Category Archives: peet

Lehtpeedipesto

Kuidas see puhkamine nüüd õigupoolest käiski? Paaril viimasel aastal tuli see mul tegelikult juba üsna hästi välja, sel korral näib küll, et närvilisus ei kipu lahkuma. Peaasi on plaane mitte teha, õigupoolest üldse mitte midagi teha, vaid lihtsalt aega surnuks lüüa.
Sisemine kubjas hakkab kraaksuma, loomulikult.
Aga enam tal mind petta ei õnnestu, tean juba ammu, et see autopiloodile programmeeritud vajadus pidevalt midagi teha on pelgalt tühisusetunde tajumise ja mugandumisega käsikäes käiva võõrandumise kattevari.
Nüüd ma juba tean, et kui mõtted ja meel lähevad tasapisi vaiksele säästurežiimile, siis saab sõnaõiguse see teine hääl, mis tuletab meelde kõik uned ja unistused ning meenutab sedagi, et ajuti on musta võimalik valgeks mõelda mängleva kergusega, aga seda teadvuse tagumises kambris tiksuvat teadmist ei õnnestu päriselt unustada või ignoreerida mitte kunagi. Teadmist sellest, et see tee, mida mööda sõidad, on tegelikult ringtee.
Nii et kui sellest endale aru anda, siis ei pea enam vaikust ja nullilähedast tempot kartma. Võtad oma jalgratta, veini, raamatud, kasvuhoone, ooperi, sõnad, rajad ja rabad ning ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lased kõigel lihtsalt olla. Seniks, kuni soovidest ja unistustest saavad kunagi otsused.

Muusika: Dmitri Šostakovitš “Waltz No. 2” (esitab tšellokvintett Cellostrada)

Kuna lehtpeeti on mul rohkesti, siis tundus hea mõte olevat sellest pesto teha, sai kenakese sületäie sinna ära kasutada. Sobib tarbida nagu pestot ikka – pastakastmena, ciabattal või liha lisandina.  Ja kui viitsimist on, võib kõrvitsaseemneid enne kuival pannil röstida.

Lehtpeedipesto

Lehtpeedipesto

korralik peotäis lehtpeeti
1-2 küüslauguküünt
125 g kõrvitsaseemneid
75 g parmesani juustu
u 1 dl oliiviõli
soola, pipart
poole sidruni mahl

Lehtpeedipesto

Pane kõik koostisosad köögikombaini ja purusta (mitte päris ühtlaseks pastaks, segu peaks jääma veidi tükiline). Vajadusel lisa rohkem oliiviõli, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Lehtpeedipesto - Swiss chard pesto_640 (2)

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Röstitud peedid ja porgandid

See pole siin mingi retsept või kui, siis äärmisel juhul õpetus (elu) nautimiseks.

Võtsin nimelt päeva peaaegu iseenda jaoks, toimetasin suurima rõõmuga aias, andsin järjekordselt täielikuks padrikuks muutunud tomativõsale inimlikuma ja produktiivsema väljanägemise, seejärel jäid taimed Händelit kuulama ning mina tegin sihikindlust üles näidates valmis juba nädalaid tüütult peas tiksunud aruande.
Pärast seda ja oma õhtust 20 km jalgrattaringi läksin tõin kasvuhoonest hunniku peete ja mõned porgandid, tüümiani ja basiilikut (saate aru, jah, lihtsalt lähed ja tood endale kasvuhoonest delikatesse), viskasin need vormi ja lükkasin ahju, külmkapis leidus ka pudel siidrit, mille olemasolugi olin juba unustada jõudnud, ning eile hilisõhtul tehtud Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega.
Edasi võib juba jätkata laulupeo ja sinna juurde Haapsalu salli kudumisega (roostevabast lõngast). Mõned otsused vajaks muidugi langetamist, aga tühja neist, homme ka päev.

Kevadel külvatud värvilistest porganditest enamik osutus valgeteks (kuhu jäid lillad ja punased?) ja peetide segust enamik triibulisteks ja valgeteks (aga kollased!?), nii et õigupoolest näeb see pannitäis kõikse kaunim välja enne röstimist.

Porgandid ja peedid röstimiseks

Röstitud peedid ja porgandid

(erivärvilisi) peete ja porgandeid
õli
soola, pipart
meelepäraseid värskeid või kuivatatud ürte
küüslauku (kui ei meeldi, võid ka ära jätta)
soovi korral palsamiäädikat

Pese ja koori peedid ja porgandid, lõika pooleks või sektoriteks. Tõsta ahjuplaadile (võimalikult ühe kihina), nirista peale õli ja soovi korral palsamiäädikas, lisa küüslauk, ürdid, sool ja pipar, sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes tund aega või kuni peedid on pehmed. Serveeri niisama või prae kõrvale salatiks.

Röstitud peedid ja porgandid

Lehtpeedi-fetapirukas

Tänased maasikad vahukoorega. Paplid vihma käes. Ja “Rigoletto”, veel üks kord, selle etenduse salvestus. Ja tuul ja tänane tahtmine sõnastada mõeldut. Tuntut. Öeldamatut. Polegi enam ammu kirjutanud. Teraapia mõttes. Selles mõttes, et pannud sõnu peegeldama tegelikkust.

See ei tähenda, et poleks üldse vaja olnud. Aga ma üritasin järjekordselt olla mõistlik. Ma ei õpi mitte kunagi. Et mõistlikkus on täiesti ülearune ja selle eest elu sind ei premeeri. Sest ausalt, ilmal ja inimestel on sügavalt ükskõik sellest, kui vähe konflikte ja probleeme sina tekitada püüad. Et tegelikult oleks vägagi mõistlik tekitada hoopis draamasid. Võimalik, et siis ei lagunekski ise tükkideks, millest enam ennast mõnda aega kokku panna ei oska. Mõistlik olemisest väsib ka lõpuks ära, sisemised energiavarud  ei ole ammendamatud ning negatiivsuse neutraliseerimise ja lolluse talumise võime on piiratud ulatusega.

Mäletan aegade tagant, et eufooriast alla tulla ei olnud kuigi meeldiv. Olenevalt pilvedest kukkumise kõrgusest lõi see lühemaks või pikemaks ajaks hinge kinni. Tegelikult aga on palju hullem, kui enam ei mäletagi, millal viimati üldse eufooria oli. Millal oli kerge ja hea ja lihtne ja läbi müüri minemise ja maapinda puudutamata kõndimise tunne ja sisemise rõõmu sära väljaspoolgi? Millal oli kõik õigesti?

Elust amputeeritud osade fantoomvalu. Ja nälg. Nälg karja ja kuuluvuse järele. Nälg adrenaliini järele. Nälg elus olemise järele. Nälg sisu, mitte koore järele. Nälg olla mõistetud ja hoitud. Nälg olla mitte-endastmõistetav. Neid ei peta ühegi aseainega. Tööga. Toiduga. Alkoholiga. Jalgrattasõiduga. Roostevabast terasest olen end enamasti arvanud olevat. Või pigem üritanud olla. Ent ei, midagi pehmemat on see vist siiski. Sest teras ei mõraneks isegi igatsusest. Imetabaselt pisikeste sammude haaval ehitan uut usaldust. Võib-olla ühel päeval usaldan ma taas lubada puudutada oma vaikimisi.

Maailma lõppu oleksin tookord olnud valmis minema.

Ja siis enam mitte.

Tegelikult ma ju suudan. Loomulikult. Alati. Lüüa ise kõik oma lahingud. Ometi on hetki, kus kellegi teise soojus on tõelisem kui iseenda juukseid pidi soost välja tirimine. See viimane meetod on täiesti toimiv küll. Aga mõnikord poleks vaja mitte midagi muud, kui et keegi, kes on suurem ja tugevam ja rohkem kahe jalaga maa peal, paneks käed kõvasti ümber ja ütleks… ei ütleks midagi. Sõnu on mul endalgi mitme eest. Aga kõige olulisema jätan välja ütlemata. Alati. Seda tuleb lugeda ridade vahelt.  Ma oskan paljusõnaliselt vaikida.

Muusika: Nat King Cole “When I Fall in Love”

Lehtpeedi-juustupirukas

Lehtpeedi-fetajuustupirukas

400 g pärmi-lehttainast
õli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
korralik peotäis lehtpeeti
200 g fetajuustu
50 g parmesani

Kuumuta õli, prae selles sibulat, küüslauku ja hakitud tšillit paar minutit, lisa hakitud lehtpeedilehed ja -varred (vajadusel eemalda puised varreotsad) ning prae läbi. Maitsesta soolaga (piisab vähesest, sest fetajuust on niikuinii soolane).
Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud parmesan, lehtpeedisegu ning kata murendatud fetajuustuga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtpeedi-juustupirukas

“Tuhkatriinu” + küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat

Laupäeva õhtul oli võimalik valida, kas  jälgida Eurovisiooni või minna kino-ooperisse vaatama Rossini “Tuhkatriinut”. Mis te arvate, kumma võimaluse ma valisin?

Õige. Aga ega see ei olnud ka just maailma kõige keerulisem küsimus.

Niisiis oli Metropolitan Operas ettekandel järjekordne sädelevalt meloodiline ooper Rossini sulest, mis ei ole küll kaugeltki tema tuntuim teos. Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat. Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.

Koomiline ooper on tavaliselt üpris lustlik palagan, heas esituses ühtviisi nauditav nii publikule kui lauljatele, aga tegemist ei ole mitte mingi lihtsa žanriga, sest a) ülemäärane ringi kepslemine (kui see juhtub olema lavastaja kontseptsioonis ette nähtud) võib hakata laulmist segama, b) ohtlikult lihtne on kalduda naeruväärsesse või isegi labasesse janti, eriti kui läbivaks jooneks on niikuinii võetud jämedakoelisem huumor ja c) lauljatelt (baritonidelt ja bassidelt eelkõige) nõutakse koomikuvõimeid (nende puudumisel, vt punkt b).

Laupäevasel etendusel pakkusid vokaalset tulevärki metsosopran Joyce DiDonato nimiosas ja tenor Juan Diego Flórez prints Ramirona, neile sekundeerisid bariton Pietro Spagnoli (toapoiss Dandini), bass Alessandro Corbelli (don Magnifico), bass-bariton Luca Pisaroni (filosoof ja printsi koduõpetaja Alidoro), sopran Rachelle Durkin ja metsosopran Patricia Risley (Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe).
Joyce DiDonato oli talle omaselt veenev, laulis kõik fraasid kenasti välja ning mängis üpris usutavaks nii Tuhkatriinu naiivsevõitu usu headusse kui erakordselt andestava suuremeelsuse. Nohja siis oli muidugi Juan Diego Flórez, tunnustatumaid tenore di grazia hääleliigi (lüürilise tenori kergem ja liikuvam vorm)  esindajaid, eriti just Rossini koomiliste rollide esitajana, kes ladus kogu oma vokaalse arsenali välja. Ja kuigi see oli kahtlemata väga virtuoosne, siis minu jaoks oli neid emotsionaalseid fiorituure ehk pisut paljuvõitu.
Aaria “Si ritrovarla io giuro” järel hullus publik täielikult ning lavalt juba (Tuhkatriinut otsima) lahkunud tenor tuli tagasi kummardama (mida keset etendust Metropolitanis tavaliselt ei tehta). Suurema osa ooperist teeskleb toapoiss printsi ja vastupidi ning antud etenduse puhul ei tulnud see kummalgi päris ideaalselt välja, asjad asetusid oma kohale alles pärast seda, kui toapoisist oli jälle saanud toapoiss ning Flórez võtnud sobivalt aristokraatliku hoiaku.

Väga elegantse ja intelligentse rollilahenduse haldjast ristiema ekvivalendina pakkus noorema põlvkonna parimaid bass-baritone Luca Pisaroni (inglitiivad muidugi oli väheke küsitav lahendus, samamoodi nagu jäi arusaamatuks peaaegu kõigi osaliste klouniliku grimmi eesmärk), kes on eelkõige tuntud oma Mozarti rollide poolest, aga esinenud edukalt ka barokk-ooperites.
Printsi toapoisi Dandini ja don Magnifico osad pakuvad koomikuandega lauljatele tänuväärseid võimalusi hiilata, aga peidavad endas suurt ülemängimise ohtu. Alessandro Corbelli hoidis end sel korral enam-vähem vaos ning päris kõiki opera buffa klišeesid ei kasutanud (ma nimelt olen teda don Magnifico osas varemgi näinud ning tookord oli ta küll veidi liiga paksult värvi peale saanud), aga Tuhkatriinu kasuõdede kohta seda päris öelda ei saa. Õekesed tuiasid laval ringi nagu paar opakaid (mis oligi muidugi asja eesmärk, aga vaatajad oleks sellest aru saanud ka vähema tõmblemise puhul), ehkki vaheaja-intervjuus jäi mulje, et nad ei pidanudki selleks spetsiaalselt vaeva nägema.

Koomilisele ooperile kohaselt võitsid lõpus loomulikult armastus ja suuremeelsus ning Juan Diego Flórez võis armastusest nõretaval kaubamärk-pilgul Tuhkatriinut silmitseda (mis tekitas meie seltskonnas arutelu, kas see pilk on tal ainult lava tarbeks või vaatab ta oma isiklikku naist samamoodi, ja millise aja möödudes hakkaks see ahistav tunduma, kui keegi sind näiteks hommikusöögilaua taga pidevalt niiviisi piidleb). (★★★☆☆)

Tõeline kurbloolisus aga seisneb asjaolus, et see oli hooaja viimane etendus. Ma ei tea, mis ma nüüd kuni oktoobrikuuni peale hakkan! Nimelt siis algab uus hooaeg Verdi paljutõotava “Macbethiga”, nimiosas üks minu isiklikke lemmikuid, Serbia bariton Željko Lučić. Seniks aga nautigem Luca Pisaroni esituses Leporello aariat ooperist “Don Giovanni”.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat

Küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat
(mugandatud: Toit & Trend)

500 g ricottat
2 muna
murulauku, peterselli vms
0,5 tl tšillihelbeid
soola, musta pipart
oliiviõli vormi määrimiseks ja peale niristamiseks

700 g peeti
1 punane sibul
meelepärast salatisegu
oliiviõli ja sidrunimahla

Koori peedid ja lõika sektoriteks, lisa oliiviõli, soola, pipart või muid meelepäraseid maitseaineid, soovi korral ka veidi palsamiäädikat, sega läbi, tõsta ühe kihina ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.
Ricotta jaoks pintselda väiksem ahjuvorm õliga. Klopi munad lahti, sega juurde ricotta, hakitud ürdid, tšillihelbed, maitssta soola ja pipraga, vala vormi, nirista peale veidi oliiviõli ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi. Lase jahtuda ning lõika salati jaoks paladeks.
Jaota salatisegu taldrikutele, tõsta peale peedisektorid ja ricotta-palad ning tükeldatud punane sibul. Nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning jahvata veskist veidi musta pipart.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat