Category Archives: laulge midagi, noormehed

Veel kord Metallicast – S&M2

Olete juba tüdinenud, jah?
Ei ole midagi teha, kannatage ära, eks ma natukese aja pärast kirjutan jälle jalgrattasõidust ka.

Eelmisel nädalal nimelt näidati kinodes kontsertfilmi “S&M2″(ehk siis symphony ja Metallica ehk nende teine kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, seekord Edwin Outwateri ja Michael Tilson Thomase juhatusel ).
Sellele koostööle võib muidugi vaadata mitmeti – on neid, kes peavad seda mõttetuks tsirkuseks, edevuse laadaks ja pelgalt rahaahnuseks, minu jaoks aga ongi Metallica olemus nüüdseks vist eelkõige just selles eksperimenteerimisjulguses ja arenemissoovis.
Oleks nad igavesti oma esimeste albumite trash metal stiili juurde jäänud, vaevalt ma neist siiani niiviisi vaimustunud oleksin (mida kinnitab ka see, et oma kunagisi metal-lemmikuid ma praktiliselt üldse enam ei kuula, vahel harva W.A.S.P-i ballaade ehk, aga seda puhtast nostalgiast, mitte sellepärast, et nad mulle muusikalises mõttes midagi pakuks).

Metallica valmisolek žanriüleseid muusikalisi väljakutseid vastu võtta, on muidugi alati omakorda ka teistele inspiratsiooniks olnud. Heaks näiteks eri stiilide sulandamise võimalikkusest ilma naeruväärseks muutumata on sealjuures soomlaste Apocalyptica, kes hiljem hakkas küll rohkem originaalloomingut viljelema, ent tuntuse saavutas neljal tšellol Metallicat esitades.
Samas eri muusikažanrite segamise suhtes olen ma aastatega pigem hoopis kriitilisemaks muutunud, eriti muidugi selles osas, mis puudutab nn ooperipoppi. Selle juures on nimelt väga keeruline jääda hea maitse ja muusikalise väärikuse piiridesse, viimased, kes seda enamasti suutsid, olid kolm tenorit (aga eks nemad olid ka üldse selle žanri massidesse viijad). Teisalt muidugi ei pea selleks tingimata üldse eri stiile segama, et tulemuseks oleks talumatu kitš – pole olemas õudsemat kollektiivi kui André Rieu orkester.

Ent tagasi Metallica juurde.
Esimene S&M (mida nii otseses kui kaudses tähenduses dirigeeris Michael Kamen) toimus 20 aastat tagasi ning kuigi selle kohta võib öelda nii mõndagi head (näiteks et James Hetfieldi vokaal oli toona esmaklassiline ning teine kahest tollase albumi uuest palast – “No Leaf Clover” – on mu jaoks üks Metallica parimatest lauludest üleüldse) oli lõpptulemus siiski üllatavalt nõrk, arvestades kui võimsa tulemuse pidanuks kahe niisuguse stiili kombineerimine loogiliselt andma.

S&M2 seevastu jättis väga hea mulje. Osalt muidugi seetõttu, et peaaegu nagu oleks aasta jooksul teistki korda Metallica kontserdil käinud, peamiselt aga oli kogu see kontsert lihtsalt muusikaliselt nii huvitav, et ma nautisin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Nende helikeel on niikuinii niivõrd dünaamiline, et ka pikad, kuue- kuni kaheksa- ja isegi enamaminutilised palad ei käi ringiratast, vaid arenevad edasi, uued seaded aga andsid hulganisti kuulamisainest juurde.

Kontserdi kõrghetk number üks oli kahtlemata ilma ülejäänud Metallica ja ilma kitarrita  (mistõttu ta ei osanud oma kätega miskit peale hakata ning kasutas neid vahepeal üsna ooperlikeks žestideks) James (kes näeb üha enam välja nagu taksojuht/kantristaar/”Võlur Oz’i” lõvi) laulmas sümfooniaorkestri saatel “The Unforgiven III”.
Olgugi üksnes kontsertfilm, mitte elav esitus, oli see üks neid hetki, kus aeg hetkeks seisatab ja saad aru, et oled olnud tunnistajaks millelegi täiesti erilisele. Isegi muusikaliselt paljunäinud mina vaatas seda, suu ammuli ja mõtles: ikka suudavad nad üllatada.

Minu erihuvi igasuguse muusika puhul, kui sellega kaasneb laulmine, on muidugi inimhääl ja Hetfieldi hääl on alati olnud piisavalt omanäoline, et märgatud saada. Esiteks on ta hääl päris korraliku ulatusega, teiseks on ta bariton (mis on küll tavalisim meeshääl, aga enamik roki- ja popilauljaid on tenorid) ja kolmandaks ta tõepoolest laulab, mitte ei karju.
Tõsi, Metallica esimestel albumitel paistab Hetfield peamiselt küll silma lihtsalt toore jõuga laulmisega (et mitte öelda: puhas kirg ja kõva kisa), mistõttu pidi olematu vokaaltehnika tõttu peaaegu hääle kaotanuna vahepeal ka spetsialistide abi kasutama. Selle tulemused olid vägagi kuuldavad – hoopis uus vokaalne kvaliteet ilmub lagedale mustal albumil ning kestab, nagu öeldud, “S&M-ini” välja. 

Aja ja pea terve elu kestnud deemonitega võitlemise jäljed on ta hääles nüüdseks muidugi üsna märgatavad, aga kõnealusele esitusele ning laulu sõnumile, milles kohtame taas Hetfieldi laululoomingus tihti esinevat süü ja andest(amat)use motiivi, andis see piinatud tämber muidugi ainult juurde. Ja eks oma täiendava nüansi lisas kahtlemata ka asjaolu, mis kontserdi toimumise ja filmi linastumise vahel avalikuks sai – Jamesi taassiirdumine alkoholismiravile.

How can I be lost, if I’ve got nowhere to go?
Searched the seas of gold,
how come it’s got so cold?
How can I be lost? In remembrance I relive.
How can I blame you,
when it’s me I can’t forgive?

Mis laulusse endasse puutub, siis kolm “Unforgivenit” on isegi nende märkimisväärse loomingu kontekstis midagi üpris unikaalset ja kuigi ma kaldusin siiani kolmandat neist kõige nõrgemaks pidama, siis nüüd pole ma enam sugugi nii kindel.
Ma loodan, et seda versiooni hakatakse edaspidi Klassikaraadios mängima ning saatejuht saab kombekohaselt teadustada: “Esitab James Hetfield, teda saadab San Francisco sümfooniaorkester Michael Tilson Thomase juhatusel”.

Kõrghetk number kaks – San Francisco sümfooniaorkestri kontrabassimängija Scott Pingel esitamas austusavaldusena Cliff Burtonile elektribassil pala “Anesthesia (Pulling Teeth)”. Midagi oli selles väga saint-saënsilikku (“Simsoni ja Delila” avamäng!) Parim näide sellest, kui palju ühist metalil Metallical ja sümfoonial minu meelest alati on olnud. Võrratu, muud ma ei oskagi öelda.

Ülejäänud kontsert oli lihtsalt Metallica oma tuntud headuses (pluss teine osa Šostakovitši “Sküüdi süidist” orkestri esituses ja Mosolovi futuristlik “Tehas” orkestri ja bändi koostöös), aga sümfooniaorkester esines sealjuures täieõigusliku partnerina, mitte pelgalt taustana.
Juba S&M1 kavas olnud laulud olid saanud uue (ja enamasti mu meelest ka parema) seade, hilisematelt suhteliselt viljatutelt plaatidelt pärit palad aga kõlasid ausalt öeldes originaalidest hoopis tugevamana (no ma räägin, et ma hindan muid nüansse kui seda, kas tegemist on tüüpilise metaliga või mitte.) “The Unforgiven III” ma juba mainisin, aga sama kehtib ka “The Day That Never Comes” (lahe intro) ja akustilise “All Within My Hands” kohta. (Videod on kohutava kvaliteediga, aga paremaid pole kuskilt võtta.)

Ühtlasi ajendas see kontsert mind mõtisklema teemal, kas ma suudaksin nende loomingust ühe lemmiklaulu välja valida. Ilma suurt järele mõtlemata öelnuksin, et “Master of Puppets” oleks päris kõva kandidaat, aga sealt edasi sai siiski selgeks, et see on lootusetu üritus. No ma püüdsin – valisin ajaviiteks igalt albumilt 2-3 laulu välja ja siis kitsendasin seda valikut veelgi, aga isegi see andis tulemuseks vähemalt 7-8 pala, nii et ei. Võib-olla kümnega suudaksin piirduda. Seda aga teeme järgmisel korral.

Advertisements

#Metintartu

Metallica kohta on neil päevil muidugi igaühel mingi arvamus.

Kes kuulutas, et kommerts ja pole enam see ja ühesõnaga tema sinna kontserdile mingi hinna eest ei lähe ja see kõik on üleüldse ainult mingi massipsühhoos.

Teine kategooria deklareeris taseme oletatava puudumise kohta umbes seda sama, aga käis kontserdil siiski, et saaks pärast õigusega hambaid teritada.

Kolmas seltskond pole ilmselt eales kuulnud ühtegi Metallica laulu (välja arvatud vast “Nothing Else Matters”), aga läks kontserdile, sest see on ju sellise mastaabiga üritus, kuhu peab minema, mis siis, et tegelikult oleks tahtnud Õllesummerit.

Ja ma arvan, et ka minusuguseid oli üksjagu. Ehk siis – ma olen nende muusikat armastanud suurema osa elust, tean pooli laule peast, üldiselt suhtun neisse üsna kriitikavabalt, aga ei defineeri ennast ega oma ellusuhtumist Metallica fänniks olemisest lähtuvalt. Ühesõnaga pole selle subkultuuri esindaja, ehkki seda peab ka möönma, et metal-subkultuurile murdis Metallica truudust juba ammu ning seda žanripuhtuse hindajad neile iialgi andeks ei andnudki. Sedamoodi on juba ammuaega tegemist peavoolu rokipublikule täiesti söödava kraamiga, aga nagu öeldud, mind see ei sega. Nende muusika on suuremalt jaolt geniaalne ja see on see, mis minu jaoks loeb. Tõsi, ka kogu oma kriitikavabaduse juures ei ole ma väga palju kuulamisväärilist leidnud albumitelt “St. Anger” ja “Death Magnetic”. Aga see selleks.

Niisiis. Eelöeldut arvesse võttes oli selge, et kui Metallica sõna kõige otsesemas mõttes koduõuele tuleb, siis oleks ju veider mitte kontserdile minna. Pealegi jõudsin järeldusele, et Metallica on üks väheseid bände, kelle pärast ma üldse olen valmis sedasorti massiüritust välja kannatama.

Ma ei pidanud pettuma. Metallica pole oma taset kontsertbändina mitte karvavõrdki kaotanud. Laval haltuurat ei tehta ning mitte kordagi ei tekkinud nende 2,5-tunnise etteaste jooksul tundepoegagi, nagu oleks tegemist mingi kustuva tähega. See oli väga hea kontsert. Minu jaoks kolmas kord Metallicat laivis näha võis vabalt olla neist parim.

Publikuvaatlus kontserdi ajal küll kinnitas kahtlusi, mis mul eelnevalt olid tekkinud. Ma olen loomulikult kaugel sellest, et arvata, nagu peaks inimene enne kontserdipileti ostmist tõestama oma suutlikkust “Master of Puppets” peast kaasa laulda, aga siiski oli see segment publikust, kes elavnes alles üldtuntud hittide “Nothing Else Matters” ja “Enter Sandman” kõlades, üsna märgatav. Lisaks tundus mulle, et viimaselt albumilt mängitud neli pala ei tekitanud rahvas üldse mingit äratundmist (kuigi erinevalt kahest sellele eelnenust on seal piisavalt head kraami), ent samas ei paistnud paljud ka teadvat, mis pala algab helikopterimürina ja tulistamisega (“One” loomulikult). Nii et mina ei tea, misasja need inimesed siis üldse kuulanud on.

Aga veel. See eesti keeles lauldud “Insener Garini hüperboloid” muidugi, mis põhjustas igi-eestlaslikke järelkajasid. 

Miks just see laul?

Miks nad sellise aktsendiga laulsid ega eesti keele hääldust paremini ära ei õppinud?

Postimehe arvustuses (selle autor muuseas kirjutab ka ooperiarvustusi, nii et tema puhul tuleb lähtuda definitsioonist “ooperikriitikud on nagu kõik muud kriitikud, ainult hullemad”) tõstatatakse küsimus, kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema.

Hah.

Ja mida me siis selle taustal peaksime arvama ajutiselt Metallica logo stiilis kujundatud Tartu linna siltidest, mis kuuldavasti bändiliikmetes suisa vaimustust olla tekitanud? Et kas ühel tõsiseltvõetaval linnavõimul ikka sobib mingile bändile pugemiseks niisugust tsirkust teha?

Kuulge. Saage üle.

Minu meelest oli tegemist väga lõbusa vahepalaga, mis muidugi oli täpselt nii pealiskaudne nagu ongi kogu meelelahutusmaailm. Ent pigem ma küll leian, et selliseid žeste võibki endale lubada justnimelt Metallica staatuses bänd, sest neil ei ole seda tegelikult vaja, publik on neil peos niisamagi; seevastu mõne kehvema kategooria kollektiivi esituses võiks see ehk küll mõjuda meeleheitliku pugemisena.

Mis nüüd aga puutub laulu valikusse, siis selles suhtes käidi ka hiljem mitmesuguseid variante välja, alates Gunnar Grapsi ja Metsatölli repertuaari kuuluvatest paladest kuni õudusunenäoni “Kaugel külas” (!) (jah, ma ei kannata seda taidluskollektiivi silma otsaski) välja. See viimane ehk siiski oli nali, aga no ma ei tea, äkki siis juba kohe “Ta lendab mesipuu poole”? (Ärge saage valesti aru, ma hindan eesti koorimuusikat väga kõrgelt ja nimetatu on üks kaunimaid laule üleüldse, aga me räägime siin parajasti Metallica kontserdist, eks ole.)

Eks on muidugi natuke armas ka, et me ennast nii tõsiselt võtame, aga üldiselt jäi kogu sellest hädaldusest ühe süütu vahepala üle mulje, et eestlaslikule masohhismile oleks ikka paremini sobinud, kui bänd poleks näiteks üldse vaevunud endale selgeks tegema, kuhu nad esinema tulid ning James Hetfield oleks alustanud tervitusega “Hello, Latvia!”

Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtmelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’i kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima, keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. Sellest on siiski ikkagi natuke kahju ka, sest ükskõik, kui väga ma ei naudiks ja kui geniaalseks ei peaks “Rigolettot” või “Toscat” ka kümnendal või kahekümnendal korral, ma ei saa enam kunagi kogeda esmaemotsiooni.
Niisiis tähendab see, et laupäeval saabus mu õuele õnn, õigemini isegi topelt, sest tegemist polnud mitte üksnes minu jaoks seni nägemata ooperiga, vaid Verdi ooperiga. (Juhul, kui ma ei ole seda veel maininud, siis Verdi oli geenius.)

“Luisa Miller” oli Verdi viieteistkümnes ooper, esietendus 1849 Napolis ning libreto aluseks on Schilleri draama “Salakavalus ja armastus”. Ooper võeti esietendusel küll hästi vastu, aga kuigi seda esitatakse üsna regulaarselt tänapäevalgi, ei saavutanud see kunagi samasugust populaarsust nagu Verdi suurimad ooperid. Millest on kahju, sest “Luisa Milleris” on palju suurepärast muusikat.
Ooper tähistab Verdi keskmise loomeperioodi algust, kuid teoses on siiski veel väga palju bel canto mõjutusi ning kohati kõlab see vägagi nagu Donizetti, mistõttu on “Luisa Miller” muusikaliselt lähemal varasema loomeperioodi patriootlikele teostele nagu “Ernani”, “Nabucco” ja “Macbeth” kui peagi järgnenud kuulsale kolmikule “Rigoletto”, “Trubaduur” ja “La Traviata”. Samas temaatiliselt (eelkõige tegelaste individuaalse konflikti peegeldamine) on ooper lähemal just viimatinimetatutele ning samuti on märgata, et selleks ajaks oli Verdi juba käskinud lauljatel hakata laulma nii, nagu oleks neil tõsi taga, mitte piirduda ilusate häälitsustega.

