Lumi sulas ära ja suusatamisega on selleks korraks ühel pool.
Aga samas ei sulanud ta piisavalt ära, nii et õhtusel jooksutiirul astusin esimese kolmesaja meetri jooksul kaks korda lompi.
Ajasin hommikul kohvitassi ümber, nii et kogu laud lainetas. (Ärge laske end eksitada sõnast ‘tass’, see on ikka umbes pooleliitrine kopsik.)
Emakeelepäeval uuriti, kas inimesed teavad sõnade tähendust. Selgus, et ei tea. Ma ju hoiatasin! See on justnimelt selle tagajärg, et inimesed ei loe enam ilukirjandust. Kui sõnal on kontekst ümber, siis tekiks ehk mingi kahtlus, et äkki liiderlik ikkagi ei tähenda juhiomadustega inimest ja osavõtlik ei ole see, kes igal pool aktiivselt osaleb.
Ei, ma ei arva, et selle eest tuleks inimene risti lüüa. Maailm muutub, tahame või ei taha, lihtsalt kurb on see, kui ta muutub kuidagi vaesemaks.
Otsisin kollaseid kingapaelu. Mis te arvate, et saate lihtsalt minna ja osta kollased kingapaelad. Mkmm. Kingapaelad on mustad, pruunid või valged. Kes kannab (kas kingapaelu üldse kantakse?) musti, pruune või valgeid kingapaelu, ah.
Alles vähem kui aasta tagasi suutsin suure vaevaga endale hankida uue telefoni, mis on klahvidega ja 8MP kaameraga. Nüüd teatab neetud Telia, et hakkab 3G võrku sulgema, ja loomulikult ei ole sellel telefonil 4G võimekust. Mis te tahate öelda, et ma pean lõpuks ikkagi 21. sajandisse kolima või?! Lootsin ikka kümme aastat veel vastu pidada.
Teisest küljest jällegi:
Auto ei jäänud vähemalt seisma tipptunnil keset Riia-Vabaduse ristmikku. Või mingil muul eriti ebasobival ajal või moel. Kui üldse on olemas taolisteks tülikusteks mingit sobivat moodi, siis toimugu see parklas ja päeval, kui sul pole ühtki kellaajalist kohustust.
Iga lumesulamispäev viib lähemale rattahooaja algusele ja tunnen, kuidas teed hakkavad mind tõmbama. Ükskõik, kas ja kui palju lund nauditud poleks, talvetardumusest ärkamine on ikka nagu esimest korda elus. Usun, umbes nii võis tunda Nipernaadigi.
Oleks ju võinud kohvitassi läpaka peale ka ümber kallata.
Mul on uus koduloom. Nimeks sai Berta (“Sevilla habemeajaja” majapidajanna järgi). Ta on nimelt saiajuuretis. Esimene sai läks aia taha, aga teine oli juba nagu päris.
Tahaks kuidagi ära kasutada sõnu, mis ütlemata jäid, sest ei olnud veel õige aeg. Liiga toored olid. Aga ega neid pärast õiget aega enam ammugi ei tasu öelda. Siis on nad üle küpsenud, käärinud äädikaks, mitte laagerdunud viskiks.
Nii et parem olgu vaimuvälgatused, mõttejupikesed, mitte lõplikult läbi töötatud, silutud ja sõnastatud mõtted.
(Selle peale tegin väikese kiire vaheekskursi Goodreadsi, kritiseerimaks Mikitat selle eest, et ta ei arenda ühtegi mõtet lõpuni välja, vaid poetab mingeid seosetuid raasukesi.)
Mul on väga tihti vaja jagada just mõttevälgatusi, hetki, impressioone. Neid ei saa ju jagada kaks nädalat hiljem või siis, kui keegi küsib: kuidas läheb? Mu aju jookseb selle küsimuse peale kinni. Hästi on läinud. Pole viga. Normaalselt. Võiks paremini.
Jagada luuletusi. Või lõike raamatutest, teades, et teinegi on neid lugenud ja ma ei pea tõlkima.
Arutleda, kas Mahleri 5. sümfoonia adagietto on kurb või helge, algus või hüvastijätt, kui ma ise olen neli korda kuulanud ja mitte otsustada suutnud.
Kõnelda sest ploomikarva loojangukaaretaevast ja õhust, milles on aimata aprilli.
Küsida, mis on need pisikesed asjad ja teod, mis sind nutma ajavad. Või kuidas lõhnab armastus.
Mõtted nagu lennuvõimetud linnud. Kuigi kes ütleb, et nad üldse lendama peaksid. Võib-olla ajavad hoopis juured maasse. Ehkki minu stiihia on rohkem õhk kui maa. Nii et ärge mind maasse küll matke.
Tulin ühel õhtul läbi surnuaia koju ja hakkasin mõtlema, et. Aeg-ajalt on ikka jutuks tulnud, missuguseid matuseid keegi endale sooviks ja kas ta on juba tunnuslaulu valmis mõelnud.
Enamasti koorub neist juttudest välja, et mingit üleüldist itkemispidu ei taha keegi, nii et ma hakkasin mõtisklema – kas keegi on päriselt käinud mõnel sellisel matusel, mis kurbust ja leina ei rõhutaks ja kus üldtunnustatud nutulaulude eriti morbiidsete seadete asemel kõlaks… ee… päevakangelase noorpõlve raju lemmikbänd või midagi.
Ma kahtlen selles, sest tõenäoliselt on igsugune matus lõpuks leinajate nägu ja eks see on arusaadav, kaotusvalu jääb ju neile.
Sain aru, et viimane pool aastat on mind ikkagi kulutanud.
Olen töötanud ja juhendanud. Õppinud ja õpetanud. Imestanud igasuguse info, kõigi detailide ja nende seoste üle, mis eksisteerivad ainult minu peas ja mille ulatusest saab aru alles siis, kui pead selle kellelegi teisele edasi andma. Püsinud võrdlemisi reibas ja täiesti rahulik. Aga ma väsin nüüd aina rohkem ja aina kiiremini.
Lugesin “Angerjaevangeeliumi”. Antropotsentrism iseenesest ei pruugi mind tingimata alati nii väga ärritada, aga pimedus selle suhtes küll.
Meie põhiline probleem on selles, et meid on kaheksa miljardit ja millegagi peame tsivilisatsiooni kinni maksma, see on selge. Aga nimetagem siis asju õigete nimedega, milleks see õilsaks kujundatud jutt sellest, kuidas kaitsmiseks on paratamatult vaja tappa (vaja on sellepärast, et inimene on nii invasiivne liik ja minu jaoks on täiesti ületamatu tunnetuslik vastuolu väites, et jahimehed ju armastavad ja kaitsevad loomi) või kuidas inimese toidulauale jõudmine on väga väärikas lõpp ja annab loomade elule mõtte ja eesmärgi. Tõesti, jah? Aga kui me ise ei oleks toiduahelas viimane lüli, kas siis iseenda praeks saamise perspektiiv ka tunduks elu unistusena?
Ja kust täpselt me võtame endale õiguse väita, et mõne tüki kadumine inimese kultuuripärandist on kuidagi kaalukam kui mõne taime- või loomaliigi välja suremine?
See on paljuski vaatenurga küsimus ja vaikeseade neis asjus on antropotsentristlik. Ent teinekord on väga kasulik vaadata teise nurga alt, ka siis, kui see vaatenurk reaalsuses mitte midagi ei muuda või teoorias lihtsalt teise äärmusse jõuab.
Minu lemmikväljend on ju teadagi: aga samas.
Olen hakanud tänaval inimesi jälitama.
Sellepärast, et neil on mingi raamat käes olnud ja ma olen üritanud kindlaks teha, mis nimelt. Raamatute jälitamine niisiis, mis te mõtlete, ega ma mingi pervert ei ole.
Pühak ka ei ole, lihtsalt juurdlesin siin mõni aeg tagasi selle üle, mis mõte on väiklane olemisel. Mitte et ma poleks kunagi olnud või tahtnud olla, aga see läheb mul õige kiiresti üle ja mulle ei meeldi ükski käitumisviis, mis teeks mind väiksemaks ja nõrgemaks. Väiklane olemine teeb. Olla suuremeelne, eriti seal, kus sult seda oodata ei osata, on palju tõhusam.
Aga muidugimõista ei räägi ma siin teise põse ette keeramisest ja oma piiride mutta tampimise talumisest.
Lasin endale lühikese pixie lõigata, et enesekehtestamine lihtsam oleks. Mõjus.
Et te ei arvaks, et ma olen mingi Täiskasvanud Inimene, kes teeb Tähtsaid Asju
Mu blogi käib mulle kuidagi närvidele. Kaalun endale paari täiendava alter ego loomist. Fernando Pessoal oli neid arvatavalt umbes seitsekümmend viis, kõigil oma isiklik intellektuaalne elu ja erinev hääl, nii et küsimus ei ole siin mingis primitiivses isiksuse kõigest kaheks lõhestumises.
Ehk et jätaks võib-olla Frieda siia, äkki tal tekib kunagi tahtmine uuesti toidublogijaks hakata, aga ise koliks muude mõtetega mujale ja alustaks puhtalt lehelt.
Aasta esimesel päeval sõitsin linna. Tee ääres paljaks sulanud põllud, osal rohetas oras. Sadas lausvihma. Raadiost tuli Viini filharmoonikute uusaastakontserdi teine lisapala. “Ilusal sinisel Doonaul”. Ja ma mõtlesin, et.
Kui miski on ainult ilus ja veatult harmooniline, siis on ta suure tõenäosusega ikka võrdlemisi igav. Tõsi, Strauss ei ole muidugi kõige hullem, on väikeses koguses kuulatav ja kena, aga kui tahate tutvuda kõige hullema muusikalise kitšiga, siis palun väga. Suhkruglasuuriga kaetud ja tuhksuhkruga üle puistatud suhkur.
Ah, ja siis on veel muidugi André Rieu’ orkester, millest pealiskaudsel vaatlusel võib jääda ekslik mulje, et tegemist on klassikalise muusika kollektiiviga. Ei, muidugi on isikud klassikalise muusika koolitusega, mis tähendab, et nende tehnilisele meisterlikkusele pole ilmselt otseselt väga palju ette heita. Lihtsalt kogu nende ettevõtmise kontseptsioon seisneb imalate ballaadide veel imalamate töötluste mängimises koos lääge saatelobaga sellest, kuidas muusika inimesi ühendab ning mille keskmes pole samas sugugi mitte muusika, vaid tsirkus, mis ilmselgelt muusikat hoopis segab.
Tähendab – et te ei arvaks, et ma snoob olen (arvake rahulikult, ma olengi, sest minu mõistes tegeleb see onkel klassikalise muusika degradeerimisega maitsetuks palaganiks nii muusikalises kui visuaalses mõttes) -, nagu ma ka juba ooperi puhul öelnud olen, töötlused võivad olla head, kaasaegsed tõlgendused on tihti head, kõik, mis aitab äratada huvi ja uusi inimesi klassikalise muusika juurde tuua, on hea.
Häda seisneb ainult asjaolus, seda õigustust kiputakse kasutama igasuguste nähtuste kohta, millel on küll oma kindel (ja sageli ka üsna arvukas) sihtgrupp olemas, aga mis asuvad skaala teisest otsast nii kaugel, et kokkuvõttes mingit üksteisele lähenemist ei toimu. Kui André Rieu austaja satub kuulama Hilary Hahni või Anne-Sophie Mutterit, siis ta leiab tõenäoliselt, et see kõik on väga igav ja küsib, miks nemad ei mängi samas stiilis nagu Rieu.
Ja nüüd hakkame mõistagi sama analoogia tuules jaurama kirjanduse teemal, onju. Räpp, ja tee, mis tema juurest edasi viib või ei vii. Khm.
Ei, tegelikult ma olen kangesti leplikuks muutunud ja peaaegu arvama hakanud, et loetagu mida tahes, peaasi et midagi.
Üks või mitu erakonda, mis tavatsevad esineda loosungitega eesti keele ja kultuuri säilitamisest ja ausse tõstmisest, võiks ka muidugi taibata, et plakatitest edasi arenemiseks oleks märksa eesmärgipärasem naiste reproduktiivorganite teemalise obsessiivse nämmutamise asemel näiteks kirjanikke ja tõlkijaid toetada, kultuuritöötajatele normaalset palka maksta ja rahvaraamatukogusid elus hoida. Ilukirjanduse lugemise olulisust ei maksa alahinnata mitte üheski aspektis ja mul lähevad karvad turri kohe, kui keegi hakkab rääkima, et kõik, kes ei suuda end oma loominguga ära elatada, mingu tootvale tööle. Tahaks öelda, et nad ei tahaks elada sellises jubedas maailmas, kus eksisteerib ainult ennast ise ära tasuv kultuur, aga siis tuleb meelde, et nende ütlejate jaoks võib-olla tõesti polekski mingit vahet ja vaat siis hakkab küll kõhe.
Muuseas ei nõustu ma ka absoluutselt ühe lugupeetud kirjaniku (kellega me juhtumisi kanname sama perenime) väljaütlemisega taasiseseisvumispäeva vastuvõtul. Ma muidugi loodan, et see oli iroonia, aga ta väitis, et lugejate järeltuleva põlvkonna pärast ei peaks muretsema, sest kõik inimesed ei peagi lugema ja kõigile see ei sobigi.
Ja mina väidan, et 1) absoluutselt peab lugejate järeltuleva põlvkonna pärast muretsema ja 2) absoluutselt võiksid kõik raamatuid lugeda, mitte sellepärast, et ilma ei saaks, muidugi saab, aga see tähendab, et kasvab niisuguste inimeste arv, kes on kaotanud või kaotamas funktsionaalse lugemise oskust, emakeelset sõnavara ja keskendumisvõimet.
Kui me väidame, et raamatu lugemine ongi osa inimeste jaoks üle jõu käiv tegevus, siis sellise suhtumisega taandame juba eos teatud hulga rahvast idiootideks, kes võivadki jääda lihtsamate ja jõukohasemate ajaviitevormide juurde ning toodame juurde neid, kes pursivad vigast inglise keelt (kujutades endale ette, et nende jaoks on palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles, kuna eesti keeles polevat piisavalt väljendusrikast sõnavara) ja on kaotanud igasuguse nüansside tajumise võime. Väikerahvas äkki võiks ja saaks sellist kihistumist vältida või vähemalt mitte süvendada.
Kas ma liialdan? Muidugi. Aga.
(Krt, ükskõik kust ma alustan, ikka jõuan lõpuks lugemiseni välja.)
Aga igasugused lugemisväljakutsed jällegi muutusid mu jaoks nii piinavalt ebainspireerivaks, et sel aastal ei osale üheski. Lugemisharjumuse taastamiseks või tekitamiseks on need loomulikult kiiduväärt algatused igatahes ja loodetavasti tekitavad noviitsides hasarti, aga mul pole neid tegelikult tarvis ning vajadus nimekirjas või virnas ootavate raamatute asemel otsida teost, mis on raamatukogus akna poolt vaadates kolmandas riiulis ja mille autor on sündinud täiskuu ajal riigis, mille nimi algab sinu onupoja kolmanda naise tädi eesnime viimase tähega, muutub võrdlemisi tüütuks ja lugemisnaudingut pärssivaks.
Nüüd on jälle hästi.
Ja jooksurõõmu leidsin ka uuesti üles. Kippus vahepeal natuke kohustuseks kätte. Mis ei tähenda, et ma jooksmist nautinud poleks, lihtsalt enda kodust välja ajamisele eelnes teatav reflekteerimisaeg.
Nüüd täidab mõte jooksma minekust mind juba hommikul elevusega. Muidugi on suur vahe, kas joosta viie- või seitsmetunnise (mis on tegelikult ka kõigest eluks vajalik miinimum, mitte mingi eeskujulik tase) une pealt, või noh, baasvastupidavus lubab mul joosta nii või teisiti, küsimus on pigem taastumise kiiruses. Ehk siis aegluses.
Tüüpiline distants on kaksteist kilomeetrit mööda tänavaid ja mu ümber on mu linn oma õhtuste tulede, koerajalutajate ja valgusega võõrastes, aga vahel ka mõnes tuttavas aknas, sõltuvalt sellest, kuhu jooksutiir mind parajasti viib. Ma ei peatu, ei vilista, ei viska kiviga aknasse, aga lehvitan mõttes. Tundsite?
Tõin jalgratta hooldusest ära. Nüüd on mul autos jalgratas. Suusad. Hunnik kuuseokkaid. Need on seal sellepärast, et – kindlasti on kõik kuulnud seda lugu kunagi mingisugusesse foorumisse postitatud küsimusest teemal, kuhu minna Tallinnas 6 kuusega ujuma, mispeale keegi naljahammas soovitas valida mõne inimtühjema ranna, sest 6 kuuske on siiski päris suur kogus ja inimesed võiksid nende vette tassimise peale imelikult vaadata – mul oli enne jõule täiesti tõsine probleem, kuidas 6 kuusega autosse mahtuda (olles eelnevalt poole reieni lumes sumbanud, et neid puittaimi elektriliinide alt langetada).
Niisiis arvesse võttes, et mu auto on pidevalt mingiks kauba- ja kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumi veoks kohandatud ja arvestades, mis kohtades mul on kombeks sõita, oleks täiesti arutu soetada mingit uuemat sõiduvahendit.
Ja muide – ma olen kogu aeg rääkinud pideva autopesemise kahjulikkusest – no vot, sõitsin mina suvel mingeid metsaväljaveoteid mööda, igal pool oksad-lehed ristamisi, ja otsustasin pärast leidlikult uskuda, et kõik need kriimud auto peal on.. ee… tolmu sees. Noh, selgus, et tolmukiht polnd piisavalt paks, kriimud olid ikka värvi peal. Lõin käega, nagu tavaliselt, sest selliste probleemide tarvis pole mul tavaks ainsatki närvirakku kulutada.
Aga vaat jalgratas on eesrindlikult hooldatud. Ja rattakingade paelad triigitud. Järgmiseks viin ennast hooldusse. Kellel siis poleks vaja uut ketti, lenksupaela ja käiguvahetaja trossi.
Rattahooaja alguseni jääb veel vähemalt kaks kuud.
Aastad algavad alati öösel. Niisamuti algas seegi, mille puhul mul tekkis juba hiljemalt kolmandal päeval teatav eelaimdus, et sellest just mingi sädelev aasta ei kujune. Põhimõtteliselt oli mul õigus. Mis ei tähenda, et ilusat ja rõõmsat ei olnud, loomulikult oli, aga nagu ikka, kipub aasta jooksul paljugi ühte sulama ning eredamalt paistab välja see, mis hinge kas eriliselt paitas või siis kõvasti kriipis.
Tegin palju asju teisiti ja olen sellega üpris rahul, isegi siis, kui tulemus oli samasugune nagu samamoodi tehes.
Alguste ja lõppude aasta oli.
Palju targemaks saamise aasta. Ja ma ei mõtle seda mitte vähimalgi määral küüniliselt ega märterlikult. Täiesti tõsiselt – ma õppisin väga palju, nii enda kui teiste inimeste kohta. Aasta polnud sugugi pikem kui nad kõik, aga targemaks sain otsekui mitme aasta võrra. Võib-olla ka tugevamaks.
31 335 lehekülje võrra ma targemaks muidugi ei saanud, sest ega kõik need läbi loetud 134 raamatut tingimata tarkust just ei jaganud (no näiteks). Pealegi oli mul pidevalt tunne, et üldse pole aega lugeda. Ja ega sesse aastasse sigineski kuidagi veidralt palju niisuguseid päevi, kui ma ridagi lugeda ei jõudnud. See on täielik anomaalia, täielik, ses mõttes, et ega mul terve elu jooksulgi selliseid päevi väga palju ei saa olla, kui ma ridagi raamatut pole lugenud.
Teisalt – kui aasta sisaldab suisa kolm väga head lugemiselamust, siis nuriseda pole küll erilist põhjus (mis ei takistanud mind nurisemast ei nüüd ega takista ka edaspidi). Ja siis ma vaatan, et inimesed annavad Goodreadsis maksimumpunkte kümnetele raamatutele – üks kahest, kas mina olen eriti valiv või loevad need inimesed mingeid paremaid raamatuid.
Parim lugemiselamus oli Lucia Berlini “Koduabilise käsiraamat”, mille kohta on vast kõige olulisem öelda, et seda jutustajahäält ei oska ma kogu oma lugemuse juures ühegi teisega võrrelda.
Teine ja teistmoodi elamus – mälust ja mäletamisest kõnelev Birutė Jonuškaitė “Maranta”, mulle näib, et täiesti teenimatult alahinnatud raamat, mis pole oma lugejat leidnud ning mul on sellest kahju.
Ja kolmas – Anni Kytömäki “Margarita”, ühtaegu lootusetu ja õrna lunastava puudutusena mõjuv metsade ja jõgede ja inimeste ja pärlikarpide saatuste lugu.
Mul on hea meel, et kõik need kolm on eesti keeles olemas. Hea meel, et arvuka pahna kõrval (ma ju hoiatasin, et ei kavatse nurisemist lõpetada, ka järgmisel aastal mitte, sest ma pole sugugi veel ammendanud kõike, mis mul kõnealuse teema kohta öelda on) ilmub endiselt ka korralikus tõlkes ja nauditavas keeles kvaliteetset lugemismaterjali, ehkki see kahjuks ikkagi pahatihti kipub selle eelnimetet pahna varju jääma. Jah, ma saan aru, et kogu see kaheldava väärtusega ribu võimaldabki väärtuslikumat välja anda, aga… olgu, ei hakka praegu.
Tugevamaks sain ehk nende 5065 kilomeetri võrra, millest 3372 läbisin jalgrattal (kõige pikem rattasõit oli 108 km, aga üldiselt meeldivad mulle ikkagi üle kõige sellised 50-70 km sõidud, piisavalt pikad, et lahustada tuulde kõik, mis vajab lahustamist, aga suurem osa päevast jääb siiski alles), 666 joostes, 411 suusatades ja ülejäänud mingisugustel muudel kondiaurul toimivatel liikumisviisidel. Seda oli ka, khm, kuidagi vähe, sest mitmesugustel põhjustel tuli pidada tavalisest hoopis rohkem pause.
Rahvaspordivõistlustest oli jälle laivis võimalik osaleda Tartu rattarallil ja selle sõiduga jäin ülimalt rahule – 60 km aeg oli 2:03.
Lisaks sõitsin suusamaratoni 63 km virtuaalkombot ja paar väljamaist virtuaalväljakutset – Ring Road (1333 km jalgrattaga), North Coast (806 km jalgrattaga), St. Francis Way (503 km joostes) ja Yellowstone (121 km suusatades).
Kirjutasin valmis ammu plaanitud postituse jalgrattasõidust ning sellel teemal on plaanis ka järgmisel aastal jätkata, püsige lainel.
Luulet lugesin palju. Kontsertidel käisin üksjagu. Õnneks on olemas Klassikaraadio salvestused, nii et kontserdielamused on võimalik kuuldavaks viidata. Puudutas Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl”, puudutas öökontsert Bachi “Goldbergi variatsioonid” ja oli veel muusikat, mis läks läbi elusa hinge ja vere.
Ja niisuguseid elamusi ma pean jagama, ikka ja jälle. Luulest ja muusikast, raamatutest ja rattasõidust. Mitte et ma kohustaksin kedagi nendega tutvuma, oo ei, inimesed võivad absoluutselt teha, mida iganes nad tahavad.
Aga mina otsin seda, millest minu hing toitu saab, sest mõnikord tõesti juhtubki, et keegi loeb või kuulab ning ajas ja ruumis tekib üks otsetee, milles kaks inimest jagavad kas või korrakski kahtluseta sama tähendust. Jagavad või tegelikult pigem ehk loovad, sest tähendus ei teki vaakumis, vaid sünnibki tihtipeale alles mingis koosmõjus. Küllap on see osalt kujutlusvõime, küllap on.
Mõtlesin natuke aega, kas. On üldse vaja rääkida. Teisest küljest jällegi ma ei ole kunagi näinud põhjust vaikida sellest, mis on mind puudutanud, sest nii muutuks mõttetuks üldse kuidagi aastale tagasi vaadata. Ja sile fassaad huvitab mind ka teiste inimeste puhul kõige vähem, nii et milleks siis ise seda teeselda.
On kahju. Ühe suhtluse lõppemisest. See kahjutunne pole nüüd, distantsilt, enam terav ega akuutne, pole melodramaatiline, pole passiiv-agressiivne. See on see, mis jääb alles, kui kõik muud emotsioonid on läbi elatud ning ilmutab end siis, kui tahaks mõnd mõtet jagada kindla inimesega ning läheb sekundi murdosa võrra liiga kaua aega enne, kui meelde tuleb: adressaat tundmatu.
Poleks uskunud, et läheb nii, aga ega asjad ei saagi elus otsa ühel ajal. Kui üks inimene on end kontaktist juba mentaalselt välja lülitanud, pole teisel enam teha muud, kui küsida endalt, miks see sulle siis nii palju olulisem oli. Ja ka vastata ise.
Päris kuradi valus oli. Ent nüansid, mis olid või ei olnud, ei mängi selles otseselt rolli. Oleksin kõike tõlgendanud teisiti, kui poleks lähtunud eeldusest, et vundamendiks on mingit sorti sõprus – tähenduses “teineteisest inimestena hoolimine ning omavahelise suhtluse oluliseks pidamine”. Lähtusin. Ja ei saa vist siiani aru, kuidas niiviisi eksisin. Aga mina ei oska suhtuda nii, et mitte miski ei tähenda mitte midagi.
Samas, kuigi võtan vastutuse kõige eest, mida mina tegin, ütlesin, tundsin või mõtlesin, siis üksnes minu juhatusel me küll rappa ei läinud. Ja kui padrikusse on jõutud koos, siis kas on ilus visata teine inimene, kes sust hoolis ja kellest sa ise eeldatavasti millalgi ikkagi ka hoolisid, lihtsalt minema ning isegi mitte vaadata, kuhu ta maandus?
Segane oli see kõik kokku ja segased asjad teevad pea alati lõpuks haiget. Ent mis parata. Sain üle, nagu alati saadakse. Nüüd me oleme “keegi, keda ma kunagi tundsin” ja see kõlab nii nukralt. Mitte et ma kahetseks seda aega, mis oli rõõm.
Sest ega lõppude lõpuks ei olegi mitte midagi teha, kui üks leiab, et edasi ei taha ja tagasi ei saa ja enam ei huvita. Rumba ja igasuguste inimsuhete jaoks on vaja kahte ning seda jälestaksin ma ju kogu südamest, kui keegi suhtleks minuga mingil muul põhjusel peale selle, et talle meeldib seda teha.
Tervisega oli nagu oli. Stomatoloogiline saaga jätkus (aga lõpp paistab juba poole aasta kaugusel). Tavatult palju oli muid jamasid ja nende likvideerimisest tulenevaid täiendavaid jamasid.
Ja üle üsna tüki aja oli see ka aasta, kui mu deemonid mind jälle kätte said.
Vahel võib juhtuda nõnda, et oled parajasti käepärast olevatest klotsidest enda ja oma maailma kokku ladunud, ise veel tulemusega lollakalt rahul ja mõtled: nii võib elada küll.
Aga siis tuleb elu, lööb su tornikese jalaga laiali ja ütleb: vale vastus, istu, kaks, suudad paremini, hakka aga otsast peale.
Alguses nutad, pärast vannud, lõpuks hakkad järele mõtlema ja neid laiali puistatud tükke kokku korjama, katkised viskad minema ja allesjäänud püüad mingis teises järjekorras kokku laduda.
Täpselt nii (või natuke teisiti, kes seda täpselt teab) muga sel aastal juhtus. Kukkusin üle serva ja lagunesin laiali. Tagasi vaadates sain aru, et eks mõranemine oli muidugi juba kuid varem alanud, nii et see, mis otsustavaks sai, oli palju rohkem päästik kui (ainus) põhjus.
See oli külm ja kõle aeg, mõned kilod kadusid veel ning kuidagiviisi ühes tükis hoidsid mind üksnes lihased ja tahtejõud. Ei soovita.
Aga tasapisi panin ennast jälle kokku tagasi (ehkki see kõlab lihtsamalt, kui tegelikult oli, ning kõigi kivide alla vaadata pole ma nagunii jõudnud ja ega pole vast vaja ka), võtsin kuidagi poolkogemata vastu uue ametikoha (mis esialgu kujunes küll pigem teise ametikoha lisaks saamiseks) ning küllap laias laastus olen nüüd üsna kombes taas. Kas ka endine? Eks see vast selgub edaspidi.
On, mida oodata. Nagu ka soovida – eelkõige seda, et hing oleks toidetud ja tuul toetaks tiibu. Sama soovin mõistagi kõigile teilegi.
Aasta vahetumise aga kavatsen sellegipoolest sõna otseses mõttes maha magada. Rahvatarkus räägib, et niiviisi tulevat eriti hea aasta. (Ehkki enne selle saabumist sooviksin ma siiski tutvuda teenuse tingimustega.)
Poolel teel saime kokku. No tähendab, tegelikult lumi jõudis ikka enne kohale ja suusahooaeg sai avatud 23. novembril. Head see küll ei tõota.
Ma püüdsin, ausõna. Mitu päeva. Lugesin nimelt iseenesest päris leidlikku ütlust: et kui keeldute lumest rõõmu tundmast, siis on teil lihtsalt vähem rõõmu, aga ikkagi sama kogus lund. Mõtlesin siis, et võtan õige temast eeskuju:
Aga siis hakkas külm. Ja ilmnes, et eelmisel aastal kahjustada saanud varvas on nüüd jõle külmatundlik. Ja nii edasi. Nii et praeguseks hetkeks ma olen siiski jõudnud tõdemuseni, et see kolme nädala pärast algav talv on praeguseks juba täiesti piisavalt kestnud.
Pealegi jäin eile haigeks ka veel.
Jalutasin ühe lõuna ajal niisama suurema sihita ringi. Tuul tantsitas turulettide vahel hõredat lumesadu ja ainult üks müüja külmetas oma kapsakuhja taga. Päevavalgus põgeneb, kogu elu pöördub igas mõttes sissepoole.
Linnast välja sõites mõtlesin ka taas, kuidas maailm kokku tõmbub.
Kesklinnas on tuled, värvid, Riia mäest alla voolav katkematu autode jõgi – sel ainsamal suurel ristmikul on korraks suurlinnatunne.
Äärelinnas tuled tuhmuvad, linnapiirist kaugemal jäävad alles vaid vastusõitjate esituled. Kuni lõpuks lükkavad üksnes su enda auto tuled lumiste metsade vahele sisse tühja tee ning su maailm aheneb vaid selleks plekk-kastiks, mis eraldab sind ööst.
Järgmisel päeval läksin oma metsaringile jooksma. Natuke alla kaheteistkümne kilomeetri valges vaikuses, mis sulatab endasse kõik hääled ja värvid. Üks metskits kõnnib kartuseta mu ees üle tee, aga muidu pole maailmas peale minu enam ühtki elusolendit.
Kodus oli ahi vahepeal toa soojaks kütnud ja hiljem, kui mu ahjuköögiviljad olid juba pisut… ee.. ülemäära well done, algas Klassikaraadios ülekanne rahvusmeeskoori kontserdilt.
Galina Grigorjeva “Palve” tšellole ja meeskoorile saatis mind veel uneski. Mõjuv, väga mõjuv. Kuulake ise, leidsin ühe vanema salvestuse. Selles slaavi kirikulaulu traditsiooni põimimises minimalistliku väljenduslaadiga on midagi erakordselt lummavat, isegi hüpnootilist.
Ja siis ma lähen ja küsin inimestelt igasuguseid küsimusi, nagu näiteks: kas te armastate Brahmsi?
Inimesed kahtlustavad kohe mingit peent haneks tõmbamist. Arvavad, et mul on mingisugune hämar tagamõte. Küsivad ettevaatlikult vastu, milline on õige vastus. Aga mind lihtsalt huvitab. Ja mulle meeldivad need hetked, kui selgub, et ajas ja ruumis on olnud otseteed ning kaks inimest kogenud, tundnud, näinud, lugenud, mõelnud sarnaselt.
Jagada kilde oma elust, koguda kilde teistest eludest, aga mitte veristades sõrmi nende teravate servade vastu, vaid sobitades neist kokku mosaiiki.
Nii et ei, ei ole haneks tõmbamist, tagamõtet ega valesid vastuseid. Kõik vastused on õiged, lihtsalt mul on mosaiigist mitu värvi puudus, muud midagi.
See ongi see, mis minu jaoks loeb, pakub väikesi tähendusrikkaid hetki. Väikesi. Sest suured asjad ja suured tähendused on liiga tõsised, liiga pretensioonikad.
Ja mingisuguse teise nurga alt on see ka koosloomine, koosmõtlemine, mis tekitab selle isesuguse energia, millest mu hing saab toitu ja pidet.
Mitu jauramisteemat oli iseenesest ka, aga ilmnes, et ma tegelikult parajasti ei viitsi. Või kui, siis ainult et – Kiir mõisavalitseja! Kiir kuningas! – Räpp parim Eesti autori ilukirjandusteos (Rahva Raamatu konkursist on siis jutt). Ma. Ei. Suuda.
Samas, eks ma ole ka vanast peast leebeks muutunud ja küllap viib ettevaatlikust tõdemusest, et jah, äkki eelnimetet nähtus on siiski millekski hea, ainult üks samm edasi juba krt-teab-kuhu. See on muidugi nali, minu poolest võivad Räpp ja Kivisilla koos päikeseloojangu poole kepselda, ilmtingimata kollased kummikud jalas ja punasetäpilistes tassides vältimatu piparmünditee.
(Kas ma võlgnen nüüd jälle mingi lahtiütluse selle kohta, et ma ei halvusta mitte kuidagi inimesi, kes neid loevad? Otsustasin, et ei võlgne, sest mu jutu mõte on selgesti ikkagi milleski muus.)
Ühesõnaga. Ainus punkt nimekirjas asjade kohta, mille olen lubanud enne aasta lõppu ära teha, on ka täidetud.
Mis siin siis muud ikka enam.
Toidutegu 