Category Archives: mitte ainult toidust

Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”

 

Advertisements

Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks:

Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud.
Koju kõndides mõtlen neile, kes kunagi lõikasid nii sügavale naha alla, et nende jäljed ei kao sealt kunagi, aga on ikkagi peaaegu kõik läinud või on alles vaid miski, mis isegi pealispinda vaevalt puudutab, sealt jälge jätmata maha libiseb.

Me aja haiguseks on hõivatus oma erinevates tunnetuslikes variatsioonides – olla hõivatud, näida hõivatud, tunda end hõivatuna, isegi siis, kui meil tegelikult mitte midagi teha ei ole.
Tulemuseks on see, et me ei ole mitte kunagi kohal omaenese elus. Küllap võib arvata, et me ükskord omaenese matustele ikka kohale jõuame, aga siis on juba isegi kahetsuseks liiga hilja.
Me jookseme, kartes et äkki jääme muidu millestki olulisest ilma. Tegelikult jääme oma pideva kiirustamise tõttu ilma millestki palju olulisemast – päris elust.
Me ülistame arengut, kasvu, innovatsiooni. Ja mida me kogu selle rikkusega peale hakkama? Vahime ekraanide ette kleebituna televiisorist või nutiseadmetest väljamõeldud maailmade mõttetusi.
Kiirustades täidame kõik oma meeled suuremalt jaolt väärtusetu rämpsuga, mistõttu seal millegi olulise jaoks enam ruumi ei ole.
Kiirustamine ei tee inimest õnnelikuks, kiirustades ei ole võimalik märgata, süveneda, nautida, meelde jätta, tunda. Nii sünnivad suhted, kus näiliselt koos olles ollakse tegelikult kumbki eraldi oma maailmas ning see on tunduvalt halvem, kui ollagi üksi, sest erinevalt matemaatikast ei anna elus ega suhetes kaks miinust enamasti tulemuseks plussi.
Aga tagasisteed võib-olla enam ei olegi. See aeg ei tule enam tagasi, kui kellelgi oli veel aega päriselt kuulata, märgata, tunda. Aega rääkida ideedest ja teooriatest, mitte asjadest. Aega rääkida sellest, millest me mõtleme, elame, hingame, mitte sellest, mida me teeme.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (37 sõna)
Laman kinnisilmi Su käte vahel. Olen öö.
Vaskpillide kume kõla – need on su südamelöögid. Veri me soontes tuksleb tšellode registris. Sinu sõrmed tantsivad mu nahal nagu viiulikeeltel. Ja pimedus saab muusikaks.  Tähtede ja tuule lauluks me ümber.

Taevas on ühel pool tuhk ja sinine, teisel pool – seal, kus päike loojub – tuhmilt roosa.
Sõnad saavad otsa, mõtted ei saa. Õieti on see üsna hämmastav, kuidas üht ja saama piiratud sõnahulka erineval moel järjestades on ikka veel võimalik kirja panna üha uusi pakse köiteid uusi mõtteid.
Inimesed räägivad mingeid romantilisi lollusi. Lubavad tõmmata kalendrist maha kõik päevad, mil sind pole. Lubavad su eest surra kui vaja.
Miks küll? Mul on vaja neid päevi, kui sind pole. Siis ma vahin metsa poole. Ja kirjutan. Kirjutades elan teist kordi läbi neid päevi, kui sa oled. Ja teise elu võin ma sulle nii anda, selle asemel, et su eest surema hakata.

Tulen ooperist koju ja mu soontes voolab vere asemel neli ja pool liitrit muusikat. Kuidas ma peaksingi selles lärmis magada saama? Kuidas nemad saavad, kes veelgi rohkem muusikasse läksid? Nemad, kes on loojad. Juba oma elu esimeste ooperikogemuste järel tekitas minus täieliku lühise mõte sellest, kuidas alles äsja Cavaradossi aariat laulnud tenor läheb koju ja teeb vorstivõileiba. Jaa, reaalsusega toime tulek pole mulle kunagi lihtne olnud, ma otsin tähendust. Igal pool.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (12 sõna)
Kui kahel inimesel on korraks üks hing ja see laulab. Lahkumistest. Kohtumistest.

Tahaksin mõni kordki veel rääkida öö hommikusse. Samamoodi nagu kunagi. Muidugi ma tean, et ka see aeg ei tule enam kunagi tagasi. Siiski mõtlen mõnikord ikka, et just sulle, just nende sõnadega tahaksin rääkida sellest, kuidas miski, miski mööduv mu elu põgusalt, kuid ometi tuntavalt puudutas. Aga sina?
Ja kas me üldse enam oskakski pealispinnast sügavamale jõuda?
Kõik kommunikatsiooni näiliselt lihtsustavad vahendid teevad selle enamasti keerukamaks ning on tegelikult mõeldud pelgaks info vahetamiseks, mitte sisuliseks suhtlemiseks.
Armastus nõuab aega.
Loovus nõuab aega.
Spontaansus nõuab aega.
Pole aega, pole armastust, loovust ega rõõmu, pole elu. Hinge avarus ja tundlikkus kaovad ning valdav vaimuseisund on umbmäärase ärevusega segatud tuimus.
Ma usun, et valdavalt ütleb tänapäevane ajatajukogemus, et aeg liigub väga kiiresti ning aja peatumise hetki tuleb ette väga harva. Ometi peaks püüdlema just selliste hetkede poole, kus aeg saab nulliks, ruum lõpmatuseks, maailm hajub, on ainult hetk ja sina selles. Need on need suured ja väikesed hetked, millest elu päriselt koos seisab.
Ja ma ei räägi siin suure emotsionaalse laenguga hetkedest, neid suudame vast veel ka oma nõrgenenud tundlikkusega tajuda, ma räägin eelkõige väiksematest, peaaegu igapäevastest hetkedest, loodus-, muusika-, maitse-, igat masti esteetilistest elamustest, tõelisest suhtlemisest teiste inimestega, mille jaoks on vaja aega, et märgata, kuulata, maitsta, tunnetada, selle asemel, et kapata kõigest läbi nii pealiskaudsel moel nagu oleks see pelgalt mingi eelmäng, millega tuleb ühele poole saada, enne kui päris elu pihta hakkab. Ja samal ajal voolab see päris elu lihtsalt liivana sõrmede vahelt maha.

Loominguline vahepala
Kuidas kõlab armastus? (1 sõna)
Tšello. 

2017. aastal lugesin läbi 154 raamatut ehk 39 287 lehekülge. Järgmisel aastal luban lugeda pisut vähem, see tähendab mitte raisata aega lugejat alaarenenuks pidavatele menuktoodetele, mis kirjanduse nime ei vääri. Raamatute hindamisega Goodreadsis olen üsna kitsi, hinde 5 said ainult kaks raamatut (Jean-Pierre Minaudier’ “Grammatika ülistus” ja Marge Pärnitsa luulekogu “Õnneks oled mul sina”), hindeks 4 saanuid oli rohkem, aga neist rohkem kui pooled polnud ilukirjandus. Mida me sellest järeldada võime? Ilukirjanduse parimad palad olid Narine Abgaryani “Taevast kukkus kolm õuna”, Riikka Pelo “Meie igapäevane elu”, José Saramago “Pimedus”, Meelis Friedenthali “Inglite keel” ja Kai Aareleiu “Vene veri”.
Jooksin 900 kilomeetrit. See kilometraaž rahuldab mind täiesti, luban jätkata samas vaimus. Talverehvid, st naeltega talvised jooksutossud olid väga hea investeering.
Sõitsin rattaga 1150 kilomeetrit. Seda oli liiga vähe, järgmisel aastal luban sõita rohkem, aga enne on mul vaja uut jalgratast.
Külastasin ainult kümmet ooperietendust. Kaugelt mitte piisavalt.
Avastasin loovkirjutamise, mis on üllatavalt kasulik uinunud loovuse  ja kujutlusvõime äratamiseks ning kiht-kihilt kõige selle maha koorimiseks, mille oled väljendamata jätnud. Sellega pole ma küll veel isegi mitte poolele teele jõudnud, aga jätkan jõudumööda.
Aja peatumise hetki oli lubamatult napilt. Oli neid üldse?

Närust oli selles aastas siiski rohkem kui helget. Aga samas sain oluliselt targemaks, nii et lõppkokkuvõttes oli küllap kasu ikkagi rohkem.
Sisemus oli enamasti rabe ja õrn. Kõige enam jäi kajama veider eraldatuse tunne. Klaassein, mida ei saa puudutada. Aina tihedamini tundsin, et tahaks koju.
Kahjuks olen unustanud, millisel planeedil mu kodu on.
Nagu olen unustanud sellegi, mis mul sellele planeedile siia üldse asja oli.

Enamik sellest, mis näib enamikku inimestest liikuma panevat, jätab mind täiesti külmaks. Enamik sellest, mis mind liikuma paneb, näib teistele mittemõistetavana ja mitte mõistetud olemine kriibib hinge. Ikka veel.
Maailma parandamine näis ilmselgelt üle jõu käivat. Lõpuks tundsin ainult tahtmist istuda pliidi ees ja kirjutada sellest, kuidas puud põlevad. Siis tuli meelde, et Valdur Mikita juba kirjutab sellest. Tuju läks jubedalt ära. Palju meil neid kukeseenekuulajaid ja kartulikummardajaid siin ikka tarvis on.
Ometigi leidsin mõni aeg hiljem lohutust sama mehe hiljutisest üllitisest, mida aasta viimastel päevadel lugema hakkasin.

Ülitundlikke inimesi iseloomustavad mõned asjad, mille taipamine on suureks kergenduseks eelkõige neile endile. Esiteks see, et nad kannatavad tihtipeale ränga maailmavalu all ja neil on sageli raske leida elus endale kohta. Kuna maailm on üldjuhul kokku klopsitud vähem tundlike inimeste poolt, siis tundub nende jaoks kõik valesti. Nad tajuvad ebakõla seal, kus tavalise inimese jaoks avaldub maailm veel oma täies ilus. Mõte, mille ülitundlik loomus võiks kõrva taha panna, on see, et nende jaoks ei olegi maailmas oma kohta. Ainuke võimalus on see ise endale luua
(Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”)

Nimelt seda tulekski silmas pidada. Reageerida kõigele sellele, mis on valesti künismi või passiivse agressiivsusega on muidugi lihtsam, aga sedasi jääd lõpuks ise kaotajaks. Ennast võib ette antud vormi pressida küll, aga see ei hakka mitte iialgi päriselt oma tunduma.
Olen seda varemgi öelnud – loomine on võtmesõna. Igas mõttes.

Eelnevast jutust tulenevalt on mul teile kõigile kaks soovi:
Võtke aega selle jaoks, mis on päriselt oluline.
Ja kui muidu päris sobivat ei leia, siis looge ise endale oma koht.

 

Sõnad said otsa

Sõnad said otsa. Kirjutan ja kustutan ja kõik tundub vale.
Panen jooksuriided selga ja lähen. Jooksen tolmaval teel mööda taludest ning kibuvitsade ja lõhnavate hõbepuude tihnikusse mattunud mõisast, mille ma ükskord endale ostan. Edasi keeran metsavaheteele, kus ma kakskümmend aastat tagasi autoga sõitma õppisin. Päike paistab läbi alles õrnroheliste lehtede, vint aga kuulutab vihma ja maikellukesed lõhnavad.
Kümme kilomeetrit hiljem jõuan koju tagasi ning ehmatan vette hüpates hääletuks seni raevukalt krooksunud rohelised konnad. Panen sauna kütte ja siis läheme koos koeraga vihta tegema. Muidugi on kaselehed alles õrnad ja muidugi on koer kannatamatu, kui mina meditatiivse põhjalikkusega oksi valin.
Selle olen ma aastate jooksul selgeks õppinud – olema õnnelik lühikeste hetkede kaupa. Suur õnn seab liiga palju tingimusi, ühe väikese argise õnne hetked on seevastu igal pool, siruta vaid käsi välja ja püüa peopesale.

Õhtul teel teise maailma tagasi sõidan äikesepilve kannul. Ära mine sinna, ütleb ta mulle ehk, miks muidu on välgud püsti ees ja sadu nii tihe, et sõita enam ei näe. Kuid kuhu siis?
Veel hiljem proovin uuesti kirjutada. Aga sõnu, neid õigeid sõnu ei leia ikka.
Võib-olla nad ei tule mu juurde, sest ma olen alati liiga palju ütlemata jätnud. Ehk üleliia tihti olen takerdunud sellesse dilemmasse:

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
(D. Kareva)

Neil puhkudel valisin ma alati vaikimise.
Muidugi mõtlesin ma, et ühel päeval julgen. Hiljaks jäin. Maailm ei saa enam samaks. Ega see ei tapnud mind küll, sest luuletajad, need ju teadagi liialdavad. Aga see ei teinud mind ka tugevamaks, sest see tüütuseni korrutatud klišee kaotas oma tähenduse veelgi varem. See, mida ma kirjutasin, sai küll paberile puhta südameverega, aga nii sain teada, et veri polegi vist punane, sest read näisid nähtamatuna.
Võib-olla polekski vaja olnud suuri ja ilusaid sõnu. Küllap oleks need olnud liiga keerulised, liiga kaalukad. Ehk oleks piisanud palju vähemastki.
Sõnumist, mis oleks öelnud: vaata taevasse, samad tähed. Või sama täiskuu. Või sama vihm me kohal.
Kui ma tegelikult kunagi ei küsinud, kas need ikka olid samad tähed, sama täiskuu või sama vihm, siis ainult sellepärast, et ma kartsin vastuseks kuulda vaikust.

Iga päevaga olen üha väsinum. Kõigest sellest, mis mu hinge ei toida. Pealiskaudsusest. Suhetest, mis puudutavad üksnes pealispinda, kui sedagi.
Ma oled teadnud tegelikult kogu aeg, et me ei näe maailma samades värvides.
Aga tee mulle ikkagi pai.

Muusika: Hammock “Together Alone”

Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist*

Kuulamisest olen ma juba kirjutanud, aga see on ainult üks, ehkki oluline pool. Täpselt sama oluline on tõeliselt rääkimine. Rõhk ei ole siinkohal küll mitte rääkimise kvantiteedil (kuigi kord kolme aasta jooksul on ikka ilmselgelt liiga harva), vaid kvaliteedil. Võõrandumine algabki minu meelest sealt, kus üksteisega enam millestki peale igapäevaste teemade ei räägita.
Iga päev suhtlemine ei ole sealjuures küll mingi garantii võõrandumise ära hoidmiseks, vaid pigem soodustab seda, sest nii on õige lihtne hakata kõike endastmõistetavaks pidama.
Kaks inimest võivad vabalt külg külje kõrval ja siiski kumbki täiesti omas universumis elada ning ühes keeles rääkida ainult näiliselt. Mu meelest on see igasugustes suhetes üks suuremaid vigu – eeldada, et sa tunned teist inimest läbi ja lõhki; eeldada, et ta ei muutu; eeldada, et ta mõtted, tunded, eesmärgid, unistused on aina samad; eeldada, et ta on ikka täpselt samasugune nagu kolm aastat tagasi, kui üksteisega viimati päriselt räägiti. Kuidas oleks võimalik m
itte teada, mida kumbki vahepeal tegelikult tundnud, mõelnud ja kogenud on, millise jälje see temasse jätnud, kuidas teda muutnud on ja sealjuures siiski mitte võõranduda?

Võib-olla ei ole kvaliteetvestlus ühtviisi kõigi jaoks ühtmoodi oluline, ma ei tea. Või siiski on. Seda näen kuulen kogu aeg, kuis inimesed tahavad ära kuulatud saada, sest ma ise olen kuulaja – minu puhul ei pea sugugi paika see klišee, et inimesed kurdavad oma muresid juuksuritele või massööridele, ma olen nimelt pidanud kaks korda juuksurit vahetama seetõttu, et ma ei suutnud enam nende isikliku elu probleeme kuulata.
Kuulamisoskus näikse niisiis olevat üpris hinnaline. Mõnikord on minusse selle tõttu ära armutud, – või arvatud end armunud olevat – mis sest, et endal pole üldse aimugi, milline inimene ma olen, sest kunagi pole minu isiku kohta ühtainsat küsimustki esitatud. Ma suhtun sellesse leebelt – see tähendab olla vajatud, aga mitte tahetud. Või pisut teisiti väljendudes: olla vajatud selle pärast, mida mul on anda, mitte selle pärast, kes ma olen.
Muidugi on kuulamine vahel kurnav, sest ma ei ole isetu pühak, ma olen käsn, rõõmsate inimestega koos rõõmus, depressiivsetega depressiivne ning ümbritsevaid emotsioone tajudes, ehkki kindlasti mitte alati täiesti õigesti tõlgendades. Suurema osa oma elust arvasin, et kõik tunnevad niiviisi ja kui keegi minust midagi välja ei lugenud, tegin sellest enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et ilmselt neid ei huvita. Alles viimase aasta jooksul hakkasin taipama, et enamik inimesi ei loegi teiste emotsioone. Nagu öeldud, vähendas see oluliselt mu ootusi teistele, ent sisulise jutu, küsimuste ja kaasa elamise puudumist tõlgendan ma endiselt olematu huvina.

Sest jah, ma usun, et meil kõigil on lähedaste inimeste suhtes teatud ootused. Näidake mulle kedagi, kellel neid üldse ei ole.
Ilmsesti on nüüd paras paik esineda sõnavõtuga, mis mul on ka ammust aega meeles mõlkunud. Uusvaimsete, individualismi propageerivate eneseabiteooriate suhtes nimelt. Mitte et ma nendega põhjalikult tuttav oleks, aga üks nende õpetuste lähtepunkte, mida järele mõtlemata korrutama kiputakse, paistab olevat väide, et välisel ei ole tähtsust, kõik tuleb enda seest, kõik saad enesele ise anda, vale on soovida armastust ja tunnustust teistelt.
No olgu, keerame sellele teooriale nüüd vindi peale. Kui välisel ei ole mingit tähtust ja teistele ei tohi mingeid ootusi olla, siis peaks ka olema täiesti ükskõik, millised inimesed meid ümbritsevad. On nad negatiivsed, kritiseerivad, halvustavad, hoolimatud, emotsionaalselt vägivaldsed, vahet pole, väline iseenesest ju loe, loeb ainult meie enda reaktsioon sellele. Miskipärast ei usu ma, et keegi väga tahaks üdini maha tegevas lähikonnas pikalt viibida ja säilitaks sealjuures täiesti vikerkaarevärvilise oleku, kuitahes tasakaalus ta ka muidu poleks.
Sul on alati valik selliste inimeste seltskonnast eemalduda, ütlete nüüd. Aga loomulikult, täpselt sinna ma tahtsingi jõuda – välisel ikkagi on niisiis tähtsus, me ei saa eksisteerida steriilses mullis, maailm ja inimesed mõjutavad meid ning lähisuhetest oleme sotsiaalsete olenditena paratamatult teatavas emotsionaalses sõltuvuses.
Lepime parem kokku, et toetavad lähisuhted on olulised, emotsionaalne üksildus on enamikule inimestest raske ja kuigi tõepoolest, keegi ei võlgne meile midagi ja ei p e a meie vajadusi täitma, on see üldiselt igasugustes suhetes eelduseks, et (ideaaljuhul vastastikku) mingeid ootusi täidetakse, olgu need siis vaimsed, emotsionaalsed või materiaalsed. Seega loodame ja ootame me ikkagi, et andmine ja saamine oleksid lähisuhetes enam-vähem tasakaalus ning et lähedased inimesed ise tahavad vabatahtlikult meid mõista, meile armastust ja tuge anda ning tunneme ennast üksi jäetuna ja emotsionaalse turvatundeta, kui nad seda ei tee. See on inimlik.

Ning kui juba lahti läks, siis teine pseudotarkus samast ooperist – see jauramine teemal, et keegi ei saa teid armastada ja te ise ei saa kedagi armastada, kui te ennast (piisavalt) ei armasta. No jätke ometi!
Milline see enda armastamise piirmäär on, millest alates armastuse vastuvõtmine võimalikuks muutub? Täpselt kui palju peab ennast armastama? Kokkuvõttes on see jällegi üks kena teooria, mis pöördub enese vastu ning pigem paneb inimesed kahtlema ja end veelgi enam väärtusetuna tundma, süütunde ja häbi genereerimisega aga suuremat enesearmastust küll ei tekitata. Inimene ei mõtle selle peale, et oo, ma olen väärtuslik, tänasest hakkan ennast armastama, pigem mõtleb ta, et nojah, ma ju olen kogu aeg teadnud, et olen üks mõttetu olevus.
Jah, muidugi on olemas äärmuslikke juhtumeid, armastuse- ja tähelepanunäljas vampiire, kes ainult võtavad, oodates lakkamatut imetlust ja igikestvat tähelepanu, suutmata ise oma elule mingit sisu ja tähendust luua, ning langevad hüsteeriasse või enesetapu äärele pisimagi kahtluse peale, et neid ei armastata.
Ma ei vaidlusta sugugi enese väärtustamise tähtsust suhetes ja elus üleüldse, aga suurem jagu meist on siiski tavalised inimesed, tihti enesekriitilised, igaüks rohkem või vähem kuskilt katki, keda pole kunagi õpetatud ennast armastama, vaid pigem endas kahtlema. See ei tähenda, et me ei vääri armastust või ei oska armastada. Sageli õpitakse endast rohkem hoolima just nähes end läbi armastava inimese silmade. Veelgi enam – armastust õpitaksegi eelkõige suhete kaudu teiste inimestega.
Pole mitte mingit tõendust, et armastuse absoluutseks eelduseks oleks enesearmastus. Jah, ilma ennast väärustamata on see kõik kahtlemata keerulisem, aga see ei muuda vähem tõeliseks ei armastust, mida teie vastu tuntakse ega seda, mida te ise tunnete.
Nii, selle asja sain nüüd südamelt ära. Ülejäänud klišeed (“kõigel on mingi põhjus”, “kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks” jne) ja pimeda positiivsuse kultiveerimise kehvad küljed jätame järgmiseks korraks.


Tagasi ootuste juurde. Üldiselt ma leian muidugi, et olen erakordselt väheste ootuste ja nõudmistega. (Rahu, nali.)
Aga. Vaat see kvaliteetvestlus. Tõsi on, et selliseid vestlusi on aina vähem, palju vähem, kui mulle meeldiks.
Tihtipeale me küll räägime, aga kui see jutt käib ainult ilmast või hindadest või akende pesemisest, siis see tegelikult ei ole minu jaoks tõeline vestlus. Ka see pole tegelikult tõeline vestlus, mis ei kujuta endast dialoogi, vaid vastab enam-vähem anekdoodile, milles filmistaar ütles oma vestluskaaslasele: aga mis me nüüd kogu aeg minust räägime, jutustage ometi teie, kuidas ma teile oma viimases filmis meeldisin. Jutt, mis käib telefoni, televiisori või arvuti pideva kohaloleku saatel, ei ole samuti tõeline vestlus.
Ja kui see kestab piisavalt pikka aega, siis vajun ma aegamööda üha sügavamale selle näivuse mädasohu, et mitte kedagi ei huvita, mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei tunnegi mind päriselt.
Maailma tühisust ei peagi tagasi peegeldama ja üleüldse võib suurema osa ajast ka täiesti mugavalt ühel lainepikkusel vait olla.
Ent mis on olulisem kui miski muu – võida rääkida, nii et see ka kuulajani jõuab, tajuda huvi, mõistmist, jagamatut tähelepanu, kohalolekut. Saada tagasi oma mõtete peegeldus. Rääkida ideedest, emotsioonidest, elu ilust ja võimatusest, lugudest ja lauludest, õhulossidest, maailma lõpust, unistustest ja hirmudest.
Rääkida sellest hetkest, kui seisin leilist auravana saunatrepil, pea kohal märtsiöine tähistaevas, ümberringi ääretu vaikus, mille katkestas üle lendavate hanede hüüd ja tiivavihin.
Saada osa üksteise salajasest siseilmast. Aga regulaarselt.
See ongi minu jaoks armastuse keel.

Muusika: Joep Beving “Midwayer”

* Hando Runnel

Kuidas tõlkida tšellot?

Alati ma ei lähe öösel üleval passimise peale närvi. Vahel ma lihtsalt mõtlen.

Segastest signaalidest.
Küllap oled kunagi mõelnud, et mõni inimene saadab sulle segaseid signaale?
Ta jätab mulje hoolimisest. Uuest tasandist teie suhetes – tuttavatest sõpradeks või sõpradest enamaks. Räägib, mida kõike te võiks teha. Kunagi. Ja sa võib-olla ei pane tükk aega tähelegi, et selles jutus puudub igasugune konkreetsus ning sõnadele ei järgne ühtegi reaalset sammu.
Ja siis tõmbub ta eemale ning kaob ära, jättes sind mõtlema, et mis asi see nüüd oli. Või astub ilma igasuguse selgituseta paar sammu tagasi ning annab sulle mõista, et sinu arusaam teie suhtlustasandist on täiesti ebaadekvaatne. Ja see viib sind järeldusele, et ju sa said ikka ise kõigest valesti aru ning õigupoolest ei ole sul mingit õigust temalt midagi eeldada.
Mõneks ajaks olete jälle seal tagasi, kust alustasitegi. Ainult teretuttavad. Ainult sõbrad. Kuni ta ilmub uuesti välja ja teeb näo, et kõik on parimas korras. Algab uus tsükkel ja kõik kordub. Lähenemisest kaugenemiseni.
Olenevalt sellest, kui palju sa ise hoolima oled hakanud, tekib sul suurem või pisem kiusatus hakata talle vabandusi leiutama. Iseenda jaoks põhjendama, miks ta segaseid signaale saadab.
Unusta ära.
Sellist asja nagu segased signaalid pole olemas. Need on hoopis väga selged signaalid. Südames sa ju tead seda niikuinii. Et ta ei kavatsegi vastutada selle eest, mille on taltsutanud. Et sa lihtsalt ei ole talle piisavalt oluline. Et see on ainult mäng. Või lihtsalt mugav kohustusteta pai tema egole.
Ära raiska oma aega.

Armastusest ja sõltuvusest ja sellest, kuidas neid segi aetakse.
Ma ei taha olla vajatud, ma tahan olla tahetud. Seal on üüratu vahe.
“Ma ei saa ilma sinuta elada,” on lause, mille peale ma panen jooksu kohe pärast seda, kui ego on oma sulavõisupluse kätte saanud. Sest see on lause, mis kõneleb sõltuvusest ja klammerdumisest. Teineteisesse lahustumise ootusest. Mina ei saa võtta oma õlgadele vastutust olla teise inimese elu sisu ja tähendus.
“Ma ei taha ilma sinuta elada,” on see lause, mis kõneleb vabadusest, valikutest ja vastutusest. Ja armastusest.
Võib-olla ei ole mul sind tegelikult üleüldse vaja. Küllap ma saan ilma sinuta elatud küll. Aga ma ei taha.

Ikka ja jälle mõtlen neist sisutühjadest avaldustest, mida sotsiaalmeedias jagatakse, nagu oleks midagi sootuks enneolematut avastatud.
“See, kus sa praegu oled, on sinu varasemate valikute tagajärg.”
Naljamehed, olen ma kunagi midagi teistsugust väitnud või? Loomulikult on see minu varasemate valikute tagajärg. Ja siis? Kas see, et ma praeguste teadmiste kohaselt ehk mõnda ammust valikut ülemäära õnnestunuks ei pea, võtab mult õiguse millelegi? Inimlikkusele? Hoolimisele? Loomulikult saan ma alati uuesti valida, aga uued valikud lähtuvad samamoodi vanadest, võnked kanduvad mööda aja ämblikuvõrku edasi ning mõnedele ristteedele ei satu ma ilmselt enam kunagi.

Ja siis empaatiast.
Sest mul on tunne, et kõige rohkem tunnevadki inimesed puudust empaatiast ja empaatilisest kuulajast.
Muuseas, empaatia ei tähenda teise inimese mure pisendamist ega eelmainit klišeede kasutamist. “Mis sa selle tühja asja pärast muretsed, peaasi, et tervis on korras,” ei ole empaatia. Empaatia tähendab justnimelt mõistmist, miks just see “tühine” asi on just sellele inimesele nii oluline.
Sain alles hiljuti teada, et suuremal osal inimestest ei tulegi see mõistmine iseenesest. See vähendas oluliselt minu ootusi teiste suhtes. Aga suurendas üksildust. Ma ise otsin pigem võimalust empaatiavõime välja lülitamiseks, et ülekoormust vältida, ent seegi ei paista võimalik olevat.

Inimeste defineerimisvajadusest.
Määratleda. Kategoriseerida. Kataloogida. Kasti ja silt peale.
Milleks?
Milleks piiritleda kõike?
Las olla need kaaluta olekus inimsuhted, mis ei lase ennast kuhugi paigutada. Las olla see võluv võimaluste võimalikkus koos tagoreliku ilmutamise ja taasvarjamise mänguga. Mõnda aegagi. Mitte alatiseks, sest säilitada kõikide võimaluste võimalikkust saab ainult mitte midagi tehes. Varem või hiljem peab valima. Lõpuks peab ikkagi otsustama.

Sellst, mida ma ütleksin, kui ma ei oleks introvert, kes räägib kasinad kaks protsenti sellest, mida mõtleb.
Et ei ole vaja mu ees punast vaipa lahti rullida. Pole vaja kuud, tähti ja tervet maailma hõbekandikul. Pole vaja ülistuslaule. Pole vaja ülihoolitsust ega pidevat ninapidi koos olemist. Pole vaja palumata nõu anda ega tormata mu probleeme lahendama. Ma suudan oma probleemid ise lahendada. Lihtsalt ütle, et sa ei jäta mind mu varjudega üksi.
Ütle, et sa oled olemas. Et sa oled samal poolel. Näita seda. Räägi minuga sellest, mis on mulle oluline. Räägi päriselt, mitte pealiskaudsest igapäevatühisusest. Kuula mind. Küsi.
Tee mulle pannkooke. Kingi villased sokid, sest sa tead, et mu jalad kogu aeg külmetavad. Märka, mida ma teen ja ole selle üle uhke.
Ära lase mul alati kohutavalt mõistlik olla. Ära jookse minema, kui mul on raske, et naasta alles siis, kui ma olen jälle heas tujus ja valmis kõiki teisi natuke õnnelikumaks muutma.
Ära võta mind endastmõistetavana.

Aga kõige rohkem mõtlen ma sellest, kuidas tõlkida tšellot.
Millist aja- ja ruumi- ja tundeleksikat peaks kasutama, et panna inimemotsioonidesse ja -keelde instrument, mis on vahest lähedasim inimhäälele üleüldse, ühendades endas nais- ja meeshääle ulatuse laias laastus koloratuursopranist basso profundoni.
Igatsus see pole, igatsus on dudukk, sinihõbedaste aprilliõhtute hääl, ära- ja tagasitahtmiste igavene hõllandus, varjuotsija ja tuulteotsija kahte harusse kasvav puu.
On’s tšello ehk armastus?
Kes seda suudab hinnata, millel mängib armastus veel peale südamekeelte. See on ehk terve orkester. Tähise teki all magava augustiöö muusika. Südamelöögid on vaskpillide kume kõla. Sõrmed tantsivad nahal nagu viiulikeeltel. Veri soontes, jah, küllap veri tuksleb just tšellode registris.
Või miks peaks üldse armastust sõnadesse panema? Aga sellepärast, et kui sind on armastanud keegi, kellel on poeedi hing, siis ei sure sa iial, vaid jääd elama neis sõnades, mille on loonud su enda puudutus teise inimese elus ja hinges. Need jäävad alles, kui kaunis kurbus, lõikav valu, rõõmud ja elusehedalt ilusad mälestused on sõbralikult pooleks jagatud. Nii ei lahustu sa kunagi kaaluta kergeks olematuseks.
Millist ilusamat igavikku endale ikka soovida?

Muusika: Maya Beiser “World To Come IV”

 

Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

tuli-ja-tuul_640

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Tasakaal

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest”