Category Archives: mitte ainult toidust

Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”

Talv on tulekul. Või minekul. Või tulekul

Kohustused ja vastamata kirjad kuhjuvad. Minu võime nendega tegeleda on väga hapraks kulunud. Ja on mingid teemad, mis söövitavad seestpoolt. Iga päev. Natukesehaaval.

Mõtlesin tegelikult, et ei kirjuta. Sest milleks. Sest ma ei taha tegelikult kirjutada. Mul on nälg. Tahan rääkida ja kuulatud saada. Või siis ei taha parajasti üldse mitte midagi. Ja ma olen sellest kõigest muidugi juba kirjutanud kah. Kuulamisest. Ja rääkimisest. On’s sellele üldse midagi veel lisada?
Kui sa tahad rääkida ja kuulatud ja mõistetud saada, siis väga palju ei aita, kui selle asemel kolm korda rohkem suusatada (mhmh, ikka veel suusatan, väga tore on). Aitab natuke ja aitab mõnda aega, aga mitte täiesti. (Ei viitsi Runnelit tsiteerida, mõelge ise juurde.)
Ma parem ei hakka välja mõtlema, millal see oli, kui viimati sai pikalt ja päriselt räägitud, tean juba ette, et see vastus pole kuudes, vaid aastates.

Vajatud ja tahetud olemise vahekord on ka kuidagi päevakajaline ja on sestki varem juba räägitud, natuke siin ja mäletamist mööda mõne teise blogi sabaski. Aga vististi on see ka üks neid teemasid, milles ma ei pruugi olla olnud võimeline end arusaadavaks tegema, kui olen öelnud, et vajatud olemine tekitab mus tahtmise jooksu panna (ja ega ei saa ka öelda, et ei oleks seda teinud).
Vajatud olemine (või vajamine) tähendab minu jaoks teatavat sorti (kaas)sõltuvust. Mingit survet, mingit ootust, mingit klammerdumist, midagi, mida üks teiselt saada tahab. Teisele inimesele tõusude ja mõõnade suunajaks olemine (ükskõik mis mõttes siis) on päris karm koorem. Ja eks ma olen ise muidugi ka teisel pool olnud, seal, kus hapniku pealevool sõltus ainult ühest inimesest.
Üksteise ära kuulamine on täiesti normaalne suhete osa. Ka see, et üksteisele pakutakse vajadusel õlga, mille najal nutta. Ollakse publikuks üksteise ideedele ja mõtetele. Ollakse vajadusel surveventiiliks. Ollakse samal poolel. On ju?
Aga kui sa jagad seda täiesti mõõdutundetult ja palju aastaid ka tähele panemata, kas ja mida sa ise vastu saad? Kas ei hakka siis ühel hetkel üha enam mängu tulema küsimus, mis siis järele jääb, kui neid vajadusi, mida sa täitsid, enam ei ole. Või täidab neid keegi teine. Või sa ise ei jaksa neid enam täita.
Võib selguda, et ega ei jäägi midagi eriti.
Sest lisaks liigsele vastutusele on vajaduste täitmisega see probleem, et neid võib ju põhimõtteliselt täita kes tahes, see ei pea olema sina.
Tahetud olemine on midagi muud. (Olgu igaks juhuks ka juurde lisatud, et tahetud olemise all ei mõtle ma siin seksuaalses mõttes tahetud olemist, vaid räägin palju laiemast kontekstist.) Tahetud olemine tähendab, et mul pole sult vaja mitte midagi, aga ma valin igal ajahetkel siiski sinu, sest sa oled sina.
Öelda kellelegi, et ma saan ilma sinuta olla küll, aga ma ei taha, tähendab minu keeles armastust. Kahtlemata kõlab see muidugi kellegi teise jaoks sama hästi kui ükskõiksusena – et milleks siis üldse olla koos, kui saab ka ilma. Aga ma ei räägi ju sellest.
Ja vajadus olla tahetud taandub tegelikult ilmselt vajadusele olla aktsepteeritud, iseendana, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, ilma tingimusteta, ilma et midagi vaja oleks. See on muidugi hirmutav, sest mingis mõttes tähendab see kogu kontrolli loovutamist endast väljapoole. Aga oma hirm on ju ka vajaduspõhistel suhetel – hirm, et kui minult midagi ei vajata, siis mind hüljatakse (ja tõenäoliselt on see isetäituv ennustus).
Muidugi ei väida ma, et selles küsimuses oleks olemas õiget või valet. Kindlasti on inimesi, kellele suurepäraselt sobib vajatud olemine ning kelle elu ja suhted oleks emotsionaalselt tühjad, kui nad ei tunneks end vajatuna.
Vajada vajatud olemist ei ole kuidagi halvem või parem kui vajada tahetud olemist ning lähisuhetes ei ole need üksteisest ilmselt päriselt lahutatavad niikuinii.

Kõiki tööriistu, mis mul enda haldamiseks on, ma kasutan. Aga ikkagi kipuvad õlad aeg-ajalt längu vajuma. Ma olen erakordselt osav kõike koos hoidma. Ma olen ka osav naeratavat maski kandma. Millest tulenevalt olen elu jooksul üksjagu kuulnud ja üksjagu jälestama õppinud avaldusi, nagu “sinul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” või “sina küll selline ei ole”.
Selge, noh, õigesti tunda ja olla ei oska, hoiame siis parem suu kinni. Kuigi olen sedagi aina korranud ja korranud. Et ei ole vaja midagi mu eest ära teha. Tegelikult üldse mitte midagi ei ole vaja teha peale märkamise ja muga rääkimise. Küsimuste esitamise ja kaasa mõtlemise. Ja vahel mõne asja meelde jätmine oleks ka ilus žest. Ja mõnikord võiks ju lihtsalt öelda, et jah, ma saan aru, miks sa nii tunned, selle asemel, et hakata vaidlema, kas ma ikka tunnen seda, mida väidan end tundvat (tean, see pole tegelikult vaidlus, vaid sisuliselt lahtiütlus: ma ei oska ja ei viitsi sellega tegeleda, millest sa räägid).
Aga ma päris nii kah ei saa, et annaks kõik sõnad ja liigutused ise ette. Midagi võiks ju inimene iseseisvalt teha, kui väidab, et hoolib?

Mõtlesin siin mingil ajal veel, et teen enne rattahooaja algust nädalase trennipausi ja puhkan end nii vaimses kui füüsilises mõttes vähemalt mõnevõrra välja, muidu on järgmine võimalus novembrikuus.
Selline revolutsiooniline mõte.
Aga see oli enne seda, kui hakkas tunduma, et suusahooaeg läheb vist lihtsalt sujuvalt rattahooajaks üle, ja enne seda, kui spaad kinni pandi. Sest võtta kodus olles terve nädal (trenni)puhkust on täiesti võimatu ning massaažiorja mul endiselt pole. Nii et no rest for the wicked.
Põhimõtteliselt saaks praegu nii, et sõidaks jalgrattaga suusatama, suusad rattaraami külge seotud. Oleks see vast edev, ah?

Ma tunnen ainult ühte puhkamisviisi, aktiivset puhkust nimelt, ehkki praegu on selline staadium, et kõige rohkem võiks vist võita rannas lebamisest. Või tekki mähituna sanatoorselt mägede vahtimisest. Kuigi ma ju tean üsna täpselt ette, kui kaua ma paigal suudan olla. See aeg on tundides, mitte päevades.
Ja iga kord, kui väsimus kipub hullupööra võimust võtma, reageerin ma mõttega, et äkki peaks mõne kohustuse juurde võtma. Kõigepealt kohe ja siis pikemas perspektiivis veel lisaks. Teeks selle kirjanduse magistri ikka ära? Või läheks nullist uut eriala õppima, bioloogiat näiteks, või kehakultuuri? Või kutsekooli, mesindust või keraamikat?

Kontserdielust on kole puudus kätte tulnud. Igasuguseid voogedastusi ju on ja Klassikaraadio on ka, aga see konservheli päriselt ei asenda ikkagi elavat esitust.
Loen Haruki Murakami ja dirigent Seiji Ozawa vestlusi raamatus “Absolutely on Music” (imeline raamat, muide, keegi võiks selle eesti keelde ka tõlkida, ei, ma saan inglise keeles ka loetud, muidugi, aga see võiks olla olemas eestikeelsena, äkki keegi peale minu ka ostaks), ja sellest nälg ainult süveneb. Tahaksin kuulata Sibeliuse 5. sümfooniat, Beethoveni 3. klaverikontserti ja Mahleri 2. sümfooniat (just sellises järjekorras).
Lisaks olen hakanud nüüd mingisuguse kahetsusega tagasi vaatama ajale, kui maailm oli avatud (ehkki, mis siin ikka kahetseda, küllap ta kunagi on jälle avatud) – miks ma võtsin siis nii vähe ette selleks, et käia mujal maailmas kontserdisaalides ja ooperimajades. Ikka oli see umbes nii, et “tahaks kunagi minna”. Mis selles siis nii võimatut oli? Metropolitan Operasse võib-olla poleks jõudnud, aga Londoni Royal Opera või Hamburgi Elbphilharmonie olnuks ju ometi jõukohased.

Ja veel küsin endalt, kas kaotaksin midagi sellest, kui meediatarbimise üldse ära lõpetaksin. Ma ei näe, et see mulle midagi tarvilikku annaks, lihtsalt on mingi sisse juurdunud arusaam, et tuleb ennast kursis hoida. Kas tuleb? Millega täpselt tuleb? On see kõik kuidagi väärt, et oma sisemist ressurssi sellele raisata? Kogu selle info eluiga on tänapäeval nii lühike, et püüd sellega võidu joosta on niikuinii ette läbi kukkumisele määratud ning enamasti ei pane me tähelegi, et me pole isegi mitte enam tarbijad, vaid oleme selle protsessi käigus juba ammu ise müüdavaks tooteks muutunud.

Kirjutades tuli poolel teel  muidugi ka mõte, et äkki üldse ei avalda seda juttu (mis on nagunii tsenseeritud versioon). Sest tõesti, selles kõiges ei ole midagi uut. Oleme kogenud, teame ju, kuidas ennast lõpuks juukseid pidi igalt poolt välja tirida, mis seal ikka. Lihtsalt see kontseptsioon iseenesest, et mul on õigus tunda kõike, mida ma tunnen, on mu jaoks veel mõnevõrra uus ja tahab harju(ta)mist.

Aga heakene küll, nõrkushetkeks eraldatud aeg sai läbi, rühmame edasi.

Hingamise talumatu kergus

Ühel õhtul kõndisin loojangu poole.
Horisont oli lillakaspunane.
Varsti juba on – linnukuu sumedad sinised ööd ja taevaalune täis hanede hääli.
Kuidas saaks mitte armastada varakevadet? (Ma tean, saab küll.)
See on igal aastal samamoodi. Igal aastal tulen ma jälle, panen sama valguse ja värvid natuke teises järjekorras lauseteks kokku ja loodan, et taas on veel keegi, kes ütleb: mina ka, tunnen nii!

Tõstsin raamatuid ühest riiulist teise. Leidsin raamatu, mille ma ise kirjutasin. Või pildistasin. Või küpsetasin. Teadsin küll, et mu riiulis on üks eksemplar, aga ma ei satu seda kuigi tihti vaatama. Tekste lugema üldse mitte kunagi, ehkki just need olid see osa, millega ma ilmselt kõige rohkem rahul olin.
Aga paraku oli see kokaraamat.
Mistõttu seda müüdi ja ilmselt ka osteti kui kokaraamatut.
Ma ei tea, kas need, kes ostsid selle kui kokaraamatu, lugesid tekste. Ja võib-olla need, kes oleksid lugenud, ei ostnud, sest kokaraamat.
Seevastu asjaolu, kas keegi sealt kunagi ka mõnd retsepti kasutas, ei morjenda mind kuigivõrd. Kui palju on mu enda köögiriiuli kokaraamatute jooksvate meetrite hulgas raamatuid, mille järgi ma iial pole midagi valmistanud? No vot.
Ja natuke oli samamoodi ka siinse blogiga, mille formaat mind juba tükk aega ahistas, enne kui taipasin, et võin ju ometi kirjutada, mida ma tahan, ning mitte tunda end kohustatuna lisama iga jutu juurde retsepti ja pilti (millest ei sugenenud muud, kui tunne aina kurtidele kõrvadele kõnelemisest ja pettumus seeüle, kui südameverre kastetud sulg tundus paberile kriipivat nähtamatut kirja).

Nüüd ei ahista mind enam miski.
Või kui, siis vaid vana avalikkuse ja anonüümsuse küsimus. Teadlikkus anonüümsest publikust, aga teiselt poolt ka teadlikkus nime ja näoga lugejatest.
Mõned lood on mustandites.
Nad ilmselt jäävadki sinna.
Ehkki vahel ma kõigest hoolimata mõtlen, et võiks ju. Sest mis tähtsust sel kõigel nüüd enam on?
Aga siis ma ikkagi ei saa. Selsamal põhjusel. Et mis tähtsust sel nüüd enam on, kui haavad on ammu kinni kasvanud.
Ometi vaevab see mind vahel natuke, et täit tõde tean ainult ma ise.
Ja küllap on natuke vist ka nii, nagu tahaksin sellest rääkides tagantjärele suure hilinemisega saada kinnitust, et mul oleks olnud õigus tunda kõike seda, mida ma tollal endale keelasin, ja rohkemgi veel. Saada nüüd veel seda tuge, mida tookord ei jagunud.
Sest “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”, on järjekordne tähenduseta klišee, mida inimesed kasutavad oma kogemuste mõtestamiseks. Muidu võiks ju selguda, et kannatamine on täiesti ilmaasjata.
Võib teha tugevaks, aga võib teha mõned paigad su sees nii hapraks, et pead neid ülejäänud elu raudrüüga katma. Raudrüü ja naeratuste ja sõnadega, kuigi paljusõnaline vaikus võib mõnikord olla oluliselt kõnekam.

Ühel teisel päeval sõitsin hommikul enne tööpäeva algust suusatama. Põllud on juba päevi paljad ja küllap laiub lõokeste laulgi juba nende üle, aga kunstlumerada lebab valge liustikuna keset kõike seda poripruuni.
Laskumised olid siiski puhta jääs ning korra panin kurvis ka rajalt välja. Püsti jäin. Võsa jäi ka püsti. Tagasi linna sõitsin otse vastu päikest ja jälle vilksatas mu seest helendava sabatähena läbi rõõm ning tast maha jäänud soe jutt hõõgus mus õhtuni välja.
Küllap seda vist nimetataksegi elamiseks, aga miskipärast tuleb see mulle ikka üllatusena. Et neil tumedamatel tundidel tundub olevat täiesti tõenäoline, et kõik siiski käib üle jõu. Ja et siis on jälle mingi väike rõõm, mõni mõte, märkamine, kiri, pai, päikeselaik või puudutus, ja on tunne, nagu sulle oleks äkitselt hoopis teine elu antud. Mu pimedus võib vahel olla tinttume, aga see-eest piisab mulle ellu ärkamiseks väikestest rõõmudest, nagu kõrbetaimele tilgast veest.

Varakevadeti loen Marge Pärnitsa luuletusi, neid, mida peab ainuüksi iseendale vaiksel sosinal ette lugema, et mitte häirida õrnu mõtteid ja väikeseid ilusaid asju:

/…/
hoia mind
ära hoia mind 
tagasi
/…/

Jah.

Muusika: Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise” 

Kaosest korda otsimas

Jaanuarikuu tundub äkki kui koorem, mida keset lumehämarust edasi lohistada. Lõputu kohustus kõike kuidagi koos hoida ning püüda sealjuures näida, nagu see erilist pingutust ei nõuaks.
Mul on väga raske ennast sõnadese panna, ehkki just peaksin panema silmad kinni ja kirjutama, teravamalt ja tooremalt. Õppima uuesti rääkima. Et kõik, mis vajab välja päästmist, saaks vabaks ja puhastaks takistused oma teelt. Kuigi ma olen praegu nii kuradima väsinud ja pidetu.

Millest ma siin vahepeal mõelnud olengi?

Et ülivõrded on devalveerunud.
Tellisin hiljuti korra toitu. Märkisin tagasisidesse, et oli hea. Vastuseks sain, et viiest neli on hea, aga mitte üliäge, anna meile teada, mida me saaksime paremini teha jne.
Oeh. Teate, kõik ei pea olema ega saa kogu aeg üliäge olla. Lihtsalt hea võib olla täiesti piisav.
Samamoodi üliõpilased küsivad alatasa, miks nad A-d ei saanud, miks kõigest B. Aga sellepärast, et A on midagi enamat kui väga hea, see ei saagi olla igapäevane nähtus.
‘Ma armastan’ ja ‘ma vihkan’ on muutunud ühtviisi leigeks leiliks, mida loobitakse paremale ja vasakule. Ja maailm kokkuvõttes on jälle muutunud must-valgemaks ja varjundivaesemaks.

Et see on igal aastal nii.
Niipea kui ilutulestiku suits on hajunud, muutub kõik, mis sellest maha jäi, kellegi teise probleemiks. Vahel võib neid lõhkeainepakettide skelette aedade taga ja tänavanurkadel näha veel nädalgi pärast uusaastaööd, kui laeng on taeva poole põrutatud ja ise mindud oma Martini Astit edasi jooma.
Seda analoogiat saab edasi laiendada, aga ma ei hakka praegu.

Et võib-olla ma olen õppinud leppima kõige sellega, mida ei ole minu jaoks ette nähtud.
Ent see ei tähenda, et kellelgi teisel oleks vaja seda mulle meelde tuletada. Ma tean suurepäraselt, mis on võimalik ja mis mitte. Teiste ülesanne on rääkida ilusaid valesid. Ma ei usu niikuinii. Aga see tekitab tunde, et keegi teine usub ja kas see just polegi see, millest ma alati pidevat puudust olen tundnud.
Ehkki seda ei saa küll öelda, et ma poleks latti madalamale langetanud. Märgatud ja mõistetud olemise asemel on sellestki küllalt, kui keegi märkab jätta oma probleemid mulle kaela kallamata, kui ma parajasti niigi verest tühjaks jooksen. See on juba suur asi isegi.

Et meist ju ei jää koltunud kirju ja fotosid pööningule kastidesse.
Meist jäävad surnud sotsiaalmeediakontod, mida keegi enam ei loe, ei vaata ega täienda, ja suur hulk muud digitaalset rämpsu. 

Et luule on lugemiseks, mitte kuulamiseks.
Ja ma arvan, et see on žanrispetsiifiline, kuigi mul on ka muus osas vaja sõnu lugeda, mitte kuulata.
Komme kombineerida (klassikalist) muusikat luulega on üleüldse ebaõnnestunud praktika ja ei anna kummalegi žanrile mitte midagi juurde. Olgu kunstiline tase kuitahes kõrge, kokkuvõttes jääb ettevõtmisele mingi odava palagani maik juurde. Justnimelt nii mõtlesin ma Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ajal.

Et see, kuidas arvatakse, et kaks katkist inimest võiks teineteist leida ja oleks nõnda ilus, on romantiline müüt.
Võivad. Võib ilus ka olla. Mõneks ajaks. Aga kui neid peale murtud tiibade midagi muud ei seo, siis on seda parajasti seniks, kuni vähemalt üks oma lennuvõime taastab. Kaks miinust elus küll plussi ei anna.

Et ma jaksan muusikat varasemast vähem kuulata.
See tendents on küll juba mõnda aega järjest süvenenud, aga oli kunagi aeg, kus ma võisin isegi ooperit taustamuusikana kuulata. Praegu ei taha pigem üldse, et miski taustaks mängiks, aga kui, siis saab see olla ainult lihtsamat sorti instrumentaalmuusika. Kõik vokaalne hakkab nõudma kas või alateadlikku tähelepanu ja lõpuks väsitama.
Teisest küljest mõjub varsti aastajagu aega ooperis käimata nii, et mul läks “Rigoletto” avamängu ära tundmiseks pool minutit. “Rigoletto”, mõistate, selles ooperis ei ole mitte midagi, mille ära tundmiseks võiks kuluda üle kolme sekundi. Ja nüüd seisab inime köögis, tükeldab kirju külma koera jaoks küpsiseid ja mõtleb: hmm, tuttav meloodia, ma ju peaksin teadma, mis see on. Maivõi!

Aga raamatud, milles on muusika, kõlavad ikkagi endiselt kaunilt.

Nagu Kjell Westö “Tritonus”.

Näiliselt on sellel raamatul küll justkui kaks äärmiselt erinevat peategelast – maailmakuulus dirigent Thomas Brander ja süldibändi kitarrist Reidar Lindell. Tegelikult selgub, et esiteks pole need kaks meest inimlikus plaanis sugugi nii erinevad, kui esialgu tundub, ja lisaks on raamatul kolmas peategelane, mingis mõttes inimtegelastest olulisemgi – (klassikaline) muusika.
Südatalv ehk pole selle raamatu lugemiseks võib-olla kõige õigem aeg, sest teoses on siiski üksjagu eksistentsiaalset ängi, inimelu ajalist ja ruumilist kahanemist, kaduvuse valulist tajumist, süvenevat võõrandumistunnet, ette läbi kukkumisele määratud katseid iseenese eest põgeneda, nii et hetkiti tundsin suisa soovi millegi lunastava ja lootust lisava järele, ehkki imeväel tekkinud helgus oleks ilmselgelt mõjunud ebakõlana.
Ka see võib esmapilgul tunduda, et ühte teosesse on kokku pandud pisut liiga palju ühiskondlikku – Soome uusnatsid, #Metoo, pagulaskeskused, terrorirünnakud, linnugripp – aga eks see ju olegi kokkuvõttes see sama kaasaeg, mis iga üksiku elu taustal jookseb.
Laias laastus on raamat üles ehitatud vastandustele – harmoonia ja dissonants, professionaalsus ja amatöörlus, minevik ja olevik, introvertsus ja ekstravertsus. Kirjanik ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas ja kuidas neid vastuolusid üldse võimalik ületada on, aga seda ei saa ma ometi öelda, et üldmulje liiga depressiivne jääks.
Võib-olla aga peitub vastus osaliselt ehk selles lõigus:

“Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“

Mis tegelikult toob mind veel ühe mõtteni, mida ma tegelikult detsembris juba põgusalt riivasin. Et veab inimestel, kes leiavad lohutust mõttest, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski hea. Sest just nimelt lohutuse leidmine see mu meelest on. Soovimatus leppida kaose ja juhuslikkusega. Katse korrastada maailma, saavutada mingigi kontroll toimuva üle, leida põhjuse ja tagajärje seoseid sealt, kus neid tegelikult pole.
On see halb? Ilmselt mitte, muidu peaks vist ka kogu esteetika ja korrapära näruseks teeskluseks kuulutama.

Muusika: Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love”

Kas mäletame parimaid päevi, mil kõik hetked ja kohad olid meie päralt* – 2020

2020. aastal oli üks jaanuariõhtu, kui tulin üle inimtühja Raekoja platsi, valguskülas särasid tuled, kõlaritest kostis nukker laul ning oli tunne, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud, linnast, aga võib-olla tervest maailmast.
See aeg, kus inimesed lahkusidki, tuli ka, aga kahe kuu pärast ning linn omandas postapokalüptilise väljanägemise.

Too jaanuariõhtu oli üks neist 366-st hetkest, mis ma aasta jooksul kinni püüdsin ja kirja panin, üks neist mõttepausidest, millest niiviisi kujunes omalaadne mini-aasta.
Ühtpidi oli see palju lihtsam, kui ma arvasin. Aga mingis mõttes tegi ka kõik keerulisemaks, sest niiviisi igast päevast essentsi välja nõrutades jäi tegelikult väga palju rääkimata. Teiselt poolt aga jäi nii ka väga palju alles, mis muidu oleks hajunud ja ununenud.

2020. aasta esimene pilt

Oli täiesti suurepärane jalgrattahooaeg, mis kestis 8. märtsist 31. oktoobrini (maanteehooaeg siis, maastikurattaga sõitsin novembris edasi). Maanteel kogunes 4332 kilomeetrit. Kõige rohkem oli selles hooajas õhtuid, mis lõhnasid vahtraõitest või toomingatest või jasmiinidest või valmivast viljast. Ja oli vihmamärgi hommikuid, päikesetõuse ja loojanguid, tõuse ja laskumisi. Terve sügise jooksul soojad ilmad ja sinine valgus. Päevad, mis õnnestus talvelt lisaks välja petta, kui oli juba tunne, et nüüd on kõik.
Ühtlasi pidin jätkuvalt üle kordama, et ei, ma ei kavatse sellest harrastusest mingit tööd teha. Ma ei hakka treenima sihiga sõita rattaralli pikk distants kolme ega ka nelja tunniga või tõsta oma keskmine kiirus ma ei tea kuhu. Ma ei hakka tegelema grupisõiduga. Ma sõidan eelkõige sellepärast, et naudin seda tegevust tohutult, kõik muu on boonus.
Asja mõte seisnebki soolosõitudes, oma mõtete mõlgutamises, enda unustamises ümbritsevasse. Vahel kohtan oma teel grupisõitjaid, nende lähenemine on juba kaugelt kuulda kõva loba tõttu. Kahtlemata neile meeldib, lasku käia, aga minu jaoks nulliks see sõitmise eesmärgi täiesti. Jah, ikka oleks tore mõnikord kellegagi koos sõita, aga see on siis peamiselt seltskondlik ajaviide jalgratta seljas.

Jooksuaasta nii suurepärane ei olnud, ehkki hooaeg kestis iseenesest 5. jaanuarist 31. detsembrini.  Achilleuse kõõluse probleem sundis aasta alguses enam-vähem kaks kuud pausi pidama ja rattahooaja kestel jooksin samuti väga vähe, sh juunis ja augustis mitte ainsatki kilomeetrit. Täiemahuliseks jooksutegevuseks läks tegelikult alles novembris ja ka siis andis suvel siginenud põlvevalu (ka vana häda, aga lõi välja pärast ebavajalikke eksperimente sadula kõrgusega) ajuti tunda.
Kogu selle häda ja viletsuse peale õnnestus kokku kraapida 513 jooksukilomeetrit, mida on umbes poole vähem kui parimatel aastatel. Ühtlasi kasutan nüüd natuke teistsugust jooksutehnikat, joostes oma tavalise pigem kõrge ja pika sprinterisammu asemel madala, lühikese ja tiheda sammuga. Vabalt võib ökonoomsem olla, edasi igatahes viib, kuigi on kangesti harjumatu.

Kui siia juurde lisada ka muud kõnni- ja matkaringid, rulluisutamine, maastikuratas ja võib-olla veel mõni liikumisviis, mis mulle praegu meelde ei tule, aga mida ma vaevusin registreerima, siis aasta peale kokku andis see kõik 5603 kilomeetrit kondiauruga liikumist.
Aga mitte konkreetne kilomeetrite arv pole tähtis. Oluline on hoida end liikumas ja oluline on see, mida see annab.

Virtuaalspordi medalisaak

Kogu organiseeritud sporditegevus, välja arvatud suusamaratoni asendusmatk (17 km), toimus virtuaalüritustena. Selliselt jooksin oma kodumetsarajal Tartu maastikumaratoni 10 kilomeetrit ja sõitsin Põlva ja Kanepi kandi teedel Tartu rattaralli lühikest maad (58 km).
Lisaks avastasin enda jaoks My Virtual Mission & The Conqueror Events virtuaalväljakutsete sarja, mille distantsid on erinevatel tuntud radadel üle maailma. Selle raames läbisin jalgrattal Camino de Santiago (772 km) ja Cabot Trail’ (297 km) ning joostes Ring of Kerry (200 km).
Iseenesest ei ole mul absoluutselt sellist lisamotivatsiooni ega mingeid väljakutseid tarvis, trennist saadav hea enesetunne, sisemine liikumissund ja kustumatu armastus maanteerattasõidu vastu ei lase mul paigal lebada niikuinii, aga see värk osutus ootamatult huvitavaks. Jumalast tore on vaadata, kus kohas see parajasti oled. Näiteks nii:

Lugesin läbi 125 raamatut, milles oli Goodreadsi andmetel 33 390 lehekülge. Natuke seega jälle suutsin kinni pidada oma iga-aastasest  lubadusest lugeda vähem.
Üks ilukirjanduse parimatest paladest oli Paavo Matsini “Kongo tango”, täpselt minu maitse järgi raamat, kus maagia ja realism on parajas suhtes, ülesehitus tajutavalt kindlakäeline, samas aga jätab hästi kerge ja kergelt unenäolise tunde.
Liigsed seletused raamatus puuduvad, seal tegutsevate olendite motiivid jäävad lugeja jaoks suuresti tabamatuks, spirituaalsusega ei ole üle pingutatud ja küll üsnagi rohkelt laiali puistatud teadmised ei tekita tunnet, nagu oleks need lihtsalt edvistamiseks. Natuke on see nagu lugu loo pärast, mis lihtsalt kulgeb ning millest ei tulenegi mingit moraali. Mul on väga hea meel, et “Gogoli disko” mind Matsinist eemale ei peletanud, muidu oleks see raamat kergesti võinud lugemata jääda.

Lugemiselamus number kaks, maagiline realism seegi: Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”, raamat, millest ma tegelikult mitte midagi oodata ei osanud, mis aga juba suhteliselt lugemise algusjärgus tekitas selle omapärase kripelduse, mis ennustab elamust.
Ilmumisel võrreldi seda “Meistri ja Margaritaga” ning eelkõige Bulgakovi austajatele ma seda ka soovitada võiksin, isegi kui sarnasus on parimal juhul olustikuline, mitte sisuline.
Lugemisel tuleb muidugi võtta arvesse ajastu konteksti – romaan ilmus 1980. aastal ning loomulikult nähti selles nõukogude reaalsust pilkavat satiiri. Seda muidugi teoses ka on, aga eelkõige lahkab Orlov inimlikkust ja deemonlikkust, geniaalsust ja hullumeelsust ning loo keskmeks on loojanatuur (üks minu lemmikteemasid kirjanduses üleüldse), pool-inimene, pool-deemon, Maale pagendusse saadetud vioolamängija Danilov.
Teos on küll pisut liiga pikk ning seetõttu kohati ebaühtlane, lisaks mõned praegu naiivsevõitu mõjuvad stseenid (duell rakettidega nt), aga lugeda oli seda siiski puhas nauding.

Nendele kahele lisaks tuleb kindlasti ära mainida Mudlum “Poola poisid”, Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan”, Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”, Tatjana Tolstaja “Taevane leek”, Varlam Šalamov “Kolõma jutud” ja Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”.  Väga sümpaatne leid lasteraamatute hulgast oli Eva Roosi Teistmoodi Mööblipoe lood (“Kastani 57” ja “Nähtamatu tüdruk”), mis kummutasid mu kes teab kust tekkinud arvamuse, et kõik toredad lasteraamatud on juba ära kirjutatud.
Mitteilukirjandusest meeldisid mõlemad loetud raamatud Yuval Noah Hararilt –  “Homo Deus. Homse lühiajalugu” ja “21. õppetundi 21. sajandiks”. Meeldis ka Hope Jahren “Laboritüdruk” ning tegelikult täiesti tore lugemine “Troonide mängu” fännile oli Rebbecca C. Thompsoni “Tuli, jää ja füüsika. “Troonide mängu” teadus”.
Vastukaaluks õnnestus aga lugeda ka paar nii halba raamatut, et ma ei oska isegi öelda, mis neist kõige hullem oli, seega olgu nad kõik ära nimetatud, et te teaksite eemale hoida: Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, Camilla Läckberg “Jääprintsess” ja Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”.

Kuuendat aastat osalesin FB lugemisgrupi lugemise väljakutses. Jällegi on see asi, mida mul tegelikult motivatsiooni jaoks tarvis pole, aga mida siiani on olnud huvitav kaasa teha. Kuni just möödunud aastani, kui ma tegelikult tundsin, et need lugemisteemad ei kõneta mind mitte üldse.
Lisaks – kui ma olen sunnitud väljakutse täitmiseks hakkama kehvi raamatuid lugema, siis muutub selle asja eesmärk küll eriti veidralt äraspidiseks. Muidugi on alati võimalik lugemisteemasid endale sobivaks painutada, ei pea juuksekarva neljaks lõhestama, aga kui ette on antud konkreetse kirjastuse konkreetne sari ja kõik, mis selles ilmunud, tegelikult ei kannata lugeda, siis ma lähen küll turri (nagu näha, olen siiamaani).

Kõige rohkem tundsin end sel aastal nähtamatuna. Mitte et märkajaid poleks olnud, oli küll, aga ma otsisin neid teisest kohast. Mõtlesin süvenevast emotsionaalsest distantsist ja pealiskaudsest suhtlusest ning ikka ja aina sellest, kas ja mida ma ise valesti teen. Aga suhtlemise sisu on mu jaoks endiselt palju olulisem kui suhtlemise fakt iseenesest.
Ent kui see nüüd kõrvale jätta, siis küllap oli 2020 nii mõnestki talle eelnenust parem aasta. Isegi kui pilvedesse põrkamist polnud, siis madalseisud olid lühemad ja leebemas miinuses, mitte lõputud sügavad hädaorud. Ühelt poolt tuleb selle eest tänada katkuaega. Sain aru, kui palju paremini ma ennast tunnen, kui ei ole kogu aeg ülestimulatsioonist oimetu. Ja aja edenedes ilmnes, et ma olen kodukontoris oluliselt produktiivsem ja efektiivsem.
Uskumatult palju aitas elu-olu paranemisele kaasas täiendav unetund (ja ma jõudsin ikkagi varem tööle kui kontoris käies). Ma olen õhtuinimene ja kuigi aastatega ennast varasemaks harjutanud, pole tööl käiva inimese graafikuga päriselt kunagi harjunud. Aga selgus, et ei olnudki väga palju vaja, piisas graafiku nihutamisest umbes tunni võrra ja ma hakkasin ennast märksa paremini tundma.

Nende kahega oli ka tore. (Ta teab küll, et reha ei tohi närida, aga see kipub vahel meelest minema, sest rehad ja labidad on põlisvaenlased.)

Nii et ilmselt oli see aasta küll pisut rõõmsam, väheke kergem ja veidike jõukam. Aga teisalt ma ju ei armunud kordagi, ei samasse, ei uuesse inimesesse ja kuigi nii on lihtsam ja stabiilsem, hakkab südamel kangesti kõle. Ning hinnang aastale kipub ikkagi kujunema subjektiivsel emotsionaalsel skaalal, sest meelde jäävad äärmused. Sel puhul tuleb jälle appi mini-aasta, kust saab ju välja lugeda nii mõnegi väikese argirõõmu.
Ja nii palju sumedat valgust ja nii palju murakaid ei mäleta ma ühestki varasemast aastast.

Kõige rohkem puudust tundsin hinge toitvatest vestlustest. Ja ooperist. Vaatasin küll üksjagu erinevate ooperimajade voogedastusi, aga see ei asenda mitte vähimalgi määral elavat etendust ega isegi mitte otseülekannet kinolinal. Ooper ikkagi ei ole mõeldud läbi lukuaugu vaatamiseks.
Igatahes ma loodan, et kahe tuhande kahekümne esimeses on hing ja süda toidetud, ooper jälle laivis ja jalgrattahooaeg kaheksa kuu pikkune.
Ja kui teil samuti juhtub olema soove, siis soovin kõigile nende täitumist!

2021. aasta esimene pilt. Tulgu selline muhe aasta!

* Veronika Kivisilla