune kohanemine võtab paratamatult energiat.
Sest see on selge, et maailma valitsevad ekstravertidest hommikuinimesed (ja paremakäelised – kui juba jutuks tuli), kes armastavad small talki ja telefoniga suhtlemist. Utreerin pisut loomulikult, aga kujutage ise ette, kui palju peab keskmiselt või keskmisest enam introvertne õhtuinimene ennast kohandama juba selle pärast, et maailm näeb üldjoontes ette lakkamatut rääkimist tühjast-tähjast. Võimalik, et varahommikul sealjuures. Lisaks veel näiteks telefoni teel.

Noor ja roheline

Kõik see poolteist kuud, mis ma ei kirjutanud, tegelesin väga väsinud olemisega. Ses pole tööaasta lõpu lähenedes midagi uut ega imelikku ja krooniline magamatus hakkab ka lõpuks mõju avaldama, aga väsimusega toime tulemine pole minu jaoks eales sisaldanud puhkamise optsiooni, ei, see tähendab loomulikult, et lihtsalt rohkem tuleb pingutada.
Ja selle tulemusena saabuv üleväsimus kukutab mind musta masendusse. Väsinuna on kõik servad teravamad, kõik toonid tumedamad, ise aina väiksem ja nähtamatum. Tekib tunne, et olen müünud oma naeru, kaotanud oma hääle ja iseenda.
Endorfiinid aitavad, nii et pärast kümmet jooksu- või kolmekümmet rattasõidukilomeetrit olen ma mõnda aega jälle rõõmus kui linnuke oksal, aga ilmselgelt see siiski täiuslik lahendus pole, sest küllap kuhugi jäävad kõik need pidamata vestlused, ütlemata sõnad ja väljendamata mõtted alles, et hulga aja pärast taas ootamatult kibedana keelele kerkida.
Ent üksinda võidelda ma siiski enam ei jaksa ja vähemalt teoreetiliselt olen aru saanud, et pole tarviski. Kaua aega püüdsin teiste must-valget maailma värviliseks võõbata. Aga see ei muutunud värvilisemaks, hoopis mu enda maailm teisenes sama must-valgeks. Kas kellelgi sai parem? Ilmselt mitte.
Veel teistki viga kordasin ma aina – eeldasin, et kõik on samasugused nagu mina, evivad sama kõrget taluvuspiiri ning hakkavad karjuma alles siis, kui seegi piir on juba mitmekordselt ületatud. Niisiis olin alati valmis kuulama, kaasa mõtlema, pakkuma oma õlga ja empaatiat – ning tihti selgus, et verd ja lahtisi haavu pole ollagi, pigem on pind sõrmes (ei, see ei tähenda, et ma aru ei saaks, ma mõistan, et ka pind võib olla ületamatu probleem, just sel hetkel, just selle inimese jaoks). Ent seda ei mõistnud ma ometi, miks siis vajadusel vastutasuks mulle õlga, arusaamist ja paisid ei pakuta. Aga ei pakutud mitte selle pärast, et inimesed poleks hoolinud, vaid nad lihtsalt arvasid, et ma lõin kõigest varba ära, mitte ei jookse parajasti verest tühjaks.
Selle tulemusena jõudsin lõpuks rahustava mõistmiseni, et eluterve egoism on ülimalt vajalik, ilma selleta kaotab ka igasugune altruism mõtte ja tähenduse. Kuulata, analüüsida, mõista, olla olemas saab ainult seni, kuni see on vabatahtlik, vastuteene ootuseta ja jätab endale hea tunde; kui tekib juba küsimus, et miks mina pean kogu aeg midagi vastu saamata andma, siis on aeg piir tõmmata, sest siis on juba mõnda aega ilmselgelt enda arvelt antud. Ning seda pole õigupoolest kellelegi vaja, ei andjale ega saajale.

Sestap soovin teile rohkem elutervet egoismi ning esialgu igaks juhuks ei luba, et ma kümnendal blogiaastal rohkem kirjutan. Eks näis.

Ja koogi sisse pange need marjad, mis veel sügavkülmas alles on. Sest niikuinii on.