Nimelt seda tuleb öelda ka laupäevaste solistide, vähemalt enamiku kohta neist – nad pingutasid kogu hingest, et jätta muljet, nagu oleks neil kõigi nende suurte tunnetega tõsi taga. Ja kuna ma teadupärast alles hiljuti olin sunnitud vaatama “Carmenit”, kus kõigil tundus kõigest ükskõik olevat, siis oli üpris tervitatav meeldetuletus, et ooper ongi siiski eelkõige suurte tunnete kontsentraat.
Originaalis Tirooli Alpides toimuv tegevus oli Elijah Moshinsky traditsioonilises lavastuses toodud Inglismaale ning paigutatud umbes 19. sajandi keskele.

Luisat, esimest tagasihoidliku sünnipäraga kangelannat Verdi ooperites, laulis Sonya Yoncheva, kes lühikese ajaga on tõusnud vaat et Metropolitani esisopraniks. Ma küll kardan, et ta on liiga noor, et laulda kõike seda, mida ta juba laulab, aga eks surve on arusaadavalt suur. Luisa roll tundub talle siiski olevat loomulikum ja omasem kui Tosca – katkend teise vaatuse aariast “Tu puniscimi, o Signore”.
Ainsaid pingutuse märke võis märgata esimese vaatuse aarias  “Lo vidi, e’l primo palpito… T’amo d’amor”, aga see on ka kohe ooperi alguses, nii et ilmselt on igaühel pisut keeruline minema saada. Võib-olla mitte Montserrat Caballé’l, kes seda siin esitab:

Millerit kehastas veterantenor-bariton Plácido Domingo. Paned silmad kinni, kuulad, ja leiad ennast mõttelt, et tenor kõlab nagu Plácido ja siis tuleb meelde, et pagan, see o n g i Plácido, aga ta ei laula mitte Rodolfo, vaid Milleri osa.
Ehk siis, et – sama jutt, mida ma olen juba rääkinud. Tenor, kes ei suuda enam kõrgeid noote võtta, ei muutu baritoniks, kuid mingil moel on see siiski ka imetlust vääriv, kuidas 77-aastasena on võimalik ooperilaval endiselt esineda nii, et pealtvaatajana päris piinlik ei hakka. Selle, mis tehnikas puudu jääb, teeb ta osalt tasa oma vaieldamatu musikaalsuse ja siirusega, aga… põhiprobleem jääb, sest ta ei ole bariton, mis tähendab, et madalaid noote pole tal ka, nii et neis kohtades päästab ainult see, kui dirigent orkestri võimalikult tasaseks suunab (täpselt mida Bertrand de Billy ka tegi). Nii et jah, elamust see ei rikkunud, aga ma arvan, et tal oleks tõesti aeg loobuda, ning jah, ma oleksin väga tahtnud ses rollis näha päris baritoni.
Milleri aariat ja cabalettat “Sacra la scelta è d’un consorte…Ah! Fu giusto” esitab siin Piero Cappuccilli:

Rodolfo rollis oli Poola tenor Piotr Beczala ning ega mul ei tule ette, et tema esitustes kunagi eriti pettuda oleks tulnud. Tõsi, ta forsseerib pisut küll, aga selle teeb ta oma rolli sisse elamise võime ja lavalise elegantsiga täiesti tasa. Väljaspool lava jätab ta kaunikesti edeva inimese mulje (kuigi – kas on üldse võimalik olla ooperitenor, olemata keskmisest edevam?), kuid laval jääb alati hea maitse piiridesse.
Ma isegi ei hakka seekord rääkima sellest, kes ja mis ta ei ole, vaid ütlen, et ilmselt on hetkel tegemist parima lüürilise tenoriga üleüldse. Ooperi kõige tuntum aaria on Rodolfo “Oh! Fede negar potessi… Quando le sere al placido” (katkend Piotr Beczala esituses), aga ma ei oleks mina, kui ma ei viitaks siin teadagi kellele:

See on muidugi üks nüanss, mille alusel saab “Luisa Milleri” arvata Verdi keskmisse loomeperioodi – enamik aariaid peale selle konkreetse hiti on juba draama osa, mitte eraldiseisev soolonumber, nagu varasemalt tavaks.
Ja kui te mingi haruldase juhuse läbi olete samasugune friik nagu mina, siis võite muidugi vaadata ka, kuidas seda laulab oma päris-hiilgeajal (tenorina) Plácido ja siis öelda,  kes neist on teie meelest parim, Plácido, José või Piotr

Rodolfo isa krahv Walteri rollis tegi Metropolitani debüüdi üsna noor Vene bass Alexander Vinogradov (mis tuletab meelde, et uute heade lauljate avastamine on alati veel üks võimalik lisaboonus) – äärmiselt huvitav laulja, kuna esialgu tundus ta olevat täiesti suurepärane vana kooli basso cantabile, meenutades millegi poolest isegi Cesare Siepit, aga ooperi edenedes tekkis mul kahtlus, kas ta mitte bariton ei ole. Ilmnebki, et selle üle on juba ka  spekuleeritud, nii et võib-olla nimetagem teda siis igaks juhuks bass-baritoniks. Igatahes loodan ma teda edaspidi mõnes ooperis veel näha.
Siin on ettekandel Walteri aaria “Il mio sangue” Alexander Vinogradovi esituses, ehkki mitte kõnealuses lavastuses.

Kõige kahvatuma mulje jättis Wurmi rollis teine bass Dmitri Belosselskiy, ehkki see tulenes vast rohkem rollist kui laulja vokaalsete võimete puudujäägist.

Kõige muu hea hulgas sisaldab “Luisa Miller” ka üht üsna haruldast numbrit, kahe bassi duetti “L’alto retaggio non ho bramato” (katkend). Mina küll ei tea, miks Verdi seda edaspidi enam ei teinud, kõlab ju suurepäraselt (nagu enamik sellest, mida bassid laulavad). (Või noh, laias laastus võib ka üht ooperiliteratuuri võimsaimat – “Don Carlo” Philip II ja Suurinkvisiitori stseeni duetiks nimetada, ehkk mu meelest ta muusikalises mõttes seda pole.)
Kõik kokku ★★★★☆.

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.

Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).

Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.

Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl,  mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.

Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).

Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.

Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.

Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa.  Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.

Carmenit kehastas Vene  metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:

Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):

Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:

Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:

Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist.  ★☆☆☆☆

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole.
Seniks, kuni ma juurdlen, kas on mõtet päevakajalistel teemadel sõna võtta, peate leppima ooperijutuga. Eriti, kuna ma ilmselt niikuinii jõuan järeldusele, et pole mingit vajadust üleüldisele sõnavahule veel üht arvamust lisada. Viimasel ajal olen üldse saavutanud arusaamise, et igatpidi oluliselt tervislikum on ennast meediast ja internetist eemal hoida, jääb ka oluliselt rohkem aega mingilgi moel arendavate tegevuste jaoks.
Nii et käisin üle tüki aja ooperis, sellele eelnev kogemus oli veel pealegi niisugune, et pidin esimest korda elus tunnistama, et üks ooper mulle ei meeldinud. Too oli nimelt „Võluflööt“ ning kuigi muinasjutulisele lavastusele ja lauljatele ei ole mul midagi ette heita (välja arvatud Papageno osatäitjale Markus Werbale, ehkki mis siin ikka kurjustada – kui sa oled ooperibariton, siis ongi sul põhimõtteliselt ainult kolm valikut, kas koomik, kaabakas või sarvekandjast abielumees, ja igaühes koomikumaterjali ilmselgelt ei ole), siis ei ole ma üldsegi mitte Mozarti ooperite fänn. Jaa, ma tean küll, see kõlab nagu ilge pühaduseteotus.

Ent – seekordne oli MetOpera “Tosca”, see äraneetud lavastus, milles kogu peaosaliste koosseis ja dirigent tuli õnnetul kombel välja vahetada ning pärast esietendust pole ka kriitikud just üleliia lahked olnud (publiku arvamus, nagu tavaliselt, läheb kriitikute omast muidugi silmatorkavalt lahku).
See verismi meistriteos on aga üks minu enda suuri lemmikuid ning lakkamatu täiuseotsimise objekt. Kuna see on “Rigoletto” kõrval teine ooper, mis on mul põhimõtteliselt peas, siis pakub see ammendamatut ainest lauljate kallal norimiseks. Eriliselt nägin selleks võimalusi tekkivat just nüüd, kus ma arvasin, et ükski neist tegelikult ei peaks neid rolle laulma. Aga ma eksisin, vähemalt osaliselt.
Et ma kõigist maailma asjadest juba kirjutanud olen, oh häda, siis ma ei saa siin  järjekordselt jaurama hakata teemal, kuidas Cavaradossi aariat keegi iialgi ei laula nii nagu teadagi kes seda laulis. Seekord maalikunstniku rollis esinenud tenor Vittorio Grigolol (asendas Jonas Kaufmanni, kes on kahjuks üpriski tuntud oma äraütlemiste poolest) on mind ükskord peaaegu ära petta õnnestunud – see juhtus Gounod’ “Romeos ja Julias”, kuulan mina oma kriitilise kõrvaga aariat “Ah! Leve-toi, soleil!” ning taban järsku end mõttelt, et ta kõlab peaaegu nagu. Edasi muidugi nii hästi ei läinud, aga see oli isegi juba suur saavutus, arvesse võttes ka seda, et tenorid üleüldse ja eriti sellised ilusmehed mind sugugi ei köida. Aga Cavaradossi muidugi pole Romeo, nii et hoolimata hingestatud esinemisest Vittorio mind päriselt ei veennud. Püüab küll kõigest jõust.

Ma jään selle juurde, et ta ikka pigem ei peaks seda rolli laulma, mitte sellepärast, et ei suudaks, vaid seetõttu, et see ta häälele ilmselt head ei tee. Eks me ju teame, mis juhtub lüürilise tenoriga, kui ta forsseerib ennast spinto rolle laulma.

Edasi. Baritonid on teatavasti mu nõrkus ning üldiselt tahaks enamiku ooperite puhul sopranile öelda, et jätku see tenoriga jändamine. “Jevgeni Onegini” Tatjana läks muidugi veel sammukese võrra kaugemale, eelistades lõpuks baritonile bassi.
Aga – ehkki bariton peaks olema tavalisim hääleliik, on häid baritone alati liiga vähe, eriti karjuv puudus on Verdi/dramaatilistest baritonidest.
Dmitri Hvorostovski pidi novembris haigusele alla vanduma, Ludovic Tézier esineb peamiselt Euroopas, George Gagnidze pole suurem asi näitleja ning Quinn Kelsey ei ole ilmselt endale veel piisavalt nime teinud (ja mina suhtun temasse esialgu täieliku skepsisega), nii et mis siis teatril muud üle jäi, kui asendada loobunud Bryn Terfel raudvara Željko Lučićiga, kelle suhtes on arvamused vastakad – paljud peavad teda praegu parimaks Verdi baritoniks, aga ilmselt sama paljude arvates on ta igav ning üldse mitte piisavalt jõulise häälega. Mulle isiklikult ta igatahes meeldib, hoolimata sellest, et kuulu järgi päriselus äärmiselt kena ja sõbraliku inimesena ei ole ta kaabakarollides alati sada protsenti veenev.
Osalt kehtib see ka Scarpia rollilahenduse kohta – Lučićile sobib paremini tegelaskuju portreteerida aristokraatlikult rafineeritud lurjusena, mitte jõulise sadistina, kes Scarpia tegelikult pigem olema peaks. Üldiselt jäin muidugi rahule, aga Scarpia ikkagi näib mulle olevat pigem bass-baritoni roll. Midagi sellist:

Mis aga puutub peakangelannasse, siis tundub, et minust vist hakkab ka saama selle kildkonna lige, kes võtab pärast ooperit klaasikese veini ning kritiseerib sinna juurde, kuidas kaasaegsed lauljaid ikka üldse ei suuda seda, mida suur see ja too. (Selle vahega muidugi, et mul on ka kaasaegsete hulgas siiski oma lemmikud ja nendele annan ma üht-teist ikka andeks.)
Ehk siis, et – Sonya Yoncheva on küll vast tänastest sopranitest üks parimaid valikuid, aga ta ei ole Leontyne Price või Montserrat Caballé (ma ei oleks muuseas üldse kunagi arvanud, et ma selliste avaldustega esinema hakkan, aga midagi pole parata, Price’i hääl on sulakuld ja niisuguseid jumalikke pianissimoid nagu Caballél pole kellelgi teisel). Samas ütleksin ma, et midagi on Yoncheva hääles mariacallaslikku (mida üldiselt võiks võtta komplimendina, aga minu esituses ei ole ta seda mitte).

Tüüpilise ooperilibretoga võrreldes on “Tosca” libreto dramaatiliselt väga tugev (omal ajal peeti seda nõrkuseks, mitmed kaasaegsed, nt ka Mascagni leidsid, et libreto on liiga tugev, olemaks hea libreto  (jällegi – võimalik vist vaid ooperis)). Kummalisel kombel tõmbab sündmuste kulgemises ainsana pidurit just see ooperi teine ülikuulus aaria, “Vissi d’arte”, kõigil muudel juhtudel võitis teadaolevad erimeelsused libretistide ja helilooja vahel viimane. Giuseppe Giacosa oli soovinud kirjutada tenorile tüüpiliselt pika suremisstseeni, selle asemel on meil aga ebaooperlikult lühike, ent see-eest erakordse dramaatilise intensiivusega aaria “E lucevan le stelle”. Ka puuduvad selles ooperis peaaegu täielikult ansamblid, mis samuti tõstab dramaatilist pinget. Juba avataktides kõlav sünge Scarpia teema ennustab halba ning nagu korralikule ooperile kohane, sealt edasi lähevad asjad ainult hullemaks ning eluga ei välju sest loost peaosaliste kolmikust mitte keegi.

“Toscat” on mul muidugi lähiajal plaanis veel vaadata, sest Cinamon kannab üle Londoni Royal Opera etendusi ning “Tosca” on seal kavas 22. veebruaril. Kunagi ei saa olla liiga palju “Toscat”.

Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega

Põhi:
200 g küpsiseid
80 g võid

Täidis:
200 g Norra pruuni juustu
50 g rõõska koort
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
3 muna
150 g musti sõstraid

Purusta põhja jaoks küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks tükelda juust, pane väikesesse potti koos koorega ning kuumuta tasasel tulel, kuni juust sulab, sega ühtlaseks ning lase veidi jahtuda.
Sega toasoe toorjuust suhkru ja lahti klopitud munadega, lisa juustusegu ning sega ühtlaseks.
Jaota vormi küpsisepõhjale mustad sõstrad ning vala peale täidis. Küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit, kuni täidis on enam-vähem hüübinud, keskelt jääb täidis veidi võbisev, see tardub jahtudes. (Kui täidis tundub keskelt veel väga vedel, küpseta veel 5-10 minutit.) Lülita ahi välja, tee ahjuuks paokile ning lase koogil tunnike ahjus jahtuda, tõsta seejärel välja, jahuta täielikult ning lase üleöö jahedas maitsestuda. Serveeri mustasõstra(toor)moosiga.

“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Kakaokreemitort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris.