Pardi-confit

Täna teeme sedapidi, et kõigepealt retsept ja seejärel muu jutt. Nii et alustuseks võetagu pardikoivad (kust kohast, seda mina ei tea, aga niiviisi ma ka ei soovita, nagu mul juhtus – et kõigepealt pidin ennast hiljuti avatud poe juures kaks päeva järjest tühja asja pärast vihastama, kuna pargitud oli igale poole, kuhu võimalik ja sinna kah, kuhu ei olnud võimalik, ja lõpuks ei jäänud ikka muud üle, kui pardikoibade järele linna teise serva sõita). Ühesõnaga, alustame parem sellest hetkest, kus pardikoivad on olemas, nii et saab nad ööseks maitsestuma tõsta ja järgmisel päeval ahju lükata. Seejärel on mitu tundi täitsa vaba aega. Ja siis võibki juba veinipudeli lahti korkida. Ilus elu, mis?

Pardi-confit (neljale)

4 pardikoiba
2 sl soola
4 küüslauguküünt
paar loorberilehte
värsket tüümiani
musta pipart

Puista pool soolast vormi põhja, tõsta pardikoivad peale ning hõõru ülejäänud soolaga sisse. Puista peale-vahele ka purustatud küüslauk, katki murtud loorberilehed ja tüümianioksakesed. Tõsta vähemalt 12 tunniks külmkappi. Järgmisel päeval kalla välja nõrgunud lihamahl ära ning pühi koivad lahtisest soolast puhtaks. Jahvata koibadele musta pipart, kata vorm kaanega ja tõsta 220-kraadisesse ahju, (kui on käepärast, võib lisada hane- või pardirasva, aga koivad küpsevad omas rasvaski mahlased) küpseta 15 minutit, alanda kuumus 140 kraadile ning küpseta veel 2-3 tundi.

Lisaks sellele on mul ülimalt hea meel teada anda, et koostöös Timeriga on valminud Gurmaanikalender 2013. Et aega oli üsna napilt ning uusi fotosid eriti teha ei jõudnud, siis sisaldab kalender põhiliselt varasemaid retsepte ja pilte.

Päris lõpetuseks aga paari päeva tagune leid fb-st:

Never take someone for granted.
Hold every person close to your heart
because you might wake up one day
and realize you´ve lost a diamond
while you were too busy collecting stones…

Kuidagi (nukralt) ilus oli. Kes meist siis poleks kunagi mõnd teemanti kaotanud. Või siis ka hoopis ümberpöördult – pidanud teemandiks midagi, mis oli kõigest lihvitud klaas – silmapaistev, aga väärtusetu…

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ;)).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.

Kana-klimbisupp

Not a shred of evidence exists in favor of the idea that life is serious.
Brendan Gill

Lähen puhkan jalga natuke. Kui spontaansusele enam üldse ruumi ei jää, asjusse suhtumine ilmselgelt ebavajalikul määral tõsiseks muutub ja kaine mõistus kogu aeg nii pagana m õ i s t l i k on, siis näib olevat saabunud viimane aeg kõigest jõust vastassuunas jooksu panna.

Noja talv, noh, on teine ilus ja valge jah, aga minu meelest oleks ta võinud küll heaga kuu aega hiljem tulla. Ma ei räägi siin sellest, et ma ei suuda oma kappidest leida mitte ühtegi villast salli (mina, kes ma omast meelest koon igal aastal vähemalt 2 salli!) ega saabaste sooje sisetaldu, et toa soojaks saamiseks tuleb ahju toppida terve mõistuse vastaselt suur kogus puid, et ma loomulikult ei taibanud õigel ajal suvist klaasipesuvedelikku talvise vastu vahetada et cetera. Ma räägin sellest, et kogu seda kenadust jätkub meil nüüd ilmselt lahkesti kaeda nii järgmiseks pooleks aastaks :P. Sellepärast ma hakkasin ka karjuma suusahullude kodanike arutluste peale teemal, kas rajad on juba sisse lükatud. Püüdke olla, tõesti! 😀

Kana-klimbisupp on selles ilmas muidugi raudselt omal kohal. Soojendav, väidetavalt täiesti tõestatult gripivastase toimega ja nostalgiliselt lapsepõlvemaiguline.

Kana-klimbisupp
(allikas: lapsepõlv :))

1 kana
3 l vett
5-6 kartulit
2 porgandit
musta terapipart
juurpeterselli
soola

Klimbid:
2 muna
2 dl piima
4-5 dl jahu
soola

Pane kana külma veega keema. Riisu vaht, lisa pipar ja petersellijuur (minu ema lisab puljongile värvi andmiseks ka mõned pliidiraual pruunistatud porgandiseibid) ning keeda kana peaaegu pehmeks, seejärel lisa tükeldatud porgand, umbes 5 minuti pärast ka kartul. Samal ajal valmista klimbitainas – klopi munad soolaga lahti, lisa vaheldumisi piim ja jahu. Kui kana on pehme, tõsta see taldrikule. Kui kartulid on keema läinud, tõsta teelusikaga supi sisse paraja suurusega klimbid. Klimbid on valmis, kui nad tõusevad pinnale. Eralda kanaliha luudelt ja serveeri supi kõrvale või tükelda peenemaks ning tõsta puljongi sisse tagasi. Kontrolli maitset, vajadusel lisa soola või pipart. Serveerimisel puista peale peterselli.

Vürtsikad linnuliha-porgandipirukad

Lõhnad, hääled ja värvid

Kuulan Ketil Bjørnstadi plaati “Grace” John Donne’i sõnadele ja pala “The Anniversary” toob meelde ühe aastatetaguse kevade, tudengipäevad, mil meri oli kogu aeg põlvini, aga tunne, et kõik suurem, parem, ilusam, on alles ees, ei lahkunud meist kellestki. Tagasi vaadates – äkki oligi see suurem, parem ja ilusam juba siis…?

Kui ma silmad sulgen, võin ninas tunda oma tollase parfüümi hõngu ja kõrvus kuulda Villu Veski ja Tiit Kalluste “Põhjala saarte hääli”, mis hõljusid ümbrusse TÜ aula avatud akendest ühel aprilliõhtul, mil me, taskud kontserdile minekuks liiga tühjad, jälle linna peal tabamatut jahtisime.

Miks ma sellest praegu, sügisel, räägin? Sest kui ma eile hämaruses oma lemmik-alleed mööda Emajõe ääres koju jalutasin, tundsin korraks kevade lõhna. Kinnisilmi oli nõnda hõlbus unustada jalgade all sahisevad paplilehed ja kujutelda ennast jahedasse hämarduvasse aprilliõhtusse.

Ainult hanede hüüd üle tumeneva taeva tuletab meelde tõsiasja, et aprillikuuni on aega pool aastat…

Vürtsikad linnuliha-porgandipirukad (ca 24 tk)
(veidi mugandatud: “Oma Maitse retseptiraamat”)

750 g lehttainast
350 g linnuliha
350 g porgandit
100 g suitsupeekonit
1 punane tšillikaun
koriandrit
1 apelsini koor
100 g toorjuustu
soola ja pipat

määrimiseks 1 muna

Tükelda peekon, pane pannile ning prae veidi. Lisa väikesteks tükkideks hakitud linnuliha ning prae kuldseks. Lisa viilutatud tšillikaun, koriander, riivitud apelsinikoor ja porgand. Kuumuta, kuni porgand on poolpehme. Kui kipub panni külge jääma, lisa veidi vett või apelsinimahla. Lase veidi jahtuda ning sega juurde toorjuust. Maitsesta soola ja/või pipraga.
Rulli lehttainas õhemaks ja lõika ruutudeks, tõsta iga ruudu keskele täidist, suru servad kokku ning vajuta kahvliga kinni. Määri pealt munaga ning küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Broileri-juustupirukas

Ei saa mitte nurisemata jätta – turule minge ikka, nagu ma kirjutasin. Aga lisaks kõigele muule vaadake seal igaks juhuks järele, ega müüja, kes kiidab oma kaupa kvaliteetseks ja eestimaiseks, pole värskete mustikate sisse sokutanud ka 2 päeva vanuseid plögaseid ja pooleldi käärivaid marju. Kogemus ajas mul harja punaseks, ent olgu – see teema lõpeb minu jaoks siinsamas, edaspidi usaldan, aga kontrollin. Ja oma talvemustikad korjan loomulikult ise. Kookidest ma täna ei räägi, ainult neist vist ikka ära ei ela, mõnikord tahaks ikka midagi soolast ka. Kui see just ei ole järjekordne portsjon grillsaadusi, siis pirukas kõlbab igal ajal. Lihtne teha ja maitseb hästi. Retsept mugandatud raamatust “Pirukad 2”.

Broileri-juustupirukas

Põhi:
200 g nisujahu
100 g võid
200 g kohupiima
soola
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g broilerifileed
4 küüslauguküünt
1 punane paprika
200 g riivjuustu
soola ja musta pipart
3 muna
3 dl kohvikoort

Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, haki juurde või. Lisa kohupiim ning sega ühtlaseks tainaks (köögikombainiga kõige lihtsam). Suru tainas 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi. Torgi tainapõhi kahvliga läbi, toesta ääred fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit. Täidise valmistamiseks pruunista tükeldatud kanafileed mõni minut õlis, lisa viilutatud küüslauguküüned ja tükeldatud paprika ning kuumuta veel mõni minut. Lase jahtuda, sega juurde riivjuust, lahti klopitud munad ja koor. Maitsesta soola ja pipraga. Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ning küpseta veel 30 minutit.