Muusika: Keane “Sovereign Light Café”

Marja-purukook

200 g külma võid
250 g toortatrajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
145 g suhkrut

Täidis:
300 g  (külmutatud) mustikaid ja vaarikaid
(1 sl kartulitärklist)
2 sl suhkrut

Pane küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks.
Laota 2/3 purust võitatud 20×20 cm neljakandlise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale ning suru kergelt kokku.
Sega marjad suhkruga ja külmutatud marjade puhul ka 1 sl tärklisega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult vahukoore, vanillikastme, jäätise või Kreeka jogurtiga.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2016. aasta juulinumbris. 

Advertisements

Kurbus, kummaline tunne. Õunagalett

Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.

Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas.  Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.

Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama.  Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.

Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.

Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.

Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust.  Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.

Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.

Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.

Muusika: Madrugada “Honey Bee”

Õunagalett

Õunagalett

Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.

Õunagalett

 

Röstitud peedid ja porgandid

See pole siin mingi retsept või kui, siis äärmisel juhul õpetus (elu) nautimiseks.

Võtsin nimelt päeva peaaegu iseenda jaoks, toimetasin suurima rõõmuga aias, andsin järjekordselt täielikuks padrikuks muutunud tomativõsale inimlikuma ja produktiivsema väljanägemise, seejärel jäid taimed Händelit kuulama ning mina tegin sihikindlust üles näidates valmis juba nädalaid tüütult peas tiksunud aruande.
Pärast seda ja oma õhtust 20 km jalgrattaringi läksin tõin kasvuhoonest hunniku peete ja mõned porgandid, tüümiani ja basiilikut (saate aru, jah, lihtsalt lähed ja tood endale kasvuhoonest delikatesse), viskasin need vormi ja lükkasin ahju, külmkapis leidus ka pudel siidrit, mille olemasolugi olin juba unustada jõudnud, ning eile hilisõhtul tehtud Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega.
Edasi võib juba jätkata laulupeo ja sinna juurde Haapsalu salli kudumisega (roostevabast lõngast). Mõned otsused vajaks muidugi langetamist, aga tühja neist, homme ka päev.

Kevadel külvatud värvilistest porganditest enamik osutus valgeteks (kuhu jäid lillad ja punased?) ja peetide segust enamik triibulisteks ja valgeteks (aga kollased!?), nii et õigupoolest näeb see pannitäis kõikse kaunim välja enne röstimist.

Porgandid ja peedid röstimiseks

Röstitud peedid ja porgandid

(erivärvilisi) peete ja porgandeid
õli
soola, pipart
meelepäraseid värskeid või kuivatatud ürte
küüslauku (kui ei meeldi, võid ka ära jätta)
soovi korral palsamiäädikat

Pese ja koori peedid ja porgandid, lõika pooleks või sektoriteks. Tõsta ahjuplaadile (võimalikult ühe kihina), nirista peale õli ja soovi korral palsamiäädikas, lisa küüslauk, ürdid, sool ja pipar, sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes tund aega või kuni peedid on pehmed. Serveeri niisama või prae kõrvale salatiks.

Röstitud peedid ja porgandid

“Boheem” ja kanepiseemnetega brownie

“Boheem” on tõenäoliselt kõigi aegade enim mängitud ooper ja see on ühelt poolt täiesti mõistetav, kuna sel on olemas kõik suure populaarsuse eeldused- traagiline armastus, pinge, meloodilisus, teiselt poolt aga nõuab see korraga märkimisväärset hulka häid lauljaid (tenorit, kahte sopranit, kahte baritoni ja bassi), mis teeb lavastuste aukartust äratavast koguhulgast hoolimata väga hea (rääkimata täiuslikust) versiooni leidmise üpris keeruliseks.
Metropolitan Opera klassikalist lavastust nägin eile juba teist korda, ehkki solistide koosseis oli teine (ja muuseas parem, sest eelmisel korral ruineeris Mimi rolli Angela Gheorghiu). Seekord pakkus Mimi osas sensatsiooni Kristine Opolais (muide, lätlanna, ja kuna ikka on heaks tooniks ennast naabritega võrrelda, siis – läti soliste on Metropolitanis juba mitu, meil oleks ka aeg, ja mina teeks ses osas panuse Ain Angerile), kes viimasel hetkel asendas haigestunud Anita Hartigi.
Publik muidugi hullus pelgalt faktist, et alles eelmisel õhtul oli Opolais teinud Metropolitani debüüdi “Madama Butterfly’s”. Loomulikult jättis see oma jäljed, kuid arvestades asjaolu, et ta sai Hartigi asendamisest teada 5 tundi enne etenduse algust, siis tuleb tunnistada, et tegemist oli väga kõva sooritusega, nii et näitlemise suhtelise puudumise ja teatava tuimuse kallal norida oleks tegelikult ebaõiglane (aga ikkagi oleks tahtnud “Mi chiamano Mimi” ajal näha ujedat naeratust, selle asemel, et käsi murda ja meeleheites silmi sulgeda – hiljem muutus see miimika muidugi suhteliselt asjakohaseks, aga nimetet aarias laulab Mimi siiski oma lihtsa elu rõõmudest). Ent hääl on tal siiski ilus ning kindlasti tahaks ma näha, kuidas ta esineb siis, kui pole 18 tunni jooksul teinud kahte debüüti.
Rodolfot kehastas noorema põlvkonna hinnatumaid lüürilisi tenoreid Vittorio Grigolo, kellesse ma millegipärast eelarvamusega suhtusin. Mingil moel oli mulle mulje jäänud, et ta tegeleb rohkem ilutsemisega, tegelikult võib aga öelda, et ei olnud üldse paha, isegi nuuksumine, mida enamik lüürilisi tenoreid vähemalt mingil määral harrastab, jäi täiesti talutavuse piiridesse.
Bariton Massimo Cavaletti oli Marcello rollis väheke ebakindel ning sarnaselt talle paistsid sõprade neliku ülejäänud liikmed, muusik Schaunard (bariton Patrick Carfizzi) ning filosoof Colline (bass Oren Gradus) muu hulgas silma Ladina kvartali nälginud boheemlaste kohta võrdlemisi… khm… hea toitumusega. Samamoodi ei mõjunud just usutavalt kaeblemine küttematerjali puudumise üle esimeses vaatuses – endal tuba vana mööblit ja tühje veinikaste täis -, ooperižanri sügava ebaloogilisusega mitte harjunud inimestele jäi kindla peale arusaamatuks, kuidas üldse võidi sealjuures tulla mõttele, et ainus kütteväärtusega  materjal on Rodolfo pooleliolev käsikiri.
Musetta osa laulis rõõmsameelne sopran Susanna Phillips, paistis seda ise tõeliselt nautivat, ning nagu roll eeldab, muutus esimese vaatuse draamakuningannast viimase vaatuse lihtsaks ja siiraks hingeks.
Kokkuvõttes – tubli töö, igatahes, aga täiusliku “Boheemi” otsingud (õnneks) jätkuvad. (★★★☆☆)
Aga ma ei oleks mina, kui ma siinkohal ei viitaks “Boheemi” tõenäoliselt kuulsaima aaria siiani parimale (minu isikliku arvamuse kohaselt loomulikult) esitusele: olge lahked,  “Che gelida manina”.

Kanepiseemnetega brownie

Kanepiseemnetega brownie

150 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
4 muna
300 g heledat muscovado suhkrut
70 g nisujahu
70 g täisteranisujahu või rukkijahu
75 g kakaopulbrit
100 g kanepiseemneid

Sulata või ja šokolaad veevannil ning lase veidi jahtuda. Sega munad suhkruga lahti (vahustada pole vaja, pigem on see isegi ebasoovitatav). Sega jahud, kakaopulber ja kanepiseemned omavahel ning lisa muna-suhkrusegule, viimasena sega juurde või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks. Vala tainas võitatud vormi (20×20 cm neljakandiline või 24 cm läbimõõduga ümmargune) ning küpseta 175-kraadises ahjus 15-17 minutit. Ära üle küpseta, kook peab seest jääma niiske.

Kanepiseemnetega brownie

Banitsa – Bulgaaria juustupirukas

Minu elu on minuga tülis.
(Indrek Hirv)

Elu on tõbras.

Unustage ära loba sellest, kuidas tuleb elu usaldada ja keskenduda sellele, mida te tahate ning maagilisel väel kantaksegi teile ette kõik, mida teil vaid tuleb pähe sooviks vormida. Ei, enamasti saate siiski selle, mida te ei tahtnud, aga kuna elul on ka oma lahkushetked, võib loomulikult juhtuda, et saate seda topelt.
Teate keegi pole kala küsinudki! Loodate, et teid juhatatakse teele, mille ääres kasvavast võsast võiks suure tõenäosusega leida ridva, millest endale õng teha? Jaa, kindlasti, tõenäolisem on, et ritva te ei leia ja tee lõpeb üldse otsa.
Ja ärge mitte üritagegi hakata rääkima, et mõnikord me ei saa seda, mida tahame, sellepärast et elul on varuks midagi veel paremat. Kõik need kaunid teooriad lähevad omavahel kenakesti vastuollu ja sõnad mind ammugi enam ei veena, tegusid on vaja. Iseenda omasid muidugi eelkõige. Hull aeg nõuab segaseid inimesi, või kuidas see kõlaski.

Paremale ära.

Muusika: Lisa Gerrard “Sanvean (I Am Your Shadow)”

Banitsa

Banitsa
(allikas: Nami-nami)

400 g filotainast
oliiviõli
veidi võid

Täidis:
4 muna
500 g fetajuustu
100 g hapukoort või kreeka/türgi jogurtit

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm küpsetuspaberiga või pintselda kinnine pirukavorm õliga.
Klopi munad lahti, murenda juurde fetajuust ja sega ühtlaseks. Kui segu on liiga paks, lisa hapukoort või jogurtit. Tõsta esimene filotainaleht töölauale, pintselda kergelt õliga ning tõsta ebaühtlaselt siia-sinna täidist peale. Keera pikemast servast rulli ning siis vormi spiraalina vormi keskele. Jätka samal moel tainalehtede pintseldamist ja rulli keeramist, iga rulliga jätka vormis spiraali. Kui vorm on kaetud, lisa peale mõned võitükid. Küpseta 210-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri soojalt.

Banitsa

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega

Vikerraadio saates “Üks lugu” rääkis Fred Jüssi, kuidas ta oli kunagi ühes oma kirjas Uku Masingule kurtnud, et tema tegevuse tulemused ei ole piisavad. Masing oli seepeale vastanud, et fotosünteesi kasutegur on umbes 1% ning soovida, et kõik asjad õnnestuksid, tähendaks tahta loodusseadusi eirata.

Ma arvan, et seda tasuks endale üleüldse aeg-ajalt meelde tuletada, aga ühtlasi peitub selles loos vastus küsimusele, miks blogi nii visalt täieneb. Olen nimelt samuti olnud järjekordselt hõivatud üritusega loodusseadusi eirata. Kui aega üle jäi, siis üritasin defineerida elu neid aspekte, mis pole defineerimisele ealeski allunud, nagu on inimsuhteid, mis end klassifitseerida ei lase. Kõlab täpselt sellena, mis ta oligi. Tühi töö. Aga ilm oli ilus, rõõmus meel, nii et puhkuse lõpp jõudis kätte ootamatu ebameeldivusena. Tööle?! Mis tähendab tööle?

Nüüd on hommikud helgelt karged ja jalgsi tööle kõndimine päeva kõige parem osa. Ühel niisugusel hommikul mõtteid mõlgutades avastasingi, et on aeg pingutused lõpetada. Keegi ei saaks öelda, et ma pole püüdnud. Aga midagi erilist ja õrna, mis kildudeks kukkus, ei saa enam parandada, ilma et praod näha jääks. See polnud valus avastus, ei, tegi vaid leebelt nukraks. Kuhu ma nüüd panen oma sõnad, kui ma kunagi teada ei saa, mis oli vaikuse taga? Ehkki mis seal muud ikka oli, kui elu oma ebatäiuses ja inimesed on haavatavuses. Või vastupidi.

Mõnikord mõtlen isegi, kas pole täitumisele määratud soovide hulk igaühe elus nii piiratud, et ei tasuks teiste õnne eest paluda.

Muusika: Irene Cara “Flashdance… What a Feeling”

Frittata pelmeenide ja tomatitega

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega (kahele)

200 g pelmeene
75 g päikesekuivatatud tometeid
peotäis kirsstomateid
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Lase pelmeenidel veidi sulada ning prae need õlis krõbedaks. Tõsta ahjuvormi, lisa hakitud päikesekuivatatud tomatid. Klopi munad koos kohvikoorega lahti, maitsesta soola ja pipraga ning vala pelmeenidele. Lao peale ka tomatid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Frittata pelmeenide ja tomatitega

“Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
(“Pisiblufi käsiraamat. Ooper”)

On asju, mis vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Sellepärast läksin üleeile järjekordselt vaatama Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub mu lemmikooperite hulka ja mida oma kümmekond aastat tagasi sai ka Vanemuise teatris 5 korda üle vaadatud, sest tegu oli tollal tublil tasemel lavastusega, mille mõningad momendid siiani meeles seisavad, näiteks see, kuidas Jan Oja krahv Almavivana purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: “Tehke lahti, neetud tõprad!” või Taisto Noor kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse jaburast duetist “Pace e gioia sia con voi” (kohalikus versioonis kõlas see “raahu-rjeemu soovin teile”, mis koos tenori aktsendiga tekitas mulje, et tegemist on hindi keele või millegi sarnasega). Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise omaaaegsest kontseptsioonist hoopis erinev – tema Almaviva polnud nimelt kuigi abitu ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas omal ajal selle rolli kaunikestki kaasaegses võtmes, siiski ilma labaseks muutumata, Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem.

Aga ooper ise on muidugi lõbus palagan – ja selles peitub loomulikult ka oma oht, sest Rossini petlikult lihtsaid säravaid meloodiaid ei ole paigal seisteski just väga kerge laulda, nii et kui lavastus näeb ette liiga palju ringi kepslemist, siis võib vokaalne pool kannatama hakata. Ja siis ma saan kurjaks, sest igasugused lavastuslikud eksperimendid kannatan ma vabalt välja  (või pigem isegi naudin neid), aga ainult senikaua, kuni muusikaline külg neile lõivu maksma ei pea.

Ooperiteema lõpetuseks üks tore pala nimetet ooperist, Figaro ja Almaviva duett “All’idea di quel metallo”, kus antud juhul ongi vinti veidi juurde keeratud – Plácido Domingo laulab nii baritoni kui tenori partiid. 

Edasi toidu juurde – avokaadopasta oli möödnud sügise moeröögatus Soomes, mille populaarsus olla kogunisti sellisele tasemele tõusnud, et Helsingis poed avokaadost ja juustust tühjaks osteti. Minu hinnangul on see üks hea lihtne toit, mida teine kordki teeks, aga vaimustusest kiljuma just ei võtnud. Korralik maitsestamine on oluline, muidu jääb tulemus liiga mage, sellepärast on ka tšilli omal kohal.

Avokaadopasta

Avokaadopasta
(retsept veidi mugandatuna siit)

2 küüslauguküünt
1 väiksem tšillikaun
2 küpset avokaadot
poole sidruni mahl
soola, musta pipart
oliiviõli
75 g parmesani juustu
300 g spagette või linguinet

Püreesta küüslauguküüned, tšilli, puhastatud avokaado, pool juustust, sidrunimahl ja oliiviõli ühtlaseks, maitsesta korralikult soola ja pipraga. (Kui püreestamiseks puudub vastav riistvara, suru avokaado kahvliga katki, lisa hakitud küüslauk, tšilli, riivitud juust ja ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.) Keeda pasta rohkes vees al dente, kurna, aga jäta 1 dl keeduvett alles. Sega avokaadosegu pastaga, kui tulemus jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvett. Serveeri ülejäänud parmesaniga.

Avokaadopasta