“Werther”und kaiserschmarrn

Metropolitan Opera otseülekandes näidati meile eile õhtul, kui ohtlikuks võivad saada kinnisideed – ettekandel oli Jules Massenet’ “Werther”, mille libreto põhineb J. W. Goethe kiriromaanil “Noore Wertheri kannatused”. Kui Goethe teos pole pelgalt armulugu, siis ooper keskendub Wertheri ja Charlotte suhetele, aga kuna tegevustik on isegi ooperižanri kohta erakordselt skemaatiline, võib asjaga mitte kursis olevale vaatajale jääda mulje, nagu satuks Werther oma romantilise ja fataalse kinnismõtte küüsi pelgalt ühe kohtumise järel Charlottega (tegelikult kujunes see siiski õige mitmete külaskäikude jooksul). Ometi nõuab see ooper tenorilt näitlejavõimete olemasolu, et kogu idealistlik armuhullus usutavaks mängida.

Wertheri osa laulis hetkel (võib-olla et isegi õigustatult) maailma esitenoriks tituleeritav sakslane Jonas Kaufmann, kellele tundub olevat suisa ebaõiglaselt palju antud – lisaks kabedale väljanägemisele on teda varustatud ka väga võimsa, samas paindliku spinto-häälega, millega on võimalik ühtviisi edukalt laulda rolle “Boheemi” Rodolfost “Lohengrini” nimiosani, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb – Gounod’ Faust, Massenet’ Werther, Puccini Cavaradossi, Verdi Alfredo, Radames, Manrico ja Gustavo (ehkki minu isikliku maitse kohaselt poleks ta esimene valik Verdi tenorirollideks), Bizet’ don Jose või Leoncavallo Canio. Et ta viimasel ajal on küll laulnud peamiselt Wagnerit, siis on hakatud teda ka heldentenoriks pidama, aga seda pole ta siiski mitte. Lüürilisuse-dramaatilisuse skaalal kaldub Kaufmann oma hääle paindlikkuse ja kergusega pigem ikka lüürilisuse poole, aga puhtalt lüürilistest tenoritest tumedam tonaalsus annab ta häälele dramaatilise (madalamas registris isegi baritonaalse) värvingu. Kuna ooperialane keelepeks käib tihtipeale just selle üle, kas hääle omanik on suuteline tegutsema kategoorias, kuhu ta enda meelest kuulub, siis on selle üle kõvasti spekuleeritud, kas Kaufmann äkki hoopiski bariton ei ole. Ei, ta on tenor. Vähemalt praegu.
Paaril korral leidsin end küll mõtlemas, et mida ta nüüd kõrgete nootidega peale hakkab – aga need tulid sama voolavalt ja pingutuseta nagu kõik muu. Samuti tekkis vahepeal kahtlus tema suutlikkuses laulda pianissimo, ent vajalikul hetkel võeti detsibelle kenasti vähemaks. Ja jumal tänatud – mitte vähimatki nasaalset varjundit!  

Charlotte rollis tegi oma Metropolitani debüüdi Prantsuse metsosopran Sophie Koch ning kuigi tema esialgu väga skemaatiline tegelaskuju arenes ooperi lõpuks täisväärtuslikuks ning peaaegu usutavaks karakteriks, jäi ta siiski pisut Kaufmanni varju. Huvitaval kombel laulab Koch justkui iseendale, samas siiski ei lähe väljendusrikkusest publiku jaoks midagi kaduma.
Ülejäänud tegelased jäävad selles ooperis nii vokaalses kui tegevuse mõttes tahaplaanile, mainimist võiks väärida sopran Lisette Oropesa, kes laulis Charlotte’i noorema õe Sophie rolli, ning bariton David Bižić Charlotte’i abikaasa Alberti rollis (miskipärast tundus, et stalinlik välimus ja riietus olid talle antud täiesti sihilikult ja seetõttu ka asjakohatult). 

Metropolitani lava on väga suur, “Werther” aga pigem intiimne ooper, keskendudes Wertheri siseheitlustele ja jättes välise maailma isegi taustana praktiliselt kõrvale, nii et see seab lavakujundusele teatavad nõudmised. Igal juhul jättis lahendus õhku mõned küsimärgid, et miks just nii (ooperi avastseen – Charlotte ema surm ja matus, ülimalt domineerivad raamaturiiulid kolmandas vaatuses ning klaustrofoobilisse kuubikusse paigutatud viimane vaatus, kus leiab aset ka letaalne lõpplahendus) ja mitte kuidagi teisiti. Õnneks see ei häirinud, sest kõik muud muusikaelamuse eeldused – kaunis muusika, suured tunded, suurepärased solistid – olid täidetud. (★★★☆☆)

Magustoiduks on kaiserschmarrn – kõigile, kirssidega!

Kaiserschmarrn – Austria rummi-rosinapannkoogid

Ühe sööja kohta:
2 muna
1,5 sl suhkrut
0,5 dl piima
60 g nisujahu
veidi soola
peotäis heledaid rosinaid
rummi

praadimiseks võid või kookosõli
serveerimiseks tuhksuhkrut ja marju

Pane rosinad rummi sisse likku. Vahusta munakollased suhkruga, lisa sool, jahu ja piim, sega tainaks ning lase veidi seista. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Kuivata rosinad ning lisa tainale. Sega juurde ka munavalgevaht. Kuumuta pann, sulata veidi võid või kookosõli, vala ühe sööja jagu tainast pannile ning küpseta üsna nõrgal kuumusel kuldpruuniks. Keera teine külg, rebi kook kahvli või pannilabidaga ebakorrapärasteks tükkideks ning küpseta valmis. Sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri marjadega.

Karjala pliinid

Vähemalt on nüüd see lõppematuna paistnud jaanuarikuu läbi. See oli üks rist ja viletsus. Võitlus enda eest ja enda vastu. Püüd aeglaselt kiirustada lõppes sellega, et mul hakkas paha kõikidest nendest meetmetest, mis pidid idee poolest mu enesetunnet parandama. Ma jooksin omal ajal küll justnimelt sprinti, aga üks mõistlik inimene annab endale ikka aru, et maratoni ei saa sprinditempos läbida (kui nüüd tingimata peab sporditerminites väljenduma).

Hea meel on selle pärast, et uuendasin suhteid vana armastuse – kõhutantsuga (idamaine tants on muidugi korrektsem termin). Ma naudin iga viimset kui sekundit sellest ajast, mil mu peas pole mitte ühtegi ülearust mõtet.

Katse parandada olemist naiseliku edevuse rahuldamise teel kukkus haletsusväärselt läbi, kuna siinsetes pesupoodides ei müüa põhimõtteliselt midagi, mis kvalifitseeruks tuju tõstvaks või üleüldse pesuks, ja nõnda olin ma sunnitud leppima kõigest paari sukkadega. Ma olen ikka tõesti häirivalt mõistlikuks muutunud või mis? Või lihtsalt aru saanud, et see ei lahenda ainsamatki probleemi.

Igasuguseid kasutamata võimalusi on muidugi veel üksjagu. Järgmisena lähen ostan endale laste värviraamatu ja värvipliiatsid (teate, kui lahedaid värvipliiatseid tänapäeval müüakse? Minu lapsepõlves selliseid ei olnud :(). Hakkan magustoitu sööma enne praadi, lihtsalt selle pärast, et teha midagi teistmoodi. Ja kui te näete mind edaspidi oma töölaua taga näiteks mullitajaga seebimulle puhumas, siis teate, et mu mentaalsel ekraanil plingib punases kirjas OUT OF FUEL!

Üks meeskodanik minevikust keelas mul kurb olla, kuna mulle sobivat hea tuju paremini. Avaldus, mis mind ettearvatult mitte karvavõrdki rõõmsamaks ei muutnud. Näidatagu mulle mõnd naesterahvast, kellele hea tuju paremini e i sobi. Aga ma, teate, ei jaksa ka kogu aeg heas tujus olla. Seda nimetatakse emotsioonide aktsepteerimiseks – mitte et mina sellest midagi teaksin. Ja ma tahan pai saada, siis tuleb mulle võib-olla pikapeale elu sisse tagasi.

Metsseapraadi ja pliine (ilma kaaviarita) me juba saime, aga siis tahan ma veel igasuguseid asju. Mis on juba omaette teema.

Ära.
Näha virmalisi.
Jalutada sinilillede õitsemise aegu Toila Oru pargis.
Head vahuveini veel paremas seltskonnas.
Kuulata Taisto Noore esituses Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”.
Hingata aprilliõhtust õhku oma lemmikalleel Emajõe ääres.
Minna kevadel Kreekasse või Gruusiasse.

Andiamo?

Karjala pliinid
(allikas: “Pannkoogid ja vahvlid”)

2 dl leiget vett
25 g pärmi
1 dl kohvikoort
180 g tatrajahu
120 g nisujahu
4 dl piima
soola
25 g sulavõid
2 muna

Lahusta pärm leiges vees, lisa kohvikoor ning sega juurde tatra- ja nisujahu. Lase kinni kaetult jahedas kohas 12-24 tundi seista. Kuumuta piim auramiseni ning sega väikeste koguste kaupa tainasse. Lisa sool, sulavõi ja munakollased. Lase tainal soojas kohas 1-2 tundi kerkida. Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ning sega ettevaatlikult tainasse. Küpseta keskmisel kuumusel. Õige aeg pliinide ümber keeramiseks on siis, kui alumine külg on pruunistunud ja pealispinnale ilmunud gaasimullid hakkavad lõhkema. Serveeri hapukoore, seenesalati või kalamarjaga.

Gotlandi ahjupannkook

Gotlandilt pärit ahjupannkook meenutab pigem riisivormi. Traditsooniliselt valmistatakse seda safraniga (originaalis ongi nimetus saffranspannkaka), mina kasutasin kardemoni. Retsept mugandatud raamatust “Pannkoogid ja vahvlid”.

Gotlandi ahjupannkook

3 dl pudruriisi
5 dl piima
2 dl 35% koort
soola
1 tl jahvatatud kardemoni
0,5 dl heledat siirupit
1 dl rosinaid
75 g purustatud mandleid
5 muna

Hauta riis koore ja piima segus pehmeks ning lase jahtuda. Sega juurde maitseained, siirup, rosinad, purustatud mandlid ning lahti klopitud munad. küpseta võiga määritud kandilises vormis 225 kraadi juures 25 minutit.

Traditsiooniliselt serveeritakse Gotlandi ahjupannkooki vahukoore ja salmonberry-moosiga – ma pole asjatundja, aga minu teada kannab see eesti keeles  nime kaunis vaarikas ning ongi vaarika lähisugulane). Sobib ka vaarika- või põldmarjamoos. Mul polnud parajasti ei vahukoort ega vaarikamoosi käepärast, nii tuli leppida õunamoosiga. Jahtunult meeldis rohkem kui soojalt.

Pokudest ja köögist

Sattusin eelmisel laupäeval pooljuhuslikult Pokumaale ning lahkusin sealt lapselikus vaimustuses. See on vist kõige positiivsema auraga koht, kus ma üldse kunagi käinud olen.

Muidugi on seal veel palju teha, aga Pokukoda on üks tõeliselt tore koht ja kõige toredam oli sealne köök.

Sellist kööki tahaksin ma omale! (Kuigi ma olen tõtt öelda ka oma praeguse köögiga üsna rahul. Aga niisuguse arhailise palkmaja-köögi soov räägib tegelikult vist üldse millestki muust.)

Ütlemata hõlbus on ette kujutada kohvilõhnalisi hommikuid selles köögis. Igasuguseid hommikuid. Käredalt külmi talvehommikuid, kui härmas puude tagant hakkab paistma päikese punane serv. Lõhnavaid kevadhommikuid, kui avatud aknast kostab peoleo vilistamine. Suvehommikuid, kui langev udu annab märku saabuvast päevast ning põrand on veel eelmise päeva päikesest soe. Ja sügishommikuid, mil värvilised vahtralehed langevad vaikse kõlinaga puude alla ning sini-sinises taevas on teel rändlindude kolmnurgad.

Saadaks abikaasa tööle ja jääks ise veel ajalehe, omleti ja suure kruusitäie kohviga istuma, enne kui oma tegemiste juurde siirdun. Ja õhtuti oleks köök täis õunakoogi lõhna, kannus piparmünditee ja taustaks kõlaks ooperimuusika. 🙂

Millegipärast ei mahu mul sellesse pilti kuidagi palgatööl käimine (no muidugi, kas siis sellise köögi puhul oleks üldse kuidagi võimalik õigeks ajaks tööle jõuda!). Ma olen linnas sündinud ja kasvanud (kuigi suved enamasti siiski maal veetnud) ning hingeltki vist pigem linnainimene, aga eelmisel ja sel aastal, kui töö- ja elutempo kippusid üle pea kasvama, tabasin end sageli soovilt hoog maha võtta ja kolida maale roose kasvatama. Kunagi… mine tea.

Pannkoogid

Ma arvan, et pannkookidega on enamikul inimestest mingi eriline suhe, tavaliselt lapsepõlvemaiguline. Vast on paljudel mälestus lapsepõlve suvedest, pannkookidest maasika- või vaarikatoormoosi ja külma piimaga. Nii ka minul. Kuigi nüüd ma ei mäleta enam, millised need pannkoogid täpselt olid, kas paksud või õhukesed, väikesed või ülepannikoogid, ilmselt nii ja naa. Praegu arvan ma, et pannkook peab olema: a) õhuke; b) ülepannikook (need nõuded ei kehti muidugi pliinide puhul, aga see on teine teema) ja c) mitte liiga kuiv, aga kindlasti mitte rasvast läbi imbunud.

Õhukesed ülepannikoogid

3 muna
4 dl jahu
0,5 tl soola
5 dl piima (+1 dl) või piima+vett
5 sl õli
magusate lisanditega serveeritavatele kookidele lisan tavaliselt ka natuke vanillisuhkrut

Klopi munad lahti, lisa pool jahust ning sool. Sega ühtlaseks. Lisa osa piimast ning ülejäänud jahu ja sega uuesti ühtlaseks. Lisa ülejäänud vedelik ning lõpuks õli. Lase seista vähemalt 2 tundi (see on oluline!). Enne praadimist klopi juurde veel 1 dl piima (või vett). Küpsetamise käigus võib tekkida vajadus veel pisut vedelikku jurde lisada, sest jahu paisub ja tainas ei kata panni enam piisavalt õhukeselt. Õli kasuta minimaalselt, näiteks kasta pooleks lõigatud toore kartuli lõikepind õlisse ja hõõru pann sellega üle. Prae kuumal pannil paberõhukesed koogid.