Category Archives: minu lemmikud

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Eile lõpetasin kohustuslikud asjatoimetused juba pool kümme õhtul, lust ja lillepidu, muidugi tundus pärast seda ilmtingimata vajalik olevat veel midagi süüa teha.  Leivataina hapnema panekust ei piisanud, hapu- ja vahukoor külmkapis viitasid ilmselgelt vanale heale hapukoorepudingile raamatust “100 magustoitu” (mida süües ei ole mitte keegi ära arvanud, et see hapukoorest tehtud on). Originaalis asja juurde käiv kaste kuivatatud aprikoosidest ja valgest veinist ei tundunud situatsiooni silmas pidades piisavalt apetiitne. Veini asemel hakkas mu mõtetes sädelema hoopis vahuvein ja aprikooside asemel võtsid kuju jõhvikad. Nu mõeldud-tehtud ja puding külmkappi topitud, läksin magama, murdes pead raskete probleemide üle :P, mis kell peaks ärkama, et jõuaks enne tööle minekut (orjapidamine, ma ütlen!) leiva kerkima panna ja kas ma jõuan töölt tagasi ja turult jõhvikaid tuua enne, kui leib vormist välja ronib. Ja jõudsingi. Jõhvikaid püreerida õnnestus mul miskipärast nõnda, et pool kööki oli punaseid pritsmeid täis. Veri, ei mingit kahtlust, oleks öelnud Kalle Blomkvist.
Noh, ei ole häda kedagi, ainult nädal veel ja siis ongi vaba päev ja varsti jõulud. Külmkapi uksele riputatud katsetamist vajavate roogade nimekiri (ma saavutan nimekirjade koostamises varsti Punase Kääbuse triloogia Arnold Rimmeri taseme – et kogu vähene aeg kulub graafikute koostamisele ja asjade praktiliseks rakendamiseks ei jää midagi üle :D) annab märku tulevikuperspektiivist – et jõulude ajal tuleb toituda ainult kookidest ;).

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Puding:
500 g hapukoort
2 dl vahukoort
1 sidruni mahl
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 tl želatiini

Kaste:
300 g jõhvikaid
suhkrut maitse järgi
3 spl vahuveini

Sega hapukoor suhkru, vanillisuhkru ja sidrunimahlaga. Sega juurde külmas vees paisutatud ja kuumaveevannil sulatatud želatiin. Vahusta vahukoor pehmeks vahuks ning lisa tarduma hakkavale hapukooresegule. Pane vähemalt neljaks tunniks või üleöö külmkappi.
Kastme jaoks püreeri jõhvikad suhkruga ja suru saadud püree läbi tiheda sõela. Enne serveerimist sega juurde vahuvein (ettevaatlikult, muidu kaovad kõik mullid). Tõsta kaste lusikaga hapukooresegu peale.

Kaneelisaiad, need klassikalised

Ärkate ühel keskmiselt ebatavalisel esmaspäeva hommikul. Tuletate endale meelde, et tõusmisega ei ole kiiret. Teil on vaba päev nimelt, esimene üle mitme nädala. Tõmbate kardinad eest ja leiate, et lõvilõuad ja päevalilled teie rõdukastides ning alles õitsevad roosid all aias  on kaetud… lumega, lörtsisegusega küll, aga siiski vastuvaidlematult lumega. Rõdulaua alla lindude toiduks asetatud päevalilleõisikute ümber arendavad vilgast tegevust tihased. Oktoobrikuust on hoobilt saanud peaaegu detsember.

Seesama, mis nõuab valdavalt talviseid aksessuaare – kaminatuld hämarduvas õhtus, head seltskonda, vürtsikat hõõgveini, ahjust tulnud kaneelisaia (niisugust, nagu küpsetas vanaema – pehme ja koheva taina ning nii rohke kaneelitäidisega, et isegi Karlssonil poleks millegi üle nuriseda)  ja fado-laulu või mahedat instrumentaaldžässi.

Minu meelest on kaneelisaiade (nagu igasuguste pärmitainast küpsetiste) puhul õnnestumise eelduseks piisav aeg. Kui hakata pärmitainast kiirustades tegema, siis ei ole head nahka loota. Tuleks võtta kohe täitsa vabalt, lasta rahulikult kerkida nii tainal kui valmis vormitud saiadel ja üleüldse toimugu kogu tegevus äärmiselt mõõdukas tempos. Minusuguse jaoks, kel enamasti vähemalt 3-5 erinevat tegevust korraga käsil, on see juba iseenesest paras väljakutse :P.

Kaneelisaiad (~ 30 tükki)

Tainas:
50 g presspärmi
5 dl sooja piima
1 dl suhkrut
(1 muna)
14-16 dl nisujahu
150 g toasooja võid
1 tl soola

Täidis:
100 g võid
6 spl suhkrut
4 tl kaneeli

Peale:
1 muna määrimiseks
pärlsuhkrut

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, (toasoe muna), sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur. Keera tainas pikemast servast alates rulli ja lõika juppideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning lase kinni kaetult pool tundi kerkida. Määri munaga, puista peale pärlsuhkrut ning küpseta 225-kraadises ahjus 13-15 minutit.

Suitsulõhepasta

Varasuved veel enne kalendrisuve saabumist kulgevad alati grillimise tähe all. Kevadeti ei jaksa ära oodata, millal ilm nii soojaks läheb, et saaks ühe korraliku lihatüki, kanakoivad, kala või köögiviljad grillile laotada. Kui lõpuks õige aeg käes on (või mõnel juhul natuke varem), tegeleb lõhna järgi otsustades grillimisega (mõnel puhul ka pigem kärsatamise või kõrvetamisega) pool linna. Ja see kõik lõpeb sellega, et hiljemalt peale jaanipäeva kaotab igasugune grillitud kraam minu jaoks oma külgetõmbe (et augustikuus jälle lagedale ilmuda). Siis tahaks piima-köögiviljasuppi (mis kujutab endast mõne inimese jaoks kulinaarset õudusunenägu, aga minu jaoks ei ole õiget  suve ilma selle supita). Või mõnd lihtsamast lihtsamat pastarooga, mis on kerge valmistada ja kerge konsumeerida. Näiteks suitsulõhega.

Suitsulõhepasta (kahele)

1 sibul
oliiviõli
1,5 dl 10% või 35% koort
250 g värsket pastat
150 g kuumsuitsulõhet
1 dl valget veini
soola
pipart
basiilikut

Koori ja haki sibul ning kuumuta seda paksupõhjalises potis mõni minut. Vala hulka vein ja lase selle mõni minut keeda, lisa koor. Mõne minuti pärast lisa ka lõhetükid, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta veel natuke. Keeda pasta rohkes vees (liiter vett 100 g pasta kohta), nõruta sõelal, pane tagasi potti ja vala peale kaste. Sega läbi, tõsta taldrikutele, purusta veskist pipart peale ja kaunista basiilikulehtedega. Juurde võta jahedat valget veini ja naudi terrassil suveõhtut.

Rabarberi-kohupiimakook

See kook jääb mulle vist igavesti seostuma puude istutamisega. Asi sai alguse eelmisel kevadel, kui enamik usinaid kodanikke prügi koristas, meie aga oma väikese, kuid tubli seltskonnaga SS eestvedamisel metsa istutasime. Peaaegu hektarisest lageraielangist sai tulevane kuusemets ja istutajate seltskond premeeris ennast seljanka, grill-liha, kaneelisaiade, vahuveini ja rabarberi-kohupiimakoogiga.  Kook sai nõnda hea, et kogu eelmine kevad kulgeski selle tähe all. Ei saanud siis selgi kevadel tegemata jätta (nii et ei maksa päris tõe pähe võtta mu juttu, et ma ühtegi kooki kaks korda ei tee). Nendest kogustest tuleb korralik plaaditäis kooki – aga ei maksa väiksemate kogustega mässama hakata, esiteks süüakse kõik niikuinii ära 😀 ja teiseks on suurema koogi puhul suhteline vaevanägemise hulk pisut väiksem :P. Maitseb paremini jahtunult, veel parem järgmisel päeval (kui te juhtumisi kannatate nii kaua oodata – kannatamise ja kaua elamise seostele ei maksaks minu meelest küll liialt lootma jääda :P). Retsept veidi mugandatuna raamatust “Rabarberikoogid ja -magustoidud”.

Rabarberi-kohupiimakook

Põhi:
175 g võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
5 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
1 sl vett

Rabarberikate:
700 g rabarbereid
0,5 dl vett
0,5 dl suhkrut

Kohupiimatäidis:
500 g kohupiima
250 g hapukoort
3 muna
1 munavalge
1 sl vanillisuhkrut
2 dl suhkrut
0,5 dl kartulijahu
0,5 dl rabarberimahla

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa vahustamist jätkates munakollane. Sega kuivained omavahel ja lisa vahule. Pane kolmandik tainast kõrvale. Sega ülejäänu hulka 1 sl vett ning kata küpsetuspaberiga kaetud plaat saadud tainaga.
Puhasta rabarberid, tükelda, pane kastrulisse koos vähese vee ja suhkruga. Kuumuta keemiseni, tõsta pliidilt kõrvale ja jäta 15 minutiks kaane alla seisma. Kata tainas nõrutatud rabarberiga (0,5 dl vedelikku hoia täidise jaoks).
Vahusta munakollased suhkrutega. Sega hulka kohupiimapasta koos hapukoore ja kartulijahuga. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega koos jahtunud rabarberimahlaga vahu hulka. Vala täidis rabarberitele ja pudista ülejäänud tainas peale. Küpseta 175 kraadi juures 50-60 minutit. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi koos sõpradega pärast metsa istutamist :).

Mustika-klimbisupp

Sellel supil on lapsepõlve maitse. Iga kord, kui teen mustika-klimbisuppi, meenuvad lapsepõlve pikad suved maal, kodulähedane marjamets, tõrvapapist katusega onn, mida vennaga sinna ehitasime, mustikatest sinetav metsaalune, mustikamahlane suu ja kannatamatu ootamine, et marjakorv lõpuks ometi täis saaks ning ema või vanaema saaks hakata mustikasuppi tegema. Minu ema õppis selle supi tegemise oma emalt, mina jälle oma emalt ja ma loodan, et ka minu lapsed hakkavad seda  suppi armastama. Millegipärast on mul tunne, et sellest (nagu ka näiteks kaerakilest) on võimalik lugu pidama hakata ainult siis, kui ollakse sellega lapsepõlvest peale harjunud. Ma ei tea, kas ma teangi mustika-klimbisuppi armastavat kedagi, kelle esimene kokkupuude sellega on olnud alles täiskasvanuna.

Retsepti kirjutada on raske, sest ma ei ole kunagi ühegi aine kogust kaalunud ega mõõtnud, aga ma üritan siiski.

Mustikasupp

Mustika-klimbisupp

500 g (külmutatud) mustikaid
maitse järgi suhkrut
sõstraid või muid hapusid marju

Klimbitainas:
2 muna
piima
jahu
maitseks soola

Kuumuta vesi ning pane keevasse vette värsked või sügavkülmutatud mustikad (edukalt sobib ka mustikamoos või -kompott) ning lisa natuke sõstraid, tikreid vm marju, mis haput maitset juurde annaksid, kuna mustikad üksi on mahedad. Keeda umbes 5 minutit, lisa maitse järgi suhkrut. Valmista klimbitainas 2 munast, piimast ja jahust, lisa maitseks ka pisut soola. Tõsta klimbid supisse ja keeda, kuni tõusevad pinnale. Supp sobib söömiseks nii soojalt kui jahtunult.

Supp peaks olema Läti algupäraga, seal aga keedetakse klimbid eraldi ning vedelik paksendatakse tärklisega, seetõttu julgen seda versiooni nimetada ehtsaks Eesti maitseks :).

Mustikasupp

Prantsuse sibulasupp

Mul on kolm klassikalist supilemmikut – hapukapsa- ja kana-klimbisupi kõrval kindlasti prantsuse sibulasupp. Nõuab küll natuke aega ja kannatust, aga on vaeva väärt igatahes. Ühel külmal talvepäeval pole  sageli midagi paremat, kui torgata lusikas läbi krõbeda juustukaane tulikuuma sibulasuppi. Ühtaegu magus, hapu ja vürtsikas ning mõnusalt toitev. Ja minu kogemuste kohaselt on see ainus supp, mille puhul meesterahvad on nõus möönma, et pelgalt (ilma lihata) supist võib kõhutäiteks piisata. 🙂

Mina teen suppi järgeva retsepti järgi, põhimõtteliselt sama, mis on ilmunud ajakirjas Köök 2006. aasta mainumbris.

Prantsuse sibulasupp

Prantsuse sibulasupp

50 g võid
5-6 suurt sibulat
2 küüslauguküünt
soola
musta pipart
suhkrut
1 l vasika- või köögiviljapuljongit
2 dl kuiva valget veini
saia
riivitud Gruyere’i juustu

Lõika sibulad ja küüslauk hästi õhukesteks viiludeks. Sulata potis või ja hauta sibul pehmeks. Selleks kulub väga madalal kuumusel vähemalt 30 minutit. Jälgi, et sibul ei hakkaks põhja ega läheks kõrbema. Sega aeg-ajalt. Lisa sool, pisut suhkrut ja pipar ning hauta edasi, kuni sibulamass on läbinisti pehme ja klaasjas. Lisa valge vein ja lase natuke keeda, seejärel lisa puljong ning lase supil uuesti keema tõusta. Tõsta kuumakindlatesse kaussidesse, kata kergelt kuivanud saiaviilu(de)ga ja heldekäelise koguse riivitud juustuga. Kuumuta ahjus grillelemendi all, kuni juust sulab ja muutub pruunikaks. Söömise alustamisega tasub olla ettevaatlik, kuna supp jahtub väga kaua.

Prantsuse sibulasupp