Category Archives: lapsepõlve maitse

Sefiirikorvikesed

Ma unustasin.

Varuda pööningule suve lõhna. Sellepärast ärge tulge minult talvel küsima. Mul ei ole.

Ma korjasin metsmaasikaid. Vaarikaid ja musti sõstraid. Murakaid. Kogusin moosipurgid keldrisse ja karbid sügavkülma. Ma pildistasin vikerkaari. Heinapalle. Helesiniseid kiile ja rohelisi konni vesiroosilehel. Ja rabade vaikust ja udu ja peegeldusi veel. Öeldud sõnad ja kirjutatud sõnad ja ütlemata jäänud sõnad ja saatmata jäänud sõnumidki on omal moel tallele pandud.

Aga kuidas ma võisin unustada suve lõhna?

Kui teil on ehk üle, siis palun tooge mulle natuke. Suve lõhna. Mis sellest, et mina ei ole see naine ühes väikses Eesti linnas, kes Komsomoli alleel Rõngu poolt tulles pahemat kätt kõige siinpoolsema majakese pööningul hoiab talvel ka suve lõhna.

Muusika: Noor Eesti “Ühes väikses Eesti linnas”

Sefiirikorvikesed

Sefiirikorvikesed (u 12 tk)
(abiks oli Aniitram)

Tainas:
200 g jahu
100 g võid
1 sl suhkrut
2-3 sl külma vett

Sefiir:
3 munavalget
300 g suhkrut
0,5 dl vett
2 sl sidrunimahla

Täidiseks:
1 dl pohlamoosi

Sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või, haki noaga ühtlaseks puruks, lisa külm vesi ning seda kiiresti tainaks. Vormi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti, lõika kettad ning suru vormidesse. Kindluse mõttes võid ääred fooliumiga toestada. Küpseta 225-kraadises ahjus u 10-12 minutit ning lase jahtuda. (Korvikesed võib valmis teha eelmisel päeval.)
Pane suhkur, vesi ja sidrunimahl potti ja keeda madalal kuumusel paksuks siirupiks (pehme kuulikese staadium ehk 118 kraadi, kui on olemas suhkrutermomeeter). Vahusta munavalged tugevaks vahuks, edasi vahustades nirista kuum siirup vahu hulka. Vahu jahutamiseks jätka vahustamist veel umbes 10 minutit.
Täida jahtunud korvikesed pohlamoosiga ning pritsi tordipritsiga või tõsta lusikaga sefiir peale.

Sefiirikorvikesed

Advertisements

Vana hea kakaokreem

Tol õhtul olin üksi maal. Istusin kase all – ilmselt ainult selleks, et tulla mõttele vana kooli kakaokreemist, sellest samast, mida vanasti kulinaarias kiloga müüdi. Et kõik mu suured mõtted tulevad nii umbes veerand tundi enne poe sulgemist, siis tuli tormata. Läks õnneks.

Hommik tervitas lapsepõlvemaitset keelel. Kakaokreem, see õ i g e. Sama õige nagu lumepallisupp, hapukoor kakaoga, Põltsamaa tuubimarmelaad, kamašokolaad, kirju koer (meie peres nimetati seda muide külmaks koeraks), karamellkissell, batoonikesed etc.

Minevikumõtted sundisid mind hiljem pööningule ronima. Kauaoodatud vihm rabises vastu akent ja õhk oli eelmiste päevade palavusest lämbe. Soojast tolmusest hämarusest ilmutas ennast möödunud aeg.

Punase-valgetäpilised maitseainepurgid. Ammu unustatud mänguasjad – plastmassist koer, kes nööri mööda  järele vedamisel pead liigutas, keegli eelkäija, nukuvanker ja Põlva kaubamajast ostetud nukunõud, mis maksid terve varanduse – üle viie rubla, mida tuli kopikas kopika haaval korjata ja kui summa koos, hirmuga oodata laupäevast sõitu – äkki on ära ostetud… . Uisud, mis kõnelevad talvistest liuväljadest tiigil. Ja suusasaapad. Vanaisa sülemivakk ja suitsik ja meevurr, millest tõusmas nõrka kärjevaha hõngu.

See ei ole mineviku ega nõukaaja nostalgia. See oli lapsepõlv. Sealt me tuleme kõik.

Aga siis heliseb telefon ja ma olen jälle siin.

Kakaokreem (neljale)
(allikas: “Valik toiduretsepte“)

3 dl piima
1 sl jahu
2 muna
100 g suhkrut
5 tl kakaopulbrit
5 želatiinilehte
2 dl vahukoort

Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga segatud jahu, keeda läbi. Vahusta munad suhkruga, lisa kakao ja veidi keevat piima, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda. Tõsta tulelt kõrvale ning lisa eelnevalt külmas vees paisutatud želatiinilehed. Lase aeg-ajalt segades jahtuda. Tarduma hakkavale segule lisa vahustatud koor. Jaota pokaalidesse või toidukilega vooderdatud suuremasse nõusse, kui soovid serveerida tükkideks lõigatult. Lase külmkapis järgmise päevani tarduda.

Toidutegu-3 ja rummikoogid

27. mail 2008 kirjutasin Toidutegu blogisse esimese postituse muraka-juustukoogist (algset fotot olen nüüdseks küll uuendanud).

27. mail 2011 näitab külastuste loendur 414 347. Need ei ole loomulikult unikaalsed külastused, aga ega alati peagi aina uusi külastajaid otsima – nagu mobiilioperaatorid uusi kliente – tore on, kui vanad ikka ja jälle tagasi tulla tahavad.

Blogis on hetkel 273 postitust 951 kommentaariga.

Kõige rohkem külastusi – 2526 – oli blogis 24. veebruaril 2011, mil ilmus isamaalise tordi võistluse laureaat karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”.

Külastatuimad postitused läbi aastate:

1. Tort isamaale 2011, 2. Rabarberi-kohupiimakook, 3. Tort isamaale 2009.

Kõige populaarsemad otsingusõnad – toidutegu, pavlova tort, porgandipirukas, hoidised, kaneelisaiad, rabarberikook, õunakook.

Omapärasemad otsinguterminid, millega siia jõutud:

millal õitsevad lõvilõuad?,
hõõgvein teeb mida? (oleneb kui palju juua, piisava koguse juures teeb purju :P),
määrisin rummi näo peale (seespidiselt tarvitada oleks vast tulemuslikum olnud ;)),
nahkhiire villased kleidid,
naaber loobib lume minu aeda (see on küll tüütu, aga ma oleks tagasi loopinud, intressidega :))
virtuaalne mekkimine
unes torti tegema (halb märk, raudselt :P)
vabandused töölt puudumiseks (neid ei ole minu käest küll erilist mõtet küsida 😀)

Retsepte ja fotosid (ja natuke mind ennastki :)) on siit nende aastate jooksul läinud Naistelehte, Õhtulehte, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehte ja Oma Maitsesse. Tänu blogile olen tuttavaks saanud mitmete toredate inimestega ja osalenud nii mõnelgi põneval üritusel.

Minu eriline tänu kuulub nendele inimestele, kes pole paljuks pidanud mulle kirjutada ja oma mõtteid jagada, mis on mind alati rõõmustanud. Või kurvastanud, aga antud kontekstis teeb see peaaegu sama välja. Kui su hing on katki, aga lugeja kirjutab: kui maailmas leidub selliseid ilusa hingega inimesi nagu Sina – siis pole kõik veel kadunud… mis jääb siis muud üle, kui ühekorraga rõõmustada ja kurvastada. Ja naeratada, sest homme on hullem. 🙂

Aitäh, et olete kolm aastat mu tegemistele kaasa elanud!

Rummikoogid (12 tk)
(allikas: Ampsud)

1 biskviittordipõhi (400 g)
3 sl kakaopulbrit
4 sl rummi
hapukoort

Lõika biskviidil küljed ära ning pane kõrvale. Pudista biskviit kaussi, lisa kakaopulber (magustamata, mitte kakaojoogipulber) ja rumm (või rummiessents). Sega läbi ning lisa nii palju hapukoort, et saaksid seotud massi (~ 75 g). Vormi saadud mass käte vahel pallikesteks (olenevalt suurusest 10-12 tk). Pudista kaussi eelnevalt kõrvale pandud biskviitpõhja küljed ning veereta rummikooke saadud purus. Vajuta koogid veidi lamedamaks ja tee noaseljaga väikesed sisselõiked. Lase enne serveerimist paar tundi jahedas seista.

Trühvlitort

Ma ei tea, kas kunagi on võimalik, et ma ü l d s e saan midagi rahulikult teha! 😀

Eelmisele laupäevale oli prouadega planeeritud ekskursioon idaosariikidesse, puhkus, piknik ja spaakülastus – sanatoorium noh, teadagi, meie oleme täiesti terved naised ja tahame kõike seda saada! Kõik oli kenasti kokku lepitud, koju jäävad mehed-lapsed instrueeritud. Ja siis avastasin mina, et pühapäeval on emadepäev. Mitte et see iseendast mulle üllatusena oleks tulnud, aga ma olin kõik see aeg olnud siiras teadmises, et see on 15. mail.

Mu ema oli juba mitu aega rääkinud, kuidas tahaks ühte korralikku vana kooli torti, võikreemiroosidega ning kui minu võimuses on valmis teha midagi sellist, mis inimestele rõõmu teeb, siis ei ole ma mitte kade.

Nüüd jäi siis ainult välja mõelda, m i l l a l ja mismoodi seda torti üldse aega teha on. Et ma ka selles väga kindel polnud, millal ma reedel koju jõuan, siis sai sõna ‘ettevalmistused’ täiesti uue tähenduse. Juba neljapäeval sai köögilaud ja külmkapp erinevaid anumaid täis, siin kausis 200 grammi võid võikreemiks, seal 300 grammi jahu piknikule kaasavõetavateks muffiniteks ja nii edasi.

Laupäeva varahommikul asus meie nelik Toila poole teele, esimene avastus sihtpunkti lähistele jõudes oli asjaolu, et seal puud veel sugugi lehes ei olnud (tõsi, osa neist polnud lehes seetõttu, et tegemist oli okaspuudega :P) ja meri oli alles suisa jääs. Piknik Oru pargis möödus kõrgendatud meeleolus ning spaast väljusime õhtu hakul sootuks uute inimestena. Aitüma sõbrad, oli kosutav päev!

Aga lõunaosariikides ootas hulk toorainet trühvlitordiks realiseerimist. Tuleb tunnistada, et ega võikreem minus erilist erutust ei ärata ning tordi valmistamise ajal hakkas isegi minus, kes ma reeglina kookide kalorsuse pärast oma pead ei vaeva, sugenema kahtlus, et ilmsesti oleks tervislikum valmistoode hommikul maale toimetada jalgratta seljas.

Põhimõtteliselt oli tort ise lapsemäng, kulminatsioon – ikka need võikreemiroosid – pidi alles järgnema. Aga selle aja peale hakkas tunda andma, et selja taga on juba 16-tunnine päev, seal hulgas neli tundi hobuse roolimist, pisut traavimist Oru pargi treppidel ja kolm tundi basseinides-saunades-mullivannides, nii et soov asjaga ühele poole saada muutus juba võrdlemisi tungivaks. Heeringas Veenuse õlal! Punapeeti võikreemi toonimiseks riivisin parmesaniriiviga, käsi juhtus vääratama ikka kõige kallima kraamiga e matchatopsiga, lisaks kallasin kolmandiku tuhksuhkrust otsejoones kraanikaussi. Ja lõppude lõpuks oli köögis nii soe, et lilled ei tahtnud hästi vormis püsida.

Nõnda siis sündis, et kes juhtus õigel hetkel mööduma, võis kuulda avatud aknast kevadöhe kanduvat Bruce Springsteeni häält ja mõningaid minu huulilt pärinevaid ebatsensuurseid väljendeid, kui ma lillenaela koos peaaegu valmis roosiga näppude vahelt põrandale pudistasin. Ometi oli mul endal selleks ajaks juba peaaegu hüsteeriliselt lõbus ja kell 23.30 vaatasin uhkusega oma kätetööd ning tõdesin, et ehk ei saagi keegi aru, et see oli mul üleüldse esimene kord võikreemist kaunistusi teha.

Maale sõitsin siiski autoga, evides võrdlemisi originaalset vabandust kiiruse ületamise kohta – et kreemiroosid hakkavad muidu sulama. 😉

Muusika: Bruce Springsteen “Brilliant Disguise”

Trühvlitort
(allikas: Tegemisi-toimetusi, L. Remmelgas “Suur küpsetamisraamat”)

Biskviit:
4 muna
150 g suhkrut
60 g jahu
60 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

immutamiseks veega segatud konjakit

Võikreem:
200 g võid
100 g kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
2 sl kakaopulbrit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl konjakit

Trühvlipuru:
2 sl kakaopulbrit
65 g tuhksuhkrut
vett

Kaunistusteks:
100 g võid
50 g kondenspiima
50 g tuhksuhkrut
toonimiseks punapeedimahla ja matchapulbrit

Biskviit valmista eelmisel päeval. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (8-10 minutit), sõelu peale omavahel segatud kuivaineid ning sega õrnalt segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.
Võikreemi ained (peaksid kõik olema toatemperatuuril) vahusta mikseriga või hõõru puulusikaga ühtlaseks kreemiks. Trühvlipuru jaoks sega tuhksuhkur ja kakaopulber, lisa veidi vett (esialgu paar supilusikatäit) ning hõõru ühtlaseks sõmeraks puruks.
Lõika biskviit kolmeks kettaks, aseta esimene serveerimisalusele, niisuta veega segatud konjakiga ning kata kolmandiku võikreemiga. Toimi samamoodi ka teise ja kolmanda kettaga. Kata tort pealt ja külgedelt korralikult võikreemiga ning seejärel trühvlipuruga. Kaunista võikreemist lilledega.

Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  “Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.

Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga 😉

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi :P.

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin :P, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. 😀 Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb… 😉

Sõõrikud

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Sõõrikud

Uus katse sõõrikuid küpsetada toimus juulis 2014. Ei olnud palju edukam.

Kana-klimbisupp

Not a shred of evidence exists in favor of the idea that life is serious.
Brendan Gill

Lähen puhkan jalga natuke. Kui spontaansusele enam üldse ruumi ei jää, asjusse suhtumine ilmselgelt ebavajalikul määral tõsiseks muutub ja kaine mõistus kogu aeg nii pagana m õ i s t l i k on, siis näib olevat saabunud viimane aeg kõigest jõust vastassuunas jooksu panna.

Noja talv, noh, on teine ilus ja valge jah, aga minu meelest oleks ta võinud küll heaga kuu aega hiljem tulla. Ma ei räägi siin sellest, et ma ei suuda oma kappidest leida mitte ühtegi villast salli (mina, kes ma omast meelest koon igal aastal vähemalt 2 salli!) ega saabaste sooje sisetaldu, et toa soojaks saamiseks tuleb ahju toppida terve mõistuse vastaselt suur kogus puid, et ma loomulikult ei taibanud õigel ajal suvist klaasipesuvedelikku talvise vastu vahetada et cetera. Ma räägin sellest, et kogu seda kenadust jätkub meil nüüd ilmselt lahkesti kaeda nii järgmiseks pooleks aastaks :P. Sellepärast ma hakkasin ka karjuma suusahullude kodanike arutluste peale teemal, kas rajad on juba sisse lükatud. Püüdke olla, tõesti! 😀

Kana-klimbisupp on selles ilmas muidugi raudselt omal kohal. Soojendav, väidetavalt täiesti tõestatult gripivastase toimega ja nostalgiliselt lapsepõlvemaiguline.

Kana-klimbisupp
(allikas: lapsepõlv :))

1 kana
3 l vett
5-6 kartulit
2 porgandit
musta terapipart
juurpeterselli
soola

Klimbid:
2 muna
2 dl piima
4-5 dl jahu
soola

Pane kana külma veega keema. Riisu vaht, lisa pipar ja petersellijuur (minu ema lisab puljongile värvi andmiseks ka mõned pliidiraual pruunistatud porgandiseibid) ning keeda kana peaaegu pehmeks, seejärel lisa tükeldatud porgand, umbes 5 minuti pärast ka kartul. Samal ajal valmista klimbitainas – klopi munad soolaga lahti, lisa vaheldumisi piim ja jahu. Kui kana on pehme, tõsta see taldrikule. Kui kartulid on keema läinud, tõsta teelusikaga supi sisse paraja suurusega klimbid. Klimbid on valmis, kui nad tõusevad pinnale. Eralda kanaliha luudelt ja serveeri supi kõrvale või tükelda peenemaks ning tõsta puljongi sisse tagasi. Kontrolli maitset, vajadusel lisa soola või pipart. Serveerimisel puista peale peterselli.