Category Archives: mitte ainult toidust

Kõik vastused on õiged

Üksi sammun vastu lumele.

Suusad kaenlas.

Poolel teel saime kokku. No tähendab, tegelikult lumi jõudis ikka enne kohale ja suusahooaeg sai avatud 23. novembril. Head see küll ei tõota.
Ma püüdsin, ausõna. Mitu päeva. Lugesin nimelt iseenesest päris leidlikku ütlust: et kui keeldute lumest rõõmu tundmast, siis on teil lihtsalt vähem rõõmu, aga ikkagi sama kogus lund. Mõtlesin siis, et võtan õige temast eeskuju:

Aga siis hakkas külm. Ja ilmnes, et eelmisel aastal kahjustada saanud varvas on nüüd jõle külmatundlik. Ja nii edasi. Nii et praeguseks hetkeks ma olen siiski jõudnud tõdemuseni, et see kolme nädala pärast algav talv on praeguseks juba täiesti piisavalt kestnud.
Pealegi jäin eile haigeks ka veel.

Jalutasin ühe lõuna ajal niisama suurema sihita ringi. Tuul tantsitas turulettide vahel hõredat lumesadu ja ainult üks müüja külmetas oma kapsakuhja taga. Päevavalgus põgeneb, kogu elu pöördub igas mõttes sissepoole.

Linnast välja sõites mõtlesin ka taas, kuidas maailm kokku tõmbub.
Kesklinnas on tuled, värvid, Riia mäest alla voolav katkematu autode jõgi – sel ainsamal suurel ristmikul on korraks suurlinnatunne.
Äärelinnas tuled tuhmuvad, linnapiirist kaugemal jäävad alles vaid vastusõitjate esituled. Kuni lõpuks lükkavad üksnes su enda auto tuled lumiste metsade vahele sisse tühja tee ning su maailm aheneb vaid selleks plekk-kastiks, mis eraldab sind ööst.

Järgmisel päeval läksin oma metsaringile jooksma. Natuke alla kaheteistkümne kilomeetri valges vaikuses, mis sulatab endasse kõik hääled ja värvid. Üks metskits kõnnib kartuseta mu ees üle tee, aga muidu pole maailmas peale minu enam ühtki elusolendit.
Kodus oli ahi vahepeal toa soojaks kütnud ja hiljem, kui mu ahjuköögiviljad olid juba pisut… ee.. ülemäära well done, algas Klassikaraadios ülekanne rahvusmeeskoori kontserdilt.
Galina Grigorjeva “Palve” tšellole ja meeskoorile saatis mind veel uneski. Mõjuv, väga mõjuv. Kuulake ise, leidsin ühe vanema salvestuse. Selles slaavi kirikulaulu traditsiooni põimimises minimalistliku väljenduslaadiga on midagi erakordselt lummavat, isegi hüpnootilist.

Ja siis ma lähen ja küsin inimestelt igasuguseid küsimusi, nagu näiteks: kas te armastate Brahmsi?
Inimesed kahtlustavad kohe mingit peent haneks tõmbamist. Arvavad, et mul on mingisugune hämar tagamõte. Küsivad ettevaatlikult vastu, milline on õige vastus. Aga mind lihtsalt huvitab. Ja mulle meeldivad need hetked, kui selgub, et ajas ja ruumis on olnud otseteed ning kaks inimest kogenud, tundnud, näinud, lugenud, mõelnud sarnaselt.
Jagada kilde oma elust, koguda kilde teistest eludest, aga mitte veristades sõrmi nende teravate servade vastu, vaid sobitades neist kokku mosaiiki.
Nii et ei, ei ole haneks tõmbamist, tagamõtet ega valesid vastuseid. Kõik vastused on õiged, lihtsalt mul on mosaiigist mitu värvi puudus, muud midagi.
See ongi see, mis minu jaoks loeb, pakub väikesi tähendusrikkaid hetki. Väikesi. Sest suured asjad ja suured tähendused on liiga tõsised, liiga pretensioonikad.
Ja mingisuguse teise nurga alt on see ka koosloomine, koosmõtlemine, mis tekitab selle isesuguse energia, millest mu hing saab toitu ja pidet.

Mitu jauramisteemat oli iseenesest ka, aga ilmnes, et ma tegelikult parajasti ei viitsi. Või kui, siis ainult et – Kiir mõisavalitseja! Kiir kuningas! – Räpp parim Eesti autori ilukirjandusteos (Rahva Raamatu konkursist on siis jutt). Ma. Ei. Suuda.
Samas, eks ma ole ka vanast peast leebeks muutunud ja küllap viib ettevaatlikust tõdemusest, et jah, äkki eelnimetet nähtus on siiski millekski hea, ainult üks samm edasi juba krt-teab-kuhu. See on muidugi nali, minu poolest võivad Räpp ja Kivisilla koos päikeseloojangu poole kepselda, ilmtingimata kollased kummikud jalas ja punasetäpilistes tassides vältimatu piparmünditee.
(Kas ma võlgnen nüüd jälle mingi lahtiütluse selle kohta, et ma ei halvusta mitte kuidagi inimesi, kes neid loevad? Otsustasin, et ei võlgne, sest mu jutu mõte on selgesti ikkagi milleski muus.)

Ühesõnaga. Ainus punkt nimekirjas asjade kohta, mille olen lubanud enne aasta lõppu ära teha, on ka täidetud.
Mis siin siis muud ikka enam.

Hakkame otsi kokku tõmbama.

Muusika: HAEVN “Other Side of the Sea”

Vastu lumele

Kuu algus

Õnnelikud jätkud on need, mida tuleks uskuda.

No mõistagi juhul, kui tegemist ei ole käesoleva aasta jätkumisega. Seesinatne võiks küll juba praegu astuma hakata, sest rohkem nõmedaid üllatusi ei ole tarvis. Muidu ma küsin kogu raha tagasi.

Puhkuse ajal (millal see veel oli?) loobusin lõunasest kohvijoomisest. Nüüdseks olen selle asendanud… hommikuse konjakijoomisega lõunase kohvijoomisega.

Koostasin töökuulutust. Aju läks kohe autopiloodile ja asus jampsima säravatest silmadest ja võimalusest panustada valdkonna arengusse. Võtsin ennast kokku ja kirjutasin inimkeelsema jutu, nüüd kandideeriks või ise.

Mõned muusikapalad teevad nii kurvaks, nii kurvaks ja õige natuke rõõmsaks ka ja siis tuleb jälle meelde, et jaapanlased parandasid katkisi asju kullaliimiga, mis on märksa mõistlikum kui meie komme mõrasid iga hinna eest varjata.

Kehastusin kretiiniks ja üritasin kaubamajaga möliseda nende kulinaariatoodete kontseptsiooni teemal. Nad ei pidanud seda isegi reageerimisvääriliseks.
Aga no tõepoolest. Tundub, et seal pole midagi kuuldud taimse toidu osakaalu suurendamise kampaaniatest, ei veganitest, ei taimetoitlastest jne, vaid kõik nende poolt pakutav on lihtsalt üks meeletu kogus loomseid rasvu.
Ma ei ole taimetoitlane (vähemalt veel mitte, aga perspektiivina ma seda ei välista). Ma ei väldi rasvu. Ma ei loe kaloreid. Aga see rasvakogus, mis kaubamajas vastu vaatab, on isegi mulle liig. Ühel päeval lugesin kiusu pärast kokku, et soojaletis oli neliteist erinevat grillitud, praetud, küpsetatud, rasvas ujuvat, paneeritud või juustukattega lihatoodet, lisaks grillitud lõhe ja ainsa lihavaba valikuna juustu- ja tatratäidisega paprika (juustu rasvaprotsent 40).
Valmistoitude hulgas sisaldab enamik roogi sealiha, peekonit, vorsti, soolaliha, salaamit ja/või on üle kallatud vahukoore- või juustukastmega. Mind täitsa huvitab nende toitude kalorsus, sest isegi ürdiköögiviljade karbi põhja jäi pärast mingi tahkunud rasvakiht, mida ka nõudepesuvahendiga oli keeruline maha saada.
Valmis pakendatud päevapraed koosnevad enamasti kahest kõhnast supilusikatäiest salatist/taimsest, samas kui kartulit/riisi/tatart vms võiks vabalt olla poole vähem. (Ja ma ei ole lõunaks-sada-grammi-toorsalatit-tüüp, vaadake, ma tegelen vastupidavusaladega ja söön kordades rohkem, kui te mind nähes arvata võite. ) Lisaks julgen arvata, et ilmselt koosneb nende peamine klientuur siiski pigem kontoriinimestest kui füüsilise töö tegijatest.
Ja kui keegi nüüd tahaks öelda, et üks korralik inimene teeb ise süüa ja võtab tööle kaasa, ja et valmistoit ei saagi tervislik olla, siis ma küsiks vastu, et miks ei saa.
Räntimise lõpp.

Leidsin detsembris eesootavaks maskiballiks kõike ümberringi toimuvat arvesse võttes täiesti sobivaid reaktsioone väljendava aksessuaari.

Lugemisvirnas on kaheksateist raamatut.

Koostasin nimekirja asjadest, mille peaks enne aasta lõppu ära tegema. Aga liigseid riske ei maksa mõistagi võtta. Sellepärast on nimekirjas üks punkt.

Sündis uus kulinaarne leiutis – leota pisut tahkeks tõmbunud juuretisesaiaviile muna-piimasegus, puista üle suhkru-kaneeliseguga, küpseta ahjus, kuni tundub olevat valmis (= ei ole veel söestunud), kuhja veel soojadele saiadele peale kreeka jogurtit ja pohlamoosi (erilised pursuid kasutavad murakamoosi). Mmmõnus. Pmst vaesed rüütlid, aga mitte nii rasvased.

Tegin ära suurema osa aia- ja kasvuhoonetöödest, pärast köhisin kolm päeva mullatolmu.

Kasvatasin mitu nädalat iseloomu ja otsustasin siis, et aitab küll. Kunagi hiljem täpsemalt. Võib-olla.

Polaaröö on alanud, aga praegu veel meeldib mulle nendel hämarduvatel tänavatel jooksmas käia. See aeg valguse ja pimeduse vahel. Õhtuses õhus on hingata kerge (mis on tore) ja jooksud lähevad aina pikemaks ja niiske tuul tuuseldab juuksed lokki (mis ei ole nii tore) ja võimatu on mitte sisimas naerda, kui jooksed ABBA “Chiquitita” rütmis.
Aga mõnikord hakkab sammude taktis mõttes kaasa kajama üks teistsuguse meeleoluga laulurida.

Üksi sammun vastu lumele.

Muusika: Antonio Vivaldi – viiulikontsert B-duur, RV 583, II Andante

Kuu lõpp

Lõppudele lootmata

Sügis ei tule veel.

Tuli muidugi ja ega ma tegelikult ei kipu ammu enam aastaaegadega võitlust pidama.
Värvivahetus on alanud. Need, kellel tiivad, on asunud teele ja piki Linnuteed taevasse vahivad need, kellel pole. Tähed vilguvad vastu, ilusad, kauged ja külmad ja ükskõiksed.

Vähe olen septembris mõtteid kirja pannud, vähe. Mõelnud muidugi, aga poolikutest mõtetest tervete lausete moodustamiseks piisavalt aega võtnud mitte.

Kütsin ahju. Tulealustuseks võetud ajalehest loen: kuulujutte loeb Ülle Kaljuste. Mõte liipab ka hetk hiljem kohale: misasja, kuulujutte? Kuuldejutte oli tegelikult. Järjejuttudeks nimetati neid vanasti.
Ostsin poest kapsa. Kodus loen sildilt: varajane praekapsas. Ääh? Peakapsas oli muidugi, aga eks põhimõtteliselt oleks selle ka varajaseks praekapsaks saanud konverteerida.

Veetsin vahepeal nädala vedeltoidul ja pidasin kaks nädalat trennipausi (tegelikult oli kümme päeva, aga ärge mu arstile öelge, äkki ta arvab, et kümme päeva ei ole piisavalt kaks nädalat). Sain nimelt varasema aja operatsioonile, mis pidi olema detsembris.
No tore on, aga luusiirdamine muidu ikkagi ei ole sedasorti protseduur, mida ma ilmtingimata korrata sooviks (ehkki ega seda välistada ei saa) – see käis umbes nõnda, et asfaldipuuri või mingi ekvivalentse instrumentaariumiga eemaldati alalõuast tükk luud ja seejärel läks kasutusse akutrell, mille abil kinnitati nimetet luutükk kahe kruviga ülalõualuusse. Mis siin keerulist olla saab (ei, ma usun, et kirurgi jaoks oligi jumalast rutiinne protseduur). Meenub, kuis lapsepõlves, kui ma ei tahtnud hambaarsti juurde minna, oli vend valmis lahkelt ise mu hammast tsemendiga parandama. Nojah. Aga. Teine neist kruvidest olla liiga kergelt sisse läinud, nii et nähtavasti on mul lõualuu asemel Šveitsi juust. Ühesõnaga – ega see asi ilmselt ei lõpe.

Lisaks – leidsin mingi päev sahtlist karbi allergiaravimiga. Jäin mõtisklema, millal ja miks mul seda üldse tarvis läks ja mis ma nüüd selle tarbetu ravumiga peale hakkan.
Mis te arvate, kas universum kuulis?
Loomulikult, niisugustes küsimustes on tal kogu aeg kõrvad pikal, kui aga küsid armastust, tähendust, mõistmist ja rõõmu, mingit kergust, mingit märkamist, midagi hingele, võid oma soove võimalikult täpseks timmides hääle kähedaks kulutada, universum on kurt kui känd, sest ei-ei, niisuguste soovide täitumine ei saa ju ometi kuidagi olla sinu kõrgemaks hüvanguks.
Aga vaat näiteks lõualuutsüst, selle tõttu esihambast ilma jäämine, implantaadi jaoks luusiirdamise vajamine ja viimaseks tarviliku antibiootikumikuuri tõttu jäleda allergiahoo saamine, rääkimata selle kõigega kaasnevast rahakulust – neid kogemusi on sul loomulikult ilmtingimata tarvis.
Mai tea, mulle tundub siiski, et see on siin universum, kes on täiesti võimetu kogemustest õppima, mitte mina, muidu ta oleks juba ammu aru saanud, et minu puhul töötab präänik oluliselt paremini kui piits. Ma olen täiesti tüüpiline kiida-lolli-loll-hüppab-persoon. Seevastu, kui öelda mulle, et vähe hüppad ja valesti hüppad, ei tekita see minus ma-veel-teile-näitan-reaktsiooni, vaid üldiselt üksnes minge-ise-ka-p..sse-reaktsiooni.

See-eest ühel kuualguse rattasõitudest ma sain äkki aru! Äh, tuhkagi ma sain. Sellised eksklamatiivsed hüüatused saavad oma tähendused retrospektiivselt ning jämedasse kirja vormindatakse nad ka tagantjärele.
Ent sellegipoolest, vihmapilve eest põgenedes sõitsin tol päeval vikerkaare poole ja seal vilksatas mu eest läbi see sõnastamatu väike rõõmus ja lootusrikas kindlus teadmisest, et küllap kõik kuidagimoodi ikka laabub.

Samal teemal jätkates – loen Pautsi Praha-raamatut. Ja ma ei saa lahti tundest, et sarnaselt teiste samalaadsetega on kõik need suured tähendused ja hetkede elumuutev pöördelisus sinna hiljem külge poogitud. Sest see pole mitte esimene raamat, kus inimene on vaimse ja füüsilise murdumise piiril, sõidab siis mõnda teise paika, saab seal mingi argipoeetilise ilmutuse osaliseks ning kõik tema valud ja vaevad on hoobilt kadunud.
(Õigluse huvides tuleb kaaluda ka võimalust, et võib-olla olen ma lihtsalt kade. Sest mul pole kunagi õnnestunud enda eest põgeneda ning mitte ükski ilmutuslik hetk pole mind teiseks inimeseks teinud.)
Ei usu ma neisse äkilistesse muutumistesse, minu meelest on need esiteks kirjanduslikud liialdused (mitte et ma ise neid võtteid kasutanud poleks, eks ma ole ju hoiatanud ka, et ärge mind uskuge, käesolevat postitust ka mitte, sest see loba siin varjab kõike, mis on tegelikult oluline ja millest ma sõnagi ei kõnele) ja teiseks tähendavad lihtsalt, et kõik, mis tuleb pärast helget finaali, jäetakse meile mõjuvama efekti huvides rääkimata.
Üsna samamoodi nagu muinasjutud, mis nüril kombel saavad ühele poole õnneliku lõpuga, ehkki siis kõik alles algab ja me ei tea sugugi, kui õnnelik see täpselt olema saab.

Sest milleks küll uskuda õnnelikke lõppe?
Õnnelikud jätkud on need, mida tuleks uskuda.

Muusika: Nick Cave “Bright Horses”

Assoo, äärepealt oleks unustanud, mul on üks küsimus ka: kuidas te tõlgiksite inglise keelde ’igavikuviimistleja’?

Kolmas kiri Muhvile

Meil siin ei saja. Kui õunu mitte arvesse võtta, need sajavad küll.
Tervis vist tasakesi, aga siiski järjekindlalt paraneb: Kui välja arvata asjaolu, et ma ei suuda inertsist kohe reageerida pideva külmetamise perioodi algamisele, misläbi mul on nüüd kurk valus. Homme teen sibulasuppi ja rattaga sõitma ei lähe. Võib-olla.
Ent ikkagi mõtlen nüüd selle kõige tõttu mõnikord asjadele, millele ma poleks arvanud end mõtlevat. Oh muidugi ma olen juba piisavalt vana, et mitte ette kujutada, nagu oleks üldse mõtet millegi kohta öelda ‘ei kunagi’. Kui ma midagi ära õppinud olen, siis selle vähemalt ometi, et kujutlusvõime on elu kõrval hale käpard.
Kuigi nii kehvasti pole isegi mina enam aastaid maganud. Kohati ei saagi seda üldse magamiseks nimetada, pigem on see ärkvel olemise ja une piiril kõikumine, mis toob kaasa elavad unenäod, seda küll.

Kirjutamise peale mõtlesin ka, kui täna minikoeraga jalutasin. Koer pole minu oma, oli nädalaks hoiul. Ma olen muidugi harjunud (liialdamata) kümme korda suuremate koertega ja ühtlasi saan nüüd ka jälle näitlikustatud, kuidas mulle ikkagi käib närvidele vajatud olemine. Ei, koerad mulle muidugi meeldivad, aga mulle meeldib, kui nad vähemalt osa ajast iseseisvalt asjatavad.
Koer, kes sust meetritki maha ei jää ja kõige parema meelega oleks kogu aeg süles, paneb mind ausalt öeldes vahepeal soovima salaja põgeneda sellise intensiivse tähelepanu eest. Eks ta teisalt on muidugi nunnu ka ja jalutades tõmbab inimesi ligi nagu magnetiga – ma pole elu sees nii palju tänaval võõraste inimestega suhelnud.

Aga kirjutamisest, see tähendab siis peamiselt blogis kirjutamist. Tunnen viimasel ajal ses suhtes mingit teatavat eksistentsiaalset ängi. Et miks ma kirjutan. Kellele ma üldse kirjutan. Ja kuidas ma kirjutan. Selge see, et ma ju kirjutan (ka) lugejale. Üksnes iseendale kirjutatud mõtted blogisse ei jõua, või kui, siis ilmuvad välja palju hiljem hoopis teise mosaiigi kildudena. Tükkideks võetuna ja täiesti teises järjekorras kokku panduna. Seetõttu on mu avameelsus näiline ja kuigi on tõsi, et mind lugemata mind päriselt tunda ei saa, on tõsi ka see, et seda inimest, kes elab selles blogis, ei ole tegelikult olemas.
Muu hulgas ka sellepärast, et mingis mõttes me eksisteerime üksnes suhetes teiste inimestega. On olnud inimesi, kes tõid esile kõige halvema, mis minus on. On olnud inimesi, kes tõid esile parima, mis minus on. On olnud inimesi, kes nägid minus mingit omadust, mida miskipärast keegi teine polnud varem näinud. Neil kõigil oli ju õigus. Ja nad kõik eksisid.

Nii et see kõik paneb vahel küsima: aga mis ikkagi oleks, kui ma ei kõneleks krüpteeritult, vaid kirjutaks täpselt sellest, mis väljendamist vajab, täiesti ausalt ja just siis, kui see on parajasti aktuaalne.
Sest mõnikord – või olgem ausad, üsna tihti – aitab ju ikkagi ainult kirjutamine. Võid trenni teha. Võid oma mõtted metsas tuulde loopida. Tomatid on kastetud. Raamat loetud. Meilid vastatud. Ja see miski ikka kripeldab ning sa ei saa teda enne kinni püütud, kui oled ta sõnadeks sättinud. Nagu müütides puhuti savist tehtud inimesele hing sisse, saab kõik kogetu elusaks alles sõnades.
Ent blogisse kirjutamine on nii sisuliselt kui vormiliselt suuresti monoloog, nõnda et peadki oma sõnumi hõredasse õhku saatma lootuses, et keegi selle signaali juhuslikult kinni püüab. Ent kui päriselt tahad, et keegi millestki midagi arvaks või kaasa räägiks, siis see just kõige efektiivsem moodus ei ole. Sestap võiks tervele blogile sama hästi panna nimeks Kirjad Muhvile (aga selline on kindlasti juba olemas).
Ent ega alati muidugi tingimata ei olegi eesmärgiks mingit nõu või tagasisidet saada. Mõnikord on vaja hoopis mingit meeleolu jagada.

Midagi niisugust, mille juures hakkan mõtlema, et olen ehk kogu aeg valesti aru saanud, arvates, et võib-olla see kõik polegi nii oluline. Sest võib-olla kindlasti tegelikult see siiski just ongi kõige olulisem. Võimalus kellegagi oma maailma jagada ning saada vastu peegeldusi tema maailmast.
Ja et kõike, mis oli sinu jaoks eriline ja oluline, võid oma südames hinnalisena alal hoida ükskõik kui kaua, isegi kui see tähendab üksnes seda, et sa oled lihtsalt loll. Aga hinnalist mahub südamesse alati juurde ja ta maht ei saa sellest kunagi otsa.

Ja kui ma räägin meeleolu väljendamisest, siis ei pea ma selle all silmas midagi niisugust, mida saab edasi anda üheainsa sõnaga, vaid seda, mis rakendab mälu ja meeli. Hämarus linna peal ja loojanguroosad pilved. Sammude krudin, kui kõnnid mööda äärelinna tänavaid ja tundmatu sordi tuttav maitse, kui võtad ühe värava taha välja pandud kastist õuna. Võib-olla oli kellegi käsi su käes, aga võib-olla ka ei olnud. Kuigi – minust osavamad inimesed suudaksid selle ehk tõesti ainult ühe sõnaga kokku võtta.
Mina pean sedasorti meeleolude väljendamiseks ikka mälust välja otsima ka kõik varasemad tajud ja aistingud, mis lasevad uuel kogemusel elusaks saada, aga mulje jääb, nagu oleks see kõik olnud just nüüdsama.
Noh, küllap ma siin üritan praegu lihtsalt kirjeldada, kuidas ma lugejatele puru silma ajan ja samal ajal vist siiski loodan, et keegi korjab sealt osavalt välja just selle osa, mis on meelel ja keelel ja südames just parajasti, ja ütleb: ma mõistan. Ära tõlgitult tähendab see niisiis mingit täitmata vajadust ja samal üritust seda enda eest varjata.

Kuu on nüüd taevas suur kui mölakas ja mina kole väsinud esimest nädalat uuel toolil istumisest (olgugi et tehniliselt võttes on just tool vana, ma nimelt olen sellega harjunud).
Lugesin Cortázari (“Kronoopide ja faamade lood”, väga tore) ja üks lugu viis mind mõttele, et peaks ehk hakkama koguma ka kõiki ilukirjanduslikke tekste, kus on juttu jalgratastest. Ega neid ilmselt eriti palju ei saa olla.

Selle maailma pankades ja ärihoonetes ei kergitata kulmugi, kui mõni astub sisse, kaenla all kapsas või tuukan, või lõõritades nagu kanaarilind tuntud lastelaule, või vedades käekõrval triibulises trikoos šimpansit. Aga niipea kui keegi siseneb jalgrattaga, tekib paanika ja sõiduvahend visatakse agressiivselt tänavale, sellal kui tema omanik saab maja töötajate käest korraliku peapesu.
Jalgrattale, sõnakuuleliku ja tagasihoidliku käitumisega olendile, mõjuvad alandavalt ja mõnitavalt sildid, mis ta kõrgilt linna kauniste klaasuste ees peatavad. Teatavasti on jalgrattad püüdnud igal moel oma õnnetut sotsiaalset staatust parandada. Aga absoluutselt kõigis maailma maades on jalgrattaga sisenemine keelatud. Mõnikord on lisatud “ja koertega”, mis kahekordistab jalgrataste ja koerte alaväärsuskompleksi. 
(Julio Cortázar “Vietato introdurre biciclette”)

Mõrkjashõrk

Saagu kõik saudadeks.

Nagu ikka augustis. Mu sala-arm, kukkuvate õunte ja kukkuvate tähtede kuu, siniste õhtute ja valmiva vilja kuu.

Saudade kohta olen kunagi kirjutanud nii:

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade.

Ehkki üldiselt olen ma enamasti kippunud elama pigem tulevikus, mitte minevikus. Noh, olevikus püsimisega selgelt on ikkagi probleeme nii- või teistpidi.
Ent sellegipoolest arvan ma, et saudades on küll kõige kaduva tajumist, kuid rohkem siiski sügavat ilu, tundlikkust ja nüansirikkust, pigem lootust kui masendust, pigem armastust kui valu, pigem teadlikkust kui kannatamist. Saudade, nagu ka fado-laul, pole minu meelest mitte kibe kahetsus selle üle, mida ei olnud, vaid mõrkjashõrk meenutus sellest, mis oli.
Mingil põhjusel tõmbab mind see Portugali hing ja süda ja ükskord ma loomulikult jõuan ikkagi Portugali ning veedan seal kerges vinho verde uimas aega fado-baarides või ookeani ääres laineid vahtides, kõik vaatamisväärsused aga jätan rõõmsalt külastamata. Samas ei saa eitada, et sedasorti meeleseisundit (meelega nimetan seda nii) tahaksin jagada kellegagi, kes on samal sagedusel. Jagada rõõmu samadest tähtedest pea kohal ja meremühast.
Nagu noil aegadel, kui ma võisin tantsida ja flirtida poole ööni, aga tähendus oli tegelikult vaid tollel, kes oskas ja tahtis minuga jagada ka seda hingepaitavat nukrust, mis tuli pärast. Sest suured asjad ja rõõmud on ometi kõigile, aga just need, kellega jagatakse väikeseid rõõme ja väikeseid kurbusi kah, tähendavad rohkemat.

Esimesel augustipäeval kallas hommikust õhtuni vihma. Lugesin õhtul kokku, et sain päeva jooksul hakkama kümne kuuldavale toodud sõnaga. Käisin toidupoes (seal sõnu ei kulunud, sest iseteeninduskassa) ja lillepoes (sinna need kümme sõna läksidki). Rohkem inimesi ei kohanud ja sõnu vaja ei läinud. Päris veider oli järele mõeldes.
Samas – ega see ei häirinud mind kuidagi, küll aga pani mõtlema, kui kaua aega kuluks, kuni see ikkagi hakkaks mind häirima. Kas ja millal hakkaks inimestest puudust tundma ja suhtlusnäljast uksepiita närima?
Inimesena, kelle on suhtlemiseks piiratud kogus energiat, on üksi olemine mulle eluliselt vajalik, aga et mul inimesi ja suhtlemist üldse vaja poleks, seda ma ei saa ka kuidagi väita. Lihtsalt, noh, kvaliteet ja kvantiteet, üksindus ja üksildus, eks ole.
Teiselt poolt ma olen muidugi märganud, et inimestest ikka koorub alati midagi huvitavat välja, kui sügavamalt kaevata. Aga siis jällegi, see piiratud kogus energiat, vanemaks saades lihtsalt ei ole enam nii palju jaksu kulutada, et suurema hulga inimestega pealispinnalt järgmiste kihtideni jõuda. Ja tegelikult on sellest ju kahju (ehkki see on mõtlemise, mitte tundmise tasandil kahju).
Olen seda muidugi juba tsiteerinud, aga:

Kogu elu on nõnda! Endale vajaliku inimesega jääbki rääkimata, sa ei ava talle oma hinge ega rõõmusta tema hinge, ei soojenda seda, vaid puudutad argisaginas juhusliku sõnaga ja tormad edasi oma tühiseid asju ajama!
(“Aldimängija Danilov”)

Kas see on muudetav? Ei pruugi olla. Teisalt erisuguste ja eri tasandil suhete pidamine oma elus tuleb ainult kasuks. Kõigiga ei jõua suhelda ühesugusel tasandil ja sagedusega ja kõik ei saa täita ega peagi täitma samu sotsiaalseid, intellektuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi.
Näide, mida ma ikka armastan teema illustreerimiseks kasutada – mul on üks sõber, kes aktiivselt vihkab kandleid ja kandlemuusikat. Kui ma oleksin kirglik kandlefanaatik (mida ma ei ole), siis peaksin ma oma obsessiooni jagamiseks igatahes leidma mõne teise inimese. (Korraks teemast hälbides – mingil ajal tuletasin Duolingos soome keelt meelde ja arvestades sealset kandleteemaliste näitelausete rohkust ei anna mulle siiamaani rahu, kes ja miks küll võiks hädasti vajada soomekeelset sõnavara kannelde kohta.)
Eriti lai skaala on minu meelest selles vahemikus, mida saab pealkirjastada “vähem kui sõbrad, aga rohkem kui tuttavad”. Sinna mahuvad need, kellega räägid aeg-ajalt skaibis või messengeris mõnel hobiteemal. Need, kellega kohtud linnas alati juhuslikult, aga siiski suhteliselt regulaarselt ja räägid sellest, mida viimasel ajal lugenud oled. Need, kellega satud võib-olla kord aastas kirjutama ning vahetad siis mingi aja jooksul intensiivselt pikki kirju, kuni see soikub järgmise korrani. Endised ja praegused kolleegid, kellega on muudki ühist kui tööteemad. Internetituttavad. Ekskallimad, kellega on kontakt säilinud. Ja nii edasi.
Reeglina on need suhted ka mõnevõrra hooldusvabamad, võrreldes päris sõprus- või paarisuhetega, aga sellisena mitte väheväärtuslikud.
Ja lisaks on veel muidugi ka suhted, mis ei allu üldse mingisugusele defineerimisele. Oli näiteks keegi, kes oli mingil ajal kõige olulisem inimene mu elus, aga tema jaoks polnud ühtegi sõna, mis sobinuks täpselt ütlema, kes ta mulle oli, sest kõik tähendanuks kas liiga palju või liiga vähe.
Seda meelt olen ma muidugi endiselt, et neid päris sügavaid ja lähedasi sõprussuhteid ei ole võimalik säilitada üksteise elus regulaarselt osalemata ning ühiseid kogemusi loomata.
Aga päris kindlasti asub nii sõpruse kui tutvuse piir eri inimeste jaoks eri kohas ja on tunnetuslik, mitte ei tähenda kindlate kriteeriumite täitmist, kuni peamine – vastastikune hoolimine ja omavahelise suhte oluliseks pidamine – on olemas. Ma ei tea, kas rohkem midagi üldse ongi vaja.
See teema hargneks mängleva kergusega veel igas suunas laiali, aga jäägu mõneks järgmiseks korraks. Peamiselt on mu jutu mõte ilmselt selles, et niisugune erinevatel lähedusetasandil opereerivate suhete võrgustik on üldjuhul oluline ja elu rikastav. Mitte et ma ise oleks selle loomisel või säilitamisel eriliselt osav, eh, ei, sellega ma nüüd küll uhkustada ei saa, ma olen kõva teoreetik ja targutan lihtsalt niisama, nagu tavaliselt.

Sain siin vahepeal sünnipäevaks Ain Angeri kontserdi pileti (mis väga tore oli). Täpsemalt kandis üritus pretensioonikavõitu pealkirja “Ain Angeri ooperipäevad” ja toimus Haanjamehe talus. Ühest küljest oli see muidugi huvitav, täiesti teistmoodi toimumispaik. Teisest küljest see siiski asjale pigem kasuks ei tulnud, sest ehitis (ait, küün, sara) oli sedasorti muusika ette kandmiseks tegelikult üsna ebasobiv, akustika puudus ning hääl ei kõlanud, mida Anger üritas tuntava forsseerimisega kompenseerida.
Kontserdi kava (Schuberti laulud, mõned vene romansid, paar laulu Eesti heliloojatelt, mõni ooperiaaria ja itaalia laul lisaks) mulle tegelikult meeldis (Tõnu Kõrvitsa “Viimane laev” soolopalana kõlas pareminigi kui koorilauluna) ning viiuli (Mari Poll) ja akordioni (Momir Novakovic) kooslus saatena oli heas mõttes üllatav. Eriti akordionistil pidi muidugi keeruline olema, sest ta ei saanud peaaegu üldse meloodiat mängida, vaid pidi saatjana enam-vähem bassimängija rollis olema.
Enne esimest lisapala (Leigh’ Don Quijote “Tõotuslaul”) jõudsin mõelda: aga vähemalt tundub, et seilame sadamasse ikkagi muusikalise väärikuse tuules. Ja siis tuli muidugi teine lisapala ning ma lootsin, et selleks on Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”. Aga nii hästi ei läinud. Anger teatas, et otsitagu nüüd jälle välja oma kõrvale pandud telefonid, et saaks kaasa laulda, kui keegi juhtumisi sõnu ei tea. Saaremaa valssi.
Ei, palun, ärge tehke seda!
Aga no muidugimõista tehti. Ja see nähtavasti vältimatu ühistegevuslik palaganikomponent suutis üldmuljet ikka rikkuda küll.
Olen alatasa mõelnud, et milleks täpselt seda vaja on. Kas arvatakse, et lugupeetud publikum ei suuda oma elamust niisama kätte saada,  ilma et peaks lõpetuseks saama ka ise midagi kaasa jorutada või vähemalt rütmi plaksutada (mida ma alati igasuguste ooperigalade lõpus natuke kardan, kui viimaseks palaks on loomulikult “La Traviata” joogilaul). No ei ole tarvis, selle jaoks on teised kontserdid. Laulurahvas või mitte, aga katsuge siiski ometi natuke aega laulmata olla või midagi.

Kirjutan avatud akna all. Ööõhk tuleb tuppa. Kirikukell lööb sajandeid.
See on hilissuvi, tal on kindlasti kaasas midagi head. Veel on päevades päikest, öötaevas tähti, puu otsas valgeid klaare, südames julgust.
Sügis ei tule veel.

Muusika: Mariza “Chuva”