Category Archives: minu lemmikud

Chili con carne 

Avastasin imestusega, et mul ei olegi siin rubriiki ‘liha’. Mis on veider. Sest ma ise olen omnivoor ja üleüldse tunnen ka ainult kaht (peaaegu) taimetoitlast. Ju ma siis ei ole leidnud põhjust lihatoitudest kirjutada, aga oma osa on siin kahtlemata asjaolul, et liharoogade valmistamisega ei ole ma nõnda suur sinasõber kui magusa kraamiga. Mehhiko algupäraga chilli con carne puhul muidugi puudub igasugune võimalus millegi untsu minekuks. See on üks positiivne joon. Teine peitub tšillis – lööb seest soojaks :). Mida on hädasti vaja, kui jalad külmetavad ja nina tilkuma tükib. Tšillipipar on üldse mu jaoks üks tore tooraine. Ma olen ilmsesti Majasoku sugulane, koduse kartuli kujuga (või kuidas see täpselt oligi) nina mul küll ei ole, Muinas-Julle ja müstikused muinasmaailmast on aga ilmselgelt ainult aja küsimus :P.

Traditsiooniliselt kasutati chilli con carne‘s tšillipipart, küüslauku, sibulat, vürtsköömneid ja veisehakkliha, tomatid, oad ja paprika on hilisem lisandus, sealjuures näib eriti tuline vaidlus käivat just selle üle, kas ube tuleks lisada või mitte. Retsepte on praegu leida mitmesuguseid, väiksemate või suuremate erinevustega, mina kasutan siinset retsepti (kui nii üldse võib öelda, sest see on kindlasti üks toite, mille puhul ma aineid ei kaalu ega mõõda), mille algupära on mulle teadmata. Kasutada võib värsket tšillikauna või tšillipulbrit või mõlemaid, oleneb maitse-eelistustest. Oad peaksid olema punased, aga valged ajavad ka põhimõtteliselt asja ära. Ja järgmisel päeval ülessoojendatult maitseb sama hästi.

Chili con carne

400 g hakkliha
2 sl õli
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 tšillikauna
(1 tl tšillipulbrit)
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
2 purki punaseid konservube

Pruunista hakitud sibul ja hakkliha õlis. Lisa viilutatud tšillikaunad, purustatud küüslauk, tomatikonserv ja tükeldatud paprika. Hauta madalal kuumusel umbes 30 minutit (pikem hautamine teeb asja ainult paremaks), lisa oad ning kuumuta veel 10 minutit.

Hiiglaslikud kaeraküpsised

Asi sai alguse Kohvipausist. (Ei, ma ei ole nakatud suurtähe epideemiasse, mis levib tunduvalt jõudsamalt kui seagripp ja filoloogi minus hulluks ajab. Eestikeelsetes pealkirjades läbiva suurtähe kasutamine on äärmiselt kole, aga isegi veel hullem on komme keset lauset suvalisi sõnu suure tähega kirjutada, nagu need oleks nimed. Nädalapäevad, riigipühad, üldnimetused, toidud, varsti on sidesõnad ka suure algustähega.) – nojah hälbisin jälle oma jutuga teelt. Ühesõnaga – Kohvipaus, sellenimeline koht asub Tartus Küütri ja Rüütli tänava nurgal ja aeg-ajalt ostan sealt endale lõuna ajal jogurtit või wrap’i. Ühel päeval nägin seal ütlemata lahedaid suuri küpsiseid, nii 10-sentimeetrise läbimõõduga, 8 krooni tükk. Ostsin, proovisin, leidsin loomulikult, et pole päris see ja et tuleb ise teha. Pidid ilmtingimata olema kaeraküpsised, aga mitte kaerahelvestega. Sobiva alusretsepti leidsin Crème brûlée blogist, kohendasin ja täiendasin natuke. Tulemus sai äraütlemata maitsev, need on nüüd mu uued lemmikküpsised, kerged ja krõbedad. Sobiv läbimõõt oleks minu meelest nii 12 cm, pildil olevad on pisut väiksemad, sest pidid kohanduma karbi mõõtudega (jube, kuidas elu mõnikord raamidesse surub, kas pole? :P). Üteldagu mulle, miks peaks üks küpsis ilmtingimata pisike olema. Ei pea ju. Palju mõnusam on niisugune toekas tükk, millest närvuma isuga inimestele (ma ise küll selliseid ei tunne :)) tassi kohvi juurde kõhutäiteks piisabki.

Hiiglaslikud kaeraküpsised
(mugandatud: Crème brûlée toidublogi)

90 g võid
2 muna
100 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut või 2 sl rummi
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
75 g sarapuupähkleid
75 g (valget) šokolaadi
(rosinaid)

Haki pähklid ja šokolaad (mitte väga peenelt), kasutada võib nii valget, tumedat kui piimašokolaadi. Sega kõik kuivad ained omavahel. Lisa sulatatud või ja lahti klopitud munad (ja rumm, kui seda kasutad) ning sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ja vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused 10-12 sentimeetrise läbimõõduga kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus kuldpruuniks ja krõbedaks (8-10 minutit). Lase jahtuda. Säilita pooleldi avatud kaanega karbis (aga ma hoiatan – ei säili! ;)).

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Eile lõpetasin kohustuslikud asjatoimetused juba pool kümme õhtul, lust ja lillepidu, muidugi tundus pärast seda ilmtingimata vajalik olevat veel midagi süüa teha.  Leivataina hapnema panekust ei piisanud, hapu- ja vahukoor külmkapis viitasid ilmselgelt vanale heale hapukoorepudingile raamatust “100 magustoitu” (mida süües ei ole mitte keegi ära arvanud, et see hapukoorest tehtud on). Originaalis asja juurde käiv kaste kuivatatud aprikoosidest ja valgest veinist ei tundunud situatsiooni silmas pidades piisavalt apetiitne. Veini asemel hakkas mu mõtetes sädelema hoopis vahuvein ja aprikooside asemel võtsid kuju jõhvikad. Nu mõeldud-tehtud ja puding külmkappi topitud, läksin magama, murdes pead raskete probleemide üle :P, mis kell peaks ärkama, et jõuaks enne tööle minekut (orjapidamine, ma ütlen!) leiva kerkima panna ja kas ma jõuan töölt tagasi ja turult jõhvikaid tuua enne, kui leib vormist välja ronib. Ja jõudsingi. Jõhvikaid püreerida õnnestus mul miskipärast nõnda, et pool kööki oli punaseid pritsmeid täis. Veri, ei mingit kahtlust, oleks öelnud Kalle Blomkvist.
Noh, ei ole häda kedagi, ainult nädal veel ja siis ongi vaba päev ja varsti jõulud. Külmkapi uksele riputatud katsetamist vajavate roogade nimekiri (ma saavutan nimekirjade koostamises varsti Punase Kääbuse triloogia Arnold Rimmeri taseme – et kogu vähene aeg kulub graafikute koostamisele ja asjade praktiliseks rakendamiseks ei jää midagi üle :D) annab märku tulevikuperspektiivist – et jõulude ajal tuleb toituda ainult kookidest ;).

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Puding:
500 g hapukoort
2 dl vahukoort
1 sidruni mahl
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 tl želatiini

Kaste:
300 g jõhvikaid
suhkrut maitse järgi
3 spl vahuveini

Sega hapukoor suhkru, vanillisuhkru ja sidrunimahlaga. Sega juurde külmas vees paisutatud ja kuumaveevannil sulatatud želatiin. Vahusta vahukoor pehmeks vahuks ning lisa tarduma hakkavale hapukooresegule. Pane vähemalt neljaks tunniks või üleöö külmkappi.
Kastme jaoks püreeri jõhvikad suhkruga ja suru saadud püree läbi tiheda sõela. Enne serveerimist sega juurde vahuvein (ettevaatlikult, muidu kaovad kõik mullid). Tõsta kaste lusikaga hapukooresegu peale.

Kaneelisaiad, need klassikalised

Ärkate ühel keskmiselt ebatavalisel esmaspäeva hommikul. Tuletate endale meelde, et tõusmisega ei ole kiiret. Teil on vaba päev nimelt, esimene üle mitme nädala. Tõmbate kardinad eest ja leiate, et lõvilõuad ja päevalilled teie rõdukastides ning alles õitsevad roosid all aias  on kaetud… lumega, lörtsisegusega küll, aga siiski vastuvaidlematult lumega. Rõdulaua alla lindude toiduks asetatud päevalilleõisikute ümber arendavad vilgast tegevust tihased. Oktoobrikuust on hoobilt saanud peaaegu detsember.

Seesama, mis nõuab valdavalt talviseid aksessuaare – kaminatuld hämarduvas õhtus, head seltskonda, vürtsikat hõõgveini, ahjust tulnud kaneelisaia (niisugust, nagu küpsetas vanaema – pehme ja koheva taina ning nii rohke kaneelitäidisega, et isegi Karlssonil poleks millegi üle nuriseda)  ja fado-laulu või mahedat instrumentaaldžässi.

Minu meelest on kaneelisaiade (nagu igasuguste pärmitainast küpsetiste) puhul õnnestumise eelduseks piisav aeg. Kui hakata pärmitainast kiirustades tegema, siis ei ole head nahka loota. Tuleks võtta kohe täitsa vabalt, lasta rahulikult kerkida nii tainal kui valmis vormitud saiadel ja üleüldse toimugu kogu tegevus äärmiselt mõõdukas tempos. Minusuguse jaoks, kel enamasti vähemalt 3-5 erinevat tegevust korraga käsil, on see juba iseenesest paras väljakutse :P.

Kaneelisaiad (~ 30 tükki)

Tainas:
50 g presspärmi
5 dl sooja piima
1 dl suhkrut
(1 muna)
14-16 dl nisujahu
150 g toasooja võid
1 tl soola

Täidis:
100 g võid
6 spl suhkrut
4 tl kaneeli

Peale:
1 muna määrimiseks
pärlsuhkrut

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, (toasoe muna), sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur. Keera tainas pikemast servast alates rulli ja lõika juppideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning lase kinni kaetult pool tundi kerkida. Määri munaga, puista peale pärlsuhkrut ning küpseta 225-kraadises ahjus 13-15 minutit.