Category Archives: pirukad

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ‘ilus laul’ või ‘ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

Me armastame ooperit! 5. osa – metsosopranid ja kontraaldid. Sibulagalett kah

Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.

Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.

Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.

Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.

Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.

Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).

Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.

Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.

Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Susan Graham.

Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.
Susan Graham ongi eriti tuntud püksikandja rollide poolest Mozarti ja R. Straussi ooperites.

Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.

Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.

See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab  suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.

Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.

Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.

Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.

Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.

Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.

Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.

Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.

Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.

Sibulagalett

Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)

Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.
Sibulagalett

 

Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Triibuline
Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsa-fetapirukas

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtkapsa-fetapirukas

Lehtpeedi-fetapirukas

Tänased maasikad vahukoorega. Paplid vihma käes. Ja “Rigoletto”, veel üks kord, selle etenduse salvestus. Ja tuul ja tänane tahtmine sõnastada mõeldut. Tuntut. Öeldamatut. Polegi enam ammu kirjutanud. Teraapia mõttes. Selles mõttes, et pannud sõnu peegeldama tegelikkust.

See ei tähenda, et poleks üldse vaja olnud. Aga ma üritasin järjekordselt olla mõistlik. Ma ei õpi mitte kunagi. Et mõistlikkus on täiesti ülearune ja selle eest elu sind ei premeeri. Sest ausalt, ilmal ja inimestel on sügavalt ükskõik sellest, kui vähe konflikte ja probleeme sina tekitada püüad. Et tegelikult oleks vägagi mõistlik tekitada hoopis draamasid. Võimalik, et siis ei lagunekski ise tükkideks, millest enam ennast mõnda aega kokku panna ei oska. Mõistlik olemisest väsib ka lõpuks ära, sisemised energiavarud  ei ole ammendamatud ning negatiivsuse neutraliseerimise ja lolluse talumise võime on piiratud ulatusega.

Mäletan aegade tagant, et eufooriast alla tulla ei olnud kuigi meeldiv. Olenevalt pilvedest kukkumise kõrgusest lõi see lühemaks või pikemaks ajaks hinge kinni. Tegelikult aga on palju hullem, kui enam ei mäletagi, millal viimati üldse eufooria oli. Millal oli kerge ja hea ja lihtne ja läbi müüri minemise ja maapinda puudutamata kõndimise tunne ja sisemise rõõmu sära väljaspoolgi? Millal oli kõik õigesti?

Elust amputeeritud osade fantoomvalu. Ja nälg. Nälg karja ja kuuluvuse järele. Nälg adrenaliini järele. Nälg elus olemise järele. Nälg sisu, mitte koore järele. Nälg olla mõistetud ja hoitud. Nälg olla mitte-endastmõistetav. Neid ei peta ühegi aseainega. Tööga. Toiduga. Alkoholiga. Jalgrattasõiduga. Roostevabast terasest olen end enamasti arvanud olevat. Või pigem üritanud olla. Ent ei, midagi pehmemat on see vist siiski. Sest teras ei mõraneks isegi igatsusest. Imetabaselt pisikeste sammude haaval ehitan uut usaldust. Võib-olla ühel päeval usaldan ma taas lubada puudutada oma vaikimisi.

Maailma lõppu oleksin tookord olnud valmis minema.

Ja siis enam mitte.

Tegelikult ma ju suudan. Loomulikult. Alati. Lüüa ise kõik oma lahingud. Ometi on hetki, kus kellegi teise soojus on tõelisem kui iseenda juukseid pidi soost välja tirimine. See viimane meetod on täiesti toimiv küll. Aga mõnikord poleks vaja mitte midagi muud, kui et keegi, kes on suurem ja tugevam ja rohkem kahe jalaga maa peal, paneks käed kõvasti ümber ja ütleks… ei ütleks midagi. Sõnu on mul endalgi mitme eest. Aga kõige olulisema jätan välja ütlemata. Alati. Seda tuleb lugeda ridade vahelt.  Ma oskan paljusõnaliselt vaikida.

Muusika: Nat King Cole “When I Fall in Love”

Lehtpeedi-juustupirukas

Lehtpeedi-fetajuustupirukas

400 g pärmi-lehttainast
õli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
korralik peotäis lehtpeeti
200 g fetajuustu
50 g parmesani

Kuumuta õli, prae selles sibulat, küüslauku ja hakitud tšillit paar minutit, lisa hakitud lehtpeedilehed ja -varred (vajadusel eemalda puised varreotsad) ning prae läbi. Maitsesta soolaga (piisab vähesest, sest fetajuust on niikuinii soolane).
Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud parmesan, lehtpeedisegu ning kata murendatud fetajuustuga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtpeedi-juustupirukas

Banitsa – Bulgaaria juustupirukas

Minu elu on minuga tülis.
(Indrek Hirv)

Elu on tõbras.

