Category Archives: kodujuust

Miniatuurne veebruar. Mustasõstra-leivatort

01.02. On päikeseloojangu hämarduv aeg. Vihm voolab kapuutsiserva mööda alla. Sama hästi võiks olla nii aprill kui oktoober. On ent esimene veebruar. Metsas on märgade lehtede ja mulle niiske rammus lõhn. Kummaliselt lummav isegi mulle, kes ma olen ilmtingimata päikese ja soojuse usku.

02.02. Kas joosta või mitte joosta, selles on küsimus. Mis oleks mõistlikum, kas püsida veelgi paigal, kuigi sellest täiendavat kasu ei pruugi enam tõusta, või alustada naasmist jooksurajale ja riskida võimalusega olla esimese jooksu järel tagasi sealsamas kus nelja nädala eest?

03.02. Joosta mitte, kõndida – kõlab vastus eilsele küsimusele. (Mis tähendab ka, et ma ei nõustu Mikita väitega, nagu oleks verbaalne andekus tunduvalt olulisem kui õigekiri.) Otsisin välja oma kõnnikepid. Jooksjaid põrnitsesin pahaselt – vastikud terved inimesed, kes saavad trenni teha. Ent väljas oli veebruar, taevas poolik kuu ning mu meeltes rahu ja rõõm.

04.02. Mina, pärast tööpäeva lõppu teel auto juurde teeületusvõimalust oodates: Kas te peate tingimata kõik siin sõitma, võiksite parem käsitsi käia. Ei, ärge te peatuma küll hakake, ega mina seisan siin lihtsalt niisama ajaviiteks. 
Mina, viis minutit hiljem autoroolis: Miks te just siin kõndima peate? Oi, tahtsite üle tee minna või ? No lähete natuke hiljem.

05.02. Inime sai ootamatult pisikese täiendava rahasumma omanikuks ja lidus joonelt raamatu- ning seejärel spordipoodi. Prioriteedid, prioriteedid.
Millest tulenevalt – eelmise aasta lõpus ringles blogides riietumise teemaline meem, mis viis mind siiralt hämmingusse. Inimesed väitsid, et neil on üldse umbes 3-4 paari jalanõusid. Ääh? Siinses kliimas?
Mul on juba spordijalatseid pea 10 paari (sh 2 paari rattakingi; 3 paari jooksujalatseid – ühed “kiired”, ühed väheke toekamad ja vihmakindlamad, ühed naeltega talvel jooksmiseks; matkasaapad, saalijalatsid).

06.02. Probleemide seadmine maailmaruumi taustale pole neid kunagi väiksemana tunduma pannud. Seevastu inimlik lollus ja pealiskaudsus omandavad küll universumi foonil uued mõõtmed.
Et kui me ikkagi juhuslikult peaksime selles ääretuses olema ainsad, siis anti meile küll päris unikaalne võimalus. Ja meie keerasime selle lihtsalt põhjalikult pekki.

07.02. Palun, PALUN lõpetage ne-liite üleekspluateerimine toiduretseptides. Köögiviljakotlet, mitte köögiviljane kotlet. Marjakook, mitte marjane kook. Vanillikaste, mitte vanilline kaste. Šokolaadimuffin, mitte šokolaadine muffin.
Ma kordan veel üks kord – ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet, koostise märkmiseks kasutatakse tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist. Tänan tähelepanu eest.

08.02. Lood, mis jäid kirjutamata. Sest ma arvasin, et alati on aega. Aga värvid tuhmuvad ajaga. Need lood jäävadki kirjutamata, sest nende jaoks pole enam sõnu, mis midagi tähendaks.

09.02. Kirjanduslikud klišeed – lahtine põrandalaud. Isegi uutes udupeentes majades on raamatuis alati mõni väga käepärane lahtine põrandalaud kuskil voodi all olemas. Vaatasin põrandad üle. Ma ei tea, pole nagu seda nägugi, et kuskilt midagi isegi kangutades lahti võiks tulla.

10.02. Kogu oma praktiliselt lõputu võime juures ennast tagasi sundida võib mõnikord siiski juhtuda, et energia on päeva lõpuks umbes kolmesaja protsendiga miinuses ning ma kaotan igasuguse võime tunda, mõelda või liigutada. Veetsin õhtu põrandavaibal selili “Maskiballi” kuulates. Kas ma olen juba öelnud, et Verdi oli geenius?

11.02. Ärkasin hommikusse unenäost. Üks põgus puudutus ühest põgusat puudutusest minevikus. See ei olnud armumine, kaugeltki mitte.
Ometi ühes paljudest paralleelmaailmadest oleks ehk siiski võinud ka teisiti minna.

12.02. Tegelikult ma ei tea, miks peaks kodumaise ajaviitekirjanduse lati nii madalale seadma, et kui lugedes häbi ei hakka, siis ongi juba hästi. Sellegipoolest avastasin ennast jälle ütlemas, et Margus Otsa “Veeaeg” oli täiesti korralik seikluspõnevik, sest peaaegu kordagi ei hakand piinlik.

13.02. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin siin ükspäev uued jooksutossud (sest mul on teatavasti ilmselgelt liiga vähe spordijalatseid). Aga osta jooksujalanõud ajal, mil joosta ei saa, on umbes nagu iseendal jala küljest närimine.
Sellepärast ma pidin ikkagist proovima. 6 kilomeetrit üliettevaatlikult ja uimase teo tempos, aga see oli siiski jooksmine, saate aru. Jalg pidas päris kenasti vastu, jeeei!

14.02. Asjad, mis tekitavad minus masendust: päevad, nagu täna, mis mööduvad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes ringi tormates, et öösel kell veerand kaksteist end virgeks ehmatada sellega, mis tegemata ununes.
Tormata ringi ainult avastamaks, et tegelikult oli tegemist paigal tammumisega ning kuhugi jõudmiseks oleks pidanud tormama veel vähemalt kaks korda kiiremini.

15.02. Hommikul pildistasin aias lumikellukesi. Õhtul käisin maal kõndimas. Tuul tantsitas hõredat lumesadu. Ja see, mis kaugusest kostis, oli eksimatult äratuntav sookurgede hääl.

16.02. Ma ei tea, mis asi see täpselt on, mis paneb inimest pühapäeva kohta täiesti ebamõistlikul ajal üles tulema ja koos tuhande samasugusega 17 kilomeetrit kõndima, raju tuult ja porist rada trotsides (@Tartu maratoni juubelimatk).

17.02. Ma ei kuule oma mõtteid. Eeter on lakkamatut lärmi täis.
Jaa, muidugi mul on aega, Vaatame, mõtleme, arutame. Iga korraga on mul raskem neid sõnu kuuldavale tuua, aga keegi ei märka väsimust mu hääles.
Puhas selge vaikus libiseb kättesaamatusse kaugusesse.

18.02. Tegelikult olen ma kogu aeg valetanud. Et mul ei ole kunagi igav. On ikka küll, aga mitte sellepärast, et mul ei oleks midagi teha, vaid sellepärast, et ma ei taha neid asju teha, mida ma peaksin.
Enne kui isegi aru sain, olin jälle hälbinud kuhugi spordipoodi ja tellinud kolm paari sokke. Igavusest.

19.02. Olla üksteisele tuul. Toita tuld. Õhutada leeke. Olla koos tugevam kui eraldi. Aga mõnikord ma mõtlen, et sagedamini ollakse ämbritäis külma vett, mis kustutab viimase tulukesegi.

20.02. Täna oli väljas kuldne valgus. Isegi tuul ja taevas olid seda karva.
Valgus, mille jaoks ei olegi veel sõna, sest seda tuleb ette ainult siis, kui veebruaris algab aprill.

21.02. Mõnikord pole õnneks vaja muud, kui et oleks reede. Et sa oleksid trenni lõuna ajal ära teinud. Ja et sa oleksid tööpäeva lõpus käinud massööri juures ja lasknud oma lihased tugevalt läbi töödelda ning vajunud seejuures sellisesse lõõgastusse, et isegi midagi mõelda enam ei viitsi.

22.02. Reginett saadab mulle järjekindlalt õmblusmasinate reklaami. Unustage ära. Minul ja õmblemisel puudub absoluutselt igasugune, olemas olev või potentsiaalne suhe. Ma ei ole elu sees õmblusmasinaid isegi guugeldanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas te üldse selle peale tulete, et ma võiks sihtgrupp olla. (Õigluse huvides peab mainima, et nad saadavad mulle saehoolduse reklaame ka. See on pisut relevantsem.)

23.02. Tänasel metsatiirul mõtlesin taas – pärast surma hakkan puuks.
Mu mõtted polnud siiski üldse morbiidsed, kuigi vihm peksis mulle näkku ja sõbrad männid paindusid tuules. See-eest kodus soojenes ahi, mille olin enne metsa tulekut ära kütnud ja kiiktooli kõrval ootas avatuna Maurice Herzogi “Annapurna”.

24.02. Vabariigi aastapäev: kilud toovad õnne (@keitivilms).

25.02. Päev muutub kohe lõbusamaks, kui näed punast Žigulid, mille roolis paistab ilmselgelt olevat nahast lendurimütsi ja hullumeelse pilguga Murdock “A-rühmast” (minu mälestused sellest sarjast pärinevad üheksakümnendate algusest RTL-i kanalilt). Ja sa ei imestaks mitte üks põrm, kui kohtaksid järgmisel tänavanurgal Hannibal Smithi, kes teatab sigarit suunurka lükates: I love it when a plan comes together.

26.02. Ma olin abiturient 23 aastat tagasi. Enam ei mäleta, kas ma siis ülikooli lahtiste uste päeval käisin, aga kui, siis kindlasti ei esinenud ma seal kellegi juures nõudmisega, et mulle põhjendataks, miks peaks vastavat eriala õppima.
Täna olin teisel pool lauda ja pidin sellisele küsimusele vastama. Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed…

27.02. Meediatarbimist tuleb veelgi vähendada. Varsti käin ringi, silmad suletud ja näpud kõrvas ning igaks juhuks veel ümisen endamisi, et päevapoliitilisest lollusest mitte midagi minuni ei jõuaks. Vähemalt senikaua, kuni olen õppinud imestama, mitte vihastama.

28.02. Veidral kombel ei tundu talv kriipsu võrragi talutavam seetõttu, et ta alles veebruari lõpus saabus ning kõigi eelduste kohaselt just kuigi kauaks vist ei jää. Seda mõtlesin ma hommikul autot lumest välja kaevates. Aga kurja, ikka ilus on ka, mõtlesin õhtul maal, kõrgel pea kohal kauged külmad tähed, kitsas hele kuusirp madalal võrade vahel ja vaikiv lumine mets ümberringi.

29.02. Isegi kui veebruaris ei ole isamaaliste tortide võistlust, siis on mul pisut raske rollist välja tulla. (Ja see tort ei ole ei mustasõstrane, leivane ega kodujuustune.) Nii et:

Mustasõstra-leivatort

Põhi:
250 g riivleiba
2 sl suhkrut
võid

Täidis:
350 g kodujuustu
2,5 dl vahukoort
125 g suhkrut
350 g musti sõstraid
6 želatiinilehte (12 g)
2 sl mustasõstralikööri

Kaunistamiseks:
1,5 dl vahukoort
rukkililli
riivleiba või tumedat šokolaadi
musti sõstraid

Põhja jaoks prae riivleib või (pigem rohke kui vähesega) ja suhkruga krõbedaks ning jäta jahtuma.
Täidise jaoks püreeri kodujuust saumikseriga. Lisa mustadele sõstardele (külmutatud marjad sulata eelnevalt) suhkur ning püreeri ka need.
Sega kodujuust ja mustasõstrapüree, lisa ka mustasõstraliköör.
Vahusta vahukoor.
Leota želatiinilehti külmas vees, pigista siis kuivaks ning lahusta sortsu kuuma veega. Vala želatiinilahus peene nirena kodujuustusegusse. Lase külmakapis veidi seista, kuni segu ilmutab tarduma hakkamise märke, seejärel sega juurde vahustatud koor.
Tõsta pool riivleivast küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ning aja ühtlaselt laiali. Selle peale tõsta pool kodujuustu-mustasõstrasegust, seejärel teine pool riivleivast ja ülejäänud kodujuustusegu.
Tõsta külmkappi tarduma (vähemalt paariks tunniks, parem üleöö).
Eemalda tort vormist, kata külgedelt ja pealt vahustatud koorega. Kaunista riivleiva või riivitud tumeda šokolaadiga, mustade sõstarde ja rukkililledega (kui oli meeles need suvel sügavkülma panna).

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Kodujuustu-granaatõunadessert

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust.
(Artur Alliksaar)

Miks me siis otsustasime ühel hetkel kõikidesse lampidesse paigaldada säästupirnid?

Meie, kes me võisime ainsast sädemest särinal süttida ja teisigi sütitada, hakkasime äkki arvama, et vaimustuse välja näitamine on õigupoolest tobe ja lapsik ning tegelikult tuleks kogu aeg olla täiskasvanulikult jahe ja vaoshoitud.

Võib-olla kadus vaimustumise võime koos püüdega mitmele asjale korraga keskenduda? Sest vaimustus tähendab sajaprotsendiliselt kohal olemist. Kogu oma olemuse, kõigi oma emotsioonidega. Nälga tundmata. Kella vaatamata.

Kellel meist on praegu aega kella vaatamata vaimustust tunda? Kui sajad suuremad ja väiksemad rohkemat või vähemat tähelepanu nõudvad toimingud trügivad uksest ja aknast sisse ning meil pole aega peatuda ja mõelda, kas miski neist üldse me hingele midagi pakub, olgugi et südames oleme selle kõige ebavajalikkuses juba ammu veendunud. Telefonikõned, e-kirjad, inimesed nõuavad meie tähelepanu. Enamik neist saab seda. Mitte tingimata need, kellele me ise tahaksime põhjalikumalt pühenduda. Kunagi… pomiseme endale rahustuseks ja läheme, tagasi vaatamata, et mitte näha meeleheitel silmi, mis meie lahkumist saadavad.

Nii seisame teine teisel pool vett, kuni pimedaks läheb maailm.

Võib-olla kustus leek siis, kui meile tundus, et me ei kohta oma vaimustusele väärilist kaasa elamist või veel hullem – kui sellele vastati ükskõiksusega, mida isegi ei üritatud varjata. Kes meist poleks kogenud, kuidas vähene kaasa elamine võib eredaimagi vaimustusepuhangu kustutada nagu tuulehoog kiratseva küünlaleegi.

Ent võib-olla lämbus leek lihtsalt seetõttu, et me unustasime õigel ajal puid lõkkesse visata?

Sest vaimustus ei ole mingi igavene tuli, mis iseenesest elus püsib. Teda tuleb hellalt hoida nagu leeki, mille Prometheus jumalatelt varastas, ning targalt doseerides toita.

Ja millal sai tšillina tulisest kirest vaevalt leige leil?

Gottfried “viimane romantik” Lenz õpetab Remarque’i “Kolmes sõbras”: “Kirjuta endale kõrva taha, poja: iial, iial, mitte iial ei saa sa ennast ühe naise ees naeruvääristada, kui teed midagi tema pärast. Isegi kõige rumalama teatri puhul mitte. Tee, mida tahad – seisa pea peal, aja kõige tobedamat loba, praali nagu paabulind, laula ta akna all, ainult üht ära tee – ära ole asjalik! Ära ole mõistlik!”

Aga meie oleme kõik hommikust õhtuni lõpmata mõistlikud. Kuni lõpuks ei küsi enam keegi meist: “Kas sa tuleksid minuga maailma lõppu?” sest kardame vastuseks kuulda:

“Ma ei tea…”

Kodujuustu-granaatõunadessert (neljale)
(mugandatud Selveri reklaamlehelt)

2 dl vahukoort
50 g tumedat šokolaadi
200 g kohupiimapastat
300 g kodujuustu
30 g suhkrut
90 g šokolaadiküpsiseid
1 suur granaatõun

Sega kohupiim ja kodujuust, lisa riivitud šokolaad ning suhkruga vahustatud koor. Purusta küpsised ja puhasta granaatõun. Jaga serveerimisnõudesse kihiti küpsisepuru, granaatõunaseemneid ja kodujuustusegu. Kaunista küpsisepuru ja granaatõunaseemnetega ning lase enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis seista.

Metsmaasika-kodujuustutort

RMK tordivõistlus pidi üldiselt toimuma minu osavõtuta. Ikka sel põhjusel, et mul puudusid nii aeg kui idee ja kristalselt aus olles ka selle tõttu – et no kuulge, milline geniaalne inimene korraldab kodumaiseid metsasaadusi propageeriva võistluse aprillist juunini, ajal mil metsasaadustega on sõna tõsises mõttes kitsas. Midagi ikka leidub, loomulikult, aga ma ei suuda hoida ei targutustest ega puust (RMK ju ikkagi! :P) tegemisest ja punaseks värvimisest – vaadake, meil siin on söödavatest metsasaadustest kõikse rikkam aeg üldiselt juulist septembrini. Aga see selleks.

Mingi retseptialgus oli mul üles kritseldatud siiski ja õige aja kätte tulemist ootama pandud. Aeg tuli. Enne jaanipäeva hakkasin oma retseptikausta otsima, et ideed edasi arendada. Ei leidnud teist. Läksin sellest kohutaval kombel närvi, otsisin kogu elamise kolm korda läbi ja väikeste liialdustega võib öelda, et ei saanud suisa öösel magada. Hommikul raputasin mängleva kergusega kõnealuse kausta teise vahelt välja. Nüüd ei peatanud mind enam miski. 🙂

Metsmaasikate otsinguil jäin kaks korda vihma kätte ja kaotasin autovõtme raiesmikule. Sääskede rünnakutest rääkimata. Aga sellest polnud midagi, võtme leidsin üles ja riided kuivasid ka lõpuks ära (kummikud ei ole küll siiamaani veel kuivad, nendesse nirises vesi täitsa takistamatult, kui ma üritasin saju eest tamme alla varjuda). Tüütud sääseparved aga – no mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Õilsa eesmärgi nimel.

Niiviisi ta siis sündis – metsmaasikatort. Nii tavaline, aga samas nii eriline. Samamoodi nagu valged suveööd, konnade koor, päikesepaistest soe männitüvi, lindude tiivavihin metsajärve kohal, rukkipõllul hõljuv udu enne päikesetõusu ja jaanimardikate rohelised laternad. Nii nagu kogu meie üürike suveaeg.

Metsmaasika-kodujuustutort

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
100 g sarapuupähkleid
2 tl kakaod
80 g võid

Täidis:
600 g kodujuustu
4 dl vahukoort
200 g suhkrut
500 g metsmaasikaid
10 želatiinllehte
3 sl metsmaasikalikööri

Kaunistuseks:
2 dl vahukoort
100 g metsmaasikaid

Jahvata sarapuupähklid peeneks ja purusta küpsised, lisa kakao ning sega kõik sulatatud võiga. Suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Puista 100 g metsmaasikaid põhjale, ülejäänutest valmista koos 50 g suhkruga toormoos (pudrunuia või puulusikaga, mitte köögikombaini ega saumikseriga). Täidise jaoks püreeri kodujuust koos suhkruga ning jaga kolmeks – ühele osale sega juurde 2/3 metsmaasikamoosist ja 2 sl likööri, teisele osale ülejäänud toormoos ja 1 sl likööri, kolmas osa jäta valgeks. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor ning sega tarduma hakkavale täidisele juurde. Vala esmalt põhjale tumedam kiht täidist, selle peale tõsta heledam ja kõige lõpuks valge (kihid ei jää selgepiirilised, vaid sulanduvad ning tekitavad värviüleminekud). Lase üleöö külmkapis seista, kata vahustatud koorega ning kaunista metsmaasikatega.

Et Nami-namis on praegu samuti teemaks suvine maasikatort, siis võib seda kõike pidada ka ürituseks tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Või pigem mitut sääske. mis ei ole praegu muidugi mingi probleem ja ei tähenda ka sugugi, et maasikakooke rohkem ei tule ;).

Brita kook kodujuustu ja vaarikatega

Täna vaadake pilte, ma rääkida ei viitsi. Ühes käes on veiniklaas, teises koogikahvel ja taustaks mängib Goran Bregovic. Paar vaba päeva on selja taga (tööpäevadel puhkamise riukalik rõõm! :)), paar veel ees, homme üks sõbralik üritus ka. Lumi on peaaegu läinud ja lumikellukesed õitsevad. Ehh, elukest, äkki tuleb niiviisi lõpuks eluvaim sisse tagasigi veel. 🙂

Brita kook kodujuustu ja vaarikatega
(allikas: “100 kooki 3”)

Põhi:
150 g võid
3 munakollast
1 muna
1 dl suhkrut
0,25 dl piima
175 g nisujahu
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit

Beseekate:
3 munavalget
1 dl suhkrut
75 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
2 sl suhkrut
400 g kodujuustu
300 g (külmutatud) vaarikaid

Vahusta 3 munakollast ja terve muna suhkruga. Lisa piim ja sulatatud ning natuke jahutatud või. Sega jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur omavahel ning lisa taina hulka. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning laota ühtlaselt laiali. Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks. Jaota munavalgevaht tainale ning silu noaga ühtlaseks kihiks. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 175-kraadises ahjus 20 minutit.
Täidise jaoks püreeri kodujuust veidi peenemaks ja vahusta koor koos suhkruga. Sega vahukoor kodujuustuga. Lõika jahtunud tainaplaat pooleks ning tõsta üks pool serveerimisalusele. Kata kodujuustuseguga ning jaota sellele vaarikad. Tõsta peale teine pool.

Tort isamaale 2009

Nami-nami veebruarikuise kooskokkamise teemaks on tort isamaale / isamaaline tort. Teema, mis võimaldab isesuguseid interpretatsioone nii sisu kui vormi osas. Mõtete kogumise aega oli mul seekord piisavalt, nii et ideed jõudsid õigeks ajaks täiesti paika settida. Kook sai võimalikult isamaaline nii seest kui väljast. Põhjade retsept põhineb suures osas “100 kooki 3” šoti viski-šokolaadikoogil, idee ääristada tort küpsistega on aga laenatud “Tordiraamatust”, kõik muu on omalooming. Tordile joonistatud muster on inspireeritud Eesti rahvuslikust tikandist.

Isamaaline šokolaadi-kodujuustutort

Põhi:
4 muna
2 dl suhkrut
2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
4 sl kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut
25 g võid
1 sl vett

Immutamiseks:
3 sl kanget kohvi
3 sl likööri Vana Tallinn

Vahusta munad suhkruga kõvaks vahuks (vähemalt 5-6 minutit). Sega jahu, küpsetuspulber, kakaopulber ja vanillsuhkur omavahel ning sõelu munavahu hulka. Kuumuta või ja vesi keemiseni, lase pisut jahtuda ning sega taina hulka. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Kummuta kook vormist välja, lase jahtuda ning lõika kaheks kettaks. Sega kohv ja liköör ning immuta tordipõhjad.

Täidis:
300 g kodujuustu
2 spl suhkrut
2 sl likööri Vana Tallinn
2 dl vahukoort
poole sidruni mahl
2 tl želatiini

Pane želatiin külma veega paisuma ning sulata siis kuumaveevannis. Sega kodujuust, liköör, suhkur ning sidrunimahl. Sega juurde želatiinilahus ning lõpuks vahustatud koor. Pane üks tordipõhi vormi, kata kodujuustuseguga ning aseta peale teine tordipõhi. Lase külmkapis vähemalt 2 tundi tarduda.

Tordiglasuur:
250 g kondiitrišokolaadi
1,25 dl vahukoort
1 spl võid

Tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Äärista šokolaadisse kastetud küpsistega ning pane taas külma.

Ääris:
14 Lady’s Fingers küpsist
250 g kondiitrišokolaadi
0,75 dl vahukoort
1 tl võid

Lõika küpsised pooleks ning kasta madalal kuumusel koos koore ja võiga sulatatud šokolaadisse. Lase küpsetuspaberil tahkuda.

Kaunistamiseks:
50 g valget šokolaadi

Tükelda šokolaad ning pane mini-grip kotti (jälgi, et kott oleks terve). Suru kotist õhk välja, sulge kott ning pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika nurka pisike auk ning kaunista tort meelepärase mustriga.

Möödunud aasta isamaaline tort: kamatort.

Kaks leivamääret

Veebruaris on käimas Nami-Nami ja Leiburi retseptivõistlus: leiva- ja saiamäärded. Pean tunnistama, et ma ei ole just kõige tugevam improvisaator, kuid üritsin siiski kaks määret kokku kombineerida. Pead ei või ma mitte anda, kas ma nende peale ikka täiesti iseseivalt tulin või olen kunagi kuskil mingeid samalaadseid kombinatsioone kohanud, ühtegi konkreetset retsepti küll eeskujuks ei olnud.

Juustumääre päikesekuivatatud tomatite ja oliividega

100 g fetajuustu
150 g kodujuustu
50 g päikesekuivatatud tomateid õlis
10 musta oliivi

Patsuta päikesekuivatatud tomatid köögipaberiga õlist pisut kuivemaks ning lõika tükkideks. Lisa feta- ja kodujuust ning püreesta saumikseriga või köögikombainis ühtlaseks. Sega juurde viilutatud oliivid. Serveeri röstsaial.

 Suitsukana-avokaadomääre

150 g suitsukana
1 küps avokaado
2 spl sidrunimahla
mädarõigast
musta pipart

Lõika suitsukana tükkideks ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Puhasta avokaado, lõika tükkideks ja lisa kanale. Lisa kohe ka sidrunimahl ning sega ühtlaseks. Maitsesta mädarõika ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri röstsaiaga.