Category Archives: õunad

Õuna-moonikook

Kõigepealt lubage nuriseda nelja aastaaja (ja rahvusvahelise imperialismi) üle. Raske on see talve tulek sel aastal. Sest mina nimelt armastan hilissügist – pimedust, vaikust, tuule ulgu lumeta lagendikel, kaminatuld, (hõõg)veini, ooperimuusikat, introverdile meelepärast tempo mahavõttu. Ja nüüd äkki – talv! Kes tellis!?
Esiteks tekitab see mus üüratut masendust. Teiseks on saanil suvejalased all. Ja mul pole talvemantlit, piisavalt villaseid sokke (villase soki hooaeg kestab minu puhul septembrist juunini ja see villane sokk ei anna veel ka vähimatki garantiid, et mu jalad kogu ei külmeta) ega mütsi. Ma üritasin – kuna ma vihkan poes käimist, siis püüdsin internetist mütsi otsa. Lõpuks olin muidugi hälbinud paari teise poodi ning tellinud 4 CD-d ja 7 raamatut, aga mütsi ju ikka ei olnud. Pärast selgus, et kapis oli üks.
Talves on ilusat, ei eita, ja südatalvel sügavale põhja poole tahaksin minna siiski, et virmalisi vaadata, aga üldiselt võiks talv mu poolest täiesti olemata olla. Ja seda ei ole ma sugugi mitte alati arvanud – olin nimelt kunagi tõeline murdmaasuusahull. Eks me kõik ole nooruses lollusi teinud.

Siis üritasin siin vahepeal eriti omapärase väljakutse seltsis aega veeta – nädal aega paastu pidada. Ei, mitte kookidest.
Lugemisest.

Raamatuseljaluule
Jajah, kuulsite õigesti. Ajal, mil enamik inimesi näib võitlust pidavat, et saaks või suudaks üldse midagi lugeda, otsustasin mina lugemispausi teha. Suudate seda ikka ette kujutada üldse? Mina, kes ma muidu loen keskmiselt kaks raamatut nädalas.

Igatahes – nädal lugemata. Eelmisel õhtul sattusin juba kergelt ärevusse ja lugesin igaks juhuks kiiresti läbi kaks värsket Loomingu Raamatukogu raamatut, pidades aru, mida ma siis järgmisel päeval peale hakkan. Hommikukohv ilma ajaleheta. Hambaid pestes seisan lihtsalt niisama, ilma et teises käes oleks raamat. Uudiseid ei loe. Blogisid ei loe.
Inimesed ütlevad üldiselt, et neil ei ole aega lugeda. Enamasti olen siiski täheldanud, et see aeg kulub sotsiaalmeediale või telekavaatamisele, seega ei ole tegemist mitte ajapuudusega, vaid teadlike või ebateadlike valikutega. Igal juhul tekkis mul kohe küsimus, milleks seda lugemisele reserveeritud aega kulutada. Võiks ju kirjutada. Poolelioleva Haapsalu salli ära lõpetada. Küpsetada. Koristada (teie vist teete nalja?). Trenni teha ka ei saanud, sest väike trauma (ma olen seda öelnud: sport on saatanast!).
Loomulikult ma liialdan oma jutuga, olles täiesti suuteline leidma lugemisvälist tegevust, ent mu lugemisharjumusel on siiski teatavad sõltuvuse tunnused ning kahtlemata kasutan seda aeg-ajalt nii prokrastineerimise eesmärgil kui ka mingite tegevuste ja mõtete vältimiseks. Sellepärast leidsin olevat sobiliku katsetada.
Esimese päeva hommik möödus võrdlemisi valutult, ent lõunaks hakkasin kogu ettevõtmise mõttekuses juba kahtlema ning õhtuks jõudsin järeldusele, et pole mitte mingisugust garantiid, et lugemisest loobudes hakkab inimene aega kulutama mingile asisemale või loovamale tegevusele.
Neljanda päeva õhtuks olin selles juba täiesti veendunud – mitte midagi, mida ma ei taha (aga võib-olla peaksin), ei hakka ma pelgalt seetõttu küll tegema, et parajasti lugeda ei tohi. Viiendal päeval kuulutasin eksperimendi läbikukkunuks, lugesin kiiruga läbi kõik eelmiste päevade ajalehed ja 150 lehekülge raamatut ning tundsin, kuidas mu normaalne maailmapilt hakkab taastuma.

ribbet-collage
Midagi niivõrd idiootset ette võtma ajendas mind Julia Cameroni raamat “The Artist’s Way”, milles ta väidab, et loomingulise kinnijooksmise puhul mõjuvad vähesed asjad sama hästi kui nädalaks lugemisest loobumine, Jee, rait, võib-olla küll, aastal 1992, mil selle raamatu esmatrükk ilmus. Praegu oleks kindlasti olulisem, suisa hädavajalik,  loobuda mitte (ilu)kirjanduse lugemisest, vaid interneti ja meedia mõttetust pooleldi seeditud rämpsinfost.
Eks ma kipun ka muidugi internetis ülemäära palju aega surnuks lööma, kui arvuti käepärast on, aga õnneks pole mul nutitelefoni (ja kuni vähegi võimalik, ei tule ka) ja veeta nädal ilma internetita ei ole üldiselt üldse mingi probleem – ma lihtsalt täidan selle aja lugemisega. Ja see on väga väärt asendus. Vastupidine – loobuda lugemisest, et jorutada aeg maha interneti ajuvabas pealiskaudsuses – tähendab põhimõtteliselt vahetada kalliskivid pudelikorkide vastu.

Võib-olla ei ole sõnad väljendusvahendina kõige jõulisemad, aga sõna olen ma alati armastanud ja sõnaoskajaid imetlenud ja sõna jõusse uskunud ning kirjutada üritanud nõnda, et sõna tabaks tunnet. Tähendaks tunnet. Mõnda aega on see nüüd küll keeruline olnud. Küllap pole piisavalt tundnud. Sest nii on kirjutanud Doris Kareva – et anda saab ainult see, kes on tundnud.
Aga kui palju on ümberringi ka neid sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Kui palju on sõnu, mis kajavad tühjades traatides, kuni hääbuvad ühessegi kuulvasse kõrva jõudmata. Neidki sõnu, mis jäävad ütlemata ja kasvatavad kuristikke inimeste vahele.
Ja kui ma vaid oskaksin, siis võtaksin nad kõik – kuulmata jäänud sõnad, ütlemata jäänud sõnad, väljendamata tunded, saatmata kirjad – hellalt käe kõrvale ja juhataksin koju.

Kust küll siis see mõttetu mõte loobuda sõnade lugemisest?
Küllap oleksin pidanud neid sel ajal ise kirjutama.
Teine kord.

Muusika: Daniel Melingo “Corazón y hueso”

Õuna-moonikook

Õuna-moonikook (kohandatud 20 cm vormile)
(allikas: Noad-kahvlid)

100 g toasooja võid
50 g rafineerimata suhkrut
1 muna
80 g kartulitärklist
30 g speltajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni riivitud koor

Kate:
300 g õunu
50 g mooniseemneid
20 g rafineerimata suhkrut
1 dl piima
1 tl kartulitärklist
1 tl vanilliekstrakti

Täidise jaoks kuumuta väikeses potis piim, mooniseemned ja suhkur keemiseni. Lisa väikese koguse külma veega segatud kartulitärklis ja kuumuta segades, kuni segu on paksenenud. Lisa vanilliekstrakt ja sega juurde puhastatud ja tükeldatud (vajadusel ka kooritud) õunad.
Taina valmistamiseks vahusta või suhkruga ja lisa muna. Sega kokku kartulitärklis, jahu ja küpsetuspulber ning lisa tainale koos riivitud sidrunikoorega. Sega ühtlaseks ja vala võitatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Vala peale õuna-moonikate ja aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200 kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Õuna-moonikook

 

Advertisements

Kurbus, kummaline tunne. Õunagalett

Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.

Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas.  Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.

Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama.  Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.

Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.

Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.

Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust.  Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.

Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.

Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.

Muusika: Madrugada “Honey Bee”

Õunagalett

Õunagalett

Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.

Õunagalett

 

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Õunaroosipirukas

Üks uitmõte, mis leidis mind ühes õhtuhämarikus: kus on kõik õnnelikud inimesed? Ma ei näe neid enda ümber. See oli omajagu ootamatu tõdemus.
Ma näen depressioonis inimesi.
Ületöötanud ja läbi põlenud inimesi.
Inimesi, kes sellest aru saamata ise pingutavad, veri ninast väljas, et oma elu veel keerulisemaks teha, kuid iga leebelt looritatud katse suunata neid probleemi asemel lahendust nägema ning kangekaelse järjekindlusega leivast redeli ehitamist lõpetama, põhjustab muidugi pahameelt.
Inimesi, kes tirivad tublilt ka kolme jaoks liiga rasket koormat ning sealjuures materdavad end lollideks, suutmatuteks ja head mitte väärivateks.
Inimesi, kes püüavad kõigest jõust keskenduda heale, aga siiski teeb nende töö neid üdini õnnetuks.
Inimesi, kes on mõranenud igatsusest hea sõna, märkamise, tunnustamise järele. Igatsusest selle järele, et keegi neid päriselt kuulaks ja mõistaks.
Inimesi, kes lahendavad probleeme alkoholiga.
Ma ei analüüsi. Kas need inimesed on õnnetud endast täiesti sõltumatutel asjaoludel või iseenda süül, kaevavad oma negatiivsete mõtetega ise endale auke või ei tee üldse midagi, keskenduvad pidevalt ainult puudu olevale või ehteestlaslikult igaks juhuks ei lubagi endal midagi õnnetunde-laadset tunda, et mitte ära sõnuda, seavad tingimusi või ei sea, kas pidurdajaks on hirm või mugavus – see polegi oluline. Nad on õnnetud, rohkem või vähem katki.
Aga õnnelikud inimesed, kus nemad on?
Ja kui õnnelik on eestlase jaoks veidi üle paisutatud väljend, siis ütleme lihtsalt ehk rahulikud, tasakaalus ja elust rõõmu tundvad inimesed. Nende kokku arvamiseks jääb mul ühe käe sõrmedest üle.
Kuskil tundub olevat midagi väheke viltu läinud. Aga kus? Ja millal?
Kuidas teiega on – kas teie ümber on õnnelikud inimesed?

Teine uitmõte – jäin aru pidama, miks ühe suhtlemisviisi  – kirjaliku – ignoreerimine on täiesti aktsepteeritav, teise – telefonikõnede – üldiselt mitte.
E-kirjadele vastamata jätmine on tavaline ja isegi endastmõistetav, telefonikõnele mitte vastamine ja hiljem mitte tagasi helistamine nõuab miskipärast põhjendamist.
Introverdina eelistan ma ise muidugi kirjalikku suhtlust, esiteks väljendan ma ennast kirjalikult kaks korda paremini ja teiseks annab see mulle võimaluse järele mõelda ja vastata sobival hetkel, telefonikõnedes aga on teatud pealetükkivust. Et te helistate ja sunnite mind suhtlema nüüd ja otsekohe, kui ma võib-olla ei taha sel hetkel suhelda või just neil teemadel rääkida. Aga sellest probleemist ilmselt saavadki aru ainult introverdid.
Omakorda viis see mind väheke kättemaksuhimulisele telefonikõnede mõningase ignoreerimise mõttele. Mõistetavaid erandeid, kiireloomulisi küsimusi ja tööasju välja jättes ei märka ma mingit vahet – kui teie ei vasta mu kirjadele, siis ei vasta mina teie telefonikõnedele. Või siis vastan, aga ei ütle ühtegi sõna, vaid lasen teil monoloogi pidada. Või püüaks ikka kompromissi leida?
(Ärge nüüd muidugi seda juttu liiga tõsiselt ka võtke, aga saate ju põhimõttest aru?)

Muusika: Kayhan Kalhor & Brooklyn Rider “Beloved, Do Not Let Me Be Dicouraged”

Õunaroosipirukas

Õunaroosidega pirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 õuna
5 dl vett
1 sidrun
1 munakollane
150 g suhkruga kondenspiima

Poolita õunad, puhasta südamikest ja lõika terava noaga paberõhukesteks viiludeks. Kuumuta kastrulis vesi ja poole sidruni mahl keemiseni, tõsta õunaviilud vette ning kuumuta veidi, kuni viilud on pehmed ja vormitavad. Tõsta sõelale nõrguma.
Rulli tainas õhemaks, lõika sobiva suurusega kettaks ning kata sellega 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad.
Võta üks õunaviil, keera sõrmede vahel rulli ning keera selle ümber järgmised viilud, nii et saad roosi. Tõsta õunaroosid üksteise kõrvale tainapõhjale.
Sega kondenspiim, munakollane ja poole sidruni mahl, vala täidis ettevaatlikult õunarooside vahele ja küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.
Lihtsama variandi puhul vala täidis pirukapõhjale ja lao õunaviilud peale.

Õunaroosipirukas

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed septembrinumbris.

Kirjandusminutid – “Lui Vutoon”. Ja tagurpidi õunakook halvaaga

Kirjutamiskriis jätkub. Tunnen jätkuvalt, et pole (vaja) midagi öelda ja seda kolmest aspektist – esiteks vähese või üldse puuduva uudsuse tõttu, teiseks seetõttu, et pole vast tarvis internetti paisata veelgi rohkem lahmivaid arvamusavaldusi – mis õigust oleks mul kategooriline olla, kui ma ei tea vastava teema kõiki aspekte – ja kolmandaks selle pärast, et te olete võib-olla harjunud, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest ja kuidas ma nüüd siis hakkan järsku täiesti kõigest kirjutama (ja uskuge, kõik mu mõtted ei ole sugugi ilusad).

Niisiis kirjutan parem teiste kirjutatust. Ma olen kah üks neist, kes igal võimalikul juhul midagi loeb, kas või hambaid pestes näiteks. Viimase aja parimad elamused – Tommi Kinnuneni “Nelja tee rist” ja Tan Twan Engi “Õhtuste udude aed”, mõlemad kulgevad täpse ja tundliku keelega (ja suurepärases tõlkes – vastavalt Jan Kaus ja Triin Tael) läbi aegade ja maastike.
Ja siis Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, tänavuse romaanivõistluse võitja, mis tekitas minus mõnevõrra vastakaid arvamusi. Aeg-ajalt pean raamatuid lugedes püüdma oma isikliku maitse ära unustada, muidu võib meelest minna, et raamat saab kirjandus olla ka siis, kui ta ei vasta nendele kriteeriumitele, mis teevad minu arusaamist mööda lihtsalt heast raamatust tõelise kirjanduse – see tähendab eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, traagelniitide puudumist, lihtsustatult öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti. Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda seda, et üks oleks hea ja teine halb).
Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad).
Lugu kulgeb üldjoontes ladusalt, ehkki peategelase unenäod nüüd süžeele küll mitte kõige vähematki juurde ei andnud. (Ma olen muidugi üldse kohanud vähe teoseid, millele tegelaste unenägude kirjeldused midagi juurde annavad, enamasti on need pseudosümbolistlikud ja äärmiselt kunstlikud.)

Niisiis, ühel hommikul läheb romaani peategelane Lui Vutoon töövestlusele Ülemiste keskusse ning avastab päeva edenedes tasapisi, et on terves Tallinnas (ka Eestis ja maailmas, aga see selgub hiljem) ainus inimene. Ihuüksi maailma jäämine ei ole muidugi mingi originaalne motiiv, aga vähemalt pole Kõomägi hakanud inimeste kadumisele mingit ratsionaalset seletust konstrueerima, sest vaevalt sellest midagi head ja usutavat tulnuks.
Järgnevaid lehekülgi täidavad inimsoo ainuesindaja mõtisklused ja kirjeldused tema elupaigaks saanud kaubanduskeskusest ja mitmetest strateegilistest paikadest, samuti hinnangud elule üleüldse ning sellele, milleks see muutunud on.

Ega me keegi ju ei tea, kuidas käituksime leides, et oleme täiesti ihuüksi maailma alles jäänud, aga see, kuidas käitub ja mida peab oluliseks Lui Vutoon, on minu meelest üsnagi õõvastav. Samas ei saaks ega oskakski ta ilmselt teisiti käituda, kuna on selle ühiskonna kasvandik, mis õpetas ainult reklaamima, turundama, tarbima ja raiskama, niisiis oleks peategelase mistahes äkiline metamorfoos suurema sisukuse suunas mõjunud täiesti ebausutavana.
Üldiselt leidsin, et seda raamatut oli mõnevõrra raske järjest lugeda, mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keeruline või igav olnud, aga kontsentreeritud künism sellises ulatuses osutus ootamatult raskesti talutavaks.
Samas ma ei arva sugugi, et sellega oleks liiale mindud, vastupidi, leian, et see oli täiesti realistlik ning peategelase isik võtab kogu selle masendava pinnapealsuse, võõrandumise, osavasti progressiks maskeerunud ilmselge taandarengu, brändiihaluse ja sisutu edukultuse kenasti kokku.
Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.

Muusika: Edvard Grieg, süit “Holbergi aegadest”, IV osa (Norra kammerorkester)

Tagurpidi õunakook halvaaga

Tagurpidi õunakook halvaaga
(algne idee siit)

Põhi:
60 g  võid
100 g halvaad
2 õuna

Tainas:
100 g võid
50 g suhkrut
1 muna
110 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
75 g hapukoort

Murenda 50 g halvaad ja sega toasooja võiga. Määri saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Puhasta õunad, lõika viiludeks ja lao viilud vormi või-halvaasegu peale.
Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa edasi vahustades muna, seejärel ka küpsetuspulbriga segatud jahu ning hapukoor. Sega tainas ühtlaseks, vala vormi õunte peale ning aja ettevaatlikult laiali. Küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase veidi aega vormis jahtuda ning kummuta siis serveerimisalusele.

Tagurpidi õunakook halvaaga

Elsassi õunakook

Täna hommikul oli autoaken jääs. Ma ei ole ju veel selleks kõigeks valmis, ei! Püsiv külmatunne on juba jalgades ja takistab absoluutselt igasugust tööle keskendumist.

Teised tundevirvendused.

See tunne, see hämming, et kuidas kõik ikka niiviisi sai minna. Tunne, et 2014 on olnud täiesti kasutult raisatud aasta. Rajalt välja sõitmise tunne. See tuleb tõenäoliselt sellest, et ma sõidangi üleüldiselt täiesti valel rajal.

Mõnikord  unedes on tunne, et armastus, see tuttav ja võõras, näitab end taas. Nii lähedal. Mitte see armastus, mis seisab su ees põiktänavas otsekui maa alt välja karanud mõrtsukana ja tabab nagu välk, nagu soome puss. Ei, see teine, mis meenutab kunagi jagatud hetki ja sosistab leebeid lubadusi ning paneb sind küsima, kas see kõik on päriselt või kujutlustes vaid.
Aga mul on südame asemel tükk roostevaba terast ning ma ei usalda teda enam. Nii et ma palun tal minna ja lahkudes sulgeda enda järel uks, et ei tekiks tuuletõmbust. Ja ometi loodan ärgates, et tal on kannatlikkust tulla taas ja taas, niikaua, kuni ma ükskord jälle uskuma hakkan. Või tulla välguna, tabada soome pussina, nii et karta ja kahelda enam ei jõua.

Ja see tunne on ka, et blogipidamise jätkamine samal traditsioonilisel moel enam ei toimi, ei rahulda mind ja ei kõneta kedagi. Nii et te tehke seni õunakooki, kuni ma siin võimaliku uue lähenemisviisi üle juurdlen. Ja kui kellelgi on kontseptsiooni osas mõni hea idee, siis andke teada, luban tõsiselt kaaluda.

Muusika: David Darling “Bach’s Persia”

Elsassi õunakook

Elsassi õunakook
(mugandatud: “Õunakoogid”)

Põhi:
125 g võid
80 g suhkrut
1 muna
210 g nisujahu

Täidis:
3-4 õuna
2 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1,25 dl vahukoort

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna, sega juurde jahu ning hõõru ühtlaseks tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Puhasta õunad, lõika neljaks ning saadud veerandikud viiludeks nii, et põhi jääb läbi lõikamata ja viilud püsivad koos. Jaota koogipõhjale ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Täidise jaoks sega munad suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa vahustamata koor. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja õuntele (kui õunad olid suured või neid oli palju, võib osa täidist alles jääda) ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Elsassi õunakook

Õuna-filorullid

Et mul on kiire olnud, vastab täiesti tõele. Aga tõtt öelda pole see päriselt põhjus (või vähemalt mitte ainus põhjus), miks ma nii harva kirjutan. On selliseid õhtuid küll, mil ma istun köögilaua taga ja vahin läpakaga tõtt. Kirjutan lause või kaks, kustutan, kirjutan, kustutan. Ja otsustan parem magama minna.

Aeg-ajalt saan ma ikka inimestelt kirju, milles nad sageli väljendavad arvamust, et ma kirjutan südamest. Ja võib olla, et see nii oligi.  Mingi hetkeni. Aga teatud ajast alates tuli enesele teadvustada auditooriumi olemasolu.  Ja küsimus on, kas pärast seda, kui ollakse saanud väga teadlikuks oma paljudest lugejatest koos kõigi nende kogemuste, mõtete, tunnete ja väärtushinnangutega, on enam võimalik, et see teadmine su teema- ja sõnavalikut ei mõjuta.

Anonüümne lugeja on anonüümne, temaga ei ole väga suurt probleemi, aga kui sa tead, et sind loevad väga paljud inimesed, keda sa tunned, siis varem või hiljem rakendub tööle enesetsensuur. Et mitte paljastada liiga palju endast. Aga ka mitte nii vähe, et suurema või vähema taustateadmisega lugejad võtaksid kasutusele oma kujutlusvõime ja saaksid liitmistehte 2+2 vastuseks ootamatult 5. Et mitte teisi inimesi liiga äratuntavalt kujutada. Aga ka mitte teksti nii umbmääraseks kärpida, et see veel ainult paarile inimesele üldse midagi ütleb. Et mitte oma arvamustega kedagi vigastada. Või vihastada. Et endal ei tekiks tunnet, et peaks oma emotsioone ja/või neid väljendavaid sõnu kuidagi selgitama, põhjendama, õigustama. Et oleks eristatav, kus on üldistus ja kus su oma elu.
Selle kõige paratamatu tulemus on, et niisugune igakülgselt kaalutud ja vaagitud tekst ei saa enam südamest tulla. Kuni selleni välja, et ühel hetkel tajud, et sa ei ole enam oma teksti peremees – sa ei kirjuta mitte seda, mida tahaksid, vaid seda, mida sult eeldatavasti oodatakse.

Seepärast seisangi juba pikemat aega probleemi ees. Millest ma siis üldse veel kirjutada saan? Sellest, kuidas maitsed harmoneeruvad, kõrvits annab ilusa kuldkollase värvi, jõhvikad lisavad koogile hapukust ja kaerahelbed tervislikkust? Jumala eest, ei. Seda blogi võib teatud mööndustega toidublogiks nimetada, sellepärast et siin avaldatakse toidupilte ja -retsepte. Aga ainuüksi toidust kirjutamine mind ei huvita. (Tegelikult ei huvita mind ka toidust lugemine, juhul kui tekst jääb eelmainitud tasemele, kuhu ta tihtipeale jääbki.)
Ja kellele ma siis lõppude lõpuks kirjutan? Sõpradele? Pereliikmetele? Kaugematele sugulastele? Töökaaslastele? Nime ja näota lugejatele?

Just see on see konflikt, mis  paneb mind viimasel ajal arvutit sulgema, ilma et ükski mõte sõnadeks vormuks – kirjutada nii nagu tahaks, ei saa; nii nagu saaks, ei taha. Loota internetis kuidagi säilitada enda anonüümsust oleks jabur, eriti sel juhul, kui sa oled täiesti teadlikult loonud avaliku blogi, kust käib päevas läbi sadu inimesi, ja valinud just sellise stiili, nagu sa oled valinud. Aga võib-olla on mingil moel võimalik taastada võime kirjutada oma auditooriumi olemasolu tajumata. Või õigemini on põhiküsimus, kas ja kuidas kirjutada nii, nagu keegi ei loeks.

Muusika: Ketil Bjørnstad, Svante Henryson “Reticence”

Õuna-filorullid

Õuna-filorullid (24 tk)

12 filotaina lehte
125 g võid
poole sidruni mahl
4 õuna
75 g martsipani
75 g halvaad
75 g tumedat šokolaadi

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Sulanud filotainas võta pakendist välja, aseta küpsetuspaberiga kaetud lauale ja kata niiske, aga täiesti kuivaks väänatud rätiga.
Puhasta õunad ja lõika väikesteks kuubikuteks, riivi martsipan ja halvaa ning tükelda šokolaad peenelt.
Sulata või, tõsta üks filotainaleht töölauale, pintselda sulavõiga, tõsta peale järgmine leht, pintselda jälle sulavõiga, tee nii, kuni tainapõhi on 4-kihiline. Määri ka pealt sulavõiga ning lõika saadud kihiline tainaleht kuueks. Tõsta igale tainatükile veidi õunakuubikuid ja riivitud martsipani, tõsta tainaservad täidisele ja keera rulli. Järgmisest neljast filolehest tee samal moel õuna- ja halvaatäidisega rullid ning viimasest nelja lehe jaoks kasuta õuna- ja šokolaaditäidist. Tõsta rullid, liitekoht allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile, pintselda ka pealt sulavõiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit.

Õuna-filorullid