Unustage ära loba sellest, kuidas tuleb elu usaldada ja keskenduda sellele, mida te tahate ning maagilisel väel kantaksegi teile ette kõik, mida teil vaid tuleb pähe sooviks vormida. Ei, enamasti saate siiski selle, mida te ei tahtnud, aga kuna elul on ka oma lahkushetked, võib loomulikult juhtuda, et saate seda topelt.
Teate keegi pole kala küsinudki! Loodate, et teid juhatatakse teele, mille ääres kasvavast võsast võiks suure tõenäosusega leida ridva, millest endale õng teha? Jaa, kindlasti, tõenäolisem on, et ritva te ei leia ja tee lõpeb üldse otsa.
Ja ärge mitte üritagegi hakata rääkima, et mõnikord me ei saa seda, mida tahame, sellepärast et elul on varuks midagi veel paremat. Kõik need kaunid teooriad lähevad omavahel kenakesti vastuollu ja sõnad mind ammugi enam ei veena, tegusid on vaja. Iseenda omasid muidugi eelkõige. Hull aeg nõuab segaseid inimesi, või kuidas see kõlaski.

Paremale ära.

Muusika: Lisa Gerrard “Sanvean (I Am Your Shadow)”

Banitsa

Banitsa
(allikas: Nami-nami)

400 g filotainast
oliiviõli
veidi võid

Täidis:
4 muna
500 g fetajuustu
100 g hapukoort või kreeka/türgi jogurtit

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm küpsetuspaberiga või pintselda kinnine pirukavorm õliga.
Klopi munad lahti, murenda juurde fetajuust ja sega ühtlaseks. Kui segu on liiga paks, lisa hapukoort või jogurtit. Tõsta esimene filotainaleht töölauale, pintselda kergelt õliga ning tõsta ebaühtlaselt siia-sinna täidist peale. Keera pikemast servast rulli ning siis vormi spiraalina vormi keskele. Jätka samal moel tainalehtede pintseldamist ja rulli keeramist, iga rulliga jätka vormis spiraali. Kui vorm on kaetud, lisa peale mõned võitükid. Küpseta 210-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri soojalt.

Banitsa

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Viimasel ajal on olnud mõnevõrra põhjust mõelda ning heatahtliku hämmastusega elu ja inimesi vaadata. Aga et alustada algusest, siis… ühesõnaga, kõigepealt lõin ma maa ja taeva…

Ehk et – kui te juhtumisi mind päriselus tunnete, siis te ilmselt ei kirjuta näiteks mu sünnipäevakaardile: kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sest tõenäoliselt te teate, et “Väike prints” ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmikraamatute hulka.
Riskides saada teose arvukate austajate poolt mädanenud tomatitega loobitud, tunnistan, et kuigi mulle lasteraamatud reeglina meeldivad, siis selle lugulaulu allegooria on minu jaoks ärritavalt otsene, s kuvaldoi. Ei mingit võimalust rakendada oma isiklikku fantaasiat peidetud tähenduste otsimiseks ja sümbolite tõlgendamiseks, ei, selle asemel on rebased ja roosid, hulluks ajamiseni korrutamas käibetõdesid, mis igale mõtlevale inimesele vähemalt taustateadmisena niigi selged on.
Või siis olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu, see veider, kes on kaotanud võime südamega näha.
Või siis (kõige tõenäolisemalt) pole viga mitte raamatus endas, vaid asjaolus, et see on hulluseni ületsiteeritud. Sest hoolimata minu mõistes tüütuvõitu esitusviisist ja asjaolust, et ma teose suurt populaarsust täiskasvanute hulgas vähimalgi määral ei mõista, on selles kirjatükis ju humaanset tõtt küll. Siiski kaldun arvama, et neile, kes armastavad kõnealusest teosest pärit fraase alalõpmata tsiteerida, võib nende algne tähendus olla ammu kaotsi läinud.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin – nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin – usalduse ja vastutuse täit sisu päris hästi kandev lause “sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled” vahib mulle viimasel ajal igalt poolt vastu nagu universaalne tõde. Aga võib ju olla, et seda see ongi, sest vastutusega (kõige laiemas tähenduses) kipub reeglina ikka keskmiselt kehvasti olema.
Tõsi on, et kui kodustasid – ükskõik kas taime, looma või inimese – siis  pead ka vastutama. Istutasid taime, edasi on sinu südametunnistusel, kas ta kuivab või kasvab. Võtsid kevadel lemmiklooma – ei saa teda sügisel lihtsalt välja visata (et nii tehakse, ei tähenda veel, et nii saab. Ei, tegelikult ei saa. Kindlasti mitte ei saa ennast pärast seda inimeseks nimetada.). Ja kui taltsutasid mõne inimese, siis enam ei ole võimalik teda soovi kohaselt on-off nupust oma ellu-oma elust välja lülitada või võtta endastmõistetavalt vastu ainult see osa, mis sulle sobib, ning igasugune vastutus kõrvale jätta. Või siis oleks olnud õiglane enne mõelda. Et kas su elus üldse on aega ja ruumi. Ja tahtmist eelkõige.

Ega ma ei kavatse sellega hoopiski väita, et ma ise olen kogu aeg kõigi ja kõige suhtes äärmiselt vastutustundlik. Kindlasti mitte. Aga ma ei tsiteeri “Väikest printsi” kah.

Muusika: Rachel’s “Water From the Same Source”

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Hakkliha-paprikapirukas

Tainas (à la Ene U.):
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
500 g veisehakkliha
3 sibulat
3 paprikat
soola, musta pipart
tüümiani
150 g musti oliive
300 g riivjuustu
2 muna

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks pruunista hakkliha pannil, lisa tükeldatud sibul ja paprika ning kuumuta umbes viis minutit. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga, lase jahtuda. Lisa oliivid, lahti klopitud munad ja riivjuust ning sega läbi.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale täidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Köögiviljapirukas ja kirjandusminutid

Hiljuti sattusid mulle juhuslikult kätte kaks Rootsi kriminulli. Üks neist oli n i i halb, et esiteks võtsin seda praktiliselt isikliku solvanguna ja teiseks pean ma oma pühaks kohuseks inimesi selle eest hoiatada.
Kusjuures kõnealust oopust saatev müügiedu ületavat (isegi) Stieg Larssonit. Siinkohal oleks muidugi sobiv ka kohe märkida, et Larssoni üle ilma kuulus triloogia mind olulisel määral ei kõnetanud. Nii tüütu see muidugi ei olnud, et oleks pidanud ennast päris jõuga sundima seda lugema, aga mõnevõrra arusaamatuks jäi ikkagi, millest kogu see (eksitav) kära asja ümber. Paljukiidetud põneviku kohta oli see lausa lubamatult veniv ja igav ning aimatava lõpplahendusega, eriti „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis mingil arusaamatult põhjusel pealegi veel pärast lahenduse saabumist tükk aega edasi venis, rääkimata sellest, et esimese 300 lehekülje jooksul ei juhtunud üldse mitte midagi.
Aga seades Larssoni taustsüsteemiks, olen ma sunnitud oma sõnad väheke ümber hindama. Sest tuleb välja, et saab veel tunduvalt hullemini. Kui Millenniumi-triloogia kõrvale paigutada Lars Kepleri (pseudonüüm, mille taga peitub rootslastest abielupaar) „Hüpnotisöör“, siis saab esimest tituleerida peaaegu kirjanduseks.
Pärast kehva raamatu läbilugemist saan ma alati väga vihaseks – mind on petetud!- raisatud aja tõttu ja selle tõttu, et argument edasi lugemiseks „aga äkki läheb paremaks“ jätkuvalt ei tööta. Mitte kunagi. Mis halvasti algas, lõpeb veel hullemini. Alati. Antud juhul sai minu taluvuspiir kogunisti sellisel määral ületatud, et pean end veidike välja elama.

Ühesõnaga, „Hüpnotisöör“ algab maniakaalse veresaunaga ja teose kõige paljulubavamaks osaks see jääbki. Edasi läheb kogu sõit kolinal allamäge ja kuskil poole raamatu peal on autoritel veel üks suurepärane idee pähe turgatanud, mispeale loo esimene, sinnamaani keskne tegevusliin jäetakse hoobilt sinnapaika ja hakatakse uut teemat arendama. Eriliselt lohisev ja narratiivi seisukohast suhteliselt ebaoluline sajaleheküljeline tagasivaade kümne aasta tagusesse aega pakub ohtralt napakat ja hambutut dialoogi, terve paraadi potentsiaalseid mõrtsukaid, üks ebausutavam kui teine, ja voila! – järjekordse maniaki. Kaks psühhopaati ühe hinnaga, fantastika.
See on muidugi üldteada, et krimiromaanidel politseijuurdluse tegeliku käiguga ülearu palju ühist ei ole, aga see ületab juba igasugused piirid, kui politsei püüab ilmselgelt sarimõrtsuka järgmise ohvriga ühendust saada kõneposti teadete jätmisega. Äkki kodanik ei vasta telefonile sellepärast, et ta on juba varuosadena oma korterisse laiali laotatud? Ah tühja kah, ärgem hakakem vaatama minemisega aega raiskama, jätame järjekordse teate. Sarnased absurdsused nii dialoogis kui tegevustikus on paraku siiski selle teose kõige väiksem probleem.

Kala mädaneb, nagu ikka, peast, see tähendab, kõik saab alguse muidugi sellest, et see raamat on kehvasti kirjutatud, aga lisaks on ta ka kehvasti tõlgitud ja veel kehvemini toimetatud. Kui ma olen sunnitud järjepanu lugema lauseid „ma olen imponeeritud“ või „ta ei prioretiseeri seda“, siis mu pea lõhkeb varsti. Kui raamatu autorid oleks enne „bestselleri“ kirjutama asumist suvatsenud läbi lugeda mõne loovkirjutamise käsiraamatu („Kuidas kirjutada neetult head romaani“ või midagi taolist) ja seal toodud nõuandeid metoodiliselt rakendanud, siis oleks nad raudselt suutnud produtseerida midagi tarbitavamat.
Kriminaalromaan ei ole ega peagi olema kõrgkirjandus, aga mingid elementaarsed nõudmised võiksid siiski olla täidetud. Antud juhul on tegemist ikka päris piinliku lati alt läbijooksmisega ja mis asja juures vaat et veel kõige hullem – kuna kõigel, mida vähegi on müüa õnnestunud, peab olema mitmeid osi, siis on kogu see spektaakel loomulikult kavandatud sarjana (mida mina selle kohta arvan vt eestpoolt – kõik, mis algas halvasti jne). Asjaolu, et siin polnud potentsiaali ainsamakski raamatuks (isegi mitte sel juhul, kui ta oleks nii 150 lehekülge lühem olnud), vaevalt nüüd kedagi takistab.
Ainus mõeldav põhjus, miks ma võiksin soostuda selle teose järge (mis vististi on samuti juba eesti keeles ilmunud) lugema, oleks teatav masohhistlik soov näha, kas järgmine osa on veel hullem. Aga see ei ole endastmõistetavalt kuigi eluterve põhjus, sest sellisel kombel raisatud väärtuslikke tunde oma elust enam tagasi ei saa.

Resümee: mitte kuhugi viivad ja igasugust loogikat eiravad süžeeliinid; absurdsed, hüsteerilised ja ebasümpaatsed karakterid; igav ja ebaloomulik dialoog; joobnult hüplev tegevustik; lame ja sarmita peategelane (kriminaalkomissar Joona Linna), kes mitte mingil moel ei intrigeeri ega tõuse (kui Põhjamaade krimikirjandusest tuntumaid näiteid tuua) Kurt Wallanderi või Harry Hole karakteritele ligilähedalegi – kuna mina ennast sellest kõigest läbi närisin, siis teie ei pea seda tegema.
Ma soovitan tungivalt jääda Henning Mankelli ja Jo Nesbø juurde – kellest esimene on ehk pisut parem kirjutaja, aga teisel jällegi peakangelane veidi keerukam isiksus (isegi kui sündmused iga raamatuga absurdsemaks kisuvad).

(Teine minu kätte juhtunud raamatutest, Johan Theorini „Minevikuvarjud“ oli õnneks tunduvalt kobedam.)

Muusika: Pierre Bachelet “Elle est d’ailleurs”

Köögiviljapirukas

Köögiviljapirukas

500 g pärmi-lehttainast
oliiviõli
1 sibul
2 erivärvilist paprikat
1 väike suvikõrvits
1 väike baklažaan
10 kirsstomatit
soola, musta pipart
veidi pruuni suhkrut
palsamiäädikat
tüümiani

Kuumuta pannil oliiviõli, prae tükeldatud köögivilju umbes 5 minutit, maitsesta soola, natukese suhkru, musta pipra, palsamiäädika ja värske tüümianiga.
Rulli tainas veidi õhemaks ning kata sellega neljakandilise või 26 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed. Jaota peale köögiviljatäidis ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Köögiviljapirukas

Juuresolev köögiviljapirukas on inspireerit caponatast. Soovi korral võib muidugi kõige peale valada ka muna-piimasegu (2 muna + 2 dl kohvikoort näiteks), siis on pirukat parem lõigata.