Category Archives: kookos

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte.
Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. Eks pärast hooaja lõppu puhkab (mitte et siis ei ronitaks mingis lörtsisajus ülepäeviti kümmet kilomeetrit jooksma).
Viimastel päevadel on olnud täiesti imelised sõiduilmad, mis sundis mind vahepealsete veidi lühemate tiirude asemel taas pikemaid ringe ette võtma (eks see sõltub loomulikult ka tempost, aga üldiselt algab trenn 40 kilomeetrist, alla selle on lihtsalt “käisin korraks sõitmas”).  Ja see päikeseloojangusinine valgus, taas see valgus.
Eelmisel reedel sain sõidu käigus kuskilt ka mingi naela kummi, aga just see kummivahetuseks kulunud aeg (koos sellega, et sõitsin koju tagasi kummi pumpama, kuna see hädaabi-minipump, mis mul sõidul kaasas, on põhimõtteliselt mõeldud ikka selleks, et kodu poole tagasi liibata, mitte veel 50 kilomeetrit otsa kütta, sellega lihtsalt ei ole võimalik mnt-rehvi jaoks mingitki arvestatavat rõhku saada) andis mulle võimaluse pärast näha, kuidas päike punasena metsa taha pilvedesse vajus ning üle värviliste puude laskus hämarus. Tuhmilt lillakasroosas taevas süüdati terav kitsas kuusirp, mis tänaseks oli kosunud  poolkuuks, ning taas oleksin võinud õhtuõhku kopsudesse tõmmates vanduda, et on aprill, mitte oktoober. Kui poleks olnud neid hanekolmnurki.
Varbad olid koju jõudes külmast kanged, aga tühja neist varvastest, kui süda laulab.
Kas on olemas veel mõni spordiala, mis pakub nii palju aistinguid ning füüsilise vormi annab peaaegu mööda minnes?

Olen öelnud, et eelistan sõita üksinda, ent vahepeal mõtlen siiski, kas ma saaksin, võiksin, peaksin neid hetki jagama. Jaa, võib-olla, seda, mis sind sügavalt puudutab, peab jagama, ent ometi ma kõhklen, ometi ütleb mu kogemus, et… ma olen teiselt planeedilt ega suuda end nagunii arusaadavaks tõlkida.
Iseolemise hetki ma kardan ära anda ja see on ikka päris nõme, kui üritad rääkida millestki, mis on sulle ilmatuma oluline, aga vastuseks on vaikus. Kui sa ise siis ikka jätkuvalt püüad omalt poolt huvi, empaatiat ja tagasisidet pakkuda, siis annab see tulemuseks täiesti ühepoolsed suhted. Kui lõpuks enam ei püüa, siis on tulemuseks suhete õhukeseks ja pinnapealseks muutumine. Teisalt annab selle tulemuse ka olulistest asjadest üleüldse rääkimata jätmine, nii et oleme kenasti alguses tagasi – nokk kinni, saba lahti.
See probleem on mul jätkuvalt – sügavuti minevat suhtlust praktiliselt pole, suurem jagu kommunikatsioonist on argiteemadel monoloog dialoogi vormis, mis mind vaheldumisi naerma ajab ja üüratult frustreerib.
Samamoodi, nagu inimesed on kaotanud võime lugeda, on nad kaotanud ka võime kuulata ja päriselt dialoogi pidada, ehkki põhjus on neil kahel nähtusel tõenäoliselt sama – võimetus keskenduda. See on ülimalt kurb. Õpetussõnad kuulamise tarvis olen juba paar aastat tagasi kirja pannud, aga sellest ajast saati on asjad loomulikult ainult hullemaks läinud.

Ent olgu peale, ma ei kavatsenud üldse sellest rääkima hakata, sedasorti teemad kerkivad pinnale enamasti ainult siis, kui ma olen väsinud ja üle koormatud, üldiselt tuleb aga ses suhtes märkida, et tasapisi ma siiski õpin. Hämmastav muidugi, et inimene peab pea neljakümneseks elama, enne kui hakkab natukenegi aru saama, mis moodi ta konstrueeritud on.
Võti on tasakaalus ja turvatundes, ainult see aitab kaugemale lükata hetke, mil liigsete väliste stiimulite toimel saabub normaalset funktsioneerimist välistav ülekoormusseisund. Üritus suurema hulga väliste stiimulite lisamisega taluvuspiiri kaugemale nihutada ei päde seevastu mitte sugugi, vastupidavus ei suurene sellest karvavõrdki. Ma olen see, kes ma olen.
Tore oleks muidugi olnud, kui ma oleks sellest varem aru saanud, mitte üritanud suurema osa elust end ette antud vormi pressida ning arvanud, et see on lihtsalt minu viga, et ma ei tundu sinna sobituvat. Pressime kõvemini. Lihtsalt täiesti lootusetu üritus muuta midagi, mis ei allu enda kontrollile, näiteks oma närvisüsteemi.
Nüüd, kus arusaamine on viimaks koitnud, saab ilmsesti ainult paremaks minna. Lisaks on see üks elu paradoksidest, ehkki eks ta kõla argipsühholoogilise käibetõena – et inimesed ei muutu surve all, ei iseendaga rahulolematuse baasilt ega ka selle pärast, kui teised ütlevad, et peaks muutuma. Nad teevad seda siis, kui tunnevad ennast hästi ja turvaliselt. Kui siis veel vaja on.

Nagu ma siin eelmine kord ütlesin – rahvaspordiüritusel sai ka käidud.
Paraku jäin üle-eelmisel õhtul enne jooksu pisut tõbiseks. Järgmisel päeval toimus seetõttu kõikvõimalike abivahendite forsseeritud manustamine ja liitrite kaupa ingveritee kaanimine. Mõtet jooksmata jätta ei tekkinud. Jooksupäeva hommikul oli olemine enam-vähem, ise sain muidugi aru, et päris kombes pole. Neli kilomeetrit oli enesetunne suurepärane (ehkki pulss ikka oluliselt kõrgem, kui tavaliselt sellise tempo puhul), nii et hakkasin mõttes juba lõpuaega prognoosima, mis oli muidugi kõvasti ennatlik tegevus.
Miskipärast otsustasin poolel maal joogipunktis juua, kuigi ma üldiselt kümmet kilomeetrit joostes ei joo, kui just väga palav ilm pole. Karistuseks tõmbasin vett kurku, millega kaasnes üleüldine koperdamine, aga sellest sai veel üle. Pärast kuuendat kilomeetrit läks raskeks ning seitsmendast üheksandani oli siiski juba puhas tahtejõud koos tempo langetamisega, enne kui taas natuke taastusin. Lõpuaeg oli 59.21, mis andis 1423 lõpetaja hulgas 700. koha, aga pärast mõtlesin küll, et oli seda nüüd üldse vaja, ei võinud siis vähemalt lonkida tempos kilomeeter seitsme minutiga. Kaks järgmist päeva võitlesin tundega, et nüüd jään ikka päriselt haigeks. Kolmandal päeval… kolmandal päeval olin juba rattasadulas.
Teisalt muidugi ei tohiks mingit spordialast juttu siin üldse rääkida, sest õnnetuseks sattusin hiljaaegu ühe teatud isiku blogisse, keda ma ei nimeta ega lingi, aga kes enda meelest tundub valdavat tõe monopoli selle kohta, kes üldse ja kuidas sporti teha tohib. Ma üldreeglina tema mis tahes kirjatükke ei loe, aga seekord jäin sulaselgest masohhismist tükiks ajaks vahtima. Issanda loomaaed on jätkuvalt täiesti hämmastav, see patoloogiline eneseupitamine seal on ikka nii üle võlli, et ei teagi, kas peaks naerma või nutma. Arvatavasti nutma, kuna kõik on ilmselgelt täiesti tõsiselt mõeldud, teisalt jällegi – et see on ka omajagu koomiline, siis võib-olla ikka oleks naermine asjakohasem.

Muusika: Warren Ellis “Les Proies”

Kuigi ma tegelesin vahepeal rohkem A-ha kuulamisega. Tuli ühtäkki meelde, et nad on mulle ikkagi meeldinud, ehkki mitte ainult need popid kaheksakümnendate laulud, vaid ka (ja võib-olla isegi rohkem) hilisemad. Nende Tartu kontserdil ma küll ei käinud, miskipärast isegi ei tekkinud mõtet, et võiks või peaks.
Metallica omale lähen küll, sest… no Metallica ja tuleb sõna otseses mõttes koduõuele.

Nii. Ja olgu siis üks retsept ka, sest äkki ikkagi peaks püüdma hoida neid inimesi laiali jooksmast, kes loodavad siit (ikka veel) midagi toiduteemalist leida.

Kookose-šokolaadi võlukook

4 muna
140 g suhkrut
100 g võid
4 dl käesooja piima
veidi soola
75 g jahu
50 g (toor)kakaopulbrit
50 g kookoshelbeid

Kuumuta ahi 160 kraadini. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega jahu, kakaopulber ja kookoshelbed.
Eralda munakollased ja –valged, vahusta munakollased suhkruga tihedaks vahuks, lisa sulatatud või, jahusegu ja näpuotsatäis soola ning sega ühtlaseks.
Lisa osade kaupa piim ning sega iga osa lisamise järel segu puulusikaga ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa kolmes osas tainale – sega aeglaselt ja rahulikult spaatli või suure lusikaga, kuna tainas on vedel, võtab munavalge korralik segunemine aega.
Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20×20 cm vormi (lahtikäiv vorm ei sobi, võib lekkida). Küpseta kooki 50 minutit, võta ahjust, lase 15 minutit vormis seista, tõsta küpsetuspaberi abil välja ning lase jahtuda.


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2017. a novembrinumbris.

 

Advertisements

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Siin ma nüüd jälle olengi, läheneva äikese all, külma veini, fado ja läpakaga .
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see võõrandumistunne, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.

Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mida te oleksite tahtnud hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.

Muusika: Katia Guerreiro “Ate ao fim”

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Vaarika-aprikoosi clafoutis

250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri

Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Lihtsalt šokolaadikook

Justnimelt. Lihtsalt šokolaadikook. Mitte ‘patuvaba eriti šokolaadine šokolaadikook‘, nagu analoogsed tavaliselt kipuvad ikka olema.
Ma olen viimastel nädalatel olnud lakkamatu ironiseerimise lainel, sestap ei saa kohe järele ka jätta, nagunii on karistuseks kuskil juba mõni lahtine katusekivi ootamas.

Selle ‘patuvabaduse’ (ja samuti ‘taljesõbralikkusega’) on mul omaette teema. Nimetet terminitega üritatakse reeglina mõista anda, et need küpsetised on nii tervislikud, et isegi terve koogi ärasöömine pole mingi patt ja see ongi probleem, sest annab täiesti väära signaali just nende jaoks, kel ongi kalduvus terve koogi ära söömiseks.

Ja teine asi, mille kallal siinpuhul iriseda – toortoitluse teemal üleüldiselt ma hetkel absoluutselt sõna ei võta – minu meelest on neid kooke kohutavalt tüütu teha, kõik see purustamine on märksa nürim ja märksa suuremat hulka nõusid enamasti mingi kleepuva ja raskesti eemaldatava kookosrasvaollusega kokku määrivam kui mistahes tavalise koogi valmistamine.
Aga võrreldes keskmise toor- ja kõigevaba koogiga on juuresolev kook siiski väga hea, suisa suussulav (see ongi muidugi põhjus, miks see retsept siia blogisse üldse jõudis ja miks ma vahepeal kaalusin, kas peaks oma seisukohti ümber hindama hakkama), mis loomulikult ei tähenda, et selle valmistamise lõpuks poleks mul olnud tahtmist kellelegi virutada.

Ja datleid soovitan ma siinpuhul igatahes eelnevalt leotada ning purustamiseks kasutada väga võimsat saumikserit või – veel parem – köögikombaini lõiketera, vastasel juhul juhtub nii, nagu minu saumikseriga juhtus (mitte küll selle sama, aga analoogse koogi tegemisel). Võib ju püüda selles süüdistada näiteks tulemärgi all sündimist, aga selge on, et asjad minu käes põlema kipuvad minema. Aga ei, muidu ma olen enamik osa ajast siiski suhteliselt taltsas.

Muusika: Carl Maria von Weber “Kutse tantsule” 10-aastase pianistihakatise esituses.

Toor-šokolaadikook

Lihtsalt šokolaadikook
(mikroskoopiliste mugandustega: “Paleo. Patuvabad koogid ja magustoidud”)

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
100 g india pähkleid
75 g datleid
50 g võid

Täidis:
400 g kookoskreemi
175 g datleid
2 tl kookosrasva
50 g toorkakao pulbrit

Purusta pähklid ja datlid ühtlaseks puruks, sega toasooja võiga (veganid võivad või vabalt ka ära jätta ning lisada mõne datli rohkem) ning suru saadud mass 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja veidi ka äärtele.
Täidise jaoks sega kookoskreem, datlid ja kookosrasv saumikseriga või köögikombainis korralikult ühtlaseks ning sega lusikaga juurde toorkakao pulber. Vala täidis vormi ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi.

Toor-šokolaadikook

Rabarberi-kookosekook

Teate, kui tore koht on Järvselja taimeaed?
Veedad seal mõned head tunnid. Valid välja neli hostat, teed südame kõvaks, paned kaks tagasi ja valid kolm juurde. Otsustad, et sul on ilmtingmata vaja täidisõielist floksi ja Boydi paju ja “Variegata” maikellukest, ogalisest lantaanist ja umbes kaheteistkümnendast mugulbegooniast rääkimata. Lisaks saime teada, et tundmatu põõsas, mida lahkelt teistessegi aedadesse jagatud, on lõhnav vaarikas.
Ilmselgelt on vaja suuremat aeda, parki soovitatavalt, ja talveaeda loomulikult ka (kus ogaline lantaan talvituda saaks). Ergo, jõuamegi jutuga jälle sinna – tuleb osta mõis.

Tagasiteel põikasime läbi Ihamaru pitsakohvikust Pizza Olive. Täiesti arvestatav koht oli, pitsa oli küpsetatud kogunisti puuküttega pitsaahjus ning maitses igati ausalt. Selline ehe kodu(küla)kohvik (ainult nime oleks ju ka võinud eestikeelse panna). Saab kindlasti teine kordki mindud.

Seda päeva oli hädasti vaja. Neid taimi ja puid ja päikest ja pitsat ja linnulaulu. Nii on jälle hõlpsam uskuda, et kõik ilus ei olegi möödas. Et kunagi on meil taas rohkem aega, üksteisele ja kõigele, õnnedele ja unistustele, ärakuulamisele ja olemas olemisele. Et nälg märkamise järele ei riisu kogu motivatsiooni ja suured teod saavad alguse väikestest asjadest ega hääbu väsimusse ja vääriti mõistmisesse.

Olgu, nii kaugele see lootus ilmselt siiski ei ulatu, et hakata uskuma, nagu võiksid mõningad isikud kunagi lõpetada paljunemise ja öösiti tümaka kuulamise. Lisaks on see täiesti klassikaline kala ja õnge juhtum, kus arvatakse, et kui on osatud soetada kaheksa last viie erineva mehega, siis sellega on oma etteaste lõppenud ning edaspidi võib täie õigusega ainult oodata laekuvat sotsiaalabi. Maja ümbrus on nagu prügimägi, aga kolm kaheksast, kes on (vist) täisealised, vedelevad päevad otsa juues ja tümakat kuulates toas, selle asemel, et lillegi liigutada. Ja selle koha peal saab mu sallivus otsa.

Aga muidu on kõik hästi.

Muusika: Eleni Karaindrou “The Dance of the Life Tree”

Rabarberi-kookosekook

Rabarberi-kookosekook
(idee: “Rabarberikoogid ja -magustoidud”)

Põhi:
75 g võid
40 g suhkrut
1 muna
180 g jahu

Täidis:
100 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
200 g maitsestamata jogurtit
2 muna
175 g kookoshelbeid
300 g rabarberit

Rabarberi-kookosekook

Põhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäiva (piruka)vormi põhja ja servadele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Seejärel võta vorm külmikust ja küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit. Tükelda rabarber ning laota eelküpsetatud tainapõhjale. Sega täidiseained omavahel, jaota täidis rabarberitele ning küpseta  30 minutit.

Rabarberi-kookosekook

 

Imekook

Nimetet koogi “ime” seisneb asjaolus, et vormi läheb üks tainas, aga ahjust väljub kook enam-vähem kolmekihilisena. Kui seda retsepti Nami-namis nägin, meenus mulle, et midagi sarnast peaks olema ühes umbes 20 aastat vanas käsikirjalises retseptivihikus ja et mäletatavasti ma seda kooki kunagi ka tegin. Imekoogi nime kandva retsepti leidsingi, paistis teine olevat USA päritolu, sest mõõtühikuks oli ‘tops’ ja ahjutemperatuuriks 350° F. Minu retseptis ei eraldata ega vahustata eraldi munavalgeid ja -kollaseid (mida muidugi võib ka siinpuhul teha, ilmselt on selle tulemuseks paksem ja kohevam pealiskiht ning selgem kihistumine) ning täienduseks on kookoshelbed. Koogi alumiseks kihiks moodustub midagi ahjupannkoogilaadset, järgneb veidi kreemjam osa ning pealmiseks kihiks kerkivad kookoshelbed.

Muuseas, peaaegu oleksin kirjutanud, et pealmine kiht on kookosene. Ei, seda ei ole ta mitte. Ja sellega ma tahan öelda (nüüd tuleb filoloogiline kretinism, pardon) et ma ikkagi ei mõista selle moodustusmalli tohutut populaarsust toiduretseptides. Kuhu ka ei vaataks, taas ja taas torkab silma mõni juustune (või hullemal juhul isegi parmesanine) kaste, köögiviljane salat, šokolaadine kook või mustikane muffin. Ma olen sellest korra juba kirjutanud, aga kordamine tuleb ilmselt siiski kasuks:

eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (rukkijahust pirukas või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet (mullane põrand tähendab, et muld on põranda peal, põrand on mullaga koos, mitte ei koosne sellest ja kui juhtumisi koosneb, siis on see muldpõrand).

Olgu, ma saan loogikast aru küll, toiduretseptides peaks ne-liide justkui ilmselt edasi andma (mingi koostisosa) rohket sisaldust (nt liivane maa analoogial), aga mind ikkagi hirmsasti huvitab, kas nt šokolaadine kook vaarikase kreemiga kõlab tõesti millegi poolest paremini kui korrektses eesti keeles vaarikakreemiga šokolaadikook?

Muusika: Andreas Vollenweider “These Hearts of Gold”

Imekook

Imekook

4 muna
55 g sulatatud võid
175 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl piima
75 g kookoshelbeid

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kookoshelbed, piim ja sulatatud ning veidi jahutatud või.  Vala saadud vedel tainas võitatud (24 cm läbimõõduga ümmargusse või 20×20 cm neljakandilisse) koogivormi (lahtikäiv vorm ei sobi, kuna see võib lekkida) ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit. Lase vormis jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Imekook

Jõhvika-kookosetrühvlid

Hing sees.

Sai natuke puhatud ja rohkem mängitud (lolli sealhulgas). Peaaegu oleks mõisa ostnud ;). Või vähemalt talu. (Jorh on meil ju väljaõppind põllumees!)

Põhimõtteliselt märkasin veel vana aasta sees, et olen vist ikkagi ämbrisse astunud. Millekski on see raudselt hea. Ent mis me rääkisime naljaks pööramisest – olgu see pang tsinkplekist või roostevabast terasest – uude aastasesse ei sobinud, ämber jalas, ometi sisse lennata, sellepärast tuli see kasutusele võtta (šampanja jahutusnõuna ;)) ja teha nägu, et meil on siin kõik jumalast normaalses korras.

Mitte et see šampanja, mida me jõime uusaastaööl kell kolm tuhandete tähtede all (on this night of a thousand stars, öelnuks Tim Rice), oleks tegelikult mingit jahutamist vajanud. Jõhvika-kookosetrühvlid sobinuksid sinna juurde muidugi suurepäraselt. Kui ma poleks neid linna külmkappi unustanud – aga et see nimelt nii juhtus, siis tuli leppida mullaga (99% kakaosisaldusega šokolaad, mis minu arusaamist mööda väga hea oli, aga kõigi teiste poolt emakeseks maaks ristitud sai).

See kõik näeb nüüd siin kuidagi hirmus talvine välja, aga sellest ei pea mitte järeldama, et mind oleks tabanud talveigatsus. Eip, riskides üleüldise pahameelega, tunnistan üles, et ma olen siiamaani täitsa rahul olnud. Olles loomu poolest poeet, pole millegi või kellegi igatsemine mulle küll kaugeltki võõras, aga t a l v e, pardon, ei igatse ma mitte. Vaadake pildi pealt!

Muusika: Doug Ashdown “Winter in America”

Jõhvika-kookosetrühvlid (~20 tk)

100 g kuivatatud jõhvikaid
4 cl heledat rummi
200 g kookosmassi (Odense)
100 g valget šokolaadi
50 g kookoshelbeid

Pane jõhvikad (veidi jäta kaunistuseks – haki peeneks ning sega kookoshelvestega) tunnikeseks rummi sisse likku (alkohol ei ole muidugi üldse kohustuslik) ning nõruta seejärel köögipaberil. Võta iga trühvli jaoks 1-2 jõhvikat, mätsi nende ümber kookosmass ja veereta peopesas palliks. Sulata valge šokolaad veevannil, kasta trühvlid šokolaadisse ning veereta seejärel kookoshelveste ja hakitud jõhvikate segus. Tõsta kommivormidesse või küpsetuspaberile tahkuma.

Mustika-kookosemuffinid

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus, ma ütlen. Tähelepanuvõime jätab ikka tõsiselt soovida. Sirvisin mööblikataloogi. Loen: elektritool. Ei liiguta oimugi. Kolm lehekülge hiljem – misasja, elektritool?! Bürootool oli muidugi.

Kohalikus kaubandusvõrgus lõplikult pettununa kammisin netipoode, lootuses leida näituseks öösärki (ajalehe järel käimiseks ;)), mis ei oleks polüestrist ja ei maksaks 55 eurot. Loen: pikkade varrukatega seelik. No kui seelik, siis seelik, tühja temaga. Kahe minuti pärast – seelik?! Varrukatega?! Särk oli siiski.

Aga muidu, kevad on ikka mõnus. Ei mingit lund. Mitte mingit. Auto saab tänava äärde parkida, sest seal ei ole hange. (Tõsi, lume asemel on tolm, mis tähendab, et autot võiks aeg-ajalt pesta ka, aga kuna täiesti teaduslikult on tõestatud, et naised pesevad oma autot kolm korda harvemini kui mehed, siis kes üldse olen mina, et üritada seda kahtluse alla seada.)

Ajalehe järele saab minna sussides.

Hommikuti saab joogamati rõdule lohistada. (Vähemalt vahepeal sai. Paar päeva tagasi oli seal siiski härmatis – lumi peaaegu!)

Autoaknad ei ole jääs.

Suusatamas ei pea käima ja keegi ei päri sult nõudlikul toonil, miks sa maratonile ei lähe :P. (Tegelikult mul on muidu jalgratas ka…)

Vahetevahel saab istuda, kohvitasskruus käes, ja lasta päikesel peale paista. (Kui maale nägu näidata, siis muidugi hästi ei saa, seal on mõni tööriist käes juba põhimõtteliselt veel ise ühe jalaga autos olles.)

Aias õitsevad lõhnakannikesed.

Talv oli mitut pidi keeruline ja valus ning seepärast on võib-olla isegi kõige olulisem see, et ma suudan jälle neid asju märgata. Hoian hinge kinni ja rohkemat ei julge veel loota.

Ainult rabarber on esialgu häbematult niru ja lootus, et ehk on keegi tädike viitsinud kattelooriga mässata, varises turul kiiresti põrmu. Jälle ikaldus! Selle eest oli turul isegi rooma salatit – uskumatu! – ja neelud hakkasid otsekohe Caesari salati järele käima. Ent piiritus ahnuses kokku tassitud marju on sügavkülmas küll, sellepärast on muffinites mustikad. Millest tuleneb võrdlemisi mahe lõpptulemus. Vaarikad käravad ka kindlasti ja rabarber raudselt.

Mustika-kookosemuffinid (12 tk)

220 g jahu
75 g suhkrut
70 g kookoshelbeid
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g (külmutatud) mustikaid
75 g sulatatud võid või toiduõli
1 dl piima
2 muna

Kookosekate:
1 muna
50 g suhkrut
50 g sulatatud võid
130 g kookoshelbeid

Sega suhkur, jahu, küpsetuspulber, kookoshelbed ja külmutatud mustikad. Teises kausis klopi munad lahti, lisa piim ja sulatatud või. Seejärel sega mõlemad segud kokku (tainas on üsna paks) ja jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahepeal valmista kookosekate – klopi muna suhkruga lahti, lisa sulatatud või ja kookoshelbed. Võta pann ahjust, jaota kookosekate muffinitele ning küpseta veel 10 minutit.

Tänane muusika: Bo Kaspers Orkester “Aldrig igen”