Category Archives: pasta

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ;)).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.

Advertisements

Spaghetti carbonara

Kui kaunis on teha mitte midagi ja pärast seda puhata.
(Hispaania vanasõna)

Kunagi kingiti mulle raamat “Naudi iga hetke”. Teos, millest oleks võinud eeldada innustust tempo mahavõtmiseks ning just siin, nüüd ja praegu olemiseks. Tuhkagi.

Suurim patt on niisama paigal istumine. Kes elavad lihtsalt niisama, sooritavad mõrva. Tee kiiresti, sest öö saabub liiga ruttu ja miski ei saa kunagi täiesti valmis. Mine kaasa kõigega, mis sünnib. Peame ruttama edasi, kas tahame või mitte.

Mul hakkas halb. Ausalt. Mulle tahetakse õpetada hetke nautimist viisil, mis tekitab tunde, et tuleks joosta nelja erinevasse ilmakaarde, kõigisse korraga, kiiresti ja kohe, sest muidu võib äkki juhtuda, et näen ainult eluks nimetatava rongi viimase vaguni pimedusse kaduvaid tagatulesid.

Tänan, aga kiirustamist ei ole tarvis mulle õpetada, selles distsipliinis olen ma ammu doktorikraadi kaitsnud. Kunagi olin ma uhke oma loomupärasele võimele keskenduda mitmele asjale korraga. See on äärmiselt efektiivne, loomulikult, ja äärmiselt ebatervislik. Ma žongleerisin korraga poole tosina kurikaga ega loobunud sellest ka siis, kui kõigi nende õhus hoidmine hakkas nõudma varasemast kaks korda suuremat pingutust. Ma jätkasin kauplemist selle tüütu sisehäälega, kes kellakäo kombel regulaarsete ajavahemike tagant ette kraaksub, mida on tarvis teha järgmisel päeval kella kümneks, kella kolmeks, kella kaheksaks; kus on tarvis olla homme, ülehomme, reedel, pühapäeval kahe nädala pärast, 1. aprillil, 7. mail; kellele oli vaja juba üleeile helistada; mida on vaja osta – ja tänitab sinna juurde: ära passi niisama, sa ei jõua!

Seepärast on minu kõige kallimad hetked sellised, kus spidomeetriosuti seisab nulli kohal. Kus kõik ära- ja tagasitahtmised on vaikinud. Kus pole hirmu, et elu on kuskil mujal, et tabamatu õnn mööda läeb, jättes mind ja et üleüldse oleks tegelikult parem teha midagi muud kuskil mujal või olla sootuks teine inimene. Kus või(s)tlus endaga on lõppenud. Kus kõik viis meelt ja seitsmes pealekauba on kohal.

Need hetked ongi elu.

Tänane muusika: C. W. Gluck “Dance of the Blessed Spirits” ooperist “Orfeo ed Euridice”

Spaghetti carbonara
(allikas: What a wonderful world)

500 g spagette
250 g peekonit
50 ml kuiva valget veini
2 dl vahukoort
50 g parmesani
2 muna
soola ja musta pipart

Pane spagetid keema, samal ajal lõika peekon ribadeks ja prae krõbedaks. Vala juurde vein ja lase hetk keeda. Klopi munad lahti, lisa koor ja riivitud parmesan. Kurna spagetid (jäta veidi keeduvett alles), vala pannile peekoni juurde (kui näib liiga kuiv olevat, lisa veidi pastakeeduvett). Kalla peale koorekaste, kuumuta veidi pidevalt segades ja eemalda kohe tulelt, et muna tükki ei läheks. Jahvata veskist pipart peale (ka täiendav kogus riivitud parmesani tuleb ainult kasuks) ning serveeri.

*Päris traditsiooniline pasta carbonara (söekaevuri pasta) käib bucatini pastaga ja ainult peekoni-muna-parmesani kastmega, ilma kooreta.

Suitsulõhepasta

Varasuved veel enne kalendrisuve saabumist kulgevad alati grillimise tähe all. Kevadeti ei jaksa ära oodata, millal ilm nii soojaks läheb, et saaks ühe korraliku lihatüki, kanakoivad, kala või köögiviljad grillile laotada. Kui lõpuks õige aeg käes on (või mõnel juhul natuke varem), tegeleb lõhna järgi otsustades grillimisega (mõnel puhul ka pigem kärsatamise või kõrvetamisega) pool linna. Ja see kõik lõpeb sellega, et hiljemalt peale jaanipäeva kaotab igasugune grillitud kraam minu jaoks oma külgetõmbe (et augustikuus jälle lagedale ilmuda). Siis tahaks piima-köögiviljasuppi (mis kujutab endast mõne inimese jaoks kulinaarset õudusunenägu, aga minu jaoks ei ole õiget  suve ilma selle supita). Või mõnd lihtsamast lihtsamat pastarooga, mis on kerge valmistada ja kerge konsumeerida. Näiteks suitsulõhega.

Suitsulõhepasta (kahele)

1 sibul
oliiviõli
1,5 dl 10% või 35% koort
250 g värsket pastat
150 g kuumsuitsulõhet
1 dl valget veini
soola
pipart
basiilikut

Koori ja haki sibul ning kuumuta seda paksupõhjalises potis mõni minut. Vala hulka vein ja lase selle mõni minut keeda, lisa koor. Mõne minuti pärast lisa ka lõhetükid, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta veel natuke. Keeda pasta rohkes vees (liiter vett 100 g pasta kohta), nõruta sõelal, pane tagasi potti ja vala peale kaste. Sega läbi, tõsta taldrikutele, purusta veskist pipart peale ja kaunista basiilikulehtedega. Juurde võta jahedat valget veini ja naudi terrassil suveõhtut.

Soe pastasalat

Üks lihtne ja mõnus soe pastasalat. Sobib suurepäraselt, kui on kiire, sest kolmveerand tunniga on toit laual ja söödud. Mis muidugi ei tähenda, et pikemaks nautimiseks veiniklaasi kõrvale ei sobiks. Minu jaoks on selle toidu juures kohustuslik värskelt jahvatatud must pipar, seevastu küüslauk ei ole tingimata tarvilik. Kui juhtub käepärast olema tükk parmesani, siis oleks patt jätta ka seda peale riivimata.

Soe pastasalat fetajuustuga
(mugandatud: “Pastaraamat”)

200 g farfalle pastat
1 väike suvikõrvits
2 paprikat
2 tomatit
200 g fetajuustu
musti oliive
2 küüslauguküünt
värsket basiilikut
värskelt jahvatatud musta pipart

Keeda pasta rohkes soolaga maitsestatud vees al dente. Tükelda suvikõrvits, paprika ja tomat, kuumuta pannil õlis mõni minut. Lõika oliivid õhukesteks rõngasteks. Purusta küüslauguküüned. Nõruta pasta ning sega teiste ainetega. Kõige lõpuks lisa kuubikuteks lõigatud fetajuust. Puista peale värskelt jahvatatud musta pipart ja värsket basiilikut ning serveeri soojalt.

Tuunikalapasta

Pasta on üldiselt üsna tänuväärne toit, enamasti lihtne ja kiire ning võimaldab lahedasti varieerimist. Muidugi tuleb mõningatest lihtsatest põhitõdedest kinni pidada (pastat tuleb keeta rohkes vees ja mitte täiesti pehmeks, vaid al dente), aga selles vaevalt midagi uut on.

Tuunikalapasta (neljale)
(allikas: “Pastaraamat”)

300 g pastat
1 sibul
1 küüslauguküüs
1 sl õli
1 karp tuunikala vees
400 g purustatud tomatit
soola, musta pipart, suhkrut
basiilikut
1 dl riivitud Parmesani juustu
(1 väike purk musti oliive)

Keeda pasta soolaga maitsestatud rohkes vees al dente, kurna. Tükelda sibul ja küüslauk, kuumuta õlis klaasjaks. Lisa tomatikonserv, maitsesta soola, pipra, basiiliku ja vähese suhkruga. Kuumuta veel pisut. Sega hulka tuunikala ja juust, vala segu potti pasta peale ning sega läbi. Serveeri kohe värske basiiliku ja riivitud parmesaniga.