Category Archives: minge metsa!

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Advertisements

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

Peatuks ja vaataks? Mkmm. Kiire on kuskile kogu aeg. Ühel hommikul märkasin küll, millised täiuslikud jäälilled olid autoaknal. Kas ma peatusin ja imetlesin? Ei, kraapisin raevukalt kaabitsaga ja pomisesin mõningaid vandesõnu kohaliku kliima aadressil.

Vahepeal lugesin lõpuks lõpuni Valdur Mikita “Lingvistilise metsa”. Lõpuks sellepärast, et ehkki “Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.

Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.

Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.

Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.

Samas tahaksin mõnedele väidetele vastu vaielda. Näiteks väidab autor, et nüüdisaegse inimese maailm põhineb kahel suurel kategoorial – tõel ja armastusel -, mis on inimese ära rikkunud, kuna tõe ja armastuse otsinguil inimene kas väsib või hullub ja laguneb lõpuks täielikult koost ning ainsa seisundina saab usaldada sisemist jõudu.
Tõe otsimises osas – nõus, lõputud tõeotsingud ajavad inimese paratamatult hulluks, nõus ka sisemise jõu usaldamise ainuvõimalikkuse osas. Ent – sisemine jõud on oma olemuselt lõke, mis tähendab seda, et sinna tuleb regulaarselt puid juurde visata, see ei ole asi iseeneses, mis lõputult kestab ja välist toitu ei vaja ning inimene väsib ja laguneb koost peamiselt ikka selle tõttu, et miski tema sisemist põlemist ei toida või halvimal juhul hoopis lämmatab. Ideaalis peaks meil kõigil olema mingi kütus, mis me tuld toidab.
Ja välist faktorit ei maksa sealjuures alahinnata, sest väline kipub see toide ikkagi olema, ükskõik mis ta siis kellelgi parajasti poleks – kes ajab taga tõde, kes armastust, kes tarbib peavoolu kultuuri, kes jälitab korilase taevase laega raamatukogus perifeeriat.
Hea on, kui sealjuures  suudatakse (tsiteerides Kiplingit) unistada unelmate orjaks langemata ja mõelda ilma, et neist mõtteist eesmärk saaks. Ehk et väline ei muutuks eesmärgiks omaette, selle asemel, et sisemist tuld toita.

Samamoodi ei ole ma päriselt nõus, et inimese kõige olulisem tegevus on kogeda, salvestada, olla vaatleja ning just neis tegevustes on sügavam elutõde kui millegi muutmises, sekkumises, loomises, korda saatmises. Nii öelda on nüüd küll pisut liiga must-valge, sest see ei kvalifitseeru igas olukorras ja iga indiviidi puhul universaalselt rakendatavaks tõeks.

Ja kuna ma just eelmises postituses sama asja üle mõtisklesin, siis lubatagu tänane jutt lõpetada minu meelest ühe kaunima lõiguga “Lingvistilisest metsast”. Ühtaegu kurb, aga siiski kuidagi kaunis tõdemus meie elust, mis kulgeb arvutiekraani sinise kuma saatel:

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Muusika: Alison Moyet “Is This Love?”

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
380 g keedetud kondenspiima
2 muna
150 g musti sõstraid

Kaunistamiseks:
100 g keedetud kondenspiima
musti sõstraid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa keedetud kondenspiim ja seda ühtlaseks. Soovi korral lisa täidisesse ka suhkrut. Sega juurde mustad sõstrad, vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 45-55 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev, see tardub jahtudes). Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Määri peale kiht keedetud kondenspiima ja kaunista mustade sõstardega.

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Kohupiima-plaadikorp

Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb kahest järjestikusest komponendist: vestlus aruka inimesega, misjärel tuleks võimalikult kiiresti metsa minna.
(Valdur Mikita)

See on universaalne tõde. See pole kõige mõjusam moodus mitte ainult mõtlemiseks, vaid elamiseks üleüldse. Metsa minemist võib siin mõista ka ülekantud tähenduses, aga soovitatavalt siiski otseses. Vestlus aruka inimesega annab suuna kätte ja metsas hakkavad mõtted iseendast edasi arenema. Alati. Mets lihtsalt on selline ja metsas on inimene õnnelik (ma tean, olen seda ennegi öelnud, aga mis sest).

Ainult et sisukaks vestlemiseks ei ole meil aega. Metsa minemiseks ammugi mitte. Sisukas vestlus armastab vaikust enda ees, aga aeg saab tavaliselt otsa veel enne vaikuseni jõudmist. Näiliselt kommunikatsiooni lihtsustavaid vahendeid pole eales nii palju olnud, aga ometi pole suhtlus ka eales nii pinnapealne olnud.
Me oleme lihtsalt kogu aeg hõivatud äärmiselt hõivatud olemisega. Ja see kõik tundub kohutavalt tähtis. Päriselt tähtis aga hingitseb kuskil perifeerias ja nii need rääkimata jäänud lood surevadki lõpuks üksildast surma.

Nädalavahetusel käisime korraks metsas (ülekantud, mitte otseses tähenduses). Pühapäeval läks tagasiteel mingis kohas Tõrva ja Rõngu vahelisel teel äkitselt meel härdaks. Tundeline muusika mängis; need, kes obest ei roolinud, jõid Vicar’s Choice’i ja mõtted hälbisid olevikust ära. Neile radadele, kus kunagi oli samasugune muusika ja ööd ja illusioonid ja õnnehormoonid ja usaldus ja ometi läks kõik lõpuks ikka päris põhjalikult p…sse.

Just nagu saaks sellel kõigel mingit garantiid olla. Ja et inimeseks olemisega peaks lõpuks ikka ära ka harjuma, või mis?

Ega mina kah ei tea, võib-olla ei olegi elus olemiseks ilmtingimata suurt emotsiooni ja elusat eredust vaja. Ehk piisab tavalisest turvalisusest ja selle eest ei peagi jooksu panema, nagu nõutaks sult nelja tee ristis kolme tilka verd saatanaga lepingu sõlmimise kinnituseks.
Ainult et pilvedest maa peale kukkumise ja pärast seda veel kõrgemale põrkamisega ja pärast seda veel kõrgemalt kukkumisega ja pärast seda… oskan ma kuidagi paremini toime tulla, lõputult lohiseva keskmisega nähtavasti mitte eriti. Eks see ole vist teatud sorti sõltuvus küll jah, kui mõõdukatest doosidest elus olemise tundeks ei piisa.

Esimese maailma probleemid? Ei eita.

Nimelt seda tahtsingi öelda. Retsept pole siinkohal oluline ja täidab rohkem traditsioonide hoidmise rolli. Ehkki korp on väga hea, seda ma võin teile kinnitada. Ja mitte millegi vaba – kasutatagu siin kindlasti päris toorainet, rasvatud kohupiimad, hapukoored ja võid ei kära siin kuidagi moodi.

Muusika: Richard Hawley “Coles Corner”

Kohupiima-plaadikorp

Kohupiima-plaadikorp

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
6 muna
150 g suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1,2 kg kohupiima
250 g hapukoort

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab ilusa ühtlase taina, vajadusel lisa veidi jahu. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim, vanillisuhkur ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimatäidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Kohupiima-plaadikorp

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Rabarberi-vanillikreem

Viimase paari aasta jooksul on palju muutunud. Pealtnäha veidi vähem, koore all tunduvalt rohkem. Mõned muutused olid toredad, teised jälle mitte nii toredad. Osa muutusi toimus hoopis teistega, aga laine pühkis üle kõrvalseisjate eludegi. Kõik muutused ei toonud kaugeltki loodetud tulemust. Mõned muutused murdsid südame ja hävitasid usalduse tükiks ajaks, sest reetmisi on elus erinevaid ja kui armastuse reetmist saab ajaga andeks anda, siis olla reedetud inimesena on veel valusam.

Paar nädalat tagasi olin üle pika aja maal. Tulin saunast, südaöö ammu möödas. Üle tihedalt tähti täis taeva lendasid haned, metsa taga häälitsesid sookured. Üks neid hetki, kus elu paljastab oma suuruse ja ei jää muud üle, kui hardunult seista ning mõelda sellele, mis on päriselt oluline. Nendele väikestele suurtele asjadele. Nendele tavalistele imelistele inimestele. Kaunitele hetkedele ja kurbadele hetkedele ja sellele, et mõnikord on need üks ja sama.
Ja siis ma otsustasingi, et aitab. Olen pikka aega püüdnud mõnest inimesest aru saada ja pole mõistmisele palju lähemale jõudnud. Olen võtnud valge lipu ja kõndinud vastu rohkem kui poolele teele. Rohkemat ma teha ei saa, sest mina olen ainult pool kogu loost ja tangot rumbat tantsitakse teatavasti kahekesi. Mina maksin niikuinii teiste lolluste eest kõrgemat hinda.

Sel moel ennast ülemäärasest vastutustundest vabastanud, võis siirduda aktuaalsemate asjade juurde. Kuna pole mingit tarvidust ootama jääda, et keegi sulle lilli tooks, siis tuleb ise oma tomatid kasvatada. Rooma salat ja trobikond teisi salatilisi, lehtpeet, basiilik, rukola, värvilised porgandid ja seitset sorti tomatid on uhiuude kasvuhoonesse juba sisse kolinud, pommud, paar põnevat kurki ja erinevad tšillipiprad tuleneelajate tarvis kosuvad veel toas aknalaual. Ma olen üldiselt muidugi laisk inime, aga selles, et inimene istutades õnnelik on, pole küll mingit kahtlust. Nii et suurima rõõmuga käin oma taimi kaks korda päevas vaatamas ja on ainult aja pikendusjuhtme küsimus, mil nad hakkavad kasvama Mozarti saatel. Ma ütlen – õnne jaoks on vaja kasvuhoonet!

Rabarberid juuresoleval pildil olid siiski veel sügavkülmast.

Muusika: Lars Danielsson “Suffering”

Rabarberi-vanillikreem

Rabarberi-vanillikreem
(mugandatud: “Rabarberikoogid ja -magustoidud”)

2,5 dl piima
1 vanillikaun
2 muna
4 sl suhkrut
2 sl nisujahu
500 g rabarberit
2 dl vahukoort

Kuumuta kastrulis piim ja poolitatud vanillikaun keemiseni. Vahusta munad 2 sl suhkruga, lisa jahu ning sega ühtlaseks. Võta vanillikaun piimast välja ja kraabi seemned piimasse. Kalla munavaht pidevalt segades piima hulka. Tõsta segu pliidile ja kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Lase jahtuda.
Tükelda rabarberid ning keeda 2 sl suhkru ja vähese veega pehmeks. Lase jahtuda. Jäta 4 sl rabarberisegu alles, ülejäänu sega vanillikastme hulka. Sega juurde vahustatud koor. Jaga kreem nelja pokaali, tõsta igaühe peale 1 sl rabarberisegu ning sega õrnalt läbi.

Rabarberi-vanillikreem

Tort isamaale 2014

Armas rahvas, palju õnne vabariigi sünnipäeva puhul!

Muraka-pähklitort

Juuresolev tort on järjekordne näide sellest, et oma saatusest ei pääse. Veel täna hommikul polnud mul mingit ideed ega üleüldse kavatsust arvult kuuendal võistlusel Tort isamaale osaleda. Aga nagu öeldakse, inimene kavatseb, jumal naerab. Kell 11.45 ärkas inspiratsioon talveunest üles ja kell 15.18 tegin valmis tordist esimese pildi.

Tordipõhja retsept põhineb suures osas Adeline Tannbaumi 1933. a “Keedu- ja majapidamisjuhi” mannatordi retseptil, mandlikäbide eest ei võta ma samuti au enesele – minu meelest on see Martha Stewarti idee.
Küll aga võtan ma au endale tervik-kontseptsiooni eest. Eesti pindalast üle poole katab mets ning levinuim puuliik neis metsades on mänd, sestap loetagu see tort inspireerituks Eesti loodusest – metsadest ja rabadest. Nagu ikka olen öelnud- aeg-ajalt pean ma minema ära ja kuhu mujale kui loodusesse. Metsa, võssa, rappa, lombi äärde. See on minu tagala ja tasakaalustamise koht. Rabad meeldivad mulle eriti, nagu ka see pisike raba, kust eelmisel suvel korjatud murakatest on tehtud ka selles tordis sisalduv moos.
Ühtlasi tervitan selle tordiga oma venda. Ära siis unusta: lühikesed okkad – kuusk, pikkad okkad – mänd!

Muraka-pähklitort

Muraka-pähklitort

Põhi:
6 muna
200 g suhkrut
150 g mannat
100 g sarapuupähkleid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g murakamoosi
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 sl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks:
100 g hakitud sarapuupähkleid
100 g mandleid
200 g martsipani
toonimiseks matcha pulbrit

Muraka-pähklitort

Põhja jaoks vahusta munakollased suhkruga, lisa omavahel segatud manna, küpsetuspulber ja peenestatud pähklid. Sega ühtlaseks ning lisa kõvaks vahuks vahustatud munavalged. Vala tainas võiga määritud ja mannaga üle puistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase täielikult jahtuda ning lõika kolmeks kettaks.
Täidise jaoks vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning sega kohupiimaga.
Kaunistuste jaoks viiluta mandlid terava noaga, vormi martsipanist 5 käbi ning torka mandliviilud soomusteks. Ülejäänud martsipan tooni roheliseks, rulli lahti ning lõika sellest okkad.
Tõsta esimene koogiketas serveerimisalusele ning kata poole murakamoosiga. Tõsta peale teine ketas, kata ülejäänud moosiga ning poolega kohupiimatäidisest. Tõsta peale kolmas ketas ning kata tort pealt ja külgedelt ülejäänud kohupiimatäidisega. Kaunista pähklipuru ja martsipanist käbide ning okastega.

Muraka-pähklitort

Kes aga soovib “Keedu- ja majapidamisjuhi” järele algupärast mannatorti valmistada, siis selle retsept on järgmine:

Arve: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.

6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalge-vaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitud ja riivsaiaga riputatud vormi sees umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib tordi traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. 8 järele täita kui ka pealt ilustada. Viimaseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja sukaati kaunistamiseks.