Category Archives: pasta

Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.

Pasta röstitud kõrvitsaga

William Meredithilt pärineb mõte, nagu oleks halvim, mida inimese kohta saab öelda, et “ta ei pannud midagi tähele”. Kas see nüüd just halvim on, aga piisavalt halb küll, kulgeda läbi elu midagi märkamata ja mäletamata. Mu eluski on selliseid aegu olnud, kui mitte midagi tähele ei pannud. Ei olnud tore, tagasi ei taha, siiamaani on kurb ühe kevade pärast, mis läks mööda, ilma et ma sinilillede õitsemist märganud oleks.
Praegu ma siiski märkan, neid väikesi imelisi hetki, millest elu koos seisab – rändlindude  hüvastijätuhüüdu tumeneva taeva taga ja õunalõhna õhtuses õhus, kui oma jooksuringile lähen; naerusädet vestluskaaslase silmis, mille peale mus eneseski kerkib üks väike šampanjamullidena kihisev rõõm.
Jalgratast ei ole ma küll veel päriselt talveks varna riputanud, aga viimasel ajal naudin jooksmist samamoodi kui rattasõitu, võib-olla isegi rohkem. Jooksmine teeb mind rõõmsaks. Reibas 70ndate ja 80ndate retropopp, mida ma sealjuures tavaliselt kuulan, mõjub samuti nii, et samm läheb kohe kergemaks ja meel helgemaks.

Ja siiski. Kõige selle juures olen ma viimasel ajal üsnagi depressiivne. mitte selles tüüpiliseks peetavas energiat-ei-ole-üles-tõusta-ei-taha-kõik-on-masendav-ja-mõttetu tähenduses, ei, ma funktsioneerin ju adekvaatselt, kannan hinge ja vaimu eest hoolt, suurem jagu endale korjatud kohustusi on täidetud, ma teen regulaarselt trenni ja olen endale jõukohasel tasemel sotsiaalne. Ent siiski. Rõõm, see jääb pealispinnale, aga kurbus on sügavamal.   Mind jälitab mingi arutu hinnang, et see kõik ei ole piisav. Võimetus väljendada oma tundeid, Vajadus olla tugev. Ka kõigi teiste eest, kui vaja.
Mulle on vahel seda soovitatud – nõrk olla. Mis moodi, huvitav küll?
Nõrk olemisel on ju ainult sel juhul mõte, kui keegi selle peale kohale tormab, vastasel juhul on auku kukkumine täiesti asjata energiakulu võrreldes konstantselt naeratava maski kandmisega. Võid ju seal lebada, süda verd tilkumas ja saad selle peale kuulda, et “sul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” (kes, kurat, sina oled, et öelda, milliseid probleeme mul tohib olla ja milliseid mitte!) või “kõigil on probleeme” (mida mina seal kuulen: m i n u l on probleeme ja need on olulisemad kui sinu omad). Muide, mul ei ole tõesti selliseid probleeme, mida ma ise lahendada ei suudaks, lihtsalt natuke inimlikku puudet ja mõõdet ning paar paid oleks sealjuures nähtavasti ikka abiks.
Äraproovitud ellujäämismehhanism sisaldab “teeskle, kuni hakkad uskuma”-printsiipi ja enda veelgi enam tagant sundimist veelgi rohkem tegemiseks. Ent juba mõnda aega olen kahtlustanud, et tegelikult see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik ning nõuab kogu aeg järjest suuremat jõupingutust. Mul on mingi ähmane kõhklus, kas see kõik ikka peaks kogu aeg tunduma nagu ränkraske töö, eriti kui selle tulemusena õnnestub pelgalt olemas oleva säilitamine, mitte loomine ja kasvamine.
See on peeglitagune maa, kus paigal püsimiseks, status quo säilitamiseks tuleb joosta kõigest jõust. Ent kuhugi jõudmiseks peaks jooksma kaks korda kiiremini ja küsimus on vaid selles, kust selleks ressurssi leida. Ma ei arva, et see ilmtingimata halb oleks,  eelkõige olemasoleva säilitamine on küllap iseloomulik nii inimloomusele kui inimühiskonnale, aga ju sõltub see eelkõige sellest, kui rahul keegi oma status quo‘ga on ja kui palju ta kõige üle mõtleb. Mina mõtlen ilmselgelt rohkem, kui tervislik oleks, sest ma ka kuulan palju ja saan aeg-ajalt niiviisi ülearu palju mõtteainet.

Tegelikult mulle meeldib inimestega rääkida, päriselt rääkida ning ma hindan seda kõrgelt, kui 0ma jutuga julgetakse jõuda pealispinnalt sügavamale. Mu aju läheb küll suhteliselt kiiresti autopiloodile lõputute igapäevaelu-kirjelduste peale, sest väline huvitab mind vähe ning sellele ma tõesti ei suuda sügavalt kaasa elada, aga seevastu on väga huvitav teada saada, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad ja miks. Ja seda saab teada, kui päriselt kuulata.
Ent sellega kaasneb kõrvalnähtus – need, kes omalt poolt midagi vastu pakkumata hakkavad sus nägema õlga, mille najal võib alati nutmas käia, ilma et püüakski oma hädadele mingit lahendust leida. Ent isegi kui ma aru saan, et see on mingi emotsionaalse vampiirluse vorm, ei saa ma oma empaatiavõimet kinni keerata ning kui ma end õigel ajal kaitsta ei taipa, siis võin teisi inimesi ära kuulates ise lõpuks omadega täiesti põhja minna, sest nemad saavad oma koorma kergemaks, lähevad ja ükski ei märka tagasi vaadata.
Aga mina?
Kirjutan siia, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Ja mõtlen, et võib-olla ikka kuluks üks puhkusereis üsnagi hädasti ära.

Muusika: Lars Danielsson “I Tima”

Pasta röstitud kõrvitsaga

Pasta röstitud kõrvitsaga (kahele)
(mugandatud: taimetoit.ee)

u 500 g puhastatud kõrvitsat
veidi oliiviõli
soola
tšillit või tšillihelbeid
paprikapulbrit
2 dl kohvikoort
250 g linguine või tagliatelle pastat

Tükelda kõrvits, tõsta ahjuvormi, sega juurde õli, sool ja hakitud tšilli või tšillihelbed (mina olen teatavasti Majasoku sugulane ning lisan 2 tšillikauna) ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Küpsenud kõrvits vala kastrulisse, lisa kohvikoor, paprikapulber ja kontrolli maitset. Lase paar minutit keeda, sega. Keeda pasta rohkes vees al dente ning tõsta kõrvitsakastmesse (pikki pastasorte ma ei kurna, vaid tõstan veest pastakulbiga kastmesse). Serveeri parmesaniga ning purusta veskist musta pipart peale.

Pasta röstitud kõrvitsaga

“Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
(“Pisiblufi käsiraamat. Ooper”)

On asju, mis vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Sellepärast läksin üleeile järjekordselt vaatama Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub mu lemmikooperite hulka ja mida oma kümmekond aastat tagasi sai ka Vanemuise teatris 5 korda üle vaadatud, sest tegu oli tollal tublil tasemel lavastusega, mille mõningad momendid siiani meeles seisavad, näiteks see, kuidas Jan Oja krahv Almavivana purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: “Tehke lahti, neetud tõprad!” või Taisto Noor kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse jaburast duetist “Pace e gioia sia con voi” (kohalikus versioonis kõlas see “raahu-rjeemu soovin teile”, mis koos tenori aktsendiga tekitas mulje, et tegemist on hindi keele või millegi sarnasega). Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise omaaaegsest kontseptsioonist hoopis erinev – tema Almaviva polnud nimelt kuigi abitu ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas omal ajal selle rolli kaunikestki kaasaegses võtmes, siiski ilma labaseks muutumata, Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem.

Aga ooper ise on muidugi lõbus palagan – ja selles peitub loomulikult ka oma oht, sest Rossini petlikult lihtsaid säravaid meloodiaid ei ole paigal seisteski just väga kerge laulda, nii et kui lavastus näeb ette liiga palju ringi kepslemist, siis võib vokaalne pool kannatama hakata. Ja siis ma saan kurjaks, sest igasugused lavastuslikud eksperimendid kannatan ma vabalt välja  (või pigem isegi naudin neid), aga ainult senikaua, kuni muusikaline külg neile lõivu maksma ei pea.

Ooperiteema lõpetuseks üks tore pala nimetet ooperist, Figaro ja Almaviva duett “All’idea di quel metallo”, kus antud juhul ongi vinti veidi juurde keeratud – Plácido Domingo laulab nii baritoni kui tenori partiid. 

Edasi toidu juurde – avokaadopasta oli möödnud sügise moeröögatus Soomes, mille populaarsus olla kogunisti sellisele tasemele tõusnud, et Helsingis poed avokaadost ja juustust tühjaks osteti. Minu hinnangul on see üks hea lihtne toit, mida teine kordki teeks, aga vaimustusest kiljuma just ei võtnud. Korralik maitsestamine on oluline, muidu jääb tulemus liiga mage, sellepärast on ka tšilli omal kohal.

Avokaadopasta

Avokaadopasta
(retsept veidi mugandatuna siit)

2 küüslauguküünt
1 väiksem tšillikaun
2 küpset avokaadot
poole sidruni mahl
soola, musta pipart
oliiviõli
75 g parmesani juustu
300 g spagette või linguinet

Püreesta küüslauguküüned, tšilli, puhastatud avokaado, pool juustust, sidrunimahl ja oliiviõli ühtlaseks, maitsesta korralikult soola ja pipraga. (Kui püreestamiseks puudub vastav riistvara, suru avokaado kahvliga katki, lisa hakitud küüslauk, tšilli, riivitud juust ja ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.) Keeda pasta rohkes vees al dente, kurna, aga jäta 1 dl keeduvett alles. Sega avokaadosegu pastaga, kui tulemus jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvett. Serveeri ülejäänud parmesaniga.

Avokaadopasta

Pasta tomati ja halloumi juustuga

Sa ei saa ennast kurbuse eest kaitsta, kaitsmata end õnne eest.
(“Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”, Jonathan Safran Foer)

Kevadine õitelumi on läinud – oli teda üldse? – ning juba lõhnab linn pärnaõiemeest. Olen võtnud pikalt hoogu ja otsinud õigeid sõnu. Vaaginud nukrust ja rõõmu – kumb kaalub kumma üles? Mida oled sa võitnud, mida kaotanud? Kusagil ületasid sa vist ikka kiirust ning kihutasid tähelepanematult õigest teeotsast mööda. Kiirteel seisma jäämiseks puudub julgus ning hoopiski pole elul GPS-i, mis annaks sulle selge juhise: esimesel võimalusel tee tagasipööre.

Kas minna tagasi tähendab anda alla? Või tulebki edasi liikumiseks mõnikord hoog maha võtta ja veidi maad tagasi minna? Mitte selleks, et olnut teiseks muuta, unustada või sootuks olematuks teha, vaid selleks, et mõista ja aktsepteerida. Ainult üks õrn võnge, mis kandub edasi mööda tervet aja ämblikuvõrku.

Kõhkled ja kihutad edasi, ignoreerides tunnet, et sõidad täiesti vales suunas, sest su süda pole sellel teel. Küllap oli see Mathura, kes kirjutas raamatus “Guatemala, maa hing”, et mitte keegi ei peaks elama poolikut elu pooliku südamega. Süda – ta on seal, kus su hing äkki naeratab, kui sa korraga ennast mõnelt mõttelt tabad. Ühel hetkel võib see sind murda niikuinii. Aga see juhtub ka siis, kui võtad enesekaitseks oma südame rinnust ja asetad laekasse hoiule nagu Jacques lillemuinasjuttude liilia-loos. Sellepärast parem lenda. Kasvõi ööliblikana uuesti otse leeki. Kui juba kukkuda, siis üheskoos ja kõrgelt (Ott Arder).

Muusika: Oleg Pissarenko “Loodu”

Penne tomati ja halloumi juustuga

Pasta tomati ja halloumi juustuga (kahele)
(algretsept: BBC GoodFood)

oliiviõli
1 sibul
1 küüslauguküüs
veidi tšillihelbeid
200 g halloumi juustu
250 g kirsstomateid
soola, musta pipart
värsket basiilikut
200 g penne pastat

Kuumuta pannil õli, lisa tšillihelbed, hakitud sibul ja küüslauk ning kuumuta paar minutit. Lisa kuubikuteks lõigatud juust ning prae, kuni juust hakkab kuldseks muutuma, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid ning prae kõik koos läbi. Keeda pasta soolaga maitsestatud vees, kurna, vala peale tomati-juustusegu, rebi hulka basiilikut ning jahvata veskist peale musta pipart.

Penne tomati ja halloumi juustuga

Kreveti-tšillikastmes pasta

Sanatoorium, see on baar, muusika etc, teate küll ;). Meri. Supelsaksad. Lõpmata liigirikas issanda loomaaed ja nii mõnedki rohkem ja vähem kulinaarsed kogemused, sealhulgas öösel kell pool kaks burksiputkast pelmeenide ostmine – tegevus, mida pärast tudengiaja lõppemist ei mäleta end harrastanud olevat. Öölokaal, mida arvasime meile lubatud retrostiiliga meiesugustele eakamatele inimestele sobivat ja ehk sarnanevat omaaegsetele Zoja Puhuri pidudele ja mis tegelikkuses osutus, ütleme et… huvitavaks :D.

Äraütlemata tore nädalalõpp oli :).

Hambad teritasin kah juba ära, et hammustada, aga paar päeva hiljem reaalsusesse tagasi tulnuna avastasin, et ma ei viitsi ega tahagi enam tuuleveskitega võidelda. Sest ma tunnen tegelt lootusetu juhtumi ära küll, kui mulle seda piisavalt kaua piisavalt lähedalt näidatakse. Kuni selgus, et hoolimata oma arvamusest, et mind enam üleüldse mitte miski üllatada ei suuda, paneb reaalsus kujutlusvõimele ikka pika puuga. Selle peale jäi päeva lõpuks vaid üle oma kondid kööki koristada ja üritada mõnuslihtsa pastaroa saatel oma maailmapilt jälle loodi seada.

Homme lähen lasen juuksed roosaks värvida! Kompenseerimaks roosasid prille, mis juba ammu katki läksid.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Kreveti-tšillikastmes pasta (kahele)

250 g linguine‘t või spagette
1 küüslauguküüs
1 punane tšillikaun
1 sl oliiviõli
400 g purk purustatud tomatit
0,75 dl kohvikoort
soola ja musta pipart
200 g krevette

Kuumuta pannil õli, prae selles hakitud küüslauku ja tšillit minut aega, vala juurde purustatud tomat. Maitsesta soola ja pipraga, lase madalal kuumusel 10 minutit podiseda ning lisa siis koor ja krevetid. Kuumuta korraks läbi ja tõsta tulelt.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna, vala peale krevetikaste ning kuumuta korraks läbi. Serveeri koos parmesanilaastudega.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Nigella Lawsoni sidrunipasta

Et ma üldiselt kehv magaja olen, sellest ma juba rääkisin. Aga mõnikord ma mõtlen hoopiski, et kas üldse ongi vaja nii palju magada. (Tegelikult muidugi on, sest ebapiisava une tagajärjel saab minust tavalisest veelgi kurjem inimeseloom :P!) Ent selline küsimus võib muidu vabalt tekkida küll. Et tekiks mingisugunegi võimalus kõigega enam-vähem ühele poole jõuda, näib olevat ainus võimalus uneaja arvelt juurde võtta.

Ma räägin siin sellest, mida mulle üldiselt meeldib teha, eks ole. Mitte kohustustest. Uneaja kärpimine tundub päris ahvatlev mõte, kui valmimist vajavate kirjatükkide nimekirjas on 6 erinevat punkti ja seda loendit silmitsen ma kerge igatsusega igal õhtul keskmiselt kell 23.30 ja tõden, et eip, täna ei jõua. Ja nii juba kuu aega. Ju siis pole tähtajad piisavalt lähedal. 😉

Või raamatud näiteks. Öökapiraamat või mis. Mul on öökapivirn (ausalt öeldes – mul ei olegi öökappi, nii et see raamatuvirn seisab põrandal). Ilukirjandus – 3 ühikut. Kokaraamatud – 3 ühikut (sh 1 eksemplar aastast 1928, sest mul on vaja üht ideed ja ma loodan, et just see raamat mind ühel hetkel kõnetab). Ja siis veel mõned muud teosed. Ning see on täitsa kurjast, kui ma olen sunnitud mõned neist läbi lugemata raamatukokku tagasi viima. Aga on ette tulnud.

Ja et viimasedki illusioonid hävitada – ma ei jõua ega viitsi sugugi alati isegi süüa teha. Rääkimata sellest, et ma oleksin tõeline domestic goddess, kes mängleva kerguse ja olematu ajaga võlub lauale midagi ülimalt elegantset. Ei, ma kardan, et vähemalt kolmandik on sellised mitterokkimise päevad, kus ma pärast tööpäeva lõppu ka söögitegemisest mitte midagi kuulda ei taha. Ja sellisel juhul on kiiruse ja lihtsuse tõeline kvintessents Nigella sidrunipasta kujul juba iseendast saavutus.

Nigella sidrunipasta (kahele)
(allikas: Nami-nami)

250 g linguine‘t või spagette
1 munakollane
1 dl vahukoort
50 g parmesani
poole sidruni riivitud koor ja mahl
1 sl võid
värsket peterselli

Sega munakollane, koor, sidrunikoor ja -mahl ning riivitud parmesan. Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente, kurna, lisa või ja sega hoolikalt läbi. Vala juurde sidrunikaste ja sega läbi. Purusta veskist musta pipart peale ning serveeri kohe riivitud parmesani ja värske peterselliga.

