Üks kuulsusepäev, üks headusenädal, üks lehekuu – 2019

Üks kuulsusepäev
üks headusenädal
üks lehekuu
üks terroriaasta
üks vaikuseminut
üks hooletusesekund

(Jacques Prévert “Inventuur”)

Rattahooaeg kestis 4. aprillist 25. oktoobrini (ilmade poolest oleks muidugi võinud jõulude ajalgi sõita, aga no mul on maanteel siiski liiga külm, kui on alla +5 ja kes seda ratast ka kogu aeg puhastada viitsib) ja sisaldas endas 3628 võrratut kilomeetrit, millest osa veetsin ka Lõuna-Eesti teedel – ach, kuidas ma küll armastan seda vaheldusrikast maastikku, eriti Otepää-Maaritsa teed! Ma räägin, leidke endale ala, mis meeldib teile sama palju kui mulle maanteerattasõit ja te ei pea enam kunagi sundima ennast trenni tegema.
(Ja muule lisaks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et ma absoluutselt pean oma uusaastalubadusi, eriti kui need sisaldavad võimalust jalgrattakraami juurde soetada (#punasedrattakingad)).

Pärast hooaja esimest ja viimast sõitu

Käisime ka SS-ga sõitmas Tartu rattaralli lühikest distantsi. Sellest kujunes tore seltskondlik üritus mõõdukas tempos (sest mõned siin harrastavad ju seda stiili, et tullakse aastas korra metsast välja). Võimalik, et järgmisel aastal ma siiski otsustan aja peale sõita, pealegi on  56 km rada üldiselt kiire, lihtne ja mõnus.

Jooksutegevus iseenesest kestis 6. jaanuarist 30. detsembrini, aga eriti suurepärase hooajaga just tegemist polnud. Jaanuar ja veebruar läksid rauapuudusväsimuse ja haiguse nahka, märtsist hakkas just parajasti looma, aga siis algas kohe ka rattahooaeg. Nii et kokku 612 kilomeetrit.
Ja et elu liiga lihtne poleks, hakkas nädal tagasi kannakõõlus tunda andma, nii et pole välistatud, et ka uut aastat tuleb pausiga alustada. Sada häda, ma ütlen, vaadake et te sporti tegema ei hakka!

Tartu linnamaratoni 10 kilomeetri distants sai plaani võetud suurest masendusest, kuna vahepeal tundus, et rattahooaeg võib juba septembris läbi saada.
No õnneks ei saanud, aga kuna ma leidsin, et olen siiski kohustatud jooksma kiiremini kui eelmisel aastal poolhaigena, võtsin ikkagi vaevaks enne ratta seljast maha tulla ja oma korda viis jooksmas käia, et lihastele jälle meelde tuletada, mismoodi see jooksmine üldse käib.
Joosta iseenesest oli väga mõnus ja tulemus 55.51 andis 1755 lõpetaja hulgas 575. koha (naistest 144./970). Tolle hetke jooksuvormi arvestades jäin täiesti rahule, ehkki varu jäi kindlasti ka siis ning praegu jookseksin kahtlemata kiiremini, see 5.35 min/km on mõnusa tööpäevaõhtuse trenni tempo.
Aga see üritus on mu jaoks lihtsalt jube kehval ajal, rattahooaeg hakkab just lõppema, on vaja sellest viimast võtta, ühestki sõidust jooksmise kasuks loobuda ei saa ja see kõik tähendab, et rattavorm on väga hea, jooksuvorm mitte eriti. Kümme kilomeetrit ma jooksen muidugi mingisuguse tunnilähedase ajaga ära iga kell (võib-olla mitte kell 6 hommikul, aga sellest ma veel räägin), ent selleks, et joosta kiiremini, peaks natuke sihipärasemalt tegutsema (sest ma ju tegelikult ei tee jooksutrenni, ma jooksen, et end rattahooaegade vahel vormis hoida ja seal on vahe sees) ja rattasõiduga mõningast distantsi hoidma (triatlonisti minust ei saa, sest ma ei ole suuteline kohe rattasadulast jooksma minema). Mulle sobiks ülimalt hästi, kui see jooks oleks novembri keskel või aprilli alguses.

Vähemalt müts peab ikka jalgrattapildiga olema

Trenniplaani lisasin ka sõudeergomeetri ning paar korda jõudsin isegi mõnesse rühmatrenni. Ehkki peab tunnistama, et see viimane nüüd ikka päriselt mu jaoks pole, kuigi ma otse ei oska ka öelda, miks see mulle ei sobi (kui jätta kõrvale asjaolu, et ma igal juhul eelistan välialasid).
Kui aga püüda ette kujutada, et peaks kogu oma sporditegevuse üles ehitama rühmatrennidele, siis hakkan kardetavasti mõnevõrra mõistma neid inimesi, kes leiavad täiesti selgest taevast vihmasajuvõimaluse, kui see sobib trenni minekust loobumise ettekäändeks.

Hommikul kell 6 jooksmisest – suurema jao elust ma ikkagi olen enam-vähem regulaarselt ühte või mitut spordiala harrastanud (enamasti murdmaasuusatamine, jalgrattasõit ja jooks, aga sekka ka muid, step-aeroobikast (ega ma ei tea, kuidas seda tänapäeval nimetatakse, sõnal ‘aeroobika’ vist on tugev üheksakümnendate, peapealte ja sääriste hõng man) ratsutamiseni), aga kõige selle juures on mul pea täielikult õnnestunud vältida varahommikul trenni tegemist.
Nüüd ma siis proovisin. Kell 6 hommikul rattaga sõitma minna nimelt, sest need pagana hommikuinimesed ju räägivad, et pidada väga tore olema, päikesetõus ja särgid-värgid. Ei saa küll öelda, et see otse voodist jalgratta selga hüppamine nauditav oleks olnud. Pea hakkas valutama juba esimesel kilomeetril ja valutas pärast terve päeva ning üldiselt oli tunne, nagu oleks pohmellis. Ja keha röökis kõik need närused 35 kilomeetritki, et naine, mida sa teed, ma magan alles. Nii et eip, ma jään päikeseloojangute juurde.
Muul ajal kasutasin iga võimalust pidada loengut istuva eluviisi kahjulikkusest ja tundub, et teatava eduga. Igastahes suutsin pea kõigi sünnipäevade ja muude koosviibimiste juurde integreerida ka mõne matka, muu kehalise tegevuse või vähemalt jalutuskäigu. (Kõlab nagu ilge tüütus, selge see.)

