Category Archives: plaadikoogid

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Magate, inimesed?
Magate ja ei näegi, kuidas öötaeva taustal mustendava sakilise metsamüüri tagant tõuseb Taevasõel.
On soe. Vapsik ajab soliidselt sumisedes mingeid omi asju. Ristiga õnneämblik ripub võrgus ja ootab kannatlikult ohvreid. Ritsikad saevad suveöölaulu.
Ööhulgused lobistavad tiigis. Varem sadanud vihm nõrgub piisk piisa haaval lehtedelt maha.
Istun siin oma veiniklaasiga juba tükk aega ja jälgin, kuidas öö kohale jõuab. Klaasi lõhun lõpuks kogemata ära, aga tühja sest õnnest, mille need killud hiljem toovad. Kui toovad. Praegu on niisamagi hea olla.
Hea on ka saunast vette minna, lõhkudes lainetama tiigivee ja pannes tähed ta tumedal pinnal tantsima.
Universumi otsatu ääretuse taustal soovitatakse seada oma tühised maised mured. Kummalisel kombel pole see perspektiiv mind siin ilmaruumi perifeeria pisikese planeedi kauges maanurgas kunagi aidanud. Isegi siis mitte, kui ma mõtlen langevate tähtede keeles.

See oli viimane õhtu. Selleks korraks.
Tulekutest ja minekutest on see kõik alati koosnenud, ei iial jäämistest ja nii on mulle sobinudki. Ent seekord on minek äkki nii raske. Mitte selle pärast, mille juurest, vaid mille juurde. Midagi pean endas tapma, et suudaksin seda teha. Aga ma ei taha mitte kui midagi endast tappa. Kõik on oluline osa minust. Õrn, asendamatu, väärtuslik ja unikaalne.
Teisalt avastasin, et mingil moel suudan taas mõtetega mängida ning iseenesele lugusid jutustada. See oli kunagi mu lemmikajaviide, eriti enne uinumist. Lugematud keerukad lood hargnesid mu peas ühest ööst teise. Ja siis ühtäkki enam ei osanud, tirisin reaalsuse neisse fantaasiatesse kaasa ning hakkasin hoolitsema selle eest, et kõik oleks võimalikult tõepärane ja usutav. See on kirjeldamatult kurb, kui inimene kaotab võime unistada. Niiviisi kadus mängu ilu ning lugude hing ning lõpuks loobusin neile soperdistele elu sisse puhumise üritustest sootuks.
Nüüd suudan pisut taas ja see avab need pikka aega suletud maailmad, unustatud unistused uuesti. Vaatad imestuseseguse hämmastusega, aga puudutada õieti ei julge. Äkki haihtub.
Meelde tuli, kui tore on põgeneda mõnesse teise maailma. Ei, mitte lihtsalt põgeneda, vaid luua see maailm ise.
Loomine on võtmesõna.

Muusika: Keane
“We Might As Well Be Strangers”

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Purusegu:
350 g rukkijahu
140 g rafineerimata suhkrut
150 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
1 kg kohupiima
5 muna
100 g rafineerimata suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
300 g mustikaid
250 g pohli

Näpi küpsetuspulbriga segatud jahu, või ja suhkur ühtlaseks puruks.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Puista küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile 2/3 puru, suru kätega ühtlasemaks, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 40-45 minutit. Serveeri jahtunult.

Advertisements

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga. (★★★☆☆)

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.

Kanepi-purukoogi täidis

Kohupiima-plaadikorp

Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb kahest järjestikusest komponendist: vestlus aruka inimesega, misjärel tuleks võimalikult kiiresti metsa minna.
(Valdur Mikita)

See on universaalne tõde. See pole kõige mõjusam moodus mitte ainult mõtlemiseks, vaid elamiseks üleüldse. Metsa minemist võib siin mõista ka ülekantud tähenduses, aga soovitatavalt siiski otseses. Vestlus aruka inimesega annab suuna kätte ja metsas hakkavad mõtted iseendast edasi arenema. Alati. Mets lihtsalt on selline ja metsas on inimene õnnelik (ma tean, olen seda ennegi öelnud, aga mis sest).

Ainult et sisukaks vestlemiseks ei ole meil aega. Metsa minemiseks ammugi mitte. Sisukas vestlus armastab vaikust enda ees, aga aeg saab tavaliselt otsa veel enne vaikuseni jõudmist. Näiliselt kommunikatsiooni lihtsustavaid vahendeid pole eales nii palju olnud, aga ometi pole suhtlus ka eales nii pinnapealne olnud.
Me oleme lihtsalt kogu aeg hõivatud äärmiselt hõivatud olemisega. Ja see kõik tundub kohutavalt tähtis. Päriselt tähtis aga hingitseb kuskil perifeerias ja nii need rääkimata jäänud lood surevadki lõpuks üksildast surma.

Nädalavahetusel käisime korraks metsas (ülekantud, mitte otseses tähenduses). Pühapäeval läks tagasiteel mingis kohas Tõrva ja Rõngu vahelisel teel äkitselt meel härdaks. Tundeline muusika mängis; need, kes obest ei roolinud, jõid Vicar’s Choice’i ja mõtted hälbisid olevikust ära. Neile radadele, kus kunagi oli samasugune muusika ja ööd ja illusioonid ja õnnehormoonid ja usaldus ja ometi läks kõik lõpuks ikka päris põhjalikult p…sse.

Just nagu saaks sellel kõigel mingit garantiid olla. Ja et inimeseks olemisega peaks lõpuks ikka ära ka harjuma, või mis?

Ega mina kah ei tea, võib-olla ei olegi elus olemiseks ilmtingimata suurt emotsiooni ja elusat eredust vaja. Ehk piisab tavalisest turvalisusest ja selle eest ei peagi jooksu panema, nagu nõutaks sult nelja tee ristis kolme tilka verd saatanaga lepingu sõlmimise kinnituseks.
Ainult et pilvedest maa peale kukkumise ja pärast seda veel kõrgemale põrkamisega ja pärast seda veel kõrgemalt kukkumisega ja pärast seda… oskan ma kuidagi paremini toime tulla, lõputult lohiseva keskmisega nähtavasti mitte eriti. Eks see ole vist teatud sorti sõltuvus küll jah, kui mõõdukatest doosidest elus olemise tundeks ei piisa.

Esimese maailma probleemid? Ei eita.

Nimelt seda tahtsingi öelda. Retsept pole siinkohal oluline ja täidab rohkem traditsioonide hoidmise rolli. Ehkki korp on väga hea, seda ma võin teile kinnitada. Ja mitte millegi vaba – kasutatagu siin kindlasti päris toorainet, rasvatud kohupiimad, hapukoored ja võid ei kära siin kuidagi moodi.

Muusika: Richard Hawley “Coles Corner”

Kohupiima-plaadikorp

Kohupiima-plaadikorp

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
6 muna
150 g suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1,2 kg kohupiima
250 g hapukoort

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab ilusa ühtlase taina, vajadusel lisa veidi jahu. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim, vanillisuhkur ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimatäidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Kohupiima-plaadikorp

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ‘immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Punasesõstra-beseekook

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Punasesõstra-beseekook

Mustade ploomide ja rummiga purukook

/…/ Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainulist.
Alati on vaja talve
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et…
(Aita Kivi)

Mõnikord ei suudagi enam uskuda, et kevad tuleb taas. Kuigi tean, et ühel ööl on ta ikkagi kohal, hoolimata sellest, kas ma üldse kuidagimoodi usun ta tulekusse või mitte.
Mõnikord kurvastan ma millegi ilusa pärast, mis on möödas. Ehkki märksa mõistlikum oleks olla rõõmus selle pärast, et see üldse oli.
Mõnikord avastan end ikkagi avasilmi elult imet ootamas. Erakordselt ebakindel meetod, palju kindlam oleks see ime ise luua.
Mõnikord tundub, et muinasjutte räägivad ainult teised. Tegelikult mulle polegi muinasjutud kunagi meeldinud ja elus tuleb neid pealegi ette nõnda harva. Aga kui, siis kahvatuvad kunstmuinasjutud nende kõrval kaameks.
Mõnikord tunnen ennast liiga nõrgana, et andeks anda. Kuigi tean, kui suureks teeks mind andestamine.
Mõnikord tekib hirm, et ma ei kõnni enam kunagi maapinna kohal. Aga hirm ja lendamine ei kuulugi kunagi kokku. Sest inimesel pole tiibu ja lennata saab ta vaid neil hetkedel, kui ei karda kukkuda.
Mõnikord näib, et elul on mingi tagamõte, kui ta toob mind taas ja taas punkti, kus tuleb otsustada, kas loobuda või on mõtet võidelda. Ja tõenäoliselt tal ongi tagamõte.

Teoorias olen ma traditsiooniliselt tugev. 🙂

Muusika: Ludovico Einaudi “Fairytale”

Ploomi-rummi purukook

Mustade ploomide ja rummiga purukook

Tainas:
200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
50 g kreeka pähkleid
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kuivatatud ploome
1 dl tumedat rummi
1,5 dl vett

Sega jahu, küpsetuspulber, riivitud sidrunikoor ja hakitud pähklid. Lisa kuubikuteks lõigatud või ning näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Võid ka panna kõik ained köögikombaini ning ühtlaseks puruks töödelda.
Täidise jaoks pane ploomid vee ja rummi segusse paariks tunniks pehmenema ning püreesta siis (vastavalt oma maitsele kas täiesti ühtlaseks või jäta veidi tükiliseks), vajadusel lisa veel veidi vett ning soovi korral (pruuni) suhkrut. Puista 2/3 purusegust küpsetuspaberiga kaetud väiksema ahjuplaadi põhjale ning suru kergelt kokku. Määri peale ploomipüree ning raputa ülejäänud purusegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Ploomi-rummi purukook

Kook on üsna vähemagus, pigem isegi mõrkjas, nii et magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti suhkrut lisama.

Õuna-martsipanikook

Mul on miskipärast tunne, et mingil õnnetul kombel on see blogi siin jõudnud teatavas mõttes kliinilise surma staadiumisse. Aga loodetavasti annavad elustamisvõtted siiski tulemusi. K u i sel mõtet on. Kuniks ma nimetet küsimuste üle juurdlen, kostitage ennast õunakoogiga.

Õuna-martsipanikook
(allikas: Anu :))

0,5 kg (pärmi)lehttainast
600 g õunu
150 g martsipani
50 g võid
(1 sl suhkrut)
2 tl kaneeli

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks, tee servadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (ära tainast põhjani läbi lõika). Kata tainas riivitud või peeneks tükeldatud martsipaniga (riivimine edeneb paremini, kui martsipani enne sügavkülmas hoida), lao peale puhastatud (vajadusel ka kooritud) ja viilutatud või tükeldatud õunad. Sulata või, sega juurde kaneel ning soovi korral suhkur, nirista segu õuntele ning küpseta kooki 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri leigelt või jahtunult, soovi korral vanillijäätise, vahukoore või vanillikastmega.

Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  “Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.