Category Archives: oliivid

Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

Advertisements

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Viimasel ajal on olnud mõnevõrra põhjust mõelda ning heatahtliku hämmastusega elu ja inimesi vaadata. Aga et alustada algusest, siis… ühesõnaga, kõigepealt lõin ma maa ja taeva…

Ehk et – kui te juhtumisi mind päriselus tunnete, siis te ilmselt ei kirjuta näiteks mu sünnipäevakaardile: kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sest tõenäoliselt te teate, et “Väike prints” ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmikraamatute hulka.
Riskides saada teose arvukate austajate poolt mädanenud tomatitega loobitud, tunnistan, et kuigi mulle lasteraamatud reeglina meeldivad, siis selle lugulaulu allegooria on minu jaoks ärritavalt otsene, s kuvaldoi. Ei mingit võimalust rakendada oma isiklikku fantaasiat peidetud tähenduste otsimiseks ja sümbolite tõlgendamiseks, ei, selle asemel on rebased ja roosid, hulluks ajamiseni korrutamas käibetõdesid, mis igale mõtlevale inimesele vähemalt taustateadmisena niigi selged on.
Või siis olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu, see veider, kes on kaotanud võime südamega näha.
Või siis (kõige tõenäolisemalt) pole viga mitte raamatus endas, vaid asjaolus, et see on hulluseni ületsiteeritud. Sest hoolimata minu mõistes tüütuvõitu esitusviisist ja asjaolust, et ma teose suurt populaarsust täiskasvanute hulgas vähimalgi määral ei mõista, on selles kirjatükis ju humaanset tõtt küll. Siiski kaldun arvama, et neile, kes armastavad kõnealusest teosest pärit fraase alalõpmata tsiteerida, võib nende algne tähendus olla ammu kaotsi läinud.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin – nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin – usalduse ja vastutuse täit sisu päris hästi kandev lause “sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled” vahib mulle viimasel ajal igalt poolt vastu nagu universaalne tõde. Aga võib ju olla, et seda see ongi, sest vastutusega (kõige laiemas tähenduses) kipub reeglina ikka keskmiselt kehvasti olema.
Tõsi on, et kui kodustasid – ükskõik kas taime, looma või inimese – siis  pead ka vastutama. Istutasid taime, edasi on sinu südametunnistusel, kas ta kuivab või kasvab. Võtsid kevadel lemmiklooma – ei saa teda sügisel lihtsalt välja visata (et nii tehakse, ei tähenda veel, et nii saab. Ei, tegelikult ei saa. Kindlasti mitte ei saa ennast pärast seda inimeseks nimetada.). Ja kui taltsutasid mõne inimese, siis enam ei ole võimalik teda soovi kohaselt on-off nupust oma ellu-oma elust välja lülitada või võtta endastmõistetavalt vastu ainult see osa, mis sulle sobib, ning igasugune vastutus kõrvale jätta. Või siis oleks olnud õiglane enne mõelda. Et kas su elus üldse on aega ja ruumi. Ja tahtmist eelkõige.

Ega ma ei kavatse sellega hoopiski väita, et ma ise olen kogu aeg kõigi ja kõige suhtes äärmiselt vastutustundlik. Kindlasti mitte. Aga ma ei tsiteeri “Väikest printsi” kah.

Muusika: Rachel’s “Water From the Same Source”

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Hakkliha-paprikapirukas

Tainas (à la Ene U.):
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
500 g veisehakkliha
3 sibulat
3 paprikat
soola, musta pipart
tüümiani
150 g musti oliive
300 g riivjuustu
2 muna

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks pruunista hakkliha pannil, lisa tükeldatud sibul ja paprika ning kuumuta umbes viis minutit. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga, lase jahtuda. Lisa oliivid, lahti klopitud munad ja riivjuust ning sega läbi.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale täidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Sibula-peekonipirukas

Mittekaubanduslikke teadaandeid.

Sest kaubanduseks seda ei saa nimetada, kui põhimõtteliselt millegi müümisest huvitatud ei olda. Ma ei räägi siin suurtest kettidest, öf koors, ma räägin väikestest poodidest, milles omanik (vähemalt osa ajast) ise leti taga seisab.

Viimasel ajal vihastavad mind üldse ainult väga vähesed asjad (need selle-eest põhjalikult :P), aga ei suutnud ma siiski päriselt vihastamast hoiduda, kui järjekordne poodnik mulle osavõtmatult teatas, et ei, neil praegu ei ole seda, tulemas ka ei ole, ei telli ka. Mis tähendab, ei telli, kui te teisi sama kaubamärgi asju ometi müüte?! Küsige siis ettemaksu, kui te arvate, et ma niisama ajaviiteks mingeid asju lunimas käin ja hiljem neid välja ostma ei tule!

Ühes nüüdseks oma eksistentsi lõpetanud (üllatus-üllatus!) poes öeldi mulle: ei meil ei ole seda, meilt on küll palju küsitud, aga meil ei ole. Sellise avalduse peale kaotasin kõnevõime sootuks ning alles mõne aja pärast suutsin kraaksatada, et äkki siis telliksite. Seepeale näidati mulle kuskil teises maakonnas asuva hulgifirma tootenimekirja ja soovitati sinna helistada, et äkki nad müüvad eraisikutele ka. Sealjuures olin ma loomulikult ainus klient poes. Hommikupoole oli ilmselt vaiksem olnud.

Ma teen siis puust ja punaselt. Kui te tellite soovitud kauba, siis on võrdlemisi suur tõenäosus, et tellitud kaubale järele tulles  ostan ma veel midagi. Kui te ei telli, siis hangin ma oma kauba kuskilt mujalt niikuinii ja eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et ma ei tule teie poodi enam ka seda ostma, mis teil puhtjuhuslikult olemas on.

(Tigedalt pomisedes paremale ära.)

(Aga loomulikult on olemas ka selliseid poode, kus alati lahkelt tellimisvõimalust pakutakse :))

Sibula-peekonipirukas

Tainas:
100 g täisteranisujahu
100 g nisujahu
100 g võid
150 g kohupiima
1-2 sl külma vett
soola

Täidis:
250 g suitsupeekonit
6 sibulat
100 g musti oliive
2 muna
2 dl piima
soola, musta pipart

Taina jaoks haki külm või jahuga ühtlaseks puruks, sega juurde kohupiim ja nii palju külma vett, et saad ühtlase taina (mugavam on seda kõike teha köögikombainiga). Vajuta tainas kettaks, mässi toidukilesse ja pane vähemalt tunniks ajaks külmkappi.
Täidise jaoks lõika peekon ribadeks, prae pannil kõrbedaks ja tõsta kõrvale. Viiluta sibulad ja hauta peekonirasvas pehmeks. Sega juurde peekon ja poolitatud oliivid.
Rulli tains kettaks ning kata võitatud 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Toesta servad fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsetatud põhjale sibulatäidis, klopi munad ja piim segamini, maitsesta soola ja pipraga ning vala täidisele. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega

See pirukas põhimõtteliselt keeldus pildile jäämast. Ma pildistan harva inimesi, sest ma ilmselt ei oska ohutuna mõjuda ning piisab mul vaid kodanikele fotoaparaati kaugelt näidata, kui tõuseb protestikisa. Toit töötab ses suhtes palju paremini kaasa – ei ürita põgeneda ega õpetada, kuidas teda pildistama peab :P. Aga et toit kah koostööst keelduma hakkab – see oli nüüd küll alatuvõitu. Tavaliselt teen ma ühest toidust napilt kümmekond fotot ja kasutusse läheb üks kuni kolm. Nimetet pirukast tegin 64 (kuuskümmend neli! :D) pilti, 50 kustutasin kohe pärast arvutisse tõmbamist  ära ja kõigi ülejäänute kallal leidsin mingi põhjuse irisemiseks. Perfektsionist pidi siiski alla andma ja siin need pildid nüüd on. Pirukas on hää, ehkki mitte eriti (vara)suvine.

Muidu üldiselt ei viitsip enam üldse. Mõelda või teha või vihastada või olla. Plaanid olid suurejoonelised, nagu tavaliselt, aga eilse pastaroa kõrvale võetud valge veinike maitses ütlemata hästi ja Verdi “Rigoletto” paitas kõrva. Ei raatsinud lõpuni kuulamata jätta ja siis oli muidugist juba liiga hilja midagi põhjapanevat teha. Tühja kah, tänased toimetused lükka ülehomsele, saad kaks vaba päeva, öeldakse selle kohta.

Aga “Rigoletto” jah, see on üks geniaalne teos. Muu hulgas oli see ka esimene ooper, mida ma (10-aastasena) vaatamas käisin. Kõik sõltub baritonist loomulikult, kas näiteks ooperiajaloo jõulisemaid kättemaksustseene “Si, vendetta” tõuseb ikka kogu oma eheduses esile. Viimase vaatuse kvartett “Bella figlia dell’amore” jäi omasuguste seas aga igavesti ületamatuks, isegi Verdi enda poolt. Kõigi tenorite leivanumber “La donna è mobile” (mida “Pisiblufi käsiraamatus” defineeritakse kui laulukest naissohvritest :D) aga on küll isegi minu jaoks l i i g a populaarne, et sellel pikemalt peatuda.

Lisaks sellele jõudsin järeldusele, et ma ilmselt vist ikkagi ei saa juulis José Cura kontserdile minna (või saan siiski?) ja see hakkas mind kohutaval kombel ärritama. Mis sellest, et ma tenorimaania all (enam) ei kannata – kuidas siis ikkagi, et kontsert on ja mind ei ole. Kas nii saama!? Nutt ja hala!

Jajah, keskendume sellele, mis on, mitte sellele, mida ei ole ja kõik need muud toredad teooriad, aga… sellegipoolest! 😦

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmilehttainast
2 sl oliiviõli
500 g punast sibulat
2 sl fariinsuhkrut
2 sl palsamiäädikat
200 g fetajuustu
soola
musta pipart
100 g kivideta musti oliive
1 sl külmpressitud oliiviõli

Koori sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Prae neid 10 minutit tasasel tulel oliiviõlis. Lisa suhkur ja palsamäädikas, hauta veel 5 minutit, kuni vedelik muutub siirupiseks ning lase jahtuda. Rulli lehttainas lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee terava noaga umbes 1 cm kaugusele tainaservast ümberringi väike sisselõige (tainast päris läbi lõikamata). Laota sibulasegu lõikest sissepoole, murenda peale fetajuust ja puista üle viilutatud oliividega. Jahvata veskist pipart peale (kui feta on magedamapoolne, lisa ka veidi soola). Kõige peale nirista veidi külmpressitud oliiviõli. Küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni lehttainas on kerkinud ja kuldne. Lõika viiludeks ja serveeri näiteks koos rohelise salatiga. Maitseb hästi ka jahtunult.

Tomati-hakklihasupp oliividega

Mis hakklihasupist sa siin räägid, võite te küsida. Miks sa homse kohviku jaoks ei valmistu? Aga ma olen nimelt juba niigi täiesti valmis ja avatud aknast tuppa tungiv sume öö sunnib korraks mõtlema nendele möödunud öödele, mis ühel või teisel põhjusel mäletamist väärivad.

Tartu valgetele öödele. Nendele, mil magama minna ei raatsigi, sest aedades on õunapuuõitest valendav hämarus, milles lugusid alustatakse ja mõnikord lõpetatakse.

Neile pöörastele öödele ülikooliajast, mil mitte miski polnud võimatu. Botaanikaaed, Narva maantee ühikas, EPA klubi… sirelid õitsesid pillava lahkusega ning meie olime kõikvõimsad. Mööda Kroonuaia tänavat EPA klubist koju minnes kajas sammude taktis so now you’ve got the best of me, come on and take the rest of me. Magama minek võis edasi lükkuda. Selle pärast, et pidu oli liiga tore. Või selle pärast, et  seltskond ja Monastõrskaja Izba (kas üldse mingi vägi suudaks  p r a e g u sundida seda jooma?) olid leidnud ühise keele. Või selle pärast, et Klassikaraadiost tuli liiga hea muusika. Aga mitte kunagi selle tõttu, et und poleks tulnud. Õppeasutuse külastamise sai ju häda korral varahommikult natuke hilisemale ajale edasi lükata.

Nendele helgetele öödele, milles loodi illusioone täie teadmisega, et hiljemalt esimeste koidukiirtega saavad tõldadest jälle kõrvitsad ning kuldnööpidega kuues kutsar sibab priske rotina rentslisse. Sest mitte keegi ei oota ju, et muinasjutud pärast raamatu sulgemist edasi kestaks.

Nendele varasuvistele öödele, mis jõudsid õhtuse õnnekäo kukkumise kaudu päikesetõusuni, ilma et keegi vahepeal silmatäitki maganud oleks…

Jääb vaid üle soovida – head ööd!

Muusika: Nightwish “Swanheart”

Tomati-hakklihasupp oliividega
(allikas: Oma Maitse, märts 2011)

2 purki purustatud tomateid või 10 küpset tomatit
3 dl köögiviljapuljongit
2 küüslauguküünt
400 g hakkliha
1 purk (400 g) valgeid ube tomatikastmes
100 g musti oliive
soola ja pipart
serveerimiseks porrut

Prae hakkliha. Pane purustatud tomat potti (kui kasutad värskeid tomateid, koori need, eemalda seemned ja tükelda viljaliha), lisa puljong, kuumuta keemiseni ja lase 10 minutit haududa. Lisa peeneks tükeldatud küüslauk, praetud hakkliha, oad ja oliivid ning kuumuta veel 10 minutit. Maitsesta soola ja musta pipraga ning serveeri värske porruga.