Category Archives: mitte ainult toidust

Šnitsel ja nuudlid vol. 2 ehk veel toredat, mis maailmas leida

Dudukk. Armeenia rahvuspill, mille kõla öeldakse olevat mitte siit maailmast. Läbipaistvate aprilliõhtute muusika, mis annab sooja ainult siis, kui su enese sees midagi juba hõõgub. Kui ei, siis on see läbilõikava ära- ja tagasiigatsuse hääl, mis tekitab tunde, et sellest kurbusest võiks surra ning samas vabastab vaese kulunud inimkeele vajadusest midagi niisugust sõnades väljendada.

Vormileib. Ma ikka kipun nurisema, kui kodus puudub “õige kujuga leib”. See on siis vormileib, niisugune nad lapsepõlves külapoes olid, puidust sahtlitega riiulis külg külje kõrval.

Oboe. Kui tahate väljendada kurbust mõne sooloinstrumendiga, siis unustage viiuli edev intensiivsus. Oboe on see õige, portreteerimaks rafineeritud nukrust ja kõige kaduvuse peent tajumist. Unustage ka Morricone “Gabrieli oboe” (kuigi see on iseenesest ka ilus pala) ja kuulake näiteks oboesoolot Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.

Kirjade saamine. Kirjade kirjutamine on ainult üks pool asjast, aga kirja võid sa kirjutada ja teele saata, teadmata, kas vastuvõtja on üldse samale sagedusele häälestatud või hajub signaal ilmaruumi pimedusse ja sa ei saagi teada, mis temast sai, sest vastust ei tule.
Kirja saamine seevastu tähendab, et su sõnum on vastu võetud, mõistetud, tagasi peegeldatud. See ei ole üldse nii tavaline, kui tundub.

Paplid pärast vihma. Need vaesed kõigi poolt põlatud paplid. Alatasa siunatud nende okste, õietolmu ja võõrliigiks olemise pärast.
Mulle nad meeldivad. Kevadel pungade paisudes. Suvel vihma järel lõhnates. Sügisöise tuulega latvades kõigil neil kordadel, kunagi, kui mu elu hargnes kaheks pooleks ning ühest teise kõndisin mööda Emajõe-äärset paplialleed.

Kuulda mõnd uut muusikapala, armuda sellesse ja kuulata järgmised kaks nädalat hommikust õhtuni. Seda teen ma alati, kui mõni muusika läheb nii õigel ajal nii õigesse kohta. Lükkab midagi paigast. Või paika tagasi.
Siis ma kuulan seda uuesti ja üha uuesti, kuni see oma terava aktuaalsuse kaotab, taandub lihtsalt meeldiva muusika nimekirja ja võib uuesti meenuda alles aastate pärast, tuletades siis uuesti elavana meelde, kõik mõtted, meeleolud ja inimesed ja uned ja unustused.

Mesilased. Mesilane on mu vapiloom, kuidas siis teisiti. Vapiputukas, see tähendab. Kunagi, kui ma pensionile jään, on mul mesitarud ja lavendlipõld ja siidriõunaaed.

Jagatud mälestused. Nimelt jagatud mälestused on need, mida tuleks luua. Ja neid luuakse ühiste kogemuste, ühiste elamuste, ühiste sõnade ja isegi ühise vaikusega. Sealt tuleb see, millest hargnevad uued võrsed ning isegi kahte harusse kasvades saab kunagi alati küsida: kas mäletad?

Vastastikune viipamine vastu tuleva jalgratturiga. Tõenäoliselt on ta keegi, keda ma ei tunne. Võib-olla keegi, kellega me elame täiesti eri maailmades. Võib-olla keegi, kellega me läheksime oma väärtushinnangute ja maailmavaate pärast nugade peale.
Ent sellel pole mingit tähtsust, kui me sõidame üksteisele vastu ja vahetame kiire viipe või põgusa naeratuse. Me jagame mingit salateadmist, millest saavad osa ainult inimesed jalgratastel.

Murakamoos. Murakamoos ei ole ainult moos. Sinna purki on salvestatud suvi.
Juulikuine raba oma kidurate mändide, vetruva sambla, sookailulõhna ja murakatäppidega. Ja parmud ja äikesehood ja vikerkaared ja udu ja peegeldused veepinnal. Ja päris kindlasti on seal purgis ka mõni kuivanud männiokas, ilma nendeta poleks see üldse õige murakamoos.

Vaikus. See haruldaseks, isegi hirmutavaks muutunud vaikus, mida kiputakse täitma müraga.  See ühel lainepikkusel vait olemine, mida alati tekkidagi ei lasta, sisustades hääletuse surnud sõnadevooga, kuigi vaikus vajab natuke aega, et kuuldavaks muutuda. Ning ka muusika koosneb ju kahest lahutamatust poolest – helist ja heli puudumisest.

Pannkoogid. Ma olen kohutavalt igav inimene, kes väljas süües võib vabalt mõne udupeene magustoidu asemel tellida täiesti tavalised pannkoogid. Tahate mult plusspunkte teenida? Tehke pannkooke.
Ja hommikusöök ei tähenda minu jaoks mitte putru või pannkooke, vaid putru JA pannkooke. Keegi, kes mind näinud on, ei kipu arvama, et ma sellise kaloraažiga hommikusööke söön. Aga see on üks jalgratturiks olemise eeliseid. 

Saun. Ma võin põhimõtteliselt iga päev saunas käia, muidugi kogu aeg mitte kõva leili ja vihtlemisega. Ja võib-olla on kõige parem osa hoopis seista pärast vihtlemist trepil ja olla öö. Koos lõhnavate nulgude, metsamüha, pimeduse, vaikuse ja tähtedega pea kohal.

Uinumine vihmarabina saatel. Ja öösel ärgates kuulda ikka seda uinutavat rütmi oma pea kohal ning korralikult virgumata püüda kinni üks põgeneda püüdev unenägu ning vajuda uuesti tema õrnusse, mis hiljem saadab sind terve järgmise päeva.

Värvilised jalanõud. Aga see ei ole nii lihtne, kui juhtud olema naine. Sest naised ju loomulikult tahavad valgeid või roosasid! Mõningase vaevanägemisega loomulikult õnnestub, ehkki kollaseid jooksutosse siiamaani pole korda läinud muretseda. Need koos roheliste matkasaabastega võikski olla järgmine projekt. Vaevaga hangitud punased rattakingad keskmises reas paremal.

Seista tähistaeva all ja kuulata, kuidas haned tulevad. Või lähevad. Sügisese rände kurbusest jääb maha kajav vaikus ning teadmine, et need, kel pole tiibu peavad jääma maha, vastu lumele. Aga kevadised tähed näitavad tagasiteed ja nendes haneparvedes on koos kogu aasta aukartlik lootus.

Sulepeaga kirjutamine. Mitte mingi algkooliaegne paberit kriipiv ja tinti lekkiv sulepea, ei. Korralik sulepea ei tekita ainsamatki tindiplekki ja kirjutab sujuvamalt mistahes pastakast. Sõnad sätivad ennast ise paberile.

Öine autosõit. Mulle tegelikult meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, ehkki see on üksildane tegevus – igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.
Aga teinekord on jällegi tore seda väikest öömaailma kellegagi jagada – üks ühine hetk, korraks, kahe igaviku vahel.

Küsimused, mis panevad mõtlema. Mul on ikka kombeks olnud ise neid esitada, niisuguseid, millele ei saa ühe sõna ega lausegagi vastata; niisuguseid, millel pole õiget ega vale vastust, umbes niisuguseid.  Nüüd ma enam miskipärast alati ei julge, ajuti tundub liiga isiklikki.
Ja loomulikult meeldib mulle ka vastu selliseid küsimusi saada, mitte “kuidas muidu?” või “mis teed?” või “kuidas läheb?”. Ma ei oska nondele vastata.


Siilid. Väikesed asjalikud tegelased, kes hämaruses oma tötskääbusejalgadel oma siiliasju ajavad, nina lakkamatult midagi nuhutamas. Võimalik, et isegi head nõu annavad, kui nendega õigel hetkel kokku juhtute.

Roostevaba teras. Mul on selle materjaliga teatav perekondlik side. Nii et mulle meeldivad. Roostevabast terasest kausid. Ehted. Sulepead. Pipraveskid. Kuni selleni välja, et olen vajadusel pidanud ka ise olema. Roostevabast terasest. Kuigi seal all on kahtlemata midagi palju pehmemat ja rabedamat.

Varasügise sinine valgus. Võib-olla on see rohkem meeleolu kui värv. Ainult varasügisel on päike siinsel laiuskraadil täpselt õigel kõrgusel, et õhk, valgus, meel ja tuul ja taevas saaks olla niisugust sooja varjundiga sinist tooni, mis päikese loojudes kaugused aga hoopis roosakaks värvib.

Täiskuu. Nagu siis, kui lähed öösel ujuma, lükates lainetama helendava jälje, mille jätab augustiöö oranž kuu. Nagu novembriöödel, kui lume lõhn peksleb vastu hallaöö varje ja sa tead – talv on tulekul. Nagu siis, kui toetasid pea kellegi õlale ja akna taga rändas täiskuuvalgus kaasa. Nagu siis, kui oleksid tahtnud öelda: vaata taevasse, sama kuu me kohal, aga ikkagi jätsid ütlemata.

Veel toredaid asju: šnitsel ja nuudlid vol. 1.

Muusika: Ólafur Arnalds “Living Room Songs”

Aga tuul on täna teine

Ja vesi on teine.
Eks on temassegi imbunud seda sama ööde tindist tumedust, mis mu verre immitseb. Augustiööd on. Kõik tähendused mõtlen ja tunnen ma sinna juurde ise.
Ka keset suve on võimalik kõndida liiga õhukesel jääl. Ja kaubelda endale aega juurde: üks samm veel. Ja siis veel üks. Kaubelda täiesti isekalt, vastutasuks kolme tilka verd või kirikule kroonlühtrit lubamata. Kaubelda ja samal ajal soovida, et see oleks juba juhtunud. Et jää su jalgade all oleks pragunenud, sest sa tead, et see juhtub vältimatult enne, kui teine kallas vastu tuleb, ja pinevus selle sekundimurdosa ootamisest on juba muutunud peaaegu talumatuks.

Ja taevas on teine.
Kahenäoline aprill on mu lemmik-kuuks avalikult kuulutatud, august aga, august on mu sala-armuke, kelle kohta kirjutasin “Ahvatluste aastas”, selles õnnetus teoses, mille saatuseks oli sündida ja surra kokaraamatuna, nii:

Nüüd ei vaiki ritsikate laul enam hetkekski, pihlakamarjad vahetavad värvi, juulikuu kahvatud tähed säravad pimeduse kohal iga ööga aina heledamalt ning maaõhus on viljapõldude lõhn. Männimetsaservad on kanarbikukarva ja uduselt kargete hommikute ämblikuvõrgud ehivad ennast tuhandete pisikeste sillerdavate klaaspärlitega.

Ühes suve lõpu lähenemisega saab puhkus läbi, moosid ja maitsed on purgis; lõhnad ja hetked, unistused, hääled ja värvid, millest röövlitütar Ronja kombel ülejäänud aasta jooksul toituda, on kokku kogutud, kimpu köidetud ning sügavale mällu talletatud. Puhkuse viimasel õhtul vahin senikaua lugematut arvu heledaid täppe täis tumedat taevast, kuni lendtähe teest jäänud helendav jälg kaob üle Linnutee, ja ma võin olla täiesti kindel, et veel üks soov rändab nüüdsest maailmaruumis.

Autos kotitäis türgi ube, kimp peterselli, teine saialilli ja karbitäied viimaseid, üliküpseid musti sõstraid, millest osa on juba veiniks käärinud, sõidan hommikul linna, pilku kordagi tahavaatepeeglisse heitmata. Lillepoodide ette on ilmunud ämbrid suurte päevalilledega ning tavaliselt ei suuda ma lõuna ajal vastu panna kiusatusele osta mõni endale kaasa töölauda ehtima.

Linnas istun mõnikord hilisõhtul rõdul, magav äärelinn ümberringi, ja siis lõhnab öö valgete klaaride ja rõdukastides kasvavate lillade petuuniate järele. Aeg-ajalt potsatab aias mõni õun rohu sisse. Aeg seisab veel veidi, aga varasema aimduse asemel on juba teadmine ning vältimatuna näiv nukrus suve peatsest surmast on kohal. Veel ei suuda ma sellega leppida, veel protesteerib mu meel häälekalt tööle hakkamise, äratuskella, meigi ja kontsaga kingade vastu.

Sellepärast tõmbab mind nädalavahetusel vääramatu jõuga maale tagasi. Uimastava sookailulõhnaga rabasse, kust võib veel leida viimaseid murakaid ja mõne mustikagi. Raiesmikele ja pohladest punetavasse palumännikutesse, kust kaasa toodud saagist saab teha mõrkjas-magusa piruka.
Kui suvi on enne lahkumist ilmaga helde, võib juhtuda, et käime veel korra kalalgi. Veendume teel, et üks mahajäetud maja jõe ääres, mida ma hoian oma südames kui piletit paradiisi ning lubatähte puhuks, kui linnaelust peaks täielikult ja tagasipöördumatult küllalt saama, on endiselt alles, ehkki  taas varasemast veidi väsinuma moega ning kummalisel kombel metsale justkui veelgi lähemale nihkunud. Saagiga jõe äärest tagasi tulles ehmatame lendu aampalgil  istuva ja silmi kissitava kaku ning kahel pool teed kasvavad kuused sirutavad meie lahkudes käsi üksteisele lähemale nagu soovides varjata lossi, kus Okasroosike peab saama oma saja-aastast häirimatut und magada.

Sel õhtul jätame suvega lõplikult hüvasti, saatjaks augustiööde muusika, Portugali fado-laul. Nukker ja sume saatja leebetele tundidele valguse ja hämaruse vahel, mil taeva taga heliseb sookurgede hüüd ja apelsinina oranž hiigelsuur täiskuu tõuseb horisondi kohale, et küpseva vilja kohal läbi öö hommiku poole rännata.

Suvelõpuvein on klaasidesse valatud ja kala on süte kohal ja hommikul poolmetsiku lapsepõlvepuu alt korjatud õuntest on saanud kook. Ja on naer ja on vaikus ja kõik on korraga nii hea ja nii lihtne ja hääletud augustiööliblikad lendavad leekide poole.

Ja vaikus on teine.
Ma mõtlen, et paljude või isegi kõigi katkenud suhete kohta saab tagantjärele öelda, kus oli see punkt, kus pendel peatus. Muidugi läks sealt edasi enamasti veel aastaid, muidugi üritati tekkinud lõhet kinni liimida, paigata, nõeluda, lappida. Tõenäoliselt üritasid isegi mõlemad pooled, nii et võib-olla ei saagi midagi ette heita, ei endale, ei teistele. Aga aja koesse jäi mingi koht, kus lõim oli nõrgem ning sealt kärises edasi, kuni lõpuks mindi eri suundades ning ehkki vaadati võib-olla Orpheuse kombel tagasigi, polnud sellest enam midagi, sest niikuinii oli liiga hilja. Võib-olla tahetigi üksnes vaid veenduda, kas teinegi vaatab.
Ei vaadanud – üks lugu sai läbi just nii. Teine jälle teistmoodi, sest mõlemad vaatasid, aga vaatamisest oli kaugelt liiga vähe, kohmakas nali tegi asja ainult hullemaks ja uhkus jäi kurku kinni.
Inimesed su elus. Tulnud ja läinud.

Ja kurbus on teine.
Aprillikurbus on jahe ja terav.
Augustikurbus on tasane ja tuikav ja sellest saab üle, kui hoida kellestki kinni ja sulgeda korraks silmad maailma ees. Erakliku loomuga lõvide igatsus jagada samu tähti sama savanni kohal.

Suvepäeva viimne vine

Ma imestaksin, kui seda ei hakata nimetama sajandi suveks.
Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Kauge kõrbe tolm värvib päikeseloojangud ja -tõusud teravamaks. Õhtuti kogunevad linna taga võimsad rünkpilved, aga vihma ei tule.

Nii mõnegi rattasõidu nihutasin vahepeal varahommikule, et vältida sulavat asfalti. Aga põldude kohal virvendas ikkagi juba sinakas kuumus. Õhus on augustiaimdust, sest leitsak küpsetab vilja, ja ritsikad saevad oma laulu nagu homset ei olekski oodata. Varjulisemates paikades on vahel veel metsmaasikalõhnagi tunda.
Imen neid lõhnu, hääli, värve, seda valgust endasse kui käsn ning loodan, et see toidab ja soojendab mind külmalgi ajal.
Minu jaoks on kuidagi hukutavalt ilus see kõik, ehkki kahtlemata ju tähendab midagi ja järele mõeldes on küll natuke sedamoodi, nagu vaataks oma põlevat maja ja mõtleks: milline kaunis lõke.
Jah, on palav ja vahel valutab pea ja ööd on rahutud ja taimed kuivavad ja pärast rattasõite on nahal soolakiht, aga sellegipoolest tekitab see aeg natuke nagu tahtmise liblikana leekidesse lennata ja mitte mõelda mõistlikke mõtteid.
Kas ma seda enam üldse oskan, on muidugi omaette küsimus.

Põhiliselt jõudsin viimasel ajal mõelda vaid, et ma vist ikkagi suren enne ära, kui puhkus algab. Päris tõsiselt. See oli üks toore jõuga edasi pressimine. Mitte kerge ja kõikvõimas tunne teadmisest, et suudad ja jaksad, vaid vaevaline kivist viimse vee välja pigistamine, ainult et kivi asemel olin ma ise.
Niimoodi ei tohi endaga teha, niimoodi minnakse katki. Järele proovitud. Aga eks ju olid jälle need Peab™ ja On Vaja™ ja Mis Teha™. Ja see, mis kõige rohkem väsitab, on emotsionaalne töö.
Nüüd, puhkuse hakul, on mu põhiline mure, kas ja kui täielikult ma selle jooksul taastuda suudan. Ideaal peaks muidugi olema selline, et inimene puhkab kogu aeg jooksvalt välja, mitte ei ole suveks poolsurnud ning ei ürita siis palehigis puhkama hakata.
Selle üle võib muidugi vaielda, et kas inimene on ikka lõputult hõivatud, kui tal on aega nädalas 200 kilomeetrit jalgrattaga sõita. Ühelt poolt jah, ma olen nõus möönma, et võimalus regulaarselt trenni teha on teatav privileeg. Ent teisest küljest on see ikkagi ka prioriteetide seadmise küsimus ning ehkki kindlasti võiksin ma trennile kuluva aja jooksul veelgi rohkem midagi Ära Teha, siis selle kõige tulemusena lõhuksin ennast täiesti tükkideks.
Ja üleüldse, täis topitud graafikuid ning lõputult hõivatud ja efektiivne olemist ei peaks mitte mingil moel glorifitseerima. See peaks pigem olema taunimisväärne praktika, isegi kui mõnikord on selleks tõesti sinust sõltumatud põhjused ja asjaolud.

Sellestki olen varem juba korduvalt rääkinud, et mu jalgrattasõit on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening. Viimasel ajal näib, et raskuspunkt nihkub esimesele veelgi enam kui teisele. Vastukaaluks inimestele, kellele justkui pean alatasa end õigustama, miks ma ei võistle, miks ma ei seda ja miks ma ei toda.
Lisaks – mul käib ajakiri “Ma olen jalgrattur”, kus igas numbris ka ühte harrastajat tutvustatakse. Muidugi, need lood on isikult, kelle kirjatükke ma kuigi kõrgelt ei hinda, nii et nendesse tulebki teatud reservatsiooniga suhtuda, aga kogu see hoiak seal teeb tervisespordile piraka karuteene. Ja siis tuleb Indrek Kelk ja ütleb, et Tartu Maratoni üritused on kujunenud liiga võistluseks ning et nad ootaks sinna rohkem niisama kulgejaid. Otsustage siis juba ära, mida te tahate! Sest ei tule need niisama kulgejad sinna, neil üritustel on ammu liiga tugev pulsitsoonide ja spordigeelide maik man.
Hea küll, jätame selle teema praegu sinnapaika, järgmine postitus tuleb teemal “Millest ma räägin, kui ma räägin jalgrattasõidust” (võib-olla).

Olen siin-seal ikka kirjutanud oma kehvast võimest lõputu argipäevaga toime tulla. Sädemeid, mis selle vastu aitaks, ei lenda enam ammu. Ma ei mõtle mingit tulekahju, vaid väikest süütut sädelust. Te ju saate aru, millest ma räägin, ei?
Argipäeva ja päris elu muidugi ei peaks mingil viisil vastandama. Argipäevadest see päris elu ju suuremalt jaolt koos seisabki. Aga kas see tähendab, et peaks lõpetama unistamise, mängimise, vaimustumise, maailma vaatamise avatud silmade, kõrvade ja südamega ning muutuma ratsionaalseks, igavaks, kombekaks kodanikuks?
Ei.
Kunagi teismeliseeas oli see üks hirmsamaid tulevikuperspektiive, mida ma suutsin ette kujutada (ehkki vaevalt nii mõtlemine mingi haruldus oli) – saada igavaks korralikuks (standardseks, ütlesin ma selle kohta; living properly, ütlesin ma selle kohta Hetfieldi sõnadega) inimeseks. Tõenäoliselt mõtlen ma endiselt kuidagi samamoodi, ehkki nüüd mu muidugi suudan mõista, et see on mõtteviisi, mitte mingite väliste atribuutide küsimus.

Ja siis ma vaatan kummastusega neid, kes elus sädemepotentsiaali märkamise asemel eelistavad vahtida nutitelefoni ekraanilt vahendatud maailma, nagu oleks see parem ja tõelisem sellest, mis on su ümber.
Tehnoloogiasõltuvus on selle jaoks võib-olla kraadi võrra liiga kange väljend, aga üldiselt tundub see tendents mulle kaugelt õõvastavam nii mõneski düstoopiaromaanis kujutatust. 

Inimesed ülehindavad tublisti oma tähelepanu jagamise võimet. Küll olen ma kuulnud, et telefoni näppimine ei sega keskendumist ja kuulamist (või isegi soodustab neid), aga see on sulaselge jamajutt. Kui ma poleks liiga viisakas ega tahaks vältida millegi sellise ütlemist, mis kelleski halba tunnet võiks tekitada (ehkki nii mõnelgi juhul tuleks öelda, nii enda kui teiste huvides), siis näitaksin nutisõltlaste suhtes tunduvalt väiksemat tolerantsi üles. Lihtsalt kuidagi väga ebamugav on hakata kellelgi ütlema midagi, mis võiks elementaarse viisakusena endastmõistetav olla.
Ma saan sellest alati aru, kas inimene tegelikult kuulab või mitte ja kui ikka korduvalt ilmneb, et ta ei kuula ning sellest tulenevalt ka hiljem ei mäleta midagi, siis ma lihtsalt lõpuks enam ei räägi. Inimesed jällegi on lõpmata üllatunud, avastades et nende nutikäitumisel on päriselt inimsuhteid mõjutavad tagajärjed. (Ja kui juba jutuks tuli, siis ma pean ka äärmiselt ebaviisakaks teise inimese jutule vahele segamist mingi absoluutselt asjasse puutumatu repliigi või äkilise, tihti iseendale suunatud teemavahetusega.)

Ja nii näebki üksjagu inimesi, kes justkui on koos, koos kleebitud kumbki oma ekraani ette, nagu oleks nende kõrval keegi, kellega viiekümne aasta jooksul kõik jutud on räägitud ning jäänud vaid õdus ja turvaline vaikimine. Tõenäolisemalt siiski on nende kõrval võõras, kellega kunagi pole päriselt räägitudki. Tõenäolisemalt on, nagu Elton Johni laulus: it’s two hearts living in two separate worlds.
Sest vaikus inimeste vahel on kahe teraga mõõk. Vaikus ühendab, aga võib ka lahutada, kuni sellest kasvavad kuristikud, millest ükski sõnasild enam üle ei ulatugi.
Teiselt poolt olen natuke ümber hinnanud oma seisukohti väikevestluse osas. Kippusin seda varem igasugustes situatsioonides põlastama. Nüüd ma leian pigem, et paar sõna väikevestlust mõne su elust juhuslikult läbi astujaga on esiteks lihtsalt viisakus ja teiseks võib see olla ka täiesti tore. Seevastu väikevestlust lähedaste inimestega põlastan ma endiselt ilmlõpmata. Ikka ei ole ära õppinud seda suhtlemisakti sooritamist. ‘Kellega’ ja ‘mis’ ei seisa kunagi lahus.

Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Maanteel sõidan, autoaknad lahti ja Metallica on mu suvemuusika. Mul pole sportautot ega tuules lehvivaid juukseid ega mingit soovigi nende järele, sest eks needki ole vaid välised rekvisiidid, mis midagi ei tähenda.
See-eest on mul mu tubli das Auto ja jalgratas pakiruumis ja mingisugune ootus hinges, et…

Seda ei juhtu siinsel laiuskraadil ikkagi kuigi sageli, et saan õhtul hilja vaid väga kergeid riideid kehal kandes minna rõdule ja jahedus ei hiiligi ligi.
Nüüd on õhku.
Loid lõunatuul on teine kiht siidi mu nahal.
Öö tuleb. Tasa.

Väga lühike lugu, aga see-eest kole

Kas teie näete vahel stomatoloogilisi õudusunenägusid?
Ma küll. Paraku seekord ilmsi.
Kuigi mul on üldiselt väga terved hambad, välja arvatud kaks lapitud ühikut.
Igal juhul polnud ma teps mitte ette valmistatud võrdlemisi süütu murru järel uue juureravi tarviduse välja selgitamiseks (ei olnud tarvis) tehtud röntgenipildilt ilmsiks tulnuks – et jama on mujal ja see on üks aja- ja rahakulukas jama. Murdunud hamba kroonimise vajadus kahanes hoobilt suhteliselt väikeseks ja odavaks probleemiks.
Igatahes otsustasin seepeale, et kui trumm nagunii läheb, siis alustagem parem kohe pulkadest, ja läksin raamatupoodi.
Eks ma siis veedan oma päevi raamatuid lugedes ja kuivikuid tee sisse kastes.

Muidumõtteid rabarberikoogiga

Mäletate mind ikka veel?
See on muidugi vähemalt poolretooriline küsimus, aga samas üldsegi mitte sedasorti kunstiline võte, et ah, viskan siin efekti mõttes mingi fraasi õhku, et saaksin minna edasi selle juurde, mida ma tegelikult rääkida tahan, aga nagu ei sobi päris tühjalt kohalt ajama panna.
Sest ma nimelt arvangi, et lähen inimestel meelest üsna kohe, kui parajasti silmapiiril pole. Sellepärast tuleb ikka aeg-ajalt kätega vehkida.
Loomulikult käiakse siin blogis viimasel ajal massiliselt rabarberikookide retsepte otsimas. Praktiliselt iga päev on umbes seitsesada inimest otsustanud teha biskviitkattega rabarberikooki. Ei, eesrindlik mõte, loomulikult, kiidan heaks.

Igatahes olen siin vahepeal tegelnud kividest vee välja pigistamise ja kõigest jõust jooksmisega, et vähemalt ühel kohalgi paigal püsida. Veel kiiremini jooksmiseks ja kuhugi jõudmiseks ei olnud enam jaksu. Pidin juba isegi raamatute lugemiselt aega juurde laenama. Mõistate – raamatute lugemiselt, mis on püha ja mitteasendatav tegevus. Võib-olla osalt oli asi muidugi ka selles, et midagi ülearu köitvat ei ole mulle viimasel ajal pihku juhtunud, nii et tundsin end solvatuna, nagu ikka kehvade raamatute puhul, ja läksin tegin nende lugemise asemel lihtsalt veel natuke tööd.
Ülemäära pikalt ei saa sellist praktikat siiski viljeleda, sest see ajab ärevusse. Ärevus rikub sellegi une, mis mul muidu kokku kraapida õnnestub. Kehv uni rikub trenni. Piisava koguse trenni puudumine paneb katuse sõitma.

Ja siis rähkled seal oma kohustuste ja tahtmiste vahel ja tunned, et ega ei olegi midagi öelda.
Mõne aja pärast hakkab kripeldama. Valdavaks saab ebamäärane rahutus sõnastamata kogemuste pärast. Pole sõnadesse pandud, pole juhtunud. Ja nii nad lähevadki ühtlases reas mööda: päevad, mida pole olnud.
Sest see, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult minust lahutatav. See ongi see, kuidas mina maailma kogen ja tajun. See, millest ma mõtlen. See, mida ma märkan. See, kes ma olen. Ei ole teist mind väljaspool kirja pandut.
Sest kuitahes hästi ma ka teisi inimesi ei loeks, päriselt tean ma ju ikkagi ainult seda, mis tunne on olla mina, kuigi sedagi mitte ülearu hästi.
Paremal juhul tuletab see meelde, et ei saa ega tohigi eeldada, et teised inimesed tajuvad maailma samal moel.
Halvemal juhul paneb end tundma kodu kaotanuna.
Või soovima olla keegi teine. Ekstravertne, muretu, vaimukas, seltskondlik. Kahtlus, et elu oleks siis kuidagi lihtsam, ei taha mind ikkagi kuidagi jätta.
Neil hetkedel ei leia mingit lohutust ideest, et see aeg, nimi ja nägu on sulle antud mingi tagamõttega.
Vaevalt küll. Selle mõtte nimelt pead sa ise üles leidma.
Ja oma loomust ilmselt väga palju muuta ei saa. Millega seoses mulle tundub, et inimesed kipuvad mõnikord üldtunnustatult positiivseid või endale meeldivaid omadusi kuidagi iseenda teeneks või teadliku tegevuse tulemuseks lugema, ajades sealjuures põhjuse ja tagajärje segamini. Olen selle üle mõtisklenud, kuuldes kedagi ütlemas, et ta on rõõmsameelne, sest üritab alati kõiges head näha. Noh, võib-olla küll. Aga kui me pööraksime selle ümber ja ütleksime, et äkki talle on lihtsalt antud rõõmsameelne loomus, mis laseb tal kõiges head näha?
Ma kipun olema pigem seda meelt, et meelelaad on üsna suures osas kaasa antud ning seetõttu näiteks on ka melanhoolsetele inimestele tihtipeale palumata jagatud soovitus mõelda positiivselt suhteliselt kasutu.
Aga see ei tähenda jällegi loomulikult, et kõik taanduks ainult biokeemiale, mis võib küll defineerida äärmused, aga kõige üle, mis sinna vahele jääb, on arvatavalt mõningane kontroll nii meil endal kui ka suur mõju muudel teguritel (psühholoogilistel ja sotsiaalsetel).

Lisaks on sel meelelaadi muut(u)mise võimalikkusel ja võimatusel muidugi ka teine pool – kui igasugusest muutumisest, arenemisest ja probleemidega tegelemisest keeldumiseks hakatakse kasutama ettekäänet: aga ma olengi selline.
Sellega seostub natuke ka mineviku taak. Kellel meist poleks midagi sellist kaasas vedada, ükskõik kas lapsepõlvest või mingist veidi hilisemast ajast.
Ma ei taha sugugi öelda, et sügavamalt kaevamine halb oleks. Vastupidi, enamasti on väga kasulik teada saada, kust su mõtte- ja käitumismustrid tulevad ning miks sa reageerid mingitele ärritajatele just nii, nagu sa reageerid. Paljudel juhtudel ongi see ilmselt üleüldse esimene samm – saada aru, miks.
Ent küsimus on selles, mida sa sellega edasi teed. Hakkad igal võimalikul juhul rasket lapsepõlve ja hingelisi traumasid ettekäändeks tooma, kui midagi teed või ei tee? Või võtad oma tausta teadmiseks, tunnistad endale, et sul on mingid hästi sissesõidetud, aga mitte kuhugi viivad roopad ees, ja püüad neist välja saada? Naudid märtrirolli ja jääd ketrama mõtteid sellest, kui ebaõiglaselt elu sind kohelnud on (mis võib muidugi vabalt ka tõsi olla, aga tõenäoliselt ta ei kavatsegi seda heastada, kuitahes palju sa ka ei tunneks, et seda sulle võlgnetakse)? Või kasutad teadasaamist selleks, et oma jala külge seotud ja edasi liikumist takistavast sangpommist vabaneda?

Õunapuuõitest helendavad ööd on nüüd möödas. Eelmise nädala vihmas pudenes alla nii palju valgeid helbeid, et aknast välja vaadates tundus vahepeal, nagu sajaks lund.
Ei ole ma seetõttu saanud ka jalgrattaga sõita nii palju, kui tahaks. Kilometraaž on küll tuhande ligi ja vorm üpris korralik, aga päris õiget tunnet miskipärast ikka ei ole veel. On pigem võitlus, ilmaga, tuulega, oma muude kohustustega ja frustratsiooniga nende kahanematuse pärast.
Ka pidev tuim põlvevalu kippus jubedalt tuju rikkuma juba, mistõttu vedasin end füsioterapeudi juurde, sain portsu harjutusi ja teen neid nüüd religioosse pühendumusega (selgelt läheb paremaks).
Vaat milleks kõigeks ma oma palavalt armastatud rattasõidu nimel valmis olen, isegi harjutuste tegemiseks. Ma muidu olen erakordselt kehv igasuguste üksikute harjutuste tegemisel, mis ei moodusta kokku mingit spordiala.
Oleks ju näiteks loogiline suusatamise tarvis käte ja ülakeha tugevdamiseks teha lõuatõmbeid ja kätekõverdusi? Mul on vastupidi – suusahooajal imetlesin oma tublisti arenenud lõuatõmbamis- ja kätekõverdamisvõimekust, aga nüüd on sellest vististi kaks kolmandikku kadunud. Sest ma ei viitsi. Lõuga tõmban veel, kuna lõuatõmbekang on kodukontori ukseavas ja sellega saab mõnikord mõne veebikoosoleku aegsest letargiast lahti (juhul, kui mul on õnnestunud selle veebikoosoleku toimumine üldse meeles pidada, alles esmaspäeval näiteks ilmnes, et koosolek, mida arvasin peagi algavat, oli juba eelmisel nädalal ära olnud), aga kätekõverduste sooritamine on lihtsalt erakordselt nüri tegevus.

No vot. Ja siis tuli siin veel meelde, et Toidutegu sai vahepeal kolmeteistkümneseks. Selle puhul – võtke kooki!
Tõsi küll, jah, eks te peate selle kõigepealt ise valmis tegema.
Kook on väga vähemagus, nii et juurde sobib mõni roosa prosecco.  Ma mõtlen, et peaks ise ka klaasikese võtma üle pika aja.

Muuseas, juhust kasutades ka üks kiire jauramine alkoholiteemal. Viimasel ajal olen kuidagi reede õhtuti toidupoodi sattunud ja ikka jääb ju vahepeal silma, mida inimesed ostavad. No ma ei tea.
Minu arust peab alkohol olema kallis. Odavusele (ja kvantiteedile) rõhumine on lihtsalt lakkumine. Eks meist enamik on ilmsesti kunagi pargipingil Monastõrskaja Izbad või mõnd selle ekvivalenti kulistanud või joonud mingeid õudseid kokteile ‘peaasi, et oleks odav ja teeks purju’-printsiibil. Aga enamik õnneks kasvab sellest välja. Kui ei kasva, siis on ikka nukravõitu.
Te võite mind vabalt snoobiks nimetada, ega see poleks esimene kord, aga ma saan aru kombest juua reede õhtul klaas viskit, ent mitte vajadusest tõmmata töönädala lõpetuseks nina lauaviinast täis.
Ja kui juba jutuks tuli, siis samuti ei saa ma aru neist, kes esinevad sildi “maksud sõidavad Lätti” all, endal Eesti lipp autoromu aknast väljas, ja peavad ennast kõvadeks patriootideks. Või noh, tähendab, mitte arusaamises pole siin küsimus, lihtsalt ma ei arva, et Eestil sellist “patriotismi” tarvis läheks.

Rabarberikook hapukoorega
(allikas: Toidutare)

Põhi:
5 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Täidis:
5 munakollast
400 g 20% hapukoort
5 sl suhkrut
1 sl tärklist
500 g rabarberit

Kate: 
5 munavalget
4 sl suhkrut

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga. Vahusta teises kausis munavalged, sega vahud kokku. Sõelu hulka jahu ning sega läbi. Tõsta tainas võiga määritud kõrgete äärtega ahjuvormi (nt 35 x 22 cm). Küpseta  200-kraadises ahjus 15 minutit.
Sega samal ajal vahekihi munakollased hapukoore, suhkru ja tärklisega. Tükelda rabarberid (vajadusel koori enne) ja kalla peale hapukoore-munasegu, sega ühtlaseks.
Võta koogipõhi ahjust, vala rabarberisegu peale ning küpseta veel 15 minutit. Vahusta katte tarvis viis allesjäänud munavalget suhkruga, võta kook ahjust ja kata munavalgevahuga. Küpseta 10 minutit, kuni vaht on kergelt pruunikas. Tõsta jahtuma.

PS. Kui te olete juhtunud viimasel ajal lugema midagi, mis teile eriti meeldinud on, siis olete lahkesti palutud soovitama. Ma teatavasti suhtun soovitustesse skeptiliselt, nagu siin pikemalt arutlesin. Aga ikkagi. On ju olemas võimalus, et niiviisi midagi head võib avastada.