Category Archives: pirnid

“Trubaduur” ja pirni tarte tatin 

Metropolitan Opera otseülekannete hooaeg algas eile pikisilmi oodatud Verdi meistriteosega “Trubaduur” (“Il Trovatore”). Küsimusi oli õhus mitmeid: ega Anna Netrebko ei ole Leonora rolliga liiga suurt suutäit hammustanud? Mida kujutab endast suurte ooperistaaridega võrreldes suhteliselt tundmatu Korea tenor Yonghoon Lee? Kuidas läheb Dmitri Hvorostovskil, kel diagnoositi juunis ajukasvaja (mistõttu ta tühistas suvised esinemised ning laulab nüüdki vaid 3 etendust, et naasta Londonisse ravi jätkama)? Kas raudvara Dolora Zajick on endiselt vormis?

Anna Netrebko, Yonghoon Lee, Dmitri Hvorostovski, Dolora Zaijck, Stefan Kocan

Anna Netrebko, Yonghoon Lee, Dmitri Hvorostovski, Dolora Zaijck, Stefan Kocan

“Trubaduur” kuulub Verdi keskmisse loomeperioodi, kuulsasse kolmikusse koos “Rigoletto” ja “La Traviataga”, olles muusikaliselt kahtlemata sama geniaalne, aga dramaatiliselt päris nende tasemele ei tõuse. Siiski on see üks populaarsemaid oopereid üleüldse ning eelnimetatutega peaaegu võrdväärne hittide paraad, kus üks meloodiline ja rikkalik pala järgneb teisele (“Trubaduuri” puhul pigem ansamblid, duetid ja triod kui aariad).

Eilset etendust valitses vähemalt esimeses pooles ilmselgelt krahv di Luna osatäitja Dmitri Hvorostovski, kelle lavale ilmumine põhjustas tormilisi ovatsioone. Ta on alati olnud väga võimekas ja elegantse stiiliga laulja, ent ei pane mind tavaliselt vaimustusest kiljuma – paradoksaalsel kombel oli eilne õhtu sellele ehk isegi kõige lähemal, sest ma vist polegi varem kuulnud, et ta oma häält nii täiuslikult valitseks. Kuulus aaria “Il balen del suo sorriso” kõlas Verdi parimate traditsioonide kohaselt, cabaletta “Per me ora fatale” aga ehk veidi jõuetult, üleüldse tundus Hvorostovski lõpu poole veidi väsivat, sest viimane stseen Leonoraga kippus tal vokaalselt veidi käest libisema.

Ma kuulan alati hea meelega enda jaoks uusi hääli, sestap huvitas mind eriti Manrico osatäitja, Korea tenor Yonghoon Lee (ilmselt üks maailma kõhnimaid tenoreid). Manrico partii pole küll kaugeltki raskeim, mis tenorile kirjutatud, aga see on üsna kõrges tessituuris ja nõuab nii dramaatilist kui lüürilist esitusviisi, niisiis rohkemat kui vaid kõrgeid noote.
Ma arvan, et Yonghoon Lee’l dramaatilise tenori potentsiaali ei ole, aga mina tema laulmises eriti vigu ei leidnud (kaelamurdev cabaletta “Di quella pira” (nn vokaalne Everest), mis on tegelikult otsustav, kuidas Manrico osatäitjat hinnatakse, kõlas igatahes tehniliselt laitmatult, aga emotsiooni oleks selles võinud rohkem olla, sest selles palas peab kõlama ehe raev kombineerituna jõulise esitusviisi ja jõuliste, ent siiski helisevate kõrgete nootidega, mistõttu on väga tavaline, et tenorid eelistavad selle pala kindluse mõttes pool tooni madalamaks transponeerida).
Lee’d on selle rolli eest nii kiidetud kui maatasa tehtud, mina küll ei julge väita, et kaasaegsetest nt Marcelo Álvarez parem oleks, aga võimalik, et Lee’le sobib Verdist paremini Prantsuse repertuaar (ma pakuks, et selles kõlab ta paremini kui sel alal spetsialistiks peetav Roberto Alagna).  Tema suurim probleem aga on hoopiski näitlemine, mis jäi põhimõtteliselt isegi ooperistandardite kohaselt veidi liiga opakate žestide tasemele.

Dolora Zajick valmistas kardetud pettumuse asemel meeldiva üllatuse. 63-aastane laulja, kes mustlanna Azucena rollis debüteeris 1988. aastal, kõlas täiesti värskelt ja virtuoosselt. Tuleb au anda. Kuulsas aarias (canzone vist pigem) “Stride la vampa” jäi küll algul veidi jõulisust puudu, aga edasine kompenseeris selle täiesti.

Ja lõpuks Anna Netrebko, kes on Leonorat varem laulnud Euroopas, kuid mitte Metropolitanis. Leedi Macbethi triumfi ta “Trubaduuriga” küll ei saavutanud, ent minu ütleksin, et ta laulis Leonorat isegi paremini, sest kui “Macbethis” võis kergeid forsseerimise märke leida, siis siin enam mitte. Isegi kui tahaksin, ei oskaks ma ta laulmisele peale vähese ülearuse vibrato mõnes fraasis õigupoolest mitte kui midagi ette heita, ta hääl on aastatega tõepoolest märksa sügavamaks ja rikkalikumaks muutunud – seda märkasin juba aasta tagasi “Macbethi” puhul, milline jõulisus ja väljendusrikkus on ilmunud ta madalamasse ja keskmisse registrisse.
Näitlemisel on tal muidugi oma kindlad nõksud, nii et sel puhul tekib kohati tahtmine küsida, kui mitu korda sama ooperi jooksul õigupoolest võib meeleheites vastu seina naalduda või põrandale maha langeda.
Aga no näis, mis tuleb järgmiseks – Desdemona? Aida? Norma?

Orkestri ees oli väga hinnatud ooperidirigent, alati rõõmsameelne Marco Armiliato, tuntud kui lauljate dirigent, mistõttu ta ehk sobib bel cantot dirigeerima veidi paremini kui Verdit, aga see on muidugi juba puhtakujuline norimine. Kuigi kohati ehk veidi vaoshoitult, kõlas orkester tema taktikepi all tegelikult suurepäraselt nagu alati.

Väga tore oli. (★★★★☆)

Pirni tarte tatin

Pirni tarte tatin Sichuani pipraga
(allikas: Umami)

60 g võid
75 g pruuni suhkrut
5-6 väiksemat pirni
1 tähtaniis
1 vanillikaun
mõned sichuani pipra terad
poole sidruni riivitud koor
valmis lehttainast

serveerimiseks vahukoort, jäätist või Kreeka jogurtit

Kasuta sellist panni või vormi, mille saad pärast ka ahju tõsta, sulata pannil või, lisa suhkur ja kuumuta, kuni segu veidi karamellistub.
Koori pirnid, puhasta südamikest ja lao pannile suhkrusegu peale, lõikepool üleval. Lisa pannile ka tähtaniis, pooleks lõigatud vanillikaun ja purustatud Sichuani pipar.
Rulli lehttainas lahti, lõika sellest vormi jaoks sobiv ring ning tõsta tainas pirnidele, lükates servad pirnide alla. Torka tainasse noaga mõned augud ning küpseta kooki 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase mõned minutid seista, aseta siis koogi peale sobiva suurusega taldrik ning keera pann kiire liigutusega teistpidi.

Pirni tarte tatin

 

Advertisements

Pirni-halvaapirukas

Eelmise laupäeva õhtul sõitsin maale, olles selle võimaluse nimel ärganud juba kell 7 ja tegutsenud kogu päeva maniakaalse kiirusega, saamaks kõigega valmis ja võimaldamaks enesele pühapäev maal. Vedasin endaga kaasas praktiliselt poole suguvõsa toitmise jaoks vajalikku pilafi-, mannavahu- ja (õuna-martsipanikoogi sugulase) pirni-halvaapiruka kogust (ja selle kõik sõime hiljem ära… kolmekesi). Väljas hämardus ning autoakna taga rändas täiskuu minuga kaasa. Leidsin ennast mõtlemas ühele Artur Alliksaare luuletusele, mis on parimas mõttes väga alliksaarelik, nii tihe, mitmetasandiline ja -tähenduslik, aga lihtne ja kaunis ometi. Kuna omade mõtetega on hetkel nii, nagu on (et ei ole, või on, aga mitte piisavalt ilusaid), siis tulebki seekord pirukale seltsiks ja segajaks klassikuid.

Küsin sinult…

Kui inimmõtted on nagu taimed, millised
siis võiksid olla taimede mõtted?
Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid
olla tuulte tunded?
Kui inimkired on nagu välgud, millised siis
võiksid olla välkude kired?
Kui inimunelmad on nagu lendtähed, millised siis
võiksid olla lendavate tähtede unelmad?
Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?
Kuhu mina ta panen?
Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.
Miks Sa jätsid maha oma naerukaja?
(Selletagi on mu ümber hääli üleliia.)
Miks Sa ei viinud ära kolmandikkugi meie möödunud muredest?
Kas arvad, et Sinu lahkudes elu lakkab saatmast mulle uusi?
Miks Sa meie ühise õnne pitseerisid sellesse mälestuste valuastjasse?
Ta kuju on kohutav, ja Sa ei pidanuks unustama,
et ma ei suuda temalt pilku lahti kiskuda, teades,
et temas on õnn.
Miks Sa ikka ilmud unedes?
Kas Sa ei tea, et niiviisi on võimatu vesteldagi?
Miks Sa seisad mu pähitsis siis, kui on pime?
Kas Sa ei tea, et armastus nagu iga veene vajab valgust?
Miks Sa väisad mind hetkedel, mil ma midagi ei oota?
Tahan ju, et Sa näeksid mu nägu lahkelt rahulikuna
või siis ootuserutuse eredas kumas.
Enda pärast olin sageli õnnetu.
Nüüd olen õnnetu ka Sinu pärast.
Sa jäid ju juurteta.
Need on mu hinges sestsaadik, kui Sa end lahti rebisid.
Sa oled minevikuta.
Sa omad vaid ta kinnitamata koopiat.
Pärisürik on minu käes.
Ja tulevikuta oled Sa.
Me koostasime ta projekti koos
ja mu kaasautorlusõigused kehtivad edasi.
Minu osavõtuta ei ole ta teostamine tõestatav.
Saatused põrkuvad ja mõrastuvad, aga kui palju
heledaid kilde võib selline kokkupuude puistata!
Tule, kõnele minuga!
Ära karda midagi peale kartuse enda.
Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida,
siis on parem uppuda õndsuses.
Kahetsus on kasutu.
Ettevaatus on ennatlik.
Umbusk on hullem surmast.
Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes.
Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen Su ära iga maski alt.
Läida lühtrid mu mälulünkades.
Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa,
väga meeldiva meelituse.
Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata.
Südame sügavused suudavad säilitada saladusi.
Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks.
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada. Just sallivus
ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele
väärtuse, sisu ja mõtte.
Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles
teineteise avastasime.
Seletan Sulle üleeilse unenäo. Vaatan Su silmadesse
nii vargsi, et Sa alles hiljem märkad,
kui tore mõnu see oli.
Võid vallatleda mistahes moel. Võid soove salata.
Ma ei pane põrmugi pahaks.
Tule ainult hetkeks.
Käia on igavene tee, aga õhtu ligineb üha.
Olen valmis vastu võtma kõiki Su vigu.
Ära mõrva Sinu-elamuse viimse varjundi vastuhelki minus.
Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma
aastate rõõmud.
Kujutelgem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks.
Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest
oli kõige suurem.

Artur Alliksaar

Muusika: Vassilis Tsabropoulos “Trois morceaux apres des hymnes byzantins II”

Pirni-halvaapirukas

500 g pärmilehttainast
150 g halvaad
4 suurt pirni
poole sidruni mahl

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ning tee 1 cm kaugusele servadest noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota 100 g halvaad tainale, kata viilutatud pirnidega. Piserda pirnidele sidrunimahl ning puista peale ülejäänud halvaa. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pirnid on pehmed ja tainas servadest pruunistunud.

Pirnipakid

Sel korral said retsepti katsetamise eesmärgil ahju suunatud pirni, hallitusjuustu ja kreeka pähkli täidisega lehttainapirukad. Põhiline aeg ei kulunud aga mitte valmistamisele, vaid arupidamisele suupärasema nimetuse välja mõtlemiseks, no ei meeldind mulle kohe kuidagi see sõna pirnipakid. Pirnipirukad ei tundunud kah päris asjakohane olevat. Täpsem pirnipirukad hallitusjuustu ja kreeka pähklitega oleks jällegi olnud lohisev mis kole. Lõingi siis lõpuks seltsimees emalenduri kombel käega, et ah, las ma siis jään parem nii, nagu ma olen. 😛

Aga pirukad (või noh, ma ei tea… küpsetis, saadus, dessert, tulemus…) olid suupärased, muidugi mõista ainult nende jaoks, kellele soolase ja magusa kooslus vastunäidustatud ei ole (üks katseisikuist karjatas küll keset söömist: siin on midagi soolast sees!). Serveerida tasub soojalt ning vanillikaste ja/või -jäätis sobivad siia väga hästi, sest tainas on neutraalne ja jätab maitse andmise täidise hooleks. Kui on käepärast hästi küpsed värsked pirnid, siis ei ole tingimata tarvis konservpirne kasutada.
Kes eelistab magusamat ja kevadisemat, siis samasuguseid pakikesi saab edukalt koostada ka rabarberi- ja martsipanitäidist kasutades ning serveerida näiteks jäätise ja šokolaadikastmega. Jai, mul läks äkki kõht tühjaks, läheks õige vaataks, kui palju rabarber juba kasvanud on. Noh, head aega siis!

Pirnipakid
(allikas: Valio)

500 g lehttainast
6 konservpirni
150 g sinihallitusjuustu
1 dl kreeka pähkleid
1 dl mett või heledat siirupit
määrimiseks muna
peale puistamiseks kreeka pähkleid
serveerimiseks vanillikastet või -jäätist

Lõika tainas 12 ruuduks. Nõruta pirnid. Sega murendatud sinihallitusjuust, hakitud pähklid ja mesi. Tõsta pirnid tainale ning täida nende lohud hallitusjuustu-pähkliseguga. Kata teise tainaruuduga ning suru servad kahvliga kokku, lõika peale mõned lõhed. Määri küpsetisi munaga, puista peale veidi hakitud pähkleid ja küpseta 225-kraadises ahjus 15 minutit. Serveeri soojalt vanillikastme (valmistamist loe selle retsepti juurest) või -jäätisega.

Pirni-sinihallitusjuustupirukas

Kunagi oli aeg, mil ma mingisugust hallitusjuustu ei armastanud, ei sini- ega valgehallitusjuustu. Kuidagi aga läks ometi nii, et kõigepealt hakkas meeldima sinihallitusjuust ja nüüd lõpuks ka valgehallitusjuust. Eelistan siiski esimest. Ka toitudes.

Pirni-sinihallitusjuustupirukas
(retsept raamatust “100 pirukat”)

Põhi:
125 g võid
3 dl jahu

Täidis:
250 g hapukoort
3 muna
100 g sinihallitusjuustu
soola
musta pipart
3-4 küpset pirni
kaunistamiseks kreeka pähkleid
sulavõid pirnide määrimiseks

Hõõru pehme või ja jahu tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külma. Küpseta 225-kraadises ahjus 10 minutit. Täidise jaoks sega hapukoor ja lahtiklopitud munad, murenda hulka sinihallitusjuust. Sega ning maitsesta soola ja pipraga. Vala segu eelküpsetatud põhjale. Lõika pirnid viiludeks ning lao täidisele. Määri pirniviilud sulatatud võiga ning kaunista pirukas kreeka pähklitega. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Hästi rabeda põhjaga pirukas, mille mahedale täidisele hallitusjuust maitset lisab. Sobib nii soojalt kui jahtunult (mulle endale meeldis jahtunult isegi rohkem).

Retsepti ja fotot uuendatud oktoobris 2012