Category Archives: pähklid

Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud – vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised

Advertisements

Tort isamaale 2014

Armas rahvas, palju õnne vabariigi sünnipäeva puhul!

Muraka-pähklitort

Juuresolev tort on järjekordne näide sellest, et oma saatusest ei pääse. Veel täna hommikul polnud mul mingit ideed ega üleüldse kavatsust arvult kuuendal võistlusel Tort isamaale osaleda. Aga nagu öeldakse, inimene kavatseb, jumal naerab. Kell 11.45 ärkas inspiratsioon talveunest üles ja kell 15.18 tegin valmis tordist esimese pildi.

Tordipõhja retsept põhineb suures osas Adeline Tannbaumi 1933. a “Keedu- ja majapidamisjuhi” mannatordi retseptil, mandlikäbide eest ei võta ma samuti au enesele – minu meelest on see Martha Stewarti idee.
Küll aga võtan ma au endale tervik-kontseptsiooni eest. Eesti pindalast üle poole katab mets ning levinuim puuliik neis metsades on mänd, sestap loetagu see tort inspireerituks Eesti loodusest – metsadest ja rabadest. Nagu ikka olen öelnud- aeg-ajalt pean ma minema ära ja kuhu mujale kui loodusesse. Metsa, võssa, rappa, lombi äärde. See on minu tagala ja tasakaalustamise koht. Rabad meeldivad mulle eriti, nagu ka see pisike raba, kust eelmisel suvel korjatud murakatest on tehtud ka selles tordis sisalduv moos.
Ühtlasi tervitan selle tordiga oma venda. Ära siis unusta: lühikesed okkad – kuusk, pikkad okkad – mänd!

Muraka-pähklitort

Muraka-pähklitort

Põhi:
6 muna
200 g suhkrut
150 g mannat
100 g sarapuupähkleid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g murakamoosi
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 sl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks:
100 g hakitud sarapuupähkleid
100 g mandleid
200 g martsipani
toonimiseks matcha pulbrit

Muraka-pähklitort

Põhja jaoks vahusta munakollased suhkruga, lisa omavahel segatud manna, küpsetuspulber ja peenestatud pähklid. Sega ühtlaseks ning lisa kõvaks vahuks vahustatud munavalged. Vala tainas võiga määritud ja mannaga üle puistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase täielikult jahtuda ning lõika kolmeks kettaks.
Täidise jaoks vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning sega kohupiimaga.
Kaunistuste jaoks viiluta mandlid terava noaga, vormi martsipanist 5 käbi ning torka mandliviilud soomusteks. Ülejäänud martsipan tooni roheliseks, rulli lahti ning lõika sellest okkad.
Tõsta esimene koogiketas serveerimisalusele ning kata poole murakamoosiga. Tõsta peale teine ketas, kata ülejäänud moosiga ning poolega kohupiimatäidisest. Tõsta peale kolmas ketas ning kata tort pealt ja külgedelt ülejäänud kohupiimatäidisega. Kaunista pähklipuru ja martsipanist käbide ning okastega.

Muraka-pähklitort

Kes aga soovib “Keedu- ja majapidamisjuhi” järele algupärast mannatorti valmistada, siis selle retsept on järgmine:

Arve: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.

6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalge-vaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitud ja riivsaiaga riputatud vormi sees umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib tordi traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. 8 järele täita kui ka pealt ilustada. Viimaseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja sukaati kaunistamiseks.

“Kohutav ilu” ja šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

Televiisorit ma üldiselt ei vaata. Kiputakse arvama, et mul polegi seda. Tegelikult ikka on, “Aktuaalset kaamerat” ja “Vabariigi kodanikke” on ju vahepeal vaja jälgida.
Seevastu suurem jagu näidatavast on siiski rämps ja ajaraisk ning kui tohib esineda moraliseerivate avaldustega, siis lubatagu küsida, kuidas keegi saab väita, et aega ei ole, kui tal ometi on aega lasta endale mitu tundi päevas ajupesu teha – kõik on ju siiski lõpuks valikute küsimus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ilmselt televiisori mittevaatamisest tuleneb ka asjaolu, et ma pole teab mis suur filmisõber. Üleeile käisin ometigi filmi vaatamas ning absoluutselt ootusi omamata sain suurepärase elamuse osaliseks. “La grande bellezza” (millest eestikeelses tõlkes on põhjendamatult saanud “Kohutav ilu”) on nüüdseks korjanud ka hea hulga auhindu, Euroopa Filmiakadeemia parima filmi auhind sealhulgas. Tundub, et teenitult.
Asi polnud mitte narratiivis (mida õigupoolest suurt polnudki), kuivõrd audiovisuaalses lahenduses. Dekadents ja edevuse laat, tühisuse tajumise peen kurbus, edasi antuna ilma ilmsete püüdlusteta olla kogu aeg äärmiselt sügav ning tulemus oli visuaalselt ja esteetiliselt äärmiselt nauditav. Märksõnad, mis mul filmi ajal pähe tulid, olid peamiselt ’dekadents’ ja ‘danse macabre‘, aga kummalisel kombel ei jäänud domineerima mitte see külg. Domineerima jäi nukker elegants, üles ehitatud ilu ja inetuse, näivuse ja tõelisuse, pühaliku ja argise vastandustele. Rafineeritult ilus film oli. Eklektilisest, aga suurepärasest muusikavalikust rääkimata – näiteks Arvo Pärt, Zbigniew Preisner, Henryk Górecki, David Lang ning minu jaoks kogu filmi tonaalsust kandnud oboesoolo Georges Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.
Tagasi vaadates jõudsingi järeldusele, et kõik minu erilised filmielamused on alati olnud seotud selliste linateostega, milles muusika on vähemalt kõrvalosas, olgu siis “Heftig og begeistret”,  “Muusika pulmadeks ja matusteks” või “Kolm värvi: Sinine”.

Toidunautleja ja toidublogi jaoks sobib lõpetuseks tsiteerida “La grande bellezza” peategelast Jep Gambardellot:

“Midagi peale menüü ei tasu tõsiselt võtta.”

Kas poleks suurepärane elufilosoofia? Paraku lõpeb selle järgimine ilmselt varem või hiljem siiski eksistentsiaalse kriisiga.

Muusika: Georges Bizet, adagio 1. sümfooniast

Šokolaadi-tšillimuffinid pisataatsiapähklitega

Šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

60 g tumedat šokolaadi
100 g võid
2 muna
175 g suhkrut
100 g nisujahu
2 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
100 g soolata pistaatsiapähkleid
1-2 punast tšillikauna

Sulata šokolaad koos võiga madalal kuumusel ning lase veidi jahtuda. Vahusta munad suhkruga. Sega jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, tükeldatud pähklid ja hakitud tšilli (kogus oleneb sellest, kui teravad kaunad parajasti on ning kui teravaid elamusi eelistad) omavahel ning lisa munavahule. Lisa ka või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ning küpseta 175-kraadises ahjus 18-20 minutit.

Šokolaadi-tšillimufifnid pistaatsiapähklitega

Odrajahu-šokolaadikook

Need on kõige pikemad päevad ja kõige lühemad ööd. Kõige valgemad ööd. Uneta ööd.

Ühel niisugusel ööl läksin ma linna, vaatama uue päeva sündi.

Ma jalutasin Emajõe-äärsel paplialleel. Kõndisin Inglisilla all mööda ühe üksildase igatsuse jäetud jalajälgi.

Kõik oli vaikne. Mind jälitas mu enese sammude kaja. Suveööõhk oli täis lubadusi. Täis lootust.

Aga mida ei ole, on tasakaal. Ma tean, et kõik saab korda. Aga palun kinnita seda mulle veel kord. Lihtsalt, et olla kindel, eks.

Muusika: Jacques Brel “Ne me quitte pas”

Odrajahu-šokolaadikook
(mugandatud: Oma Maitse)

175 g võid
180 g tumedat šokolaadi
3 muna
100 g heledat muscovado suhkrut
100 g sarapuupähkleid
150 g odrajahu

Sulata või ja šokolaad madalal kuumusel. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa veidi jahtunud šokolaadisegu. Lisa ka jämedalt hakitud pähklid ja odrajahu ning sega korralikult läbi. Vala tainas võitatud ja odrajahuga üle puistatud 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.

Sidruni-rosmariini cantucci

Tuleb hakata otsi kokku tõmbama.

Aeg on selleks korraks laadija juhe seinast tõmmata ja minna edasi sellega, mis salvestada õnnestus. Ühest küljest on seda lõpmata palju, teiselt poolt nii häbematult vähe. Ent ma ei arvagi enam, et tõeliselt oleks võimalik tervet aastat üheainsa laadimisega vastu pidada.

Maitsed on purgis ja karbis ja keldris. Muist mõtteid on paberil, mis mitte, need hajusid nelja tuule poole. Fotod rõõmustavad silma, mälestused südant.

Mõnikord ma sõidan niisama ringi, ilma suurema sihita. Vaatan, näen, pildistan. Mõistagi pole kuigi arukas seda autoga teha, esiteks jääb oluline osa toimuvast niiviisi nägemata, teiseks valitseb pideva ringivahtimise tõttu täiesti reaalne oht teelt välja sõita ja kolmandaks hakkab see ühel hetkel kohalikes elanikes kahtlust tekitama, kui mõni mitu korda edasi-tagasi sõidab ja vahepeal peatudes eriti kummalisi asju pildistab. Näiteks bussipeatuse silte. Või nööril kuivavat pesu. Või okastraati. Või lagunenud ja võssa kasvanud maja, kus kunagi oli pood. Ega nemad ei tea, et rohkem kui 20 aastat tagasi sõitsin ma tubli mitu korda nädalas sinna jalgrattaga, et osta pool kilo batoonikesi. Või viis tahvlit kamašokolaadi :).

Lõhnad, hääled, värvid, mõtted, hetked ja unistused.

Kokku kogutud ja koos sidruni-rosmariiniküpsistega lõhnavasse kimpu köidetud.

Suvi kestab veel, aga iga pilk öötaevasse on omamoodi hüvastijätt. Kahanev kuu on ligidal ja vaikus on käega katsuda.

Ilus oli.

Muusika: Virmalised “Suve hääl”

Sidruni-rosmariini cantucci
(allikas: Nami-nami)

125 g nisujahu
0,25 tl küpsetuspulbrit
75 g peeneteralist suhkrut
40 g sarapuupähkleid
40 g pistaatsiapähkleid
poole sidruni riivitud koor
1 sl hakitud värsket rosmariini
1 muna

Sõelu jahu ja küpsetuspulber kaussi, sega juurde suhkur, jämedalt hakitud pähklid, riivitud sidrunikoor ja hakitud rosmariin. Lisa lahti klopitud muna ning sõtku tainas ühtlaseks.
Kummuta tainas kergelt jahusele lauale ning vormi umbes 23 cm pikkuseks rulliks. Tõsta see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni tainas on helekuldne. Võta plaat ahjust välja ning lõika rull kergelt diagonaalselt 10 viiluks.
Laota lõigud uuesti küpsetusplaadile ning küpseta veel 10 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Lase restil jahtuda.

Pähkli-puuvilja plaadikook

Kunagi olin ma Muhv. Ei, furgooni mul ei olnud, muhvi tegelikult ka mitte ja isegi iseendale nõudmiseni kirju ma ei kirjutanud. Ma kirjutasin luuletusi, muidugi kirjutasin ma neid, näidake mulle eesti filoloogi, kes ei ole kunagi ühtegi luuletust kirjutanud. Õnneks jätkus mul piisavalt taipu õigel ajal järele jätta :P.

Toona olid ka Sammalhabe, kes armastas loodust, ja Kingpool, kes defineeris ennast egoistina. Kraesid oli erineval ajal isegi mitu. Neist üks on tänaseks umbes kaks meetrit pikk ja väljanägemiselt nende isikute hulgas, kes pimedal tänaval kohtudes erilist kindlustunnet ei ärata. Täna leidsin ma oma lauasahtlist postkaardi, kuhu oli kirjutatud: õnne ja armastust, palju armastust kõige kallimale Muhvile. Nukker hetk, sest kogu sellest seltskonnast on peale minu jäänud vaid Sammalhabe…

Veel teinegi kaart jäi pihku. Võib-olla kõige ilusamate sõnadega, mis mulle kunagi kirjutatud – Sinu silmade vaikuse värvi on võti, millest piisab, et avada maailm – aga need olidki ainult ilusad sõnad, ehkki tol hetkel ilmselt tõsiselt mõeldud. Kui sõnal ei ole tegu toeks, ta orvuna sureb ja enam ei loe… Võib-olla too oligi aeg, mil ma hakkasin tegusid olulisemaks pidama…

Mis pagana mõtted mu peas liiguvad, ei oska ma ka ise enam öelda.

Pähkli-puuvilja plaadikook
(veidi mugandatud: “Kuldne šokolaadiraamat”)

50 g nisujahu
200 g valget šokolaadi
50 g võid
125 g mett
125 g aprikoosimarmelaadi
100 g mandleid
150 g kreeka pähkleid
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kookoshelbeid
100 g rosinaid

Sulata valge šokolaad ja või veevannil. Teises nõus kuumuta tasasel tulel mett ja aprikoosimarmelaadi, kuni need muutuvad voolavaks. Sega jahu, kookoshelbed, rosinad, jämedalt hakitud mandlid, pähklid ja aprikoosid, vala peale šokolaadi-võisegu ning mesi ja marmelaad, sega hoolikalt segamini. Tõsta tainas võitatud 20×30 cm koogivormi, silu pealt tasaseks (kuna mass on üsna kleepuv, siis kõige paremini õnnestub see märja käega) ja küpseta 170-kraadises ahjus 35-40 minutit. Lase jahtuda ning lõika terava noaga ruutudeks.