Category Archives: kohupiim

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Maasika-rabarberišarlott

Kirjutaks kah vahepeal jälle. Pealegi oli külmkapis veel üks vinho verde, mida keegi polegi imekombel ära joonud. Peale selle oli külmkapis rääsunud või. Mis tähendab seda, et kooki ei ole siin majas nii ammu tehtud, et isegi või on halvaks läinud. Ent see pole mitte ainus anomaalia.
Inimesest, kes alati suutis end natuke veel rohkem tagant sundida, on saanud inimene, kes pole isegi veel alustanud mõnd tööd, mille tähtaeg oli juba nädal tagasi. Õnneks olen ma liiga väsinud, et selle pärast tohutusse täiendavasse stressi sattuda. Ma olen juba hommikul üles ärgates väsinud. Aga vahet pole. Murdumist ei saa endale nagunii lubada, sest kui kedagi pole, kes pärast jalule aitaks, siis oleks kukkumine lihtsalt asjata energiakulu. Ja no üldiselt on ikka veel lihtsam mõni nali visata.

Vahepeal aset leidnud inimeste jälgimise tulemusena võib väita, et märkamisvõimetuses inimesi süüdistada ei saa, küll aga selles, et see tähelepanu on selektiivne – seda pannakse tähele vabalt, mil moel su käitumine nende suhtes muutunud on. Aga seda, et selle muutuse taga võib olla nende enda käitumine, vaat selles suhtes ollakse pimedusega löödud. Ja kuidas sa seletaksidki midagi, mille jaoks sul ei ole õigeid sõnu. Kui võib-olla isegi ühist keelt pole enam olemas. Sest siis ei ole küsimus enam mingis üksikus väikeses ja tähtsusetus episoodis, vaid ka neis eelmistes kokku, mis kõik olid väikesed ja tähtsusetud. Aga neid sai kokku palju ja sulg murdis lõpuks kaameli selgroo.

Moraalinurgake – mõtlesin siin vahepeal nendele isikutele, kes jutlustavad esiteks tänutunde teemal ja teiseks sellest, kuidas soovida välist tähelepanu ja tunnustust on vale, sest kõik mida me vajame, on otse loomulikult meis endis olemas – need inimesed lähevad oma teooriatega vastuollu. Ma nimelt arvan, et isikud, kes suurejooneliselt räägivad, et neil ei ole teiste tuge ja tähelepanu vaja, saavad seda niigi, ilma et nad seda üldse spetsiaalselt tähele paneks. Nii et ma soovitan järele vaadata, kas te äkki ei ole midagi ega kedagi oma elus täiesti endastmõistetavaks pidama hakanud.
Sest lojaalsus, toetus, samal poolel olemine (mitte ajada segi samal arvamusel olemisega), huvi ja tähelepanu ei ole mitte endastmõistetavad ja peaksid olema vastastikused, vastasel juhul hakkab üks pool piisava aja möödudes tundma, et teda ei märgata, hinnata ega armastata. Ja pärast seda, kui ta on teile kõigepealt veel mitu võimalust andnud, jõuab ta lõpuks vältimatule järeldusele, et ei võlgne teile õigupoolest mitte midagi. Ja siis lõpuks saate aru, mis tunne on, kui hapnikukraan kinni keeratakse. Või siis ka mitte.

Tagasi selle juurde, mida ma ei jaksa ja ei taha. Ma ei taha ka süüa teha ja isegi veel vähem tahan seda sööki pildistada. Nii et siia tuleb üks ajakirjas ilmunud retsept. Teisalt peaks siiski kooki tegema, sest punased sõstrad on valmis. Juuli alguses! See tähendab, et talv on tulekul – nendele, kes sellest  fraasist aru saavad, ütleb midagi ilmselt ka see muusika:
Ramin Djawadi “Light of the Seven” sarjast “Troonide mäng”. (Ei saa lisamata jätta, et põhiliselt on muidugi oluline raamatut lugeda, aga sari on siiski ka võimas. Tahaks öelda ‘eepiline’, aga ei ütle, sest see on nimetet sarja kontekstis ilmselgelt üleekspluateeritud.)

Nii et siis kook. Maasikaid ilmselt veidike on veel ja küllap kõlbab see jaanipäevajärgne rabarber ka süüa. Või hakake sügavkülmast järgmise aasta varusid kulutama. (Mis tuletab jällegi meelde, et lisaks kõigele muule, mis on tegemata, ei ole mul ka rabarberit sügavkülmas.)

