“La traviata” ja kakaokreemitort mustade sõstardega

Kui mult küsitakse, missugusest ooperist võiks algaja ooperihuviline tutvumist žanriga alustada, siis üks nende hulgast, mille ma kindlasti välja pakun, on maailmas enimmängitud ooper – Giuseppe Verdi “La traviata”, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil “Kameeliadaam”, mis pajatab kurtisaan Marguerite Gautier’st, see tegelaskuju omakorda on aga inspireeritud reaalsest isikust – kurtisaan Marie Duplessis’est.
Ooper kukkus esietendusel aastal 1853 suurejooneliselt läbi, kusjuures harvaesinevalt olid publik ja kriitikud sealjuures ühel meelel. Osalt olla põhjus olnud lauljate kehvas vormis, osalt aga asjaolus, et tegemist oli kaasaegse lavastusega ning niisuguse pühaduseteotusega polnud grand opera puhul tollal keegi harjunud. Hiljem hakkas publik muidugi “Traviatat” armastama ning kuigi kriitikud olid veel mõnda aega arvamusel, et tegu on amoraalse teosega, siis nüüdseks on muidugi ka nemad mõistnud, et publikul oli õigus ning “Traviatast” on saanud ilmselt enim armastatud, lavastatud ja salvestatud ooper üleüldse.

Minu enda suhtumine sellesse teosesse on ambivalentne – ühelt poolt sisaldab ooper loomulikult väga palju geniaalset muusikat, mida võib ikka ja aina uuesti kuulata. Teisalt on ooper tervikuna ja mitmed soolonumbrid veel eraldi ülipopulaarsed. Ja ülipopulaarsus, eks ole, toob reeglina kaasa selle, et kipub juba natuke tüütuks minema. Lisaks olen “Traviatat” laval näinud nii oma 15 korda, mis põhimõtteliselt tähendab, et teos on mul noot-noodilt praktiliselt peas ning enamasti on selle tulemuseks iga uue lavastuse ja laulja kallal norimine.

Nii et seda ma siis nüüd üritangi läbi viia, kuna laupäeval sai just kolmandat korda üle vaadatud Metropolitan Opera populaarne lavastus ning lisaks avastasin, et vaatamata ohtratele vaatamiskogemustele polegi ma kõnealust teost siin veel arvustanud.

Peaosi laulsid seekord Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva (Violetta), USA tenor Michael Fabiano (Alfredo) ja USA bariton Thomas Hampson (isa Germont).

Sonya Yoncheva, Michael Fabiano, Thomas Hampson

Yoncheva on alles noor (35), aga täiesti küps laulja ning valitses laupäevast etendust igal moel. Kõige nõrgem oli esimene vaatus, sh ooperiloomingu üks kuulsamaid aariaid “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera’”, mida sopranid muidugi mõnuga esitavad, sest see pakub väljakutset nii vokaalsele kui näitlejameisterlikkusele ning pakub tõhusat sissevaadet Violetta karakteri arengusse ooperi vältel.
Rangelt võttes pole siin küll tegemist ühe aariaga, vaid kolmest erinevast osast – retsitatiiv, aaria, cabaletta – koosneva stseeniga. Kaasaegsete häälte asemel kuulakem seda aga hoopiski Joan Sutherlandi suurepärases esituses:

Ent kui see esimese vaatuse pisuke ebakindlus kõrvale jätta, siis teine ja kolmas vaatus olid esmaklassilised.
Yoncheva on erakordselt paindliku häälega laulja ning tundub suutvat mängleva kergusega hüpata mistahes repertuaari barokist bel cantoni või Mozartist Verdi ja Puccinini. Loodame, et ta sellega liiale ei lähe, sest tegemist on suurepärase lauljaga.

Tenor Michael Fabiano oli mu jaoks suhteliselt uus nägu ja karta on, et ma ka unustan ta suhteliselt kiiresti, sest eks olen seda juba umbes kümmekond korda öelnud ka – et tenor on mu jaoks kõige igavam hääleliik, nende rollid dramaatiliselt kaunis ühekülgsed ning lihtsalt tublilt laulmisest mu tähelepanu äratamiseks ei piisa. Fabiano laulis tublilt, nägi korrektne ja igav välja, nii et ma ausalt ei oska talle midagi ette heita, aga ka mitte midagi eriliselt esile tuua. Ilmsest kõlas ta ka paremini duettides Yonchevaga “Un di felice” või “Parigi, o cara”) kui soolopartiides.
Stiilinäitena esitab Piotr Beszala siin Alfredo aaria “Lunge da lei… De’ miei bollenti”  ja sellele järgneva tunduvalt jõulisema cabaletta “O mio rimorso”.

Ühtlasi koitis siis nüüd lõpuks ka see päev, mil solisti pärast piinlik (no kahju ka natuke ikka) hakkas. Teatavad eelaimdused nimetet ohu suhtes olid mul juba enne, sest Giorgio Germonti osas üles astunud Thomas Hampson on bariton, kes mitte mingil juhul ei peaks Verdit laulma, isegi oma parimatel päevadel oleks ta võinud lahkesti Prantsuse repertuaari ja Mozarti juurde jääda.
Aga noh, lõppude lõpuks on isa Germont kõige lüürilisem Verdi baritonirollidest, niisiis lootsin, et äkki läheb õnneks. Ei läinud. Nii kehva laulmist ei ole ma varem Met-is kuulnud, asi polnud ka mitte ainult viletsas (pigem olematus) legatos (ja Verdi muusikale on iseloomulikud justnimelt pikad legato-fraasid), vaid selles, et ta üleüldse ei laulnud, vaid pigem karjus ning sealjuures ka mitte kõiki ette nähtud noote (76-aastane ekstenor Plácido Domingo oleks kindlasti paremini kõlanud, vähemasti oleks ta kõik noodid ära laulnud ning vast mitte kõlanud nagu liivapaberiga tahvli kriipimine). Ooper sisaldab ka üht parimat soprani ja baritoni duetti, pea 20 minuti pikkust tehniliselt ja emotsionaalselt keerukat meistriteost (1. osa) ning arusaadavalt läks see sel korral suuresti kaduma, sest sopran duetti üksi laulda ei saa, ehkki Yoncheva “Dite alla giovine” oli üks etenduse kõrghetki igas mõttes.
Isa Germonti aaria “Di Provenza il mar, il suol” on üks ooperi suurimatest hittidest ja ning ehkki ma üldiselt armastan kõike, mida baritonid esitavad, on see nende repertuaarist kahtlemata üks tüütumaid palasid. Aga väga heas esituses muidugi kannatab kuulata küll, siinpuhul laulab Dmitri Hvorostovski, kellel kallal ma olen ka ikka teinekord norinud pisiasjade pärast, nagu lohakavõitu diktsioon või mitte piisavalt avatud häälel laulmine. Aga selle kriitika võtan otsekohe tagasi, nüüd kus olen kuulnud, et Met-i laval võib ka Thomas Hampsoni kombel kääksuda. Sest vähemalt legatot valdab Hvorostovski  küll täiesti jumalikult.

Ja eks mainigem siis lõpetuseks ka ära ooperi ilmselt kõikse kuulsam pala, seesama, millega odava poulaarsuse võitmiseks ja publikult tormiliste ovatsioonide välja meelitamiseks armastatakse kõiksugu kontserte ja ooperigalasid lõpetada. Pärineb see lõik samast lavastusest, aga Salzburgist, mitte New Yorgist ning peaosi laulsid tollal Anna Netrebko ja Rolando Villazón. Salut!

Nii palju täna ooperist. Selle eelmainitud vahuveini juurde tehke torti (kakaokreem on mul jätkuvalt hing peal).

Kakaokreemitort mustade sõstardega

Põhi:
180 g šokolaaditäidisega vahvleid
40 g võid

Täidis:
3 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
5 želatiinilehte(10 g)
3 dl vahukoort
150 g külmutatud musti sõstraid

Purusta vahvlid, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale.
Pane želatiinilehed külma vette paisuma.
Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ning lase aeg-ajalt segades jahtuda. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule.
Jaota vormi vahvlipõhjale külmutatud mustad sõstrad ning vala peale kakaokreem. Lase üleöö külmkapis seista.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Metallica. Raamat ja muusika

Minu muusikamaitse pole aja jooksul põhimõttelisi muudatusi läbi teinud, küll aga avardunud. Klassikalist muusikat, kitsamalt ooperit (ja eriti seda) olen kuulanud ja armastanud umbes 12. eluaastast peale ning see muusika jääb mu armastuseks ilmselt alatiseks. Ja kõik need, keda ma võiksin nimetada oma lemmiklauljateks, on ooperilauljad.
Umbes 15-aastaselt hakkasin (osalt venna eeskujul, aga mitte ainult) huvi tundma raskema muusika vastu. Manowar, Motörhead ja eriti W.A.S.P olid mõned mu tolle aja lemmikutest. Enam ma seda sorti muusikat väga tihti küll ei kuula, üheainsa erandiga.
Hiljem tulid Apocalyptica, U2, Bruce Springsteen, Sting, Tarja, 2Cellos, Richard Hawley, džäss (Ketil Bjørnstad, Tord Gustavsen, Lars Danielsson, Svante Henryson, Youn Sun Nah),  ambient/neoklassika/ka filmimuusika (Max Richter, Nils Frahm, Ludovico Einaudi, Greg Haines, Lambert, Zbigniew Preisner, Ramin Djawadi, Yann Tiersen, John Williams, Wojciech Kilar), maailmamuusika (Portugali fado, Goran Bregović, Lévon Minassian, I Muvrini). Kõiki neid kuulan ma ka praegu.

Aga see üks raskemuusika erand on see bänd, mille ma nimetan vastuseks, kui keegi küsib, mis on mu lemmikansambel (sest minu meelest seda päriselt ei ole võimalik nimetada, kui oled oluliselt vanem kui 12).
Ja see on Metallica.
Minu jaoks mitte niivõrd nähtus muusikamaailmas (kuigi osalt ka seda) kui geniaalse helikeelega kollektiiv. Miskipärast paneb see inimesi üldjuhul imestama, et just sedasorti muusika mind klassika kõrval köidab. Ent asi on nimelt selles, et minu jaoks ei ole tegemist erinevuste, vaid sarnasustega. Metallica nimelt on minu kõrva jaoks praktiliselt klassikaline muusika, olles ühtaegu võimas, meloodiline ja üldjuhul intellektuaalne (ja ma ei räägi siin mitte albumist “S&M”, mille nad salvestasid koos San Francisco sümfooniaorkestriga) – omadused, mis iseloomustavad näiteks ka sümfoonilist muusikat. Lisaks sümpatiseerib mulle asjaolu, et ka laulusõnades on Metallica alati hoidunud kõigist raskemuusika klišeedest ning seksismi ja satanismi nende lüürikast ei leia.

