Category Archives: martsipan

Aeg kui rikkis raadio. Õuna-martsipani juustukook

Päevad on nagu rikkis raadio.
Kõik jaamad mängivad läbisegi. Võõrad hääled on alati valjemad kui enda oma.
Kuhu kuradima kohta ma selle rõõmu ikkagi kaotanud olen? Miks tundub iga päev kivi mäkke tirimisena ja miks on see neetud rahn siis igal hommikul jälle jalamil tagasi?
Ma olen muidugi endiselt küllaltki osav tegema ära kõike, mida on Vaja™, aga see võtab varasemast tunduvalt rohkem energiat ja seda saab teha ainult midagi täiesti kõrvale jättes. Iseennast. Esmajoones iseennast. Ja see kõik meenutab pigem linnukeste tegemist nimekirja, mis lõputuna silmapiiri taha venib ja ennast eluks nimetab.
Ja ma olen kogu aeg väsinud (hingeliselt, mitte füüsiliselt) ja näljas (emotsionaalselt, mitte füüsiliselt). Ja üldse nutt ja hala. 
Ja kõigele sellele lisaks hakkab nüüd pihta ka see kõige jäledam periood aastast. See tähendab, et mul on kogu aeg külm. Ja kui mul on külm, siis on tuju ka sant või veel sandim.
Ma küsin seda järjekordselt. Et no kas ei võiks siis vahelduseks olla natukegi aega lihtsalt niisama hea ja kerge ja tore ja rõõmus ja mõistetud ja hoitud, ilma et peaks kõigeks kogu aeg jubedalt vaeva nägema, paigal püsimiseks täiest jõust jooksma, üleüldse mingil moel märgatud saamiseks kulmude peal käima?

Ülimalt nauditav maanteehooaeg sai vahepeal mu ülimaks kurvastuseks ikkagi läbi. Ja rattahooldus läks maksma rohkem raha kui viimati autoteeninduses küsiti. Aga eks ma sõitsin muidugi suve jooksul jalgrattaga rohkem kilomeetreid ka kui autoga. Või noh, ega tegelikult ei kulunud seal nüüd üle mõistuse palju midagi, lihtsalt autoteeninduses sai viimati ebaharilikult valutult hakkama. Ent otse loomulikult ilmnes (nagu ma kartsin), et ikkagi ei ole päris hea mõte pea 7000 kilomeetrit ühe ketiga sõita.
Jooksurõõmu leidsin seejärel küll uuesti üles ja tegelen järjepidevalt sellega, mis mõnede inimeste meelest on ilgem enesepiinamine – lähen pärast tööpäeva lõppu täiesti vabatahtlikult välja, et pimedas ja igasuguse ilmaga suure naudinguga nii 8-12 kilomeetrit silgata. Või isegi mis vabatahtlikult, katsuge ainult mind takistada! Mingi üritus? Mul on vaja sellest paar päeva ette teada, et saaksin oma trennid ümber planeerida; kui see selgub hommikul ja on trennipäev, siis ma ei tule, ilmselgelt. Pea valutab? No ega ta nüüd nii palju ka ei valuta, et joosta ei saaks.

Ooperihooaeg seevastu jällegi algas. Üle said vaadatud MetOpera “Manon” ja “Madama Butterfly” (mõlemad juba nähtud lavastused, kuid solistid olid uued) ning “”Jevgeņijs Oņegins” Läti rahvusooperis.
“Manon” ja “Madama Butterfly” läksid asja ette – leidsin kaks võrdlemisi uut ja täiesti kuulatavat baritoni (ehkki kumbki polnud rollis, mis lubanuks nende vokaalsete võimete üle täieõiguslikke otsuseid langetada). “Manonis” laulis de Grieux’d poola bariton Artur Ruciński ja päris kindlasti oleks teda tarvis mõnes muus rollis näha (miskit bel canto repertuaarist näiteks), sest ma kuulsin päris head häält ja tehnikat. Great future I see for him, ütleksin ma, kui oleksin master Yoda.
“Madama Butterflys” oli Sharplessi rollis Poola-Brasiilia (mingi värk näib Poola laulukooliga olevat, et sealt palju häid lauljaid tuleb) bariton Paulo Szot, kes ehk pisut pingutas heasüdamliku konsuli kimbatuse mängimisega üle, aga tegi seda vokaalselt üpris nauditavalt. Ma olen teda varem näinud justnimelt “Manonis” des Grieux’na, aga ometigi puudub mul sellest küll igasugune mälestus. Kahjuks on tast viimasel ajal vist rohkem suur muusikalitäht saanud – täielik raiskamine, ma ütlen, inimesed, kes on võimelised laulma ooperit, peaksid laulma ooperit. Punkt.

Lätlaste kohta tuleb aga öelda järgmist – et vaimustust ei tekkinud, ent üldmulje oli pigem siiski hea. Vokaalne tase oli täiesti korralik, vähemasti sai kõigi lava peal olijate kohta öelda, et tegemist on kahtlemata ooperilauljatega (ma pean seda eraldi rõhutama, kuna tundub, et Eestis on viimasel ajal tekkinud komme nimetada ennast ooperitäheks, olemata kunagi ooperis laulnud).
Rēzija Kalniņa lavastus mind siiski suuremat ei kõnetanud. Kahjuks näis kogu spektaakel omavahel haakumatutest ja dramaatilist tervikut mitte moodustavatest tükkidest kokku panduna, mistõttu ka kõik kuulsad aariad ei kasvanud välja loo loogilisest kulgemisest, vaid tekkisid lihtsalt tühjalt kohalt. Ma arvan, et muusikalise draama lavastamisel on see üpris tõsine puudus.
Nimiosa laulis Jānis Apeinis, bariton, keda võib “Vanemuiseski” tihti kohata. Laulis igati korralikult ja täitis lava jõulise kohalolekuga, aga seda müstilist salapära, mis pidanuks Tatjanat tema poole tõmbama, ta siiski päriselt välja ei mänginud.
Lenskit laulnud Artem Safronovi kohta võib ka mõndagi head öelda – nimelt et tal puudus see nasaalne tämber, mis mind tenorite puhul hirmsasti häirib. Samas oli tema versioonis kuulsast aariast “Kuda, kuda võ udalilis” jällegi midagi imelikku, mul tekkis vahepeal isegi tunne, et ta laulis madalamalt kui tavaks.
Tatjana osas nappis Evija Martinsonel nii nooruslikku impulsiivsust kui ka häält, mis pidanuks rohkem üle orkestri kõlama. Suurim küsimärk oli aga Olga osatäitja Laura Grecka, õigemini tema rollitõlgendus – Olga peaks olema lapsikuvõitu, naeruhimuline ja mõtlematu, mitte kalk ja külm intriigitseja.

Ent nii “Manon” kui “Jevgeni Onegin” panid mind ka küsima, kui kaugele võib laval toimuva ülemarkeerimisega minna.
On see vaataja alahindamine? Et äkki ei saa ta muidu aru, kui me puust ja punaseks ei tee.
Või on need lavastaja enda ambitsioonid ning on meelest läinud, et ooperi puhul vist ikkagi võiks lavastus seista muusika teenistuses, mitte muusika teenida lavastaja auahnust?
Aga teiselt poolt kahtlen ma ka selles, kas meil on vaja klassikaliste ooperite üha uusi klassikalisi lavastusi (kindlasti mitte).
On ju näiteks Franco Zeffirelli klassikalised lavastused kahtlemata kaunid ja mõjuvad. Aga. Kui me jääkski ainult selle stiili juurde, kas poleks siis ooper juba praeguseks välja surnud või muutunud ainult väga kitsa ringi elitaarseks (ja anakronistlikuks) ajaviiteks? Ma ei tea.
Kas ma arvan, et ooperilavastus peaks kindlasti olema ajastutruu? Muidugi mitte. Võib-olla isegi kõige kõrgemalt hindan ma absoluutset minimalismi, näiteks pompoossete dekoratsioonide asemel ühtainsat lavakujunduselementi, mis kätkeb endas kõnealuse ooperi essentsi ja jätab palju ruumi muusikale ning vaataja kujutlusvõimele.
Aga siis peab jällegi küsima, miks 1950ndate Las Vegasesse toodud “Rigoletto” töötab, aga treppidel taidlev gorillakostüümis Carmen või loomapeakujulisi maske kandvad tantsijad koos kõrgetel kontsadel vankuva Triquet’ga Tatjana nimepäevaballil mitte.
Võib-olla peitub vastus selles, kas kõik kujutatav moodustab loogilise terviku või mitte, kas lavastus laseb vaatajal mõista, kes need inimesed seal üldse on, kes muudkui hullumeelselt laulavad.
Ooperikangelased on ju harva komplitseeritud, enamasti on tegemist puhaste, selgepiiriliste karakteritega, keda juhib üks kindel idee või emotsioon, mille najal lugu edasi liigub ning kui selle osaga ülemäära mässama hakata, siis lõhub see enamasti loo dramaatilise loogika ning tulemuseks on üks segapuder.
Mis jääb alles “Rigolettost”, kui tõmbame maha peategelase kättemaksusoovi? Mis saab “Toscast”, kui kangelanna jätab vaatajale kahtluse, et ta äkki üldse ei jälestagi Scarpiat? Aga “Madama Butterfly’st”, milles Cio-Cio-San teab algusest peale, et Pinkerton ei võta asja tõsiselt?
Kahtlemata saab ka nii, aga sel juhul ei ole muusika enam draama osa ja kui barokkooperi puhul ehk mitte, siis Verdi ja verismi puhul kindlasti läheb nii ka igasugune mõte kaotsi.
Ent võib-olla toob kogu see arutelu lõpuks küsimuseni, kas kunst (tähenduses ‘looming’, mitte üksnes kujutav kunst) peab olema ilus ja selle vastus on kindlasti ei.
(Tõsi, mõnikord tekib tahtmine öelda, et võiks ju. Ma hoidun üldiselt teadlikult päevakajaliste teemade reflekteerimisest, isegi kui need mind üüratult ärritavad – sest ma ei kannata silma otsaski lollust, labasust ja kitsarinnalisust ka eraldi võetuna, ent kui need juhtuvad esinema kombinatsioonis, siis muutub olukord täiesti talumatuks. Vaat ja siis tahakski mõnikord selle kõige eest pea liiva alla toppida ja eskapistlikult öelda, et olgu siis vähemalt kunstki ilus. Ent ei, kõigest ümberringi toimuvast ilu meid kahjuks küll ei päästa ja lisaks sugeneb sarnastest mõtteharjutustest ju kohe küsimus, et kes siis otsustab, kuhu tõmmata piir ja sealt jõuame järgmiseks loogiliselt looja vabaduseni või siis selle piiramiseni.)

Muusika: Ólafur Arnalds “Happiness Does Not Wait”

Õuna-martsipani toorjuustukook

Õuna-martsipani toorjuustukook

Põhi:
155 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid

Täidis:
100 g kvaliteetset mandlimartsipani
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
500 g hapusid õunu
võid
suhkrut
kaneeli

Õuna-martsipani toorjuustukook

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale.
Täidise jaoks sega kõik (toasoojad) ained omavahel, välja arvatud martsipan.
Riivi martsipan (see õnnestub paremini, kui martsipan on külm), laota vormi küpsisepõhjale ning vala peale toorjuustutäidis.
Küpseta 150-kraadises ahjus umbes 45-50 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Jahuta.
Katte jaoks puhasta õunad (vajadusel koori) ja lõika väikesteks kuubikuteks. Kuumuta pannil paar supilusikatäit võid, lisa õunakuubikud, maitse järgi suhkrut ja kaneeli ning kuumuta, kuni õunad pehmenevad. Lase jahtuda ning vala koogile.
Serveeri kooki täiesti jahtununa (kõige parem järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval).

Õuna-martsipani toorjuustukook

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman”. (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

pealt määrimiseks 1 muna

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Martsipanikringel

Õuna-filorullid

Et mul on kiire olnud, vastab täiesti tõele. Aga tõtt öelda pole see päriselt põhjus (või vähemalt mitte ainus põhjus), miks ma nii harva kirjutan. On selliseid õhtuid küll, mil ma istun köögilaua taga ja vahin läpakaga tõtt. Kirjutan lause või kaks, kustutan, kirjutan, kustutan. Ja otsustan parem magama minna.

Aeg-ajalt saan ma ikka inimestelt kirju, milles nad sageli väljendavad arvamust, et ma kirjutan südamest. Ja võib olla, et see nii oligi.  Mingi hetkeni. Aga teatud ajast alates tuli enesele teadvustada auditooriumi olemasolu.  Ja küsimus on, kas pärast seda, kui ollakse saanud väga teadlikuks oma paljudest lugejatest koos kõigi nende kogemuste, mõtete, tunnete ja väärtushinnangutega, on enam võimalik, et see teadmine su teema- ja sõnavalikut ei mõjuta.

Anonüümne lugeja on anonüümne, temaga ei ole väga suurt probleemi, aga kui sa tead, et sind loevad väga paljud inimesed, keda sa tunned, siis varem või hiljem rakendub tööle enesetsensuur. Et mitte paljastada liiga palju endast. Aga ka mitte nii vähe, et suurema või vähema taustateadmisega lugejad võtaksid kasutusele oma kujutlusvõime ja saaksid liitmistehte 2+2 vastuseks ootamatult 5. Et mitte teisi inimesi liiga äratuntavalt kujutada. Aga ka mitte teksti nii umbmääraseks kärpida, et see veel ainult paarile inimesele üldse midagi ütleb. Et mitte oma arvamustega kedagi vigastada. Või vihastada. Et endal ei tekiks tunnet, et peaks oma emotsioone ja/või neid väljendavaid sõnu kuidagi selgitama, põhjendama, õigustama. Et oleks eristatav, kus on üldistus ja kus su oma elu.
Selle kõige paratamatu tulemus on, et niisugune igakülgselt kaalutud ja vaagitud tekst ei saa enam südamest tulla. Kuni selleni välja, et ühel hetkel tajud, et sa ei ole enam oma teksti peremees – sa ei kirjuta mitte seda, mida tahaksid, vaid seda, mida sult eeldatavasti oodatakse.

Seepärast seisangi juba pikemat aega probleemi ees. Millest ma siis üldse veel kirjutada saan? Sellest, kuidas maitsed harmoneeruvad, kõrvits annab ilusa kuldkollase värvi, jõhvikad lisavad koogile hapukust ja kaerahelbed tervislikkust? Jumala eest, ei. Seda blogi võib teatud mööndustega toidublogiks nimetada, sellepärast et siin avaldatakse toidupilte ja -retsepte. Aga ainuüksi toidust kirjutamine mind ei huvita. (Tegelikult ei huvita mind ka toidust lugemine, juhul kui tekst jääb eelmainitud tasemele, kuhu ta tihtipeale jääbki.)
Ja kellele ma siis lõppude lõpuks kirjutan? Sõpradele? Pereliikmetele? Kaugematele sugulastele? Töökaaslastele? Nime ja näota lugejatele?

Just see on see konflikt, mis  paneb mind viimasel ajal arvutit sulgema, ilma et ükski mõte sõnadeks vormuks – kirjutada nii nagu tahaks, ei saa; nii nagu saaks, ei taha. Loota internetis kuidagi säilitada enda anonüümsust oleks jabur, eriti sel juhul, kui sa oled täiesti teadlikult loonud avaliku blogi, kust käib päevas läbi sadu inimesi, ja valinud just sellise stiili, nagu sa oled valinud. Aga võib-olla on mingil moel võimalik taastada võime kirjutada oma auditooriumi olemasolu tajumata. Või õigemini on põhiküsimus, kas ja kuidas kirjutada nii, nagu keegi ei loeks.

Muusika: Ketil Bjørnstad, Svante Henryson “Reticence”

Õuna-filorullid

Õuna-filorullid (24 tk)

12 filotaina lehte
125 g võid
poole sidruni mahl
4 õuna
75 g martsipani
75 g halvaad
75 g tumedat šokolaadi

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Sulanud filotainas võta pakendist välja, aseta küpsetuspaberiga kaetud lauale ja kata niiske, aga täiesti kuivaks väänatud rätiga.
Puhasta õunad ja lõika väikesteks kuubikuteks, riivi martsipan ja halvaa ning tükelda šokolaad peenelt.
Sulata või, tõsta üks filotainaleht töölauale, pintselda sulavõiga, tõsta peale järgmine leht, pintselda jälle sulavõiga, tee nii, kuni tainapõhi on 4-kihiline. Määri ka pealt sulavõiga ning lõika saadud kihiline tainaleht kuueks. Tõsta igale tainatükile veidi õunakuubikuid ja riivitud martsipani, tõsta tainaservad täidisele ja keera rulli. Järgmisest neljast filolehest tee samal moel õuna- ja halvaatäidisega rullid ning viimasest nelja lehe jaoks kasuta õuna- ja šokolaaditäidist. Tõsta rullid, liitekoht allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile, pintselda ka pealt sulavõiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit.

Õuna-filorullid

Mandliküpsised

Ega te ometi midagi südamekujulist ei oodanud? Heh, vale koht ja vale aeg, ilmselgelt :P. Mu kaks aastat tagasi kirja pandud seisukoht ei ole sellest saati oluliselt muutunud :D. See on muidugimõista ainult isiklik arvamus ja lõpliku tõe staatusele ei pretendeeri ka mu enda jaoks. Teisest küljest hakkab siinkohal tunduma, et ma olen kõik, mis mul üldse öelda on, juba ära öelnud… No heakene küll, eks värskeid mõtteid mõni teine kord.

Ilusat päeva, sõbrad, ikkagi!

Muusika: Felix Mendelssohn-Bartholdy, avamäng muusikast näidendile “Suveöö unenägu”. Kas ma olen juba maininud, et see on üks mu lemmikteoseid üleüldse?

Mandliküpsised (2 plaaditäit)

400 g küpsetusmartsipani (Odense)
4 munavalget
200 g tuhksuhkrut
100 g mandlilaaste
4 cl mandlilikööri

Glasuuriks:
100 g tumedat šokolaadi

Pane tükeldatud martsipan ja tuhksuhkur köögikombaini ning töötle ühtlaseks, lisa munavalged, mandliliköör ja mandlilaastud ning sega ühtlaseks tainaks. Pane tainas pritskotti ning suru 1 cm läbimõõduga täheotsiku abil küpsetuspaberiga kaetud plaadile kaarekujulised küpsised. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda, kasta otsad veevannil sulatatud tumedasse šokolaadi ning lase küpsetuspaberil tahkuda.