Category Archives: magustoidud

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Crème caramel

Tsiteerides iseennast:

Lapsepõlve novembriõhtud maal olid pilkaselt pimedad. Kujutlusvõimet polnud selleks sugugi tarvis, et hakata arvama, nagu oleksid tervesse maailma ihuüksinda alles jäänud. Aga mõnikord kaardus selge hallaöö kohal lõppematu kõrge tähistaevas ning siis seisime vennaga väljas, näitasime taskulambiga valgust tähtede poole ning kujutlesime, kuidas meie kiir rändab valguse muutumatu kiirusega igavesti maailmaruumis.
(“November” – “Ahvatluste aasta”)

Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.

Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?

Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
Aga vaikuse puudumine ajab lõpuks tasapisi, kuid järjekindlalt hulluks. Kuigi armastan muusikat üle kõige maailmas, ei taha ma seda ometi kuulata kogu aeg. Ja ma tahaksin põgeneda, kui satun kuhugi, kus  televiisor pidevalt mõttetu taustana lõugab. Kaubanduskeskused oma kümnest eri kohast kostva erineva muusikalise müraga äratavad minus skisofreeniku.

Ja kolmandaks saadab meid pidev infomüra. Ma ei pea siin silmas ainult meediat, vaid asjaolu, et kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.

Meediasõltlased istuvad oma arvuti-, nutitelefoni- ja televiisoriekraanide ees, haaratuna painavast hirmust, et äkki on kuskil juhtunud midagi sellist, millest nad veel kuulnud pole; äkki on keegi saatnud mõne olulise meili; äkki on keegi Facebookis nende postitust laikinud, andes niiviisi kinnituse nende muidu kaheldava olemasolu kohta. Elu on nagu Alice’i imedemaal, kus paigal püsimiseks tuli joosta kõigest jõust ning selleks, et kuhugi jõuda, veel palju kiiremini.
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas. Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.

Televiisori vaatamisest loobusin ma juba aastaid tagasi ja igasugust meediat tarbin üldse üsna valikuliselt, aga ikkagi tunnen, et pimeduse, vaikuse ja infovabaduse hetki peaks olema rohkem. Palju rohkem.
Peaks uinuma nii, et su meeled poleks erinevatesse suundadesse tirimisest üles ärritatud. Täielikus pimeduses. Vaikuses, mis on kõrvulukustav, aga ainult seni, kuni hakkad kuulma looduse hääli. Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.

Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled.

Muusika: Henryk Górecki 3. osa Lento – Cantabile. Semplice sümfooniast nr. 3 (“Symphony of Sorrowful Songs”)

Crème caramel

Crème caramel (neljale)
(allikas: Tessa Kiros “Murakarabadest oliivisaludeni”)

175 g suhkrut
5 dl piima
3 muna
1 vanillikaun

Pane 100 g suhkrut koos tilga veega paksupõhjalisse potti, kuumuta, kuni suhkur hakkab sulama, alanda kuumust ja kuumuta, kuni saad ühtlase kuldse siirupi. Jälgi, et kõrbema ei läheks. Valmis siirup vala nelja vormi põhja, keeruta vorme, et karamell jaotuks ühtlaselt põhjale ja veidi ka äärtele. Pane kreemi valmistamise ajaks kõrvale.
Kuumuta potis piim, ära keema lase. Klopi munad lahti koos ülejäänud suhkruga, lisa vanillikaunast kraabitud seemned ning mõni lusikatäis kuuma piima. Sega ühtlaseks ning lisa peene nirena ülejäänud piim. Sega ühtlaseks, aga hoidu segu vahustamisest. Jaota kreem vormidesse, tõsta vormid poolenisti kuuma veega täidetud vormi või plaadile ning küpseta 150-kraadises ahjus 50-60 minutit. Lase üleöö jahtuda ning kummuta vormist taldrikule.

Crème caramel

Rabarberi-vanillikreem

Viimase paari aasta jooksul on palju muutunud. Pealtnäha veidi vähem, koore all tunduvalt rohkem. Mõned muutused olid toredad, teised jälle mitte nii toredad. Osa muutusi toimus hoopis teistega, aga laine pühkis üle kõrvalseisjate eludegi. Kõik muutused ei toonud kaugeltki loodetud tulemust. Mõned muutused murdsid südame ja hävitasid usalduse tükiks ajaks, sest reetmisi on elus erinevaid ja kui armastuse reetmist saab ajaga andeks anda, siis olla reedetud inimesena on veel valusam.

Paar nädalat tagasi olin üle pika aja maal. Tulin saunast, südaöö ammu möödas. Üle tihedalt tähti täis taeva lendasid haned, metsa taga häälitsesid sookured. Üks neid hetki, kus elu paljastab oma suuruse ja ei jää muud üle, kui hardunult seista ning mõelda sellele, mis on päriselt oluline. Nendele väikestele suurtele asjadele. Nendele tavalistele imelistele inimestele. Kaunitele hetkedele ja kurbadele hetkedele ja sellele, et mõnikord on need üks ja sama.
Ja siis ma otsustasingi, et aitab. Olen pikka aega püüdnud mõnest inimesest aru saada ja pole mõistmisele palju lähemale jõudnud. Olen võtnud valge lipu ja kõndinud vastu rohkem kui poolele teele. Rohkemat ma teha ei saa, sest mina olen ainult pool kogu loost ja tangot rumbat tantsitakse teatavasti kahekesi. Mina maksin niikuinii teiste lolluste eest kõrgemat hinda.

Sel moel ennast ülemäärasest vastutustundest vabastanud, võis siirduda aktuaalsemate asjade juurde. Kuna pole mingit tarvidust ootama jääda, et keegi sulle lilli tooks, siis tuleb ise oma tomatid kasvatada. Rooma salat ja trobikond teisi salatilisi, lehtpeet, basiilik, rukola, värvilised porgandid ja seitset sorti tomatid on uhiuude kasvuhoonesse juba sisse kolinud, pommud, paar põnevat kurki ja erinevad tšillipiprad tuleneelajate tarvis kosuvad veel toas aknalaual. Ma olen üldiselt muidugi laisk inime, aga selles, et inimene istutades õnnelik on, pole küll mingit kahtlust. Nii et suurima rõõmuga käin oma taimi kaks korda päevas vaatamas ja on ainult aja pikendusjuhtme küsimus, mil nad hakkavad kasvama Mozarti saatel. Ma ütlen – õnne jaoks on vaja kasvuhoonet!

Rabarberid juuresoleval pildil olid siiski veel sügavkülmast.

Muusika: Lars Danielsson “Suffering”

Rabarberi-vanillikreem

Rabarberi-vanillikreem
(mugandatud: “Rabarberikoogid ja -magustoidud”)

2,5 dl piima
1 vanillikaun
2 muna
4 sl suhkrut
2 sl nisujahu
500 g rabarberit
2 dl vahukoort

Kuumuta kastrulis piim ja poolitatud vanillikaun keemiseni. Vahusta munad 2 sl suhkruga, lisa jahu ning sega ühtlaseks. Võta vanillikaun piimast välja ja kraabi seemned piimasse. Kalla munavaht pidevalt segades piima hulka. Tõsta segu pliidile ja kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Lase jahtuda.
Tükelda rabarberid ning keeda 2 sl suhkru ja vähese veega pehmeks. Lase jahtuda. Jäta 4 sl rabarberisegu alles, ülejäänu sega vanillikastme hulka. Sega juurde vahustatud koor. Jaga kreem nelja pokaali, tõsta igaühe peale 1 sl rabarberisegu ning sega õrnalt läbi.

Rabarberi-vanillikreem

“Werther”und kaiserschmarrn

Metropolitan Opera otseülekandes näidati meile eile õhtul, kui ohtlikuks võivad saada kinnisideed – ettekandel oli Jules Massenet’ “Werther”, mille libreto põhineb J. W. Goethe kiriromaanil “Noore Wertheri kannatused”. Kui Goethe teos pole pelgalt armulugu, siis ooper keskendub Wertheri ja Charlotte suhetele, aga kuna tegevustik on isegi ooperižanri kohta erakordselt skemaatiline, võib asjaga mitte kursis olevale vaatajale jääda mulje, nagu satuks Werther oma romantilise ja fataalse kinnismõtte küüsi pelgalt ühe kohtumise järel Charlottega (tegelikult kujunes see siiski õige mitmete külaskäikude jooksul). Ometi nõuab see ooper tenorilt näitlejavõimete olemasolu, et kogu idealistlik armuhullus usutavaks mängida.

Wertheri osa laulis hetkel (võib-olla et isegi õigustatult) maailma esitenoriks tituleeritav sakslane Jonas Kaufmann, kellele tundub olevat suisa ebaõiglaselt palju antud – lisaks kabedale väljanägemisele on teda varustatud ka väga võimsa, samas paindliku spinto-häälega, millega on võimalik ühtviisi edukalt laulda rolle “Boheemi” Rodolfost “Lohengrini” nimiosani, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb – Gounod’ Faust, Massenet’ Werther, Puccini Cavaradossi, Verdi Alfredo, Radames, Manrico ja Gustavo (ehkki minu isikliku maitse kohaselt poleks ta esimene valik Verdi tenorirollideks), Bizet’ don Jose või Leoncavallo Canio. Et ta viimasel ajal on küll laulnud peamiselt Wagnerit, siis on hakatud teda ka heldentenoriks pidama, aga seda pole ta siiski mitte. Lüürilisuse-dramaatilisuse skaalal kaldub Kaufmann oma hääle paindlikkuse ja kergusega pigem ikka lüürilisuse poole, aga puhtalt lüürilistest tenoritest tumedam tonaalsus annab ta häälele dramaatilise (madalamas registris isegi baritonaalse) värvingu. Kuna ooperialane keelepeks käib tihtipeale just selle üle, kas hääle omanik on suuteline tegutsema kategoorias, kuhu ta enda meelest kuulub, siis on selle üle kõvasti spekuleeritud, kas Kaufmann äkki hoopiski bariton ei ole. Ei, ta on tenor. Vähemalt praegu.
Paaril korral leidsin end küll mõtlemas, et mida ta nüüd kõrgete nootidega peale hakkab – aga need tulid sama voolavalt ja pingutuseta nagu kõik muu. Samuti tekkis vahepeal kahtlus tema suutlikkuses laulda pianissimo, ent vajalikul hetkel võeti detsibelle kenasti vähemaks. Ja jumal tänatud – mitte vähimatki nasaalset varjundit!  

Charlotte rollis tegi oma Metropolitani debüüdi Prantsuse metsosopran Sophie Koch ning kuigi tema esialgu väga skemaatiline tegelaskuju arenes ooperi lõpuks täisväärtuslikuks ning peaaegu usutavaks karakteriks, jäi ta siiski pisut Kaufmanni varju. Huvitaval kombel laulab Koch justkui iseendale, samas siiski ei lähe väljendusrikkusest publiku jaoks midagi kaduma.
Ülejäänud tegelased jäävad selles ooperis nii vokaalses kui tegevuse mõttes tahaplaanile, mainimist võiks väärida sopran Lisette Oropesa, kes laulis Charlotte’i noorema õe Sophie rolli, ning bariton David Bižić Charlotte’i abikaasa Alberti rollis (miskipärast tundus, et stalinlik välimus ja riietus olid talle antud täiesti sihilikult ja seetõttu ka asjakohatult). 

Metropolitani lava on väga suur, “Werther” aga pigem intiimne ooper, keskendudes Wertheri siseheitlustele ja jättes välise maailma isegi taustana praktiliselt kõrvale, nii et see seab lavakujundusele teatavad nõudmised. Igal juhul jättis lahendus õhku mõned küsimärgid, et miks just nii (ooperi avastseen – Charlotte ema surm ja matus, ülimalt domineerivad raamaturiiulid kolmandas vaatuses ning klaustrofoobilisse kuubikusse paigutatud viimane vaatus, kus leiab aset ka letaalne lõpplahendus) ja mitte kuidagi teisiti. Õnneks see ei häirinud, sest kõik muud muusikaelamuse eeldused – kaunis muusika, suured tunded, suurepärased solistid – olid täidetud. (★★★☆☆)

Magustoiduks on kaiserschmarrn – kõigile, kirssidega!

Kaiserschmarrn

Kaiserschmarrn – Austria rummi-rosinapannkoogid

Ühe sööja kohta:
2 muna
1,5 sl suhkrut
0,5 dl piima
60 g nisujahu
veidi soola
peotäis heledaid rosinaid
rummi

praadimiseks võid või kookosõli
serveerimiseks tuhksuhkrut ja marju

Pane rosinad rummi sisse likku. Vahusta munakollased suhkruga, lisa sool, jahu ja piim, sega tainaks ning lase veidi seista. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Kuivata rosinad ning lisa tainale. Sega juurde ka munavalgevaht. Kuumuta pann, sulata veidi võid või kookosõli, vala ühe sööja jagu tainast pannile ning küpseta üsna nõrgal kuumusel kuldpruuniks. Keera teine külg, rebi kook kahvli või pannilabidaga ebakorrapärasteks tükkideks ning küpseta valmis. Sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri marjadega.

Kaiserschmarrn

“Tosca” ja vaarika-karamelli saiapuding

9. novembril kanti Metropolitan Opera’st üle Giacomo Puccini “Tosca”, mis on äärmiselt nauditav teos ning samas ka ooper, mille puhul mul on üpris kindel nägemus, kuidas seda laulma peab (ja paraku suurem osa lauljaist sellele nägemusele päriselt ei vasta). Põhilise osa tollest laupäevast istusin tööd tehes arvuti taga ning kuulasin taustaks ja ettevalmistuseks erinevaid versioone kahest kõige kuulsamast aariast “E lucevan le stelle” ja “Vissi d’arte”. Ja olin sedaviisi õhtuks juba mõnevõrra kriitiliselt meelestatud.

Et ma olen kuri inimene, siis on mul kombeks aeg-ajalt ironiseerida inimeste üle, kes analüüsivad spordivõistlusi, mis on toimunud ajal, kui nad ise polnud veel sündinudki. Ent see ei takista mind ennast üldsegi käsitlemast enne mu sündi toimunud ooperiesitusi. Ja siinkohal ma ei vaevu oma väljaütlemist kuidagi pehmendama – kaasajal on palju suurepäraseid soliste, aga “Tosca” puhul ei tõuse mitte ükski neist José Carrerase, Leontyne Price’i või Montserrat Caballé tasemele. Loomulikult räägin ma siin Carrerasest aastail nii 1972-1987 ehk enne tema haigestumist leukeemiasse, sest on õige kahju, kui seda suurepärast lauljat tuntakse vaid hilisemate kolme tenori kontsertide kaudu, mis on üksnes kunagiste hiilgavate vokaalsete võimete vari. Mario Cavaradossi rolli (nagu ka “Boheemi” Rodolfo) jaoks oli tema hääl otse loodud – kõlav, selge, metalselt helisev, täiesti unikaalse tämbri ja sooja tumeda tonaalsusega, vähimagi nasaalse varjundita (mille olemasolu mind enamiku tenorite puhul tohutult häirib) lüüriline tenorihääl. Jah, kindla peale oli ja on olemas tehniliselt täiuslikumaid lauljaid, aga noore Carrerase emotsionaalsetele esitustele ning tema hääle puhtale ilule võrdset ei ole mina veel leidnud.
Mis sopranitesse puutub, siis siin ma ei ole veel päriselt otsusele jõudnud, kas Floria Tosca rolli etaloniks on Leontyne Price või Montserrat Caballé.

Ja nüüd, kus me oleme mõõdupuu paika seadnud, võime siirduda MetOpera versiooni juurde ning tõdeda, et võrdlust kõrvale seadmata oli see tegelikult väga kabe sooritus. Ma olin muidugi ilmselgelt häälestunud norimisele ja esimese vaatuse “Recondita armonia” näis mu kahtlusi kinnitavat. Ooperi edenedes Roberto Alagna (Cavaradossi) siiski silmnähtavalt kosus (ehkki seda ta muidugi ei suutnud enne viimast vaatust hetkekski unustada, et ta on nii suur staar ning ausalt öeldes Cavaradossit ei oleks ka tarvis ilmtingimata just võimalikult valjusti laulda) ning “E lucevan le stelle” kõlas tehniliselt küll korrektselt, aga siiski liiga vähese sisseelamisega, milles peitubki ehk põhiline erinevus – enamik tenoreid laulab Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Patricia Racette (Tosca) suutis tegelikult positiivselt üllatada (kui välja arvata täiesti ebavajalik nuuksumine “Vissi d’arte” madalatel nootidel), vähemalt oli ta jätnud oma angelageorghiulikud näomoonutused. Politseiülem Scarpia rollis astus üles Gruusia bariton George Gagnidze, kes ei teinud küll mitte midagi peale laulmise, aga et ta seda tegi väga võimsalt, siis võib näitlemise puudumise andeks anda küll. (★★★☆☆)

“Tosca” puhul kulub alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:

“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasi. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”

Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” üldse ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole ebaooperlikult kiiresti (teate ju küll, tavaliselt järgneb letaalsele noahoobile või mürgiannusele veel 2-3 aariat paremate päevade teemal). Ja tänapäeva primadonnad ei kukuta end ise kuskile, selleks on neil kehadublandid.

Muusika: “E lucevan le stelle” – nimelt nii tuleks seda laulda (aaria algab 3.10)

Vaarika-karamelli saiapuding

Vaarika-karamelli saiapuding
(algretsept: Nigella Lawson)

3 võicroissanti või 8 minicroissanti
100 g suhkrut
2 sl vett
2 dl vahukoort
1 dl kohvikoort
2 sl Vana Tallinna koorelikööri
2 muna
150 g vaarikaid

vormi määrimiseks võid

Määri ahjuvorm kergelt võiga ning jaota suurteks tükkideks rebitud croissantid või terved minicroissantid vormi. Lisa vaarikad.
Kuumuta väikeses kastrulis suhkur ja vesi keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel, kuni saad merevaigu karva karamelli. Tõsta tulelt, lisa kooreliköör, kohvi- ja vahukoor, tõsta tagasi pliidile ning kuumuta, kuni kõik kõvad karamellitükid on sulanud. Lase veidi jahtuda. Klopi munad lahti ning vala segades juurde koore-karamellisegu. Vala segu vormi croissantide peale ning lase 15 minutit seista. Küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit (külmutatud vaarikate kasutamisel pikenda küpsetusaega 5 minutit), kuni kooresegu on hüübinud. Serveeri soojalt.

Vaarika-karamelli saiapuding

Raamatuloosi tulemusena saavad “Ahvatluste aasta” oma raamaturiiulisse Eve Hamouie ja Katrin U.

Avokaado-vaarikajäätis

Talv sai otsa ja siin me jälle oleme, veidi vanemad ja veidi targemad; natuke tugevamad, aga ka natuke õrnemad; pisut tasakaalukamad, kuid samuti kübeke küünilisemad, ja imestame avasilmi-avakõrvu kevade üle.

Imestame kevade üle, sest see on igal aastal esimest korda elus.
Laseme jääl ka südame ümbert sulada – iseenda, mitte teiste pärast.
Õpime unustama ja uuesti uskuma, et kõik, mis on me elust kadunud, ei ole ju ometi tervest maailmast alatiseks otsa lõppenud.
Torkame ettevaatlikult oma tundlad katseks karbist välja ja kalkuleerime, kas riskida taas usaldamisega, kuigi eelmised okkad ennast ikka veel valusalt meelde tuletavad.
Loeme ilusaid sõnu, ahnelt ja avatult, ilma küünilise küsimuseta: kas te ise tõesti usute seda?
Rõõmustame, kui mööda lendab kirju liblikas ja lubab kirevat suve.
Lubame endale kogu aja, mida meil tarvis läheb.
Ja kuna teed on juba kuivad, paneme mugavamad rännukingad jalga ja läheme otsime oma südame jälle üles.

Muusika: Svante Henryson “Ellens Waltz”

Avokaado-vaarikajäätis

Avokaado-vaarikajäätis

150 g vaarika(toor)moosi
2 küpset avokaadot
1 sidruni mahl
2 dl vahukoort
200 g suhkruga kondenspiima

Puhasta ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunimahlaga. Vahusta koor ja lisa vahustamist jätkates kondenspiim ning avokaadopüree. Vala segu sügavkülmutamist kannatavasse nõusse, tõsta lusikatäie haaval peale vaarikamoos ning sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Pane viieks tunniks sügavkülma.

Avokaado-vaarikajäätis

Šokolaadi-mustasõstravaht

Olukorda, kus toit on vaja sobitada veini juurde, tuleb kahtlemata pidada tavapäratumaks kui sobiva veini leidmist toidu juurde. See on peaaegu nagu pintsaku õmblemine nööbi külge, kui lubate niisuguseid trafaretseid väljendeid.

Paraku oli sel korral just vein ette antud – 2011. aastal maailma parima punase vahuveini tiitli teeninud Marcello Lambrusco – ning juurde tuli sobitada suupisted, mis ühtlasi haakuksid ka vabariigi aastapäeva pidulauaga. Et tegemist on rikkaliku ja jõulisemat sorti vahuveiniga, siis tahtsin suupistetes kindlasti kasutada sarnaselt intensiivset, ent kenasti kodumaist musta sõstart.  Sama loomulikult lisandus valemisse tume šokolaad ning sisu oligi põhimõtteliselt olemas. Jäi vaid üle anda vorm. Seegi sai šokolaadist.

Mõrkjas-magus-hapu maitsekooslus ning tugeva tumedate marjade nüansiga elegantne vino frizzante harmoneerusid suurepäraselt.  Aga pildi tegemisel juhtub teinekord, et valmis seatud kompositsioon hakkab elama oma elu ja keeldub väljendamast seda, mida sina oled ette näinud.  Vabariigi aastapäeva asemel vaatas mulle esialgselt fotolt vastu sootuks midagi muud. Ei-ei, see ei lähe kohe mitte. Meeleolu polnud mitte pidulik-patriootlik, vaid ilmselgelt sobilik hoopis sõbra-, naiste- või mis iganes muuks sarnaseks päevaks, romantilise õhtusöögi või hoopistükkis pisut… riukalikuma moega ettevõtmiste hakatuseks. Pärast stseeni ümberseadmist ja oma põhimõtete hülgamist fotode töötlemise osas said pildid väikese retrovärvingu ja piisavalt pidulik-isamaalise emotsiooni.

Mis ei tähenda, et nimetet šokolaadiampsud mõneks muuks tähistamist vajavaks päevaks ei sobiks. Otsustasin nimelt olla tolerantsem ja oma tavapärase irooniaga sõbrapäeva suhtes mitte esineda. Karjuvalt kommertslik ja kultuuriliselt võõras on ta jah, aga kui kõigest punasest ja südamekujulisest kõrvale vaadata, siis on see ju iseendast kena, kui vahel meelde tuletatakse, et me võiks meeles pidada neid, kes on nii olulised, et nende kohalolek või puudumine mõjutavad meid sama tugevalt. Neid, kellega koos saab kõige tavalisemast tegevusest midagi erakordset. Niikuinii jääb rõõm nende olemasolu üle liigagi tihti väljendamata ning kõige halvemal juhul koguni märkamata.

Kaaskodanikke aga oli sõbrapäeva kontekstis päris armas jälgida – näiteks minu järel poe kassajärjekorras seisnud vanemat härrasmeest, kes ostis kimbu nelke, teise krüsanteeme ja kaks pudelit Sovetskoje Zolotojet. Üks komplekt naisele, teine… naabrinaisele? (Ma ise ostsin pudeli konjakit. Aga see oli trühvlitordi jaoks :)).

Muusika: Ludovico Einaudi “Divenire”

Šokolaadi-mustasõstravaht

Šokolaadi-mustasõstravaht šokolaadivormides

Šokolaadiümbristeks:
100 g tumedat šokolaadi

Täidis:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl peent kristallsuhkrut
1 munakollane
2 dl vahukoort

Mustasõstrapüree:
300 g külmutatud musti sõstraid
0,5 dl vett
1 dl tarretisesuhkrut

Šokolaadiümbriste jaoks sulata šokolaad veevannil ja määri pintsliga väikeste paberist või silikoonist vormide põhja ja külgedele. Pane pooleks tunniks külmkappi ja korda protseduuri. Pane uuesti külmkappi tahkuma. Seejärel eemalda vormidest.
Mustasõstrapüree jaoks kuumuta sõstrad koos veega keemiseni, püreesta ja suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Lisa tarretisesuhkur ning lase pool minutit keeda. Lase aeg-ajalt segades jahtuda.
Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa suhkur ja sega, kuni see sulab. Lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munakollane ja kõigepealt 1/3 vahustatud vahukoorest. Sega ühtlaseks ning lisa ettevaatlikult ülejäänud vahukoor. Lisa paar lusikatäit mustasõstrapüreed ning sega ainult kergelt läbi, et segu jääks kirju.
Tõsta iga šokolaadist vormi põhja natuke mustasõstrapüreed ning pritsi tordipritsiga peale šokolaadivaht.

Šokolaadi-mustasõstravaht