Category Archives: pähklid

Päikeseloojangusinised päevad ja sidruni-vanilli toorkook

Õhk on päikeseloojangusinine.
Sellist värvi pole olemas, ütlete. Päikeseloojang on kollane, punane või roosa, ütlete.
Vaadake tähelepanelikumalt. Õhk. Valgus. Taevas. Tuul. Meel. Nad kõik on praegu seda tooni. See on varasügise värv, natuke eba-eestilik, sest niisuguseks varjundiks on päike siin laiuskraadil enamasti kas liiga kõrgel või liiga madalal. Praegu on ta just täpselt parajal kõrgusel, et valgus püsika terve päeva just seda õiget karva.
Jälle on sügis. Need lähevad, kellel on tiivad, ja jäävad need, kel pole. Tekib müstiline tunne, segatud tibakese aukartusega elu ees, kui seista tähistaeva all ja kuulatada kõrgusest nende häälitsusi, kel seisavad ees tuhanded rännukilomeetrid.
Neil päevil ei peaks kuhugi kiirustama. Tähtajad. Tabelid. 437 vastamata e-kirja. Jätke mind rahule, las ma kuulan parem õunte kukkumise häält.

Mõtlen inimestevahelistest suhetest. Räägitakse, aga ei kuulata. Kui kuulatakse, siis ei mõisteta. Ning kui mängu tuleb passiivne agressiivsus, mille taga on võimetus oma tegelikke mõtteid välja öelda, hakkab kuristik topeltkiirusega laiemaks kärisema.
Olen õppinud küll rohkem kõrvaltvaatajaks jääma ja käega lööma. Teised elud, teised õppetunnid, aga ikkagi ei jõua mulle päriselt kohale, kuidas võib olla nii keeruline mõista, mida teine inimene tunneb või mõtleb või miks ta seda teeb. Selleks ei pea ju ometi olema ise samas situatsioonis olnud. Ei pea muidugi teisi kohtlema, nagu läheksid nad kohe katki, aga üksteise mõistmisele aitaks oluliselt kaasa, kui otsejoones naeltaldadega saabastes sisse ei trambitaks.
Ja ikka see üksteisega päriselt rääkimine. Selle puudumine siis. Piisavalt pika aja järel pole seda lõhet ilmselt enam võimalik paigata. Vähemalt mitte juhul, kui üks või mõlemad pooled näevad kommunikatsioonikatses vaid kriitikat ja rünnakut ega kaalu isegi võimalust möönda, et teisele poolele on kõik hoopis teisiti paistnud ning et see pole vale, vaid lihtsalt teine vaatenurk.
Sestap ei nõustu ma ka väitega, et suhetes on oluline kompromiss. ‘Koostöö’ on see märksõna, mida peaks eelkõige silmas pidama. Kompromiss tähendab, et sageli pole sellega ilmselt kumbki pool rahul, millest lõpuks koguneb piisk piisa haaval rahulolematus oma vajaduste ohverdamise pärast. Koostöö seevastu tähendab ühist eesmärki, ühes suunas vaatamist, samal poolel olemist. Jah, eduka koostöö nimel tuleb loomulikult teha ka kompromisse, aga see tähendab, et neid peavad tegema mõlemad pooled, mitte ennast alla surudes, aga mitte ka iga hinna eest oma õigust taga ajades.
Need olid nüüd asjassepuutumatud uitmõtted.

Ikka olen väsinud. Mitte vaimselt ega füüsiliselt ning küllap neist oskaksin end ka ravida. See on hingeline ja emotsionaalne väsimus, mis mind vaevab ja sellega ei oska ma midagi ette võtta. Puhkus aitab, aga ainult lühikeseks ajaks.
Mul on hulganisti probeeme. Enamik neist on teiste inimeste omad.
Iseenese omad jätan jooksurajale, kuigi nad suudavad ka mul juba tubli kolm-neli kilomeetrit sabas püsida. Aga pole hullu, nende eest jookseme veel ära.
Tean küll, et peaksin ennast tsüklist välja rebima, aga ma olen hullu moodi osav kõike järjekindlalt koos hoidma, mis siis, et võin õhtuti tõdeda, et kõik sai tehtud – isegi kummivenitamisasjad on enamasti valmis natuke enne, kui see kumm oleks katki plaksatades prokrastinaatorile vastu näppe andnud -, kõik, peale nende, mis oleks lihtsalt võluv ajaraisk, aga nii ütlemata hingekosutav.
Ja et siis veel peaks sinna otsa midagi eriliselt otsustavat korda saatma.
No peaks jah. Aga… vaadake eestpoolt – õunad, kukkumine, hääl. 

Ja ausalt, ma kirjutaks hea meelega teistsugust juttu, rõõmust ja vaimustusest ja armastusest, aga olen vist selle oskuse minetanud.
Igatahes, homme lähen ma loovkirjutamise kursusele. Võib-olla õpin seal uuesti neist kirjutama.
Selle helge tulevikuperspektiiviga täna lõpetamegi.

Muusika, päikeseloojangusinine seegi: Tingvall Trio “Psalm”

Sidruni-vanilli toorkook

Põhi:
175 g kuivatatud datleid
70 g india pähkleid
20 g kookosõli

Täidis:
325 g india pähkleid
70 g kookosõli
4 sl agaavisiirupit
2 sidruni mahl ja riivitud koor
1 sl vanilliekstrakti

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid koos kookosõliga kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa kookosõli, agaavisiirup, sidrunimahl ja -koor, ning vanilliekstrakt ja püreesta, kuni saad üsna ühtlase kreemja segu.
Tõsta täidis koogipõhjale, silu ühtlaseks ning lase vähemalt paar tundi külmkapis seista.

 

Advertisements

Teatav läbipõlemine. Mustika-vaarika toortort

Lõpuks ometi.
Puhkus.
Täna õhtuks on juba õige pisut toibumise tunne ning koos sellega saabub hämming seeüle, kuidas ma küll niiviisi ettevaatamatult endast kõik ära jagasin. Tahab ikka jätkuvalt õppimist, et mitte end nõndamoodi paremale ja vasakule laiali loopida, ükskõik kas siis heldusest või ülemäärasest vastutuse- ja kohusetundest. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest küsida teadagi võib kõike, andja on see, kel peab aru peas olema.
Kõigest sellest ja ülejäänust tulenevalt sattusin lõpuks senikogetuist tunduvalt hullemasse kõikehõlmava emotsionaalse ja sotsiaalse kurnatuse seisundisse. Minu tüüpi empaatia on ilmselt naguniigi rohkem emotsionaalne kui kognitiivne, nii et ma ei pea selleks mingeid teadlikke pingutusi tegema, et kellegi emotsioone tunnetada või vaatenurka mõista, aga see tähendab ka, et ma ei saa seda tahtlikult välja lülitada (hirmsasti tahaks küll). Aga no eks me tasapisi ikka õpime rohkem omas mullis püsima. Enam ei kavatse ma lasta sellisel olukorral tekkida.