Haldjad ja ükssarvikud

Lugesin läbi 137 raamatut, milles oli kokku 38 151 lehekülge. Ja nüüd luban ma küll pühalikult, et järgmisel aastal loen vähem, sest inimene tõesti ei pea lugema kehva kvaliteediga ajaviitekirjandust. Nimetet teemal õnnestus korra veel ka pikemalt sõna võtta, kuna Äripäev küsis.
Ajaviitekirjandusest loen endiselt kõige rohkem kriminulle, aga sealgi läheb tase kolinal allamäge (jätkuvalt võib küll enamasti kindel olla Jussi Adler-Olsenile, Robert Bryndzale ja Jo Nesbøle). Mulle muidugi meeldivad üldiselt ainult kindlat tüüpi kriminullid – sellised, kus juurdlusega tegeleb politsei. Sõltuvalt kirjutamisest ja karakterilahendusest võivad sobida ka eradetektiivid. Aga mida ma üldiselt ei kannata, on ajakirjanikud isehakanud mõrvauurijatena. Selliseid raamatuid muidugi kirjutavad ka praktiliselt eranditult (endised) ajakirjanikud. Tahate kriminulle kirjutada? No kirjutage siis, jumal hoidku, aga peate te siis ilmtingimata iseendast peategelase tegema.

Aasta lugemiselamused – Julian Barnes “Aja müra”, omamoodi pigem muusika- kui kirjandusteosena konstrueeritud teos Dmitri Šostakovitšist. Loo fookuses on helilooja suhted võimuga, looja vabadus või selle puudumine, suur kunst ja poliitiline kollaboratsionism ja küsimus, kas esimene õigustab teist.
Teisena tuleb kindlasti esile tuua Mare Kandre allegooriline proosapoeem “Kurat ja Jumal” ning rõhutada väga nauditavat keelekasutust (ja rõõmustada veel kord selle üle, et on olemas Loomingu Raamatukogu). See raamat võiks mu meelest muide täiesti vabalt ka mingi vanuseastme kohustuslikuks kirjanduseks sobida.
Kolmandaks – Tõnu Õnnepalu “Aaker”, ikka see tema köitev pooluinutav melanhoolne stiil, mõtluspaik seekord Kanada metsade vahel ja sisu tavalisest natuke teravamate torgetega, mis olid täiesti asjakohased.
Terve “Mujal kodus” triloogia pole muidugi pooltki nii depressiivne kui “Valede kataloog, Inglise aed” ning viimane osa “Lõpmatus” langeb isegi justkui veidi stiilist välja, sest Õnnepalule ikka kuidagi sobib see teatav morbiidsus, aga “Lõpmatuses” on pigem midagi… tättelikku, eriti alguses. (Pole kompliment, sest mulle pole see kätteõpitud, aga siirana esitletav maavillane poos kunagi sümpatiseerinud.)

Väga meeldisid ka Daniel Wisser “Mägede kuninganna”, Marc Hamer “Kuidas püüda mutti”, Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea” (sealjuures eriti esimene kolmest loost, “Sulavesi ja vereside”), Bo Carpelan “Lapsepõli”, Marina Stepnova “Itaalia õppetunnid”, Haruki Murakami “What I Talk About When I Talk About Running”, Shaun Bythell “Raamatukaupmehe päevik”, Urmas Vadi “Ballettmeister”, Jean Echenoz “Jooks”, Matthew Walker “Miks me magame. Une ja unenägude vägi” (seda soovitan ma kindlasti lugeda, eriti hobiunetutel, kes teevad ise kõik selleks, et kehvasti magada. Te ei vaata enam kunagi unele sama pilguga.).

Kannu tegin talvel keraamikakursusel, murulaugud kasvasid kasvuhoones iseseisvalt

Selgituseks neile, kes jätkuvalt on huvi tundnud, kuidas ma nii palju lugeda jõuan. Esiteks – ma ei vaata telekat, praktiliselt üldse mitte. Ja see tähendab ka, et telekas ei mängi isegi kuskil taustaks ega sega keskendumist.
Teiseks – mul pole nutitelefoni ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka.
Kolmandaks – ma loen iga päev. Aeg lugemiseks on eraldatud igal õhtul, see võib olla tund või rohkem, võib olla ka ainult 15 minutit, aga kas või ainult harjumuse ja keskendumisvõime säilitamiseks (ja närvisüsteemi maha rahustamiseks) on oluline lugeda iga päev.
Neljandaks – ma olen suhteliselt kiire lugeja ja ei loe lausete kaupa, vaid haaran mingi suurema koguse teksti korraga. (Eriti nauditavate raamatute puhul muidugi aeglustan tempot teadlikult, aga kõik raamatud pole üldse seda väärt, et neid aeglaselt lugeda.)
Viiendaks – ma harrastan tsivilisatsioonist põgenemise nädalavahetusi. See tähendab, et ma võin nädala sees põrgumoodi rabeleda, et kõik tehtud saada (kunstilise efekti mõttes tahaks öelda, et osalt uneaja arvelt, aga ei, ööst lisa võttes on elus igasuguseid asju tehtud küll, aga kohustuste täitmiseks pole ma seda kunagi kasutanud, seda enam mitte nüüd pärast eelpoolnimetet raamatu lugemist) ja seejärel veedan ma nädalavahetuse reede õhtust pühapäeva pärastlõunani üksinda maal ega tegele seal mitte millegagi peale metsas käimise, lugemise, veidikese füüsilise töö ja võib-olla ka trenni. Sellise nädalavahetusega olen võimeline lugema üle 1000 lehekülje.

Minu jaoks on lugemine täiesti endastmõistetav tegevus. Ma isegi suudan ette kujutada elu ilma rattasõiduta, aga mitte lugemiseta. Teisest küljest saan ka sellest aru, kui lihtne on pidevas infomüras lugemisharjumust kaotada, ent seda enam on põhjust selle säilitamiseks vaeva näha.

Vist on kuri tulekul. Läheneb 27. oktoobri torm

Kultuuriliste ettevõtmiste osas tuleb jällegi möönda vajakajäämisi. Metallica Tartu kontsert ja kontsertfilm “S&M2” olid muidugi nauditavad, aga muudele kontsertidele ja isegi ooperisse jõudsin harvem, kui oleks tahtnud, kokku  vaid kümmekond korda. Ooperitest oli parim Royal Opera “Saatuse jõud” ja kontsertidest jättis sügavaima jälje Sven Grünbergi autoriõhtu.
Aga muidu egas midagi, püüame järgmisel aastal ennast parandada.

Uueks aastaks... Tjah, millal iganes ma midagi soovinud olen, on teised saanud (mis on muidugi väga tore, ausalt), aga mulle endale on jäänud tühjad pihud. Nii et.
Rattasõiduilmad, palun. Sobib, nagu lõppeval aastal (palju tänu!), aga veidi vähem tuult kui võimalik.
Tahtmine süüa teha võiks ju ka tagasi tulla, aga kui ei tule ega ma siis kah liigselt ei muretse.
Võiks jälle uidata tundmatule maale, sest olen sootuks unustanud mõned puudutused.
Võiks ju lõpuks ometi teoks teha mõned ammused plaanid: 1) katsetada kaasaegset tantsu, kontaktimprovisatsiooni nt, 2) minna Portugali.
Tahaksin olla puhanud ja tasakaalus, et lood ja laulud taas lihtsasti tee mu juurde leiaksid.
Tahaksin osata mitte võtta enesesse ja mitte hoida kõike seda, mis mind murendab.
Tahaksin suuta jälle kirjutada nii, nagu keegi ei loeks, toorelt, elusalt.
Ja tahaksin, et armastuse eest ei peaks maksma kurbusega.
Sellest vist üheks aastaks piisab küll.

Muusika: Bruce Springsteen “Paradise” 

Eelmised aastad:
2018 – siidipaela ja juhtmejupiga
Ajast ja aastast 2017
Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta – 2016
Valitud hetked 2015. aastast
Talv, kevad, suvi, sügis… ja jälle talv – 2013
12 hetke aastast 2012

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Veel kord Metallicast – S&M2

Olete juba tüdinenud, jah?
Ei ole midagi teha, kannatage ära, eks ma natukese aja pärast kirjutan jälle jalgrattasõidust ka.

Eelmisel nädalal nimelt näidati kinodes kontsertfilmi “S&M2″(ehk siis symphony ja Metallica ehk nende teine kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, seekord Edwin Outwateri ja Michael Tilson Thomase juhatusel ).
Sellele koostööle võib muidugi vaadata mitmeti – on neid, kes peavad seda mõttetuks tsirkuseks, edevuse laadaks ja pelgalt rahaahnuseks, minu jaoks aga ongi Metallica olemus nüüdseks vist eelkõige just selles eksperimenteerimisjulguses ja arenemissoovis.
Oleks nad igavesti oma esimeste albumite trash metal stiili juurde jäänud, vaevalt ma neist siiani niiviisi vaimustunud oleksin (mida kinnitab ka see, et oma kunagisi metal-lemmikuid ma praktiliselt üldse enam ei kuula, vahel harva W.A.S.P-i ballaade ehk, aga seda puhtast nostalgiast, mitte sellepärast, et nad mulle muusikalises mõttes midagi pakuks).

Metallica valmisolek žanriüleseid muusikalisi väljakutseid vastu võtta, on muidugi alati omakorda ka teistele inspiratsiooniks olnud. Heaks näiteks eri stiilide sulandamise võimalikkusest ilma naeruväärseks muutumata on sealjuures soomlaste Apocalyptica, kes hiljem hakkas küll rohkem originaalloomingut viljelema, ent tuntuse saavutas neljal tšellol Metallicat esitades.
Samas eri muusikažanrite segamise suhtes olen ma aastatega pigem hoopis kriitilisemaks muutunud, eriti muidugi selles osas, mis puudutab nn ooperipoppi. Selle juures on nimelt väga keeruline jääda hea maitse ja muusikalise väärikuse piiridesse, viimased, kes seda enamasti suutsid, olid kolm tenorit (aga eks nemad olid ka üldse selle žanri massidesse viijad). Teisalt muidugi ei pea selleks tingimata üldse eri stiile segama, et tulemuseks oleks talumatu kitš – pole olemas õudsemat kollektiivi kui André Rieu orkester.

Ent tagasi Metallica juurde.
Esimene S&M (mida nii otseses kui kaudses tähenduses dirigeeris Michael Kamen) toimus 20 aastat tagasi ning kuigi selle kohta võib öelda nii mõndagi head (näiteks et James Hetfieldi vokaal oli toona esmaklassiline ning teine kahest tollase albumi uuest palast – “No Leaf Clover” – on mu jaoks üks Metallica parimatest lauludest üleüldse) oli lõpptulemus siiski üllatavalt nõrk, arvestades kui võimsa tulemuse pidanuks kahe niisuguse stiili kombineerimine loogiliselt andma.

S&M2 seevastu jättis väga hea mulje. Osalt muidugi seetõttu, et peaaegu nagu oleks aasta jooksul teistki korda Metallica kontserdil käinud, peamiselt aga oli kogu see kontsert lihtsalt muusikaliselt nii huvitav, et ma nautisin absoluutselt iga viimast kui minutit sellest. Nende helikeel on niikuinii niivõrd dünaamiline, et ka pikad, kuue- kuni kaheksa- ja isegi enamaminutilised palad ei käi ringiratast, vaid arenevad edasi, uued seaded aga andsid hulganisti kuulamisainest juurde.

Kontserdi kõrghetk number üks oli kahtlemata ilma ülejäänud Metallica ja ilma kitarrita  (mistõttu ta ei osanud oma kätega miskit peale hakata ning kasutas neid vahepeal üsna ooperlikeks žestideks) James (kes näeb üha enam välja nagu taksojuht/kantristaar/”Võlur Oz’i” lõvi) laulmas sümfooniaorkestri saatel “The Unforgiven III”.
Olgugi üksnes kontsertfilm, mitte elav esitus, oli see üks neid hetki, kus aeg hetkeks seisatab ja saad aru, et oled olnud tunnistajaks millelegi täiesti erilisele. Isegi muusikaliselt paljunäinud mina vaatas seda, suu ammuli ja mõtles: ikka suudavad nad üllatada.

Minu erihuvi igasuguse muusika puhul, kui sellega kaasneb laulmine, on muidugi inimhääl ja Hetfieldi hääl on alati olnud piisavalt omanäoline, et märgatud saada. Esiteks on ta hääl päris korraliku ulatusega, teiseks on ta bariton (mis on küll tavalisim meeshääl, aga enamik roki- ja popilauljaid on tenorid) ja kolmandaks ta tõepoolest laulab, mitte ei karju.
Tõsi, Metallica esimestel albumitel paistab Hetfield peamiselt küll silma lihtsalt toore jõuga laulmisega (et mitte öelda: puhas kirg ja kõva kisa), mistõttu pidi olematu vokaaltehnika tõttu peaaegu hääle kaotanuna vahepeal ka spetsialistide abi kasutama. Selle tulemused olid vägagi kuuldavad – hoopis uus vokaalne kvaliteet ilmub lagedale mustal albumil ning kestab, nagu öeldud, “S&M-ini” välja. 

Aja ja pea terve elu kestnud deemonitega võitlemise jäljed on ta hääles nüüdseks muidugi üsna märgatavad, aga kõnealusele esitusele ning laulu sõnumile, milles kohtame taas Hetfieldi laululoomingus tihti esinevat süü ja andest(amat)use motiivi, andis see piinatud tämber muidugi ainult juurde. Ja eks oma täiendava nüansi lisas kahtlemata ka asjaolu, mis kontserdi toimumise ja filmi linastumise vahel avalikuks sai – Jamesi taassiirdumine alkoholismiravile.

How can I be lost, if I’ve got nowhere to go?
Searched the seas of gold,
how come it’s got so cold?
How can I be lost? In remembrance I relive.
How can I blame you,
when it’s me I can’t forgive?

Mis laulusse endasse puutub, siis kolm “Unforgivenit” on isegi nende märkimisväärse loomingu kontekstis midagi üpris unikaalset ja kuigi ma kaldusin siiani kolmandat neist kõige nõrgemaks pidama, siis nüüd pole ma enam sugugi nii kindel.
Ma loodan, et seda versiooni hakatakse edaspidi Klassikaraadios mängima ning saatejuht saab kombekohaselt teadustada: “Esitab James Hetfield, teda saadab San Francisco sümfooniaorkester Michael Tilson Thomase juhatusel”.