Šarlott

Maasika-rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g tärklist
70 g nisujahu

Rabarberimoos:
700 g rabarberit
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
200 g kohupiima
3 dl vahukoort
100 g suhkrut
400 g maasikaid
5 želatiinilehte

Šarlott

Keeda kõigepealt rabarberist, suhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks ühtlaseks vahuks (umbes 7-8 minutit mikseri täisvõimsusel), sõelu peale omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ning küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni biskviit hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberilehele, lase veidi jahtuda, kata rabarberimoosiga, keera pikemast servast rulli, paki küpsetuspaberisse ning pane paariks tunniks külmkappi. Lõika seejärel rullbiskviit viiludeks ja vooderda nendega u 1,5-liitrine toiduõliga määritud või toidukilega vooderdatud kauss.
Sega kohupiim suhkruga, lisa tükeldatud maasikad. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ja nirista želatiinilahus kohupiimasegusse. Vahusta koor ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi ja lase üleöö külmkapis tarduda.
Kummuta tort vormist serveerimisalusele ja kaunista maasikatega.

Šarlott

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Pashatort

Loomulikult ma peaksin praegu midagi muud tegema. Nimekiri läheb kogu aeg pikemaks. Seda, mis tegemata jääb, on aina rohkem. Aga võib-olla polegi seal mingit vahet.
Ei jaksa kõike tõsiselt võtta, ei jaksa kõike naljaks pöörata. Kogu aeg mõistlik olla ei taha, aga mõistlik mitteolemist pole ma päriselt kunagi ära õppinud.
Mõtteid on palju, aga nad jäävad sõnadeks vormimata.

On siiski olnud hetki, kus sisimas hakkab ootamatult soe ja võimatuste võimalikkus ilmutab end nii reaalsena, et olen kartlikku kätt sirutamas. Veel mitte. Võib-olla kunagi mitte. Aga sellest võimalusestki hakkab hetkeks hea ja õrn ning mõtted ja silmad ja suudlust mäletav suunurk naeratavad.

On olnud ka hetki, kus olen end kaotanud. Tundnud, et ma kukun. Ja kukun. Ja kukun. Ja pole mitte midagi, millest kinni haarata. Turv ja tugi kaob. Pole pidet. Ühtki sirutatud kätt. Pole lootust ega lohutust. Ühtki palvet, mida päriselt teaksin. Kõik mureneb koost.

Ja on üks igatsus, mis püsib suure osa ajast vaguralt vaiki, aga siis mõnel uneta ööl äkki ärkab ja lööb hambad sisse. See tükike minust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Võib-olla on see hingekild alles, seisab salaja kalliks peetult, kuigi laekasse lukustatult, et selle teravad servad haiget tegema ei ulatuks. Aga võib-olla on ammu kasutu prügina minema visatud.

On olnud neidki öid, kus ärgata mõne heitliku unetunni möödudes ja tunda, kuis miski mu sisemust rebestab. Mis? Ja miks? Kas kahetsen midagi? Ei. Aga midagi olulist tahab see ulg mulle ometi öelda.

Esimesed seemned on mullas, aga veel ei tunne ma sellest tavapärast rõõmu. Sest mul ei ole aega. Kõike on lihtsalt liiga palju ja mul on raske rahuneda. Ei-ei, kõik on ju korras enamjaolt, aga see nõuab tohutult palju spetsiaalset jõupingutust, sest muidu on üks igav liiv ja tühi väli ja frustratsioon. Miks ei võiks vahepeal vaeva nägemata olla udusulg ja kõndida kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja kõik niisamagi sileneda lihtsalt elusaks ja kergeks ja rõõmsaks?

Lumi ei lahku, mis muidugi märtsis ebatavaline pole, aga aastatagust aega arvestades tundub mulle ebaõigluse tipuna, et suusad saavad ikka veel kuidagiviisi aktuaalsed olla ja jalgratas ripub endiselt konksude otsas.

Tuul juustes ja mantlihõlmades ja puulatvades. Aprillikuu aimdust on ses taeva sinises toonis.

Algava kevade puhul: Riho Sibul “Talitee”

Pashatort

Pashatort

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
75 g india pähkleid
70 g pehmeid datleid

Täidis:
100 g võid
200 g valget šokolaadi
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
50 g sarapuupähkleid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g marmelaadi

Kaunistamiseks:
100 g kuivatatud aprikoose

Purusta põhja ained köögikombainis peeneks puruks (kui datlid on kõvad, võiks neid enne veidi leotada) ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Sulata või, lisa valge šokolaad ja kuumuta hästi tasasel tulel, kuni šokolaad sulab.
Sega ühtlaseks ja lisa kohupiim. Vahusta koor ning sega kohupiimaseguga. Lisa tükeldatud pähklid, jõhvikad ja marmelaad, sega ning vala täidis vormi.
Hoia üleöö külmkapis ning kaunista aprikoosiroosidega.

Aprikoosiroosid
Kasuta pehmeid kuivatatud aprikoose,  lõika need lapiti pooleks ja rulli toidukile vahel tainarulliga lapikuks. Seejärel keera üks aprikoosiketas rulli ning hakka roosi moodustamiseks selle ümber sättima järgmisi, nii et kettad veidi üksteist katavad. Vajadusel kinnita kokteilitikuga.

Pashatort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Marja-kohupiimakook

Jaanuar oli täiesti kohutav. Märts tuleb samasugune. Veebruaris saab vast vahelduseks veidi hinge tõmmata.
Ma ei tea, miks ma seda teen. Inertsist ilmselt. Katsu õige pidama saada, kui kord juba pihta hakanud oled. Kummaline ka, mille kõigega mille kõigeta on võimalik hakkama saada. Puuduv ja kaduv ei aja enam ahastamagi, kurvastad korraks, kasvatad lihtsalt naha veel pisut paksemaks ja muutud veel natuke tuimemaks. Aga mõtteid igaks juhuks lõpuni ei mõtle, hirmust, et jooksed verest tühjaks, kui liiga sügavale vaatad.

Igatahes, päevadest läbi närimise järel olin õhtuks nii oimetu, et peale raamatu lugemise ei jaksanud mitte kui midagi. (See on jälle miskit, millest ma aru ei saa, kui inimesed räägivad, et nad on õhtul väsinud ja ei jaksa lugeda. Mäh? Ma olen just kõige muu jaoks liiga väsinud.)
Aga ega sealt ka just midagi ülearu rõõmustavat vastu ei vaadanud, sest kuigi lugesin läbi terve virna raamatuid, juhtusid neist mitmed parajasti olema sellised, millel tuleb eelnevalt raamatukogus mitu nädalat järjekorras olla. Ja see, nagu ka raamatu tohutu arvustuste hulk ja kõrge keskmine hinnang Goodreadsis on juba praktiliselt teatavaks garantiiks.
Et mina olen enam-vähem ainus isik planeedil, kes hakkab seda raamatut vihkama ja lajatab hindeks ühe.
Ja miskipärast siiski ma loen neid aeg-ajalt. Sest mul on ülimalt populaarseks saanud raamatute puhul mingi haiglane huvi saada teada, millest kogu kära asja ümber. Või püüan uskuda soovitusi (ehkki tean, et ma ise oleks endale raamatute soovitamisega ettevaatlik). Või loen puhtast masohhismist (või veel, mõtlesin korra isegi, et peaks “Grey” lugemisele ja arvustamisele võtma, aga nii kaugele ma veel siiski jõudnud ei ole, sest too oopus ületab raudpoltkindlalt mu taluvuspiiri ilmselge varuga). Jumal tänatud, et seda kraami rohkem piisava kiirusega eesti keelde ei tõlgita, inglise keeles ma õnneks ei viitsi neid lugema hakata. Raamat, millega ma praegu võitlen, on Gillian Flynni “Kadunud”, no see on lihtsalt naeruväärne.
Probleem ei olegi alati selles, et nende raamatute autorid üleüldse kirjutada ei oskaks, pigem on asi selles, et kõik tahavad hirmsasti päris kirjanikud olla ja romaani kirjutada, aga jaks ei käi žanrist vähimalgi määral üle. Püüaks alustuseks lühijutte või novelle kirjutada, oleks tulemus ilmselt omajagu parem.
Aga ei muidugi, parem loetagu neidki kui et üldse midagi ei loeta.

