01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!
02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.
03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?
04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit, ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.
05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.
06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.
07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.
08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.
09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?
10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.
11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?
12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.
13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.
14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.
15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!
16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.
17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.
18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.
19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?
20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.
21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?
22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.
23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.
24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei, iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.
25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.
26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.
27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.
28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.
29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.
30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.
31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.
Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”
Pirni-pohlakeeks
200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju
Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).
Toidutegu 