Category Archives: mitte ainult toidust

Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema?

Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. Ja ma mõtlesin – pärast surma tahan saada puuks. Männipuuks.

Muide.
Inimesed, teil on üpris palju vedanud, kui saate magada. Ma olen eluaeg öelnud, et kadedus on mulle tundmatu mõiste. Üldiselt ongi. Ühe erandiga – neid ma kadestan küll, kes saavad igal pool ja igas asendis magada ning uinuvad otsekohe, kui pea patja puudutab.
Ma olen kohutavalt tüdinud kõigist neist imetrikkidest, mida ma pean sooritama, et magada saada. Ma olen tüdinud pidevast magamatusest väsinuna võitlemast selle igapäevase lohega, kellele iga maha raiutud pea asemele otsekohe kolm uut kasvab. Ja neist, kes tulevad mulle rääkima, kuidas nad eelmisel ööl üldse magada ei saanud, neist olen ma ka tüdinud.
Ühel öösel. Ü h e l. Või kolmel, vahet pole.
Ja sellisel puhul olen ma küll orienteeritud ainult probleemilahendusele, sest mitte magamine on minu arust probleem, mida on vaja lahendada, mitte lihtsalt põhjus oodata kaastunnet ja ärakuulamist. Ning siis ütleb see “unetu” kodanik midagi niisugust, et ei, mina küll ei hakka kõrvatroppe kasutama, parem olen unetu. Haa, muidugi võid sa endale seda lubada, kui sa ühe öö või paar ööd magada ei saa.
Aga proovi seda pool eluaega ja küll sa siis hakkad. Kasutama kõrvatroppe, silmaklappe, kõiki käsimüügiravimeid, peapealseisu, toidulisandeid ja eeterlikke õlisid, voodood, käibemaksuseaduse retsiteerimist, joogat, meditatsiooni, lammaste lugemist nii kasvavas kui kahanevas järjekorras, enese oimetuks töötamist või treenimist ja nii edasi. Kohvi joomise hiljem kui kell 3 päeval võid ära unustada, samuti igasuguste ekraanide vahtimise vähemalt tund aega enne magama minekut. Hakkad soovima, et sa ei tunneks midagi, sest igasugused tugevad emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed hoiavad sind lahkesti kella kolmeni lage vahtimas.

See oli jaur number üks.
Kohe järgneb number kaks.

Noored Eesti inimesed, kes siin ja seal ikka räägivad, kuidas neile on nii palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles. Jaa, tore, keegi ei vaidlusta keelteoskuse olulisust. Ainult et see väide tähendab tegelikult puudulikku eesti keele oskust ja see pole küll miski, mille üle peaks uhkust tundma.
Kui sa ütled, et eesti keel ei võimalda sul ennast piisavalt täpselt väljendada, siis ütled sa tegelikult, et sa ise ei oska eesti keelt piisavalt hästi, et ennast vabalt väljendada. Sa ütled, et sinu eesti keele sõnavara on liiga vaene, et leida vasteid inglisekeelsetele väljenditele.
Anglitsismide kasutamine võib muidugi mõnel juhul olla õigustatud – kui tegemist on stiilivõttega, mitte emakeelse vaste mitteteadmisega.

Samuti hämmastab mind pisut, kuidas inimesed üpris tihti väidavad, et nad loevad ilukirjandust ainult inglise keeles, sest meil on siin kõik tõlked nii kehvad, nii kehvad (osa on, kõik ei ole, ja kui juba algmaterjal on saast, siis ma ei usu, et originaalkeeles lugemine selle kuidagi paremaks teeks).
Jah, ma loen ise ka vahel inglise keeles, aga ei saa küll öelda, et ma seda täiesti naudiksin. Mul ei ole probleeme tekstist aru saamisega, küll aga tunnetamisega, teksti sisse ja taha minemisega. Ma võin küll kõigist sõnadest aru saada, aga ikkagi ei jõua see tekst päriselt minuni, mingi kas või imeõhuke filter jääb vahele.
Võimalik muidugi, et see on ainuüksi minu enda puuduliku keeleoskuse küsimus (selles, et ta puudulik on, pole muidugi üldse mingit põhjust kahelda) ning sel juhul ei jää muud üle, kui võtta müts maha nende ees, kes suudavad võõrkeelset ilukirjandust kõigis selle nüanssides tajuda.
Eeldusel muidugi, et seal üldse on midagi tajuda, sest meie päevil antakse välja uskumatus koguses raamatuid, milles ei olegi ei kirjanduslikus ega keelelises mõttes mitte midagi tajuda ning mis on mõttetu meelelahutuse raamatukujuline ekvivalent.
(Ei, meelelahutus ei ole halb, aga ma olen endiselt arvamisel, et see võiks ka mingitele kirjanduslikele kvaliteedinõudmistele vastata.)
Üldjoontes olen ma küll alati pigem leidnud, et parem loetagu selliseidki raamatuid, kui et üldse ei loeta, aga päris kindel enam olla ei saa. Sellise praktika lai levik toob lõpuks paratamatult kaasa selle, et enam ei osata viletsaid raamatuid headest eristada ning see teebki võimalikuks igat masti turundusbestsellerite mõõdetundetu ja täiesti põhjendamatu ülistamise.

Kes räägib mulle vahel väikesi, ilusaid, rõõmsaid tuju tõstvaid valesid, selle asemel, et alati lajatada mõistlikkuse ja realistlikkusega? Kes ehitab koos minuga õhulosse?

Ma tean väga hästi, milliseid neist õhulossidest kunagi päriselt püstitama ei hakata. Ma tean väga hästi, et väikesed ilusad valed on need, mis nad on – väikesed ilusad valed. Aga mul on neid vahel vaja.

Suvel, enne puhkust, olin ühel hommikul turris nagu siil. Seda juhtub, sest ma ei ole hommikuinimene. Veel vähem olen ma seda pärast kolme tundi magamist.
Sellest tulenevalt tahtsin ma ühel või teisel teemal jaurata. Aga mul ei lasta seda teha, niipea, kui ma üritan, lendab keegi peale kõikmõeldavate klišeedega või leiab eriti suurepärase nõuande – mul lihtsalt tuleks tunda, mõelda, olla teistmoodi.
Niisiis veel enne, kui ma tol hommikul tööle jõudsin, oli kolm eri inimest pidanud vajalikuks mainida, et olgu ma õnnelik, et mul töö on.
No mida? Kas ma ütlesin, et ma ei ole? Ma mõistan väga hästi kõiki oma töö positiivseid aspekte, neid on mitu. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal ei plaaniks kabinetiust seestpoolt lukku panna, mööda vihmaveetoru alla ronida ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja see, kui te natuke empaatiat üles näitate, ei tähenda, et ma jookseksin kohe lahkumisavaldust esitama ning kavatseksin edaspidi teie kulul elada, kuna ma olen liiga andekas, et tööl käia.

Kes loodab ka minu eest natukenegi aega, kui ma väsin?

Proovisin eile jälle joosta. Puhas laiskus muidugi (et mitte pärast märjaga sõitmist jalgratast liivast puhastama hakata). Ei olnud üldse pahad kaheksa kilomeetrit, võib maratonile minna küll (kuigi ma kavatsen seal siiski kümmet kilomeetrit joosta).
Varvas andis ikkagi veel kenakesti tunda. Murdsin nimelt kaks nädalat tagasi peaaegu varbaluu – selgus, et mõne Tartu linna uulitsa kunstipärane sillutis muutub vihmaga väga libedaks -, ning nädalakese liikusin longates.
Õnneks ei takistanud see mul üldsegi mitte jalgrattaga sõitmist, kuna rattaking on nii jäiga tallaga, siis selles tundis varvas end just märksa mugavamalt kui mõnes muus jalanõus. Eriliselt veenvat illustratsiooni tervisespordi kasulikest mõjudest ma sealjuures kindlasti ei kujutanud, kui sadulast maha tulles äkisti liipama kukkusin, nagu oleks ishias jalga löönud.

Kas sa oled natukeseks tuul mu kivist tiibade all?

Üks naeratus värvib aeg-ajalt mu õhtuid. Seda on palju. Ma ei mõista, kuidas keegi raatsib mulle nõnda palju anda, lihtsalt niisama. Aga siiski ma ei jäta seda naeratust endale, vaid annan edasi.  Ega mul muud suurt enam pakkuda polegi. Ja ilus on ju mõelda, kuhu see väike naer nii välja jõuda võib. Võib-olla saab ta lõpuks kellegi jaoks koguni suureks rõõmuks.

Muusika: Karin Krog “Break of Day in Molde”

Advertisements

Šnitsel ja nuudlid ehk üht-teist toredat, mis ses maailmas leida on

Valged klaarid. Sel hilissuve viimasel hämarduval õhtul, kui lähed aeda ja võtad märja rohu sest viimase valge klaari. Ja ritsikad saevad laulu ja taevas on kuupoolik ja seda suve ei tule enam.
Kui miski maitseb nagu saudade, siis on need just valged klaarid.

Tšello. Seltsimees kunstiteadlane ütles “Noores pensionäris”, et viiul on kõige inimlikum kõigist pillidest. Nõup. Kõige inimlikum kõigist pillidest on tšello.
Ma arvan, et see on instrument, millega on võimalik väljendada kõiki inimemotsioone, aga kõige rohkem on see armastuse hääl.

Raamatud. Ma mõtlen, et kui peaksin kõikidest asjadest, mis mulle meeldivad, valima ainult ühe ja saaksin kõikidest tegevustest, mida ma armastan, alles jätta ainult ühe, siis vist ikka raamatud ja lugemine.

Siid. Sest – siid. Isegi mu öösärgid on siidist, mis siis, et ma neid eriti ei kanna, vähemasti mitte öösel. Natuke on ses materjalis ju sedagi tunnet, nagu oleks ta loodud rohkem seljast võtmiseks kui selga panemiseks.

Kirjutamine. Ei tule see mul sugugi alati lihtsalt. Ruumi on vaja ja aega ja isegi siis pean mõnigi kord end natti pidi laua taha tõstma ja sundima süüdistavpilgulise valge paberiga tõtt vahtides julgust koguma.
Aga kui see lõpuks vilja kannab, kui sõnad end lõpuks paberile karjatada lasevad ja elama hakkavad, siis tean, et ta on minu sees endiselt olemas ja pole veel hinge heitnud. Looja.

Udu. Kaitseb ja varjab ja mahendab ja pehmendab kõiki liigseid teravusi.
Ja muudab maailma akvarellmaaliks.

Kuulatud olemine. Mõistetud olemine. Armastatud olemine. Need on kõik üks ja seesama.

Männipuud. Suured taimed, okkakroonid kõrguses, täielikus huvipuuduses mingite maapealsete pisiasjade vastu. Aga nende koor on vaigune,  krobeline ja päikeselaiguline ning nende juured on kindlalt sügaval mullas ning seda kindlust jagavad nad lahkelt mullegi, kui ma metsas kõnnin.

August. Viljalõhnalised õhtud ja õunalõhnalised ööd.
Ja see tähesadudes hõredamaks pudenev taevasõel ja kõik need maailmaruumi saadetud soovid.

Suusatamise klassikastiil. Voolav liuglemine, mida korralikult määritud suuskadega võiks peaaegu lõpmatuseni jätkata. Suusatamine on mul endal viimastel aastatel küll täiesti unarusse jäänud ning varasematel aastatelgi sõitsin ma peamiselt uisku, mis on küll tõhus ja tore (kuigi mitte eriti esteetiline), ent mu esimene armastus on ikkagi klassikastiil. Aga vaat suuski määrida ei viitsi. Selles valguses tunduvad täiesti mõistlikud ühe sõbra kunagised mehevalikukriteeriumid – mees peab oskama liha küpsetada ja suuski määrida.
Ma arvasin vanasti, et liha küpsetamisest piisab täiesti, suuski võin ise määrida. Nüüd olen hakanud nii vähe liha sööma, et selleks just eraldi spetsialisti vaja ei lähe. Nii et siis suuskade määrimine.

Päevalilled. Need lilled lihtsalt panevad naeratama.

Suudlused. Päris suudlused, mitte pelgalt mingid karsked siivsad musid.
Need, millesse lahustutakse silmi sulgedes ja aega unustades.

Luule. Kehv luule on ilmselt hullem kui kehv proosa, sest proosasse on küündimatust küllap pisut hõlpsam ära peita. See-eest kõlab ka hea proosa nagu luule oma detailitundlikkuse, nüansirikkuse ja väljendustäpsusega.
Ilmselt võib olla kindel, et mida iganes sa ka poleks tundnud, tajunud ja sõnadesse panna üritanud – luuletajad on selle kindlasti juba täpsemalt ja lühemalt ära öelnud.

Massaaž. Laenan mõtte ühelt teiselt sõbralt – kui saaksin pidada orja, siis oleks see massaažiori. Ja ma kohtleksin teda suurepäraselt!

Öine ujumine. Tasases tumedas kuuvalguskumases tiigi- või järvevees. Aga ka lainetemühases meres, kuigi ma olen metsa-, mitte merelaps ja meri on mulle võõras, pigem ohtlikuna tunduv.
Ja mõistagi peab vesi olema soe ja mõistagi ujutakse riieteta.

Muusika. Sugugi kõik ei mõista muusikat ühtemoodi. Mõned ei mõista üldse. Aga need, kes mõistavad, saavad selles keeles kõik jutud sõnadetagi räägitud.

Selle kohta ma muidugi juba ütlesin kõik ära, aga ikkagi – maanteerattasõit. Nii puhas elus olemise tunne ning mu hing hõiskab rõõmust neid kilomeetreid mõõtes.

Ilusad nõud. Mina ei näe mingit põhjust hoida ilusaid nõusid kapis ning kasutada peamiselt mingeid teisejärgulisi anumaid.
Minul on portselan täiesti igapäevases kasutuses ning kuna paljud mu nõud on osalt pildistamise jaoks soetatud üksikesemed, siis just täpselt nii eklektiline see kõik ongi. Mõrad ja kraklee on sealjuures boonuseks.

Kohv. Aga kindla peale koorega. Kange. Ja ilma suhkruta.

Puder. Veega keedetud. Aga võid läheb peale lahkelt nii pool pakki. No olgu, väike liialdus, aga retseptides soovitatud teelusikatäis (kahe peale!) on narrimine, mul läheb oma portsjonile kaks supilusikatäit vabalt.

Kallistused. Mitte need viisakuse pärast embamised, mida mingil põhjusel laialdaselt praktiseerima on hakanud. (Neid pole muuseas üldse vaja, korralik tugev käepigistus kärab alati ja jätab palju parema tunde kui mõlema poole jaoks tegelikult soovimatu kallistus.)
Ma mõtlen tõesti tahetud ja soovitud kallistusi. Selliseid, mis tõepoolest võivad mõned su pudenevad tükid taas tervikuks kokku liita. Ja selliseid, kus hingamine ununeb, sest õhkki enam ei mahuks kahe keha vahele.
Selliseid, mis kõige paremini sümboliseerivad seda, kuidas kellestki kinni hoides on võimalik korraks koos maailma ees silmad sulgeda.

Torm. Võib-olla on selles omaenese väiksuse kainestavat tajumist. Võib-olla aukartust millegi märksa võimsama ees.
Aga eelkõige kui palju metsikut ilu.

Jooksmine. Sammude ja hingamise rütm ja rõõm sellest, kuidas su keha sulle kuuletub.

Ilus pesu. Mina olengi see, kes kannab enamasti kenasti ühte komplekti kuuluvat (pits)pesu. Sellest johtuvalt on mul märkimisväärne erinevates värvides pesukollektsioon.
Aga – hoolimata sellest, kui märkimisväärselt palju mõni pesuese maksta võis, kui see on lõpuks katkine ja kulunud, kasutan ma seda rattaketi puhastamiseks.

Taltsas tuli. Lõkkes. Ahjus. Kaminas. Pliidi all. Küünlaleekides.

Rumba. Mitte et ma ise seda nüüd nii väga tantsida oskaks, aga mulle meeldib vaadata, kui professionaalid seda teevad. Sest see on armastus ja loo jutustamine üheskoos.

Aprill. Selles ei ole maikuu pillavat õiteküllust, mille taga luurab alati surm.
On ainult lootus, lubadused, kõrge taevas, läbipaistev õhk, sinine valgus ja lõokeste laul. Kõik on veel olemata.

Vürtsikas toit. Ja kui mina ütlen vürtsikas, siis tähendab see Vürtsikas.
See, mille peale enamik inimesi juba silmist vett pühib, on minu jaoks umbes nagu mannapuder.

Lugude loomine. Lapsepõlves meeldis mulle istuda vanas lakas, kus küll enam eriti heina ei hoitud, aga seal sai pehmes vaikuses ja lakaluugi pragudest immitsevas päikesevalguses omaette olla. Raamatute lugemine ja lugude loomine – seda ma seal tegin.
Lugusid saab luua igal pool – autoroolis, marjametsas, jalgrattasadulas, kõige enam aga ehk sellel une ja ärkveloleku piirimaal, kus lugude ja unenägude eristamine on niikuinii võimatu.

Metsamarjade korjamine. Milleks meile jooga ja meditatsioon ja mindfulness, kui meil on rabad ja raiesmikud ja pohlamännikud ja mustikahaavikud ja neis murakad ja mustikad ja metsmaasikad ja pohlad ja metsvaarikad. Mulle meeldivad nad kõik ja nende korjamine on peaaegu kõige rahustavam tegevus, mida ma tean.

Mulliga promill. Ma joon küll harva, sest trenn ja… ja üleüldse annab igasugune kogus end järgmisel päeval kuidagiviisi ikka tunda ja on mul seda siis vaja.
Aga muidu mulle meeldib, isegi kaasnev ärge-jätke-mind-üksi-kui-oleme-joonud-šampanjat-nukrus meeldib, kui on toetumiseks mõni teine õlg, nii et ei pea kogu seda kurbust üksi ära taluma.

Muusika: Peter Gabriel “The Power of the Heart”

Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”

 

Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks:

Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud.
Koju kõndides mõtlen neile, kes kunagi lõikasid nii sügavale naha alla, et nende jäljed ei kao sealt kunagi, aga on ikkagi peaaegu kõik läinud või on alles vaid miski, mis isegi pealispinda vaevalt puudutab, sealt jälge jätmata maha libiseb.

Me aja haiguseks on hõivatus oma erinevates tunnetuslikes variatsioonides – olla hõivatud, näida hõivatud, tunda end hõivatuna, isegi siis, kui meil tegelikult mitte midagi teha ei ole.
Tulemuseks on see, et me ei ole mitte kunagi kohal omaenese elus. Küllap võib arvata, et me ükskord omaenese matustele ikka kohale jõuame, aga siis on juba isegi kahetsuseks liiga hilja.
Me jookseme, kartes et äkki jääme muidu millestki olulisest ilma. Tegelikult jääme oma pideva kiirustamise tõttu ilma millestki palju olulisemast – päris elust.
Me ülistame arengut, kasvu, innovatsiooni. Ja mida me kogu selle rikkusega peale hakkama? Vahime ekraanide ette kleebituna televiisorist või nutiseadmetest väljamõeldud maailmade mõttetusi.
Kiirustades täidame kõik oma meeled suuremalt jaolt väärtusetu rämpsuga, mistõttu seal millegi olulise jaoks enam ruumi ei ole.
Kiirustamine ei tee inimest õnnelikuks, kiirustades ei ole võimalik märgata, süveneda, nautida, meelde jätta, tunda. Nii sünnivad suhted, kus näiliselt koos olles ollakse tegelikult kumbki eraldi oma maailmas ning see on tunduvalt halvem, kui ollagi üksi, sest erinevalt matemaatikast ei anna elus ega suhetes kaks miinust enamasti tulemuseks plussi.
Aga tagasisteed võib-olla enam ei olegi. See aeg ei tule enam tagasi, kui kellelgi oli veel aega päriselt kuulata, märgata, tunda. Aega rääkida ideedest ja teooriatest, mitte asjadest. Aega rääkida sellest, millest me mõtleme, elame, hingame, mitte sellest, mida me teeme.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (37 sõna)
Laman kinnisilmi Su käte vahel. Olen öö.
Vaskpillide kume kõla – need on su südamelöögid. Veri me soontes tuksleb tšellode registris. Sinu sõrmed tantsivad mu nahal nagu viiulikeeltel. Ja pimedus saab muusikaks.  Tähtede ja tuule lauluks me ümber.

Taevas on ühel pool tuhk ja sinine, teisel pool – seal, kus päike loojub – tuhmilt roosa.
Sõnad saavad otsa, mõtted ei saa. Õieti on see üsna hämmastav, kuidas üht ja saama piiratud sõnahulka erineval moel järjestades on ikka veel võimalik kirja panna üha uusi pakse köiteid uusi mõtteid.
Inimesed räägivad mingeid romantilisi lollusi. Lubavad tõmmata kalendrist maha kõik päevad, mil sind pole. Lubavad su eest surra kui vaja.
Miks küll? Mul on vaja neid päevi, kui sind pole. Siis ma vahin metsa poole. Ja kirjutan. Kirjutades elan teist kordi läbi neid päevi, kui sa oled. Ja teise elu võin ma sulle nii anda, selle asemel, et su eest surema hakata.

Tulen ooperist koju ja mu soontes voolab vere asemel neli ja pool liitrit muusikat. Kuidas ma peaksingi selles lärmis magada saama? Kuidas nemad saavad, kes veelgi rohkem muusikasse läksid? Nemad, kes on loojad. Juba oma elu esimeste ooperikogemuste järel tekitas minus täieliku lühise mõte sellest, kuidas alles äsja Cavaradossi aariat laulnud tenor läheb koju ja teeb vorstivõileiba. Jaa, reaalsusega toime tulek pole mulle kunagi lihtne olnud, ma otsin tähendust. Igal pool.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (12 sõna)
Kui kahel inimesel on korraks üks hing ja see laulab. Lahkumistest. Kohtumistest.

Tahaksin mõni kordki veel rääkida öö hommikusse. Samamoodi nagu kunagi. Muidugi ma tean, et ka see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Siiski mõtlen mõnikord ikka, et just sulle, just nende sõnadega tahaksin rääkida sellest, kuidas miski, miski mööduv mu elu põgusalt, kuid ometi tuntavalt puudutas. Aga sina?
Ja kas me üldse enam oskakski pealispinnast sügavamale jõuda?
Kõik kommunikatsiooni näiliselt lihtsustavad vahendid teevad selle enamasti keerukamaks ning on tegelikult mõeldud pelgaks info vahetamiseks, mitte sisuliseks suhtlemiseks.
Armastus nõuab aega.
Loovus nõuab aega.
Spontaansus nõuab aega.
Pole aega, pole armastust, loovust ega rõõmu, pole elu. Hinge avarus ja tundlikkus kaovad ning valdav vaimuseisund on umbmäärase ärevusega segatud tuimus.
Ma usun, et valdavalt ütleb tänapäevane ajatajukogemus, et aeg liigub väga kiiresti ning aja peatumise hetki tuleb ette väga harva. Ometi peaks püüdlema just selliste hetkede poole, kus aeg saab nulliks, ruum lõpmatuseks, maailm hajub, on ainult hetk ja sina selles. Need on need suured ja väikesed hetked, millest elu päriselt koos seisab.
Ja ma ei räägi siin suure emotsionaalse laenguga hetkedest, neid suudame vast veel ka oma nõrgenenud tundlikkusega tajuda, ma räägin eelkõige väiksematest, peaaegu igapäevastest hetkedest, loodus-, muusika-, maitse-, igat masti esteetilistest elamustest, tõelisest suhtlemisest teiste inimestega, mille jaoks on vaja aega, et märgata, kuulata, maitsta, tunnetada, selle asemel, et kapata kõigest läbi nii pealiskaudsel moel nagu oleks see pelgalt mingi eelmäng, millega tuleb ühele poole saada, enne kui päris elu pihta hakkab. Ja samal ajal voolab see päris elu lihtsalt liivana sõrmede vahelt maha.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (1 sõna)
Tšello. 

2017. aastal lugesin läbi 154 raamatut ehk 39 287 lehekülge. Järgmisel aastal luban lugeda pisut vähem, see tähendab mitte raisata aega lugejat alaarenenuks pidavatele menuktoodetele, mis kirjanduse nime ei vääri. Raamatute hindamisega Goodreadsis olen üsna kitsi, hinde 5 said ainult kaks raamatut (Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistus” ja Marge Pärnitsa luulekogu “Õnneks oled mul sina”), hindeks 4 saanuid oli rohkem, aga neist rohkem kui pooled polnud ilukirjandus. Mida me sellest järeldada võime? Ilukirjanduse parimad palad olid Narine Abgaryani “Taevast kukkus kolm õuna”, Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”, José Saramago “Pimedus”, Meelis Friedenthali “Inglite keel” ja Kai Aareleiu “Vene veri”.
Jooksin 900 kilomeetrit. See kilometraaž rahuldab mind täiesti, luban jätkata samas vaimus. Talverehvid, st naeltega talvised jooksutossud olid väga hea investeering.
Sõitsin rattaga 1150 kilomeetrit. Seda oli liiga vähe, järgmisel aastal luban sõita rohkem, aga enne on mul vaja uut jalgratast.
Külastasin ainult kümmet ooperietendust. Kaugelt mitte piisavalt.
Avastasin loovkirjutamise, mis on üllatavalt kasulik uinunud loovuse  ja kujutlusvõime äratamiseks ning kiht-kihilt kõige selle maha koorimiseks, mille oled väljendamata jätnud. Sellega pole ma küll veel isegi mitte poolele teele jõudnud, aga jätkan jõudumööda.
Aja peatumise hetki oli lubamatult napilt. Oli neid üldse?

Närust oli selles aastas siiski rohkem kui helget. Aga samas sain oluliselt targemaks, nii et lõppkokkuvõttes oli küllap kasu ikkagi rohkem.
Sisemus oli enamasti rabe ja õrn. Kõige enam jäi kajama veider eraldatuse tunne. Klaassein, mida ei saa puudutada. Aina tihedamini tundsin, et tahaks koju.
Kahjuks olen unustanud, millisel planeedil mu kodu on.
Nagu olen unustanud sellegi, mis mul sellele planeedile siia üldse asja oli.

Enamik sellest, mis näib enamikku inimestest liikuma panevat, jätab mind täiesti külmaks. Enamik sellest, mis mind liikuma paneb, näib teistele mittemõistetavana ja mitte mõistetud olemine kriibib hinge. Ikka veel.
Maailma parandamine näis ilmselgelt üle jõu käivat. Lõpuks tundsin ainult tahtmist istuda pliidi ees ja kirjutada sellest, kuidas puud põlevad. Siis tuli meelde, et Valdur Mikita juba kirjutab sellest. Tuju läks jubedalt ära. Palju meil neid kukeseenekuulajaid ja kartulikummardajaid siin ikka tarvis on.
Ometigi leidsin mõni aeg hiljem lohutust sama mehe hiljutisest üllitisest, mida aasta viimastel päevadel lugema hakkasin.

Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas oma kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua
(Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”)

Nimelt seda tulekski silmas pidada. Reageerida kõigele sellele, mis on valesti künismi või passiivse agressiivsusega on muidugi lihtsam, aga sedasi jääd lõpuks ise kaotajaks. Ennast võib ette antud vormi pressida küll, aga see ei hakka mitte iialgi päriselt oma tunduma.
Olen seda varemgi öelnud – loomine on võtmesõna. Igas mõttes.

Eelnevast jutust tulenevalt on mul teile kõigile kaks soovi:
Võtke aega selle jaoks, mis on päriselt oluline.
Ja kui muidu päris sobivat ei leia, siis looge ise endale oma koht.

 

Sõnad said otsa

Sõnad said otsa. Kirjutan ja kustutan ja kõik tundub vale.
Panen jooksuriided selga ja lähen. Jooksen tolmaval teel mööda taludest ning kibuvitsade ja lõhnavate hõbepuude tihnikusse mattunud mõisast, mille ma ükskord endale ostan. Edasi keeran metsavaheteele, kus ma kakskümmend aastat tagasi autoga sõitma õppisin. Päike paistab läbi alles õrnroheliste lehtede, vint aga kuulutab vihma ja maikellukesed lõhnavad.
Kümme kilomeetrit hiljem jõuan koju tagasi ning ehmatan vette hüpates hääletuks seni raevukalt krooksunud rohelised konnad. Panen sauna kütte ja siis läheme koos koeraga vihta tegema. Muidugi on kaselehed alles õrnad ja muidugi on koer kannatamatu, kui mina meditatiivse põhjalikkusega oksi valin.
Selle olen ma aastate jooksul selgeks õppinud – olema õnnelik lühikeste hetkede kaupa. Suur õnn seab liiga palju tingimusi, ühe väikese argise õnne hetked on seevastu igal pool, siruta vaid käsi välja ja püüa peopesale.

Õhtul teel teise maailma tagasi sõidan äikesepilve kannul. Ära mine sinna, ütleb ta mulle ehk, miks muidu on välgud püsti ees ja sadu nii tihe, et sõita enam ei näe. Kuid kuhu siis?
Veel hiljem proovin uuesti kirjutada. Aga sõnu, neid õigeid sõnu ei leia ikka.
Võib-olla nad ei tule mu juurde, sest ma olen alati liiga palju ütlemata jätnud. Ehk üleliia tihti olen takerdunud sellesse dilemmasse:

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
(D. Kareva)

Neil puhkudel valisin ma alati vaikimise.
Muidugi mõtlesin ma, et ühel päeval julgen. Hiljaks jäin. Maailm ei saa enam samaks. Ega see ei tapnud mind küll, sest luuletajad, need ju teadagi liialdavad. Aga see ei teinud mind ka tugevamaks, sest see tüütuseni korrutatud klišee kaotas oma tähenduse veelgi varem. See, mida ma kirjutasin, sai küll paberile puhta südameverega, aga nii sain teada, et veri polegi vist punane, sest read näisid nähtamatuna.
Võib-olla polekski vaja olnud suuri ja ilusaid sõnu. Küllap oleks need olnud liiga keerulised, liiga kaalukad. Ehk oleks piisanud palju vähemastki.
Sõnumist, mis oleks öelnud: vaata taevasse, samad tähed. Või sama täiskuu. Või sama vihm me kohal.
Kui ma tegelikult kunagi ei küsinud, kas need ikka olid samad tähed, sama täiskuu või sama vihm, siis ainult sellepärast, et ma kartsin vastuseks kuulda vaikust.

Iga päevaga olen üha väsinum. Kõigest sellest, mis mu hinge ei toida. Pealiskaudsusest. Suhetest, mis puudutavad üksnes pealispinda, kui sedagi.
Ma oled teadnud tegelikult kogu aeg, et me ei näe maailma samades värvides.
Aga tee mulle ikkagi pai.

Muusika: Hammock “Together Alone”

Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist*

Kuulamisest olen ma juba kirjutanud, aga see on ainult üks, ehkki oluline pool. Täpselt sama oluline on tõeliselt rääkimine. Rõhk ei ole siinkohal küll mitte rääkimise kvantiteedil (kuigi kord kolme aasta jooksul on ikka ilmselgelt liiga harva), vaid kvaliteedil. Võõrandumine algabki minu meelest sealt, kus üksteisega enam millestki peale igapäevaste teemade ei räägita.
Iga päev suhtlemine ei ole sealjuures küll mingi garantii võõrandumise ära hoidmiseks, vaid pigem soodustab seda, sest nii on õige lihtne hakata kõike endastmõistetavaks pidama.
Kaks inimest võivad vabalt külg külje kõrval ja siiski kumbki täiesti omas universumis elada ning ühes keeles rääkida ainult näiliselt. Mu meelest on see igasugustes suhetes üks suuremaid vigu – eeldada, et sa tunned teist inimest läbi ja lõhki; eeldada, et ta ei muutu; eeldada, et ta mõtted, tunded, eesmärgid, unistused on aina samad; eeldada, et ta on ikka täpselt samasugune nagu kolm aastat tagasi, kui üksteisega viimati päriselt räägiti. Kuidas oleks võimalik m
itte teada, mida kumbki vahepeal tegelikult tundnud, mõelnud ja kogenud on, millise jälje see temasse jätnud, kuidas teda muutnud on ja sealjuures siiski mitte võõranduda?

Võib-olla ei ole kvaliteetvestlus ühtviisi kõigi jaoks ühtmoodi oluline, ma ei tea. Või siiski on. Seda näen kuulen kogu aeg, kuis inimesed tahavad ära kuulatud saada, sest ma ise olen kuulaja – minu puhul ei pea sugugi paika see klišee, et inimesed kurdavad oma muresid juuksuritele või massööridele, ma olen nimelt pidanud kaks korda juuksurit vahetama seetõttu, et ma ei suutnud enam nende isikliku elu probleeme kuulata.
Kuulamisoskus näikse niisiis olevat üpris hinnaline. Mõnikord on minusse selle tõttu ära armutud, – või arvatud end armunud olevat – mis sest, et endal pole üldse aimugi, milline inimene ma olen, sest kunagi pole minu isiku kohta ühtainsat küsimustki esitatud. Ma suhtun sellesse leebelt – see tähendab olla vajatud, aga mitte tahetud. Või pisut teisiti väljendudes: olla vajatud selle pärast, mida mul on anda, mitte selle pärast, kes ma olen.
Muidugi on kuulamine vahel kurnav, sest ma ei ole isetu pühak, ma olen käsn, rõõmsate inimestega koos rõõmus, depressiivsetega depressiivne ning ümbritsevaid emotsioone tajudes, ehkki kindlasti mitte alati täiesti õigesti tõlgendades. Suurema osa oma elust arvasin, et kõik tunnevad niiviisi ja kui keegi minust midagi välja ei lugenud, tegin sellest enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et ilmselt neid ei huvita. Alles viimase aasta jooksul hakkasin taipama, et enamik inimesi ei loegi teiste emotsioone. Nagu öeldud, vähendas see oluliselt mu ootusi teistele, ent sisulise jutu, küsimuste ja kaasa elamise puudumist tõlgendan ma endiselt olematu huvina.

Sest jah, ma usun, et meil kõigil on lähedaste inimeste suhtes teatud ootused. Näidake mulle kedagi, kellel neid üldse ei ole.
Ilmsesti on nüüd paras paik esineda sõnavõtuga, mis mul on ka ammust aega meeles mõlkunud. Uusvaimsete, individualismi propageerivate eneseabiteooriate suhtes nimelt. Mitte et ma nendega põhjalikult tuttav oleks, aga üks nende õpetuste lähtepunkte, mida järele mõtlemata korrutama kiputakse, paistab olevat väide, et välisel ei ole tähtsust, kõik tuleb enda seest, kõik saad enesele ise anda, vale on soovida armastust ja tunnustust teistelt.
No olgu, keerame sellele teooriale nüüd vindi peale. Kui välisel ei ole mingit tähtust ja teistele ei tohi mingeid ootusi olla, siis peaks ka olema täiesti ükskõik, millised inimesed meid ümbritsevad. On nad negatiivsed, kritiseerivad, halvustavad, hoolimatud, emotsionaalselt vägivaldsed, vahet pole, väline iseenesest ju loe, loeb ainult meie enda reaktsioon sellele. Miskipärast ei usu ma, et keegi väga tahaks üdini maha tegevas lähikonnas pikalt viibida ja säilitaks sealjuures täiesti vikerkaarevärvilise oleku, kuitahes tasakaalus ta ka muidu poleks.
Sul on alati valik selliste inimeste seltskonnast eemalduda, ütlete nüüd. Aga loomulikult, täpselt sinna ma tahtsingi jõuda – välisel ikkagi on niisiis tähtsus, me ei saa eksisteerida steriilses mullis, maailm ja inimesed mõjutavad meid ning lähisuhetest oleme sotsiaalsete olenditena paratamatult teatavas emotsionaalses sõltuvuses.
Lepime parem kokku, et toetavad lähisuhted on olulised, emotsionaalne üksildus on enamikule inimestest raske ja kuigi tõepoolest, keegi ei võlgne meile midagi ja ei p e a meie vajadusi täitma, on see üldiselt igasugustes suhetes eelduseks, et (ideaaljuhul vastastikku) mingeid ootusi täidetakse, olgu need siis vaimsed, emotsionaalsed või materiaalsed. Seega loodame ja ootame me ikkagi, et andmine ja saamine oleksid lähisuhetes enam-vähem tasakaalus ning et lähedased inimesed ise tahavad vabatahtlikult meid mõista, meile armastust ja tuge anda ning tunneme ennast üksi jäetuna ja emotsionaalse turvatundeta, kui nad seda ei tee. See on inimlik.

Ning kui juba lahti läks, siis teine pseudotarkus samast ooperist – see jauramine teemal, et keegi ei saa teid armastada ja te ise ei saa kedagi armastada, kui te ennast (piisavalt) ei armasta. No jätke ometi!
Milline see enda armastamise piirmäär on, millest alates armastuse vastuvõtmine võimalikuks muutub? Täpselt kui palju peab ennast armastama? Kokkuvõttes on see jällegi üks kena teooria, mis pöördub enese vastu ning pigem paneb inimesed kahtlema ja end veelgi enam väärtusetuna tundma, süütunde ja häbi genereerimisega aga suuremat enesearmastust küll ei tekitata. Inimene ei mõtle selle peale, et oo, ma olen väärtuslik, tänasest hakkan ennast armastama, pigem mõtleb ta, et nojah, ma ju olen kogu aeg teadnud, et olen üks mõttetu olevus.
Jah, muidugi on olemas äärmuslikke juhtumeid, armastuse- ja tähelepanunäljas vampiire, kes ainult võtavad, oodates lakkamatut imetlust ja igikestvat tähelepanu, suutmata ise oma elule mingit sisu ja tähendust luua, ning langevad hüsteeriasse või enesetapu äärele pisimagi kahtluse peale, et neid ei armastata.
Ma ei vaidlusta sugugi enese väärtustamise tähtsust suhetes ja elus üleüldse, aga suurem jagu meist on siiski tavalised inimesed, tihti enesekriitilised, igaüks rohkem või vähem kuskilt katki, keda pole kunagi õpetatud ennast armastama, vaid pigem endas kahtlema. See ei tähenda, et me ei vääri armastust või ei oska armastada. Sageli õpitakse endast rohkem hoolima just nähes end läbi armastava inimese silmade. Veelgi enam – armastust õpitaksegi eelkõige suhete kaudu teiste inimestega.
Pole mitte mingit tõendust, et armastuse absoluutseks eelduseks oleks enesearmastus. Jah, ilma ennast väärustamata on see kõik kahtlemata keerulisem, aga see ei muuda vähem tõeliseks ei armastust, mida teie vastu tuntakse ega seda, mida te ise tunnete.
Nii, selle asja sain nüüd südamelt ära. Ülejäänud klišeed (“kõigel on mingi põhjus”, “kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks” jne) ja pimeda positiivsuse kultiveerimise kehvad küljed jätame järgmiseks korraks.


Tagasi ootuste juurde. Üldiselt ma leian muidugi, et olen erakordselt väheste ootuste ja nõudmistega. (Rahu, nali.)
Aga. Vaat see kvaliteetvestlus. Tõsi on, et selliseid vestlusi on aina vähem, palju vähem, kui mulle meeldiks.
Tihtipeale me küll räägime, aga kui see jutt käib ainult ilmast või hindadest või akende pesemisest, siis see tegelikult ei ole minu jaoks tõeline vestlus. Ka see pole tegelikult tõeline vestlus, mis ei kujuta endast dialoogi, vaid vastab enam-vähem anekdoodile, milles filmistaar ütles oma vestluskaaslasele: aga mis me nüüd kogu aeg minust räägime, jutustage ometi teie, kuidas ma teile oma viimases filmis meeldisin. Jutt, mis käib telefoni, televiisori või arvuti pideva kohaloleku saatel, ei ole samuti tõeline vestlus.
Ja kui see kestab piisavalt pikka aega, siis vajun ma aegamööda üha sügavamale selle näivuse mädasohu, et mitte kedagi ei huvita, mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei tunnegi mind päriselt.
Maailma tühisust ei peagi tagasi peegeldama ja üleüldse võib suurema osa ajast ka täiesti mugavalt ühel lainepikkusel vait olla.
Ent mis on olulisem kui miski muu – võida rääkida, nii et see ka kuulajani jõuab, tajuda huvi, mõistmist, jagamatut tähelepanu, kohalolekut. Saada tagasi oma mõtete peegeldus. Rääkida ideedest, emotsioonidest, elu ilust ja võimatusest, lugudest ja lauludest, õhulossidest, maailma lõpust, unistustest ja hirmudest.
Rääkida sellest hetkest, kui seisin leilist auravana saunatrepil, pea kohal märtsiöine tähistaevas, ümberringi ääretu vaikus, mille katkestas üle lendavate hanede hüüd ja tiivavihin.
Saada osa üksteise salajasest siseilmast. Aga regulaarselt.
See ongi minu jaoks armastuse keel.

Muusika: Joep Beving “Midwayer”

* Hando Runnel

Kuidas tõlkida tšellot?

Alati ma ei lähe öösel üleval passimise peale närvi. Vahel ma lihtsalt mõtlen.

Segastest signaalidest.
Küllap oled kunagi mõelnud, et mõni inimene saadab sulle segaseid signaale?
Ta jätab mulje hoolimisest. Uuest tasandist teie suhetes – tuttavatest sõpradeks või sõpradest enamaks. Räägib, mida kõike te võiks teha. Kunagi. Ja sa võib-olla ei pane tükk aega tähelegi, et selles jutus puudub igasugune konkreetsus ning sõnadele ei järgne ühtegi reaalset sammu.
Ja siis tõmbub ta eemale ning kaob ära, jättes sind mõtlema, et mis asi see nüüd oli. Või astub ilma igasuguse selgituseta paar sammu tagasi ning annab sulle mõista, et sinu arusaam teie suhtlustasandist on täiesti ebaadekvaatne. Ja see viib sind järeldusele, et ju sa said ikka ise kõigest valesti aru ning õigupoolest ei ole sul mingit õigust temalt midagi eeldada.
Mõneks ajaks olete jälle seal tagasi, kust alustasitegi. Ainult teretuttavad. Ainult sõbrad. Kuni ta ilmub uuesti välja ja teeb näo, et kõik on parimas korras. Algab uus tsükkel ja kõik kordub. Lähenemisest kaugenemiseni.
Olenevalt sellest, kui palju sa ise hoolima oled hakanud, tekib sul suurem või pisem kiusatus hakata talle vabandusi leiutama. Iseenda jaoks põhjendama, miks ta segaseid signaale saadab.
Unusta ära.
Sellist asja nagu segased signaalid pole olemas. Need on hoopis väga selged signaalid. Südames sa ju tead seda niikuinii. Et ta ei kavatsegi vastutada selle eest, mille on taltsutanud. Et sa lihtsalt ei ole talle piisavalt oluline. Et see on ainult mäng. Või lihtsalt mugav kohustusteta pai tema egole.
Ära raiska oma aega.

Armastusest ja sõltuvusest ja sellest, kuidas neid segi aetakse.
Ma ei taha olla vajatud, ma tahan olla tahetud. Seal on üüratu vahe.
“Ma ei saa ilma sinuta elada,” on lause, mille peale ma panen jooksu kohe pärast seda, kui ego on oma sulavõisupluse kätte saanud. Sest see on lause, mis kõneleb sõltuvusest ja klammerdumisest. Teineteisesse lahustumise ootusest. Mina ei saa võtta oma õlgadele vastutust olla teise inimese elu sisu ja tähendus.
“Ma ei taha ilma sinuta elada,” on see lause, mis kõneleb vabadusest, valikutest ja vastutusest. Ja armastusest.
Võib-olla ei ole mul sind tegelikult üleüldse vaja. Küllap ma saan ilma sinuta elatud küll. Aga ma ei taha.

Ikka ja jälle mõtlen neist sisutühjadest avaldustest, mida sotsiaalmeedias jagatakse, nagu oleks midagi sootuks enneolematut avastatud.
“See, kus sa praegu oled, on sinu varasemate valikute tagajärg.”
Naljamehed, olen ma kunagi midagi teistsugust väitnud või? Loomulikult on see minu varasemate valikute tagajärg. Ja siis? Kas see, et ma praeguste teadmiste kohaselt ehk mõnda ammust valikut ülemäära õnnestunuks ei pea, võtab mult õiguse millelegi? Inimlikkusele? Hoolimisele? Loomulikult saan ma alati uuesti valida, aga uued valikud lähtuvad samamoodi vanadest, võnked kanduvad mööda aja ämblikuvõrku edasi ning mõnedele ristteedele ei satu ma ilmselt enam kunagi.

Ja siis empaatiast.
Sest mul on tunne, et kõige rohkem tunnevadki inimesed puudust empaatiast ja empaatilisest kuulajast.
Muuseas, empaatia ei tähenda teise inimese mure pisendamist ega eelmainit klišeede kasutamist. “Mis sa selle tühja asja pärast muretsed, peaasi, et tervis on korras,” ei ole empaatia. Empaatia tähendab justnimelt mõistmist, miks just see “tühine” asi on just sellele inimesele nii oluline.
Sain alles hiljuti teada, et suuremal osal inimestest ei tulegi see mõistmine iseenesest. See vähendas oluliselt minu ootusi teiste suhtes. Aga suurendas üksildust. Ma ise otsin pigem võimalust empaatiavõime välja lülitamiseks, et ülekoormust vältida, ent seegi ei paista võimalik olevat.

Inimeste defineerimisvajadusest.
Määratleda. Kategoriseerida. Kataloogida. Kasti ja silt peale.
Milleks?
Milleks piiritleda kõike?
Las olla need kaaluta olekus inimsuhted, mis ei lase ennast kuhugi paigutada. Las olla see võluv võimaluste võimalikkus koos tagoreliku ilmutamise ja taasvarjamise mänguga. Mõnda aegagi. Mitte alatiseks, sest säilitada kõikide võimaluste võimalikkust saab ainult mitte midagi tehes. Varem või hiljem peab valima. Lõpuks peab ikkagi otsustama.

Sellst, mida ma ütleksin, kui ma ei oleks introvert, kes räägib kasinad kaks protsenti sellest, mida mõtleb.
Et ei ole vaja mu ees punast vaipa lahti rullida. Pole vaja kuud, tähti ja tervet maailma hõbekandikul. Pole vaja ülistuslaule. Pole vaja ülihoolitsust ega pidevat ninapidi koos olemist. Pole vaja palumata nõu anda ega tormata mu probleeme lahendama. Ma suudan oma probleemid ise lahendada. Lihtsalt ütle, et sa ei jäta mind mu varjudega üksi.
Ütle, et sa oled olemas. Et sa oled samal poolel. Näita seda. Räägi minuga sellest, mis on mulle oluline. Räägi päriselt, mitte pealiskaudsest igapäevatühisusest. Kuula mind. Küsi.
Tee mulle pannkooke. Kingi villased sokid, sest sa tead, et mu jalad kogu aeg külmetavad. Märka, mida ma teen ja ole selle üle uhke.
Ära lase mul alati kohutavalt mõistlik olla. Ära jookse minema, kui mul on raske, et naasta alles siis, kui ma olen jälle heas tujus ja valmis kõiki teisi natuke õnnelikumaks muutma.
Ära võta mind endastmõistetavana.

Aga kõige rohkem mõtlen ma sellest, kuidas tõlkida tšellot.
Millist aja- ja ruumi- ja tundeleksikat peaks kasutama, et panna inimemotsioonidesse ja -keelde instrument, mis on vahest lähedasim inimhäälele üleüldse, ühendades endas nais- ja meeshääle ulatuse laias laastus koloratuursopranist basso profundoni.
Igatsus see pole, igatsus on dudukk, sinihõbedaste aprilliõhtute hääl, ära- ja tagasitahtmiste igavene hõllandus, varjuotsija ja tuulteotsija kahte harusse kasvav puu.
On’s tšello ehk armastus?
Kes seda suudab hinnata, millel mängib armastus veel peale südamekeelte. See on ehk terve orkester. Tähise teki all magava augustiöö muusika. Südamelöögid on vaskpillide kume kõla. Sõrmed tantsivad nahal nagu viiulikeeltel. Veri soontes, jah, küllap veri tuksleb just tšellode registris.
Või miks peaks üldse armastust sõnadesse panema? Aga sellepärast, et kui sind on armastanud keegi, kellel on poeedi hing, siis ei sure sa iial, vaid jääd elama neis sõnades, mille on loonud su enda puudutus teise inimese elus ja hinges. Need jäävad alles, kui kaunis kurbus, lõikav valu, rõõmud ja elusehedalt ilusad mälestused on sõbralikult pooleks jagatud. Nii ei lahustu sa kunagi kaaluta kergeks olematuseks.
Millist ilusamat igavikku endale ikka soovida?

Muusika: Maya Beiser “World To Come IV”