“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ’igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ’immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.
Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.

Banaani-vahukoorerull

Kirsilumele jätmata jälgi,
kevadevihmades kadudes käest,
tähtede teid ainult uduselt aimates
midagi muutes ehk valgusereas.
Viipa mulle, kui sa mind näed.
Puuduta, kui sa mind kuuled.
Kusagilt kaugelt või siitsamast tead
suveöös tagasi tulla.
(Ann Tenno)

Ise kah ei usu – virtuaalne emotsiooni- ja toidupäevik Toidutegu on vastu pidanud juba kuus aastat. Olge tänatud läbi astumast, anonüümsed ja mitte-anonüümsed külalised, teie, kes te endast jälgi jätate, ja teiegi, kes neid jätta ei taha. Blogi algusaegadega võrreldes on postituste arv küll märkimisväärselt vähenenud, aga kuni on lugejaid, on järelikult siiski mõtet. Püüan edaspidigi jõudumööda ikka rõõmustada silma, kõrva ja hinge.

Tänases koogis pole pealtnäha midagi erilist, aga tegelikult on sel mitu tähendustasandit. Esiteks on see retsept algupäraselt loomulikult Ida Savi raamatust, kus see näis udusevõitu fotost hoolimata äärmiselt isuäratavana ja teiseks – liiga noortel inimestel on seda muidugi raske mõista – banaanid, need nimelt ei olnud minu lapsepõlves mingi igapäevane nähtus, vaid väga harva ette tulev delikatess, sestap pole midagi imestada, kui haruldase ja erilisena tundus tollal nähtus nimega ‘rullbiskviit vahukoore ja banaanidega’. Banaanipuudust enam ei ole, aga erilisuse maik on jäänud.

Muusika: Lele Marchitelli “Time”

Rullbiskviit vahukoore ja banaanidega

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Biskviit:
5 muna
150 g suhkrut
80 g jahu
30 g kartulitärklist
2 sl kakaopulbrit

Täidis:
4 dl vahukoort
4 sl suhkrut
3-4 banaani

Valmista mustripasta ja toimi, nagu kirjeldatud selle retsepti juures. Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala mustrilehega kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks ning küpseta 225-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Kata biskviit tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase niimoodi jahtuda. Täidise jaoks vahusta koor suhkruga ning seda juurde tükeldatud banaan (banaanitükke võib piserdada sidrunimahlaga), Vala täidis täielikult jahtunud tainaplaadile, aja ühtlaselt laiali ning keera biskviit pikemast servast tihedalt rulli ning keera küpsetuspaberisse. Hoia vähemalt paar tundi kuni üleöö külmkapis, liitekoht allpool.