Category Archives: mesi

Chocomole

Õhus on suvelõpu lõhna. Pihlakamarjad vahetavad värvi päev-päevalt punasemaks. Rabale annavad värvi ja lõhna viimased üliküpsed murakad, millest mõni on juba murakaveiniks käärinud. Öiti on taevas tihedalt tähti täis ja (laenates kaunid sõnad Bernard Kangroltkuu kõnnib valmivate viljade kohal oma hõbedaste kingadega.

See oli üks kummaline suvi. Sellist ei tule enam – aga see pole kurb tõdemus. Omamoodi äärmiselt hedonistlik aeg, teiselt poolt aga aeg-ajalt täidetud (asjatust) hirmust, et minu inimesed ja hetked äkki mind ei leia.

Oli hetki ja oli inimesi. Kogemiseks ei pidanud kuigi kaugele minema. Ümberringi võtsid nii mõnedki unistused kuju ja ma rõõmustasin koos unistajatega. Nikolai Baturin kirjutab oma raamatus “Delfiinide tee”, et unistust jagada on nagu tükeldada liblikat: omaja näppudele võib jääda vaid värvilist tolmu.

Mina arvan, et unistused jäid siiski omajatele, aga natuke värvilist tolmu pudenes ehk mullegi.

Selline  suvi oli.

Muusika: Katie Melua “The Closest Thing to Crazy”

Chocomole  ehk šokolaadi-guacamole  (neljale)
(allikas: Arter)

3 küpset avokaadot
6 kivita datlit
3 sl mett
3 kuhjaga sl toorkakao pulbrit
0,5 tl tšillipulbrit
2 tl kaneeli
0,5 dl vett

Mikserda kõik koostisained köögikombaini või saumikseriga või blenderis ühtlaseks. Kontrolli vahepeal, kas tekstuur on ühtlane ja vajadusel lisa veel vett. Serveeri marjadega hommikusöögiks, magustoiduks või vahepalaks.

Advertisements

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.

Hapukoore-meekook

Laupäeval otsustasin koristama hakata. Raske südamega muidugi, sest see on üks jubetu ettevõtmine. Sellepärast ei tee ma seda eriti tihti :P. Mis päädib muidugi sellega, et seda aina edasi lükatut käsile võttes on olukord juba üsna hull. Ma detailidesse igaks juhuks ei lasku – noh, et äkki mul on õnnestunud jätta endast mulje kui korralikust inimesest ja hakka siis nüüd seda raske vaevaga loodud kuvandit rikkuma ;). Igatahes ära tema tehtud sai ja premeerida otsustasin ennast millegi magusa ja ebatervislikuga. Selle tarvis siirdusin kohalikku ostlemiskeskusesse, kuhu olid miskipärast kokku kogunenud ka enam-vähem kõik ülejäänud kohalikud elanikud ja lisaks veel suur hulk sääski.

Mitte miski seal pakutavast mind piisavalt ei erutanud, seega leidsin taas kord, et mõistlik on ise kooki teha. Hapukoore-meekooki näituseks. Nu mõeldud-tehtud. Mugava inimesena ei hakanud ma suhkrut purgist lusikaga õngitsema, vaid kallasin. Mis te siis ise arvate, kuidas? Loomulikult niiviisi, et äsja pühitud ja pestud põrandale lendas elegantselt laiali vähemalt 2 dl suhkrut. Mõned õpetlikud sententsid laiskuse hukutavast mõjust oleksid omal kohal olnud, aga kuna parajasti polnud kedagi juures neid mulle lausumas, siis iseenda tegevuse kohta moraliseerivate avaldustega esinemine oleks suisa kohatu olnud. Õhtu jätkus Gruusia veini ja puhtakujulise nostalgiaga á la Baccara “Parlez-vous français?”

Meekoogi juures peaks rääkima ka mesilastest. Ma olen küll mesiniku lapselaps (teine vanaisa oli sepp, temalt on päritud sepa käed :P), aga mesi mulle eriti ei maitse. Mesilastega seevastu on mul küll eriline suhe, mesilane on nimelt suisa mu vapiloom. Vapiputukas niisiis. Isegi mu auto on kollast värvi :). Tegelikult oli see muidugi niipidi, et enne oli auto ja siis tulid mesilased, aga see poleks esimene kord, kui põhjus tagajärjega segamini aetakse :P.

Hapukoore-meekook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
2 muna
150 suhkrut
60 g võid
70 g vedelat mett
455 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
1,5 kg hapukoort
125 g suhkrut

Vahusta munad suhkruga. Sulata potis või ja lisa mesi. Sega juurde munavaht. Kuumuta keemiseni (sega, et põhja ei kõrbeks) ning tõsta tulelt. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaga tainas 5 palliks ning rulli jahusel laual õhukesteks piklikeks tükkideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta ükshaaval 175-kraadises ahjus 5-7 minutit. Purusta 1 tainaplaat peeneks puruks ja jäta koogi kaunistuseks. Määri jahtunud tainaplaatide vahele suhkruga segatud hapukoor ning kaunista koogipuruga. Hoia järgmise päevani külmkapis.

Viigimarjad mee ja kreeka pähklitega

Järjekordselt pean ma alustama heietusega teemal, kuidas kunagi oli rohi rohelisem ja päike paistis eredamalt :P. Selle üle et ta Vahemere ääres eredamini paistis kui Eestis, ei maksa muidugi imestada. Ega sellegi üle, et sealsetel viigimarjadel ütlemata magus maitse oli. Eestisse satub värskeid viigimarju siiski võrdlemisi harva, viimasel ajal on isegi kuivatatutega raskusi. Tallinnas kuulukse neid sügiseti siiski nii ühes kui teises kohas üpris mõistliku hinnaga müügil olevat. Tartut miskipärast ei arvata vajalikuks nendega kostitada. Nurisesin selle üle, mis ma nurisesin, fakte see ei vääranud. Ent ühel heal päeval ütles sisetunne mulle, et lõuna ajal on täiesti hädavajalik turuhoonest läbi käia. Ja sealt ma lõpuks need dekoratiivse välimusega lillakoorelised tegelased kätte saingi.

Viigimarjad mee ja kreeka pähklitega
(algne retsept)

400 g värskeid viigimarju
150 g kreeka pähkleid
5 spl mett
200 ml valget veini
1 tl kaneeli

Tee noaga viigimarjadesse ristlõige, kuid ära põhjani läbi lõika. Aseta viigimarjad ahjuvormi põhjale ning täida hakitud kreeka pähklitega. Sega mesi ja kaneel, lisa valge vein ja kuumuta keemiseni. Kalla siirup viigimarjadele ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda ja serveeri vanillijäätisega. Suuremad magusasõbrad võivad mee kogust suurendada.

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

Mida teie arvate kamast? Minu meelest ei ole kama selline toiduaine, mida kas vihatakse või armastatakse. Mulle tundub hoopis, et seda kas armastatakse või suhtutakse sellesse täieliku ükskõiksusega. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kama suu sissegi ei võtaks, jaotus käib enam-vähem pooleks: need, kelle jaoks kamata poleks õiget suve, ja need, kes söövad ära, kui ette antakse, aga ei liiguta oimugi. Nami-nami kooskokkamine vol. 17 propageerib just kama. Ainus võimalus kama tarbimiseks ei ole sugugi mitte keefiri või hapupiimaga, lisaks kõikvõimalikele soolastele ja mugsatele roogadele on sellest võimalik teha näiteks selle retsepti järgi kamapalle. Originaalis kasutatud jõhvikad said asendatud mustade sõstardega, muude ainte koguseid samuti natuke kohandatud ja tulemus polnud üldse mitte paha. Ainult mett paneksin ma järgmisel korral pisut vähem, originaalis leidunud astelpajusiirupi jätsin üldse ära, aga minu jaoks oli ikka natuke liiga magus. Ent muidu – kas ei ole siis  mitte kaunis ja trendikas, aga samas üdini eestipärane suupiste?

Kamapallid mustade sõstarde ja röstitud kaerahelvestega

250 g kamajahu
200 g hapukoort
150 g kohupiima
4 sl mett
5 cl likööri Vana Tallinn
100 g külmutatud musti sõstraid

Kaunistamiseks:
250 g kaerahelbeid
suhkrut
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Hõõru kausis hapukoor, kohupiim, mesi, liköör ja kamajahu ühtlaseks mass. Lisa ettevaatlikult segades sõstrad ja pane kamamass umbes tunniks ajaks sügavkülma tahenema. Rösti kaerahelbed kuival pannil suhkruga kuldseks ja lase jahtuda. Veereta kamamassist pallikesed ning veereta neid röstitud kaerahelvestes. Kaunista tuhksuhkruga.

Pashast ja pühadest

Kui ma laps olin, tundusid sibulakoortega värvitud munad mulle igavad. Kõikvõimalikke munavärve polnud tollal muidugi saada ja nii tuli tihti leppida just nende “igavate” munadega. Oh seda õnne ja rõõmu, kui kord sain onutütrelt lihavõtteteemalisi värvilisi kleepse. Praegu võiks neid osta kilode kaupa, aga nõukaaja lapsele oli see toona midagi täiesti erilist. Ent kui igat masti munavärvid ja muud dekoreerimisvahendid meile müügile ilmusid, ei tekitanud need enam mingit huvi. Värvilisest pudi-padist välja kasvanuna tunduvad kõige õigemad ja ilusamad ikka just need sibulakoortega (või muude looduslike vahenditega) värvitud munad. Ja nii ei olegi ma nüüd juba aastaid mune mingil muul moel värvinud.

Ja pasha kuulub lihavõtete juurde ka juba mitu head aastat. Ühte lemmikut pole leidnud, igal aastal käib uute maitsete katsetamine. Kooskokkamine Nami-namis tegeleb ka just vastava temaatikaga, nii said mõlemad retseptidki sealt hangitud.

Meepasha

400 g kohupiima
100 g maitsestamata jogurtit
1 õun
2 sl mett
1 tl vanillisuhkrut
kaneeli
75 g sarapuupähkleid
poole sidruni riivitud koor

Sega kohupiim jogurtiga. Lõika õun väikesteks tükkideks ja sega kaneeliga. Lahusta mesi kuumas veetilgas. Sega mesi, vanillisuhkur, riivitud sidrunikoor ja õunatükid kohupiimamassi hulka. Pane segu marliga vooderdatud pashavormi või sõelale ja hoia üleöö jahedas. Võrreldes orignaalretseptiga tegin mõned väikesed muudatused. Tulemus oli kerge ja vähemagus, pisut üllatuslikultki mõjuvad õunatükid andsid värskust. Meemaitse ei domineerinud, vaid oli vaevu aimatav. Kellele kaneel ei meeldi, võib selle välja jätta.

Kuumutatud pasha aprikooside ja mandlitega

1 kg kohupiima
250 g hapukoort
4 muna
100 g sulatatud võid
2,5 dl suhkrut
100 g kuivatatud aprikoose
50 g hakitud mandleid või mandlilaaste
1 tl vanillisuhkrut
1 sidruni mahl

Hõõru kohupiim suhkru ja vanillsuhkruga vahule. Sega paksupõhjalises potis kohupiim, vahustatud munad, hapukoor, sulavõi ja sidrunimahl. Kuumuta nõrgal kuumusel keemiseni. Lisa hakitud aprikoosid ja mandlid või mandlilaastud. Kalla niisutatud marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Keera marli servad peale, kata kerge vajutisega ja lase järgmise päevani külmikus nõrguda.

Ka siin tegin originaaliga võrreldes paar väikest muudatust, kohupiima hõõrumist läbi sõela ei ole ma miskipärast kunagi vajalikuks pidanud. Kaunistuseks on kuivatatud aprikoosidest tehtud roosid, õpetus nende tegemiseks siin.

See pasha on eelmisest rammusam ja kuumutamisest tulenevalt ka natuke teistsuguse konsistentsiga. Muidu maitsev, aga vist eelistan pigem siiski kuumutamata varianti. Maitse asi, aga maitse üle teatavasti ei vaielda, vaid kakeldakse. 😛

Seemnemüsli

Minu lemmikhommikusöök koosneb nimetatud müslist piima või Hapsiga, lisaks paar teelusikatäit linajahu, tükeldatud banaan ja/või natuke toormoosi. Nii mõneski pealtvaatajas tekitab see kombinatsioon teatavat õudust (“mis jubedust sa sööd?”). 😀 Aga müsli on väga hea. Ausõna.

Seemnemüsli
(allikas: “Pereköögi kokaraamat”)

12 dl täisterakaerahelbeid
2 dl kaerakliisid
2 dl seesamiseemneid
2 dl päevalilleseemneid
2 dl kõrvitsaseemneid
2 dl linaseemneid
0,75 dl oliiviõli
1-1,5 dl mett
2 dl mandleid või sarapuupähkleid

Sega õli ja mesi. Kui mesi on tahke, kuumuta segu pliidil madalal kuumusel pidevalt segades, kuni mesi on sulanud. Mõõda suurde kaussi kaerahelbed, kliid (võivad olla ka nisukliid), kõrvitsa-, seesami-, päevalille- ja linaseemned. Vala üle mee-õliseguga ja sega korralikult läbi. Vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 120 kraadi juures 45 minutit. Sega aeg-ajalt, et müsli ühtlaselt pruunistuks. Lisa mandlid ning rösti veel 10 minutit. Lase plaaditäiel korralikult jahtuda, ainult siis jääb müsli krõbe. Säilita õhukindlalt suletud purgis.

Lisada võib ka rosinaid (jahtunud müslile). Üleüldse võimaldab see müsli igasugust varieerimist, võib lisada just neid seemneid, helbeid ja pähkleid, mis käepärast on ja ahvatlevamana tunduvad. Pärast seda, kui ma müsliteo ette võtsin, ei osta ma enam ühtegi müslit poest, sest need on minu jaoks liiga magusad ja sisaldavad jumal teab mida.