Category Archives: mitte ainult toidust

Kui mul oleks sõnu

Viimasel ajal on mulle tihti tundunud, et sõnad on mind hüljanud. Proovin ühte. Proovin teist. Tuhkagi nad ei tähenda.
Maailm on täiesti vait.
Linnutee ühendab ääretuse kahte kallast. Pimedusel on lõkkesuitsu lõhn.

Kui mul oleks sõnu, siis ma kirjutaksin nondest sõnadest, mis kunagi sai hoolikalt tegelikkust tähendama valitud, juveliiri täpsusega paika sätitud, kõik üleliigsed kaunistused kärbitud. Aga ometi selgus ikkagi, et nad ei jõudnud vastuvõtjani moonutamata kujul. Ühe inimese maailmast teise tõlkides läheb alati kaduma. Vähe või palju või kõik.

Kirjutaksin sellest, kuidas ma isegi oma 163 sentimeetri ja 55 kilo juures tunnen vahel, et mind on liiga palju. Liiga palju, et võiksin esineda iseendana ega peaks ennast kogu aeg väiksemaks, lihtsamaks, selgemaks tasandama, et olla kõigi teiste jaoks hõlpsamini hallatav. Miks ma küll ometi midagi seesugust arvama peaksin?

Kirjutaksin sellest,  kuidas ei maksa uskuda, et elus püsimiseks on vaja kaheksat või kümmet kallistust päevas. Ma ei tea, kas mul aasta pealegi nii palju kokku tuleb. Jah, seda on liiga vähe. Ei, mulle ei kõlba igasugune kallistus.

Kirjutaksin ühest õhtusest rattasõidust, kui päike vajus pilvede peitu ning peegeldus mu spordiprillidel tekitas illusiooni, nagu asutaks raaguvate võrade vahele loojuma veel teinegi, ümmargune punane multifilmipäike.

Kirjutaksin sellest, kuidas pimedus tuleb. Iga õhtuga üha varem. Kuidas puud pudenevad hõredamaks. Iga päevaga üha rohkem. Kuidas see hirm, mis mind sügiseti külastab, taas pead tõstab. Ja kuidas kuidagi lohutust pakkuv on mõte, et selle tunde suudaksin soovi korral kirjutada ilusaks ja õhkõrnaks, nii et minu enese haprust seal taga ei märkaks keegi.

Kirjutaksin sellest, kuidas ühest kuuekilomeetrisena plaanitud jooksust sai kaksteist, sest roosa taevas, hele kitsas kuutriip, kiiresti tihenev hämarik, sammude ja hingamise kerge rütm koondasid kogu mu olemasolu ainult ühte mõttesse. Edasi.

Kirjutaksin sellest, kuidas oled mõnikord mõnele inimesele näidanud enese ühte külge ja kõik su teised tahud jäävad ta jaoks igaveseks kuu tagumiseks küljeks, sest ta on otsustanud, et ühte külge näinuna on ta näinud neid kõiki.

Kirjutaksin sellest, kuidas me kunagi oskasime mängida unistamist. Oskasime rääkida õhulossidest ja äraminekuist, nii et ka kõige ulmelisemate  juures neist käis südamelöögist teiseni kuluva hetke jooksul peast läbi: aga kui… Kirjutaksin noist ulmadest ühe loo ja unustaksin mainimata, et seegi oli vaid mäng.

Kirjutaksin õhtutest, kui midagi pole otseselt valesti, aga mõtted on ometi valed ja maailm on vale ja ise oled vale. Ja uni ei tule hommikuni. Ja kuidas nii vähe on ometi vaja selleks, et maailm murduks tagasi rõõmsaks, aga mitte suurelt, säravalt ja suhkruselt, vaid õige vähe, nii et ainult sina ise sellest aru saad. Üksnes sinu jaoks.

Kirjutaksin sellest, kuidas tahaksin mõnikord mõnelt inimeselt küsida, kas ta tunneb või ainult mäletab mind. Mäletab aastate tagant, tundmata tänast mind, teadmata, mis on mind vahepeal vorminud, aga oodates, et vähemalt tema jaoks oleksin alati sama inimene, siis ja nüüd.

Kirjutaksin sellest, kuidas mul on vaja rutiini, et mitte sotsiaalse ja kognitiivse ülekoormuse kätte ära surra, aga kuidas mõnikord hakkab seesama rutiin niiviisi ajudele käima, et tahaks otsekohe mingi jama kokku keerata, ehkki mitte liiga suure, muidugimõista.

Kirjutaksin sellest, kuidas ööd on alati täis varje ja pooleldi igatsusest ja pooleldi hirmust, et keegi küsib, et. Ja sellest, kuidas see tõenäoliselt ajaks mind nutma.

Kirjutaksin sellest, kuidas mõnikord mõtlen oma igapäevase elu ära hoopis mujale. Suurlinna. Ookeani äärde. Kaugele põhja või veel kaugemale lõunasse. Aga ka sellest, kuidas mõnikord vaatan iseennast kodulinnas turisti pilguga: ahah, kohalik, elab oma elu selles linnas siin.

Kirjutaksin sellest, et on oluline öelda. Mitte kogu aeg. Vahetevahel. Et ma mõtlen. Et ma hoolin. Et ma märkasin. Aga ka seda, et ma kardan. Et ma ei tea. Et ma ei jaksa. Neist asjust seisab elu koos. Ka neist.

Kirjutaksin elude vahetamisest. Sellest, kas kõik need, kes on eales mõelnud, et tahaksid midagi kelleltki teiselt – tema välimust, keha, tööd, oskusi, iseloomu, suhet – oleksid selliseks vahetuseks valmis tingimusel, et peavad võtma kõik, kogu komplekti selle inimese elu. Või hakkaks neile seepeale tunduma, et midagi nende enda elu ja olemuse juures on loobumiseks liiga väärtuslik, ning lepiksid sedakaudu ka selle osaga, mida nad muidu välja vahetada ihkasid.

Kirjutaksin kõigest sellest ja küllap veel muustki seni, kuni kõik need niidiotsad, mis praegu tirimisest üksnes veel tihedamasse umbsõlme jooksevad, hargnema hakkaksid.

Aga kõigist rõõmudest ma ei kirjutaks ometigi ka siis.
Osa hoiaks kiivalt endale, sest kõigile neist ei jätku. Jagades jääks alles vaid natuke sädelevat tolmu ja minu külmetavad peod haaraksid ikka ainult tühjust võõraste varjude vahel.

Pool elamata elu, teine pool läinud kaduma

Muusika: Nits “Cars & Cars”

Šnitsel ja nuudlid vol. 2 ehk veel toredat, mis maailmas leida

Dudukk. Armeenia rahvuspill, mille kõla öeldakse olevat mitte siit maailmast. Läbipaistvate aprilliõhtute muusika, mis annab sooja ainult siis, kui su enese sees midagi juba hõõgub. Kui ei, siis on see läbilõikava ära- ja tagasiigatsuse hääl, mis tekitab tunde, et sellest kurbusest võiks surra ning samas vabastab vaese kulunud inimkeele vajadusest midagi niisugust sõnades väljendada.

Vormileib. Ma ikka kipun nurisema, kui kodus puudub “õige kujuga leib”. See on siis vormileib, niisugune nad lapsepõlves külapoes olid, puidust sahtlitega riiulis külg külje kõrval.

Oboe. Kui tahate väljendada kurbust mõne sooloinstrumendiga, siis unustage viiuli edev intensiivsus. Oboe on see õige, portreteerimaks rafineeritud nukrust ja kõige kaduvuse peent tajumist. Unustage ka Morricone “Gabrieli oboe” (kuigi see on iseenesest ka ilus pala) ja kuulake näiteks oboesoolot Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.

Kirjade saamine. Kirjade kirjutamine on ainult üks pool asjast, aga kirja võid sa kirjutada ja teele saata, teadmata, kas vastuvõtja on üldse samale sagedusele häälestatud või hajub signaal ilmaruumi pimedusse ja sa ei saagi teada, mis temast sai, sest vastust ei tule.
Kirja saamine seevastu tähendab, et su sõnum on vastu võetud, mõistetud, tagasi peegeldatud. See ei ole üldse nii tavaline, kui tundub.

Paplid pärast vihma. Need vaesed kõigi poolt põlatud paplid. Alatasa siunatud nende okste, õietolmu ja võõrliigiks olemise pärast.
Mulle nad meeldivad. Kevadel pungade paisudes. Suvel vihma järel lõhnates. Sügisöise tuulega latvades kõigil neil kordadel, kunagi, kui mu elu hargnes kaheks pooleks ning ühest teise kõndisin mööda Emajõe-äärset paplialleed.

Kuulda mõnd uut muusikapala, armuda sellesse ja kuulata järgmised kaks nädalat hommikust õhtuni. Seda teen ma alati, kui mõni muusika läheb nii õigel ajal nii õigesse kohta. Lükkab midagi paigast. Või paika tagasi.
Siis ma kuulan seda uuesti ja üha uuesti, kuni see oma terava aktuaalsuse kaotab, taandub lihtsalt meeldiva muusika nimekirja ja võib uuesti meenuda alles aastate pärast, tuletades siis uuesti elavana meelde, kõik mõtted, meeleolud ja inimesed ja uned ja unustused.

Mesilased. Mesilane on mu vapiloom, kuidas siis teisiti. Vapiputukas, see tähendab. Kunagi, kui ma pensionile jään, on mul mesitarud ja lavendlipõld ja siidriõunaaed.

Jagatud mälestused. Nimelt jagatud mälestused on need, mida tuleks luua. Ja neid luuakse ühiste kogemuste, ühiste elamuste, ühiste sõnade ja isegi ühise vaikusega. Sealt tuleb see, millest hargnevad uued võrsed ning isegi kahte harusse kasvades saab kunagi alati küsida: kas mäletad?

Vastastikune viipamine vastu tuleva jalgratturiga. Tõenäoliselt on ta keegi, keda ma ei tunne. Võib-olla keegi, kellega me elame täiesti eri maailmades. Võib-olla keegi, kellega me läheksime oma väärtushinnangute ja maailmavaate pärast nugade peale.
Ent sellel pole mingit tähtsust, kui me sõidame üksteisele vastu ja vahetame kiire viipe või põgusa naeratuse. Me jagame mingit salateadmist, millest saavad osa ainult inimesed jalgratastel.

Murakamoos. Murakamoos ei ole ainult moos. Sinna purki on salvestatud suvi.
Juulikuine raba oma kidurate mändide, vetruva sambla, sookailulõhna ja murakatäppidega. Ja parmud ja äikesehood ja vikerkaared ja udu ja peegeldused veepinnal. Ja päris kindlasti on seal purgis ka mõni kuivanud männiokas, ilma nendeta poleks see üldse õige murakamoos.

Vaikus. See haruldaseks, isegi hirmutavaks muutunud vaikus, mida kiputakse täitma müraga.  See ühel lainepikkusel vait olemine, mida alati tekkidagi ei lasta, sisustades hääletuse surnud sõnadevooga, kuigi vaikus vajab natuke aega, et kuuldavaks muutuda. Ning ka muusika koosneb ju kahest lahutamatust poolest – helist ja heli puudumisest.

Pannkoogid. Ma olen kohutavalt igav inimene, kes väljas süües võib vabalt mõne udupeene magustoidu asemel tellida täiesti tavalised pannkoogid. Tahate mult plusspunkte teenida? Tehke pannkooke.
Ja hommikusöök ei tähenda minu jaoks mitte putru või pannkooke, vaid putru JA pannkooke. Keegi, kes mind näinud on, ei kipu arvama, et ma sellise kaloraažiga hommikusööke söön. Aga see on üks jalgratturiks olemise eeliseid. 

Saun. Ma võin põhimõtteliselt iga päev saunas käia, muidugi kogu aeg mitte kõva leili ja vihtlemisega. Ja võib-olla on kõige parem osa hoopis seista pärast vihtlemist trepil ja olla öö. Koos lõhnavate nulgude, metsamüha, pimeduse, vaikuse ja tähtedega pea kohal.

Uinumine vihmarabina saatel. Ja öösel ärgates kuulda ikka seda uinutavat rütmi oma pea kohal ning korralikult virgumata püüda kinni üks põgeneda püüdev unenägu ning vajuda uuesti tema õrnusse, mis hiljem saadab sind terve järgmise päeva.

Värvilised jalanõud. Aga see ei ole nii lihtne, kui juhtud olema naine. Sest naised ju loomulikult tahavad valgeid või roosasid! Mõningase vaevanägemisega loomulikult õnnestub, ehkki kollaseid jooksutosse siiamaani pole korda läinud muretseda. Need koos roheliste matkasaabastega võikski olla järgmine projekt. Vaevaga hangitud punased rattakingad keskmises reas paremal.

Seista tähistaeva all ja kuulata, kuidas haned tulevad. Või lähevad. Sügisese rände kurbusest jääb maha kajav vaikus ning teadmine, et need, kel pole tiibu peavad jääma maha, vastu lumele. Aga kevadised tähed näitavad tagasiteed ja nendes haneparvedes on koos kogu aasta aukartlik lootus.

Sulepeaga kirjutamine. Mitte mingi algkooliaegne paberit kriipiv ja tinti lekkiv sulepea, ei. Korralik sulepea ei tekita ainsamatki tindiplekki ja kirjutab sujuvamalt mistahes pastakast. Sõnad sätivad ennast ise paberile.

Öine autosõit. Mulle tegelikult meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, ehkki see on üksildane tegevus – igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.
Aga teinekord on jällegi tore seda väikest öömaailma kellegagi jagada – üks ühine hetk, korraks, kahe igaviku vahel.

Küsimused, mis panevad mõtlema. Mul on ikka kombeks olnud ise neid esitada, niisuguseid, millele ei saa ühe sõna ega lausegagi vastata; niisuguseid, millel pole õiget ega vale vastust, umbes niisuguseid.  Nüüd ma enam miskipärast alati ei julge, ajuti tundub liiga isiklikki.
Ja loomulikult meeldib mulle ka vastu selliseid küsimusi saada, mitte “kuidas muidu?” või “mis teed?” või “kuidas läheb?”. Ma ei oska nondele vastata.


Siilid. Väikesed asjalikud tegelased, kes hämaruses oma tötskääbusejalgadel oma siiliasju ajavad, nina lakkamatult midagi nuhutamas. Võimalik, et isegi head nõu annavad, kui nendega õigel hetkel kokku juhtute.

Roostevaba teras. Mul on selle materjaliga teatav perekondlik side. Nii et mulle meeldivad. Roostevabast terasest kausid. Ehted. Sulepead. Pipraveskid. Kuni selleni välja, et olen vajadusel pidanud ka ise olema. Roostevabast terasest. Kuigi seal all on kahtlemata midagi palju pehmemat ja rabedamat.

Varasügise sinine valgus. Võib-olla on see rohkem meeleolu kui värv. Ainult varasügisel on päike siinsel laiuskraadil täpselt õigel kõrgusel, et õhk, valgus, meel ja tuul ja taevas saaks olla niisugust sooja varjundiga sinist tooni, mis päikese loojudes kaugused aga hoopis roosakaks värvib.

Täiskuu. Nagu siis, kui lähed öösel ujuma, lükates lainetama helendava jälje, mille jätab augustiöö oranž kuu. Nagu novembriöödel, kui lume lõhn peksleb vastu hallaöö varje ja sa tead – talv on tulekul. Nagu siis, kui toetasid pea kellegi õlale ja akna taga rändas täiskuuvalgus kaasa. Nagu siis, kui oleksid tahtnud öelda: vaata taevasse, sama kuu me kohal, aga ikkagi jätsid ütlemata.

Veel toredaid asju: šnitsel ja nuudlid vol. 1.

Muusika: Ólafur Arnalds “Living Room Songs”

Aga tuul on täna teine

Ja vesi on teine.
Eks on temassegi imbunud seda sama ööde tindist tumedust, mis mu verre immitseb. Augustiööd on. Kõik tähendused mõtlen ja tunnen ma sinna juurde ise.
Ka keset suve on võimalik kõndida liiga õhukesel jääl. Ja kaubelda endale aega juurde: üks samm veel. Ja siis veel üks. Kaubelda täiesti isekalt, vastutasuks kolme tilka verd või kirikule kroonlühtrit lubamata. Kaubelda ja samal ajal soovida, et see oleks juba juhtunud. Et jää su jalgade all oleks pragunenud, sest sa tead, et see juhtub vältimatult enne, kui teine kallas vastu tuleb, ja pinevus selle sekundimurdosa ootamisest on juba muutunud peaaegu talumatuks.

Ja taevas on teine.
Kahenäoline aprill on mu lemmik-kuuks avalikult kuulutatud, august aga, august on mu sala-armuke, kelle kohta kirjutasin “Ahvatluste aastas”, selles õnnetus teoses, mille saatuseks oli sündida ja surra kokaraamatuna, nii:

Nüüd ei vaiki ritsikate laul enam hetkekski, pihlakamarjad vahetavad värvi, juulikuu kahvatud tähed säravad pimeduse kohal iga ööga aina heledamalt ning maaõhus on viljapõldude lõhn. Männimetsaservad on kanarbikukarva ja uduselt kargete hommikute ämblikuvõrgud ehivad ennast tuhandete pisikeste sillerdavate klaaspärlitega.

Ühes suve lõpu lähenemisega saab puhkus läbi, moosid ja maitsed on purgis; lõhnad ja hetked, unistused, hääled ja värvid, millest röövlitütar Ronja kombel ülejäänud aasta jooksul toituda, on kokku kogutud, kimpu köidetud ning sügavale mällu talletatud. Puhkuse viimasel õhtul vahin senikaua lugematut arvu heledaid täppe täis tumedat taevast, kuni lendtähe teest jäänud helendav jälg kaob üle Linnutee, ja ma võin olla täiesti kindel, et veel üks soov rändab nüüdsest maailmaruumis.

Autos kotitäis türgi ube, kimp peterselli, teine saialilli ja karbitäied viimaseid, üliküpseid musti sõstraid, millest osa on juba veiniks käärinud, sõidan hommikul linna, pilku kordagi tahavaatepeeglisse heitmata. Lillepoodide ette on ilmunud ämbrid suurte päevalilledega ning tavaliselt ei suuda ma lõuna ajal vastu panna kiusatusele osta mõni endale kaasa töölauda ehtima.

Linnas istun mõnikord hilisõhtul rõdul, magav äärelinn ümberringi, ja siis lõhnab öö valgete klaaride ja rõdukastides kasvavate lillade petuuniate järele. Aeg-ajalt potsatab aias mõni õun rohu sisse. Aeg seisab veel veidi, aga varasema aimduse asemel on juba teadmine ning vältimatuna näiv nukrus suve peatsest surmast on kohal. Veel ei suuda ma sellega leppida, veel protesteerib mu meel häälekalt tööle hakkamise, äratuskella, meigi ja kontsaga kingade vastu.

Sellepärast tõmbab mind nädalavahetusel vääramatu jõuga maale tagasi. Uimastava sookailulõhnaga rabasse, kust võib veel leida viimaseid murakaid ja mõne mustikagi. Raiesmikele ja pohladest punetavasse palumännikutesse, kust kaasa toodud saagist saab teha mõrkjas-magusa piruka.
Kui suvi on enne lahkumist ilmaga helde, võib juhtuda, et käime veel korra kalalgi. Veendume teel, et üks mahajäetud maja jõe ääres, mida ma hoian oma südames kui piletit paradiisi ning lubatähte puhuks, kui linnaelust peaks täielikult ja tagasipöördumatult küllalt saama, on endiselt alles, ehkki  taas varasemast veidi väsinuma moega ning kummalisel kombel metsale justkui veelgi lähemale nihkunud. Saagiga jõe äärest tagasi tulles ehmatame lendu aampalgil  istuva ja silmi kissitava kaku ning kahel pool teed kasvavad kuused sirutavad meie lahkudes käsi üksteisele lähemale nagu soovides varjata lossi, kus Okasroosike peab saama oma saja-aastast häirimatut und magada.

Sel õhtul jätame suvega lõplikult hüvasti, saatjaks augustiööde muusika, Portugali fado-laul. Nukker ja sume saatja leebetele tundidele valguse ja hämaruse vahel, mil taeva taga heliseb sookurgede hüüd ja apelsinina oranž hiigelsuur täiskuu tõuseb horisondi kohale, et küpseva vilja kohal läbi öö hommiku poole rännata.

Suvelõpuvein on klaasidesse valatud ja kala on süte kohal ja hommikul poolmetsiku lapsepõlvepuu alt korjatud õuntest on saanud kook. Ja on naer ja on vaikus ja kõik on korraga nii hea ja nii lihtne ja hääletud augustiööliblikad lendavad leekide poole.

Ja vaikus on teine.
Ma mõtlen, et paljude või isegi kõigi katkenud suhete kohta saab tagantjärele öelda, kus oli see punkt, kus pendel peatus. Muidugi läks sealt edasi enamasti veel aastaid, muidugi üritati tekkinud lõhet kinni liimida, paigata, nõeluda, lappida. Tõenäoliselt üritasid isegi mõlemad pooled, nii et võib-olla ei saagi midagi ette heita, ei endale, ei teistele. Aga aja koesse jäi mingi koht, kus lõim oli nõrgem ning sealt kärises edasi, kuni lõpuks mindi eri suundades ning ehkki vaadati võib-olla Orpheuse kombel tagasigi, polnud sellest enam midagi, sest niikuinii oli liiga hilja. Võib-olla tahetigi üksnes vaid veenduda, kas teinegi vaatab.
Ei vaadanud – üks lugu sai läbi just nii. Teine jälle teistmoodi, sest mõlemad vaatasid, aga vaatamisest oli kaugelt liiga vähe, kohmakas nali tegi asja ainult hullemaks ja uhkus jäi kurku kinni.
Inimesed su elus. Tulnud ja läinud.

Ja kurbus on teine.
Aprillikurbus on jahe ja terav.
Augustikurbus on tasane ja tuikav ja sellest saab üle, kui hoida kellestki kinni ja sulgeda korraks silmad maailma ees. Erakliku loomuga lõvide igatsus jagada samu tähti sama savanni kohal.

Suvepäeva viimne vine

Ma imestaksin, kui seda ei hakata nimetama sajandi suveks.
Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Kauge kõrbe tolm värvib päikeseloojangud ja -tõusud teravamaks. Õhtuti kogunevad linna taga võimsad rünkpilved, aga vihma ei tule.

Nii mõnegi rattasõidu nihutasin vahepeal varahommikule, et vältida sulavat asfalti. Aga põldude kohal virvendas ikkagi juba sinakas kuumus. Õhus on augustiaimdust, sest leitsak küpsetab vilja, ja ritsikad saevad oma laulu nagu homset ei olekski oodata. Varjulisemates paikades on vahel veel metsmaasikalõhnagi tunda.
Imen neid lõhnu, hääli, värve, seda valgust endasse kui käsn ning loodan, et see toidab ja soojendab mind külmalgi ajal.
Minu jaoks on kuidagi hukutavalt ilus see kõik, ehkki kahtlemata ju tähendab midagi ja järele mõeldes on küll natuke sedamoodi, nagu vaataks oma põlevat maja ja mõtleks: milline kaunis lõke.
Jah, on palav ja vahel valutab pea ja ööd on rahutud ja taimed kuivavad ja pärast rattasõite on nahal soolakiht, aga sellegipoolest tekitab see aeg natuke nagu tahtmise liblikana leekidesse lennata ja mitte mõelda mõistlikke mõtteid.
Kas ma seda enam üldse oskan, on muidugi omaette küsimus.

Põhiliselt jõudsin viimasel ajal mõelda vaid, et ma vist ikkagi suren enne ära, kui puhkus algab. Päris tõsiselt. See oli üks toore jõuga edasi pressimine. Mitte kerge ja kõikvõimas tunne teadmisest, et suudad ja jaksad, vaid vaevaline kivist viimse vee välja pigistamine, ainult et kivi asemel olin ma ise.
Niimoodi ei tohi endaga teha, niimoodi minnakse katki. Järele proovitud. Aga eks ju olid jälle need Peab™ ja On Vaja™ ja Mis Teha™. Ja see, mis kõige rohkem väsitab, on emotsionaalne töö.
Nüüd, puhkuse hakul, on mu põhiline mure, kas ja kui täielikult ma selle jooksul taastuda suudan. Ideaal peaks muidugi olema selline, et inimene puhkab kogu aeg jooksvalt välja, mitte ei ole suveks poolsurnud ning ei ürita siis palehigis puhkama hakata.
Selle üle võib muidugi vaielda, et kas inimene on ikka lõputult hõivatud, kui tal on aega nädalas 200 kilomeetrit jalgrattaga sõita. Ühelt poolt jah, ma olen nõus möönma, et võimalus regulaarselt trenni teha on teatav privileeg. Ent teisest küljest on see ikkagi ka prioriteetide seadmise küsimus ning ehkki kindlasti võiksin ma trennile kuluva aja jooksul veelgi rohkem midagi Ära Teha, siis selle kõige tulemusena lõhuksin ennast täiesti tükkideks.
Ja üleüldse, täis topitud graafikuid ning lõputult hõivatud ja efektiivne olemist ei peaks mitte mingil moel glorifitseerima. See peaks pigem olema taunimisväärne praktika, isegi kui mõnikord on selleks tõesti sinust sõltumatud põhjused ja asjaolud.

Sellestki olen varem juba korduvalt rääkinud, et mu jalgrattasõit on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening. Viimasel ajal näib, et raskuspunkt nihkub esimesele veelgi enam kui teisele. Vastukaaluks inimestele, kellele justkui pean alatasa end õigustama, miks ma ei võistle, miks ma ei seda ja miks ma ei toda.
Lisaks – mul käib ajakiri “Ma olen jalgrattur”, kus igas numbris ka ühte harrastajat tutvustatakse. Muidugi, need lood on isikult, kelle kirjatükke ma kuigi kõrgelt ei hinda, nii et nendesse tulebki teatud reservatsiooniga suhtuda, aga kogu see hoiak seal teeb tervisespordile piraka karuteene. Ja siis tuleb Indrek Kelk ja ütleb, et Tartu Maratoni üritused on kujunenud liiga võistluseks ning et nad ootaks sinna rohkem niisama kulgejaid. Otsustage siis juba ära, mida te tahate! Sest ei tule need niisama kulgejad sinna, neil üritustel on ammu liiga tugev pulsitsoonide ja spordigeelide maik man.
Hea küll, jätame selle teema praegu sinnapaika, järgmine postitus tuleb teemal “Millest ma räägin, kui ma räägin jalgrattasõidust” (võib-olla).

Olen siin-seal ikka kirjutanud oma kehvast võimest lõputu argipäevaga toime tulla. Sädemeid, mis selle vastu aitaks, ei lenda enam ammu. Ma ei mõtle mingit tulekahju, vaid väikest süütut sädelust. Te ju saate aru, millest ma räägin, ei?
Argipäeva ja päris elu muidugi ei peaks mingil viisil vastandama. Argipäevadest see päris elu ju suuremalt jaolt koos seisabki. Aga kas see tähendab, et peaks lõpetama unistamise, mängimise, vaimustumise, maailma vaatamise avatud silmade, kõrvade ja südamega ning muutuma ratsionaalseks, igavaks, kombekaks kodanikuks?
Ei.
Kunagi teismeliseeas oli see üks hirmsamaid tulevikuperspektiive, mida ma suutsin ette kujutada (ehkki vaevalt nii mõtlemine mingi haruldus oli) – saada igavaks korralikuks (standardseks, ütlesin ma selle kohta; living properly, ütlesin ma selle kohta Hetfieldi sõnadega) inimeseks. Tõenäoliselt mõtlen ma endiselt kuidagi samamoodi, ehkki nüüd mu muidugi suudan mõista, et see on mõtteviisi, mitte mingite väliste atribuutide küsimus.

Ja siis ma vaatan kummastusega neid, kes elus sädemepotentsiaali märkamise asemel eelistavad vahtida nutitelefoni ekraanilt vahendatud maailma, nagu oleks see parem ja tõelisem sellest, mis on su ümber.
Tehnoloogiasõltuvus on selle jaoks võib-olla kraadi võrra liiga kange väljend, aga üldiselt tundub see tendents mulle kaugelt õõvastavam nii mõneski düstoopiaromaanis kujutatust. 

Inimesed ülehindavad tublisti oma tähelepanu jagamise võimet. Küll olen ma kuulnud, et telefoni näppimine ei sega keskendumist ja kuulamist (või isegi soodustab neid), aga see on sulaselge jamajutt. Kui ma poleks liiga viisakas ega tahaks vältida millegi sellise ütlemist, mis kelleski halba tunnet võiks tekitada (ehkki nii mõnelgi juhul tuleks öelda, nii enda kui teiste huvides), siis näitaksin nutisõltlaste suhtes tunduvalt väiksemat tolerantsi üles. Lihtsalt kuidagi väga ebamugav on hakata kellelgi ütlema midagi, mis võiks elementaarse viisakusena endastmõistetav olla.
Ma saan sellest alati aru, kas inimene tegelikult kuulab või mitte ja kui ikka korduvalt ilmneb, et ta ei kuula ning sellest tulenevalt ka hiljem ei mäleta midagi, siis ma lihtsalt lõpuks enam ei räägi. Inimesed jällegi on lõpmata üllatunud, avastades et nende nutikäitumisel on päriselt inimsuhteid mõjutavad tagajärjed. (Ja kui juba jutuks tuli, siis ma pean ka äärmiselt ebaviisakaks teise inimese jutule vahele segamist mingi absoluutselt asjasse puutumatu repliigi või äkilise, tihti iseendale suunatud teemavahetusega.)

Ja nii näebki üksjagu inimesi, kes justkui on koos, koos kleebitud kumbki oma ekraani ette, nagu oleks nende kõrval keegi, kellega viiekümne aasta jooksul kõik jutud on räägitud ning jäänud vaid õdus ja turvaline vaikimine. Tõenäolisemalt siiski on nende kõrval võõras, kellega kunagi pole päriselt räägitudki. Tõenäolisemalt on, nagu Elton Johni laulus: it’s two hearts living in two separate worlds.
Sest vaikus inimeste vahel on kahe teraga mõõk. Vaikus ühendab, aga võib ka lahutada, kuni sellest kasvavad kuristikud, millest ükski sõnasild enam üle ei ulatugi.
Teiselt poolt olen natuke ümber hinnanud oma seisukohti väikevestluse osas. Kippusin seda varem igasugustes situatsioonides põlastama. Nüüd ma leian pigem, et paar sõna väikevestlust mõne su elust juhuslikult läbi astujaga on esiteks lihtsalt viisakus ja teiseks võib see olla ka täiesti tore. Seevastu väikevestlust lähedaste inimestega põlastan ma endiselt ilmlõpmata. Ikka ei ole ära õppinud seda suhtlemisakti sooritamist. ‘Kellega’ ja ‘mis’ ei seisa kunagi lahus.

Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Maanteel sõidan, autoaknad lahti ja Metallica on mu suvemuusika. Mul pole sportautot ega tuules lehvivaid juukseid ega mingit soovigi nende järele, sest eks needki ole vaid välised rekvisiidid, mis midagi ei tähenda.
See-eest on mul mu tubli das Auto ja jalgratas pakiruumis ja mingisugune ootus hinges, et…

Seda ei juhtu siinsel laiuskraadil ikkagi kuigi sageli, et saan õhtul hilja vaid väga kergeid riideid kehal kandes minna rõdule ja jahedus ei hiiligi ligi.
Nüüd on õhku.
Loid lõunatuul on teine kiht siidi mu nahal.
Öö tuleb. Tasa.

Väga lühike lugu, aga see-eest kole

Kas teie näete vahel stomatoloogilisi õudusunenägusid?
Ma küll. Paraku seekord ilmsi.
Kuigi mul on üldiselt väga terved hambad, välja arvatud kaks lapitud ühikut.
Igal juhul polnud ma teps mitte ette valmistatud võrdlemisi süütu murru järel uue juureravi tarviduse välja selgitamiseks (ei olnud tarvis) tehtud röntgenipildilt ilmsiks tulnuks – et jama on mujal ja see on üks aja- ja rahakulukas jama. Murdunud hamba kroonimise vajadus kahanes hoobilt suhteliselt väikeseks ja odavaks probleemiks.
Igatahes otsustasin seepeale, et kui trumm nagunii läheb, siis alustagem parem kohe pulkadest, ja läksin raamatupoodi.
Eks ma siis veedan oma päevi raamatuid lugedes ja kuivikuid tee sisse kastes.