Ja igasugune hobiterapeuditsemine lõpeb nüüd ka ära, just selle tõttu, et ma olen liiga leebe ja mõistev ka seal, kus tegelikult tuleks inimese enda huvides mõista anda, et tegutseda on vaja. Leebus ja mõistvus igasuguste olukordade suhtes tagavad teadagi selle, et inimene ei võta jätkuvalt probleemi lahendamiseks mitte midagi ette, vaid laseb vanaviisi ohvrina edasi ning mõne aja pärast, kui akuutne faas kordub, tuleb uue doosi mõistetud olemise järele. Ja ma ei räägi siin mitte sellest, et meil kõigil on aeg-ajalt kurb ja paha ja maailm meie vastu ja tahaks pai ja nõrk olla, vaid probleemidest, mis kestavad aastaid. Ja aastaid.
Jah, tahaksin küll teid kõiki kuulata ja teile pai teha, teie muresid analüüsida ja uusi vaatenurki pakkuda, aga tuleb endale tunnistada, et ma ei jaksa. Kogesin nüüd esimest korda, mis juhtub siis, kui kurnatus jõuab nii kaugele, et mõistmine, kaasa elamine ja kaasa tundmine saavad täielikult otsa ja asenduvad pideva ärritusega. Ja sain teada, et ongi täiesti võimalik kulutada kogu empaatia ära pidevate pind-sõrmes probleemide peale, nii et selleks hetkeks, kui käes on tõesti mõni veri-ja-lahtised-haavad olukord, on alles ainult tühjus ja ärritus. Seda ma nüüd küll päriselt silmas ei pidanud soovi all empaatiat välja lülitada.
Lisaks jäin pärast jaanipäeva enda kohta harvaesinevalt põhjalikult haigeks ning sealhulgas kaotasin mitmeks päevaks täielikult hääle. Leidsin, et sellest tuleb midagi järeldada ning tõmbuda taastumiseks täielikku üksindusse. Füüsiliselt olen nüüdseks terve, igatahes jaksan jälle trenni teha, aga muus osas on tarvis veel mõnda aega kosuda.
Olen eluterve egoismi vajadust endale muidugi varemgi deklareerinud, aga need oli enamasti üksnes sõnad. Noh, nüüd sain omal nahal teada, mis juhtub siis, kui jätkuvalt seada kõigi vajadused enda omadest ettepoole, aina püüda vastutada kõigi teiste tuju parandamise eest, raugematu järjekindlusega katsuda leivast redelit (või antud kontekstis silda) ehitada ning omaenda mõtteid ja vajadusi isegi mitte üritada enam väljendada, sest keegi nagunii ei kuula.

Kindlasti tekib kellelgi selle kõige peale tahtmine nimetada seda ise oma elu keeruliseks elamiseks. Pole mõtet, see sõltub ainuüksi vaatenurgast. Kõige lihtsam on seda seletada inimtüüpide leierdatud näitel. Introverte peetakse tihti ülemõtlejateks ja -analüüsijateks. Ent mille suhtes? Nii et selle asemel, et hakata kättemaksuks ekstraverte pealiskaudseteks ja vähemõtlevateks sildistama, lepiks ehk kokku, et tegemist on lihtsalt erinevate informatsiooni töötlemise ja analüüsimise  ning maailma tunnetamise viisidega. Need on aga suures osas kaasa antud ning neid muuta pole märkimisväärses ulatuses võimalik.
Ega vajalik. Juhtusin hiljuti nägema kuskil pealkirja “Kuidas minust sai hommikuinimene” vms. Ei, ma ei taha. Saada hommikuinimeseks. Või ekstraverdiks. Või paremaks small talki viljelejaks. Või kellekski kolmandaks. Las ma jään iseendaks, nii ebaefektiivne kui see ka poleks. Las ma eelistan õhtu ilu hommikute omale. Las ma tunnetan elu ja inimesi just nii – südamevere ja palja luuni. Las ma pööritan silmi jutu peale, mis keerleb väikekodanlike väärtuste ümber ning leian, et elus peab elus olemise tunde jaoks sisalduma palju enamat – loomingulist põlemist, intellektuaalset uudishimu, ehedat soojust ja lähedust, loodud ja läbi elatud lugusid, aga ka teatud kogus kõhklusi ja nõrkust.

Muusika: Snow Patrol
“Run”

 

Mustika-vaarika toortort

Põhi:
100 g kuivatatud datleid (vajadusel leotatud)
125 g india pähkleid

Täidis:
400 g india pähkleid (leotatud)
1 banaan
1 laimi mahl
115 g kookosõli
80 g mett või agaavisiirupit
175 g mustikaid
100 g vaarikaid

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid köögikombaini või minilõikuriga koos püsivaks kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa banaan, laimimahl, kookosõli, mesi või agaavisiirup ja mustikad ning püreesta, kuni saad ühtlase kreemja segu, kus suuri pähklitükke pole. Sega lusikaga juurde terved vaarikad, vala täidis koogipõhjale ning lase vähemalt 5 tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista.
Kaunista enne serveerimist mustikate ja vaarikatega.

Retsept ilmus ka ajakirja “Kodu & Aed” juuliumbris. 

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Pashatort

Loomulikult ma peaksin praegu midagi muud tegema. Nimekiri läheb kogu aeg pikemaks. Seda, mis tegemata jääb, on aina rohkem. Aga võib-olla polegi seal mingit vahet.
Ei jaksa kõike tõsiselt võtta, ei jaksa kõike naljaks pöörata. Kogu aeg mõistlik olla ei taha, aga mõistlik mitteolemist pole ma päriselt kunagi ära õppinud.
Mõtteid on palju, aga nad jäävad sõnadeks vormimata.

On siiski olnud hetki, kus sisimas hakkab ootamatult soe ja võimatuste võimalikkus ilmutab end nii reaalsena, et olen kartlikku kätt sirutamas. Veel mitte. Võib-olla kunagi mitte. Aga sellest võimalusestki hakkab hetkeks hea ja õrn ning mõtted ja silmad ja suudlust mäletav suunurk naeratavad.

On olnud ka hetki, kus olen end kaotanud. Tundnud, et ma kukun. Ja kukun. Ja kukun. Ja pole mitte midagi, millest kinni haarata. Turv ja tugi kaob. Pole pidet. Ühtki sirutatud kätt. Pole lootust ega lohutust. Ühtki palvet, mida päriselt teaksin. Kõik mureneb koost.

Ja on üks igatsus, mis püsib suure osa ajast vaguralt vaiki, aga siis mõnel uneta ööl äkki ärkab ja lööb hambad sisse. See tükike minust, mida ma kunagi tagasi ei saa. Võib-olla on see hingekild alles, seisab salaja kalliks peetult, kuigi laekasse lukustatult, et selle teravad servad haiget tegema ei ulatuks. Aga võib-olla on ammu kasutu prügina minema visatud.

On olnud neidki öid, kus ärgata mõne heitliku unetunni möödudes ja tunda, kuis miski mu sisemust rebestab. Mis? Ja miks? Kas kahetsen midagi? Ei. Aga midagi olulist tahab see ulg mulle ometi öelda.

Esimesed seemned on mullas, aga veel ei tunne ma sellest tavapärast rõõmu. Sest mul ei ole aega. Kõike on lihtsalt liiga palju ja mul on raske rahuneda. Ei-ei, kõik on ju korras enamjaolt, aga see nõuab tohutult palju spetsiaalset jõupingutust, sest muidu on üks igav liiv ja tühi väli ja frustratsioon. Miks ei võiks vahepeal vaeva nägemata olla udusulg ja kõndida kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal ja kõik niisamagi sileneda lihtsalt elusaks ja kergeks ja rõõmsaks?

Lumi ei lahku, mis muidugi märtsis ebatavaline pole, aga aastatagust aega arvestades tundub mulle ebaõigluse tipuna, et suusad saavad ikka veel kuidagiviisi aktuaalsed olla ja jalgratas ripub endiselt konksude otsas.

Tuul juustes ja mantlihõlmades ja puulatvades. Aprillikuu aimdust on ses taeva sinises toonis.

Algava kevade puhul: Riho Sibul “Talitee”

Pashatort

Pashatort

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
75 g india pähkleid
70 g pehmeid datleid

Täidis:
100 g võid
200 g valget šokolaadi
400 g kohupiima
2 dl vahukoort
50 g sarapuupähkleid
50 g kuivatatud jõhvikaid
50 g marmelaadi

Kaunistamiseks:
100 g kuivatatud aprikoose

Purusta põhja ained köögikombainis peeneks puruks (kui datlid on kõvad, võiks neid enne veidi leotada) ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Sulata või, lisa valge šokolaad ja kuumuta hästi tasasel tulel, kuni šokolaad sulab.
Sega ühtlaseks ja lisa kohupiim. Vahusta koor ning sega kohupiimaseguga. Lisa tükeldatud pähklid, jõhvikad ja marmelaad, sega ning vala täidis vormi.
Hoia üleöö külmkapis ning kaunista aprikoosiroosidega.

Aprikoosiroosid
Kasuta pehmeid kuivatatud aprikoose,  lõika need lapiti pooleks ja rulli toidukile vahel tainarulliga lapikuks. Seejärel keera üks aprikoosiketas rulli ning hakka roosi moodustamiseks selle ümber sättima järgmisi, nii et kettad veidi üksteist katavad. Vajadusel kinnita kokteilitikuga.

Pashatort

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed märtsinumbris. 

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.

Tatramüsli

Lihtsalt šokolaadikook

Justnimelt. Lihtsalt šokolaadikook. Mitte ‘patuvaba eriti šokolaadine šokolaadikook‘, nagu analoogsed tavaliselt kipuvad ikka olema.
Ma olen viimastel nädalatel olnud lakkamatu ironiseerimise lainel, sestap ei saa kohe järele ka jätta, nagunii on karistuseks kuskil juba mõni lahtine katusekivi ootamas.

Selle ‘patuvabaduse’ (ja samuti ‘taljesõbralikkusega’) on mul omaette teema. Nimetet terminitega üritatakse reeglina mõista anda, et need küpsetised on nii tervislikud, et isegi terve koogi ärasöömine pole mingi patt ja see ongi probleem, sest annab täiesti väära signaali just nende jaoks, kel ongi kalduvus terve koogi ära söömiseks.

Ja teine asi, mille kallal siinpuhul iriseda – toortoitluse teemal üleüldiselt ma hetkel absoluutselt sõna ei võta – minu meelest on neid kooke kohutavalt tüütu teha, kõik see purustamine on märksa nürim ja märksa suuremat hulka nõusid enamasti mingi kleepuva ja raskesti eemaldatava kookosrasvaollusega kokku määrivam kui mistahes tavalise koogi valmistamine.
Aga võrreldes keskmise toor- ja kõigevaba koogiga on juuresolev kook siiski väga hea, suisa suussulav (see ongi muidugi põhjus, miks see retsept siia blogisse üldse jõudis ja miks ma vahepeal kaalusin, kas peaks oma seisukohti ümber hindama hakkama), mis loomulikult ei tähenda, et selle valmistamise lõpuks poleks mul olnud tahtmist kellelegi virutada.

Ja datleid soovitan ma siinpuhul igatahes eelnevalt leotada ning purustamiseks kasutada väga võimsat saumikserit või – veel parem – köögikombaini lõiketera, vastasel juhul juhtub nii, nagu minu saumikseriga juhtus (mitte küll selle sama, aga analoogse koogi tegemisel). Võib ju püüda selles süüdistada näiteks tulemärgi all sündimist, aga selge on, et asjad minu käes põlema kipuvad minema. Aga ei, muidu ma olen enamik osa ajast siiski suhteliselt taltsas.

Muusika: Carl Maria von Weber “Kutse tantsule” 10-aastase pianistihakatise esituses.

Toor-šokolaadikook

Lihtsalt šokolaadikook
(mikroskoopiliste mugandustega: “Paleo. Patuvabad koogid ja magustoidud”)

Põhi:
100 g sarapuupähkleid
100 g india pähkleid
75 g datleid
50 g võid

Täidis:
400 g kookoskreemi
175 g datleid
2 tl kookosrasva
50 g toorkakao pulbrit

Purusta pähklid ja datlid ühtlaseks puruks, sega toasooja võiga (veganid võivad või vabalt ka ära jätta ning lisada mõne datli rohkem) ning suru saadud mass 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja veidi ka äärtele.
Täidise jaoks sega kookoskreem, datlid ja kookosrasv saumikseriga või köögikombainis korralikult ühtlaseks ning sega lusikaga juurde toorkakao pulber. Vala täidis vormi ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi.

Toor-šokolaadikook

Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud – vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised