Tomati-juustupirukas

Tahate öelda, et ma pean varsti tööle minema?
Ei, appi!
Puhkus on kulgenud suhteliselt suurepäraselt. See tähendab mitte midagi tehes. Ent ärge laske end mu väljendusviisist eksitada. Mittemidagitegemine on täiesti aktiivne ajaveetmisvorm. Loomulikult ma tegin vihtu, korjasin mustikaid, keetsin moosi, kastsin tomateid, käisin täditütre juubelil, jooksin, sõitsin rattaga, lugesin läbi virna raamatuid.
Aga trajektoor pendeldas peamiselt linna ja maa vahel, telefon püsis võimalusel välja lülitatuna, sotsiaalmeedia elas oma elu, kõik laadad, teatrid, sündmused ja muu palagan toimusid minu osavõtuta, ma suhtlesin väga vähe, ei koristanud, ei teinud remonti ega midagi muud, millega terve hulk inimesi oma puhkust enamjaolt tundub sisustavat.
Kaks taburetti said uue väljanägemise, kapi kõpitsemiseni ei jõudnud, seega jääb ka postitus värvi kuivamisest oma aega ootama.
Hetkiti tundsin seda suurt elus olemise rõõmu.
Päikeselaiguliste männitüvedega mustikametsas.
Jooksutiirult tulles ning sama soojaga vette hüpates.
Istudes palkmaja terrassil, ümber soe tuul ja pea kohal ööliblikate lend.
Jalgrattasõidu joovastavas vabaduses.
Ja lugedes poole ööni raamatut – jumalik vabadus, ei mingit vajadust sundida end normaalsest kolm tundi varem magama, et suuta hommikul kuidagiviisi funktsioneerida kõige selle jaoks, mida nagunii teha ei taha. 

Aga rõõm oligi rohkem boonuseks. Tasakaal oli see, mida ma taga ajasin, sest päris eredaks elus olemiseks olin ma kaugelt liiga väsinud. Nüüd võiks ehk juba proovida. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte, sest täiesti elus olemine, alasti emotsioonid, võib-olla ka veri, valu ja paljad närvid – seda on liiga palju. Liiga palju teravaid servi.
Samas – kui neid teravaid servi üldse pole, on mul ka raske end elusana tunda. Seda olen öelnud varemgi. Pilvedesse ja põhja ja uuesti pilvedesse – sellega tulen ma toime, lõputu nullnivoo lähedal lohisemisega mitte.
Sellest ka see, et küllap olen siin viimasel ajal ikka endaga päris rämedasse vastuollu läinud. Kummalisel (või mitte nii kummalisel) kombel aitas mul sellest aru saada ühe lähedase inimese sõnavõtt, milles ta andis mõista, et tuleks justkui ennast rohkem maailma järgi kohandada. Sulaselgest ootamatusest kaotasin korraks pinna täitsa jalge alt. Pärast seda sattusin raevu.
Samas on sedasorti sõnavõtud teatud mõttes tagajärg, kui sa üritad inimestele öelda, milline sa päriselt oled ning see ei klapi täiesti selle ettekujutusega, mis neil on. Tendents, mida muuseas olen märganud ka juhul, kui inimesed üritavad talitada universaal-teoreetilise nõuande järgi: öelge teistele, mida te tahate, muidu teised ei tea ju teile seda anda. Reaktsioonid jagunevad minu vaatluse põhjal kaheks – ühed leiavad, et jumalast normaalne on öelda, mida sa tahad, et nt sinu rõõmustamiseks tehakse (ja ma olen üpris kindel, et nemad teevad seda niigi); teised seevastu tõstavad lärmi kingitud hobuse suhu vahtimise teemal ning leiavad, et mis mõttes sa tuled ütlema, mida ma peaksin tegema, mina teen nii, nagu ma tahan ja kui see sind ei rõõmusta, siis on viga sinus.

Ent maailmaga sobitumisest – ma pole nimelt elu sees eriti muud teinudki, kui püüdnud end sobivamaks ja pisemaks kohandada ning nüüd, kus see kõik lõpuks siiski kaugelt liiga ahistavaks muutus, üritatakse mulle öelda, et olen ikka kuidagi vale ning peaks püüdma olla keegi teine – unustage ära. Ma alles hakkan endaks saama, need on alles õied, mida te praegu aimamisi näete. Eks paistab loomulikult, mis sellest bravuurist alles jääb, kui puhkus läbi saab ning sensoorne ülekoormus jälle ülemääraseks muutub. See on kurvavõitu tõde, et tööl käies läheb suurem osa energiast taastumiseks, loomiseks ei jää praktiliselt midagi alles.
Loomulikult on mulle öeldud, et ei peaks nii tundlik olema. See tähendab siis, et ei peaks mina olema.
Aga ma ei saa mitte hingata. Ma ei saa mitte tunda ja tajuda. Mõnikord ma mängin selle mõttega. Et kui püüaks mõne kuldkala või päästaks juhtumisi mõne džinni pudelist, kas annaks oma terava tunnetuse ära ning saaks vastu maailma, kus oleks tublisti tuhmimad värvid, aga ehk palju enam meelerahu. Lõpuks jõuan alati järeldusele, et ega vist ei annaks, sest usutavasti ei välista üks tegelikult teist.
Järelikult on kõik korras.

Muusika: Burak Malçok “Toz Ruhu”

Tomati-juustupirukas

Tainas:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
150 g täistera-speltajahu

Täidis:
2 suurt muna
150 g riivjuuustu
1,5 dl kohvi- või 20% toidukoort
125 g mozzarellat
erivärvilisi tomateid ja mõned kirsstomatid
soola ja musta pipart
värsket basiilikut

Sega taina jaoks toasoe või, riivitud juust, koor ja jahu ühtlaseks tainaks ning suru 22-24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja külgedele.
Klopi munad lahti, lisa koor ja riivjuust, maitsesta soola ja pipraga ning vala tainale. Tükelda mozzarella ning jaota vormi. Kata viilutatud tomatitega ning purusta veskist peale musta pipart.
Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit. Enne serveerimist lase pirukal veidi jahtuda ja taheneda ning rebi peale basiilikut.

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ’ilus laul’ või ’ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Me armastame ooperit! 5. osa – metsosopranid ja kontraaldid. Sibulagalett kah

Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.

Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.

Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.

Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.

Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.

Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).

Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.

Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.

Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Federica von Stade.

Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.

Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.

Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.

See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab  suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.

Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.

Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.

Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.

Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.

Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.

Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.

Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.

Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.

Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)

Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.

 

Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtpeedi-fetapirukas

Tänased maasikad vahukoorega. Paplid vihma käes. Ja “Rigoletto”, veel üks kord, selle etenduse salvestus. Ja tuul ja tänane tahtmine sõnastada mõeldut. Tuntut. Öeldamatut. Polegi enam ammu kirjutanud. Teraapia mõttes. Selles mõttes, et pannud sõnu peegeldama tegelikkust.

See ei tähenda, et poleks üldse vaja olnud. Aga ma üritasin järjekordselt olla mõistlik. Ma ei õpi mitte kunagi. Et mõistlikkus on täiesti ülearune ja selle eest elu sind ei premeeri. Sest ausalt, ilmal ja inimestel on sügavalt ükskõik sellest, kui vähe konflikte ja probleeme sina tekitada püüad. Et tegelikult oleks vägagi mõistlik tekitada hoopis draamasid. Võimalik, et siis ei lagunekski ise tükkideks, millest enam ennast mõnda aega kokku panna ei oska. Mõistlik olemisest väsib ka lõpuks ära, sisemised energiavarud  ei ole ammendamatud ning negatiivsuse neutraliseerimise ja lolluse talumise võime on piiratud ulatusega.

Mäletan aegade tagant, et eufooriast alla tulla ei olnud kuigi meeldiv. Olenevalt pilvedest kukkumise kõrgusest lõi see lühemaks või pikemaks ajaks hinge kinni. Tegelikult aga on palju hullem, kui enam ei mäletagi, millal viimati üldse eufooria oli. Millal oli kerge ja hea ja lihtne ja läbi müüri minemise ja maapinda puudutamata kõndimise tunne ja sisemise rõõmu sära väljaspoolgi? Millal oli kõik õigesti?

Elust amputeeritud osade fantoomvalu. Ja nälg. Nälg karja ja kuuluvuse järele. Nälg adrenaliini järele. Nälg elus olemise järele. Nälg sisu, mitte koore järele. Nälg olla mõistetud ja hoitud. Nälg olla mitte-endastmõistetav. Neid ei peta ühegi aseainega. Tööga. Toiduga. Alkoholiga. Jalgrattasõiduga. Roostevabast terasest olen end enamasti arvanud olevat. Või pigem üritanud olla. Ent ei, midagi pehmemat on see vist siiski. Sest teras ei mõraneks isegi igatsusest. Imetabaselt pisikeste sammude haaval ehitan uut usaldust. Võib-olla ühel päeval usaldan ma taas lubada puudutada oma vaikimisi.

Maailma lõppu oleksin tookord olnud valmis minema.

Ja siis enam mitte.

Tegelikult ma ju suudan. Loomulikult. Alati. Lüüa ise kõik oma lahingud. Ometi on hetki, kus kellegi teise soojus on tõelisem kui iseenda juukseid pidi soost välja tirimine. See viimane meetod on täiesti toimiv küll. Aga mõnikord poleks vaja mitte midagi muud, kui et keegi, kes on suurem ja tugevam ja rohkem kahe jalaga maa peal, paneks käed kõvasti ümber ja ütleks… ei ütleks midagi. Sõnu on mul endalgi mitme eest. Aga kõige olulisema jätan välja ütlemata. Alati. Seda tuleb lugeda ridade vahelt.  Ma oskan paljusõnaliselt vaikida.

Muusika: Nat King Cole “When I Fall in Love”

Lehtpeedi-fetajuustupirukas

400 g pärmi-lehttainast
õli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
korralik peotäis lehtpeeti
200 g fetajuustu
50 g parmesani

Kuumuta õli, prae selles sibulat, küüslauku ja hakitud tšillit paar minutit, lisa hakitud lehtpeedilehed ja -varred (vajadusel eemalda puised varreotsad) ning prae läbi. Maitsesta soolaga (piisab vähesest, sest fetajuust on niikuinii soolane).
Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud parmesan, lehtpeedisegu ning kata murendatud fetajuustuga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.