Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Vürtsikas kurgisalat

Sel nädalal ma nüüd pisut puhkaks, kui tohib. Kutseid kohvikusse ja loomaaeda võtan siiski vastu. Valikuliselt ;). Eelmine nädal möödus jällegi toidu ja tormamise tähe all. Aega ei olnud sugugist mitte ja meeles kah ei püsinud midagi – nii et kuuldes mu auto pagasiruumist kostvaid kolakaid oleks võidud vabalt arvata, et sinna on vägivaldselt mõni kaaskodanik suletud, tegelikult oli see hoopis seal veerev kõrvits, mida mul polnud meeles maha tõsta. Õhtule ei saanud ühelgi päeval enne kella üheksat.

Välja arvatud laupäeval – see oli küll pop-up muuseumi eelõhtu,  mil isegi poole ööni küpsetamine oleks täiesti mõistetav olnud. Aga ma ületasin suisa iseennast, ma leian. Juba kella seitsmeks oli lisaks töötegemisele (laupäev, jajah, aga ega mina ei ole mingi selline inimene, kes viis päeva nädalas töötab :P) kurgisalat purkides ja purgid kastis, kohupiima-õunakook valmis, köök koristatud, kõht pastarooga täis ja veiniklaas käes.

Tegelikult oli mul lisaks koogile ja kurgisalatile plaanis pakkuda ka mustika-klimbisuppi, aga see mõte jäi sel korral teostamata. Aga eks midagi peabki järgmisteks üritusteks jääma, kõiki häid ideid ei saa ju korraga käiku lasta.

Kohupiima-õunakook saab viimase lihvi. Foto: Lenka

Päikeselisse pop-up muuseumi pühapäeva mahtus maitseid ohtralt, tempo ei olnud õnneks siiski selline nagu maikuises blogikohvikus, jätkus aega ka ringi vaatamiseks ning uudistajatega jutu puhumiseks. Tore oli! Väike pildivalik kaasblogijate kokku kogutud maitsetest (ja see on ainult osa):

Vürtsikat kurgisalatit võib täie õigusega kogutud maitsete hulka liigitada, kuna tegemist on aastate jooksul käest kätte liikunud retseptiga. Minu variant on saadud onunaise käest. Et tegu on sisuliselt ikkagi toorsalatiga, siis ta (eeldatavasti – aga ma ei ole tegelikult kestvuskatseid teinud) väga kaua ei säili. Paar nädalat külmkapis ei ole muidugi probleem, kauemaks ilmselt niikuinii ei jätku ;). Sobib nii prae kõrvale kui võileiva peale.

Vürtsikas kurgisalat

3 kg kurke
2 tervet küüslauku
4 sibulat
4-5 tilliõisikut
mustasõstralehti
1 sl soola
1 sl sinepit
1 tl jahvatatud musta pipart
3 sl äädikat
soovi korral mädarõigast

Tükelda kurk (kõvema koorega kurgid koori), lisa tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud tilliõisikud ja mustasõstralehed, sool, suhkur, sinep, pipar ja äädikas, soovi korral ka veidi mädarõigast, sega kõik hoolikalt segamini ning jäta 24 tunniks jahedasse kohta maitsestuma. Vahepeal võib paar korda segada. Seejärel kontrolli maitset, tõsta salat purkidesse ning hoia jahedas.