Category Archives: kiire ja lihtne

Imekook

Nimetet koogi “ime” seisneb asjaolus, et vormi läheb üks tainas, aga ahjust väljub kook enam-vähem kolmekihilisena. Kui seda retsepti Nami-namis nägin, meenus mulle, et midagi sarnast peaks olema ühes umbes 20 aastat vanas käsikirjalises retseptivihikus ja et mäletatavasti ma seda kooki kunagi ka tegin. Imekoogi nime kandva retsepti leidsingi, paistis teine olevat USA päritolu, sest mõõtühikuks oli ‘tops’ ja ahjutemperatuuriks 350° F. Minu retseptis ei eraldata ega vahustata eraldi munavalgeid ja -kollaseid (mida muidugi võib ka siinpuhul teha, ilmselt on selle tulemuseks paksem ja kohevam pealiskiht ning selgem kihistumine) ning täienduseks on kookoshelbed. Koogi alumiseks kihiks moodustub midagi ahjupannkoogilaadset, järgneb veidi kreemjam osa ning pealmiseks kihiks kerkivad kookoshelbed.

Muuseas, peaaegu oleksin kirjutanud, et pealmine kiht on kookosene. Ei, seda ei ole ta mitte. Ja sellega ma tahan öelda (nüüd tuleb filoloogiline kretinism, pardon) et ma ikkagi ei mõista selle moodustusmalli tohutut populaarsust toiduretseptides. Kuhu ka ei vaataks, taas ja taas torkab silma mõni juustune (või hullemal juhul isegi parmesanine) kaste, köögiviljane salat, šokolaadine kook või mustikane muffin. Ma olen sellest korra juba kirjutanud, aga kordamine tuleb ilmselt siiski kasuks:

eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (rukkijahust pirukas või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet (mullane põrand tähendab, et muld on põranda peal, põrand on mullaga koos, mitte ei koosne sellest ja kui juhtumisi koosneb, siis on see muldpõrand).

Olgu, ma saan loogikast aru küll, toiduretseptides peaks ne-liide justkui ilmselt edasi andma (mingi koostisosa) rohket sisaldust (nt liivane maa analoogial), aga mind ikkagi hirmsasti huvitab, kas nt šokolaadine kook vaarikase kreemiga kõlab tõesti millegi poolest paremini kui korrektses eesti keeles vaarikakreemiga šokolaadikook?

Muusika: Andreas Vollenweider “These Hearts of Gold”

Imekook

Imekook

4 muna
55 g sulatatud võid
175 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl piima
75 g kookoshelbeid

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kookoshelbed, piim ja sulatatud ning veidi jahutatud või.  Vala saadud vedel tainas võitatud (24 cm läbimõõduga ümmargusse või 20×20 cm neljakandilisse) koogivormi (lahtikäiv vorm ei sobi, kuna see võib lekkida) ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit. Lase vormis jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Imekook

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.

Pirni-halvaapirukas

Eelmise laupäeva õhtul sõitsin maale, olles selle võimaluse nimel ärganud juba kell 7 ja tegutsenud kogu päeva maniakaalse kiirusega, saamaks kõigega valmis ja võimaldamaks enesele pühapäev maal. Vedasin endaga kaasas praktiliselt poole suguvõsa toitmise jaoks vajalikku pilafi-, mannavahu- ja (õuna-martsipanikoogi sugulase) pirni-halvaapiruka kogust (ja selle kõik sõime hiljem ära… kolmekesi). Väljas hämardus ning autoakna taga rändas täiskuu minuga kaasa. Leidsin ennast mõtlemas ühele Artur Alliksaare luuletusele, mis on parimas mõttes väga alliksaarelik, nii tihe, mitmetasandiline ja -tähenduslik, aga lihtne ja kaunis ometi. Kuna omade mõtetega on hetkel nii, nagu on (et ei ole, või on, aga mitte piisavalt ilusaid), siis tulebki seekord pirukale seltsiks ja segajaks klassikuid.

Küsin sinult…

Kui inimmõtted on nagu taimed, millised
siis võiksid olla taimede mõtted?
Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid
olla tuulte tunded?
Kui inimkired on nagu välgud, millised siis
võiksid olla välkude kired?
Kui inimunelmad on nagu lendtähed, millised siis
võiksid olla lendavate tähtede unelmad?
Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?
Kuhu mina ta panen?
Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.
Miks Sa jätsid maha oma naerukaja?
(Selletagi on mu ümber hääli üleliia.)
Miks Sa ei viinud ära kolmandikkugi meie möödunud muredest?
Kas arvad, et Sinu lahkudes elu lakkab saatmast mulle uusi?
Miks Sa meie ühise õnne pitseerisid sellesse mälestuste valuastjasse?
Ta kuju on kohutav, ja Sa ei pidanuks unustama,
et ma ei suuda temalt pilku lahti kiskuda, teades,
et temas on õnn.
Miks Sa ikka ilmud unedes?
Kas Sa ei tea, et niiviisi on võimatu vesteldagi?
Miks Sa seisad mu pähitsis siis, kui on pime?
Kas Sa ei tea, et armastus nagu iga veene vajab valgust?
Miks Sa väisad mind hetkedel, mil ma midagi ei oota?
Tahan ju, et Sa näeksid mu nägu lahkelt rahulikuna
või siis ootuserutuse eredas kumas.
Enda pärast olin sageli õnnetu.
Nüüd olen õnnetu ka Sinu pärast.
Sa jäid ju juurteta.
Need on mu hinges sestsaadik, kui Sa end lahti rebisid.
Sa oled minevikuta.
Sa omad vaid ta kinnitamata koopiat.
Pärisürik on minu käes.
Ja tulevikuta oled Sa.
Me koostasime ta projekti koos
ja mu kaasautorlusõigused kehtivad edasi.
Minu osavõtuta ei ole ta teostamine tõestatav.
Saatused põrkuvad ja mõrastuvad, aga kui palju
heledaid kilde võib selline kokkupuude puistata!
Tule, kõnele minuga!
Ära karda midagi peale kartuse enda.
Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida,
siis on parem uppuda õndsuses.
Kahetsus on kasutu.
Ettevaatus on ennatlik.
Umbusk on hullem surmast.
Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes.
Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen Su ära iga maski alt.
Läida lühtrid mu mälulünkades.
Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa,
väga meeldiva meelituse.
Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata.
Südame sügavused suudavad säilitada saladusi.
Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks.
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada. Just sallivus
ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele
väärtuse, sisu ja mõtte.
Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles
teineteise avastasime.
Seletan Sulle üleeilse unenäo. Vaatan Su silmadesse
nii vargsi, et Sa alles hiljem märkad,
kui tore mõnu see oli.
Võid vallatleda mistahes moel. Võid soove salata.
Ma ei pane põrmugi pahaks.
Tule ainult hetkeks.
Käia on igavene tee, aga õhtu ligineb üha.
Olen valmis vastu võtma kõiki Su vigu.
Ära mõrva Sinu-elamuse viimse varjundi vastuhelki minus.
Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma
aastate rõõmud.
Kujutelgem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks.
Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest
oli kõige suurem.

Artur Alliksaar

Muusika: Vassilis Tsabropoulos “Trois morceaux apres des hymnes byzantins II”

Pirni-halvaapirukas

500 g pärmilehttainast
150 g halvaad
4 suurt pirni
poole sidruni mahl

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ning tee 1 cm kaugusele servadest noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota 100 g halvaad tainale, kata viilutatud pirnidega. Piserda pirnidele sidrunimahl ning puista peale ülejäänud halvaa. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pirnid on pehmed ja tainas servadest pruunistunud.

Oa-kookosesupp

Mulle näib, et tuleb tasapisi supile üle minema hakata. Tänane ilm andis selleks igatahes alust küll. Külm oli nimelt. Ja sellepärast tuleb probleemile läheneda á la mina (ehk tšilliga).

Üldiselt on äkki kohutavalt kiire hakanud. Arusaadavalt oli mul möödunud suvel tavalisest rohkem aega, mistõttu võis endale lubada näiteks nii öösel kell 12 muna praadimist kui ühte või teise kohta sõitmist just siis, kui selleks mõte tekkis. (No tõsi, vahepeal oli kõik juba üleliiagi kaootiline, nii et mitte iial polnud ette teada, kus ma mingil ajahetkel viibin; sellistest juhtumistest rääkimata, kus õhtud venisid hommikutele üprisväga lähedale.)

Nüüd on status quo taastunud – ma tean ette suuremat osa oma liikumistest ja tegemistest nii umbes kahe järgneva kuu jooksul. Seda tean ka, et mul on kehvavõitu ja ebatervislik kalduvus endale liiga palju igasuguseid projekte liiga lühikesele ajale kokku kuhjata. Aga ma olen muidugi midagi õppinud ka, sest olles korra juba tõsiselt läbi põlenud, reeglina ei jäeta enam endale hingetõmbeauke planeerimata. On hetki iseenda jaoks, mida ära jätta ei tohi ja väikesele kogusele spontaansusele lihtsalt peab ruumi võimaldama.

Suvelõpp teeb ikka kuidagi kurvaks ja tekitab ajuti tunde, nagu sammuks lihtsalt vastu lumele ning midagi muud polekski oodata. On ikka. Uut ja tundmatut. Vana ja head. Mõlemad peavad olemas olema. Ja pealegi algab varsti Metropolitan Opera kino-ooperi uus hooaeg :).

Muusika: Nordman “Som livet och döden”

Oa-kookosesupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

kimp rohelist sibulat
1 punane paprika
1 tl tšillihelbeid
1 tl kuivatatud tüümiani
õli
250 g kirsstomateid
2 dl köögiviljapuljongit
1 purk valgeid ube
1 purk punaseid ube
400 g kookospiima
poole sidruni mahl

Viiluta sibula valge osa ning kuumuta koos tšillihelveste, tüümiani ja tükeldatud paprikaga poti põhjas õli sees läbi. Lisa poolitatud kirsstomatid, puljong, nõrutatud oad ja kookospiim ning hauta 10 minutit. Lisa sidrunimahl ning serveeri hakitud rohelise sibulaga.