Category Archives: mitte ainult toidust

Sõnad said otsa

Sõnad said otsa. Kirjutan ja kustutan ja kõik tundub vale.
Panen jooksuriided selga ja lähen. Jooksen tolmaval teel mööda taludest ning kibuvitsade ja lõhnavate hõbepuude tihnikusse mattunud mõisast, mille ma ükskord endale ostan. Edasi keeran metsavaheteele, kus ma kakskümmend aastat tagasi autoga sõitma õppisin. Päike paistab läbi alles õrnroheliste lehtede, vint aga kuulutab vihma ja maikellukesed lõhnavad.
Kümme kilomeetrit hiljem jõuan koju tagasi ning ehmatan vette hüpates hääletuks seni raevukalt krooksunud rohelised konnad. Panen sauna kütte ja siis läheme koos koeraga vihta tegema. Muidugi on kaselehed alles õrnad ja muidugi on koer kannatamatu, kui mina meditatiivse põhjalikkusega oksi valin.
Selle olen ma aastate jooksul selgeks õppinud – olema õnnelik lühikeste hetkede kaupa. Suur õnn seab liiga palju tingimusi, ühe väikese argise õnne hetked on seevastu igal pool, siruta vaid käsi välja ja püüa peopesale.

Õhtul teel teise maailma tagasi sõidan äikesepilve kannul. Ära mine sinna, ütleb ta mulle ehk, miks muidu on välgud püsti ees ja sadu nii tihe, et sõita enam ei näe. Kuid kuhu siis?
Veel hiljem proovin uuesti kirjutada. Aga sõnu, neid õigeid sõnu ei leia ikka.
Võib-olla nad ei tule mu juurde, sest ma olen alati liiga palju ütlemata jätnud. Ehk üleliia tihti olen takerdunud sellesse dilemmasse:

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
(D. Kareva)

Neil puhkudel valisin ma alati vaikimise.
Muidugi mõtlesin ma, et ühel päeval julgen. Hiljaks jäin. Maailm ei saa enam samaks. Ega see ei tapnud mind küll, sest luuletajad, need ju teadagi liialdavad. Aga see ei teinud mind ka tugevamaks, sest see tüütuseni korrutatud klišee kaotas oma tähenduse veelgi varem. See, mida ma kirjutasin, sai küll paberile puhta südameverega, aga nii sain teada, et veri polegi vist punane, sest read näisid nähtamatuna.
Võib-olla polekski vaja olnud suuri ja ilusaid sõnu. Küllap oleks need olnud liiga keerulised, liiga kaalukad. Ehk oleks piisanud palju vähemastki.
Sõnumist, mis oleks öelnud: vaata taevasse, samad tähed. Või sama täiskuu. Või sama vihm me kohal.
Kui ma tegelikult kunagi ei küsinud, kas need ikka olid samad tähed, sama täiskuu või sama vihm, siis ainult sellepärast, et ma kartsin vastuseks kuulda vaikust.

Iga päevaga olen üha väsinum. Kõigest sellest, mis mu hinge ei toida. Pealiskaudsusest. Suhetest, mis puudutavad üksnes pealispinda, kui sedagi.
Ma oled teadnud tegelikult kogu aeg, et me ei näe maailma samades värvides.
Aga tee mulle ikkagi pai.

Muusika: Hammock “Together Alone”

Advertisements

Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist*

Kuulamisest olen ma juba kirjutanud, aga see on ainult üks, ehkki oluline pool. Täpselt sama oluline on tõeliselt rääkimine. Rõhk ei ole siinkohal küll mitte rääkimise kvantiteedil (kuigi kord kolme aasta jooksul on ikka ilmselgelt liiga harva), vaid kvaliteedil. Võõrandumine algabki minu meelest sealt, kus üksteisega enam millestki peale igapäevaste teemade ei räägita.
Iga päev suhtlemine ei ole sealjuures küll mingi garantii võõrandumise ära hoidmiseks, vaid pigem soodustab seda, sest nii on õige lihtne hakata kõike endastmõistetavaks pidama.
Kaks inimest võivad vabalt külg külje kõrval ja siiski kumbki täiesti omas universumis elada ning ühes keeles rääkida ainult näiliselt. Mu meelest on see igasugustes suhetes üks suuremaid vigu – eeldada, et sa tunned teist inimest läbi ja lõhki; eeldada, et ta ei muutu; eeldada, et ta mõtted, tunded, eesmärgid, unistused on aina samad; eeldada, et ta on ikka täpselt samasugune nagu kolm aastat tagasi, kui üksteisega viimati päriselt räägiti. Kuidas oleks võimalik m
itte teada, mida kumbki vahepeal tegelikult tundnud, mõelnud ja kogenud on, millise jälje see temasse jätnud, kuidas teda muutnud on ja sealjuures siiski mitte võõranduda?

Võib-olla ei ole kvaliteetvestlus ühtviisi kõigi jaoks ühtmoodi oluline, ma ei tea. Või siiski on. Seda näen kuulen kogu aeg, kuis inimesed tahavad ära kuulatud saada, sest ma ise olen kuulaja – minu puhul ei pea sugugi paika see klišee, et inimesed kurdavad oma muresid juuksuritele või massööridele, ma olen nimelt pidanud kaks korda juuksurit vahetama seetõttu, et ma ei suutnud enam nende isikliku elu probleeme kuulata.
Kuulamisoskus näikse niisiis olevat üpris hinnaline. Mõnikord on minusse selle tõttu ära armutud, – või arvatud end armunud olevat – mis sest, et endal pole üldse aimugi, milline inimene ma olen, sest kunagi pole minu isiku kohta ühtainsat küsimustki esitatud. Ma suhtun sellesse leebelt – see tähendab olla vajatud, aga mitte tahetud. Või pisut teisiti väljendudes: olla vajatud selle pärast, mida mul on anda, mitte selle pärast, kes ma olen.
Muidugi on kuulamine vahel kurnav, sest ma ei ole isetu pühak, ma olen käsn, rõõmsate inimestega koos rõõmus, depressiivsetega depressiivne ning ümbritsevaid emotsioone tajudes, ehkki kindlasti mitte alati täiesti õigesti tõlgendades. Suurema osa oma elust arvasin, et kõik tunnevad niiviisi ja kui keegi minust midagi välja ei lugenud, tegin sellest enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et ilmselt neid ei huvita. Alles viimase aasta jooksul hakkasin taipama, et enamik inimesi ei loegi teiste emotsioone. Nagu öeldud, vähendas see oluliselt mu ootusi teistele, ent sisulise jutu, küsimuste ja kaasa elamise puudumist tõlgendan ma endiselt olematu huvina.

Sest jah, ma usun, et meil kõigil on lähedaste inimeste suhtes teatud ootused. Näidake mulle kedagi, kellel neid üldse ei ole.
Ilmsesti on nüüd paras paik esineda sõnavõtuga, mis mul on ka ammust aega meeles mõlkunud. Uusvaimsete, individualismi propageerivate eneseabiteooriate suhtes nimelt. Mitte et ma nendega põhjalikult tuttav oleks, aga üks nende õpetuste lähtepunkte, mida järele mõtlemata korrutama kiputakse, paistab olevat väide, et välisel ei ole tähtsust, kõik tuleb enda seest, kõik saad enesele ise anda, vale on soovida armastust ja tunnustust teistelt.
No olgu, keerame sellele teooriale nüüd vindi peale. Kui välisel ei ole mingit tähtust ja teistele ei tohi mingeid ootusi olla, siis peaks ka olema täiesti ükskõik, millised inimesed meid ümbritsevad. On nad negatiivsed, kritiseerivad, halvustavad, hoolimatud, emotsionaalselt vägivaldsed, vahet pole, väline iseenesest ju loe, loeb ainult meie enda reaktsioon sellele. Miskipärast ei usu ma, et keegi väga tahaks üdini maha tegevas lähikonnas pikalt viibida ja säilitaks sealjuures täiesti vikerkaarevärvilise oleku, kuitahes tasakaalus ta ka muidu poleks.
Sul on alati valik selliste inimeste seltskonnast eemalduda, ütlete nüüd. Aga loomulikult, täpselt sinna ma tahtsingi jõuda – välisel ikkagi on niisiis tähtsus, me ei saa eksisteerida steriilses mullis, maailm ja inimesed mõjutavad meid ning lähisuhetest oleme sotsiaalsete olenditena paratamatult teatavas emotsionaalses sõltuvuses.
Lepime parem kokku, et toetavad lähisuhted on olulised, emotsionaalne üksildus on enamikule inimestest raske ja kuigi tõepoolest, keegi ei võlgne meile midagi ja ei p e a meie vajadusi täitma, on see üldiselt igasugustes suhetes eelduseks, et (ideaaljuhul vastastikku) mingeid ootusi täidetakse, olgu need siis vaimsed, emotsionaalsed või materiaalsed. Seega loodame ja ootame me ikkagi, et andmine ja saamine oleksid lähisuhetes enam-vähem tasakaalus ning et lähedased inimesed ise tahavad vabatahtlikult meid mõista, meile armastust ja tuge anda ning tunneme ennast üksi jäetuna ja emotsionaalse turvatundeta, kui nad seda ei tee. See on inimlik.

Ning kui juba lahti läks, siis teine pseudotarkus samast ooperist – see jauramine teemal, et keegi ei saa teid armastada ja te ise ei saa kedagi armastada, kui te ennast (piisavalt) ei armasta. No jätke ometi!
Milline see enda armastamise piirmäär on, millest alates armastuse vastuvõtmine võimalikuks muutub? Täpselt kui palju peab ennast armastama? Kokkuvõttes on see jällegi üks kena teooria, mis pöördub enese vastu ning pigem paneb inimesed kahtlema ja end veelgi enam väärtusetuna tundma, süütunde ja häbi genereerimisega aga suuremat enesearmastust küll ei tekitata. Inimene ei mõtle selle peale, et oo, ma olen väärtuslik, tänasest hakkan ennast armastama, pigem mõtleb ta, et nojah, ma ju olen kogu aeg teadnud, et olen üks mõttetu olevus.
Jah, muidugi on olemas äärmuslikke juhtumeid, armastuse- ja tähelepanunäljas vampiire, kes ainult võtavad, oodates lakkamatut imetlust ja igikestvat tähelepanu, suutmata ise oma elule mingit sisu ja tähendust luua, ning langevad hüsteeriasse või enesetapu äärele pisimagi kahtluse peale, et neid ei armastata.
Ma ei vaidlusta sugugi enese väärtustamise tähtsust suhetes ja elus üleüldse, aga suurem jagu meist on siiski tavalised inimesed, tihti enesekriitilised, igaüks rohkem või vähem kuskilt katki, keda pole kunagi õpetatud ennast armastama, vaid pigem endas kahtlema. See ei tähenda, et me ei vääri armastust või ei oska armastada. Sageli õpitakse endast rohkem hoolima just nähes end läbi armastava inimese silmade. Veelgi enam – armastust õpitaksegi eelkõige suhete kaudu teiste inimestega.
Pole mitte mingit tõendust, et armastuse absoluutseks eelduseks oleks enesearmastus. Jah, ilma ennast väärustamata on see kõik kahtlemata keerulisem, aga see ei muuda vähem tõeliseks ei armastust, mida teie vastu tuntakse ega seda, mida te ise tunnete.
Nii, selle asja sain nüüd südamelt ära. Ülejäänud klišeed (“kõigel on mingi põhjus”, “kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks” jne) ja pimeda positiivsuse kultiveerimise kehvad küljed jätame järgmiseks korraks.


Tagasi ootuste juurde. Üldiselt ma leian muidugi, et olen erakordselt väheste ootuste ja nõudmistega. (Rahu, nali.)
Aga. Vaat see kvaliteetvestlus. Tõsi on, et selliseid vestlusi on aina vähem, palju vähem, kui mulle meeldiks.
Tihtipeale me küll räägime, aga kui see jutt käib ainult ilmast või hindadest või akende pesemisest, siis see tegelikult ei ole minu jaoks tõeline vestlus. Ka see pole tegelikult tõeline vestlus, mis ei kujuta endast dialoogi, vaid vastab enam-vähem anekdoodile, milles filmistaar ütles oma vestluskaaslasele: aga mis me nüüd kogu aeg minust räägime, jutustage ometi teie, kuidas ma teile oma viimases filmis meeldisin. Jutt, mis käib telefoni, televiisori või arvuti pideva kohaloleku saatel, ei ole samuti tõeline vestlus.
Ja kui see kestab piisavalt pikka aega, siis vajun ma aegamööda üha sügavamale selle näivuse mädasohu, et mitte kedagi ei huvita, mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei tunnegi mind päriselt.
Maailma tühisust ei peagi tagasi peegeldama ja üleüldse võib suurema osa ajast ka täiesti mugavalt ühel lainepikkusel vait olla.
Ent mis on olulisem kui miski muu – võida rääkida, nii et see ka kuulajani jõuab, tajuda huvi, mõistmist, jagamatut tähelepanu, kohalolekut. Saada tagasi oma mõtete peegeldus. Rääkida ideedest, emotsioonidest, elu ilust ja võimatusest, lugudest ja lauludest, õhulossidest, maailma lõpust, unistustest ja hirmudest.
Rääkida sellest hetkest, kui seisin leilist auravana saunatrepil, pea kohal märtsiöine tähistaevas, ümberringi ääretu vaikus, mille katkestas üle lendavate hanede hüüd ja tiivavihin.
Saada osa üksteise salajasest siseilmast. Aga regulaarselt.
See ongi minu jaoks armastuse keel.

Muusika: Joep Beving “Midwayer”

* Hando Runnel

Kuidas tõlkida tšellot?

Alati ma ei lähe öösel üleval passimise peale närvi. Vahel ma lihtsalt mõtlen.

Segastest signaalidest.
Küllap oled kunagi mõelnud, et mõni inimene saadab sulle segaseid signaale?
Ta jätab mulje hoolimisest. Uuest tasandist teie suhetes – tuttavatest sõpradeks või sõpradest enamaks. Räägib, mida kõike te võiks teha. Kunagi. Ja sa võib-olla ei pane tükk aega tähelegi, et selles jutus puudub igasugune konkreetsus ning sõnadele ei järgne ühtegi reaalset sammu.
Ja siis tõmbub ta eemale ning kaob ära, jättes sind mõtlema, et mis asi see nüüd oli. Või astub ilma igasuguse selgituseta paar sammu tagasi ning annab sulle mõista, et sinu arusaam teie suhtlustasandist on täiesti ebaadekvaatne. Ja see viib sind järeldusele, et ju sa said ikka ise kõigest valesti aru ning õigupoolest ei ole sul mingit õigust temalt midagi eeldada.
Mõneks ajaks olete jälle seal tagasi, kust alustasitegi. Ainult teretuttavad. Ainult sõbrad. Kuni ta ilmub uuesti välja ja teeb näo, et kõik on parimas korras. Algab uus tsükkel ja kõik kordub. Lähenemisest kaugenemiseni.
Olenevalt sellest, kui palju sa ise hoolima oled hakanud, tekib sul suurem või pisem kiusatus hakata talle vabandusi leiutama. Iseenda jaoks põhjendama, miks ta segaseid signaale saadab.
Unusta ära.
Sellist asja nagu segased signaalid pole olemas. Need on hoopis väga selged signaalid. Südames sa ju tead seda niikuinii. Et ta ei kavatsegi vastutada selle eest, mille on taltsutanud. Et sa lihtsalt ei ole talle piisavalt oluline. Et see on ainult mäng. Või lihtsalt mugav kohustusteta pai tema egole.
Ära raiska oma aega.

Armastusest ja sõltuvusest ja sellest, kuidas neid segi aetakse.
Ma ei taha olla vajatud, ma tahan olla tahetud. Seal on üüratu vahe.
“Ma ei saa ilma sinuta elada,” on lause, mille peale ma panen jooksu kohe pärast seda, kui ego on oma sulavõisupluse kätte saanud. Sest see on lause, mis kõneleb sõltuvusest ja klammerdumisest. Teineteisesse lahustumise ootusest. Mina ei saa võtta oma õlgadele vastutust olla teise inimese elu sisu ja tähendus.
“Ma ei taha ilma sinuta elada,” on see lause, mis kõneleb vabadusest, valikutest ja vastutusest. Ja armastusest.
Võib-olla ei ole mul sind tegelikult üleüldse vaja. Küllap ma saan ilma sinuta elatud küll. Aga ma ei taha.

Ikka ja jälle mõtlen neist sisutühjadest avaldustest, mida sotsiaalmeedias jagatakse, nagu oleks midagi sootuks enneolematut avastatud.
“See, kus sa praegu oled, on sinu varasemate valikute tagajärg.”
Naljamehed, olen ma kunagi midagi teistsugust väitnud või? Loomulikult on see minu varasemate valikute tagajärg. Ja siis? Kas see, et ma praeguste teadmiste kohaselt ehk mõnda ammust valikut ülemäära õnnestunuks ei pea, võtab mult õiguse millelegi? Inimlikkusele? Hoolimisele? Loomulikult saan ma alati uuesti valida, aga uued valikud lähtuvad samamoodi vanadest, võnked kanduvad mööda aja ämblikuvõrku edasi ning mõnedele ristteedele ei satu ma ilmselt enam kunagi.

Ja siis empaatiast.
Sest mul on tunne, et kõige rohkem tunnevadki inimesed puudust empaatiast ja empaatilisest kuulajast.
Muuseas, empaatia ei tähenda teise inimese mure pisendamist ega eelmainit klišeede kasutamist. “Mis sa selle tühja asja pärast muretsed, peaasi, et tervis on korras,” ei ole empaatia. Empaatia tähendab justnimelt mõistmist, miks just see “tühine” asi on just sellele inimesele nii oluline.
Sain alles hiljuti teada, et suuremal osal inimestest ei tulegi see mõistmine iseenesest. See vähendas oluliselt minu ootusi teiste suhtes. Aga suurendas üksildust. Ma ise otsin pigem võimalust empaatiavõime välja lülitamiseks, et ülekoormust vältida, ent seegi ei paista võimalik olevat.

Inimeste defineerimisvajadusest.
Määratleda. Kategoriseerida. Kataloogida. Kasti ja silt peale.
Milleks?
Milleks piiritleda kõike?
Las olla need kaaluta olekus inimsuhted, mis ei lase ennast kuhugi paigutada. Las olla see võluv võimaluste võimalikkus koos tagoreliku ilmutamise ja taasvarjamise mänguga. Mõnda aegagi. Mitte alatiseks, sest säilitada kõikide võimaluste võimalikkust saab ainult mitte midagi tehes. Varem või hiljem peab valima. Lõpuks peab ikkagi otsustama.

Sellst, mida ma ütleksin, kui ma ei oleks introvert, kes räägib kasinad kaks protsenti sellest, mida mõtleb.
Et ei ole vaja mu ees punast vaipa lahti rullida. Pole vaja kuud, tähti ja tervet maailma hõbekandikul. Pole vaja ülistuslaule. Pole vaja ülihoolitsust ega pidevat ninapidi koos olemist. Pole vaja palumata nõu anda ega tormata mu probleeme lahendama. Ma suudan oma probleemid ise lahendada. Lihtsalt ütle, et sa ei jäta mind mu varjudega üksi.
Ütle, et sa oled olemas. Et sa oled samal poolel. Näita seda. Räägi minuga sellest, mis on mulle oluline. Räägi päriselt, mitte pealiskaudsest igapäevatühisusest. Kuula mind. Küsi.
Tee mulle pannkooke. Kingi villased sokid, sest sa tead, et mu jalad kogu aeg külmetavad. Märka, mida ma teen ja ole selle üle uhke.
Ära lase mul alati kohutavalt mõistlik olla. Ära jookse minema, kui mul on raske, et naasta alles siis, kui ma olen jälle heas tujus ja valmis kõiki teisi natuke õnnelikumaks muutma.
Ära võta mind endastmõistetavana.

Aga kõige rohkem mõtlen ma sellest, kuidas tõlkida tšellot.
Millist aja- ja ruumi- ja tundeleksikat peaks kasutama, et panna inimemotsioonidesse ja -keelde instrument, mis on vahest lähedasim inimhäälele üleüldse, ühendades endas nais- ja meeshääle ulatuse laias laastus koloratuursopranist basso profundoni.
Igatsus see pole, igatsus on dudukk, sinihõbedaste aprilliõhtute hääl, ära- ja tagasitahtmiste igavene hõllandus, varjuotsija ja tuulteotsija kahte harusse kasvav puu.
On’s tšello ehk armastus?
Kes seda suudab hinnata, millel mängib armastus veel peale südamekeelte. See on ehk terve orkester. Tähise teki all magava augustiöö muusika. Südamelöögid on vaskpillide kume kõla. Sõrmed tantsivad nahal nagu viiulikeeltel. Veri soontes, jah, küllap veri tuksleb just tšellode registris.
Või miks peaks üldse armastust sõnadesse panema? Aga sellepärast, et kui sind on armastanud keegi, kellel on poeedi hing, siis ei sure sa iial, vaid jääd elama neis sõnades, mille on loonud su enda puudutus teise inimese elus ja hinges. Need jäävad alles, kui kaunis kurbus, lõikav valu, rõõmud ja elusehedalt ilusad mälestused on sõbralikult pooleks jagatud. Nii ei lahustu sa kunagi kaaluta kergeks olematuseks.
Millist ilusamat igavikku endale ikka soovida?

Muusika: Maya Beiser “World To Come IV”

 

Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

tuli-ja-tuul_640

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Tasakaal

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest” 

Kurbus, kummaline tunne. Õunagalett

Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.

Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas.  Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.

Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama.  Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.

Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.

Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.

Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust.  Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.

Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.

Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.

Muusika: Madrugada “Honey Bee”

Õunagalett

Õunagalett

Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.

Õunagalett

 

Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest

Olen juba tükk aga kibelenud seda postitust kirjutama, aga ühel või teisel põhjusel pole peale märksõnade midagi paberile saanud. Aga õnneks kahjuks ei jäta fb teavitamata mitte millestki, mida keegi su sõpradest eales laikinud on, nii et kui siis prokrastinatsiooni eesmärgil igasuguseid linke järgida, võib sattuda sootuks teise universumisse (põhimõtteliselt sõna otseses tähenduses).
Nohja nii ma sattusingi mingile üllitisele, mis ei olnud muidugi esimene omataoliste hulgas, kuid tuletas mulle meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud sel teemal sõna võtta.
Linki ma ei pane, sest kuna mina seda juba lugesin, siis teie ei pea seda tegema, aga lühidalt öeldes oli taas kord tegemist äärmiselt valgustusliku kirjatükiga “Naised kui meeste hoidjad” (häire!), millest saime teada järgmist:

“Kui leiad õige inimese ja oled harmoonilises suhtes, siis tundub söögi valmistamine, kodu koristamine ja mehe eest hoolitsemine naise kõige nauditavam tegevus.”

Jah, see on üks artikkel ja üks lõik, aga ma usun, et te teate seda stiili küll, mis heietab sellest, kuidas “süda saab üles soojendatud naiselike õrnade puudutuste, hoolitsuse ja armastusega, siis toimib kõik iseenesest. Siis ei tundu mehe jaoks raske isegi vastutus pere eest hoolitseda. Kui mehe vajadused on täidetud, ta on armastatud ja hoitud saab õnnelik olla ka naine. See on maagiline energia vahetus teineteise vahel läbi mille saavad olla õnnelikud kaks inimest, kelle ümber toimib elu kergelt ja ilma takistusteta.”
(Puuduvaid kirjavahemärke ma ei hakanud ka ise lisama.)

Kogu sedasorti jutt meenutab mingit äraspidist šariaadiseadust ja selle peale ma küsin, et milleks üldse need sada viiskümmend aastat naiste õiguste eest võitlemist, kui uusvaimse liikumise käigus saadavad naised i s e ennast esoteerilisse sousti uputatud retoorikaga tagasi kööki ja sokke pesema, kinnistades jätkuvalt arusaama patriarhaalsest suhtest, nüüd aga juba uusvaimse energeetikaga glasuuritult.
Mul tõusevad karvad turri iga kord, kui ma kuulen pajatusi teemal, kuidas oma naiselikkusega kontaktis olevale naisele on mehe eest hoolitsemine maailma kõige loomulikum tegevus. Mis kuradi sajandil me elame ja kas ei oleks juba aeg lõpetada suhte eest kogu vastutuse veeretamine naisele või tema puudulikule kontaktile oma naiseliku energiaga või midagi sarnast.
Mina ilmselgelt ei ole oma naiselikkusega kontaktis, sest ma ei ole maniakaalset hoolitsemisvajadust endast veel üles leidnud, koristamist ma vihkan üle kõige maailmas, süüa vaaritada mulle üldiselt ei meeldi ja oma mehe särke triikima ei hakka. Samuti on minust mööda läinud see vana kooli tarkus, et mehe riietuse võimalike puudujääkide pärast peaks m u l kuidagi potentsiaalselt piinlik hakkama. Eks loomulikult üks õige ja h o o l i t s e v naine ei laseks oma mehel vale värvi sokkide või viltuse lipsusõlmega ringi käia, kui too nimetet puudusi ise oluliseks pidama ei peaks.

Kui ma kedagi armastan, siis olen loomulikult igas mõttes toetav ja lojaalne, aga ma olen partner, intellektuaalses, emotsionaalses, seksuaalses ja majanduslikus mõttes, mitte ema või teenindav personal.
Mulle on see ikka sügavalt arusaamatuks jäänud, miks peaks mul suhtekaaslasena tarvis minema täiskasvanud last, kelle eest hoolitseda. Andestust, kõik esoteerikud, aga minust ei saa hoolitsevat naist (= oma meest karjatavat näägutavat tädi), kes tuletab mehele meelde, et too peaks juuksurisse või arsti juurde minema; ostab kokku boksereid ja särke ning triigib neid; õpetab, mida peaks (mitte) tegema, tundma või seljas kandma ja millal magama minema ning lõpuks hakkab pidevalt mehe eest mitmuse esimeses pöördes rääkima (meile meeldib, meile ei meeldi jne). Veelgi hullemal juhul hakkab tunduma, nagu jutt käiks vastsündinust või äärmisel juhul lemmikloomast (“ta mul sööb nii vähe”).

Ja siis muidugi see kodutööde teema. Kuigi on inimesi, kellele meeldib koristada või nõusid pesta, siis üldjoontes on ilmselt kõik nõus, et pigem on tegemist siiski ebameeldivate kohustustega, mida lihtsalt tuleb täita. Ja nüüd tulete väitma, et kõige selle sooritamine on justnimelt naisele eriliselt loomuomane, meeldiv ja kogunisti kaasa sündinud tegevus, mida ta ilmtingimata suisa n a u t i m a peab, sest ta ju ometigi teeb seda armastatud mehe heaks?
Süüa teeb see, kellel on parajasti aega. Või see, kellele väga meeldib. Või tehakse kordamööda. Või veel mingit kümnendat moodi. Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks juhul, kui mõlemad käivad ühtmoodi tööl, olema söögitegemine vaikimisi ja endastmõistetavaks peetult naise ülesanne, kusjuures pärast on igaühel siiski õigus õiendada, et supp on paks või vedel, sibulat on liiga vähe või karrit liiga palju. Minul on selles küsimuses selge seisukoht – kui sa just ei ole selle toidu eest maksnud (ehk sa ei ole mõnes toidukohas), siis kas tee ise või ära targuta.

Ja teiselt poolt ei kannata ma ka ise absoluutselt ülehoolitsemist, see tekitab mus tunde, nagu mind peetaks mõnevõrra alaarenenuks. Ma olen täiesti vastutusvõimeline täiskasvanud inimene ja mehel pole mingit vajadust käituda lapsevanemana. Toon lihtsa näite – kui elukaaslane peab vajalikuks teile meelde tuletada, et te peate magama minema, kuna hommikul on vaja vara tõusta, siis keegi võib olla leiab selles hoolimist ja armastust, mina näen selles ahistavat ülehoolitsemist. Mis mõttes sa tuled mulle ütlema, et ma pean magama minema, sa ei ole mu ema! Küllap ma tean isegi, millal täpselt ma pean tõusma ja et mul võib tulla raske päev, kui ma piisavalt magada ei saa, aga ilmselt olen ma sellesse puutuvaks riskianalüüsiks ja tagajärgedega silmitsi seismiseks täiesti ise suuteline.
Siia sobib lisada mu ammune semantilis-lingvistiline teooria sellest, et ‘elukaaslane’ on tegelikult tunduvalt ilusam sõna kui ‘abikaasa’, sest esimene tähendab seda, et sul on kaaslane, partner in crime, kui soovite, kellega koos on elu lihtsalt lihtsam ja lõbusam, teine aga justkui viitab nimelt abistamisele, hoolitsemisele ja mingile puudujäägile.
Ja ma võin oma jutuga veel kaugemale ka minna – liigse armastuse ja hoolitsusega lämmatamine on pikemas perspektiivis suhteliselt piinarikas viis suhte karidele juhtimiseks, kuna tegemist on ülimaks isetuseks maskeeritud isekusega, mis selle objektil pikapeale enam üldse hingata ei lase, samal ajal aga muudab teema käsitlemise keeruliseks, ilma et ohver ennast täieliku tänamatu tõprana tundma ei hakkaks ja hoolitsev pool üdini ei solvuks. Aga see muidugi viib jutu juba (kaas)sõltuvuse lahkamiseni ja see pole mu tänase jutu teema.

Eks inimesed on erinevad muidugi ja sõltub, mis keeles kellegi armastus räägib. Minu jaoks on armastus jagamatu tähelepanu ja ühine kvaliteetaeg, kellegi teise jaoks ilmselt teeni(nda)mine, kellelgi kolmanda jaoks kingitused jne. Oluline on ilmsesti see, et kokku satuks sarnaste vaadetega inimesed, kes neid küsimusi ühtemoodi mõistavad.
Nii et kui kellelegi meeldib hirmsasti hoolitseda ja teenindada, siis lasku käia, aga ärge tulge mulle ütlema, et pealkirjas nimetatud filosoofia on midagi, mis peab mulle kaasa sündinud olema ja et mees on mingi abitu ja vastutusvõimetu olend, kes vajab ööpäevaringset hoolitsust ning eelkõige muidugi k o r r a l i k k u naist, kes vastutab tema riietuse, toidulaua ja tervise eest.
Ja veel ärge tulge mulle hiljem kurtma, kuidas mees ei saa iseseisvalt mitte millegagi hakkama, sureb külmkapi kõrvale nälga ja teid kodutöödes üldse ei aita. Kes teil käskis talle suhte alguses võileiba suhu toppida ja putru voodisse tassida.