Category Archives: maasikad

Maasika-rabarberišarlott

Kirjutaks kah vahepeal jälle. Pealegi oli külmkapis veel üks vinho verde, mida keegi polegi imekombel ära joonud. Peale selle oli külmkapis rääsunud või. Mis tähendab seda, et kooki ei ole siin majas nii ammu tehtud, et isegi või on halvaks läinud. Ent see pole mitte ainus anomaalia.
Inimesest, kes alati suutis end natuke veel rohkem tagant sundida, on saanud inimene, kes pole isegi veel alustanud mõnd tööd, mille tähtaeg oli juba nädal tagasi. Õnneks olen ma liiga väsinud, et selle pärast tohutusse täiendavasse stressi sattuda. Ma olen juba hommikul üles ärgates väsinud. Aga vahet pole. Murdumist ei saa endale nagunii lubada, sest kui kedagi pole, kes pärast jalule aitaks, siis oleks kukkumine lihtsalt asjata energiakulu. Ja no üldiselt on ikka veel lihtsam mõni nali visata.

Vahepeal aset leidnud inimeste jälgimise tulemusena võib väita, et märkamisvõimetuses inimesi süüdistada ei saa, küll aga selles, et see tähelepanu on selektiivne – seda pannakse tähele vabalt, mil moel su käitumine nende suhtes muutunud on. Aga seda, et selle muutuse taga võib olla nende enda käitumine, vaat selles suhtes ollakse pimedusega löödud. Ja kuidas sa seletaksidki midagi, mille jaoks sul ei ole õigeid sõnu. Kui võib-olla isegi ühist keelt pole enam olemas. Sest siis ei ole küsimus enam mingis üksikus väikeses ja tähtsusetus episoodis, vaid ka neis eelmistes kokku, mis kõik olid väikesed ja tähtsusetud. Aga neid sai kokku palju ja sulg murdis lõpuks kaameli selgroo.

Moraalinurgake – mõtlesin siin vahepeal nendele isikutele, kes jutlustavad esiteks tänutunde teemal ja teiseks sellest, kuidas soovida välist tähelepanu ja tunnustust on vale, sest kõik mida me vajame, on otse loomulikult meis endis olemas – need inimesed lähevad oma teooriatega vastuollu. Ma nimelt arvan, et isikud, kes suurejooneliselt räägivad, et neil ei ole teiste tuge ja tähelepanu vaja, saavad seda niigi, ilma et nad seda üldse spetsiaalselt tähele paneks. Nii et ma soovitan järele vaadata, kas te äkki ei ole midagi ega kedagi oma elus täiesti endastmõistetavaks pidama hakanud.
Sest lojaalsus, toetus, samal poolel olemine (mitte ajada segi samal arvamusel olemisega), huvi ja tähelepanu ei ole mitte endastmõistetavad ja peaksid olema vastastikused, vastasel juhul hakkab üks pool piisava aja möödudes tundma, et teda ei märgata, hinnata ega armastata. Ja pärast seda, kui ta on teile kõigepealt veel mitu võimalust andnud, jõuab ta lõpuks vältimatule järeldusele, et ei võlgne teile õigupoolest mitte midagi. Ja siis lõpuks saate aru, mis tunne on, kui hapnikukraan kinni keeratakse. Või siis ka mitte.

Tagasi selle juurde, mida ma ei jaksa ja ei taha. Ma ei taha ka süüa teha ja isegi veel vähem tahan seda sööki pildistada. Nii et siia tuleb üks ajakirjas ilmunud retsept. Teisalt peaks siiski kooki tegema, sest punased sõstrad on valmis. Juuli alguses! See tähendab, et talv on tulekul – nendele, kes sellest  fraasist aru saavad, ütleb midagi ilmselt ka see muusika:
Ramin Djawadi “Light of the Seven” sarjast “Troonide mäng”. (Ei saa lisamata jätta, et põhiliselt on muidugi oluline raamatut lugeda, aga sari on siiski ka võimas. Tahaks öelda ‘eepiline’, aga ei ütle, sest see on nimetet sarja kontekstis ilmselgelt üleekspluateeritud.)

Nii et siis kook. Maasikaid ilmselt veidike on veel ja küllap kõlbab see jaanipäevajärgne rabarber ka süüa. Või hakake sügavkülmast järgmise aasta varusid kulutama. (Mis tuletab jällegi meelde, et lisaks kõigele muule, mis on tegemata, ei ole mul ka rabarberit sügavkülmas.)

Šarlott

Maasika-rabarberišarlott

Biskviit:
4 muna
125 g suhkrut
80 g tärklist
70 g nisujahu

Rabarberimoos:
700 g rabarberit
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Täidis:
200 g kohupiima
3 dl vahukoort
100 g suhkrut
400 g maasikaid
5 želatiinilehte

Šarlott

Keeda kõigepealt rabarberist, suhkrust ja kaneelist moos ning lase sellel jahtuda.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tihedaks ühtlaseks vahuks (umbes 7-8 minutit mikseri täisvõimsusel), sõelu peale omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult alt üles liigutustega segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ning küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni biskviit hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Kummuta valmis biskviit teisele küpsetuspaberilehele, lase veidi jahtuda, kata rabarberimoosiga, keera pikemast servast rulli, paki küpsetuspaberisse ning pane paariks tunniks külmkappi. Lõika seejärel rullbiskviit viiludeks ja vooderda nendega u 1,5-liitrine toiduõliga määritud või toidukilega vooderdatud kauss.
Sega kohupiim suhkruga, lisa tükeldatud maasikad. Lahusta 5 minutit külmas vees paisunud želatiinilehed vähese kuuma veega ja nirista želatiinilahus kohupiimasegusse. Vahusta koor ning lisa tarduma hakkavale kohupiimasegule. Vala täidis vormi ja lase üleöö külmkapis tarduda.
Kummuta tort vormist serveerimisalusele ja kaunista maasikatega.

Šarlott

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Advertisements

Maasika-tatrarull sefiiriga

Kunagi arvasin ma, et sõnad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad, aga ehk polegi see päriselt tõsi. Vähemalt on mul endiselt suur usk sõna jõusse. Ikka veel. Mõnikord on tunne, et sõnadega suudaksin kõike. Muuta olnu olematuks. Võimatu võimalikuks. Kui ma ainult leiaksin just need õiged sõnad…
Aga ma tean, et nii lihtne see pole. Ka kõige õigemad sõnad võivad kõlada tühjusesse. Või valel ajal. Tähendusrikastest sõnadest sildadega ületatakse inimeste vahel haigutavaid kuristikke ainult (halbades) filmides, elus on ütlemata jäänud sõnade jaoks hiljem enamasti juba liiga hilja.
Öeldud sõnal on rohkem jõudu kui mõeldud sõnal, kirja pandud sõnal veel rohkem. Sellepärast räägin ma vähe. Ainult siis, kui on midagi öelda. Ainult siis, kui mind tõesti kuulatakse. Öeldud sõna tähendab minu jaoks üldiselt ka seda, mida ta tähendab, ning ikka veel kipun ma lubadusi ja kokkuleppeid sõna-sõnalt, mitte jutujätkuna võtma. Kui me õhtul räägime, et lähme kalale, siis suundun ma hommikul kummikuid ostma, kuigi teile võib-olla ei jäänud üldse muljetki, et oleksime milleski kokku leppinud.
Aga teisalt saab minu reaalsus  reaalsuseks just sõnades, sest aegadel ja eludel on helid ja pildid ja värvid, aga kõige rohkem on neil lood. Kui vaene peab olema elu, millest ei saa luua mitte ühtegi lugu. On’s selliseid elusid üldse olemas? Lugusid loomata möödunud aeg on ju raisatud aeg.
Kunagi ütles mulle keegi, et ma unustavat olemasolevat hetke nautida, sest kirjutan sellest oma peas juba lugu. Aga see pole (enam) tõsi, nüüd oskan ma ennast hetkesse unustada küll, sest niisuguste hetkede puhul, milles on loo puudet juba algusest peale tunda, kirjutavad sõnad ennast hiljem niikuinii ise üles.
Sest alguses oli ikkagi hetk. Alles siis sõna.

Homme algab kalendrisuvi. Olgu tas palju hetki ja lugusid.

Muusika: Lambchop “I’m Thinking of a Number”

Maasika-tatrarull sefiiriga

Maasika-tatrarull sefiiriga

Rullbiskviit:
4 muna
100 g suhkrut
100 g toortatrajahu

Täidis:
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
100 g vanillisefiiri
200 g maasikaid

Kaunistamiseks:
maasikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, selleks kulub mikseri täisvõimsusel 7-10 minutit. Sõelu tatrajahu munavahu peale ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 200-kraadise ahjus 8 minutit. Jälgi, et biskviit üle ei küpseks ning võta ahjust kohe, kui see on õrnalt pruunikas ning hakkab plaadiservadest lahti lööma.
Aseta lauale teine küpsetuspaberileht, kummuta sellele küpsenud biskviit ning eemalda pealmine paber. Keera biskviit koos aluspaberiga rulli, alustades pikemast servast ning lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta koor ning sega juurde kohupiim. Tükelda sefiir ja maasikad ning sega vahukoore-kohupiimaseguga.
Keera jahtunud biskviit lahti, määri täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata, keera uuesti tihedalt rulli, paki paberisse ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista maasikatega ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Maasika-tatrarull sefiiriga

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed juuninumbris. 

Maasika-rabarberikook

Ei noh, suvi või mis. Ma ei ole mingi paadunud rannainimene ja päevitada ei armasta ma üleüldse, aga no ausalt, see muutub juba naeruväärseks. Mõned lilled hakkavad liigniiskusest kollaseks minema, ilma et nad veel õitseda oleks jõudnud ja peale lehetäide roosidel ei paista keegi ennast just väga hästi tundvat.

Jaanilaupäeva hommikul tekkis tahtmine voodisse tagasi ronida ja sealt mõnda aega üldse mitte välja tulla. Mida ma siiski ei teinud, vaid viskasin oma enam-vähem pidevas stardivalmiduses seljakoti autosse ja arvasin oma ääretus naiivsuses, et sõidan sinnapoole, kus vihmasadu juba üle jäänud on. Tutkit muidugi.  Ketast heideti ja oda visati paduvihmas, võitjaks tuli sport. Lõkke saime siiski põlema ja tänutäheks joonistasid sädemed tumeda taeva taustale tuhandeid mustreid.

Süüa teha ma praegu eriti ei viitsi, parem on, kui teeb keegi teine.   Aga maasika-rabarberikook on nii hooajaline, et kui seda justnimelt nüüd ei kajasta, siis jääks see ju järgmist aastat ootama.

Maasika-rabarberikook
(mugandatud: “Võrratud koogid”)

Põhi:
200 g võid
100 g suhkrut
250 g jahu
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g rabarberit
200 g maasikaid

Kate:
3 muna
75 g suhkrut
250 g hapukoort

Põhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. määri tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjuplaadile (u 25x35cm). Jaota põhjale tükeldatud rabarberid ja sektoriteks lõigatud maasikad. Katte jaoks vahusta munad suhkruga, lisa hapukoor ning vala kate koogile. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks.

Rabarberi-maasika juustukook valge šokolaadiga

Lühidalt öeldes:

kel homseks muid plaane pole, võib sammud lahkesti seada Põlva talupoodi, mille tagahoovis kostitab kell 10-15 külalisi õuekohvik Tillu koostöös Lõuna-Eesti blogarditega.  Minu poolt on suitsulõhepirukas ja klassikaline rabarberikook.

Seniks aga silmadega söömiseks rabarber, maasikad ja valge šokolaad.

Muusika: Seitsmes Meel “Tule kui leebe tuul”

Rabarberi-maasika juustukook valge šokolaadiga

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

250 g rabarberit
70 g suhkrut
12 maasikat
1 apelsini mahl

400 g toorjuustu
200 g hapukoort
50 g suhkrut
1 tl maisitärklist
200 g valget šokolaadi
2 tl vanillisuhkrut
3 muna

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
maasikaid

Tükelda rabarber, poolita maasikad, lisa suhkur ja apelsinimahl. Kuumuta keemiseni, vähenda kuumust ja keeda, kuni rabarber on pehme ja vedelik vähenenud,
Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Eelküpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahusta toorjuust suhkruga, lisa hapukoor, maisitärklis, vanillisuhkur ja veevannil sulatatud valge šokolaad. Lisa kergelt lahti klopitud munad.
Vala pool toorjuustutäidisest eelküpsetatud põhjale, vala peale pool rabarberitäidisest ning sega noaotsaga kergelt läbi. Kata teise poolega toorjuustutäidisest ja rabarberitäidisest, sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Küpseta 175-kraadises ahjus 1 tund ja 10 minutit. Lase tund aega avatud uksega ahjus jahtuda, võta siis ahjust välja, lase täielikult jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud valge šokolaadi ja maasikatega.

Iirise-juustudessert maasikasalatiga

Lõhnamälu on võimas ja pikaajaline. Lõhnadel on võime äratada unustatud mälestusi, viia ajas tagasi, luua assotsiatsioone, seostuda inimeste, kohtade, maitsete,  sündmuste, möödunud aegade, hetkede, unistuste ja tunnetega. Kuivatatud õunte lõhn toob meelde vanaema. Kellegi, kes oli kunagi armas, tuletab meelde tema habemeajamisvee lõhn, nõnda et silmi sulgedes tundub, nagu piisaks vaid käsi sirutada ja võiksid minevikku puudutada.

Need lõhnad meeldivad mulle.

Basiilikul on minu jaoks lõunamaa lõhn. See toob meelde ühe ammuse õhtusöögi Triestes, rõõmsate inimeste, küünalde, veini, päevasest päikesepaistest soojust õhkavate kivide ja lainete mühaga.

Maasikatel on lapsepõlve lõhn. Sinine taevas üksikute valgete pilvekribalatega. Putukate sumin. Liblikate lend. Ristiku õienutid, kerahein ja põldtimut. Eemalt metsast kostev ronga kraaksatus. Ja metsmaasikate lõhn… Jah, muidugi ei kuulu kõik need asjad tegelikkuses kokku, aga aistingutega on sageli nõnda, et nad tagantjärgi omavahel liituvad ja nii sulavadki ühe suvepäeva lõhnad, hääled ning värvid kokku üheks maasikalõhnaliseks mälestuseks.

Sirelid lõhnavad nagu kevad. Hämarduv, jahenev hiliskevadine õhtu. Äärelinn. Peale vihma tühjad tänavad. Üksiku uitaja sammude kaja. Aedadest leviv mõrkjas sirelilõhn.

Suvelõpp lõhnab õunte moodi. Valged klaarid, mis on mu lemmikõunad ka maitse poolest. Hilissuvine öö ja magav äärelinn. Vahetevahel istun ma rõdul, ninas õunte ja kastides kasvavate lillade petuuniate lõhn. Öö lõhnad ja hääled. Esimesed tähekillud taevas, murule kukkuvate õunte potsatused ja õrn aimdus peatselt saabuvast sügisest.

Veel – kased peale (äikese)vihma, värske hein, vanill, ahjust võetud kaneelisaiad, kevadised paplid Emajõe ääres, värske viht, värskelt jahvatatud kohv, viljapõllud augustiööl, lõkkesuitsu lõhn riietel, puit. Ja parfüümid meeldivad mulle muidugi ka :). Aga see pole see teema.

*

Maasikahooaja lõpetamiseks ja rahva tungival soovil:

Iirise-juustudessert maasikasalatiga (kuuele)
(allikas: Oma Maitse, juuni/2010)

250 g lapi juustu
100 g pehmeid iiriseid
1 tl kaneeli
4 dl 35% koort

Maasikasalat:
300 g maasikaid
2 sl suhkrut
värsket basiilikut
karedmoni, musta pipart
palsamiäädikat

Tükelda juust kuubikuteks ja poolita iirised. Tõsta küpsetusvormi, puista peale kaneel, vala üle rõõsa koorega ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase jahtuda ning serveeri maasikasalatiga.
Salati jaoks lõika maasikad neljaks, sega suhkru ja hakitud basiilikuga, piserda peale palsamiäädikat ning maitsesta kardemoni ja musta pipraga. Hoia enne serveerimist külmikus.

Minipavlovad metsmaasikatega

Sääski oli palju. Metsmaasikaid ka – eelmise reede õhtul magama minnes tantsisid silmade ees punased täpid rohelisel taustal :D. Laupäeval igaks juhuks enam maasikale ei läinud, polnuks mõtetki, sest selleks ajaks oli korjajaskonna tihedus tõusnud kahe isendini ühe maasika kohta. Ja sellest ma parem üldse ei räägi, mitu liitrit maasikaid me eelmise nädala kolme korjeretkega koju tõime ;).

Jaanilaupäevase sportimise käigus sai oda pooleks visatud – seda ei teinud küll mina (aga selle eest võitsin naiste arvestuses kõik alad :D). Jaaniussid olid. Lõke oli.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvanud oli rohi, aga sõnajalg ei õitsenud mitte. Igasugused muud lilled see-eest küll. Üle üheksa aia ei roninud ja üheksat lille ei korjanud ja keda ma unes nägin, ka ei ütle.

Pannkoogid maasikatoormoosiga olid samuti – ehkki ma need pidin ikkagi ise tegema 🙂 – pavlovatest rääkimata. (Maa)ilma mõtlesin ilusaks ja reaalsusesse tagasi tulla ei tahtnud.

Minipavlovad metsmaasikatega (8 tk)

5 munavalget
veidi soola
270 g suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
1 tl valge veini äädikat

2 dl vahukoort
300 g kohupiima
suhkrut
metsmaasikaid

Vahusta munavalged tibakese soolaga pehmetipuliseks vahuks, lisa edasi vahustades järk-järgult suhkur ning jätka vahustamist, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, vanillisuhkur ja veiniäädikas ning vahusta veel veidi.
Joonista küpsetuspaberile 8 ringi (ca 7-8 cm läbimõõduga), määri 2/3 munavalgevahust sinna peale, ülejäänust tee pritskoti abil kookidele kõrgemad ääred. Pane pavlovad 150-kraadisesse ahju, küpseta 10 minutit ning alanda siis kuumus 110 kraadini. Küpseta 40 minutit, lülita ahi välja ja lase pavlovatel üleöö ahjus jahtuda.
Sega kohupiim ja vähese suhkruga vahustatud vahukoor ning täida kookide süvendid. Kaunista metsmaasikatega ning serveeri kohe.

Nami-nami kooskokkamine nr. 37 “Oma maa maasikas” tutvustab teisi põnevaid maasikaroogasid.

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga

Reede õhtul viskasin autosse seljakoti ühe raamatu, poolelioleva Haapsalu salli, mp3-mängija, sulepea ja kaustikuga, fotoaparaadi, kolm objektiivi ja statiivi, pudeli siidrit, ning lahkusin linnast.

Üksi.

Mõtted oli mõeldud maha jääma, aga poolel teel avastasin nad visalt mu kannul püsimas.

Vajutasin gaasi.

Maale jõudes panin sauna küdema. Hiljem istusin saunatrepil ja kuulasin, kuidas kaks kägu üritasid sünkroonis kukkuda, aga ebaõnnestunult, sest üks jäi teisest kogu aeg pool takti maha. Enne magama minekut lõbustasin ennast fotoaparaadi abil aialaternate tuledest südamete joonistamisega.

Lugesin raamatut. Vaatasin maailma. Jalutasin külavaheteed, sääsed ümber tantsimas ja kaugemal võsas ööbik laksutamas, vaatasin veidi nukralt lageraielanki ühe oma lemmikpaiga asemel, mõtlesin elu järele ning otsisin keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid. Võib-olla leidsingi.

Muusika: Katia Guerreiro “As Rosas/Promessa”

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga (16 tk)
(allikas: perenaine.ee)

500 g pärmilehttainast
150 g maasikaid
300 g rabarberit
100 g halvaad

Lõika lahtirullitud tainast nelinurksed tükid ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.Tee igale tainatükile 1 cm kauguselt igast servast terava noaga sisselõige (aga ära lõika tainast põhjani läbi), see aitab kaasa äärte kerkimisele. Kata tainatükid riivitud halvaaga, lao peale viilutatud rabarber, kata mõne maasikaviiluga ning puista peale veel halvaad. Küpseta 200-kraadises ahjus u.15 minutit.