Category Archives: kiire ja lihtne

Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Kartuli-mozzarellasalat

Suvikõrvitsapirukas

Väsinud. Nii väsinud, et mängin hommikuti mõttega – mis oleks, kui õige lihtsalt jätaks… igale poole minemata, kõik tegemata? Teisest küljest on aga tekkinud mingi ähmane aimdus, justkui hakkaks talveuni lõpuks ometi mööda saama. On tunne, et hingaks jälle ühe sügava sõõmu elu; topiks oma nina sinna, kuhu võib-olla pole tarvis; hüppaks (aga mitte pea ees ja tundmatus kohas); käiks tasa ja laulaks ja unustaks kõik. Mu mõtted on murakakarva ja neist mõne juures leian ennast naeratamas.

Vahepealse aja jooksul õnnestus muuhulgas ka mõned hetked kinni püüda. Näiteks niisugune:

Jaaniöö kuu

Aga koos teadmisega, et ainult kinni püüdmisest alati ei piisa. On niisuguseid hetki küll, mis on täiuslikud just üksi kogedes, ent elust suuremad hetked tekivad ainult neid kellegagi jagades. Seda ei tule muidugi käsitada kitsalt, romantilise klišeena, nagu tähendaks hetke jagamine vaid käsikäes päikeseloojangu vaatamist. Ka seda võib see mõnikord tähendada, aga enamasti mitte ja ainult selliselt laetud hetkede ootamine ning väärtustamine oleks eriliselt lühinägelik.

Lisaks jõudsin järeldusele, et nüüd olen ma vist praktiliselt kõike näinud – inimesi popkorni ja koolaga ooperis, näiteks. Alustuseks arvasin, et isikud on saaliga eksinud – no ma üritan ikka inimestest head mõelda, eks ole. See ei ole mingi d-kategooria film, teate. (Ma ei saa muidugi üldse aru, miks ükskõik missugust filmi peaks vältimatult popkorni saatel vaatama, aga kuna neid asju on võrdlemisi palju, millest ma aru ei saa, siis see iseenesest ei ole miski argument.) Aga ei olnud. Ja ähvardades ennast korrata – ma ei saa tõesti aru, mida võiks popkorn anda juurde näiteks sellele, kuidas Stefan Kocán laulab “Di due figli”  või Dolora Zajick “Stride la vampa” (unustamata siinkohal muidugi “Trubaduuri” 1975. aasta filmiversiooni, kus aariat laulab Viorica Cortez ning tagaplaanil ihub mõõka nahkvestis tenor Franco  Bonisolli).

Nii või teisiti, prooviks nüüd vahelduse mõttes ilma ja inimesi tavalisest väheke heatahtlikumalt kaeda, suvikõrvitsapirukas on garanteeritult hea kraam ja äkki kunagi algab puhkus kah.

Suvikõrvitsapirukas

Suvikõrvitsapirukas
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud parmesani juustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks viiludeks, lisa peenelt hakitud küüslauk ja veidi oliiviõli, maitsesta soola ja musta pipraga. Sega läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda. Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks, tõsta ahjuplaadile ja tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige, tainast põhjani läbi lõikamata.
Sega toorjuust poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, servadesse tehtud sisselõikest sissepoole ning lao suvikõrvitsaviilud ühtlaselt sinna peale. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale ülejäänud parmesan ning küpseta veel 15 minutit.

Suvikõrvitsapirukas

Pasta tomati ja halloumi juustuga

Sa ei saa ennast kurbuse eest kaitsta, kaitsmata end õnne eest.
(“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”, Jonathan Safran Foer)

Kevadine õitelumi on läinud – oli teda üldse? – ning juba lõhnab linn pärnaõiemeest. Olen võtnud pikalt hoogu ja otsinud õigeid sõnu. Vaaginud nukrust ja rõõmu – kumb kaalub kumma üles? Mida oled sa võitnud, mida kaotanud? Kusagil ületasid sa vist ikka kiirust ning kihutasid tähelepanematult õigest teeotsast mööda. Kiirteel seisma jäämiseks puudub julgus ning hoopiski pole elul GPS-i, mis annaks sulle selge juhise: esimesel võimalusel tee tagasipööre.

Kas minna tagasi tähendab anda alla? Või tulebki edasi liikumiseks mõnikord hoog maha võtta ja veidi maad tagasi minna? Mitte selleks, et olnut teiseks muuta, unustada või sootuks olematuks teha, vaid selleks, et mõista ja aktsepteerida. Ainult üks õrn võnge, mis kandub edasi mööda tervet aja ämblikuvõrku.

Kõhkled ja kihutad edasi, ignoreerides tunnet, et sõidad täiesti vales suunas, sest su süda pole sellel teel. Küllap oli see Mathura, kes kirjutas raamatus “Guatemala, maa hing”, et mitte keegi ei peaks elama poolikut elu pooliku südamega. Süda – ta on seal, kus su hing äkki naeratab, kui sa korraga ennast mõnelt mõttelt tabad. Ühel hetkel võib see sind murda niikuinii. Aga see juhtub ka siis, kui võtad enesekaitseks oma südame rinnust ja asetad laekasse hoiule nagu Jacques lillemuinasjuttude liilia-loos. Sellepärast parem lenda. Kasvõi ööliblikana uuesti otse leeki. Kui juba kukkuda, siis üheskoos ja kõrgelt (Ott Arder).

Muusika: Oleg Pissarenko “Loodu”

Penne tomati ja halloumi juustuga

Pasta tomati ja halloumi juustuga (kahele)
(algretsept: BBC GoodFood)

oliiviõli
1 sibul
1 küüslauguküüs
veidi tšillihelbeid
200 g halloumi juustu
250 g kirsstomateid
soola, musta pipart
värsket basiilikut
200 g penne pastat

Kuumuta pannil õli, lisa tšillihelbed, hakitud sibul ja küüslauk ning kuumuta paar minutit. Lisa kuubikuteks lõigatud juust ning prae, kuni juust hakkab kuldseks muutuma, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid ning prae kõik koos läbi. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees, kurna, vala peale tomati-juustusegu, rebi hulka basiilikut ning jahvata veskist peale musta pipart.

Penne tomati ja halloumi juustuga

Imekook

Nimetet koogi “ime” seisneb asjaolus, et vormi läheb üks tainas, aga ahjust väljub kook enam-vähem kolmekihilisena. Kui seda retsepti Nami-namis nägin, meenus mulle, et midagi sarnast peaks olema ühes umbes 20 aastat vanas käsikirjalises retseptivihikus ja et mäletatavasti ma seda kooki kunagi ka tegin. Imekoogi nime kandva retsepti leidsingi, paistis teine olevat USA päritolu, sest mõõtühikuks oli ‘tops’ ja ahjutemperatuuriks 350° F. Minu retseptis ei eraldata ega vahustata eraldi munavalgeid ja -kollaseid (mida muidugi võib ka siinpuhul teha, ilmselt on selle tulemuseks paksem ja kohevam pealiskiht ning selgem kihistumine) ning täienduseks on kookoshelbed. Koogi alumiseks kihiks moodustub midagi ahjupannkoogilaadset, järgneb veidi kreemjam osa ning pealmiseks kihiks kerkivad kookoshelbed.

Muuseas, peaaegu oleksin kirjutanud, et pealmine kiht on kookosene. Ei, seda ei ole ta mitte. Ja sellega ma tahan öelda (nüüd tuleb filoloogiline kretinism, pardon) et ma ikkagi ei mõista selle moodustusmalli tohutut populaarsust toiduretseptides. Kuhu ka ei vaataks, taas ja taas torkab silma mõni juustune (või hullemal juhul isegi parmesanine) kaste, köögiviljane salat, šokolaadine kook või mustikane muffin. Ma olen sellest korra juba kirjutanud, aga kordamine tuleb ilmselt siiski kasuks:

eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (rukkijahust pirukas või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet (mullane põrand tähendab, et muld on põranda peal, põrand on mullaga koos, mitte ei koosne sellest ja kui juhtumisi koosneb, siis on see muldpõrand).

Olgu, ma saan loogikast aru küll, toiduretseptides peaks ne-liide justkui ilmselt edasi andma (mingi koostisosa) rohket sisaldust (nt liivane maa analoogial), aga mind ikkagi hirmsasti huvitab, kas nt šokolaadine kook vaarikase kreemiga kõlab tõesti millegi poolest paremini kui korrektses eesti keeles vaarikakreemiga šokolaadikook?

Muusika: Andreas Vollenweider “These Hearts of Gold”

Imekook

Imekook

4 muna
55 g sulatatud võid
175 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl piima
75 g kookoshelbeid

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kookoshelbed, piim ja sulatatud ning veidi jahutatud või.  Vala saadud vedel tainas võitatud (24 cm läbimõõduga ümmargusse või 20×20 cm neljakandilisse) koogivormi (lahtikäiv vorm ei sobi, kuna see võib lekkida) ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit. Lase vormis jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Imekook

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.

Pirni-halvaapirukas

Eelmise laupäeva õhtul sõitsin maale, olles selle võimaluse nimel ärganud juba kell 7 ja tegutsenud kogu päeva maniakaalse kiirusega, saamaks kõigega valmis ja võimaldamaks enesele pühapäev maal. Vedasin endaga kaasas praktiliselt poole suguvõsa toitmise jaoks vajalikku pilafi-, mannavahu- ja (õuna-martsipanikoogi sugulase) pirni-halvaapiruka kogust (ja selle kõik sõime hiljem ära… kolmekesi). Väljas hämardus ning autoakna taga rändas täiskuu minuga kaasa. Leidsin ennast mõtlemas ühele Artur Alliksaare luuletusele, mis on parimas mõttes väga alliksaarelik, nii tihe, mitmetasandiline ja -tähenduslik, aga lihtne ja kaunis ometi. Kuna omade mõtetega on hetkel nii, nagu on (et ei ole, või on, aga mitte piisavalt ilusaid), siis tulebki seekord pirukale seltsiks ja segajaks klassikuid.

Küsin sinult…

Kui inimmõtted on nagu taimed, millised
siis võiksid olla taimede mõtted?
Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid
olla tuulte tunded?
Kui inimkired on nagu välgud, millised siis
võiksid olla välkude kired?
Kui inimunelmad on nagu lendtähed, millised siis
võiksid olla lendavate tähtede unelmad?
Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?
Kuhu mina ta panen?
Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.
Miks Sa jätsid maha oma naerukaja?
(Selletagi on mu ümber hääli üleliia.)
Miks Sa ei viinud ära kolmandikkugi meie möödunud muredest?
Kas arvad, et Sinu lahkudes elu lakkab saatmast mulle uusi?
Miks Sa meie ühise õnne pitseerisid sellesse mälestuste valuastjasse?
Ta kuju on kohutav, ja Sa ei pidanuks unustama,
et ma ei suuda temalt pilku lahti kiskuda, teades,
et temas on õnn.
Miks Sa ikka ilmud unedes?
Kas Sa ei tea, et niiviisi on võimatu vesteldagi?
Miks Sa seisad mu pähitsis siis, kui on pime?
Kas Sa ei tea, et armastus nagu iga veene vajab valgust?
Miks Sa väisad mind hetkedel, mil ma midagi ei oota?
Tahan ju, et Sa näeksid mu nägu lahkelt rahulikuna
või siis ootuserutuse eredas kumas.
Enda pärast olin sageli õnnetu.
Nüüd olen õnnetu ka Sinu pärast.
Sa jäid ju juurteta.
Need on mu hinges sestsaadik, kui Sa end lahti rebisid.
Sa oled minevikuta.
Sa omad vaid ta kinnitamata koopiat.
Pärisürik on minu käes.
Ja tulevikuta oled Sa.
Me koostasime ta projekti koos
ja mu kaasautorlusõigused kehtivad edasi.
Minu osavõtuta ei ole ta teostamine tõestatav.
Saatused põrkuvad ja mõrastuvad, aga kui palju
heledaid kilde võib selline kokkupuude puistata!
Tule, kõnele minuga!
Ära karda midagi peale kartuse enda.
Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida,
siis on parem uppuda õndsuses.
Kahetsus on kasutu.
Ettevaatus on ennatlik.
Umbusk on hullem surmast.
Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes.
Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen Su ära iga maski alt.
Läida lühtrid mu mälulünkades.
Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa,
väga meeldiva meelituse.
Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata.
Südame sügavused suudavad säilitada saladusi.
Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks.
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada. Just sallivus
ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele
väärtuse, sisu ja mõtte.
Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles
teineteise avastasime.
Seletan Sulle üleeilse unenäo. Vaatan Su silmadesse
nii vargsi, et Sa alles hiljem märkad,
kui tore mõnu see oli.
Võid vallatleda mistahes moel. Võid soove salata.
Ma ei pane põrmugi pahaks.
Tule ainult hetkeks.
Käia on igavene tee, aga õhtu ligineb üha.
Olen valmis vastu võtma kõiki Su vigu.
Ära mõrva Sinu-elamuse viimse varjundi vastuhelki minus.
Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma
aastate rõõmud.
Kujutelgem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks.
Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest
oli kõige suurem.

Artur Alliksaar

Muusika: Vassilis Tsabropoulos “Trois morceaux apres des hymnes byzantins II”

Pirni-halvaapirukas

500 g pärmilehttainast
150 g halvaad
4 suurt pirni
poole sidruni mahl

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ning tee 1 cm kaugusele servadest noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota 100 g halvaad tainale, kata viilutatud pirnidega. Piserda pirnidele sidrunimahl ning puista peale ülejäänud halvaa. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pirnid on pehmed ja tainas servadest pruunistunud.