Lugesin hiljuti eesti keeles ilmunud Mick Walli raamatut “Enter Night. Metallica biograafia”, mis hardcore fännide (mida ma ilmselt ei ole, sest mulle meeldib küll tohutult nende muusika, aga muuga ma end kursis ei hoia) lugemislauale kindlasti kuuluma peaks. Minu jaoks oli selles siiski liiga palju tausta- ja täitematerjali – tohutul hulgal asjasse vähepuutuvaid seiku ja inimesi, plaadifirmade detailseid kujunemislugusid, laulude subjektiivseid arvustusi, mille koht ei ole just ilmtingimata biograafias, samal ajal, kui Metallica liikmed ise ülearu palju sõna ei saa (mis omakorda muudab suuresti küsitavaks autori ilmselged püüdlused näidata ka iseennast insaiderina, osana bändi kujunemisloost ning koguda veidi selle sama kuulsuse kullatolmu, mille janu ta bändile hiljem ette heidab).
See viimane asjaolu ongi üleliigse mahu kõrval raamatu suurim nõrkus – siin on liiga palju autorit ennast, kes esineb rohkem tüütu groupie kui erapooletu kõrvaltvaataja positsioonil ja võtab endale vabaduse esitada oma subjektiivseid arvamusi bändiliikmete, plaatide ja laulude kohta üldkehtiva tõena (eriti raamatu teises pooles) ning näib ilmselgelt kuuluvat sellesse kildkonda, mille arvates algas Metallica allakäik mustast albumist ning justkui oleks kõik need, kellele must album meeldib, kuidagi vähem “õiged fännid”.
Lisaks autori tarbetule eneseeksponeerimisele (iga peatükk algab sissejuhatusega, mille peategelane on autor ise) tundub siin liiale minevat ka varalahkunud bassimängija Cliff Burtoni mütologiseerimine, mis läbib raamatut tervikuna, ning ilmselgelt erapoolik suhtumine bändiliikmetesse – Wall tundub olevat kõvasti sisse võetud trummar Lars Ulrichist, solist James Hetfieldi aga näib suhtuvat passiiv-agressiivse ebakindlusega.
Samuti on teos ajalises mõttes tasakaalust väljas, kuna enam kui pool raamatut on pühendatud bändi kujunemise esimesele 5 aastale, misjärel kapatakse kiirkorras ja aeg-ajalt üsnagi lahmivaid hinnanguid andes läbi ülejäänud 25 aastat.

Metallica esimene plaat, ebaoriginaalse pealkirjaga “Kill ’em All” ilmus 1983 ning äratas tähelepanu oma peavoolu rokkmuusikast hoopis erineva muusikalise lähenemisega. Ent juba need lood, mis järgnesid esimesele plaadile, kujutasid endast jällegi midagi muud, olles palju tehnilisemad, keskendudes vähem kiirusele ning thrash metaliks neid kõigi vastsete fännide pettumuseks rangelt võttes ilmselt enam nimetada ei saanudki.
Teine album “Ride the Lightning” ilmus 1984 ning siin on märgatav juba tunduvalt terviklikum harmoonia, keerulisemad tempomuutused ning kaldumine progeroki suunda. Sellel plaadil on ka mitmeid väga häid lugusid, nt “For Whom The Bell Tolls”, instrumentaalpala “The Call of Ktulu” ning bändi esimene enam-vähem ballaad “Fade to Black”.

Laiema tuntuse saavutas Metallica oma kolmanda stuudioalbumiga “Master of Puppets” (1986). mille parimateks paladeks on karm pungi ja metali segu “Battery”, surmamarsiks nimetatud “The Thing That Should Not Be”, poolballaad “Welcome Home (Sanitarium)” ning nimilugu, mis räägib küll uimastisõltuvusest, ent vabalt võib seda nöörist tõmmatavate ja manipuleeritavate nukkude allegooriat mujalegi laiendada.

1986. aastal hukkus bussiõnnetuses basskitarrist Cliff Burton ning tema asemel liitus bändiga Jason Newsted. Seetõttu kannab 1988. aastal ilmunud album “… And Justice For All” ilmselget sünguse ja jõuetu raevu pitserit, tõusmata eelnenud plaadi tasemele.
Siiski on sellel plaadil üks vaieldamatu meistriteos, vaikselt ja meloodiliselt algav ning ühe hoogu koguv “One” – sünge, võimas ja suurejooneline lugu maamiinile astunud jalaväelasest, kes avastab teadvusele tulles, et on suletud omaenda süngesse ja liikumatusse reaalsusesse. Ühtlasi oli see ka esimene Metallica lugu, millele loodi video. On neid, kelle arvates pole Metallica ei enne pärast seda suutnud luua enam midagi muusikaliselt sama mõjusat.

Mis puutub järgmisesse, musta albumisse (tegelikult kannab plaat nime “Metallica”, aga fännide hulgas on levinud selle nimetamine üleni musta värvi plaadiümbrise järgi. Vrd ka The Beatlesi White Album), siis minu meelest on see kahtlemata üks kahest Metallica parimast plaadist (teine on “Master of Puppets”). Aga võib-olla ka kõige parem, sest selle meloodilisem ja akustilisem helikeel on küll täiesti teistsugune võrreldes esimeste plaatide kiirete ja vihaste riffidega, aga on täiesti iseküsimus, kas sellepärast peaks just bändi süüdistama ainuüksi kommertsedu tagaajamises või ehk esile tõstma hoopis uut kvaliteeti.
Nende ambitsioonid, mis muusikalistes raamides püsimist ette ei näinud, muutsid loomulikult bändi söödavaks ka peavoolu rokipublikule ning laiemale avalikkusele, samas absoluutselt kaotamata neile omast geniaalsust ja originaalsust. Lisaks on sel plaadil täiesti uuel tasemel ka James Hetfieldi vokaal. Nagu ma ütlesin, mulle sümpatiseerib Metallica puhul eelkõige nimelt jõu ja meloodia kombinatsioon, nii et kui seda pidada softiks, siis minupärast olgu, paljalt nüri raiumist, milles peenemad nüansid puuduvad, ma tõesti ei viitsi kuulata.
Parimat lugu sellelt albumilt mina välja tuua ei oska, sest see sisaldab ohtralt puhast kulda,  nt “Unforgiven” (tuntud kui “Unforgiven I”, kuna hiljem järgnes sellele veel kaks samanimelist), “Wherever I May Roam”, “Don’t Tread On Me” ja üks mu enda lemmikuid “My Friend of Misery”. Populaarseimaks  sellelt plaadilt sai küllap aga “Enter Sandman”.

Albumi fenomenaalne edu väljaspool thrash metali ringkonda päädis muidugi bändi jaoks teatava peakaotusega ning järgnevad kaks albumit  võtsid tulihingelised fännid pisut nõutuks. Tuleb muidugi nõustuda, et eriti albumil “Load” (ilmunud 1996) kuuleb uue produtsendi käe all täiesti teistsuguseks, isegi pisut elutuks lihvitud helikeelt ning mõningaid (sealjuures sugugi mitte tingimata halbu) veidrusi, nt ilmselgete kantrisugemetega ballaad “Mama Said”.
Samas võib seda kõike tõlgendada ka kui katset murda stereotüüpe – nägemus sellest, kuidas peavad käituma ja välja nägema metal-muusikud ja nende kuulajaskond, oli ju välja kujunenud ammu enne seda, kui Metallica üldse tegutsema hakkas. Minu isiklik lemmik sellelt plaadilt on “Until It Sleeps”, millest muuseas sai isegi suurem hitt kui “Enter Sandman”.

Seitsmes stuudioalbum “Reload” ilmus aastal 1997, kuigi on lindistatud samal ajal kui “Load”. Hittideks said “The Memory Remains” ja “Unforgiven II”, viimane on tasemelt albumi ülejäänud lugudest ilmselgelt üle, sisaldades ka mitmeid huvitavaid viiteid originaalloo meloodiale. Vaatamata albumi suhtelisele poplaarsusele kuulutas see siiski kõige viljatuma perioodi algust Metallica karjääris.

Järgmisena ilmus 1998. aastal duubelplaat “Garage Inc”, mis koosneb 1998. aastal salvestatud või varem singlite lisalugudena ilmunud kaveritest. Jällegi vastakaid tundeid tekitanud plaat on minu meelest küll päris lõbus ja energiline kuulamine ning kuigi sisaldab ka Metallica kõigi aegade konkurentsitult kõige mõttetumat lugu “Tuesday’s Gone” (ma mõistan, et see on austusavaldus Lynyrd Skynyrdile ja Cliff Burtonile, kuid minu arvamust see ei muuda), on sellel 3-4 igati kuulamisväärilist pala – Bob Segeri repertuaarist “Turn the Page”, The Misfitsilt “Die, Die My Darling”, ka suurima populaarsuse saavutanud versioon Thin Lizzy pubirocki palast “Whiskey in the Jar”.
Mu enda lemmik sellelt plaadilt on aga kaver Nick Cave’i palast “Loverman” ja see on üks neist haruldasevõitu juhtumitest, kus uusversioon teeb originaalile pika puuga ära.

Järgnes eelpoolnimetatud kontsertalbum “S&M” koos San Francisco sümfooniaorkestriga Michael Kameni juhatusel.
Kuigi kogu see kooslus tõepoolest asjale tegelikult midagi juurde ei andnud ning tekitas üllataval kombel pigem küsimuse, miks kahe nii võimsa muusikastiili kombineerimine üllatavalt lahja tulemuse andis, sisaldab see album lisaks vanadele ja headele kaks uut, uuenduslikku ja väga head lugu – “(Minus) Human” ja “No Leaf Clover”, milles peitub sügav elutõde – then it comes to be that the soothing light at the end of your tunnel is just a freight train coming your way. Küllap see enamasti just nii ongi.

Järgmise kahe plaadi (“St. Anger” ja “Death Magnetic”) kohta ei oska ma suurt midagi öelda, sest neist esimese puhul ei saanud ilmselt bänd ise ka aru, millega täpselt tegemist on, niivõrd rabeda ja hullumeelse mulje jättis see kokkuvõttes. Ehkki pärast seda, kui olin “Unforgiven III” lugematu arv kordi kuulanud, hakkasin sellest juba nii mõndagi leidma. Siiski oli järjekordne muutus nende helikeeles ning ilma kitarrisoolodeta Metallica mõnevõrra harjumatu ning pole midagi imestada, et see on Metallica kõige ebapopulaarsem album üleüldse.
“Death Magnetic” kujunes küll märksa populaarsemaks ning tähendas muusikalises mõttes osalt ka vana ja läbiproovitu, raevuka thrash metali juurde tagasi pöördumist.

Eelmise aasta novembris ilmus Metallica kümnes stuudioalbum “Hardwired… to Self-Destruct”, mis osalt on “Death Magneticu” jätk, osalt aga meenutab jälle palju varasemat Metallicat, olles kaunikesti kiire ja vihane (võrdlusaluseks kõlbab vast “…And Justice for All”). Ka tundub siin jälle olevat rohkem puhast muusikategemise rõõmu kui viljatut eneseotsingute vaeva. Esimesena jäi mulle kõrva “Now That We’re Dead”, seejärel köitis tähelepanu “Moth Into Flame”, parimaks pean sellelt plaadilt aga pala “Halo on Fire”. See on mu jaoks tõesti taas Metallica oma vanas headuses.

Ja kui Metallica stuudioalbumite helikeele üle võib vaielda, siis see on päris kindel, et kontsertbändina ei kaotanud nad oma taset ka kõige segasematel aegadel. Ka mõlemal nende kontserdil, millel ma ise olen käinud, tuli see eredalt esile, eriti muidugi soojendusbändidega võrreldes – nood pingutasid, ninast veri väljas, et kõvade rokkaritena paista, Metallica lihtsalt oli.
Lõpetame jutu morbiidsevõitu avaldusega – minu matustel palun lahkesti mängida muu hulgas ka pala “Nothing Else Matters”.

Ja kuidas teiega on – olete ka mõne matuselaulu valmis mõelnud?

 

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

“Lucia di Lammermoor” Vanemuises

Metropolitan Opera ooperiülekannetes rõhutatakse alailma, et hoolimata sellest, kui rabav on ooper suurel ekraanil, ei ole miski võrreldav vahetu kogemusega, nii et tuldagu Met-i või külastatagu oma kohalikku ooperikompaniid.
Meti külastus jääb muidugi oma aega ootama, aga leidsin, et olen kohaliku ooperiteatri tõesti liiga unarusse jätnud, eriti arvestades seda, et vahetu kogemus tõesti ei ole millegagi võrreldav ning elava esituse puhul annan alati ka palju rohkem andeks.
Sellepärast käisin eile Vanemuises vaatamas Gaetano Donizetti bel canto meistriteost “Lucia di Lammermoor” ja sain täiesti meeldivalt üllatatud. Sest kohaliku ooperi tase on leebelt väljendudes ikkagi üsna kõikuv ning viimased kogemused olid paratamatult tekitanud portsu eelarvamusi – enamiku lavastuslikke veidrusi suudan ma vabalt välja kannatada, aga viletsat vokaali vabandada on palju keerulisem.  Niisiis jäi kodulinna teatri külastamine mõneks ajaks unarusse, aga eilse põhjal tundub, et võib-olla asjata.

Foto: Maris Savik (pilt teatri Vanemuine kodulehelt)

“Lucia di Lammermoor”, mille libreto põhineb Walter Scotti romaanil “Lammermooride mõrsja” – ooperis on sellest küll järele jäänud ilma kõrvaliste detailideta väga selgepiiriline süžee – esietendus Napolis 1835. aastal, oli väljatulekul sensatsiooniliselt populaarne ning pole pärast seda ooperiteatride standardrepertuaarist kunagi välja langenud. Seda on peetud ka täiuslikemaks romantiliseks ooperiks.
Käesoleva aasta aprillis esietendunud Vanemuise uusversiooni autoriteks on lavastaja Roman Hovenbitzer ja kunstnik Roy Spahn, kelle nägemus toetub eelkõige psühholoogilistele nüanssidele, paigutades originaalis 17. sajandi Šotimaal toimuva tegevusse mingisse määratlematusse aegruumi, mille visuaalne esteetika on mõnevõrra küsitav. Dekoratsioonid on tinglikud – detailid lossi maketist, madal poodium, tapetseeritud poolkaarekujuline sein, kilest kardinatega baldahiinvoodi, mis tekitab assotsiatsioone haiglaga – ning kostüümid hoopiski arusaamatud – näiteks ooperikoori rohelised tennised, tepitud joped ja tunked kombineerituna renessanss-stiilis krookkraedega peaksid sümboliseerima mida? (Ärgem unustagem, et meil on tegemist romantismiajastu ooperiga.)
Nukkude, lossi mängumaketi, paberlaevukeste ja kepphobustega majandati ilmselgelt üleliia, mina ei arva, et publikut peaks alahindama ning püüdma laval toimuvat pidevalt ülemarkeerida, selline lasteteatri arsenal jätab romantilise ooperi kontekstis kokkuvõttes täiesti infantiilse mulje ning segab emotsionaalselt laetud draama ning võimsa muusika jälgimist.
Ehkki selliste seoste loomine tundub mulle alati üsna meelevaldne, näis lavastaja Hovenbitzer küll olevat freudistlikest teooriatest kõvasti sisse võetud, kuna lavastus ei lähtu mitte otseselt 17. sajandi patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest ja võimumängudest, mille ohver Lucia eelkõige oli, vaid vihjab avapildis, et tema trauma peitub lapsepõlves aset leidnud intsestis. See aga ei mõju vähimalgi määral usutavana ka mitte kaasaegses kontekstis.

Solistid aga valmistasid meeldiva üllatuse. Nimirollis astus üles Taani tuntumaid sopraneid Henriette Bonde-Hansen, kelle puhul ei tekkinud küll korrakski kahtlust, et ta Lucia äärmiselt nõudliku partiiga toime ei tule, hoolimata sellest, et ta tegelikult pole koloratuursopran. Loomulikult jättis ta seetõttu nii mõneski kohas kõige kõrgema noodi võtmata, aga seda ei saa talle küll ette heita ning stabiilset ja ühtlast üldmuljet see ei rikkunud.
Ooperi kuulsaim number on muidugi Lucia hullumisstseen  “Il dolce suono… Ardon gl’incensi”, mis on nii vokaalselt kui dramaatiliselt äärmiselt nõudlik. Siin esitab seda Diana Damrau (jube lavastus, kui minu arvamust teada tahate, aga hästi lauldud):

Lucia armastatu Edgardo rollis oli eile Itaalia tenor Federico Lepre, kes tegi peaosalistest kõige nõrgema soorituse nii vokaalselt kui dramaatiliselt. Osalt on siin küsimus ka minu isiklikus maitses, aga mulle tõesti ei sümpatiseeri see Itaalia laulukooli nuuksumine. Hääl oli tal veidi nõrgavõitu isegi Vanemuise väikese maja lava tarvis ning oma emotsioonide väljendamisel kasutas ta ohtralt kõiki tenoristampe. Tõsisemgi probleem seisnes aga asjaolus, et Edgardo ja Lucia vahel näis puuduvat igasugune tõmme, mis muutis kogu järgneva narratiivi mõnevõrra väheusutavaks ja üledramatiseerituks.
Edgardo leivanumber selles oopris on lõpuaaria “Tu che a dio spiegasti l’ali”, siin ette kantud José Carrerase hiilgeaja ületamatu väljendusrikkusega:

Eilset etendust valitses aga igas mõttes Läti bariton Jānis Apeinis Lucia venna Enrico rollis. Talle ette nähtud rollijoonis oli ka tavapärasest pisut erinev, sest kui traditsiooniliselt kujutatakse Enrico karakteris siiski ka inimlikke jooni, siis Apeinise Enrico oli puhtakujuline vägivaldne sotsiopaat ilma ühegi lunastava omaduseta. Oma jõulise lavalise kohaloleku ja vokaalse võimekusega jättis ta eriti Edgardo ilmselgelt varju.
Üks Enrico jõulisemaid manifestatsioone on esimese vaatuse aaria “Cruda, funesta smania”, mida siin esitab üks kõigi aegade parimaid baritone Renato Bruson:

Vanemuise oma solistidest tegi suurepärase rolli bass Märt Jakobson (Raimondo Bidebent), julgeksin seda isegi nimetada üheks tema parimaks soorituseks Vanemuises üleüldse. Niivõrd loomulik oli tema karakterilahendus ning kaunis ja voolav vokaal, eriti viimase vaatuse aaria “Dalle stanze ove Lucia”, mida siin laulab Carlo Colombara:

Vokaalse poole pealt tasub veel ära mainida üks tuntud palasid – esimese vaatuse finaal ehk kuulus sekstett (vokaaltehnilises mõttes küll pigem siiski kvartett) “Chi mi frena in tal momento?”:

Kokkuvõtteks – nagu ma ütlesin, elava esituse puhul annan palju rohkem andeks ning kuigi otseülekannetes tuleb ooperi tippkvaliteet koju kätte, lisab kinoekraan kõigele vahefiltri. Istuda saalis, nautida vahetut heli ja inimhääle ilu; kogeda, kuidas just sel hetkel loob elav esitus iga teose uuesti – sellest saab teistsuguse, vahetuma elamuse. Ning eelkõige on mul hea meel, et Vanemuist provintsiooperiks nimetama (enam) mitte ei pea.

Ooperihooaeg algas – “Don Giovanni”

Oktoober on esimene ooperikuu. Kui taevas kisub tormiseks, siis tekib juba teatav tahtmine siirduda tubaste tegevuste juurde, mis endastmõistetavalt võiksid hõlmata ka taltsast tuld, veidike veini ja ooperit.
Kuna ma pole Wagnerit ikka veel päriselt hindama õppinud, siis jätsin avaetenduse (“Tristan ja Isolde”) vahele ning alustasin hooaega möödunud laupäeval ühe kõigi aegade populaarseima ooperiga.
W. A. Mozarti “Don Giovannit”, mille libreto põhineb osalt Tirso de Molina näidendil “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, on nimetatud kõigi aegade suurimaks ooperiks – seda olla väitnud nii Rossini, Gounod kui Wagner. Beethoven seevastu tituleeris suurimaks “Võluflööti”, pidades “Don Giovannit” liialt amoraalseks.
Tegelikult muidugi olid autori kavatsused just täiesti vastupidised ning 1787. aastal Prahas esietendunud “Don Giovanni” kannab täielikult  valgustusajastule iseloomulikku kõlbelist allegooriat ning uudse võttena loevad tegelased ooperi lõpus vaatajatele moraali.

Don Giovanni osas tegi pärast mitmeid hääle- ja muid terviseprobleeme come backi suurepärane briti bariton Simon Keenlyside. Kuna olen kõnealust Michael Grandage igas mõttes traditsioonilist lavastust varem näinud, siis oli mul võrdlusvõimalus – neli aastat laulis nimiosa poolakas Mariusz Kwiecien ning tema don Giovanni oli sarmikas südametemurdja, kes armastas kõiki naisi ning võttis endale aega nende võrgutamiseks, võluv omamoodi siiras usus, et iga uus vallutus ongi tema suur armastus ning samamoodi siiralt üllatudes, et tema tegudel on tagajärjed. Siin on Kwiecieni stiilinäide kuulsas duetis “La ci darem le mano” koos Mojca Erdmanniga (Zerlina):

Simon Keenlyside’i rollitõlgendus oli teistsugune ning sel moel ilmselt “originaalilähedasem”. Keenlyside’i don Giovanni oli märksa kärsitum, hoolimatum, pigem manipulaator kui playboy, põhimõtte- ja moraalilage nautleja, kindel selles, et iga naine talle andub ning kui mitte küllalt kiiresti, siis vägisi võttes. Kui Kwiecieni tegelaskuju nautis eelkõige (või vähemalt samavõrra) protsessi, siis Keenlyside’i portreteeritav elukutseline naistemees jahtis rohkem eesmärki.
Siin Keenlyside samas duetis koos Serena Malfiga, kus võib näha vallutaja kärsitust – miks see kõik küll nii kaua aega võtab:

Ilmelt on Keenlyside’i imeline lüüriline bariton siiski osa oma särast kaotanud, ent selle tegi ta tasa oma suurepärase musikaalsusega. Samas ei ole don Giovanni ilmselt õige roll, mille põhjal tema vokaalsete võimete kohta järeldusi teha, kuna peategelasel on selles ooperis veidralt vähe suuri soolonumbreid (kaks lühikest väga tuntud aariat – “Fin ch’han dal vino” ja “Deh, vieni alla finestra” ning eelmainitud duett) ning suurem osa on retsitatiivne.

Leporello osas astus üles tšehhi bass Adam Plachetka (kes on muuseas laulnud ka don Giovanni osa, nii raske kui seda ka kujutleda poleks), Keenlyside’st vähemalt peajagu pikem, mis oli kena opera buffa stiilis nali, ent muutis siiski veidi naeruväärseks ja ebausutavaks teise vaatuse stseeni, kus Leporello ja don Giovanni peavad teineteisena esinema. Ei vokaalselt ega dramaatiliselt oska ma Plachetkale midagi ette heita, kõik selle ooperiloomingu ühe armastatuima koomilise karakteri eeldused on tal olemas. Vokaalses mõttes on Leporello suur hetk muidugi kuulus kataloogiaaria “Madamina, il catalogo è questo”, aga selle puhul meeldib mulle Luca Pisaroni interpretatsioon siiski rohkm:

Naissolistide trio oli tugev – Hibla Gerzmava kehastas donna Annat, Malin Byström donna Elvirat ja Serena Malfi Zerlinat. Traditsiooniliselt esitavad kõiki kolme rolli sopranid, mõnikord (nagu ka antud juhul) kasutatakse Zerlina osas metsosopranit. See annab rollilahendusele teisi nüansi ning sõltuvalt konkreetse laulja interpretatsioonist võib talutüdruk Zerlina vaatamata noorusele vabalt olla kolmest naisest kõige tugevam karakter, sugugi mitte passiivne ohver ning täiesti võimeline ise don Giovannit võrgutama. Rikkaliku hääle ja värvika sooja tämbriga metsosopran Serena Malfi tõlgendaski rolli just selles võtmes ning kulminatsiooniks oli aaria “Vedrai, carino”, milles ta oma peigmehe Masetto osavalt ümber sõrme keerab.
Opera seria masti aristokraatliku karakterit donna Annat iseloomustab eelkõige kaunis vokaalpartii (nt aaria “Crudele… Non mi dir”), lavaliselt on tegemist pigem staatilise ja dramaatiliselt üheplaanilise, isegi süngevõitu rolliga. Hibla Gerzmava tumeda tämbriga helisev hääl sobis aga komplekti suurepäraselt.
Nende kahe vahele paigutub donna Elvira, ühelt poolt samuti opera seria karakter, teisalt aga kätkeb see roll märksa enam ka koomilisi elemente. Jällegi sõltub konkreetsest lauljast, kas mõjule pääseb rohkem aristokraatlik väärikus või opera buffa stiilis veiderdamine. Malin Byström üritas mõlemat ning koomilised näomoonutused läksid õige pisut liiale. Vokaalselt on donna Elvira partii donna Anna omast veidi madalamas tessituuris, nõudes vastupidavust eelkõige keskmises registris, mistõttu kasutatakse vahel ka selles rollis metsosopranit, nt nii laulab aariat “Ah, chi mi dice mai”  Cecilia Bartoli.

Don Ottaviot laulis laupäeval Paul Appleby, asendades Rolando Villazóni. Don Ottavio roll on dramaatiliselt küll äärmiselt kõhnake, see-eest on tal aga kaks suurt aariat – “Dalla sua pace” (see on suurepärane tõlgendus Piotr Beczalalt) ja “Il mio tesoro intanto”. Pole lihtne leida tenorit, kes suudaks sellele hambutule karakterile iseloomu anda, ning kuigi Appleby oli täitsa tubli, on tal Metropolitani hiiglasliku lava jaoks pisut liiga väike hääl ning üleüldse usun, et Villazón oleks võinud olla teisest klassist. Siin esitab ta aariat “”Il mio tesoro intanto”:

Dirigendipuldis seisis Fabio Luisi ning tegi oma tööd üldiselt edukalt, ehkki ta on dirigent, kes tundub alati tahtvat kiiresti õhtule saada, mistõttu kipub teinekord lauljatele peale suruma kiiremat tempot, kui neile meeldiks, nii et solistidel tuleb ajuti veidi vaeva näha, et orkestriga tempot pidada. Avamäng kõlas igatahes eriti hästi ja sellega täna lõpetamegi.

Me armastame ooperit! 6. osa – duetid

Arvasite juba, et nüüd on ooperipostitustega ühel pool? No õnneks selles valdkonnas materjali jagub ning kui sooloesitused said üle vaadatud, siis siirdume aga duettide (ning hiljem loodetavasti ka ülejäänud ansamblite, kooride ja avamängude) juurde.
Ma püüan teha esiteks kokkuvõtlikult ja teiseks anda kõigile võrdselt sõna, vastasel juhul võiks ju teha ka täiesti eraldi postituse näiteks  soprani ja tenori duettidest, sest loomulikult on ooperižanr ka selles osas neile kõige heldem (ja minu arust on need duetid reeglina jällegi kõige igavamad). Ja esitajaid valida on siinpuhul mul ka veelgi keerulisem, sest ei ole ju olemas piisavalt salvestusi kahest suurepärasest solistist duetti laulmas, tuleb leppida sellega, kui ükski on esmaklassiline.

Alustagem naishääl+meeshääl duettidest ning ehk ühest tuntuimast ooperiduetist üleüldse, sest kes siis ei teaks surematut käeandmise kutset – olge lahked, Zerlina ja don Giovanni duett “La ci darem le mano” Mozarti ooperist “Don Giovanni”. Ja kuigi ma eelistaks siin duetti Cecilia Bartoli – Bryn Terfel, lepime hetkel variandiga, kus nimetatud ooperi põhimõtteliselt ainsa armastusdueti esitavad sopran Hei-Kyung Hong ja bass-bariton Bryn Terfel.
Muusikaliselt on see pala suhteliselt lihtne ja lüüriline, aga väga meeldejääv, ning kujutab õrnuse ja jõulisuse kombinatsiooniga vokaalset illustratsiooni sellele, mismoodi on don Giovannil õnnestunud tuhandeid naisi võrgutada. Zerlina vastab oktavi võrra kõrgemalt ning väljendab oma segadust (vorrei, e non vorrei…).

Üks minu enda lemmikduette on Rigoletto ja Gilda duett “Si, vendetta” Verdi ooperist “Rigoletto”, üks ooperiloomingu jõulisemaid kättemaksustseene. Esitavad bariton Željko Lučić ja sopran Diana Damrau. Salvestus on pärit Lääne-Euroopas tavapärasest psühhedeelsest lavastusest, seepärast pöörakem rohkem tähelepanu esmasklassilisele vokaalile.
Selles dueti puhul pole midagi hullemat kui bariton, kes ei suuda teha nägu, et tal on tõsi taga, sest siin peab väljenduma jõuline viha, mis koguneb juba eelneva dueti “Tutte le feste al tempio” vältel ning kulmineerub raevuka kättemaksuihaga. Ja mulle ikka hirmsasti meeldib see, kuidas Lučići lüürilise värvinguga hääl neid emotsioone väljendab. Gilda hääl on selles duetis pisut vähemoluline, mistõttu meenutab see pala mulle tegelikult rohkem cabalettat kui duetti.

Arvukatest soprani ja tenori duettidest on kahtlemata üks tuntumaid Violetta ja Alfredo duett “Un di felice eterea” Verdi ooperist “La Traviata”, laulavad sopran Anna Netrebko ja tenor Rolando Villazón. Nojaa, ma tean küll, et selles ooperis on veel kuulsamaid duette (joogilaulule “Libiamo ne lieti calici” vihjan muidugi), aga kas selles ooperis on üldse midagi, mis poleks kuulus.
Selles kergelt valsivormilises duetis taipab Violetta Alfredo kiindumuse sügavust ning väljendab samas oma huvipuudust üksnes sõpruse pakkumisega. Dueti muusikaline peateema läbib peaaegu tervet ooperit.

Taas üks mu isiklikke lemmikuid on Manrico ja Azucena duett “Mal reggendo all’aspro assalto” Verdi ooperist “Trubaduur”, esitavad tenor Luciano Pavarotti ja metsosopran Dolora Zajick.
See ei ole vast nii tuntud duett kui teised siin nimetatud, aga meeldib mulle väga. sest Verdi annab siin suurepärastele lauljatele küllaga võimalusi. Tavapäraselt tõuseb siin esile tenor, ent tegelikult tasub isegi rohkem tähelepanu pöörata metsosopranile, sest tegelikult peaks siinpuhul stseeni jõulisemalt valitsema naishääl.

Edasi kahe meeshääle duettide juurde. Taas üks populaarsemaid ooperiduette üleüldse on Zurga ja Nadiri duett “Au fond du temple saint” Bizet’ ooperist “Pärlipüüdjad”, siin esitavad seda bariton Dmitri Hvorostovski ja tenor Jonas Kaufmann.
Selle dueti pärast võiks “Pärlipüüdjaid” pidadagi nö ühe hiti ooperiks, millest on kahju, sest unikaalse värvinguga viisirikast muusikat on terve see ooper täis. Duett on aga ülipopulaarne ja meeldejääv, ehkki vokaalselt mitte kuigi keeruline, ning dueti peateema läbib tervet ooperit (või oleneb, kuidas võtta, võib-olla on see ooperi peateema, mis duetis kõlab?).

Üks minu isiklikke lemmikuid tenori ja baritoni duettide hulgast on Almaviva ja Figaro lustakas duett ” All’idea di quell metallo” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, siin esitavad seda tenor Juan Diego Flórez ja bariton Adrian Eröd.
Nagu koomilisele ooperile kohane, on see duett näiliselt lihtne ja lõbus, ehkki tegelikult vokaalselt kaunis keeruline, nõudes Rossinile omaselt kergust ja liikuvust koos bravuurika elegantsiga. Adrian Eröd on minu jaoks suhteliselt tundmatu laulja, ent Almaviva osas on Juan Diego Flórez tavapäraselt kõrgel tasemel.

Kolmas hea näide baritoni ja tenori duetist on Don Carlo ja Rodrigo duett “Dio che nell’alma infondere” Verdi ooperist “Don Carlo”, esitavad tenor Roberto Alagna ja bariton Simon Keenlyside. Mitte parim variant loomulikult, sest Alagna fänn ei ole ma hoopiski mitte, Keenlyside’i oma küll, aga ta on lüüriline bariton ja seega üldsegi mitte esimene valik Verdi baritonirollidesse. Aga see siin ei ole otseselt sugugi paha.

Baritoni ja bassi dueti näiteks andkem sõna kodumaistele lauljatele. Malatesta ja don Pasquale keeleväänajaliku dueti “Cheti, cheti immatinente” Donizetti ooperist “Don Pasquale” esitavad Rauno Elp ja Ain Anger.
Üks Itaalia opera buffa nauditavamaid ja sädelevamaid numbreid, mille kohta kehtib sama, mis sai Rossini puhul esile toodud – petlik lihtsus, aga eks see räägib üldjuhul lauljate tasemest, kui suudetakse ka tehniliselt rasket partiid esitades jätta mulje, nagu oleks tegemist mingi lihtsa ja lõbusa veiderdamisega. Minu meelest on see koomilise ooperi puhul erakordselt võluv.

Kahe naisehääle duettidest on kindlasti üks tuntumaid ja ka kontsertpalana populaarsemaid Giulietta ja Nicklausse duett “Belle nuit, ô nuit d’amour” (tuntud ka kui lihtsalt barkarool) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood”, esitavad sopran Anna Netrebko ja metsosopran Elīna Garanča.
Tegemist on siin võrgutava barkarooliga (Veneetsia gondoljeeride laul või selles stiilis komponeeritud pala) armastuse rõõmudest.

Peaaegu sama tuntud on ka Lakmé ja Mallika duett “Sous le dôme épais” (“Flower song”) Delibes’ ooperist “Lakme”, samuti Anna Netrebko ja Elīna Garanča esituses.
Põhimõtteliselt on ka see barkarool ning oma meloodilisuse tõttu samuti armastatud kontserdipala.

 

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ‘ilus laul’ või ‘ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.