Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2014

Armas rahvas, palju õnne vabariigi sünnipäeva puhul!

Juuresolev tort on järjekordne näide sellest, et oma saatusest ei pääse. Veel täna hommikul polnud mul mingit ideed ega üleüldse kavatsust arvult kuuendal võistlusel Tort isamaale osaleda. Aga nagu öeldakse, inimene kavatseb, jumal naerab. Kell 11.45 ärkas inspiratsioon talveunest üles ja kell 15.18 tegin valmis tordist esimese pildi.

Tordipõhja retsept põhineb suures osas Adeline Tannbaumi 1933. a “Keedu- ja majapidamisjuhi” mannatordi retseptil, mandlikäbide eest ei võta ma samuti au enesele – minu meelest on see Martha Stewarti idee.
Küll aga võtan ma au endale tervik-kontseptsiooni eest. Eesti pindalast üle poole katab mets ning levinuim puuliik neis metsades on mänd, sestap loetagu see tort inspireerituks Eesti loodusest – metsadest ja rabadest. Nagu ikka olen öelnud- aeg-ajalt pean ma minema ära ja kuhu mujale kui loodusesse. Metsa, võssa, rappa, lombi äärde. See on minu tagala ja tasakaalustamise koht. Rabad meeldivad mulle eriti, nagu ka see pisike raba, kust eelmisel suvel korjatud murakatest on tehtud ka selles tordis sisalduv moos.
Ühtlasi tervitan selle tordiga oma venda. Ära siis unusta: lühikesed okkad – kuusk, pikkad okkad – mänd!

Muraka-pähklitort

Põhi:
6 muna
200 g suhkrut
150 g mannat
100 g sarapuupähkleid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g murakamoosi
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 sl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks:
100 g hakitud sarapuupähkleid
100 g mandleid
200 g martsipani
toonimiseks matcha pulbrit

Põhja jaoks vahusta munakollased suhkruga, lisa omavahel segatud manna, küpsetuspulber ja peenestatud pähklid. Sega ühtlaseks ning lisa kõvaks vahuks vahustatud munavalged. Vala tainas võiga määritud ja mannaga üle puistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase täielikult jahtuda ning lõika kolmeks kettaks.
Täidise jaoks vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning sega kohupiimaga.
Kaunistuste jaoks viiluta mandlid terava noaga, vormi martsipanist 5 käbi ning torka mandliviilud soomusteks. Ülejäänud martsipan tooni roheliseks, rulli lahti ning lõika sellest okkad.
Tõsta esimene koogiketas serveerimisalusele ning kata poole murakamoosiga. Tõsta peale teine ketas, kata ülejäänud moosiga ning poolega kohupiimatäidisest. Tõsta peale kolmas ketas ning kata tort pealt ja külgedelt ülejäänud kohupiimatäidisega. Kaunista pähklipuru ja martsipanist käbide ning okastega.

Kes aga soovib “Keedu- ja majapidamisjuhi” järele algupärast mannatorti valmistada, siis selle retsept on järgmine:

Arve: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.

6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalge-vaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitud ja riivsaiaga riputatud vormi sees umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib tordi traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. 8 järele täita kui ka pealt ilustada. Viimaseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja sukaati kaunistamiseks.

Kikerhernekarri

Mida teie teete, kui maailm on mustemast must ja silmapiir nii ligi, et perspektiivi enam ei näe? Lülitate telefoni välja ja asendate fraasi ‘ma pean’ fraasiga ‘ma tahan’? Lähete klubisse ja tantsite unustuseni? Võtate fotoaparaadi ja sõidate omadega rappa? Korgite veinipudeli lahti, joote senikaua, kuni monokroomfilm jälle värviliseks muutub ning loodate, et hommik on õhtust niikuinii targem? Märkate iseennast, kuulate iseennast, teete endale pai?

Kõiki neid vahendeid olen ma eri aegadel kasutanud.

Mõnikord aitavad kellegi julgustavad sõnad. Mõnikord aitab kallistus, hetkeks peatudes, kinnisilmi usaldades, teineteise südant kuulates.

Aitab kõigist kunstidest kõige kaunim, muusika. Vastavalt olukorrale kas armastatud ooper, kõiki hingekeeli helisema panev tšello, kurb-kirglik portugali fado, nostalgiakontsentraadist 80ndate romantiline pop, saksa lied, mahe instrumentaaljazz, Metallica – music is the wine that fills the cup of silence (Robert Fripp).

