Category Archives: peet

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga

Tegelikult ei ole mulle pühapäevad kunagi meeldinud. Kogu see jauramine idüllilistest pannkoogihommikutest ei haakunud minuga üldse. Pannkoogid ja idüll võisid ju iseendast olla kah, aga tõenäolisemalt laupäeval. Pühapäev tähendas seda, et nädalavahetus oli läbi. Punkt. Isegi kõige nõmedamad raadiosaated olid kavas just pühapäeviti.

Praegu saan ma pühapäevadega hakkama küll. Seda enam, et kaheksal juhul kümnest on need ainsad nädalapäevad, mil võib juhtuda, et ma ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Praegu on mul kana kitkuda hoopistükkis esmaspäevadega. Tell me why I don’t like Mondays… Lähemad töökaaslased paistavad juba teadvat, et esmaspäeval (eriti just hommikuti) võin ma hammustada :p.

Röstitud peedi salatil on pühapäevaga pistmist täpselt nii palju, et oligi üks nendest suurepärastest päevadest, mil mitte midagi ei pidanud, aga võis. Ja varuks oli punapeete, juustu ja kikerherneid. Panin need kokku ja tulemus sai täitsa kabe. Just nimelt nii mulle meeldib. Et on rahulik ja on aega ja tulemus klapib visiooniga ja kohe kõige esimene kompositsioon näeb pildi peal välja täpselt nii, kuis peab ja täpselt kahest pildist piisabki.

I love it, when a plan comes together, oleks öelnud John “Hannibal” Smith.

Muusika: Eleftheria Arvanitaki “Παράπονο/Ξενιτιά” (“Parapono / I Xenitia”)

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga (neljale)

4 väiksemat punapeeti
2 sl suhkruroosiirupit
oliiviõli
soola ja musta pipart
400 g purk kikerherneid
200 g halloumi juustu

Kastmeks:
2-3 sl palsamikreemi

Pese ja koori peedid ning lõika sektoriteks. Nirista peale oliiviõli ja siirup, lisa sool ja jahvata veskist musta pipart. Sega läbi, vala ühe kihina ahjuplaadile, kata plaat fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 50 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu eemalda foolium ning vala pannile ka loputatud ja nõrutatud kikerherned.
Lõika halloumi juust viiludeks ning prae õlis kuldseks. Serveerimiseks tõsta peet ja kikerherned taldrikule, nirista peale palsamikreemi, soovi korral ka oliiviõli ning aseta peale juustuviilud. Soovi korral purusta veskist veel pipart peale.

Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.

Leiva-peedivorm

Kui jääb puudu aega,
homselt juurde laenan ja jälle tööd,
ma teen tööd, ma teen tööd.
(Dagö “Hiired tuules”)

1950ndatel aastatel üritati Hiinas Mao Zedongi eestvedamisel muude veidrate kampaaniate kõrval hoogtöö korras varblasi hävitada. Idee põhines asjaolul, et varblane ei suuda eriti kaua puhkamata õhus püsida ja nii sai ettevõtmise sisuks püssipaugutamine ning trummide ja gongide tagumine, et varblased hetkekski rahu ei saaks.

Just sellise Hiina varblase tunne mul praegu ongi. Kui ma pean veel paar piiiiizikest asja oma päevadesse ära mahutama ja kui mulle ei anta mitte sugugi aega pistikut aku laadimiseks kontakti torgata, siis ma kukun ühel hetkel surnult maha. Andke mulle mu hingetõmbeaeg ja ma võin põhimõtteliselt p e a a e g u taltsas püsida, muidu tõmban ennast kerra ja ajan kõik okkad püsti.

Olen okastega siil, looduskaitsealune ja magan täna siin!

Kui palju kohustusi võib inimene oma õlgadele võtta, enne kui ta murdub – selles on küsimus. Ja üleüldse – paljugi võiks öelda veel, aga ei ole see see koht ega see aeg. Mõnedest illusioonidest (jah, mul on neid, ikka veel) loobumine tuleks kah kahtlemata kasuks, aga elu ilma illusioonideta oleks ju lihtsalt kole igav ja värvivaene, pealegi on mõned illusioonid reaalsusest palju ilusamad ;).

See on tarvis ära õppida, kuidas oodata ainult head ja ilusat, aga mitte pettuda, kui seda ei tule.

Leiva-peedivorm (neljale)
(allikas: “Maru maitsev maailm)

8 viilu musta leiba
3 tl suhkrut
1 apelsini koor
250 g keedetud peeti
8 kuivatatud viigimarja
1 dl vahukoort
1 dl piima
1 muna
3 tl suhkrut

Lõika leib kuubikuteks ja rösti kuival pannil krõbedaks. Puista peale suhkur ja riivitud apelsinikoor ning kuumuta, kuni suhkur karamellistub. Lase jahtuda. Riivi peet jämeda riiviga ning lõika viigimarjad ribadeks (kui viigimarjad on väga sitked, võid neid enne vees leotada). Sega leivakuubikud, peet ja viigimarjaviilud ning jaga valitud vormidesse. Klopi muna suhkruga lahti, lisa vahukoor ja piim ning vala vormidesse. Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri hapu- või vahukoorega.

Šokolaadi-peedikook

Isu šokolaadikoogi järele saatis mind juba mõnda aega ja teatavasti parim viis kiusatusest võitu saada on sellele järele anda. Piisavalt huvitav tundus šokolaadikook punapeediga, millest ma julgesin kahtlustada, et see ei ole liiga kuiv. Retsept nami-namist, kohandatud 24 cm vormile.

Šokolaadi-peedikook

100 g kakaopulbrit
250 g nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
250 g suhkrut (kui eelistad magusamat kooki, siis 350 g)
350 g keedetud peeti
4 suurt muna
2,75 dl maisiõli
2 tl vanillisuhkrut
tuhksuhkrut

Sõelu kaussi kakaopulber, jahu ja küpsetuspulber. Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Pane kõrvale. Püreesta peedid köögikombainis. Lisa ükshaaval munad, seejärel õli ning sega ühtlaseks. Tee kuivainete keskele lohk ning kalla sinna peedipüree. Sega õrnalt läbi ning kalla võitatud 24 cm koogivormi. Küpseta 180-kraadises ahjus tund aega, kuni koogi keskele torgatud varras puhtaks jääb. Kui kook liialt pruunistuma kipub, kata pealt fooliumiga.

Kuigi see kook maitses hästi (ja köögiviljavihkajatele – üldsegi mitte punapeediselt), siis tuleb tunnistada, et ma olen õige pisut pettunud – väljanägemine oli ikka pisut parem kui maitse. Aga ma usun, et see on suuremalt jaolt minu isiklik kiiks, sest šokolaadikoogid ei ole ikkagi mu suurimad lemmikud. Objektiivselt võttes oli šokolaadisust ju piisavalt ja tekstuur küll võrdlemisi pudisev, aga siiski mitte kuiv.