Category Archives: paprika

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Advertisements

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Viimasel ajal on olnud mõnevõrra põhjust mõelda ning heatahtliku hämmastusega elu ja inimesi vaadata. Aga et alustada algusest, siis… ühesõnaga, kõigepealt lõin ma maa ja taeva…

Ehk et – kui te juhtumisi mind päriselus tunnete, siis te ilmselt ei kirjuta näiteks mu sünnipäevakaardile: kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sest tõenäoliselt te teate, et “Väike prints” ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmikraamatute hulka.
Riskides saada teose arvukate austajate poolt mädanenud tomatitega loobitud, tunnistan, et kuigi mulle lasteraamatud reeglina meeldivad, siis selle lugulaulu allegooria on minu jaoks ärritavalt otsene, s kuvaldoi. Ei mingit võimalust rakendada oma isiklikku fantaasiat peidetud tähenduste otsimiseks ja sümbolite tõlgendamiseks, ei, selle asemel on rebased ja roosid, hulluks ajamiseni korrutamas käibetõdesid, mis igale mõtlevale inimesele vähemalt taustateadmisena niigi selged on.
Või siis olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu, see veider, kes on kaotanud võime südamega näha.
Või siis (kõige tõenäolisemalt) pole viga mitte raamatus endas, vaid asjaolus, et see on hulluseni ületsiteeritud. Sest hoolimata minu mõistes tüütuvõitu esitusviisist ja asjaolust, et ma teose suurt populaarsust täiskasvanute hulgas vähimalgi määral ei mõista, on selles kirjatükis ju humaanset tõtt küll. Siiski kaldun arvama, et neile, kes armastavad kõnealusest teosest pärit fraase alalõpmata tsiteerida, võib nende algne tähendus olla ammu kaotsi läinud.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin – nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin – usalduse ja vastutuse täit sisu päris hästi kandev lause “sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled” vahib mulle viimasel ajal igalt poolt vastu nagu universaalne tõde. Aga võib ju olla, et seda see ongi, sest vastutusega (kõige laiemas tähenduses) kipub reeglina ikka keskmiselt kehvasti olema.
Tõsi on, et kui kodustasid – ükskõik kas taime, looma või inimese – siis  pead ka vastutama. Istutasid taime, edasi on sinu südametunnistusel, kas ta kuivab või kasvab. Võtsid kevadel lemmiklooma – ei saa teda sügisel lihtsalt välja visata (et nii tehakse, ei tähenda veel, et nii saab. Ei, tegelikult ei saa. Kindlasti mitte ei saa ennast pärast seda inimeseks nimetada.). Ja kui taltsutasid mõne inimese, siis enam ei ole võimalik teda soovi kohaselt on-off nupust oma ellu-oma elust välja lülitada või võtta endastmõistetavalt vastu ainult see osa, mis sulle sobib, ning igasugune vastutus kõrvale jätta. Või siis oleks olnud õiglane enne mõelda. Et kas su elus üldse on aega ja ruumi. Ja tahtmist eelkõige.

Ega ma ei kavatse sellega hoopiski väita, et ma ise olen kogu aeg kõigi ja kõige suhtes äärmiselt vastutustundlik. Kindlasti mitte. Aga ma ei tsiteeri “Väikest printsi” kah.

Muusika: Rachel’s “Water From the Same Source”

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Hakkliha-paprikapirukas

Tainas (à la Ene U.):
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
500 g veisehakkliha
3 sibulat
3 paprikat
soola, musta pipart
tüümiani
150 g musti oliive
300 g riivjuustu
2 muna

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks pruunista hakkliha pannil, lisa tükeldatud sibul ja paprika ning kuumuta umbes viis minutit. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga, lase jahtuda. Lisa oliivid, lahti klopitud munad ja riivjuust ning sega läbi.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale täidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

“Jevgeni Onegin” ja ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ning sibulaga

Eile algas Metropolitan Opera otseülekannete uus hooaeg. Juba mõnda aega on meil harjumuseks saanud enne vaimutoidu nautimist mõnes sööma- ja joomakohas käia, seekord väisasime kulinaarsete elamuste eesmärgil restorani Graz. Toit oli aus (ehkki struudli autentsus veidi kaheldav, see oli nimelt lehttainast), kellel jäger-, kellel wiener schnitzel, kellel bratwurst, kõik jäid rahule. Ka taimetoitlasele (kelle eest olime igaks juhuks vajalikuks pidanud pererahvast eelnevalt hoiatada) suudeti mõningase segaduse järel  valmistada lubatud käseschnitzel. Teatavad raskused tekkisid joogipoolise puhul, nähtavasti pole eeldatud, et saksa-austria restoranis, eriti Oktoberfesti ajal, keegi veini võiks tellida, nii et hämmastaval kombel selgus, et restoranis leidub ainult üks pudel valget veini, seegi avatud (ilmselt oli mõne toidu jaoks tarvis läinud, sest tervet klaasitäit sealt küll valatud polnud). Hea küll, võtsime siis leplikult selle, aga edasi osutusime mõnevõrra tülitekitavamaks seltskonnaks, soovides ka teist pudelit. Meid teenindanud noormehe auks tuleb öelda, et ta osutus improviseerimisvõimeliseks ning siirdus poodi. Lõpp hea, kõik hea.

Seejärel oligi aeg vaimutoidu käes, ettekandele tuli taas üks minu lemmikoopereid, Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, ülimalt paljutõotava koosseisuga – Mariusz Kwiecień (Onegin), Anna Netrebko (Tatjana) ja Piotr Beczała (Lenski). Samad solistid tegid erakordselt meeldejääva etteaste mitmeid aastaid tagasi Donizetti “Lucia di Lammermooris” ning juba tollest ajast on mu mõtteis püsinud soov kuulda neid just “Jevgeni Oneginis”.

Lavakujundus oli rikkalikum kui eelmises versioonis, mil see koosnes sügiseste vahtralehtedega kaetud lagedast põrandast – aga too oli äärmiselt sisendusjõuline lahendus. Mis ei tähenda, et uuslavastusel sisendusjõust puudu oleks jäänud. Terve esimene vaatus leidis aset Larinite maamõisas, või täpsem oleks öelda, selle verandal. Tatjana kirjastseeni asetamine tavapärase magamistoa asemel sellisesse ümbrusesse võib tunduda kummaline (ja esialgu tunduski), aga tuleb siiski meeles pidada, et tegemist on ooperiga, kus see, mis on näha, peab edasi andma tunduvalt rohkem, kui ainult seda, mis on näha. Ja kuldne päikesetõus akende taga oli tõepoolest kaunis.

Etteheiteid võib teha vaid viimase vaatuse lavapildile, esiplaanile toodud sambad olid ülemäära domineerivad, vähemalt oleks neid tasunud veidi harvemalt paigutada. Viimases pildis langev lumi polnud küll päris uus lahendus, sarnast võtet on minu mäletamist mööda varem kasutatud “Boheemis”, aga efekt oli siiski võimas.

Lauljate koosseis, nagu öeldud, oli paljulubav ja pettumust ei valmistanud. Juba esimese vaatuse esimese pildis tegid tugeva etteaste metsosopranid Elena Zaremba (mõisaproua Larina) ja Larissa Diadkova (Filipjevna) ning edasine oli ainult puhas rõõm.
Blaseerunud aristokraadi roll sobis Mariusz Kwiecieńile suurepäraselt, ehkki ta lahendas selle tavapärasest veidi vähem ülbes võtmes ning ma ei ole päris kindel, kas kolmanda vaatuse ballil šampanjapudeliga ringi jalutamine ning sealt endale valamine ikka oli midagi sellist, mida isegi igavlev Onegin oleks teinud (kui sellega nüüd muidugi öelda ei tahetud, et oma sihitult ekseldud aastate jooksul oli temast alkohoolik saanud).
Piotr Beczała tundub üleüldse Lenski osa jaoks loodud olevat ning mis puutub kuulsasse aariasse “Kuda, kuda võ udalilis”, siis üks parimaid kui mitte kõige parem esitus, mida ma kunagi kuulnud olen, kuulub Rolando Villazónile, aga Piotr Beczała astus eile sellele päris tugevalt kannule.
Vaatamata pealkirjale räägib see ooper tegelikult Tatjanast, mitte Oneginist, ning Anna Netrebko, vokaalselt tippvormis, andis nappide vahenditega  kenasti edasi tema arengu ujedast tütarlapsest väärikaks vürstinnaks.
Võib-olla õige pisikese pettumuse (aga see tuleneb ainult sellest, et Gremini aaria “Ljubvi vse vozrasti pokorni” on üks mu suuri lemmikuid ning sellepärast kaldun ma selle esituste suhtes keskmisest kriitilisem olema) valmistas Aleksei Tanovitski (vürst Gremin), ehkki tema füüsiline kohalolek oli kahtlemata muljetavaldav, nii et tekkis tahtmine öelda, et Tatjana tegi teda Oneginile eelistades igatahes õige valiku. (★★★★☆)

Meie tegime ka õige valiku. Oli üks hästi veedetud õhtu.

Küpsetatud toorvorstid

Ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ja sibulaga
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

2 punast paprikat
3 punast sibulat
oliiviõli
palsamikreemi
soola, musta pipart
400 g toorvorste
250 g kirsstomateid
värsket tüümiani
(vedelat mett)

Lõika puhastatud paprikad ja sibulad veerandikeks, aseta ahjuvormi, nirista peale oliiviõli ja palsamikreemi, purusta veskist meresoola ja musta pipart ning rösti 200-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel tõsta juurde vorstid, tomatid ja tüümian ning soovi korral nirista peale veidi mett. Küpseta veel 25 minutit, poole peal keera vorstid ümber.

Ahjus küpsetatud toorvorstid

Köögiviljapirukas ja kirjandusminutid

Hiljuti sattusid mulle juhuslikult kätte kaks Rootsi kriminulli. Üks neist oli n i i halb, et esiteks võtsin seda praktiliselt isikliku solvanguna ja teiseks pean ma oma pühaks kohuseks inimesi selle eest hoiatada.
Kusjuures kõnealust oopust saatev müügiedu ületavat (isegi) Stieg Larssonit. Siinkohal oleks muidugi sobiv ka kohe märkida, et Larssoni üle ilma kuulus triloogia mind olulisel määral ei kõnetanud. Nii tüütu see muidugi ei olnud, et oleks pidanud ennast päris jõuga sundima seda lugema, aga mõnevõrra arusaamatuks jäi ikkagi, millest kogu see (eksitav) kära asja ümber. Paljukiidetud põneviku kohta oli see lausa lubamatult veniv ja igav ning aimatava lõpplahendusega, eriti „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis mingil arusaamatult põhjusel pealegi veel pärast lahenduse saabumist tükk aega edasi venis, rääkimata sellest, et esimese 300 lehekülje jooksul ei juhtunud üldse mitte midagi.
Aga seades Larssoni taustsüsteemiks, olen ma sunnitud oma sõnad väheke ümber hindama. Sest tuleb välja, et saab veel tunduvalt hullemini. Kui Millenniumi-triloogia kõrvale paigutada Lars Kepleri (pseudonüüm, mille taga peitub rootslastest abielupaar) „Hüpnotisöör“, siis saab esimest tituleerida peaaegu kirjanduseks.
Pärast kehva raamatu läbilugemist saan ma alati väga vihaseks – mind on petetud!- raisatud aja tõttu ja selle tõttu, et argument edasi lugemiseks „aga äkki läheb paremaks“ jätkuvalt ei tööta. Mitte kunagi. Mis halvasti algas, lõpeb veel hullemini. Alati. Antud juhul sai minu taluvuspiir kogunisti sellisel määral ületatud, et pean end veidike välja elama.

Ühesõnaga, „Hüpnotisöör“ algab maniakaalse veresaunaga ja teose kõige paljulubavamaks osaks see jääbki. Edasi läheb kogu sõit kolinal allamäge ja kuskil poole raamatu peal on autoritel veel üks suurepärane idee pähe turgatanud, mispeale loo esimene, sinnamaani keskne tegevusliin jäetakse hoobilt sinnapaika ja hakatakse uut teemat arendama. Eriliselt lohisev ja narratiivi seisukohast suhteliselt ebaoluline sajaleheküljeline tagasivaade kümne aasta tagusesse aega pakub ohtralt napakat ja hambutut dialoogi, terve paraadi potentsiaalseid mõrtsukaid, üks ebausutavam kui teine, ja voila! – järjekordse maniaki. Kaks psühhopaati ühe hinnaga, fantastika.
See on muidugi üldteada, et krimiromaanidel politseijuurdluse tegeliku käiguga ülearu palju ühist ei ole, aga see ületab juba igasugused piirid, kui politsei püüab ilmselgelt sarimõrtsuka järgmise ohvriga ühendust saada kõneposti teadete jätmisega. Äkki kodanik ei vasta telefonile sellepärast, et ta on juba varuosadena oma korterisse laiali laotatud? Ah tühja kah, ärgem hakakem vaatama minemisega aega raiskama, jätame järjekordse teate. Sarnased absurdsused nii dialoogis kui tegevustikus on paraku siiski selle teose kõige väiksem probleem.

Kala mädaneb, nagu ikka, peast, see tähendab, kõik saab alguse muidugi sellest, et see raamat on kehvasti kirjutatud, aga lisaks on ta ka kehvasti tõlgitud ja veel kehvemini toimetatud. Kui ma olen sunnitud järjepanu lugema lauseid „ma olen imponeeritud“ või „ta ei prioretiseeri seda“, siis mu pea lõhkeb varsti. Kui raamatu autorid oleks enne „bestselleri“ kirjutama asumist suvatsenud läbi lugeda mõne loovkirjutamise käsiraamatu („Kuidas kirjutada neetult head romaani“ või midagi taolist) ja seal toodud nõuandeid metoodiliselt rakendanud, siis oleks nad raudselt suutnud produtseerida midagi tarbitavamat.
Kriminaalromaan ei ole ega peagi olema kõrgkirjandus, aga mingid elementaarsed nõudmised võiksid siiski olla täidetud. Antud juhul on tegemist ikka päris piinliku lati alt läbijooksmisega ja mis asja juures vaat et veel kõige hullem – kuna kõigel, mida vähegi on müüa õnnestunud, peab olema mitmeid osi, siis on kogu see spektaakel loomulikult kavandatud sarjana (mida mina selle kohta arvan vt eestpoolt – kõik, mis algas halvasti jne). Asjaolu, et siin polnud potentsiaali ainsamakski raamatuks (isegi mitte sel juhul, kui ta oleks nii 150 lehekülge lühem olnud), vaevalt nüüd kedagi takistab.
Ainus mõeldav põhjus, miks ma võiksin soostuda selle teose järge (mis vististi on samuti juba eesti keeles ilmunud) lugema, oleks teatav masohhistlik soov näha, kas järgmine osa on veel hullem. Aga see ei ole endastmõistetavalt kuigi eluterve põhjus, sest sellisel kombel raisatud väärtuslikke tunde oma elust enam tagasi ei saa.

Resümee: mitte kuhugi viivad ja igasugust loogikat eiravad süžeeliinid; absurdsed, hüsteerilised ja ebasümpaatsed karakterid; igav ja ebaloomulik dialoog; joobnult hüplev tegevustik; lame ja sarmita peategelane (kriminaalkomissar Joona Linna), kes mitte mingil moel ei intrigeeri ega tõuse (kui Põhjamaade krimikirjandusest tuntumaid näiteid tuua) Kurt Wallanderi või Harry Hole karakteritele ligilähedalegi – kuna mina ennast sellest kõigest läbi närisin, siis teie ei pea seda tegema.
Ma soovitan tungivalt jääda Henning Mankelli ja Jo Nesbø juurde – kellest esimene on ehk pisut parem kirjutaja, aga teisel jällegi peakangelane veidi keerukam isiksus (isegi kui sündmused iga raamatuga absurdsemaks kisuvad).

(Teine minu kätte juhtunud raamatutest, Johan Theorini „Minevikuvarjud“ oli õnneks tunduvalt kobedam.)

Muusika: Pierre Bachelet “Elle est d’ailleurs”

Köögiviljapirukas

Köögiviljapirukas

500 g pärmi-lehttainast
oliiviõli
1 sibul
2 erivärvilist paprikat
1 väike suvikõrvits
1 väike baklažaan
10 kirsstomatit
soola, musta pipart
veidi pruuni suhkrut
palsamiäädikat
tüümiani

Kuumuta pannil oliiviõli, prae tükeldatud köögivilju umbes 5 minutit, maitsesta soola, natukese suhkru, musta pipra, palsamiäädika ja värske tüümianiga.
Rulli tainas veidi õhemaks ning kata sellega neljakandilise või 26 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed. Jaota peale köögiviljatäidis ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Köögiviljapirukas

Juuresolev köögiviljapirukas on inspireerit caponatast. Soovi korral võib muidugi kõige peale valada ka muna-piimasegu (2 muna + 2 dl kohvikoort näiteks), siis on pirukat parem lõigata.

Caponata

Laisaks olla ma läinud, ütlevad lugejad. Ega need viimasel ajal tavalised kaks postitust kuus nüüd just eriti edumeelne küll ei ole, mis sest, et tegelik põhjus on arvatavale vastupidine. Aga ju mõnel sellisel hilisel õhtutunnil nagu tänane ikka aega leiaks. Lihtsalt mul on tunne, et parem on üldse jätta kirjutamata, kuna kirjutades sellest, millest ma tahaksin, tuleks kõigepealt sõnu hoolega valida, siis tsenseerida ja lõpuks tekstist veel lisaks mõned lopsakamad võrsed ära katkuda, kuni järel on paljad raod ja keegi nagunii enam midagi aru ei saa. Mitte et ilusaid või vähemilusaid või imekspandavaid juhtumisi olnud poleks, aga kas neid kõiki nüüd  ilmarahvale imetlemiseks seadma peaks, on üleüldse peamine küsimus.

Muidu ma räägiks. Ootustest ja pettumustest ja tervislikust ükskõiksusest, kogemuste ümberhindamisest ja korduvatest mustritest, maast ja mõisast ja majakatest. Aga mitte täna. Kui teada tahate, helistage ja kirjutage.

Vahepeal võib baklažaani ära tükeldada ja veini külmast välja võtta. Sitsiilia päritolu magushapul caponata’l on palju variatsioone ja serveerimisvõimalusigi mitmeid – soojalt, toatemperatuuril või külmkapikülmana, prae kõrvale või pastakastmena või eelroaks koos krõbeda saiaga (minu eelistus). Mõned retseptid nõuavad musti, teised rohelisi oliive; mõned palsami-, teised punase veini äädikat; mõned lisavad rosinaid või seedermänniseemneid; ühed kasutavad paprikat, teised jälle mitte. Nii et tehke nii, nagu mõistlikum tundub. Hea on ikka.

Caponata

Caponata

1 punane sibul
1 sellerivars
1 keskmine pommu
1 paprika
2 tomatit
2 sl kappareid
75 g rohelisi oliive
2 sl palsamiäädikat
soola, suhkrut
praadimiseks oliiviõli

Haki sibul, lõika seller, pommu, paprika ja tomat ühesuurusteks kuubikuteks. Kuumuta pannil õli ning prae selles järgemööda kõik köögiviljad, vajadusel lisa veel õli. Seejärel kalla kõik koos pannile tagasi, lisa palsamiäädikas, sega ja kuumuta mõni minut. Lisa kapparid ja poolitatud oliivid ning maitsesta soola ja suhkruga. Jahuta ning pane ööseks külmkappi. Serveeri koos krõbeda saiaga klaasi veini kõrvale.

Caponata

Soe tatrasalat ahjupaprikaga

Asi on halb.

Minust on saanud truudusemurdja.

Ma nimelt ei pidanud midagi niisugust üleüldse võimalikuks –  jätan koogi külmkappi ja ise hiilin salakohtingule pardikoibade või aeglaselt küpsetatud seapraega, ahjupaprika või läätsepasteediga. Mina, kel polnud mingi probleem kolm korda päevas kooki süüa!

Ühel heal päeval leidsin oma külmkapist toorjuustu, mis noris ära kasutamist (iseendast on see juba ohu märk – avastada kapis seismas toorjuust, mida polegi enne säilivustähtaja saabumist koogiks tehtud – ennekuulmatu, ja ainult ajapuudust selles küll süüdistada ei saa). Šokolaadi oli kah kokku tassitud, nii et formuleerus idee teha toorjuustutrühvleid. Sa pagan, kus see oli alles tüütu ettevõtmine ja šokolaadilõhn ei mõjunud sugugi ahvatlevalt, täiesti vastupidi. Kõige lõpuks avastasin end hoopistükkis mõttelt, et miks keegi peaks ü l d s e tahtma trühvleid või  šokolaadi süüa, söögu parem heeringat.

Siis hakkas meenuma, kuidas ma juba mõnda aega suhtusin lõunastesse kohvi- ja koogiettepanekutesse tõsisema entusiasmita, esimese asjana salatitest või suppidest rääkima hakkasin ning Werneri koogileti juurest külg ees minema nihkusin.

Mis toimub?!

Muusika: Astor Piazzolla “Oblivion”

Soe tatrasalat ahjupaprikaga
(idee: Kodu ja Aed, märts 2012)

2 dl tatart
4 dl vett
3 erivärvilist paprikat
1 punane tšillikaun
oliiviõli
soola ja pipart
värsket tüümiani

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
1 sl vahtrasiirupit
soola ja pipart

Vala tatrale peale kuum vesi ja jäta üleöö seisma. Sega kastmeks oliiviõli, palsamiäädikas ja vahtrasiirup, maitsesta soola ja piparaga. Puhasta ja tükelda paprikad ja tšilli, lisa oliiviõli, soola ja pipart, hakitud tüümiani, sega läbi, vala ahjuplaadile ja küpseta 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni paprika on pehme ja pisut pruunistunud. Viis minutit enne küpsetamise lõppu vala ka tatar (vajadusel kurna liigsest veest) plaadile. Küpseta veel viis minutit, vala kaussi ja sega kastmega läbi.