Kui filoloogi aitavad mind sõnad, mis siis, et nad on inimesele antud väljendusvahenditest kõige vaesemad. Luuletajate sõnad. Omaenese mõtete kirjapanek. Mitte arvuti taga, vaid vanamoeliselt paberile, korraliku sulepeaga.

Lõppude lõpuks polegi vajalik
olla keegi või miski.
Veena magedaks lahtub kõik ajalik,
mõte on kangem kui viski.
(Betti Alver)

Aga kui töö on mind pisarateni ära kurnanud ja tunne, et mind ei ole kellelegi vaja, kisub maadligi madalaks, jääb üks tõsiasi, mis siiski suudab muige mu suunurka tuua. See on teadmine, et üks töökoht on mind alati ootamas; koht, kus mind kõigepealt tasuta koolitusele saadetaks; koht, kus makstaks kinni mu auto- ja telefonikulud; koht, kus muretsetaks tööriietus ja saadetaks talvel Rootsi suusapuhkusele.

Nii et mida siis ootan?

Kas te suudate mind – 163 cm, 55 kg – ette kujutada harvesterioperaatorina? 😉

Ent ma ei saa ju öelda, et mul ei ole valikut. Oma reaalsuse loome me ise.

Kikerhernekarri
(allikas: nami-nami)

1 suurt sibul
2-3 küüslauguküünt
1 sl õli
0,5 tl tšillipulbrit
1 tl soola
1 tl kollajuurt ehk kurkumit
1 tl paprikapulbrit
1 sl jahvatatud vürtsköömneid
1 sl jahvatatud koriandriseemneid
800 g konservitud kikerherneid
400 g purustatud tomatit
1 tl garam masala maitseainesegu

Kuumuta õli keskmise suurusega potis. Lisa tükeldatud sibul ja hauta tasasel tulel 5 minutit. Siis lisa purustatud küüslauk ning prae pehmeks. Lisa tšillipulber, sool, kurkum, paprikapulber, jahvatatud vürtsköömned ja koriandriseemned. Sega ja kuumuta 1 minut. Lisa loputatud ja nõrutatud kikerherned ja tomatikonserv koos konservivedelikuga. Sega hoolega, kata pott kaanega ja hauta tasasel tulel 20 minutit. Sega aeg-ajalt. Sega juurde garam masala. Hauta kaanega kaetult 10 minutit. Serveeri hapukoorega.

Vaata teisi vürtsikaid karriroogi Nami-nami vastavast kooskokkamisest.

Metsmaasika-kodujuustutort

RMK tordivõistlus pidi üldiselt toimuma minu osavõtuta. Ikka sel põhjusel, et mul puudusid nii aeg kui idee ja kristalselt aus olles ka selle tõttu – et no kuulge, milline geniaalne inimene korraldab kodumaiseid metsasaadusi propageeriva võistluse aprillist juunini, ajal mil metsasaadustega on sõna tõsises mõttes kitsas. Midagi ikka leidub, loomulikult, aga ma ei suuda hoida ei targutustest ega puust (RMK ju ikkagi! :P) tegemisest ja punaseks värvimisest – vaadake, meil siin on söödavatest metsasaadustest kõikse rikkam aeg üldiselt juulist septembrini. Aga see selleks.

Mingi retseptialgus oli mul üles kritseldatud siiski ja õige aja kätte tulemist ootama pandud. Aeg tuli. Enne jaanipäeva hakkasin oma retseptikausta otsima, et ideed edasi arendada. Ei leidnud teist. Läksin sellest kohutaval kombel närvi, otsisin kogu elamise kolm korda läbi ja väikeste liialdustega võib öelda, et ei saanud suisa öösel magada. Hommikul raputasin mängleva kergusega kõnealuse kausta teise vahelt välja. Nüüd ei peatanud mind enam miski. 🙂

Metsmaasikate otsinguil jäin kaks korda vihma kätte ja kaotasin autovõtme raiesmikule. Sääskede rünnakutest rääkimata. Aga sellest polnud midagi, võtme leidsin üles ja riided kuivasid ka lõpuks ära (kummikud ei ole küll siiamaani veel kuivad, nendesse nirises vesi täitsa takistamatult, kui ma üritasin saju eest tamme alla varjuda). Tüütud sääseparved aga – no mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Õilsa eesmärgi nimel.

Niiviisi ta siis sündis – metsmaasikatort. Nii tavaline, aga samas nii eriline. Samamoodi nagu valged suveööd, konnade koor, päikesepaistest soe männitüvi, lindude tiivavihin metsajärve kohal, rukkipõllul hõljuv udu enne päikesetõusu ja jaanimardikate rohelised laternad. Nii nagu kogu meie üürike suveaeg.

Metsmaasika-kodujuustutort

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
100 g sarapuupähkleid
2 tl kakaod
80 g võid

Täidis:
600 g kodujuustu
4 dl vahukoort
200 g suhkrut
500 g metsmaasikaid
10 želatiinllehte
3 sl metsmaasikalikööri

Kaunistuseks:
2 dl vahukoort
100 g metsmaasikaid

Jahvata sarapuupähklid peeneks ja purusta küpsised, lisa kakao ning sega kõik sulatatud võiga. Suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Puista 100 g metsmaasikaid põhjale, ülejäänutest valmista koos 50 g suhkruga toormoos (pudrunuia või puulusikaga, mitte köögikombaini ega saumikseriga). Täidise jaoks püreeri kodujuust koos suhkruga ning jaga kolmeks – ühele osale sega juurde 2/3 metsmaasikamoosist ja 2 sl likööri, teisele osale ülejäänud toormoos ja 1 sl likööri, kolmas osa jäta valgeks. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor ning sega tarduma hakkavale täidisele juurde. Vala esmalt põhjale tumedam kiht täidist, selle peale tõsta heledam ja kõige lõpuks valge (kihid ei jää selgepiirilised, vaid sulanduvad ning tekitavad värviüleminekud). Lase üleöö külmkapis seista, kata vahustatud koorega ning kaunista metsmaasikatega.

Et Nami-namis on praegu samuti teemaks suvine maasikatort, siis võib seda kõike pidada ka ürituseks tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Või pigem mitut sääske. mis ei ole praegu muidugi mingi probleem ja ei tähenda ka sugugi, et maasikakooke rohkem ei tule ;).

Kohvikeeks

Nami-namis tegeletakse kohviga – ehk kooskokkamine # 26 – kohv köögis. Ja kui ma nüüd ütlen kohvikeeks, siis ma mõtlengi k o h v ikeeks. Ei mingit lahjat lurri ega lahustuva kohvi pulbrit, mis on kohv õigust öelda vaid nime poolest. Ikka korralik kange kohv ja et oleks veel kohvisem – ka 50 g kohvipulbrit. Värskelt jahvatatud. Mul on see nõukaaegne kohviveski, aga väärt riist, teenib mind truisti nii kohviubade purustamisel kui käsitööseebi jaoks vajaminevate lisandite jahvatamisel.
Tulemus on päris põnev. Ja kohvine igatahes. Ma ütleks isegi, et minusugused isendid, kes oma ööune säästmise eesmärgil peale kella kolme päeval kohvi juua ei saa, peaksid selle keeksiga ka igaks juhuks õhtutundidel pikivahet hoidma.

Muuseas kaudselt pikivahega seonduvalt – mida teete teie, kui teile on öösel miski tõbi kergelt külge hakanud? Puhkate rahulikult päevakese? Mitte siis, kui te olete mina. Esiteks läksin ma tööle, ajasin asju ja kohtusin viie erineva inimesega kolmes erinevas kohas. Pärast seda oli olemine nõrgavõitu, nii et otsustasin siiski koju minna. Kodus hakkas tunduma, et ega see enesetunne nüüd nii halb ka ikka ei ole. Selge. Vinname suverehvid lagedale ja sõidame neid alla panema. Auto on viimase nädala seisnud puu all, kus igat masti varesed oma kevadisi tegemisi toimetavad ja selle tagajärjed on autokatusel.  Selge, jätkame. Käigem siis pesulas ka ära. Miks ma seda räägin? Ikka selleks, et teised nii ei teeks. 🙂 Mõtte tirida tolmuimeja välja ja võtta ka kevadine salongipuhastus ette, surmasin õnneks juba eos.

Kohvikeeks
(mugandatud: “Kelmikad keeksid”)

225 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
175 g fariinsuhkrut
150 g võid
4 muna
0,75 dl kanget kohvi
0,5 dl piima
75 g mandleid
50 g värskelt jahvatatud kohvi

Peale ja vormi puistamiseks:
50 g mandlilaaste

Sega jahu, küpsetuspulber, fariinsuhkur, hakitud mandlid ning kohvipuru. Lisa sulatatud või, lahti klopitud munakollased, kohv ja piim ning sega läbi. Vahusta munavalged ja sega ettevaatlikult tainasse. Vala tainas võiga määritud ja mandlilaastudega üle puistatud keeksivormi, puista ka peale mandlilaaste. Küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit. Kontrolli küpsust tikuga.