Category Archives: leivad-saiad-kuklid-karaskid

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga

Üritus iseenda varjust ette jõuda lõpeb alati käpuli käimisega. Sellepärast tuleb tegeleda ainult sellega, mis vähemalt mingil moel inspireerib (toiduga… näiteks ;)). Meilid jätta üldse lugemata. Ja vastata ainult nendele telefonikõnedele, mis tõotavad lisaks muule sisaldada kutset minna veini jooma. Ja vaadata ringi ja leida, et nüüd on vist suvi.

Liiga palju ülearust kippus viimasel ajal mõtteis keerlema, nii et isegi see kõige tähtsam – toit, noh! – kippus ära ununema. Ühel kenal õhtul viskasin siis jalad seinale (rõdutool oli tegelikult) ja lugesin oma lapsepõlve raamatut, dr. Dolittle’i lugusid Hugh Loftingi sulest, kus üks tegelastest on siga Gab-Gab, suur toidunautleja. Ja vaat siis tuligi jälle meelde, kuivõrd tore tegevus on ikkagi söömine :). Pool kuningriiki marineeritud räimede eest! Kaalusin täitsa tõsimeeli, kas jõuaks enne sulgemist Prismasse – see on kella 23ni lahti ja seal on räimefileesid. Arvasin, et ei jõua. Ja tegin nisuleiba hoopiski.

Muusika: Edith Piaf “Non, je ne regrette rien”

Oliiviõlileib tšilli ja päikesekuivatatud tomatiga (4 väikest pätsi)
(inspiratsioon: Tessa Kiros)

30 g pärmi
0,5 l käesooja vett
6 sl oliiviõli
2 tl suhkrut
600 g nisujahu
200 g täisterajahu
2 tl soola
o,5 tl tšillihelbeid
100 g päikesekuivatatud tomateid õlis

Murenda pärm kaussi, lisa vesi, oliiviõli ja suhkur. Sega läbi ja jäta 10 minutiks seisma, kuni segu hakkab kergelt mullitama.
Lisa jahu, sool ja tšillihelbed, sega kätega tainaks. sõtku, kuni tainas muutub elastseks ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma. Kata kauss rätikuga ning lase soojas kohas poolteist tundi kerkida.
Kerkinud tainas kummuta jahuga üle puistatud lauale, suru õhk välja ning sõtku tainasse õlist nõrutatud ja tükeldatud tomatid. Vormi jahuste kätega neli väikest pätsi, tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning lase rätiku all pool tundi kerkida.
Küpseta 220-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga 😉

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi :P.

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin :P, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. 😀 Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb… 😉

Sõõrikud

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Sõõrikud

Uus katse sõõrikuid küpsetada toimus juulis 2014. Ei olnud palju edukam.

Potica

Aasta lõpuni on kakskümmend neli tundi. Kakskümmend kaks tundi. Kakskümmend. Aga mina olen endiselt ärkvel. Ma kuulan ühte ja sama laulu. Ikka ja uuesti.

Rock Hotel “Kohtumistund”.

Aasta lõpus vaadatakse miskipärast ikka tagasi. Aastale. Elule võib-olla.

Tööd olen ma teinud, liigagi palju vist. Maailma näinud seevastu küllap liiga vähe.

Armastanud olen, ühte meest meeletuseni, teisi natuke teisiti. Haiget olen teinud ja ise saanud. Olen kõõlunud maailma serval. Olen imetlenud tähistaeva lõppematust ja hommikuuduseid päikesetõuse.

Olen õhtuid hommikutesse tantsinud, joonud, rääkinud ja vaikinud. Olen maganud riiulis 😉 ja Pärnu-Ikla maantee ääres metsas, küljealuseks sammal ja tekiks niiskevõitu käterätt.

Ma tean, mis tunne on, kui meri on põlvini. Tean sedagi, kuidas on vaadata kellegi silmadesse ja näha seal iseennast.

Olen hoidnud pea püsti ja teeselnud äärmist enesekindlust seal, kus ma seda sugugi tundnud ei ole. Ühe kingituse, mida elu pakkus, olen ära põlanud ja seda hiljem kahetsenud.

Olen elanud. Tehtud on palju ja palju rohkem on tegemata. Aga nii ju ongi hea. Sest nii on kõik ilus ikka alles ees. Elu suured ja väikesed imed. Ma ei anna endale uueks aastaks lubadusi. Mitte ühtegi. Sest endale antud lubadusi on kõige lihtsam murda.

Ei ela minevikus. Ei igatse homset. Olen olemas.

Aasta viimasel hommikul koputab aknale tihane ja üle värske lume läheb haldjate jäljerida.

Õnnelikku uut aastat teile, mu armsad (te teate, kes te olete :))! Ja kõigile teistele täpselt seda sama!

Potica
(allikas: “Kodu ja Aed”, Jõulud 2010)

Tainas:
600 g nisujahu
40 g pärmi
2 munakollast
50 g võid
50 g suhkrut
veidi soola
250 ml piima
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kreeka pähkleid
200 ml piima
1 sidruni riivitud koor
2 tl kaneeli
3 sl rummi
100 g suhkrut
100 g mett
2 munavalget

määrimiseks muna

Võta kõik ained paar tundi varem toatemperatuurile seisma. Murenda pärm sobivasse nõusse, sega paar sl sooja piimaga, lisa 2 sl jahu ja 1 tl suhkrut ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma. Vahusta toasoe või munakollaste ja suhkruga, lisa sool ja sidrunikoor. Kui pärm on pool tundi kerkinud, lisa sõelutud jahu, käesoe piim ja võivaht. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Lase soojas kohas kolmveerand tundi kerkida.

Täidise jaoks kalla piim ja pool suhkrust potti, kuumuta, lisa purustatud pähklid ning jäta pooleks tunniks seisma. Seejärel lisa kaneel, mesi, rumm ja sidrunikoor ning kuumuta veel (ära lase keema). Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga ning lisa veidi jahtunud pähklisegule.

Rulli kerkinud taigen ristkülikukujuliseks, kata täidisega, keera rulli ning aseta võitatud rõngakujulisse vormi. Lase pool tundi soojas kohas kerkida, määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 180-kraadises ahjus 45-55 minutit.

Šokolaadi-babka

Oma Maitse 2009. aasta detsembrinumbris ilmus lugu Korea päritolu ameeriklannast Heidi Parkist, kes elab ja töötab Tallinnas ning keda võib ilmselt nimetada ka babkade maaletoojaks. Sellest ajast ilmus babka minu katsetamist vajavate roogade nimekirja ja ega läinudki kauem kui peaaegu aasta ning tehtud ta saigi :P. Ilmselt ei jää see sugugi mitte viimaseks korraks, sest see kringli õrnem ja õhulisem sugulane on tõepoolest imemaitsev. Babka on tuntud mitmel pool (Poolas, Valgevenes, Slovakkias, Ukrainas, ka Leedus), kuid niisugune – šokolaadi- ja/või kaneelitäidise ning pealt puruga versioon on pärit juudi köögist, olles väga populaarne ka näiteks New Yorgis.

Et kaloripelglikke kaaskodanikke mitte otsekohe eemale peletada, on tõenäoliselt parem, kui te sööjatele ei ütle, k u i palju võid ja šokolaadi siin tegelikult sees on ;). Mu esialgne arvamus, et ainult ühe babka pärast ei tasu mässamist üldse ette võtta, osutus täiesti õigeks 🙂 – ehkki tõele au andes ei ole siin tegemist oluliselt rohkem kui tavaliste kaneelisaiade puhul. Ühesõnaga – siin tuleb kordusetendus. Raudselt. Retsept on kokku pandud Oma Maitses ilmunud Heidi Parki retseptist ja õnnestunud katsetusest blogis Head asjad.

Šokolaadi-babka (2 tk)
(allikad: Oma Maitse 12/2009, Head asjad)

Tainas:
2,25 dl sooja piima
120 g suhkrut
12 g kuivpärmi
650-700 g nisujahu
2 muna
2 munakollast
1 tl vanillisuhkrut
2 sl konjakit
soola
200 g toasooja võid

Täidis:
250 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
100 g võid
25 g suhkrusiirupit
25 g kaneeli

Puru:
100 g jahu
60 g suhkrut
60 g võid

Määrimiseks:
1 munavalge
1 sl piima

Taina jaoks sega kausis kuivpärm, sool, suhkur ja vanillsuhkur, lisa 40 kraadini soojendatud piim, lahti klopitud munad ja munakollased ning konjak. Lisa jahu, sega ühtlaseks ja lisa sõtkudes juurde toasoe või. Sõtku tainast, kuni see on ühtlane, sile ja läikiv ning hakkab käte ja kausi küljest lahti lööma (tainas peaks jääma tavalisest pärmitainast pehmem, kui on liiga vedel, lisa veidi jahu). Kata kauss ja lase tainal soojas kohas umbes 1,5 tundi kerkida.

Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa või ja suhkrusiirup ning kaneel. Sega, kuni või on sulanud ja täidis ühtlane.

Puistesegu jaoks sega või, suhkur ja jahu ühtlaseks puruks.

Jaga kerkinud tainas kaheks palliks ning rulli kumbki pall jahuga üle puistatud laual 30×40 cm suuruseks. Määri šokolaadikreem tainale, üks pikem serv jäta vabaks ja määri munavalge-piimaseguga. Keera tainas pikemast servast alates tihedalt rulli (munavalgega määritud serv kleebib rulli kokku. Keera tainarull pooleks ja põimi kokku. Aseta saadud pats küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Toimi samamoodi teise tainapoolega. Lase babkadel soojas kohas umbes tund aega kerkida, määri pealt munavalge-piimaseguga ja puista peale purusegu.

Küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit, alanda siis kuumus 150 kraadini ning küpseta veel umbes 45 minutit.

Pohlasaiad

Keelekõrv

Professionaalne kretinism kõneleb kaduva kirjaoskuse teemal :P. Kuid kui teid see teema põrmugi ei kõneta, siis palun lahkesti retsepti juurde siirduda ;).

Ma suhtlen tööasjus väga palju e-kirja teel. Ja viimasel ajal olen end selles suhtes üha enam hakanud tundma mingi kiviaegsete vaadetega reliktina. Ma olen harjunud ka elektroonilist kirja käsitama k i r j a n a, millele kehtivad samad reeglid nagu paberkirjale, eriti ametlikus kontekstis. Rääkimata minu jaoks lihtsast ning enesest mõistetavast vahetegemisest, millal, kus ja kellega millist keelt sobib kasutada.

Mul läheb hari täiesti punaseks, kui ma saan mõne kirja aadressilt coolbaby3@hotmail.com vms, kus aastate poolest justkui täisikka jõudnud inimene teatab ilma igasuguse tervituseta, et point on selles, et ta tahaks regada kursusele ja kas see oleks võimalik??? Kui seal sisalduvad (veel) mõned kirjavahemärgid (peale kolme küsimärgi lause lõpus) ja lause alguse suurtähed, siis on isegi hästi. Nagu ka siis kui coolbaby3 soostub avaldama oma kodanikunime ja kontaktandmed.

Täielikult endale aru andes, et keel on elav ja muutuv, ei saa ma siiski jätta küsimata: kuhu me niiviisi jõuame? Läheb veel mõni aeg mööda ja ma kirjutan lp. Coolbaby3-le vastuseks: kle, ilgelt nõme, tead, aga kohad on juba täis. Nii?

Et piir kirjaliku ja kõneldava keele vahel üha enam ähmastub, on asja üks külg – ega selle suulise keelegagi kõik korras ei ole. Kui keegi nagu tudeng tahaks nagu võtta ainet, aga nagu ei saa õppeinfosüsteemis registreeruda, siis mina tõepoolest ei tea, mida keegi meist tegema peaks :S.

*

Aga muidu on tore. Vihma sajab, sooja on kaheksa kraadi – niisiis igati paras hetk pohlasaiadeks, punase veini ja Ketil Bjørnstadi saatel.

Pohlasaiad (~ 35 tk)
(allikas: “Väike saiaraamat”)

Pärmitainas:
50 g pärmi
5 dl piima
65 g suhkrut
soola
1 muna
16-17 dl nisujahu
175 g võid

Täidis:
350 g pohlamoosi
200 g pohli
1,5 sl kartulitärklist
2 tl kaneeli
300 g maitsestamata toorjuustu
1 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g toasooja võid

Määrimiseks:
1 muna

Hõõru pärm vähese sooja piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, toasoe muna, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Sõtku edasi ning lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja sile ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes 45 minutit kerkida.

Täidise jaoks sega pohlamoos, marjad, kartulitärklis ja kaneel. Teises kausis sega toasoe toorjuust tavalise ja vanillisuhkruga. Jaga kerkinud tainas pooleks ning rulli jahusel laual kaheks ristkülikukujuliseks tükiks. Määri tainaplaatidele pehmet võid, sellele toorjuustusegu ning siis moosisegu. Keera mõlemad rulli ning lõika paari sentimeetri laiusteks tükkideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile või pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Lase 15 minutit kerkida, määri pealt munaga ja küpseta 225-kraadises ahjus 20 minutit (pöördõhurežiimil 12 minutit).