Category Archives: kookos

Jõhvika-kookosetrühvlid

Hing sees.

Sai natuke puhatud ja rohkem mängitud (lolli sealhulgas). Peaaegu oleks mõisa ostnud ;). Või vähemalt talu. (Jorh on meil ju väljaõppind põllumees!)

Põhimõtteliselt märkasin veel vana aasta sees, et olen vist ikkagi ämbrisse astunud. Millekski on see raudselt hea. Ent mis me rääkisime naljaks pööramisest – olgu see pang tsinkplekist või roostevabast terasest – uude aastasesse ei sobinud, ämber jalas, ometi sisse lennata, sellepärast tuli see kasutusele võtta (šampanja jahutusnõuna ;)) ja teha nägu, et meil on siin kõik jumalast normaalses korras.

Mitte et see šampanja, mida me jõime uusaastaööl kell kolm tuhandete tähtede all (on this night of a thousand stars, öelnuks Tim Rice), oleks tegelikult mingit jahutamist vajanud. Jõhvika-kookosetrühvlid sobinuksid sinna juurde muidugi suurepäraselt. Kui ma poleks neid linna külmkappi unustanud – aga et see nimelt nii juhtus, siis tuli leppida mullaga (99% kakaosisaldusega šokolaad, mis minu arusaamist mööda väga hea oli, aga kõigi teiste poolt emakeseks maaks ristitud sai).

See kõik näeb nüüd siin kuidagi hirmus talvine välja, aga sellest ei pea mitte järeldama, et mind oleks tabanud talveigatsus. Eip, riskides üleüldise pahameelega, tunnistan üles, et ma olen siiamaani täitsa rahul olnud. Olles loomu poolest poeet, pole millegi või kellegi igatsemine mulle küll kaugeltki võõras, aga t a l v e, pardon, ei igatse ma mitte. Vaadake pildi pealt!

Muusika: Doug Ashdown “Winter in America”

Jõhvika-kookosetrühvlid (~20 tk)

100 g kuivatatud jõhvikaid
4 cl heledat rummi
200 g kookosmassi (Odense)
100 g valget šokolaadi
50 g kookoshelbeid

Pane jõhvikad (veidi jäta kaunistuseks – haki peeneks ning sega kookoshelvestega) tunnikeseks rummi sisse likku (alkohol ei ole muidugi üldse kohustuslik) ning nõruta seejärel köögipaberil. Võta iga trühvli jaoks 1-2 jõhvikat, mätsi nende ümber kookosmass ja veereta peopesas palliks. Sulata valge šokolaad veevannil, kasta trühvlid šokolaadisse ning veereta seejärel kookoshelveste ja hakitud jõhvikate segus. Tõsta kommivormidesse või küpsetuspaberile tahkuma.

Mustika-kookosemuffinid

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus, ma ütlen. Tähelepanuvõime jätab ikka tõsiselt soovida. Sirvisin mööblikataloogi. Loen: elektritool. Ei liiguta oimugi. Kolm lehekülge hiljem – misasja, elektritool?! Bürootool oli muidugi.

Kohalikus kaubandusvõrgus lõplikult pettununa kammisin netipoode, lootuses leida näituseks öösärki (ajalehe järel käimiseks ;)), mis ei oleks polüestrist ja ei maksaks 55 eurot. Loen: pikkade varrukatega seelik. No kui seelik, siis seelik, tühja temaga. Kahe minuti pärast – seelik?! Varrukatega?! Särk oli siiski.

Aga muidu, kevad on ikka mõnus. Ei mingit lund. Mitte mingit. Auto saab tänava äärde parkida, sest seal ei ole hange. (Tõsi, lume asemel on tolm, mis tähendab, et autot võiks aeg-ajalt pesta ka, aga kuna täiesti teaduslikult on tõestatud, et naised pesevad oma autot kolm korda harvemini kui mehed, siis kes üldse olen mina, et üritada seda kahtluse alla seada.)

Ajalehe järele saab minna sussides.

Hommikuti saab joogamati rõdule lohistada. (Vähemalt vahepeal sai. Paar päeva tagasi oli seal siiski härmatis – lumi peaaegu!)

Autoaknad ei ole jääs.

Suusatamas ei pea käima ja keegi ei päri sult nõudlikul toonil, miks sa maratonile ei lähe :P. (Tegelikult mul on muidu jalgratas ka…)

Vahetevahel saab istuda, kohvitasskruus käes, ja lasta päikesel peale paista. (Kui maale nägu näidata, siis muidugi hästi ei saa, seal on mõni tööriist käes juba põhimõtteliselt veel ise ühe jalaga autos olles.)

Aias õitsevad lõhnakannikesed.

Talv oli mitut pidi keeruline ja valus ning seepärast on võib-olla isegi kõige olulisem see, et ma suudan jälle neid asju märgata. Hoian hinge kinni ja rohkemat ei julge veel loota.

Ainult rabarber on esialgu häbematult niru ja lootus, et ehk on keegi tädike viitsinud kattelooriga mässata, varises turul kiiresti põrmu. Jälle ikaldus! Selle eest oli turul isegi rooma salatit – uskumatu! – ja neelud hakkasid otsekohe Caesari salati järele käima. Ent piiritus ahnuses kokku tassitud marju on sügavkülmas küll, sellepärast on muffinites mustikad. Millest tuleneb võrdlemisi mahe lõpptulemus. Vaarikad käravad ka kindlasti ja rabarber raudselt.

Mustika-kookosemuffinid (12 tk)

220 g jahu
75 g suhkrut
70 g kookoshelbeid
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g (külmutatud) mustikaid
75 g sulatatud võid või toiduõli
1 dl piima
2 muna

Kookosekate:
1 muna
50 g suhkrut
50 g sulatatud võid
130 g kookoshelbeid

Sega suhkur, jahu, küpsetuspulber, kookoshelbed ja külmutatud mustikad. Teises kausis klopi munad lahti, lisa piim ja sulatatud või. Seejärel sega mõlemad segud kokku (tainas on üsna paks) ja jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahepeal valmista kookosekate – klopi muna suhkruga lahti, lisa sulatatud või ja kookoshelbed. Võta pann ahjust, jaota kookosekate muffinitele ning küpseta veel 10 minutit.

Tänane muusika: Bo Kaspers Orkester “Aldrig igen”

Pähkli-puuvilja plaadikook

Kunagi olin ma Muhv. Ei, furgooni mul ei olnud, muhvi tegelikult ka mitte ja isegi iseendale nõudmiseni kirju ma ei kirjutanud. Ma kirjutasin luuletusi, muidugi kirjutasin ma neid, näidake mulle eesti filoloogi, kes ei ole kunagi ühtegi luuletust kirjutanud. Õnneks jätkus mul piisavalt taipu õigel ajal järele jätta :P.

Toona olid ka Sammalhabe, kes armastas loodust, ja Kingpool, kes defineeris ennast egoistina. Kraesid oli erineval ajal isegi mitu. Neist üks on tänaseks umbes kaks meetrit pikk ja väljanägemiselt nende isikute hulgas, kes pimedal tänaval kohtudes erilist kindlustunnet ei ärata. Täna leidsin ma oma lauasahtlist postkaardi, kuhu oli kirjutatud: õnne ja armastust, palju armastust kõige kallimale Muhvile. Nukker hetk, sest kogu sellest seltskonnast on peale minu jäänud vaid Sammalhabe…

Veel teinegi kaart jäi pihku. Võib-olla kõige ilusamate sõnadega, mis mulle kunagi kirjutatud – Sinu silmade vaikuse värvi on võti, millest piisab, et avada maailm – aga need olidki ainult ilusad sõnad, ehkki tol hetkel ilmselt tõsiselt mõeldud. Kui sõnal ei ole tegu toeks, ta orvuna sureb ja enam ei loe… Võib-olla too oligi aeg, mil ma hakkasin tegusid olulisemaks pidama…

Mis pagana mõtted mu peas liiguvad, ei oska ma ka ise enam öelda.

Pähkli-puuvilja plaadikook
(veidi mugandatud: “Kuldne šokolaadiraamat”)

50 g nisujahu
200 g valget šokolaadi
50 g võid
125 g mett
125 g aprikoosimarmelaadi
100 g mandleid
150 g kreeka pähkleid
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kookoshelbeid
100 g rosinaid

Sulata valge šokolaad ja või veevannil. Teises nõus kuumuta tasasel tulel mett ja aprikoosimarmelaadi, kuni need muutuvad voolavaks. Sega jahu, kookoshelbed, rosinad, jämedalt hakitud mandlid, pähklid ja aprikoosid, vala peale šokolaadi-võisegu ning mesi ja marmelaad, sega hoolikalt segamini. Tõsta tainas võitatud 20×30 cm koogivormi, silu pealt tasaseks (kuna mass on üsna kleepuv, siis kõige paremini õnnestub see märja käega) ja küpseta 170-kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase jahtuda ning lõika terava noaga ruutudeks.

Apelsini-kookosevaht

Sa küsisid: “Kes sa oled?”

Ma vastan Sulle Alice’i sõnadega: “Ma ei tea õieti isegi, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma olin, kui ma täna hommikul üles tõusin, aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.”

*

Kui pilved ei pillu enam sädemeid,
kui kadunud on värvide kõnetuju,
kui kauguste laul on lakanud,
kui ritsikate riitus rohus
on lõplikus raugemisohus,
kas sind siis ei vaeva su südame süvenev vaikimine?
Puud painduvad tuultepäri.
Tugevate tunnetel on sügavad varjud.

Ära päri, miks me jälle peame puhkama…
Tahe kestab kauem kui kahetsus.

Millest see ärev värin kõrgele kerkivais sõrmedes?
Mis õigust on meil ehmuda?!
Ei ole mõistlikke mõistatusi.
Ei ole saladusi, mida saaks salata.

Aitab karedaist karjatusist!
Aitab hüübivaist hüüetest!
Aitab sajatuste sajust!
Laula leekide lõppemisse!
Loitsi tuli tagasi!
Loida kõikide meelte meeletusega!
Ära tunnista tõeks kurttummuse tumedat kurbust,
mis su helisevat heledust ümbritseb.
(Artur Alliksaar)

Apelsini-kookosvaht (neljale)
(allikas: nami-nami)

200 g toorjuustu
2 sl suhkrut
30 g kookoshelbeid
3 apelsini
2 dl vahukoort

Vahusta toorjuust suhkruga, lisa kookoshelbed ja tükeldatud apelsinid, sega juurde vahustatud koor. Jaota serveerimisnõudesse ning lase enne serveerimist mõni tund külmkapis maitsestuda.

Kookose-šokolaadi juustukook

Ma olen täiesti elus muidu. Endiselt.

Mõtted suunavad mõnikord vääramatult mingisse kindlasse suunda, kindlate maitsekombinatsioonide poole. Valem šokolaad+kookos=küpsetatud juustukook mõlkus mul meeles juba mitu aega ja sundis retseptialgusi üles kirjutama ja jälle maha kriipsutama. Kuni ühel heal päeval tekkis vaba aega kah.

See kook on nii rammus, et lausa patt oleks seda valmistada muul ajal kui sügisel. Mitte miski ei sobi siia juurde paremini kui klaas tummist punast veini, elus tuli, hämarduvas õhtus vastu akent rabisev esimene lörtsisegune lumi ja taustaks kõlav Tosca aaria “Vissi d’arte”. Selle viimase te võite muidugi asendada millegi muuga 😉 Ma olen muidu raudselt meeshäälte austaja, aga sellesse pilti sobis miskipärast erakordselt hästi just naishääl Puccinit laulma.

Kookose-šokolaadi juustukook

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
50 g kookoshelbeid
50 g tumedat šokolaadi
90 g võid

Täidis:
500 g toorjuustu
200 g tumedat šokolaadi
100 g suhkrut
3 muna
100 g hapukoort
75 g kookoshelbeid

Põhja jaoks purusta küpsised, lisa peeneks hakitud šokolaad, kokoshelbed ning sega kõik sulatatud võiga. Suru täidis küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga vormi põhja ja pane pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks sega toorjuust suhkruga ühtlaseks, lisa hapukoor ja lahti klopitud munad. Sulata šokolaad vesivannil, lase veidi jahtuda ning lisa koos kookoshelvestega toorjuustusegule. Vala täidis vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 50 minutit.