Category Archives: maiustused

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Advertisements

Viigimarja-mandlitrühvlid

Eelmisel nädalal käisime naistepäeva puhul spaas sanatooriumis. Oli väga tore, nagu tavaliselt, aga mitte päris sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sanatoorium on selline koht, kus sind teatud mõttes sunnitakse paigal olema ja ühele asjale keskenduma. Teoreetiliselt. Sest praktikas istuvad inimesed ka näiteks valgusteraapias või soolakambris koos oma piiksuvate nutitelefonidega ja ma isegi väga ei imestaks, kui nad mineraalveevanni koos tahvelarvutiga võtaks.

Ja nimelt see panigi mind mõtlema, kui võimetud me oleme keskenduma ühele tegevusele. Inimestel on tavaliselt korraga lahti arvuti ja televiisor, ühe käega näpitakse telefoni, teisega plõksitakse telekapulti. Raamatust suudetakse lugeda kaks lehekülge, siis on juba vaja hüpata arvuti juurde ja vaadata, mis on uut toimunud kõigis neis kümnes aknas või kahekümnel vahelehel, mis loomulikult korraga lahti on. Meel ja mõte hüplevad ringi moel, mida on võrreldud skorpioni käest nõelata saanud purjus ahviga, inimene jookseb mõtetel järel ja imestab veel, miks pinge kunagi ei lahku.

Millal õigupoolest sai igas mõttes rööprähklemisest norm? Millal muutus seegi endastmõistetavaks, et inimene peab telefoni teel absoluutselt kogu aeg kättesaadav olema? Ja millal muutus meditatiivne seisund meile täiesti kättesaamatuks?
Meditatiivse seisundi all pean ma siin silmas keskendumist ühele tegevusele ja käesolevale hetkele. See ei tähenda (ainult) lootoseasendis istumist ja küünlaleegi silmitsemist või mantrate pomisemist. See tähendab pigem tegevust, mis inimest jäägitult haarab, nii et ta unustab kõik muu ega märka aja möödumist.
Lapsepõlv oli täis pesuehtsaid meditatiivseid tegevusi, mis võisid väldata terve päeva, ilma et kellelgi oleks pähegi tulnud seda päeva raiskamiseks pidada. Alles palju hilisemas elus tehakse inimestele selgeks, et ainsatki sekundit ei tohi raisku lasta.

Tegelikult kujutab just püüd kõikides suundades korraga joosta endast kõige hullemat ajaraiskamist, sest see tähendab, et kõik on korraga pooleli. Rääkimata sellest, et kõikidest kanalitest voolab meieni tegelikult täiesti tarbetu informatsioon. Ja nii lähebki inimese elu mööda, ilma et ta ise seal üldse kunagi päriselt kohal oleks.

*

Retsept siia juurde võiks muidugi olla eriliselt keeruline ja aeganõudev, see tähendab soodustada keskendumist ühele tegevusele ja kulinaar-meditatiivse seisundi saavutamist. Ent on siiski hoopis väga vähe aega eeldav – saab kohe tormata kuhugi mujale midagi muud tegema.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Viigimarja-mandlitrühvlid (ca 15 tk)

200 g purustatud mandlilaaste
150 g kuivatatud viigimarju (datlid võiksid ka sobida)
veidi apelsinimahla ja riivitud apelsinikoort

Eemalda viigimarjadelt varreotsad, pane koos 100 g mandlilaastudega, apelsinimahla ja -koorega köögikombaini, minilõikurisse või blenderisse ja töötle, kuni saad koos püsiva massi, vajadusel lisa veel apelsinimahla. Purusta ülejäänud mandlilaastud, vormi segust pallid ning veereta mandlipurus.

Viigimarja-mandlitrühvlid

Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.

Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Krustaadid

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Krustaadid

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.

Jõulukingitused köögist

Kulinaarsed kingitused on maitse asi. On inimesi, kes nendest suuremat ei pea – et mis kingitus see on, ma ju söön selle ära. Mulle endale aga meeldivad söödavad kingitused väga, isegi iga aastaga aina enam, ja sellepärast kipun ma neid aeg-ajalt ka teistele tegema. Söödav kingitus tähendab (maitse)elamuse ja emotsiooni kinkimist ning eriti head alaliiki esindavad veel need, mille kinkija ja kingi saaja saavad koos ära süüa/juua – niiviisi olete lisaks veel kinkinud asjadest tunduvalt väärtuslikumat – oma aega. Allpool on väike valik kulinaarseid kingitusi, mida kõiki jõuab põhimõtteliselt veel jõuludeks valmistada. Aga minu arvates on igati tore mõte ka üleüldse mitte midagi kinkida, vaid minna näiteks koos uisutama ja pärast hõõgveini jooma.

Muusika: Craig Hella Johnson “Will There Really be a Morning?”

Suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

250 g mandleid
5 sl (pruuni) suhkrut
0,5 dl vett
2 tl piparkoogimaitseainet
0,5 tl tšillipipart

Pane kõik ained pannile, kuumuta keemiseni, alanda veidi kuumust ning kuumuta pidevalt segades, kuni vesi aurustub ja suhkur mandlite ümber karamellistub (algul võib tunduda, et mandlid kleepuvad kokku, kuid edasi kuumutades eralduvad need ilusti üksteisest).

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

500 g räimefileed
3 dl vett
1 sl soola
1 sl suhkrut
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
3 nelki
3 tera vürtsi
1 sibul
1 porgand
4 sl valge veini äädikat

Kumuta vesi, suhkur, sool, vürtsid ja viilutatud sibul ning porgand keemiseni. Lase tasasel tulel umbes 5 minutit keeda, tõsta tulelt kõrvale ning lisa äädikas. Lao räimefileed kaussi või purki, vala jahtunud marinaad peale ning lase vähemalt ööpäev külmkapis seista. Säilib külmkapis umbes nädala.

Küpsisesegu purgis

Küpsisesegu purgis

Kaeraküpsised jõhvikate ja valge šokolaadiga
(segu küpsiste valmistamiseks)

Lao liitrisesse purki järgmised ained:
100 g suhkrut
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu + 1 tl vanillisuhkrut + 2 tl küpsetuspulbrit
95 g tükeldatud sarapuupähkleid
95 g tükeldatud valget šokolaadi
100 g kuivatatud jõhvikaid

Lisa kingisaajale valmistamisõpetus: vala purgi sisu kaussi ja sega läbi. Lisa 100 g sulatatud võid ja 2 lahti klopitud muna. Sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ning vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus 8-10 minutit.

Maitsesoolad

Lisa meresoolale vastavalt fantaasiale erinevaid ürte ja maitseaineid. Lase vähemalt nädalajagu (soovitatavalt kauem) maitsestuda.

Vürtsikas sool

Vürtsikas sool tšillihelveste, suitsupaprika, musta pipra ja tüümianiga

Maitsesool lihale

Maitsesool (uluki)lihale kadakamarjade, roseepipra ja sinepiseemnetega

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Pane vanillikaun purki (rafineerimata) suhkru sisse ning lase paar nädalat seista, aeg-ajalt purki raputades. Kiirem (ja intensiivsemat maitset andev) meetod – purusta 1 dl suhkrut ja 1 vanillikaun kohviveskis või minilõikuris.

Kohukesed

Kunagi olin ma korraliku cannelé-vormi omanik. Siis läks mul korda see sõna otseses mõttes põlema panna. (Puhas vedamine, et maja maha ei põletanud.) Uus vorm õnnestus mõningate raskustega küll hankida, aga vana see päriselt ei asendanud, sest oli palju õhemast silikoonist, ja nii jäi selle sihtotstarbeline kasutamine mõnevõrra soiku.

Enne vabariigi aastapäeva mõlgutasin mõtteid kohukese-aineliste dessertide teemal, aga õiget vaimu peale ei tulnud. Lihtsalt kohupiima, šokolaadi ja moosi kihiti ladumine pokaali ei tundunud päris s e e. Kuni meenusid need õnnetuvõitu cannelé-vormid. Bellissima!  Õhukesevõitu silikoon andis ennast valmis kohukeste ümbert üpris edukalt maha kerida, nii et vormist välja võtmisel läks katki ainult üks kohuke. Aastapäevakohukesed astusid loomulikult üles isamaalises rüüs. 🙂

Kohukesed (16 tk)

300 g tumedat šokolaadi
55 g võid

500 g kohupiima
75 g võid
50 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

mustasõstratoormoosi

Meelepäraseid lisandeid:
mooniseemneid
kookoshelbeid
pähklipuru jms

Sulata šokolaad veevannil koos võiga ja määri pintsliga silikoonist cannelé-vormide külgedele (muud silikoonvormid sobivad samuti, parem on õhem vorm, millest on valmis kohukest lihtsam tervelt kätte saada). Pane tunniks ajaks külmkappi ja korda protseduuri. Pane uuesti külmkappi tahkuma.

Sega toasoe kohupiim suhkru ja vanillisuhkruga, lisa sulatatud ning veidi jahutatud või ja klopi hästi läbi. Tõsta vormidesse kihiti kohupiimasegu ja moosi, soovi korral ka muid lisandeid. Sulata järelejäänud šokolaad uuesti voolavaks ja kata sellega kohukesed ka pealt. Pane paariks tunniks külmkappi ja eemalda siis kohukesed ettevaatlikult silikoonvormidest (kui kohukesed tunduvad liiga pehmed olevat, võib vormi pooleks tunniks sügavkülma tõsta).

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Hovern’engan”. Kaunid, müstilised ja nõiduslikult lummavad helid Armeenia juurtega Prantsuse dudukimängijalt. Igatsus on selle muusika teine nimi.

Jõhvika-kookosetrühvlid

Hing sees.

Sai natuke puhatud ja rohkem mängitud (lolli sealhulgas). Peaaegu oleks mõisa ostnud ;). Või vähemalt talu. (Jorh on meil ju väljaõppind põllumees!)

Põhimõtteliselt märkasin veel vana aasta sees, et olen vist ikkagi ämbrisse astunud. Millekski on see raudselt hea. Ent mis me rääkisime naljaks pööramisest – olgu see pang tsinkplekist või roostevabast terasest – uude aastasesse ei sobinud, ämber jalas, ometi sisse lennata, sellepärast tuli see kasutusele võtta (šampanja jahutusnõuna ;)) ja teha nägu, et meil on siin kõik jumalast normaalses korras.

Mitte et see šampanja, mida me jõime uusaastaööl kell kolm tuhandete tähtede all (on this night of a thousand stars, öelnuks Tim Rice), oleks tegelikult mingit jahutamist vajanud. Jõhvika-kookosetrühvlid sobinuksid sinna juurde muidugi suurepäraselt. Kui ma poleks neid linna külmkappi unustanud – aga et see nimelt nii juhtus, siis tuli leppida mullaga (99% kakaosisaldusega šokolaad, mis minu arusaamist mööda väga hea oli, aga kõigi teiste poolt emakeseks maaks ristitud sai).

See kõik näeb nüüd siin kuidagi hirmus talvine välja, aga sellest ei pea mitte järeldama, et mind oleks tabanud talveigatsus. Eip, riskides üleüldise pahameelega, tunnistan üles, et ma olen siiamaani täitsa rahul olnud. Olles loomu poolest poeet, pole millegi või kellegi igatsemine mulle küll kaugeltki võõras, aga t a l v e, pardon, ei igatse ma mitte. Vaadake pildi pealt!

Muusika: Doug Ashdown “Winter in America”

Jõhvika-kookosetrühvlid (~20 tk)

100 g kuivatatud jõhvikaid
4 cl heledat rummi
200 g kookosmassi (Odense)
100 g valget šokolaadi
50 g kookoshelbeid

Pane jõhvikad (veidi jäta kaunistuseks – haki peeneks ning sega kookoshelvestega) tunnikeseks rummi sisse likku (alkohol ei ole muidugi üldse kohustuslik) ning nõruta seejärel köögipaberil. Võta iga trühvli jaoks 1-2 jõhvikat, mätsi nende ümber kookosmass ja veereta peopesas palliks. Sulata valge šokolaad veevannil, kasta trühvlid šokolaadisse ning veereta seejärel kookoshelveste ja hakitud jõhvikate segus. Tõsta kommivormidesse või küpsetuspaberile tahkuma.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Hakkasite juba arvama, et siin majas mitte midagi peale rabarberikookide ei sööda? Vale jutt! Aeg-ajalt süüakse ka kamakäkke. Kama meie söögilaual @ Nami-nami on endiselt aktuaalne ja retsept kah sealt. Kohe peale valmistamist on need käkid maitselt kamašokolaad mis kamašokolaad, pisikese sidrunikoorelise nüansiga. Nii et kui te armastate kamašokolaadi, siis võite proovida küll. Pärast öö otsa seismist jääb domineerima kama ning varjutab kakaomaitse. Tegelikult ma ootasin midagi muud – koostisaineid andsid alust arvamusele, et tulemuseks võiks olla midagi sellist, mis on tuttav ilmselt igale nõukaaja lapsele – suhkru ja kakaoga maitsestatud hapukoor. See õ i g e hapukoor ikka, 200-grammises klaaspurgis müüdu. Ei saa ka mainimata jätta, et ükskord pingutasin kõnealuse kooslusega üle, nii et süda läks pahaks, ja siis ei tahtnud enam üsna pikka aega mingist kakaoga hapukoorest kuuldagi. Aga kamapallid on päris tore suvine ja eestimaine maiustus ikkagi.

Kamapallid sidruni ja kakaoga

Kamapallid sidruni ja kakaoga

2 dl hapukoort
4 sl suhkrut
2 sl kakaopulbrit
3 dl kamajahu
1 tl riivitud sidrunikoort

Sega kõik ained ühtlaseks massiks, veereta pallid ning veereta neid kakaopulbris või kamajahus.

Kamapallid sidruni ja kakaoga