Menukite hulgast ei leidnud ma niisiis ühtegi kirjanduse nime väärivat teost, mõned kuulusid kategooriasse ‘solvavalt halb’, mõned olid lihtsalt kehvad ja mõnda küll kannatas lugeda, aga loetu ununes kohe, ilma mingit jälge jätmata.
Kokkuvõttes ainult paar ühikut jaanuari lektüürist olid sellised, mida ma ise julgeks kellelegi soovitada (need on Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”, Olavi Ruitlane “Vee peal”, aga ka teatava üllatuse valmistanud Jeannette Wallsi “Klaasloss”, mis oli huvitav lugemine, ehkki ilmselgelt hästi müüva loo eesmärgiga kirjutatud. Aga vähemalt on see üks neist juhtumitest, kus hästi müüv lugu on ka enam-vähem hästi kirjutatud, seda tuleb tänapäeval üpris haruldaseks pidada).

Muud ei miskit. Järgmisel korral jälle.

Ah jah, koogis on kaerajahu. Teist korda järjest. Kõlab maru tervislikult. Endal hakkab ka juba imelik.

Muusika: Max Richter “Dream 13 (minus even)”

Marja-kohupiimakook

Kaerahelvestega marja-kohupiimakook
(mugandatud raamatust “10 jahu soolastes ja magusates küpsetistes”)

Põhi: 
100 g kaerahelbeid
200 g kaerajahu
4 sl suhkrut
150 g võid

Täidis:
150 g suhkrut
500 g kohupiima
3 muna
250 g hapukoort
350 g marju (+ 1 sl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju)

Põhja jaoks pruunista kaerahelbed kuival plannil (ära lase kõrbema) ja lase jahtuda. Sega kaerahelbed, kaerajahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga ühtlaseks puruks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhruga, lisa munad ja hapukoor.
Suru 2/3 purust neljakandilise vormi (u 22×22 cm) põhja, vala peale kohupiimatäidis, jaota peale marjad (külmutatud marjad sega eelnevalt tärklisega) ning kata ülejääänud puruseguga.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Serveeri jahtunult.

Marja-kohupiimakook

Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Maasika-tatrarull sefiiriga

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Kohupiima-plaadikorp

Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb kahest järjestikusest komponendist: vestlus aruka inimesega, misjärel tuleks võimalikult kiiresti metsa minna.
(Valdur Mikita)

See on universaalne tõde. See pole kõige mõjusam moodus mitte ainult mõtlemiseks, vaid elamiseks üleüldse. Metsa minemist võib siin mõista ka ülekantud tähenduses, aga soovitatavalt siiski otseses. Vestlus aruka inimesega annab suuna kätte ja metsas hakkavad mõtted iseendast edasi arenema. Alati. Mets lihtsalt on selline ja metsas on inimene õnnelik (ma tean, olen seda ennegi öelnud, aga mis sest).

Ainult et sisukaks vestlemiseks ei ole meil aega. Metsa minemiseks ammugi mitte. Sisukas vestlus armastab vaikust enda ees, aga aeg saab tavaliselt otsa veel enne vaikuseni jõudmist. Näiliselt kommunikatsiooni lihtsustavaid vahendeid pole eales nii palju olnud, aga ometi pole suhtlus ka eales nii pinnapealne olnud.
Me oleme lihtsalt kogu aeg hõivatud äärmiselt hõivatud olemisega. Ja see kõik tundub kohutavalt tähtis. Päriselt tähtis aga hingitseb kuskil perifeerias ja nii need rääkimata jäänud lood surevadki lõpuks üksildast surma.

Nädalavahetusel käisime korraks metsas (ülekantud, mitte otseses tähenduses). Pühapäeval läks tagasiteel mingis kohas Tõrva ja Rõngu vahelisel teel äkitselt meel härdaks. Tundeline muusika mängis; need, kes obest ei roolinud, jõid Vicar’s Choice’i ja mõtted hälbisid olevikust ära. Neile radadele, kus kunagi oli samasugune muusika ja ööd ja illusioonid ja õnnehormoonid ja usaldus ja ometi läks kõik lõpuks ikka päris põhjalikult p…sse.

Just nagu saaks sellel kõigel mingit garantiid olla. Ja et inimeseks olemisega peaks lõpuks ikka ära ka harjuma, või mis?

Ega mina kah ei tea, võib-olla ei olegi elus olemiseks ilmtingimata suurt emotsiooni ja elusat eredust vaja. Ehk piisab tavalisest turvalisusest ja selle eest ei peagi jooksu panema, nagu nõutaks sult nelja tee ristis kolme tilka verd saatanaga lepingu sõlmimise kinnituseks.
Ainult et pilvedest maa peale kukkumise ja pärast seda veel kõrgemale põrkamisega ja pärast seda veel kõrgemalt kukkumisega ja pärast seda… oskan ma kuidagi paremini toime tulla, lõputult lohiseva keskmisega nähtavasti mitte eriti. Eks see ole vist teatud sorti sõltuvus küll jah, kui mõõdukatest doosidest elus olemise tundeks ei piisa.

Esimese maailma probleemid? Ei eita.

Nimelt seda tahtsingi öelda. Retsept pole siinkohal oluline ja täidab rohkem traditsioonide hoidmise rolli. Ehkki korp on väga hea, seda ma võin teile kinnitada. Ja mitte millegi vaba – kasutatagu siin kindlasti päris toorainet, rasvatud kohupiimad, hapukoored ja võid ei kära siin kuidagi moodi.

Muusika: Richard Hawley “Coles Corner”

Kohupiima-plaadikorp

Kohupiima-plaadikorp

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
6 muna
150 g suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1,2 kg kohupiima
250 g hapukoort

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab ilusa ühtlase taina, vajadusel lisa veidi jahu. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim, vanillisuhkur ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimatäidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Kohupiima-plaadikorp

Beseerull mustade sõstardega

On need palavad päevad ja õhk, mis ei jahtu öösekski maha. Hea ja helge ja hedonistlik. Aga hinge hiilib ka rahutus. Hirm selle ees, et see pidu on õige pea läbi. Kõik küpseb, kõike on nii palju, et võib-olla suisa peabki ses külluses vürtsiks tera nukrust olema.

Ühe kauni tunde kauge kaja annab endast vahel märku. Igatsus tuleb ja läheb, näoga mis võõras ja tuttav. Vabandused saavad lõpuks otsa ka iseenda jaoks ja taanduvad must-valgeks prioriteetide nimekirjaks ning asjaoluks, kui mitmendal kohal keegi selles paikneb. Sest sõnal ei ole tegu toeks ja kõik, mille kestmisse kaua uskusime, mureneb aegamööda me oskamatute sõrmede vahelt liivaks tuule käes.

Puhkus musta valgeks ei ole muutnud, must on endiselt must ja võib-olla on hoopis valgegi omandanud mingi määrdunud tooni. Need mõtted hiilivad salaja varastesse hommikutundidesse ja heitlik uni põgeneb nende lähenedes.

Aga küpse vilja kohal heljub udu, kui ma õhtuselt rattaringilt tulen, oranž augustiööde kuu rändab oma teed ja ritsikad laulavad põldude lõhnas oma öölaulu, sest nendegi aeg on kaugelt liiga üürike, et seda kõhklustele raisata. Ja aias ajab omi ööasju siil Sihkernaer.

Siil / Hedgehog

Nimelt kunagi ma lubasin, et kui võtan endale veel mõne kodulooma, panen talle Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siili järgi nimeks Sihkernaer. Nüüd on pesuehtne Sihkernaer me aeda kolinud ning ühel õhtul vahtisime temaga tõtt.

Siil / Hedgehog

Muusika: vennad Urbid “Midnight Train”

Beseerull on põhimõtteliselt nagu rulli keeratud pavlova ja sinna juurde on just must sõstar üks tore mari. Iseloomuga ja annab lahkelt pikantset maitset. Sellepärast ta mulle meeldibki. Mitte et näiteks aedmaasikas hea poleks, aga minu jaoks on ta siiski üks igavamaid marju üldse.

Beseerull mustade sõstardega

Beseerull mustade sõstardega

5 munavalget
200 g suhkrut
1 tl valge veini äädikat
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
35 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
200 g kohupiima
1 sl vanillisuhkrut
300 g musti sõstraid

Vahusta munavalged kergelt vahuseks, lisa järk-järgult suhkur ning vahusta edasi, kuni saad paksu läikiva vahu. Lisa veiniäädikas, tärklis ja suhkur ning vahusta või sega läbi. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri see kergelt toiduõliga. Laota munavalgevaht ühtlaselt plaadile, puista peale mandlilaastud ja küpseta 150-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase veidi jahtuda ning kummuta siis teisele küpsetuspaberilehele, nii et mandlilaastudega kaetud pool jääb alla.
Täidise jaoks püreeri pooled sõstrad, vahusta koor vanillisuhkruga, lisa kohupiim, mikserda ühtlaseks ja sega juurde sõstrapüree. Määri täidis jahtunud beseeplaadile, jaota peale ülejäänud mustad sõstrad ja keera rulli. Hoia paar tundi külmkapis.

Beseerull mustade sõstardega