Röstitud pommuga pastaroog

Esmamuljest ja baklažaanidest

Esmamuljet on võimalik jätta ainult üks kord. Tõsi, aga minu meelest on see fakt mõnevõrra üle tähtsustatud. Loomulikult on olukordi, kus sul on ainult üks võimalus endast head muljet jätta ja kui sa seda ära ei kasuta, siis – kahju küll, 0 points, game over! Aga elu tavaliselt nii dramaatiline ei ole.

Kui esmamulje jääb niikuinii ainsaks, siis on’s sel tähtsust, missugune see on? Arvatavasti ei kohta ma enam kunagi ühte hääletajat, miks peaks siis mulle korda minema, kui veider mulje jäi talle autojuhist, kes kandis seljas siidtoppi, jalas Marati dressipükse ja kummikuid, transportis tagaistmel võsasaage, kuulas vene ooperit ja kelle telefonihelinaks oli Bruce Springsteeni “Hungry Heart” (siiamaani on).

Kui kohtumine ei jää ainsaks, siis on esmamuljet alati võimalik korrigeerida ja nii mõnelgi juhul tuleb seda teha väga suures ulatuses. Mul on isegi naljakas mõelda, kuidas ma esimesel kohtumisel sildistasin talumatult ülbeks inimese, kes hiljem sai mu elus väga oluliseks ja kelles ülbus osutus täielikult puuduvaks. (Imestama ei peaks see mind vahest muidugi panema, sest tükkis hiljem kuuldud märksõnadega ‘kuri’ ja ‘ülbe’ olen ka mina aeg-ajalt suutnud jätta mulje, nagu mul poleks ei verd ega südant, ainult jää ja roostevaba teras.) Aga ka teistpidi olen pidanud oma arvamust kohendama. Endast positiivse, suuremeelse ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätnu osutus ligemal vaatlusel kitsarinnaliseks, omakasupüüdlikuks ja väiklaseks.

Ja mis sellel kõigel baklažaanidega pistmist on? Tuleb välja, et on. (Mitte et ühe ja teise asjaolu vahele kõigi teiste jaoks peale mu enda raskesti hoomatava seose tekitamine mulle kunagi mingit probleemi oleks valmistanud.) Sest esimesel kohtumisel hea hulk aastaid tagasi jättis baklažaan endast mulje kui täielikust svammist.

Nõnda on pommu (mis on minu meelest üks täitsa õnnestunud ja nüüdseks veidigi kohanenud uudissõna, kõlab umbes sama mõnusalt nagu lodi Jõmmu) minus siiani kahetisi tundeid tekitanud. Ise ma ei ole seda vilja väga palju köögis kasutanud, väljas süües aga olen niisiis reeglina sattunud üsna ebaõnnestunult välja kukkunud roogade peale. Nii et mõistetavatel põhjustel ma just erilist vaimustust üles ei ole näidanud. Teisalt ei saanud ma lahti tundest, et baklažaani peab olema võimalik valmistada ka nii, et ta ei näeks välja ega maitseks nagu pesukäsn. Tuuli põhjalik pommupostitus ainult kinnitas seda arvamust. Nii ma siis võtsin kätte ja asusin katsetama.

Lühike kokkuvõte viimaste nädalate baklažaani-obsessioonist võiks kõlada: hästi läbi küpsenud ja hästi maitsestatud pommu koos sobivate kaaslastega on väga maitsev. Quod erat demonstrandum.

Sellest tulenevalt – mis tähtsus siis ikkagi on esmamuljel? Ja kas otsustama peaks või üldse tohiks seda teha esmamulje põhjal?

Muusika: Simple Minds “Don’t You (Forget About Me)”

Röstitud pommuga pastaroog
(allikas: Oma Maitse, august/2010)

1 keskmine pommu
oliiviõli
2 küüslauguküünt
300 g kirsstomateid
1 sl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
värsket basiilikut
300 g pastat
soola, pipart

Lõika baklažaan kuubikuteks ja sega oliiviõliga. Tõsta koos tervete küüslauguküüntega ahjupannile, raputa peal soola ja musta pipart ning rösti 240-kraadises ahjus 10 minutit. Tõsta pannile ka tomatid, piserda peale palsamiäädikas, raputa suhkur ning rösti veel umbes 5 minutit. Samal ajal keeda ja nõruta pasta. Pigista röstitud küüslauk pasta hulka, lisa tükkideks rebitud basiilikulehed ning küpsenud baklažaan ja tomatid. Serveerimisel lisa veel basiilikut ning soovi korral parmesani juustu ja musta pipart.