Kõrghetk number kaks – San Francisco sümfooniaorkestri kontrabassimängija Scott Pingel esitamas austusavaldusena Cliff Burtonile elektribassil pala “Anesthesia (Pulling Teeth)”.

Midagi oli selles väga saint-saënsilikku (“Simsoni ja Delila” avamäng!) Parim näide sellest, kui palju ühist metalil Metallical ja sümfoonial minu meelest alati on olnud. Võrratu, muud ma ei oskagi öelda.

Ülejäänud kontsert oli lihtsalt Metallica oma tuntud headuses (pluss teine osa Šostakovitši “Sküüdi süidist” orkestri esituses ja Mosolovi futuristlik “Tehas” orkestri ja bändi koostöös), aga sümfooniaorkester esines sealjuures täieõigusliku partnerina, mitte pelgalt taustana.
Juba S&M1 kavas olnud laulud olid saanud uue (ja enamasti mu meelest ka parema) seade, hilisematelt suhteliselt viljatutelt plaatidelt pärit palad aga kõlasid ausalt öeldes originaalidest hoopis tugevamana (no ma räägin, et ma hindan muid nüansse kui seda, kas tegemist on tüüpilise metaliga või mitte.) “The Unforgiven III” ma juba mainisin, aga sama kehtib ka “The Day That Never Comes” (lahe intro) ja akustilise “All Within My Hands” kohta. (Videod on kohutava kvaliteediga, aga paremaid pole kuskilt võtta.)

Ühtlasi ajendas see kontsert mind mõtisklema teemal, kas ma suudaksin nende loomingust ühe lemmiklaulu välja valida. Ilma suurt järele mõtlemata öelnuksin, et “Master of Puppets” oleks päris kõva kandidaat, aga sealt edasi sai siiski selgeks, et see on lootusetu üritus. No ma püüdsin – valisin ajaviiteks igalt albumilt 2-3 laulu välja ja siis kitsendasin seda valikut veelgi, aga isegi see andis tulemuseks vähemalt 7-8 pala, nii et ei. Võib-olla kümnega suudaksin piirduda. Seda aga teeme järgmisel korral.

#Metintartu

Metallica kohta on neil päevil muidugi igaühel mingi arvamus.

Kes kuulutas, et kommerts ja pole enam see ja ühesõnaga tema sinna kontserdile mingi hinna eest ei lähe ja see kõik on üleüldse ainult mingi massipsühhoos.

Teine kategooria deklareeris taseme oletatava puudumise kohta umbes seda sama, aga käis kontserdil siiski, et saaks pärast õigusega hambaid teritada.

Kolmas seltskond pole ilmselt eales kuulnud ühtegi Metallica laulu (välja arvatud vast “Nothing Else Matters”), aga läks kontserdile, sest see on ju sellise mastaabiga üritus, kuhu peab minema, mis siis, et tegelikult oleks tahtnud Õllesummerit.

Ja ma arvan, et ka minusuguseid oli üksjagu. Ehk siis – ma olen nende muusikat armastanud suurema osa elust, tean pooli laule peast, üldiselt suhtun neisse üsna kriitikavabalt, aga ei defineeri ennast ega oma ellusuhtumist Metallica fänniks olemisest lähtuvalt. Ühesõnaga pole selle subkultuuri esindaja, ehkki seda peab ka möönma, et metal-subkultuurile murdis Metallica truudust juba ammu ning seda žanripuhtuse hindajad neile iialgi andeks ei andnudki. Sedamoodi on juba ammuaega tegemist peavoolu rokipublikule täiesti söödava kraamiga, aga nagu öeldud, mind see ei sega. Nende muusika on suuremalt jaolt geniaalne ja see on see, mis minu jaoks loeb. Tõsi, ka kogu oma kriitikavabaduse juures ei ole ma väga palju kuulamisväärilist leidnud albumitelt “St. Anger” ja “Death Magnetic”. Aga see selleks.

Niisiis. Eelöeldut arvesse võttes oli selge, et kui Metallica sõna kõige otsesemas mõttes koduõuele tuleb, siis oleks ju veider mitte kontserdile minna. Pealegi jõudsin järeldusele, et Metallica on üks väheseid bände, kelle pärast ma üldse olen valmis sedasorti massiüritust välja kannatama.

Ma ei pidanud pettuma. Metallica pole oma taset kontsertbändina mitte karvavõrdki kaotanud. Laval haltuurat ei tehta ning mitte kordagi ei tekkinud nende 2,5-tunnise etteaste jooksul tundepoegagi, nagu oleks tegemist mingi kustuva tähega. See oli väga hea kontsert. Minu jaoks kolmas kord Metallicat laivis näha võis vabalt olla neist parim.

Publikuvaatlus kontserdi ajal küll kinnitas kahtlusi, mis mul eelnevalt olid tekkinud. Ma olen loomulikult kaugel sellest, et arvata, nagu peaks inimene enne kontserdipileti ostmist tõestama oma suutlikkust “Master of Puppets” peast kaasa laulda, aga siiski oli see segment publikust, kes elavnes alles üldtuntud hittide “Nothing Else Matters” ja “Enter Sandman” kõlades, üsna märgatav. Lisaks tundus mulle, et viimaselt albumilt mängitud neli pala ei tekitanud rahvas üldse mingit äratundmist (kuigi erinevalt kahest sellele eelnenust on seal piisavalt head kraami), ent samas ei paistnud paljud ka teadvat, mis pala algab helikopterimürina ja tulistamisega (“One” loomulikult). Nii et mina ei tea, misasja need inimesed siis üldse kuulanud on.

Aga veel. See eesti keeles lauldud “Insener Garini hüperboloid” muidugi, mis põhjustas igi-eestlaslikke järelkajasid. 

Miks just see laul?

Miks nad sellise aktsendiga laulsid ega eesti keele hääldust paremini ära ei õppinud?

Postimehe arvustuses (selle autor muuseas kirjutab ka ooperiarvustusi, nii et tema puhul tuleb lähtuda definitsioonist “ooperikriitikud on nagu kõik muud kriitikud, ainult hullemad”) tõstatatakse küsimus, kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema.

Hah.

Ja mida me siis selle taustal peaksime arvama ajutiselt Metallica logo stiilis kujundatud Tartu linna siltidest, mis kuuldavasti bändiliikmetes suisa vaimustust olla tekitanud? Et kas ühel tõsiseltvõetaval linnavõimul ikka sobib mingile bändile pugemiseks niisugust tsirkust teha?

Kuulge. Saage üle.

Minu meelest oli tegemist väga lõbusa vahepalaga, mis muidugi oli täpselt nii pealiskaudne nagu ongi kogu meelelahutusmaailm. Ent pigem ma küll leian, et selliseid žeste võibki endale lubada justnimelt Metallica staatuses bänd, sest neil ei ole seda tegelikult vaja, publik on neil peos niisamagi; seevastu mõne kehvema kategooria kollektiivi esituses võiks see ehk küll mõjuda meeleheitliku pugemisena.

Mis nüüd aga puutub laulu valikusse, siis selles suhtes käidi ka hiljem mitmesuguseid variante välja, alates Gunnar Grapsi ja Metsatölli repertuaari kuuluvatest paladest kuni õudusunenäoni “Kaugel külas” (!) (jah, ma ei kannata seda taidluskollektiivi silma otsaski) välja. See viimane ehk siiski oli nali, aga no ma ei tea, äkki siis juba kohe “Ta lendab mesipuu poole”? (Ärge saage valesti aru, ma hindan eesti koorimuusikat väga kõrgelt ja nimetatu on üks kaunimaid laule üleüldse, aga me räägime siin parajasti Metallica kontserdist, eks ole.)

Eks on muidugi natuke armas ka, et me ennast nii tõsiselt võtame, aga üldiselt jäi kogu sellest hädaldusest ühe süütu vahepala üle mulje, et eestlaslikule masohhismile oleks ikka paremini sobinud, kui bänd poleks näiteks üldse vaevunud endale selgeks tegema, kuhu nad esinema tulid ning James Hetfield oleks alustanud tervitusega “Hello, Latvia!”

Vanast Egiptusest Metsikusse Läände

Palun astuge edasi.
Võtke veini.
Jutt võib pikale minna, sest ma käisin vahepeal kolme ooperit vaatamas ja kavatsen neist kõigist vabas vormis pisut pajatada. Pole küll teada, kas keegi neid ooperijutte üldse loeb, aga sellegipoolest. Pealegi tekib nõnda harva kirjutades, nagu ma seda viimasel ajal teen, teatavat sorti sooritusärevus. Tundub, nagu peaks iga kord midagi lõpmata erilist ütlema. On siis seda vaja.
Seega ooper.

6. oktoobril oli ettekandel Giuseppe Verdi “Aida”, mis üliedukalt esietendus 1871. aastal Kairos. Itaalia esietendus toimus poolteist kuud hiljem Milanos ning oli samavõrra menukas. Sellest ajast kuulub “Aida” suurte ooperimajade standardrepertuaari.  Ooper tuginevat ajaloolistele sündmustele, kuid päris tõsiselt seda väidet võtta ei saa, kuna ajamääratluseks on antud “vaaraode aeg”, mis teatavasti oli üpriski pikk periood.
Oma traditsioonilisel kujul on “Aida” pompöösne ettevõtmine hiiglaslike dekoratsioonide, suure orkestri, koori ja tantsutrupiga, säästuvariandis saadakse enamasti hakkama ühe või kahe samba ning kujutlusvõimega. Metropolitan Opera väga suurele lavale selline pompöössus muidugi sobib ning kuluefektiivsus ja kujutlusvõime kasutamine seal nähtavasti kõne alla nagunii ei tule, nii et ses 1988. aastast laval olevas Sonja Friselli versioonis on tõepoolest puudu veel ainult elevandid. Kõige paremini annavad seda edasi teise vaatuse koor “Gloria all’Egitto” ja võidumarss:

Etioopia printsessi Aida rollis püüdis järjekordset suurt suutäit hammustada sopran Anna Netrebko. Ma ei ole kunagi tema fänn olnud, aga siiski teda üldjoontes tunnustanud. Isegi kõigi küsitavate rollivalikute järel olen olnud sunnitud möönma, et kandis välja ja mitte halvasti. Selgi korral laulsid kriitikud kooris järjekordsest triumfist, aga minu jaoks keeras ta nüüd vindi veidi üle. “Trubaduuri” Leonora oli ehk triumf, leedi Macbeth kindlasti, ent tema Aida sellele tasemele küll ei küündinud, kuulake kas või katkendit kuulsast Niiluse aariast “O patria mia”. Lisaks sellele oli Netrebko Aida pigem jõuline ja võimukas kui lõhestatud vastandlikest tunnetest. Ei ole midagi teha, tuleb tunnistada, et üheks ja ainsaks õigeks Aidaks jääb Leontyne Price.
(Selle aariaga seoses mõtlen ma alati, et igatsuse väljendamiseks on vist levinuim instrument viiul, ometi ei tundu miski selleks paremini sobivat kui oboe.)

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud – Radames (Läti tenor Aleksandrs Antoņenko) oli täiesti õudne. Jällegi, ma saan aru, et dramaatilistest tenoritest on karjuv puudus, aga niisugust laulmist ka kuulata ei tahaks. Päris kindlasti tuleb tunnistada, et Roberto Alagna oleks paremini hakkama saanud, arvatavasti ka Yonghoon Lee. Rohkem mul sel tasemel dramaatilisi tenoreid meelde ei tulegi.
Muidugi, “Aida” puhul on ilmselt vältimatu, et kaks võimsat naistegelast (Amneris isegi rohkem kui Aida) Radamest varju ei jäta, aga antud juhul oli kontrast pisut liiga suur. Õhtu staariks kahtlemata oligi vaarao tütre Amnerise rollis noor Gruusia metsosopran Anita Rachvelishvili, kes on jõudnud juba endale nime teha nii Carmeni kui Azucenana (34-aastaselt!). Pehmust ja inimlikkust oli tema rollitõlgenduses siiski rohkem kui Olga Borodinal, kelle autoriteetne olek ja võimas rinnahääl on Amnerise rolliks justkui loodud.
Amonasrot laulis USA bariton Quinn Kelsey, kes miskipärast kõigile hirmsasti meeldib, aga mu jaoks tundub olevat üks neist juhtumitest, kus mul pole küll lauljale mitte kui midagi ette heita, aga ta lihtsalt jätab mind täiesti ükskõikseks. (Jätan muidugi endale õiguse oma sõnad vajadusel tagasi võtta.)
Ülempreester Ramfise rollis oli bass Dmitry Belosselskiy, mis oli kahtlemata tubli sooritus, aga ega ma basside kallal enamasti ei norigi.

Edasi. 20. oktoobril näidati meile Camille Saint-Saënsi ooperit “Simson ja Delila”. Ühest küljest oli see sulaselge rõõm, nagu alati, kui mul õnnestub näha mõnd ooperit, mida ma veel ei ole tervikuna laval näinud. Teiselt poolt oli selles muusikas nii palju huvitavaid nüansse, et mulle hakkas juba poole avamängu  (need kontrabassimotiivid seal!) ajal tunduma, et peaksin seda kõike ikka veel paar korda kuulama, et osata üldse midagi arvata.
Ooper esietendus 1877 Weimaris, libreto aluseks on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat. Kuulub tänaseni standardrepertuaari, kuigi ei ole iseenesest üldsegi mitte lihtne läbi hammustada. Teos oli esialgu plaanitud oratooriumina, mistõttu on vastavad stiilielemendid ooperis täiesti olemas, eelkõige kooristseenid.
Lavastaja Darko Tresnjaki MetOpera debüüt jättis vaatamata esmaklassilistele solistidele siiski nõrga mulje. Delila rolli suurim komistuskivi ei peitugi tegelikult mitte vokaalpartiis – esiteks peab seda osa esitav laulja hoiduma Delila kui võrgutaja ülemängimisest,  samas aga peaks tal taustaks olemas olema teadmine, kas Delila on tõesti ainult kättemaksu peal väljas või on tal siiski Simsoni vastu mingid tunded tekkinud. Läti metsosoprani Elīna Garanča probleem seisneski selles, et ta ei suutunud justkui päriselt ära otsustada, püüdis kujutada mõlemat versiooni korraga ning polnud seetõttu kummaski eriti veenev.
Lisaks sellele puudus peaosaliste vahel igasugune keemia ning ehkki Delila võim Simsoni üle pidi ju olema selgelt seksuaalse loomuga, siis esile see igatahes ei tõusnud ning solistid tundusid laval pigem eksinud moega uitavat ning kogu kupatus ei olnud mitte kantud sensuaalsuse vaimust, vaid jättis pigem küllaltki külma ja distantseeritud mulje. Ja see on küll kivi lavastaja kapsaaeda, et ta ei suutunud panna niisugusel tasemel laulvaid näitlejaid mitmemõõtmelisi karaktereid looma.
Ooperi ilmselt tuntuima (ja ma usun, et ühe ooperiliteratuuri kaunima) aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” täiuslik esitus kuulub aga siiski Olga Borodinale. Ma kahtlen, kas sellest paremaks minna saab (Plácido kõlab siin muidugi juba nagu bariton, aga talle ärge pöörake tähelepanu).

Mis puutub meespeaosalisse, siis on sellegi ooperi puhul pidevaks probleemiks dramaatiliste tenorite põud. Õnneks on Roberto Alagna siiski suhteliselt arvestataval tasemel, kui ka parajasti polnud just tema parim päev. Tooni ilu ta küll ei paku, aga vokaalset stabiilsust ja rahuldaval tasemel väljendusrikkust enamasti küll – viimase vaatuse aaria ““Vois ma misère, hélas!” (ehkki see video ei ole kõnealusest lavastusest):

Ja viimaseks – 27. oktoobril oli ettekandel Giacomo Puccini õnneliku lõpuga spagetivestern “Tütarlaps kuldsest läänest” – suhteliselt ebapuccinilik ning dramaatiliselt lahjavõitu ooper, mis aga ometi sisaldab nii palju kaunist muusikat, et seda arvesse võttes peaks teos olema palju populaarsem.
Käesoleva lavastuse puhul hoidis lugupeetav ooperipublik juba tükk aega hinge kinni, kas lindprii Dick Johnsoni rollis saab ikka Jonas Kaufmanni kuulda või tühistab ta enne esinemise. Õnneks siiski kõik laabus ning üle nelja aasta oli üks kaasaegsetest esitenoritest MetOpera laval. Ning järjekordselt pidin tõdema, et kuigi mul talle ei vokaalselt ega lavaliselt ette heita pole midagi, siis päriselt vaimustuda ma temast ka ei suuda. Tal on omapära, ta on vaieldamatult intelligentne ja väga muusikaline laulja, aga ometigi, midagi on minu jaoks puudu. Võib-olla on asi siiski lihtsalt selles, et ta on tenor.

Minnie rollis oli sopran Eva-Maria Westbroek, kes nimetab seda oma absoluutseks lemmikrolliks ning seda oli ka näha, eriti teise vaatuse lõpus, kus Westbroek tundus olevat adrenaliinist peaaegu purjus. Pole tegelikult ka imestada, kuna vaatuse lõpustseen, kus Minnie võidab  kaardimängus pettusega Jack Rance’i ning päästab nii Dick Johnsoni elu, ongi ooperi enam-vähem ainus dramaatiline kõrgpunkt.
Šerif Jack Rance’i kehastas MetOpera lemmik-kaabakas, serbia bariton Željko Lučić, kes teatavasti on ka üks mu enda lemmikuid. Eks need rollilahendused kipuvad tal üsna sarnases võtmes olema, aga mis sa ikka teed, kui oled just nimelt sellest hääleliigist ja peadki kogu mingeid tusaseid omandihimulisi ja lõbujanulisi jobusid mängima, keda nende ihaldusobjektid jälestavad. Rance’i roll iseenesest oli ta jaoks isegi uus.
Aga mul on nüüd juba uued soovid – tahaksin näha, kuidas ta portreteerib mõnd positiivset ja/või lüürilist tegelast. Arvatavasti ei juhtu seda kunagi, ent võib ju siiski mõtetega mängida ja niiviisi on kõik võimalik, kas või see, et Verdi/dramaatiline bariton võtaks heast peast ette rolli mõnes bel canto ooperis. Dmitri Hvorostovski ju lõppude lõpuks tegi seda küll. 

Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. Sellest on siiski ikkagi natuke kahju ka, sest ükskõik, kui väga ma ei naudiks ja kui geniaalseks ei peaks “Rigolettot” või “Toscat” ka kümnendal või kahekümnendal korral, ma ei saa enam kunagi kogeda esmaemotsiooni.
Niisiis tähendab see, et laupäeval saabus mu õuele õnn, õigemini isegi topelt, sest tegemist polnud mitte üksnes minu jaoks seni nägemata ooperiga, vaid Verdi ooperiga. (Juhul, kui ma ei ole seda veel maininud, siis Verdi oli geenius.)

“Luisa Miller” oli Verdi viieteistkümnes ooper, esietendus 1849 Napolis ning libreto aluseks on Schilleri draama “Salakavalus ja armastus”. Ooper võeti esietendusel küll hästi vastu, aga kuigi seda esitatakse üsna regulaarselt tänapäevalgi, ei saavutanud see kunagi samasugust populaarsust nagu Verdi suurimad ooperid. Millest on kahju, sest “Luisa Milleris” on palju suurepärast muusikat.
Ooper tähistab Verdi keskmise loomeperioodi algust, kuid teoses on siiski veel väga palju bel canto mõjutusi ning kohati kõlab see vägagi nagu Donizetti, mistõttu on “Luisa Miller” muusikaliselt lähemal varasema loomeperioodi patriootlikele teostele nagu “Ernani”, “Nabucco” ja “Macbeth” kui peagi järgnenud kuulsale kolmikule “Rigoletto”, “Trubaduur” ja “La Traviata”. Samas temaatiliselt (eelkõige tegelaste individuaalse konflikti peegeldamine) on ooper lähemal just viimatinimetatutele ning samuti on märgata, et selleks ajaks oli Verdi juba käskinud lauljatel hakata laulma nii, nagu oleks neil tõsi taga, mitte piirduda ilusate häälitsustega.

Nimelt seda tuleb öelda ka laupäevaste solistide, vähemalt enamiku kohta neist – nad pingutasid kogu hingest, et jätta muljet, nagu oleks neil kõigi nende suurte tunnetega tõsi taga. Ja kuna ma teadupärast alles hiljuti olin sunnitud vaatama “Carmenit”, kus kõigil tundus kõigest ükskõik olevat, siis oli üpris tervitatav meeldetuletus, et ooper ongi siiski eelkõige suurte tunnete kontsentraat.
Originaalis Tirooli Alpides toimuv tegevus oli Elijah Moshinsky traditsioonilises lavastuses toodud Inglismaale ning paigutatud umbes 19. sajandi keskele.

Luisat, esimest tagasihoidliku sünnipäraga kangelannat Verdi ooperites, laulis Sonya Yoncheva, kes lühikese ajaga on tõusnud vaat et Metropolitani esisopraniks. Ma küll kardan, et ta on liiga noor, et laulda kõike seda, mida ta juba laulab, aga eks surve on arusaadavalt suur. Luisa roll tundub talle siiski olevat loomulikum ja omasem kui Tosca – katkend teise vaatuse aariast “Tu puniscimi, o Signore”.
Ainsaid pingutuse märke võis märgata esimese vaatuse aarias  “Lo vidi, e’l primo palpito… T’amo d’amor”, aga see on ka kohe ooperi alguses, nii et ilmselt on igaühel pisut keeruline minema saada. Võib-olla mitte Montserrat Caballé’l, kes seda siin esitab:

Millerit kehastas veterantenor-bariton Plácido Domingo. Paned silmad kinni, kuulad, ja leiad ennast mõttelt, et tenor kõlab nagu Plácido ja siis tuleb meelde, et pagan, see o n g i Plácido, aga ta ei laula mitte Rodolfo, vaid Milleri osa.
Ehk siis, et – sama jutt, mida ma olen juba rääkinud. Tenor, kes ei suuda enam kõrgeid noote võtta, ei muutu baritoniks, kuid mingil moel on see siiski ka imetlust vääriv, kuidas 77-aastasena on võimalik ooperilaval endiselt esineda nii, et pealtvaatajana päris piinlik ei hakka. Selle, mis tehnikas puudu jääb, teeb ta osalt tasa oma vaieldamatu musikaalsuse ja siirusega, aga… põhiprobleem jääb, sest ta ei ole bariton, mis tähendab, et madalaid noote pole tal ka, nii et neis kohtades päästab ainult see, kui dirigent orkestri võimalikult tasaseks suunab (täpselt mida Bertrand de Billy ka tegi). Nii et jah, elamust see ei rikkunud, aga ma arvan, et tal oleks tõesti aeg loobuda, ning jah, ma oleksin väga tahtnud ses rollis näha päris baritoni.
Milleri aariat ja cabalettat “Sacra la scelta è d’un consorte…Ah! Fu giusto” esitab siin Piero Cappuccilli:

Rodolfo rollis oli Poola tenor Piotr Beczala ning ega mul ei tule ette, et tema esitustes kunagi eriti pettuda oleks tulnud. Tõsi, ta forsseerib pisut küll, aga selle teeb ta oma rolli sisse elamise võime ja lavalise elegantsiga täiesti tasa. Väljaspool lava jätab ta kaunikesti edeva inimese mulje (kuigi – kas on üldse võimalik olla ooperitenor, olemata keskmisest edevam?), kuid laval jääb alati hea maitse piiridesse.
Ma isegi ei hakka seekord rääkima sellest, kes ja mis ta ei ole, vaid ütlen, et ilmselt on hetkel tegemist parima lüürilise tenoriga üleüldse. Ooperi kõige tuntum aaria on Rodolfo “Oh! Fede negar potessi… Quando le sere al placido” (katkend Piotr Beczala esituses), aga ma ei oleks mina, kui ma ei viitaks siin teadagi kellele:

See on muidugi üks nüanss, mille alusel saab “Luisa Milleri” arvata Verdi keskmisse loomeperioodi – enamik aariaid peale selle konkreetse hiti on juba draama osa, mitte eraldiseisev soolonumber, nagu varasemalt tavaks.
Ja kui te mingi haruldase juhuse läbi olete samasugune friik nagu mina, siis võite muidugi vaadata ka, kuidas seda laulab oma päris-hiilgeajal (tenorina) Plácido ja siis öelda,  kes neist on teie meelest parim, Plácido, José või Piotr. 

Rodolfo isa krahv Walteri rollis tegi Metropolitani debüüdi üsna noor Vene bass Alexander Vinogradov (mis tuletab meelde, et uute heade lauljate avastamine on alati veel üks võimalik lisaboonus) – äärmiselt huvitav laulja, kuna esialgu tundus ta olevat täiesti suurepärane vana kooli basso cantabile, meenutades millegi poolest isegi Cesare Siepit, aga ooperi edenedes tekkis mul kahtlus, kas ta mitte bariton ei ole. Ilmnebki, et selle üle on juba ka  spekuleeritud, nii et võib-olla nimetagem teda siis igaks juhuks bass-baritoniks. Igatahes loodan ma teda edaspidi mõnes ooperis veel näha.
Siin on ettekandel Walteri aaria “Il mio sangue” Alexander Vinogradovi esituses, ehkki mitte kõnealuses lavastuses.

Kõige kahvatuma mulje jättis Wurmi rollis teine bass Dmitri Belosselskiy, ehkki see tulenes vast rohkem rollist kui laulja vokaalsete võimete puudujäägist.

Kõige muu hea hulgas sisaldab “Luisa Miller” ka üht üsna haruldast numbrit, kahe bassi duetti “L’alto retaggio non ho bramato”. Mina küll ei tea, miks Verdi seda edaspidi enam ei teinud, kõlab ju suurepäraselt (nagu enamik sellest, mida bassid laulavad).
(Või noh, laias laastus võib ka üht ooperiliteratuuri võimsaimat – “Don Carlo” Philip II ja Suurinkvisiitori stseeni duetiks nimetada, ehkk mu meelest ta muusikalises mõttes seda pole.)
Kõik kokku ★★★★☆.

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma.
Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. Et kui öeldakse “Carmen”, siis mina kohe kujutlen täiesti masendava stereotüüpsusega värvikat atmosfääri, kirge ja temperamenti, draamat, hoogu ja särisevat elektrit peaosaliste vahel, ning märksa originaalsem fantaasialend (gorillakostüümis Carmen, bussikonduktorit meenutav don José, tumedates toonides tuim staatiline lavastus ning kolossaalne trepp ainsa lavakujunduselemendina) jääb mulle loomulikult täiesti kätte- ja arusaamatuks.

Käisin nimelt Cinamonis vaatamas Royal Opera House’i “Carmenit” Barrie Kosky lavastuses ning esimest korda elus oli mul tahtmine ooperietenduselt vaheajal lahkuda. Tegelikult tekkis see soov juba tunduvalt varem, kuna 1. ja 2. vaatus olid kokku liidetud üheks lõppematuks mammutvaatuseks (tagantjärele võib muidugi arvata, et selle põhjuseks oligi soov takistada publikut laiali jooksmast).

Olen seda varem öelnud – ma ei ole tänapäevaste ooperiversioonide vastane, on väga häid lavastusi, kus tegevus on toodud kaasaega või määratlemata aegruumi. Aga tingimuseks on sealjuures, et vastava ooperi põhiolemus jääb alles. mitte ei muutu lavastaja egotripiks, kus mitte lavastus ei seisa muusika ja draama teenistuses, vaid ooper teenib lavastaja isiklikke ambitsioone.
Iseenesest ütleb see ka muidugi midagi, kui lavastaja peab enne ooperi algust selgitama, mida ta ikka täpselt mõtles, ning lisama ettevõtmisele lavataguse jutustajahääle, mis selgitab toimuvat ning kannab ette katkendeid Mérimée jutustusest. Milleks, küsin ma teilt? “Carmen” ei ole mingi eriliselt komplitseeritud süžeega lavatükk, mis vajaks tõlkimist. Eeldusel, et sellest ei ole tehtud maitsetut ja naeruväärset travestiat.
Tänapäevastatud ooper võiks minu nägemuses eelkõige teenida uute huviliste ooperi juurde toomise õilsat eesmärki, aga ma pisut kahtlen, kas niisuguste meetoditega seda ikka võimalik saavutada on. Mul oleks igatahes olnud suisa piinlik, kui oleksin sellele etendusele mõne ooperikauge inimese kaasa meelitanud.

Ooper ei ole see kunstivorm, kus muusika on pelgalt lavalise tegevuse täienduseks, ooperis on muusika tervikust lahutamatu ning seetõttu on kõik lavastuslikud veidrused lubatavad ainult juhul, kui nad ei hakka laulmist segama. Antud juhul segas muusikat kõik – tervikuna kärarikas lavastus, pidev sebimine, trampimine, karjumine, pooleli jäetud avamäng (!) ning see eelnimetatud monotoonne jutustajahääl,  mis pidevalt katkestas loo muusikalise kulgemise ning kustutas sellegi vähese dramaatilise pinge, mis selles ülimalt staatilises ja steriilses lavastuses üldse tekkida sai.

Kontoritöötajate kombel riietatud kooril polnud vähimatki identiteeti, nad ei kujutanud ei vabrikutöölisi, sõdureid ega mustlasi, vaid moodustasid anonüümse karja. Lisaks sellele tekitas see rahvamass gigantsel trepil tüütuseni üles-alla trampides ja kätega vehkides pidevalt muusikat segavat ja varjutavat kabjaklobinat (tundus olevat ainult aja küsimus, millal keegi alla kukub). Loomulikult käis asja juurde kaasaegsetes lavastuses vältimatuna tunduv ülemäärane ja põhjendamatu röökimine (otseses tähenduses nimelt, siinpuhul ei pea ma silmas viletsat vokaali).

Lisaks olid sisse toodud mitmed muusikalised numbrid, mille Bizet eri versioonidesse sisse kirjutas, kuid mida reeglina ei kasutata, ja põhjusega, sest nad ei lisa loole midagi juurde ei dramaatilises ega muusikalises mõttes. Kõnealuses lavastus andis see muidugi võimaluse ohtrateks veidra koreograafiaga tantsunumbriteks (mitte et tantsijad tasemel poleks olnud), mis kogu selle piinarikka ürituse veelgi pikemaks venitasid.

Solistide vahel puudus absoluutselt igasugune keemia ning kogu etenduses igasugune energia. Sellest oli väga vähe abi, et Don José teises (või mitmes ta nüüd oligi) vaatuses ainsa emotsioonina viha ilmutas – kui eelnevalt polnud veenev tema armastus, siis polnud veenev ka viha.
Ilmselgelt ongi väga raske edasi anda kirglikku armastust, kui seisad oma duetipartnerist kümne meetri kaugusel ning tirid teda köiest (vähemasti ma oletan, et see pidi sümboliseerima sidet nende vahel).
Barrie Kosky oli toiminud täiesti vastupidiselt sellele, mida ooperilavastajalt võiks oodata, selle asemel, et muusikaliselt täiuslikud vokaalpartiid lavastuse abil tervikuks ühendada, oli ta igasuguse sidusa kulgemise lõhkunud fragmentideks nii muusikaliselt kui ka lauljate vahelise füüsilise distantsi mõttes.

Solistid olid talutavad, ent väga palju muud positiivset nende kohta öelda ei saa.  Ega neid süüdistada ka muidugi ei maksa, ilmselgelt on tegemist siiski professionaalidega, pigem peaks neid tunnustama, et nad üleüldse suutsid oma partiid enam-vähem arvestataval tasemel ette kanda, olles samal ajal sunnitud trepil ronima, köite ja muu atribuutikaga majandama ning ilmutama muusikaga vastuolus olevat emotsioonitust.

Carmenit kehastas Vene  metsosopran Anna Goryachova, mitte eriti suure häälega laulja. Gorillakostüümis lavale ilmumine kujutas endast ilmselt (täiesti mõttetut) vihjet Marlene Dietrichile. Jällegi ilmselt minu isikliku fantaasiavaesuse tulem, aga Carmenit kujutan mina ette temperamentse ja kirgliku naisena, Goryachova Carmen seisis enamasti paigal nagu känd ja vaikis mõistatuslikult mornilt.
Kuulsast aariast “L’amour est un oiseau rebelle” (“Habanera”) ei jäänud muidugimõista eriti palju alles, kui seda esitatakse gorillakostüümis. Minu ettekujutuses peaks see siiski olema midagi niisugust:

Don José rollis oli Itaalia tenor Francesco Meli. Tema kohta võib öelda kahte asja – esiteks laulis ta don José’d (mis on lüürilise tenori roll), nagu see oleks Calaf või Turiddu. Teiseks läks ta hääle ülemisse registrisse märgatava hüppega, mida sel tasemel laulja puhul kuulda ei tahaks.
Don José kuulsaim aaria on “La fleur que tu m’avais jetée” (“The Flower Song”):

Kolmandaks Escamillo Leedu bass-baritoni Kostas Smoriginase esituses. Vokaalselt kõige sümpaatsem, kahjuks oli aga ta tegelaskuju nii ära kohitsetud, et karismaatilisest macho’st oli järele jäänud ainult roosade sokkidega veidrik (mitte et mul midagi roosada sokkide vastu oleks, mul endal on ka, aga ma ei usu, et Escamillo neid kandnud oleks).
Siin esitab kuulsat aariat “Votre toast, je peux vous le rendre” (“Toreador Song”) hoopiski bass Samuel Ramey:

Lõpuks Micaëla (Vene sopran Kristina Mkhitaryan), esialgu kõige originaalilähedasema ja loogilisema rollilahendusega. miskipärast hakkas noor naiivne külatüdruk teises vaatuses aga märksa sensuaalsemal moel laval trepil (kas ma juba mainisin ikka, et kogu tegevus toimus sellel neetud trepil?) aelema.
Kuulus aaria on “Je dis que rien ne m’épouvante”:

Kokkuvõte: see groteskne jama ületas minu taluvuspiiri, olles kindlalt kõige halvem lavastus, mida ma iial näinud olen. Ooperit kaasajastada ei ole keelatud; kui jäädakse hea maitse piiridesse, siis pean ma seda isegi soovitavaks, aga lõpetada mingi kolmandajärgulise vodevilliga peaks küll keelatud olema.
Pärast viimase noodi kõlamist tõusis Carmen surnuist üles ning kehitas õlgu, mis iseenesest oli küll jällegi täiesti mõttetu žest, ent leidsin olevat võimaliku seda interpreteerida endale sümpaatsemal moel, nimelt kui eelnenud jandile teenitult vee peale tõmbamist.  ★☆☆☆☆