Ninakus ja ninatus – “Cyrano de Bergerac” Vanemuises

Kahe nädala eest esietendus Vanemuise väikeses majas üks Eesti ooperi pärle, Eino Tambergi  “Cyrano de Bergerac”.
Libreto aluseks on Edmond Rostandi 1897. aastal kirjutatud värssdraama, millest on ilmunud arvukalt mitmesuguseid adaptatsioone, aga see ei tähenda, et mul oleks kavatsus hakata nurisema selle üle, et ooper ei põhine Eesti algupärandil. Pole mingit tarvidust vinti üle keerata, kui on olemas lugu, suurepärane muusika, nõtke tekst ja solistid, kes suudavad selle kõik nauditavalt ette kanda.

Ja see tõepoolest oli nauditav.

Esiteks on juba Tambergi muusika imeline – väga poeetiline, samas huvitav ja tehniliselt keeruline, olemata aga vähimalgi määral raskepärane. Mõned imekaunid soolo- ja ansamblinumbrid mõjuvad oma lühiduses õrna, õhulise ja haprana, ent kordudes üksikute motiividena kogu ooperi vältel rõhutavad justkui kaunidust ja kaduvust veelgi.
Muidugi on paljudes sellistes juhtmotiivides peaosas ka oboe, mis Tambergi loomingus üldse olulisel kohal (ning juhtumisi ka üks minu lemmikinstrumente).

Teiseks on ooperi puhul pigem ebaharilik, et on eraldi põhjust rääkida libretost, ent kui autoriks on Jaan Kross, siis selgelt see päris suvalist, muusika kõrval üksnes taustaks jäävat sõnaseadmist ei saa tähendada – nüansirikas tekst ei lase operetlikel momentidel labaseks muutuda, traagilistele hetkedel tõuseb aga helikeelt võrdsena täiendama, lisades sellele sügavust ja värve veel juurde. Niisiis on tegemist päris erilise sümbioosiga.
Kogu Rostandi näidendi tegevus ei ole loomulikult ooperisse mahtunud, libreto keskendub vaid ühele osale sellest, mille võib kokku võtta võrdlemisi lühidalt: hulljulge mõõgakangelane ja kauni hingega poeet Cyrano on armunud seltskonnadaami Roxanne’i, kuid kuna peab ennast oma suure nina tõttu erakordselt inetuks, ei julge ta vastuarmastust loota. Roxanne omakorda on aga armunud ilusasse, aga vaimuvaesesse kadetti Christiani. Cyrano kirjutab Christiani eest kirju, et too saaks Roxanne’i hurmata, nii et esialgu meest vaid välimuse pärast hinnanud daam lõpuks tema hinge armub.

Kolmandaks tuleb esile tõsta muidugi (isegi ebaharilikult) noort solistide koosseisu. Ooperilaulja küpsemine nõuab üldjuhul aega, aga ometigi oli neid noori võimekaid lauljaid hirmus hea kuulata.
Esietendusel laulis peaosa Raiko Raalik ning kuigi mul ei olnud tema suhtes mingisuguseid ootusi ega eelarvamusi, olin eelnevalt siiski veidi pettunud, et kuulmata jääb Simo Breede. Asjata, sest olin põhimõtteliselt lummatud esimesest Raaliku lauldud noodist peale – väga väljendusrikas, sooja tämbriga bariton.
Üllast tõsidust oli Raaliku Cyranos muidugi oluliselt rohkem kui uljast mõõgakangelast, aga eks nimelt nii õnnestus tal usutavaks mängida ka Cyrano olemuse tuum – väärikus. Nii noore (30-aastase) laulja poolt väga tugev  ja samas silmapaistvalt maitsekas sooritus igas mõttes.

Pirjo Jonase kehastatud Roxanne ei ole nii selgepiiriline, aga eks  kangelanna teeb ooperi jooksul läbi ka teatava metamorfoosi (kuigi mitte niisuguses ulatuses nagu “La Traviata” Violetta) kui kapriissevõitu armastuseigatsusest (mille nimel võiks ehk ka teiste tunnetega veidi mängida) saab küpsem ja sügavam tunne. Vokaalselt on Roxanne’i partii vast Eesti ooperi keerulisemaid ning Pirjo Jonas laulis need koloratuurid välja väga kenasti.

Solistide kolmikust mu jaoks nõrgim nii vokaalselt kui dramaatiliselt oli tenor Oliver Kuusik kadett Christiani osas (aga eks me teame ka, et mul on tenoritega alati mingi kana kitkuda).
Mingil mõistetaval või mõistetamatul põhjusel heiastusid mulle Cyrano ja Christiani omavahelist dünaamikat jälgides natuke hoopis “Sevilla habemeajaja” Figaro ja Almaviva, ent mingil äraspidisel moel mitte sarnasuse, vaid erinevuse tõttu. Nii Almaviva kui Christian vajavad ju oma armuasjus järeleaitamist, aga võrreldes Figaro lustliku jantlikkusega on Cyranos hoopis enam mingit tumedat tõsimeelsust, isegi õige kübeke deemonlikkust (Lermontovi vaimus) ning võrreldes üsna tegusa ja algatusvõimelise Almavivaga on Christian karakterina palju nõrgem, ehkki ajutise enesekindluse hoos otsustab ta korra ka Cyrano teenetest loobuda ning ei saa seepeale Roxanne’i juuresolekul suust muud kui “ma armastan teid, armas”, mis on märksa poeetilisemate meelitustega harjunud daamile suur pettumus (“ma ihaldasin koort, te pakute vaid piima”).

Nagu üldiselt iga uus ooperilavastus ikka, on ka “Cyrano de Bergarac” tõstatanud küsimuse, kas ja mil määral võiks ja saaks ooper tänapäeva inimest kõnetada.
Võib muidugi selle peale vastuseks küsida,  kas üldse on tarvis üht 17. sajandi Pariisi paigutatud tegevustikuga ooperit kraedpidi kaasaega tirida, aga teiselt poolt oleks sellise arutluse püstitamata jätmine mu meelest ilmselge märk kujutlusvõime puudumisest.
Mis sellest, et minu meelest on kogu selle ooperi temaatika ju täiesti ajatu, järelikult ka kaasaegne ning takerdumine vaid välisesse vormi näitab ju fantaasiapuudust, ei?

Nii ilmselgeid seoseid kaasajaga nagu sotsiaalmeedia pakutavad piiramatud võimalused esineda võõra identiteediga, ei hakka ma isegi tõmbama, aga ilma selletagi saab hõlpsasti tõstatada mitmeid üldinimlikke küsimusi.
Kui kumbki mees ei uskunud, et võiks iseendana Roxanne’i armastust pälvida, siis kas küsimus oli ausas eneserefleksioonis, madalas enesehinnangus või milleski muus?
Kui Roxanne armus kõigepealt Christiani välimusse, aga armastama hakkas teda vaimu ja hinge pärast, siis keda ta tegelikult ikkagi armastas, arvestades, et kõik kirjad kirjutas talle Cyrano?
Kas sellel valede puntral üldse oleks saanud mingi muu lahendus olla ning kas keegi tegelikult ka midagi võitis?
Kas nii Cyrano kui Christian ei käitunud mitte mõlemad eriti egoistlikult, kui üks uskudes, et on liiga inetu (“ja mina näotu nagu ainult mina”), ja teine, et on liiga loll (“sest sõnades ma olen loll, nii loll, et tapab häbi”), üritasid saada kellekski teiseks, jätmata Roxanne’ile endale üldse võimalust otsustada, kas või keda suudaks ta tolle puuduste kiuste või just nende tõttu armastada?
Selle kõik võtab tegelikult lavastuse tavapärasest erinev (lühendatud ja samas sellisena võrdlemisi avatuks jääv) lõpp väga hästi kokku:
Roxanne: Kuid miks te olite kõik need viisteist aastat vakka, kui selle kirja peal nii kõnekalt on pisaraidki teilt…?
Cyrano: Kuid veri siin on Christianilt.

Mida mul tegelikult siiski kõige keerulisem tõsiselt võtta, on Roxanne’ suutmatus aru saada, kes Christiani suu läbi tegelikult kõneleb. Jah, ta arutleb küll, et Christiani taip on veidralt vahelduv (“ta muusa vahest kaob ja kaob ta kõnest värskus”), kuid üksnes armunud (või pigem ehk armuda otsustanud) inimesele omase kalduvusega otsida ja märgata ainult oma narratiivi kinnitavaid märke ning kõike muud leidlikult ignoreerida, ei anna võib-olla ikkagi seda intuitsiooni täielikku puudumist päris veenvalt selgitada.

Ja siis on veel muidugi nina. Ehk siis antud juhul selle suure nina puudumine. Mind ei seganud see ninatus muidugi vähimalgi määral, ei, mis, suisa vastupidi, see oli just väga hea, et polnud otsustatud mingi groteskse võltsnospli külge kleepimise kasuks, aga samas ma natuke tahaks siinpuhul kuulda mõne sellise vaataja arvamust, kes ehk üldse esimest korda ooperisse sattus.
Et kui pikk kena bariton kurdab, et ta on kohutavalt inetu ning ilusaks kiidetud tenor näeb välja, nagu, noh… tenor, siis kas sellest tekib ooperižanri sügava tinglikkuse ja ebaloogilisusega harjumata vaataja jaoks mingi segav dissonants, eriti loo puhul, mis on otseselt üles ehitatud ilusa ja inetu, sisemise ja välise ilu, keha ja hinge (ja vähemalt minu jaoks ka intellektuaalse ja seksuaalse tõmbe, ehkki see võib-olla ooperis nii otseselt esile ei tule) vastandusele. Äkki ma siiski lihtsalt alahindan inimeste kujutlusvõimet?

Mulle isiklikult muidugi meeldib väga, kui vaatajale jäetakse kõik puust ja punaselt ette tegemata ning piirdutakse (kui üldse) napi markeerimisega. Selle eest lähevad plusspunktid lavastaja Mare Tommingasele, kes oli ühtlasi ka lava – ja kostüümikujundaja ning valgus- ja videokujunduse idee autor.
Kostüümide anonüümsusega oli küll ehk pisut liiga kaugele mindud, aga minimalistlik, üsna määratlematusse aegruumi paigutatud lavakujundus mulle jällegi meeldis.
Niikuinii on see praktiliselt alati hea, kui jäetakse palju ruumi ja õhku muusika ning kujutlusvõime tarvis, ning nii tugeva muusika ja teksti sümbioosi puhul oleks suisa päris häbiasi olnud, kui see oleks maetud dekoratsioonide kuhja alla.

Kõigele eelmainitule lisaks oli mõistagi orkestriaugus ka Vanemuise sümfooniaorkester ning dirigent Risto Joost selle ees, aga ausalt öeldes olin kõige muu jälgimisega nii hõivatud, et spetsiaalselt orkestri jaoks enam ühtki meelt üle ei jäänud, aga küllap näitab taoline orkestri ehk teataval määral endastmõistetavana võtminegi niihästi seda, kuidas kõik liitus üheks nauditavaks tervikuks kui ka asjaolu, et ju sealt midagi kõrva kriipivat ei kostnud.

Sel hooajal kahjuks rohkem etendusi ei ole, aga uuel hooajal on teil minu kindel soovitus vaatama minna. Või tulge koos minuga. Sest ma kavatsen igal juhul näha ka teist koosseisu. Ja siis kindluse mõttes uuesti esimest. (★★★★★)

PS. Kaks nädalat “Cyrano de Bergeraci” lainel on kaasa toonud selle, et täpselt sama kaua seisab mu kapinurgal puutumatult ja kuulamatult Metallica uus plaat. Metallica. Uus. Plaat.

Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

Praegu pidi ju kõigil aega laialt käes olema. Khm. Ma ise küll seda ei tunne, et kuskilt oleks ootamatult nii palju üleliigset vabadust tekkinud, millega kohe üldse midagi peale hakata ei oska, nii et hakka või igavusest koristama. (Kes mind tunnevad teavad, et koristamist vihkan ma kõigist tegevustest üle kõige.)
Igatahes. Otsustasin, et midagi pooleliolevat võiks siiski ära lõpetada, nimelt käesoleva ooperipostituse, mis mul juba iidsetest aegadest mustandina seisab. Alternatiiv oleks kirjutada trennist või näiteks sellest, mismoodi ma oma päevi mööda saadan ja keda see huvitama peaks (see on nüüd loomulikult koht, kus teil on võimalus kinnitada, kui väga see teid huvitab).
Seega ooper.

Sellest, kuidas 1-2 inimest koos laulavad, olen juba korduvalt kõnelenud, vaadakem siis nüüd, mis juhtub, kui nad kambakesi laulma kukuvad.
Võte, mis sõnateatris ilmselt kuigi suure eduga rakendatav ei ole, leiab muusikalises draamas ohtrat kasutust ning erinevad ansamblid (triost septettideni) täidavad seal põhiliselt kaht ülesannet – vaatuse lõppu paigutatud ansambel reeglina kiirendab süžee arengut ning tõstab lavastuse pinget, teist tüüpi ansambel aga vastupidi aeglustab sündmuste käiku ning annab igale karakterile võimaluse paljastada oma salajasi mõtteid ja tegutsemismotiive.
Selleks on heliloojad osavalt kasutanud mitmesuguseid muusikalisi võtteid, et anda erinevatele karakteritele muusikaline ja dramaatiline individuaalsus, kuid siduda kogu ansambel siiski nauditavaks tervikuks.

Alustagem triodest.
Üks tuntumaid ooperitriosid on “Soave sia il vento” Mozarti ooperist “Cosi fan tutte” (sopran, metsosopran ja bass), mida iseloomustab eelkõige väga kaunis ja väljendusrikas meloodia, milles keelpillid imiteerivad rahulikku ja tasast merd.

Vastukaaluks sellele tüünele rahule järgmiseks meeleolult hoopis teist laadi trio, taas Verdi ooperist “Rigoletto” – trio “Ah, più non ragiono!” (taas sopran, metsosopran ja bass), tuntud ka kui tormistseen, kusjuures tormi- ja äikeseefekt on loodud suhteliselt lihtsate muusikaliste vahenditega – keelpillid, puhkpillid ja meeskoor lava taga. (Palgamõrtsukas Sparafucile on siin Ferruccio Furlanetto kehatuses täiesti suurepärane, näeb muidugi välja umbes nagu Mõhk või Tölpa.)

Kolmandaks võiks olla näide koomilisest ooperist –  trio “Ah qual colpo inaspettato” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis õigupoolest on trio rohkem nime poolest, pigem on tegemist teatava armastusduetiparoodiaga, kus Figaro õnnest õitsevatele Rosinale ja Almavivale oma iroonilisi kommentaare vahele laulab.
Selles on väga huvitavaid vokaaltehnilisi nüansse ning kokkuvõttes on tegemist tüüpilise Rossini stiilis muusikalise naljaga. Siin Joyce DiDonato, Juan Diego Flóreze ja Peter Mattei suurepärases esituses.

Rääkides kvartettidest saab kohe näiteks tuua ühe ooperiloomingu kuulsaimatest (kui mitte kuulsaima) ansamblitest – kvarteti “Un di, se ben rammentomi… Bella figlia dell’amore” (tenor, bariton, sopran ja metsosopran) ooperist “Rigoletto”, mis jäi ületamatuks ka suurimale ansamblimeistrile Verdile endale.
Ses absoluutselt meisterlikus kvartetis on tervikuks ühendatud neli täiesti erinevat karakterit, kellest igaüht iseloomustab erinev meloodia – Hertsogi võrgutav, Maddalena flirtiv ja kelmikas, Gilda nukker ning Rigoletto tusane ja raskemeelne viis.

Teine väga tuntud kvartett on “Credeasi, misera” Bellini ooperist “I Puritani” (tenor, sopran, bariton, bass), mis algab tenori soologa, kuid areneb siis kvartetiks, millega liitub ka koor. Üldiselt muidugi tenori säramise võimalus eelkõige.

“Sevilla habemeajajast” tuleb ka lõbus kvintett “Buona sera mio signore” (bariton, tenor, 2 bassi ja metsosopran). koomiline ooper oma parimal kujul. täiesti usun, et ooperižanriga harjumata inimesele võib see kõik pealtnäha tunduda totaalselt anakronistlik jamps (aga lauljad on suurepärased, võite mind uskuda).

Heaks näiteks bel canto ansamblist on kuulus sekstett “Chi mi frena in tal momento” (bariton, 2 tenorit, sopran, metsosopran ja bass), mille populaarsus on ka kergesti mõistetav, kuna tegemist on ühelt poolt väga kauni muusikaga, mis teisalt märgib ka draamas otsustavat pöördepunkti.
Sekstett algab Edgardo ja Enrico duetina, seejärel võtab meloodia üle Lucia ning talle sekundeerib Raimondo. Hiljem liituvad Arturo, Alisa ja koor. Juuresolevas videos võib näha suurepärast laulmist Natalie Dessay, Joseph Calleja ja Severus Snape’i (on ju!) Ludovic Tézieri esituses.

Kõige tuntum ooperiseptett on vast Mozarti ooperi “Figaro pulm” finaal “Contessa perdono”. Mozart on Mozart, midagi muud ma tema kohta tavaliselt öelda ei oska (no ma ei ole saksa ooperi austaja ega eriline asjatundja). 

Edasi koorid. Neid on heliloojad muidugi mõnuga kirjutanud, mistõttu siinne valik on äärmiselt väike ja ka ühekülgne, kuna näiteks barokkooperist ei tea ma praktiliselt mitte midagi, nii et pean peamiselt jääma oma spetsialiteedi, Verdi ja verismi juurde, lisaks pisut bel cantot ja Wagnerit.
Koori ülesanne ooperis on põhimõtteliselt kujutada mingit anonüümset gruppi tegelasi – sõdurid, palverändurid, mustlased, orjad, talupojad, ballikülalised jne (kokkuvõtlikult tuntud ka kui “kõik need, kes ei suutnud lavastuses korralikku osa saada”) – kes enamasti sündmuste käiku vastavalt vajadusele pisut pidurdavad.

Arvatavasti kõikse kuulsam ooperikoor üleüldse on “Va pensiero” ehk Heebrea orjade koor Verdi ooperist “Nabucco”, mis kujunes pärast ooperi esietendust kiiresti Itaalia vabadusvõitluse ideed kandvaks enam-vähem mitteametlikuks hümniks.

Nagu öeldud, on Verdi kõigele muule lisaks ilmselt ooperiajaloo suurimaid koorimeistreid (kooride kirjutamine täiesti iseseisvateks osadeks on ka üks tema spetsialiteete, eriti just varasemates, bel canto mõjutustega ooperites), nii et tuua tema loomingust näiteks kümmekond väga tuntud koori poleks mitte mingi probleem.
Aga võtame veel ühe tema varasemast loomeperioodist:  “Patria oppressa” ooperist “Macbeth”, sünge alatooniga koor, milles Šoti põgenikud laulavad Macbethi türannia all ägavast kodumaast.

Kolmandaks – kuna ma siin ükspäe vaatasin MetOpera striimingust “Trubaduuri” (liiga palju vaba aega, noh!) ja leidsin, et oleks nüüd aeg see ka oma lemmikooperite hulka ülendada – Sõdurite koor ooperist “Trubaduur”, üks kahest kuulsast koorist ses ooperis (teine on mustlaste koor).

Pisut erandlikku nähtust ooperikooride hulgas kujutab endast “Humming Chorus” ehk sõnadeta koor Puccini ooperist “Madama Butterfly”, mis on ühelt poolt üksnes kahe vaatuse vaheline ühendussild, teisalt aga tõstab dramaatilist pinget – vaataja juba teab sündmuste vältimatut traagilist arengut ette, kuid teab ka seda, et Butterfly veel ei tea ning hellitab endiselt oma naiivsevõitu lootust Pinkertoni tagasitulekust. Sellisena on see koor tegelikult üpriski südantlõhestav.

Reeglina vist kipuvad isegi saksa ooperikoolkonna fännid teatud määral möönma, et vähemalt kooridesse puutuvas on itaalia koolkond neist ees. Sellegipoolest – ka Wagneril olid oma koorimomendid. Üldtuntud on vast “Treulich geführt” (“Pulmakoor”) ooperist “Lohengrin” (te tunnete selle meloodia ära, see on läinud massidesse kui “Here Comes the Bride” (kirik küll taunib seda tava paganlike motiivide tõttu), Eestis seda vist küll tseremoniaalmuusikana väga ei kasutata, meil on selle asemel Mendelssohni “Pulmamarss”).

Ja veel üks väga tuntud meloodia – “Jahimeeste koor” Carl Maria von Weberi ooperist “Nõidkütt”, mida ka meeskoorid oma kontsertidel meelsasti ette kanda armastavad.

Tänaseks kõik, aga ei ole põhjust karta, et mul nüüd materjal otsa saab. Hääleliigid ja stseenid said läbi võetud, aga veel ei ole ma ju kirjutanud avamängudest ja ooperites samuti aeg-ajalt ette tulevatest instrumentaalpartiidest.
Ja muidugi olen endiselt paarile inimesele võlgu “Ooper algajatele” postituse (ma ei ole unustanud!). Ja nii edasi. Püsige meie lainel!

Eelmised ooperipostitused: tenor, bariton, bass, sopran, metsosopran, duetid.

Üks kuulsusepäev, üks headusenädal, üks lehekuu – 2019

Üks kuulsusepäev
üks headusenädal
üks lehekuu
üks terroriaasta
üks vaikuseminut
üks hooletusesekund

(Jacques Prévert “Inventuur”)

Rattahooaeg kestis 4. aprillist 25. oktoobrini (ilmade poolest oleks muidugi võinud jõulude ajalgi sõita, aga no mul on maanteel siiski liiga külm, kui on alla +5 ja kes seda ratast ka kogu aeg puhastada viitsib) ja sisaldas endas 3628 võrratut kilomeetrit, millest osa veetsin ka Lõuna-Eesti teedel – ach, kuidas ma küll armastan seda vaheldusrikast maastikku, eriti Otepää-Maaritsa teed! Ma räägin, leidke endale ala, mis meeldib teile sama palju kui mulle maanteerattasõit ja te ei pea enam kunagi sundima ennast trenni tegema.
(Ja muule lisaks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et ma absoluutselt pean oma uusaastalubadusi, eriti kui need sisaldavad võimalust jalgrattakraami juurde soetada (#punasedrattakingad)).

Pärast hooaja esimest ja viimast sõitu

Käisime ka SS-ga sõitmas Tartu rattaralli lühikest distantsi. Sellest kujunes tore seltskondlik üritus mõõdukas tempos (sest mõned siin harrastavad ju seda stiili, et tullakse aastas korra metsast välja). Võimalik, et järgmisel aastal ma siiski otsustan aja peale sõita, pealegi on  56 km rada üldiselt kiire, lihtne ja mõnus.

Jooksutegevus iseenesest kestis 6. jaanuarist 30. detsembrini, aga eriti suurepärase hooajaga just tegemist polnud. Jaanuar ja veebruar läksid rauapuudusväsimuse ja haiguse nahka, märtsist hakkas just parajasti looma, aga siis algas kohe ka rattahooaeg. Nii et kokku 612 kilomeetrit.
Ja et elu liiga lihtne poleks, hakkas nädal tagasi kannakõõlus tunda andma, nii et pole välistatud, et ka uut aastat tuleb pausiga alustada. Sada häda, ma ütlen, vaadake et te sporti tegema ei hakka!

Tartu linnamaratoni 10 kilomeetri distants sai plaani võetud suurest masendusest, kuna vahepeal tundus, et rattahooaeg võib juba septembris läbi saada.
No õnneks ei saanud, aga kuna ma leidsin, et olen siiski kohustatud jooksma kiiremini kui eelmisel aastal poolhaigena, võtsin ikkagi vaevaks enne ratta seljast maha tulla ja oma korda viis jooksmas käia, et lihastele jälle meelde tuletada, mismoodi see jooksmine üldse käib.
Joosta iseenesest oli väga mõnus ja tulemus 55.51 andis 1755 lõpetaja hulgas 575. koha (naistest 144./970). Tolle hetke jooksuvormi arvestades jäin täiesti rahule, ehkki varu jäi kindlasti ka siis ning praegu jookseksin kahtlemata kiiremini, see 5.35 min/km on mõnusa tööpäevaõhtuse trenni tempo.
Aga see üritus on mu jaoks lihtsalt jube kehval ajal, rattahooaeg hakkab just lõppema, on vaja sellest viimast võtta, ühestki sõidust jooksmise kasuks loobuda ei saa ja see kõik tähendab, et rattavorm on väga hea, jooksuvorm mitte eriti. Kümme kilomeetrit ma jooksen muidugi mingisuguse tunnilähedase ajaga ära iga kell (võib-olla mitte kell 6 hommikul, aga sellest ma veel räägin), ent selleks, et joosta kiiremini, peaks natuke sihipärasemalt tegutsema (sest ma ju tegelikult ei tee jooksutrenni, ma jooksen, et end rattahooaegade vahel vormis hoida ja seal on vahe sees) ja rattasõiduga mõningast distantsi hoidma (triatlonisti minust ei saa, sest ma ei ole suuteline kohe rattasadulast jooksma minema). Mulle sobiks ülimalt hästi, kui see jooks oleks novembri keskel või aprilli alguses.

Vähemalt müts peab ikka jalgrattapildiga olema

Trenniplaani lisasin ka sõudeergomeetri ning paar korda jõudsin isegi mõnesse rühmatrenni. Ehkki peab tunnistama, et see viimane nüüd ikka päriselt mu jaoks pole, kuigi ma otse ei oska ka öelda, miks see mulle ei sobi (kui jätta kõrvale asjaolu, et ma igal juhul eelistan välialasid).
Kui aga püüda ette kujutada, et peaks kogu oma sporditegevuse üles ehitama rühmatrennidele, siis hakkan kardetavasti mõnevõrra mõistma neid inimesi, kes leiavad täiesti selgest taevast vihmasajuvõimaluse, kui see sobib trenni minekust loobumise ettekäändeks.

Hommikul kell 6 jooksmisest – suurema jao elust ma ikkagi olen enam-vähem regulaarselt ühte või mitut spordiala harrastanud (enamasti murdmaasuusatamine, jalgrattasõit ja jooks, aga sekka ka muid, step-aeroobikast (ega ma ei tea, kuidas seda tänapäeval nimetatakse, sõnal ‘aeroobika’ vist on tugev üheksakümnendate, peapealte ja sääriste hõng man) ratsutamiseni), aga kõige selle juures on mul pea täielikult õnnestunud vältida varahommikul trenni tegemist.
Nüüd ma siis proovisin. Kell 6 hommikul rattaga sõitma minna nimelt, sest need pagana hommikuinimesed ju räägivad, et pidada väga tore olema, päikesetõus ja särgid-värgid. Ei saa küll öelda, et see otse voodist jalgratta selga hüppamine nauditav oleks olnud. Pea hakkas valutama juba esimesel kilomeetril ja valutas pärast terve päeva ning üldiselt oli tunne, nagu oleks pohmellis. Ja keha röökis kõik need närused 35 kilomeetritki, et naine, mida sa teed, ma magan alles. Nii et eip, ma jään päikeseloojangute juurde.
Muul ajal kasutasin iga võimalust pidada loengut istuva eluviisi kahjulikkusest ja tundub, et teatava eduga. Igastahes suutsin pea kõigi sünnipäevade ja muude koosviibimiste juurde integreerida ka mõne matka, muu kehalise tegevuse või vähemalt jalutuskäigu. (Kõlab nagu ilge tüütus, selge see.)

Haldjad ja ükssarvikud

Lugesin läbi 137 raamatut, milles oli kokku 38 151 lehekülge. Ja nüüd luban ma küll pühalikult, et järgmisel aastal loen vähem, sest inimene tõesti ei pea lugema kehva kvaliteediga ajaviitekirjandust. Nimetet teemal õnnestus korra veel ka pikemalt sõna võtta, kuna Äripäev küsis.
Ajaviitekirjandusest loen endiselt kõige rohkem kriminulle, aga sealgi läheb tase kolinal allamäge (jätkuvalt võib küll enamasti kindel olla Jussi Adler-Olsenile, Robert Bryndzale ja Jo Nesbøle). Mulle muidugi meeldivad üldiselt ainult kindlat tüüpi kriminullid – sellised, kus juurdlusega tegeleb politsei. Sõltuvalt kirjutamisest ja karakterilahendusest võivad sobida ka eradetektiivid. Aga mida ma üldiselt ei kannata, on ajakirjanikud isehakanud mõrvauurijatena. Selliseid raamatuid muidugi kirjutavad ka praktiliselt eranditult (endised) ajakirjanikud. Tahate kriminulle kirjutada? No kirjutage siis, jumal hoidku, aga peate te siis ilmtingimata iseendast peategelase tegema.

Aasta lugemiselamused – Julian Barnes “Aja müra”, omamoodi pigem muusika- kui kirjandusteosena konstrueeritud teos Dmitri Šostakovitšist. Loo fookuses on helilooja suhted võimuga, looja vabadus või selle puudumine, suur kunst ja poliitiline kollaboratsionism ja küsimus, kas esimene õigustab teist.
Teisena tuleb kindlasti esile tuua Mare Kandre allegooriline proosapoeem “Kurat ja Jumal” ning rõhutada väga nauditavat keelekasutust (ja rõõmustada veel kord selle üle, et on olemas Loomingu Raamatukogu). See raamat võiks mu meelest muide täiesti vabalt ka mingi vanuseastme kohustuslikuks kirjanduseks sobida.
Kolmandaks – Tõnu Õnnepalu “Aaker”, ikka see tema köitev pooluinutav melanhoolne stiil, mõtluspaik seekord Kanada metsade vahel ja sisu tavalisest natuke teravamate torgetega, mis olid täiesti asjakohased.
Terve “Mujal kodus” triloogia pole muidugi pooltki nii depressiivne kui “Valede kataloog, Inglise aed” ning viimane osa “Lõpmatus” langeb isegi justkui veidi stiilist välja, sest Õnnepalule ikka kuidagi sobib see teatav morbiidsus, aga “Lõpmatuses” on pigem midagi… tättelikku, eriti alguses. (Pole kompliment, sest mulle pole see kätteõpitud, aga siirana esitletav maavillane poos kunagi sümpatiseerinud.)

Väga meeldisid ka Daniel Wisser “Mägede kuninganna”, Marc Hamer “Kuidas püüda mutti”, Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea” (sealjuures eriti esimene kolmest loost, “Sulavesi ja vereside”), Bo Carpelan “Lapsepõli”, Marina Stepnova “Itaalia õppetunnid”, Haruki Murakami “What I Talk About When I Talk About Running”, Shaun Bythell “Raamatukaupmehe päevik”, Urmas Vadi “Ballettmeister”, Jean Echenoz “Jooks”, Matthew Walker “Miks me magame. Une ja unenägude vägi” (seda soovitan ma kindlasti lugeda, eriti hobiunetutel, kes teevad ise kõik selleks, et kehvasti magada. Te ei vaata enam kunagi unele sama pilguga.).

Kannu tegin talvel keraamikakursusel, murulaugud kasvasid kasvuhoones iseseisvalt

Selgituseks neile, kes jätkuvalt on huvi tundnud, kuidas ma nii palju lugeda jõuan. Esiteks – ma ei vaata telekat, praktiliselt üldse mitte. Ja see tähendab ka, et telekas ei mängi isegi kuskil taustaks ega sega keskendumist.
Teiseks – mul pole nutitelefoni ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka.
Kolmandaks – ma loen iga päev. Aeg lugemiseks on eraldatud igal õhtul, see võib olla tund või rohkem, võib olla ka ainult 15 minutit, aga kas või ainult harjumuse ja keskendumisvõime säilitamiseks (ja närvisüsteemi maha rahustamiseks) on oluline lugeda iga päev.
Neljandaks – ma olen suhteliselt kiire lugeja ja ei loe lausete kaupa, vaid haaran mingi suurema koguse teksti korraga. (Eriti nauditavate raamatute puhul muidugi aeglustan tempot teadlikult, aga kõik raamatud pole üldse seda väärt, et neid aeglaselt lugeda.)
Viiendaks – ma harrastan tsivilisatsioonist põgenemise nädalavahetusi. See tähendab, et ma võin nädala sees põrgumoodi rabeleda, et kõik tehtud saada (kunstilise efekti mõttes tahaks öelda, et osalt uneaja arvelt, aga ei, ööst lisa võttes on elus igasuguseid asju tehtud küll, aga kohustuste täitmiseks pole ma seda kunagi kasutanud, seda enam mitte nüüd pärast eelpoolnimetet raamatu lugemist) ja seejärel veedan ma nädalavahetuse reede õhtust pühapäeva pärastlõunani üksinda maal ega tegele seal mitte millegagi peale metsas käimise, lugemise, veidikese füüsilise töö ja võib-olla ka trenni. Sellise nädalavahetusega olen võimeline lugema üle 1000 lehekülje.

Minu jaoks on lugemine täiesti endastmõistetav tegevus. Ma isegi suudan ette kujutada elu ilma rattasõiduta, aga mitte lugemiseta. Teisest küljest saan ka sellest aru, kui lihtne on pidevas infomüras lugemisharjumust kaotada, ent seda enam on põhjust selle säilitamiseks vaeva näha.

Vist on kuri tulekul. Läheneb 27. oktoobri torm

Kultuuriliste ettevõtmiste osas tuleb jällegi möönda vajakajäämisi. Metallica Tartu kontsert ja kontsertfilm “S&M2” olid muidugi nauditavad, aga muudele kontsertidele ja isegi ooperisse jõudsin harvem, kui oleks tahtnud, kokku  vaid kümmekond korda. Ooperitest oli parim Royal Opera “Saatuse jõud” ja kontsertidest jättis sügavaima jälje Sven Grünbergi autoriõhtu.
Aga muidu egas midagi, püüame järgmisel aastal ennast parandada.

Uueks aastaks... Tjah, millal iganes ma midagi soovinud olen, on teised saanud (mis on muidugi väga tore, ausalt), aga mulle endale on jäänud tühjad pihud. Nii et.
Rattasõiduilmad, palun. Sobib, nagu lõppeval aastal (palju tänu!), aga veidi vähem tuult kui võimalik.
Tahtmine süüa teha võiks ju ka tagasi tulla, aga kui ei tule ega ma siis kah liigselt ei muretse.
Võiks jälle uidata tundmatule maale, sest olen sootuks unustanud mõned puudutused.
Võiks ju lõpuks ometi teoks teha mõned ammused plaanid: 1) katsetada kaasaegset tantsu, kontaktimprovisatsiooni nt, 2) minna Portugali.
Tahaksin olla puhanud ja tasakaalus, et lood ja laulud taas lihtsasti tee mu juurde leiaksid.
Tahaksin osata mitte võtta enesesse ja mitte hoida kõike seda, mis mind murendab.
Tahaksin suuta jälle kirjutada nii, nagu keegi ei loeks, toorelt, elusalt.
Ja tahaksin, et armastuse eest ei peaks maksma kurbusega.
Sellest vist üheks aastaks piisab küll.

Muusika: Bruce Springsteen “Paradise” 

Eelmised aastad:
2018 – siidipaela ja juhtmejupiga
Ajast ja aastast 2017
Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta – 2016
Valitud hetked 2015. aastast
Talv, kevad, suvi, sügis… ja jälle talv – 2013
12 hetke aastast 2012

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Veel kord Metallicast – S&M2

Olete juba tüdinenud, jah?
Ei ole midagi teha, kannatage ära, eks ma natukese aja pärast kirjutan jälle jalgrattasõidust ka.

Eelmisel nädalal nimelt näidati kinodes kontsertfilmi “S&M2″(ehk siis symphony ja Metallica ehk nende teine kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, seekord Edwin Outwateri ja Michael Tilson Thomase juhatusel ).
Sellele koostööle võib muidugi vaadata mitmeti – on neid, kes peavad seda mõttetuks tsirkuseks, edevuse laadaks ja pelgalt rahaahnuseks, minu jaoks aga ongi Metallica olemus nüüdseks vist eelkõige just selles eksperimenteerimisjulguses ja arenemissoovis.
Oleks nad igavesti oma esimeste albumite trash metal stiili juurde jäänud, vaevalt ma neist siiani niiviisi vaimustunud oleksin (mida kinnitab ka see, et oma kunagisi metal-lemmikuid ma praktiliselt üldse enam ei kuula, vahel harva W.A.S.P-i ballaade ehk, aga seda puhtast nostalgiast, mitte sellepärast, et nad mulle muusikalises mõttes midagi pakuks).

Metallica valmisolek žanriüleseid muusikalisi väljakutseid vastu võtta, on muidugi alati omakorda ka teistele inspiratsiooniks olnud. Heaks näiteks eri stiilide sulandamise võimalikkusest ilma naeruväärseks muutumata on sealjuures soomlaste Apocalyptica, kes hiljem hakkas küll rohkem originaalloomingut viljelema, ent tuntuse saavutas neljal tšellol Metallicat esitades.
Samas eri muusikažanrite segamise suhtes olen ma aastatega pigem hoopis kriitilisemaks muutunud, eriti muidugi selles osas, mis puudutab nn ooperipoppi. Selle juures on nimelt väga keeruline jääda hea maitse ja muusikalise väärikuse piiridesse, viimased, kes seda enamasti suutsid, olid kolm tenorit (aga eks nemad olid ka üldse selle žanri massidesse viijad). Teisalt muidugi ei pea selleks tingimata üldse eri stiile segama, et tulemuseks oleks talumatu kitš – pole olemas õudsemat kollektiivi kui André Rieu orkester.

Ent tagasi Metallica juurde.
Esimene S&M (mida nii otseses kui kaudses tähenduses dirigeeris Michael Kamen) toimus 20 aastat tagasi ning kuigi selle kohta võib öelda nii mõndagi head (näiteks et James Hetfieldi vokaal oli toona esmaklassiline ning teine kahest tollase albumi uuest palast – “No Leaf Clover” – on mu jaoks üks Metallica parimatest lauludest üleüldse) oli lõpptulemus siiski üllatavalt nõrk, arvestades kui võimsa tulemuse pidanuks kahe niisuguse stiili kombineerimine loogiliselt andma.

S&M2 seevastu jättis väga hea mulje. Osalt muidugi seetõttu, et peaaegu nagu oleks aasta jooksul teistki korda Metallica kontserdil käinud, peamiselt aga oli kogu see kontsert lihtsalt muusikaliselt nii huvitav, et ma nautisin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Nende helikeel on niikuinii niivõrd dünaamiline, et ka pikad, kuue- kuni kaheksa- ja isegi enamaminutilised palad ei käi ringiratast, vaid arenevad edasi, uued seaded aga andsid hulganisti kuulamisainest juurde.

Kontserdi kõrghetk number üks oli kahtlemata ilma ülejäänud Metallica ja ilma kitarrita  (mistõttu ta ei osanud oma kätega miskit peale hakata ning kasutas neid vahepeal üsna ooperlikeks žestideks) James (kes näeb üha enam välja nagu taksojuht/kantristaar/”Võlur Oz’i” lõvi) laulmas sümfooniaorkestri saatel “The Unforgiven III”.
Olgugi üksnes kontsertfilm, mitte elav esitus, oli see üks neid hetki, kus aeg hetkeks seisatab ja saad aru, et oled olnud tunnistajaks millelegi täiesti erilisele. Isegi muusikaliselt paljunäinud mina vaatas seda, suu ammuli ja mõtles: ikka suudavad nad üllatada.

Minu erihuvi igasuguse muusika puhul, kui sellega kaasneb laulmine, on muidugi inimhääl ja Hetfieldi hääl on alati olnud piisavalt omanäoline, et märgatud saada. Esiteks on ta hääl päris korraliku ulatusega, teiseks on ta bariton (mis on küll tavalisim meeshääl, aga enamik roki- ja popilauljaid on tenorid) ja kolmandaks ta tõepoolest laulab, mitte ei karju.
Tõsi, Metallica esimestel albumitel paistab Hetfield peamiselt küll silma lihtsalt toore jõuga laulmisega (et mitte öelda: puhas kirg ja kõva kisa), mistõttu pidi olematu vokaaltehnika tõttu peaaegu hääle kaotanuna vahepeal ka spetsialistide abi kasutama. Selle tulemused olid vägagi kuuldavad – hoopis uus vokaalne kvaliteet ilmub lagedale mustal albumil ning kestab, nagu öeldud, “S&M-ini” välja. 

Aja ja pea terve elu kestnud deemonitega võitlemise jäljed on ta hääles nüüdseks muidugi üsna märgatavad, aga kõnealusele esitusele ning laulu sõnumile, milles kohtame taas Hetfieldi laululoomingus tihti esinevat süü ja andest(amat)use motiivi, andis see piinatud tämber muidugi ainult juurde. Ja eks oma täiendava nüansi lisas kahtlemata ka asjaolu, mis kontserdi toimumise ja filmi linastumise vahel avalikuks sai – Jamesi taassiirdumine alkoholismiravile.

How can I be lost, if I’ve got nowhere to go?
Searched the seas of gold,
how come it’s got so cold?
How can I be lost? In remembrance I relive.
How can I blame you,
when it’s me I can’t forgive?

Mis laulusse endasse puutub, siis kolm “Unforgivenit” on isegi nende märkimisväärse loomingu kontekstis midagi üpris unikaalset ja kuigi ma kaldusin siiani kolmandat neist kõige nõrgemaks pidama, siis nüüd pole ma enam sugugi nii kindel.
Ma loodan, et seda versiooni hakatakse edaspidi Klassikaraadios mängima ning saatejuht saab kombekohaselt teadustada: “Esitab James Hetfield, teda saadab San Francisco sümfooniaorkester Michael Tilson Thomase juhatusel”.

Kõrghetk number kaks – San Francisco sümfooniaorkestri kontrabassimängija Scott Pingel esitamas austusavaldusena Cliff Burtonile elektribassil pala “Anesthesia (Pulling Teeth)”.

Midagi oli selles väga saint-saënsilikku (“Simsoni ja Delila” avamäng!) Parim näide sellest, kui palju ühist metalil Metallical ja sümfoonial minu meelest alati on olnud. Võrratu, muud ma ei oskagi öelda.

Ülejäänud kontsert oli lihtsalt Metallica oma tuntud headuses (pluss teine osa Šostakovitši “Sküüdi süidist” orkestri esituses ja Mosolovi futuristlik “Tehas” orkestri ja bändi koostöös), aga sümfooniaorkester esines sealjuures täieõigusliku partnerina, mitte pelgalt taustana.
Juba S&M1 kavas olnud laulud olid saanud uue (ja enamasti mu meelest ka parema) seade, hilisematelt suhteliselt viljatutelt plaatidelt pärit palad aga kõlasid ausalt öeldes originaalidest hoopis tugevamana (no ma räägin, et ma hindan muid nüansse kui seda, kas tegemist on tüüpilise metaliga või mitte.) “The Unforgiven III” ma juba mainisin, aga sama kehtib ka “The Day That Never Comes” (lahe intro) ja akustilise “All Within My Hands” kohta. (Videod on kohutava kvaliteediga, aga paremaid pole kuskilt võtta.)

Ühtlasi ajendas see kontsert mind mõtisklema teemal, kas ma suudaksin nende loomingust ühe lemmiklaulu välja valida. Ilma suurt järele mõtlemata öelnuksin, et “Master of Puppets” oleks päris kõva kandidaat, aga sealt edasi sai siiski selgeks, et see on lootusetu üritus. No ma püüdsin – valisin ajaviiteks igalt albumilt 2-3 laulu välja ja siis kitsendasin seda valikut veelgi, aga isegi see andis tulemuseks vähemalt 7-8 pala, nii et ei. Võib-olla kümnega suudaksin piirduda. Seda aga teeme järgmisel korral.