Category Archives: kiire ja lihtne

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega

Vikerraadio saates “Üks lugu” rääkis Fred Jüssi, kuidas ta oli kunagi ühes oma kirjas Uku Masingule kurtnud, et tema tegevuse tulemused ei ole piisavad. Masing oli seepeale vastanud, et fotosünteesi kasutegur on umbes 1% ning soovida, et kõik asjad õnnestuksid, tähendaks tahta loodusseadusi eirata.

Ma arvan, et seda tasuks endale üleüldse aeg-ajalt meelde tuletada, aga ühtlasi peitub selles loos vastus küsimusele, miks blogi nii visalt täieneb. Olen nimelt samuti olnud järjekordselt hõivatud üritusega loodusseadusi eirata. Kui aega üle jäi, siis üritasin defineerida elu neid aspekte, mis pole defineerimisele ealeski allunud, nagu on inimsuhteid, mis end klassifitseerida ei lase. Kõlab täpselt sellena, mis ta oligi. Tühi töö. Aga ilm oli ilus, rõõmus meel, nii et puhkuse lõpp jõudis kätte ootamatu ebameeldivusena. Tööle?! Mis tähendab tööle?

Nüüd on hommikud helgelt karged ja jalgsi tööle kõndimine päeva kõige parem osa. Ühel niisugusel hommikul mõtteid mõlgutades avastasingi, et on aeg pingutused lõpetada. Keegi ei saaks öelda, et ma pole püüdnud. Aga midagi erilist ja õrna, mis kildudeks kukkus, ei saa enam parandada, ilma et praod näha jääks. See polnud valus avastus, ei, tegi vaid leebelt nukraks. Kuhu ma nüüd panen oma sõnad, kui ma kunagi teada ei saa, mis oli vaikuse taga? Ehkki mis seal muud ikka oli, kui elu oma ebatäiuses ja inimesed on haavatavuses. Või vastupidi.

Mõnikord mõtlen isegi, kas pole täitumisele määratud soovide hulk igaühe elus nii piiratud, et ei tasuks teiste õnne eest paluda.

Muusika: Irene Cara “Flashdance… What a Feeling”

Frittata pelmeenide ja tomatitega

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega (kahele)

200 g pelmeene
75 g päikesekuivatatud tometeid
peotäis kirsstomateid
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Lase pelmeenidel veidi sulada ning prae need õlis krõbedaks. Tõsta ahjuvormi, lisa hakitud päikesekuivatatud tomatid. Klopi munad koos kohvikoorega lahti, maitsesta soola ja pipraga ning vala pelmeenidele. Lao peale ka tomatid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Frittata pelmeenide ja tomatitega

“Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
(“Pisiblufi käsiraamat. Ooper”)

On asju, mis vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Sellepärast läksin üleeile järjekordselt vaatama Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub mu lemmikooperite hulka ja mida oma kümmekond aastat tagasi sai ka Vanemuise teatris 5 korda üle vaadatud, sest tegu oli tollal tublil tasemel lavastusega, mille mõningad momendid siiani meeles seisavad, näiteks see, kuidas Jan Oja krahv Almavivana purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: “Tehke lahti, neetud tõprad!” või Taisto Noor kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse jaburast duetist “Pace e gioia sia con voi” (kohalikus versioonis kõlas see “raahu-rjeemu soovin teile”, mis koos tenori aktsendiga tekitas mulje, et tegemist on hindi keele või millegi sarnasega). Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise omaaaegsest kontseptsioonist hoopis erinev – tema Almaviva polnud nimelt kuigi abitu ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas omal ajal selle rolli kaunikestki kaasaegses võtmes, siiski ilma labaseks muutumata, Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem.

Aga ooper ise on muidugi lõbus palagan – ja selles peitub loomulikult ka oma oht, sest Rossini petlikult lihtsaid säravaid meloodiaid ei ole paigal seisteski just väga kerge laulda, nii et kui lavastus näeb ette liiga palju ringi kepslemist, siis võib vokaalne pool kannatama hakata. Ja siis ma saan kurjaks, sest igasugused lavastuslikud eksperimendid kannatan ma vabalt välja  (või pigem isegi naudin neid), aga ainult senikaua, kuni muusikaline külg neile lõivu maksma ei pea.

Ooperiteema lõpetuseks üks tore pala nimetet ooperist, Figaro ja Almaviva duett “All’idea di quel metallo”, kus antud juhul ongi vinti veidi juurde keeratud – Plácido Domingo laulab nii baritoni kui tenori partiid. 

Edasi toidu juurde – avokaadopasta oli möödnud sügise moeröögatus Soomes, mille populaarsus olla kogunisti sellisele tasemele tõusnud, et Helsingis poed avokaadost ja juustust tühjaks osteti. Minu hinnangul on see üks hea lihtne toit, mida teine kordki teeks, aga vaimustusest kiljuma just ei võtnud. Korralik maitsestamine on oluline, muidu jääb tulemus liiga mage, sellepärast on ka tšilli omal kohal.

Avokaadopasta

Avokaadopasta
(retsept veidi mugandatuna siit)

2 küüslauguküünt
1 väiksem tšillikaun
2 küpset avokaadot
poole sidruni mahl
soola, musta pipart
oliiviõli
75 g parmesani juustu
300 g spagette või linguinet

Püreesta küüslauguküüned, tšilli, puhastatud avokaado, pool juustust, sidrunimahl ja oliiviõli ühtlaseks, maitsesta korralikult soola ja pipraga. (Kui püreestamiseks puudub vastav riistvara, suru avokaado kahvliga katki, lisa hakitud küüslauk, tšilli, riivitud juust ja ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.) Keeda pasta rohkes vees al dente, kurna, aga jäta 1 dl keeduvett alles. Sega avokaadosegu pastaga, kui tulemus jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvett. Serveeri ülejäänud parmesaniga.

Avokaadopasta

Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Kartuli-mozzarellasalat

Suvikõrvitsapirukas

Väsinud. Nii väsinud, et mängin hommikuti mõttega – mis oleks, kui õige lihtsalt jätaks… igale poole minemata, kõik tegemata? Teisest küljest on aga tekkinud mingi ähmane aimdus, justkui hakkaks talveuni lõpuks ometi mööda saama. On tunne, et hingaks jälle ühe sügava sõõmu elu; topiks oma nina sinna, kuhu võib-olla pole tarvis; hüppaks (aga mitte pea ees ja tundmatus kohas); käiks tasa ja laulaks ja unustaks kõik. Mu mõtted on murakakarva ja neist mõne juures leian ennast naeratamas.

Vahepealse aja jooksul õnnestus muuhulgas ka mõned hetked kinni püüda. Näiteks niisugune:

Jaaniöö kuu

Aga koos teadmisega, et ainult kinni püüdmisest alati ei piisa. On niisuguseid hetki küll, mis on täiuslikud just üksi kogedes, ent elust suuremad hetked tekivad ainult neid kellegagi jagades. Seda ei tule muidugi käsitada kitsalt, romantilise klišeena, nagu tähendaks hetke jagamine vaid käsikäes päikeseloojangu vaatamist. Ka seda võib see mõnikord tähendada, aga enamasti mitte ja ainult selliselt laetud hetkede ootamine ning väärtustamine oleks eriliselt lühinägelik.

Lisaks jõudsin järeldusele, et nüüd olen ma vist praktiliselt kõike näinud – inimesi popkorni ja koolaga ooperis, näiteks. Alustuseks arvasin, et isikud on saaliga eksinud – no ma üritan ikka inimestest head mõelda, eks ole. See ei ole mingi d-kategooria film, teate. (Ma ei saa muidugi üldse aru, miks ükskõik missugust filmi peaks vältimatult popkorni saatel vaatama, aga kuna neid asju on võrdlemisi palju, millest ma aru ei saa, siis see iseenesest ei ole miski argument.) Aga ei olnud. Ja ähvardades ennast korrata – ma ei saa tõesti aru, mida võiks popkorn anda juurde näiteks sellele, kuidas Stefan Kocán laulab “Di due figli”  või Dolora Zajick “Stride la vampa” (unustamata siinkohal muidugi “Trubaduuri” 1975. aasta filmiversiooni, kus aariat laulab Viorica Cortez ning tagaplaanil ihub mõõka nahkvestis tenor Franco  Bonisolli).

Nii või teisiti, prooviks nüüd vahelduse mõttes ilma ja inimesi tavalisest väheke heatahtlikumalt kaeda, suvikõrvitsapirukas on garanteeritult hea kraam ja äkki kunagi algab puhkus kah.

Suvikõrvitsapirukas

Suvikõrvitsapirukas
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud parmesani juustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks viiludeks, lisa peenelt hakitud küüslauk ja veidi oliiviõli, maitsesta soola ja musta pipraga. Sega läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda. Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks, tõsta ahjuplaadile ja tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige, tainast põhjani läbi lõikamata.
Sega toorjuust poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, servadesse tehtud sisselõikest sissepoole ning lao suvikõrvitsaviilud ühtlaselt sinna peale. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale ülejäänud parmesan ning küpseta veel 15 minutit.

Suvikõrvitsapirukas

Pasta tomati ja halloumi juustuga

Sa ei saa ennast kurbuse eest kaitsta, kaitsmata end õnne eest.
(“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”, Jonathan Safran Foer)

Kevadine õitelumi on läinud – oli teda üldse? – ning juba lõhnab linn pärnaõiemeest. Olen võtnud pikalt hoogu ja otsinud õigeid sõnu. Vaaginud nukrust ja rõõmu – kumb kaalub kumma üles? Mida oled sa võitnud, mida kaotanud? Kusagil ületasid sa vist ikka kiirust ning kihutasid tähelepanematult õigest teeotsast mööda. Kiirteel seisma jäämiseks puudub julgus ning hoopiski pole elul GPS-i, mis annaks sulle selge juhise: esimesel võimalusel tee tagasipööre.

Kas minna tagasi tähendab anda alla? Või tulebki edasi liikumiseks mõnikord hoog maha võtta ja veidi maad tagasi minna? Mitte selleks, et olnut teiseks muuta, unustada või sootuks olematuks teha, vaid selleks, et mõista ja aktsepteerida. Ainult üks õrn võnge, mis kandub edasi mööda tervet aja ämblikuvõrku.

Kõhkled ja kihutad edasi, ignoreerides tunnet, et sõidad täiesti vales suunas, sest su süda pole sellel teel. Küllap oli see Mathura, kes kirjutas raamatus “Guatemala, maa hing”, et mitte keegi ei peaks elama poolikut elu pooliku südamega. Süda – ta on seal, kus su hing äkki naeratab, kui sa korraga ennast mõnelt mõttelt tabad. Ühel hetkel võib see sind murda niikuinii. Aga see juhtub ka siis, kui võtad enesekaitseks oma südame rinnust ja asetad laekasse hoiule nagu Jacques lillemuinasjuttude liilia-loos. Sellepärast parem lenda. Kasvõi ööliblikana uuesti otse leeki. Kui juba kukkuda, siis üheskoos ja kõrgelt (Ott Arder).

Muusika: Oleg Pissarenko “Loodu”

Penne tomati ja halloumi juustuga

Pasta tomati ja halloumi juustuga (kahele)
(algretsept: BBC GoodFood)

oliiviõli
1 sibul
1 küüslauguküüs
veidi tšillihelbeid
200 g halloumi juustu
250 g kirsstomateid
soola, musta pipart
värsket basiilikut
200 g penne pastat

Kuumuta pannil õli, lisa tšillihelbed, hakitud sibul ja küüslauk ning kuumuta paar minutit. Lisa kuubikuteks lõigatud juust ning prae, kuni juust hakkab kuldseks muutuma, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid ning prae kõik koos läbi. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees, kurna, vala peale tomati-juustusegu, rebi hulka basiilikut ning jahvata veskist peale musta pipart.

Penne tomati ja halloumi juustuga