Category Archives: ploomid

Me armastame ooperit! Mustade ploomide ja rummiga juustukook

Mõnevõrra üllatuslikult on olemas inimesi, kes on avaldanud arvamust, et võiksin rohkem kirjutada ooperist (üllatuslikult seepärast, et olen üldiselt harjunud, et neid pole palju, kes jagavad minu kirge nimetet žanri suhtes, ent eks ma olen aastate jooksul ikka suutnud mõned ooperiusku pöörata).

Ja ooper on muidugi teema, millest rääkimiseks ma erilist julgustamist ei vaja, andke ainult võimalus. Nii et olge heaga hoiatatud, kui teema teid ei kõneta, siis võib edasi retsepti juurde siirduda. Samas – proovige, äkki hakkab kõnetama, sest edasi tuleb hulganisti kaunist muusikat suurepärases esituses.

Nimelt kavatsen nüüd ja edaspidi anda jõudumööda hääleliikide kaupa ülevaateid tuntud ooperiaariatest parimas esituses. Kui ma selle ülesande kallale asusin, selgus õige pea, et minu jaoks täiuslikke interpretatsioone kohtab siiski võrdlemisi harva (lüüriliste tenorite puhul kohtab neid muidugi tihti, ja kõiki esitab noor José Carreras).

Ülevaadet alustagem mu lemmik-hääleliigist ehk baritonidest, kellele on kirjutatud hulganisti suurepäraseid aariaid, nii et valikut mainimist väärt aariate osas polnud siin sugugi lihtne teha – kui räägid “Padaemanda” Jeletskist, siis ei saa ju Oneginit mainimata; kui võtad “Maskiballi” Renato, siis kuhu jääb “Trubaduuri” krahv di Luna jne.

Baritonirollid on ooperis sageli mitmeplaanilisemad ja psühholoogiliselt veidi keerukamad kui tenoriosad. Hea küll, kangelasi nad tavaliselt mängida ei saa, harilikult tuleb neil kehastada täielikke kaabakaid (Macbeth, Jago, di Luna, Scarpia) või lihtsalt kättemaksust pimestatuid (Rigoletto, Renato), aga see annabki lisaks vokaalile võimaluse näidata oma dramaatilist võimekust (eeldusel, et see olemas on, vastasel juhul ka hulgaliselt võimalusi alt minna, sest miskipärast just baritonidelt eeldatakse ooperis sageli kõige enam näitlejavõimeid).

Ja nagu tegelikult kõigi teistegi hääleliikide puhul, tuleb siin teha eristusi, enne kui hakata üht või teist esitust/lauljat heaks või halvaks sildistama. See tähendab, et puhtalt lüüriliselt baritonilt ei saa nõuda, et ta esitaks sama perfektselt Verdi rolle, dramaatiliselt baritonilt omakorda ei saa eeldada, et ta laulaks suurepäraselt Bellinit või Rossinit (ehkki nad ise kipuvad teinekord arvama, nagu võiksid kõike laulda). Ja sel samal põhjusel ei saa ma ka nimetada ühte lemmikbaritoni, mul on neid kaks.

Alustada tuleb ikka ooperiheliloojatest suurimast, Verdist, kes on baritonidele ka enim fantastilist muusikat kirjutanud – Rigoletto aaria “Povero Rigoletto… Cortigiani, vil razza dannata” ooperist “Rigoletto”, laulab Željko Lučić.

Seda produktsiooni olen ma tervikuna näinud ja see on tõeliselt psühhedeelne segapuder, mille sarnaseid miskipärast eriti Saksamaal, aga mujalgi Lääne-Euroopas armastatakse ja mille kõrval “Rigoletto” tegevustiku toomine 1960ndate Las Vegasesse on lapse lalin.
Aga Lučić, minu arvates kaasaja parim Verdi bariton, on muidugi täiesti suurepärane, tal on teistest selgelt eristuv tämber, võimas forsseerimata hääl, vaidlustamatu musikaalsus, laitmatu diktsioon ja fraseerimine. Klassikalisest Verdi baritonist (keda on peetud ka dramaatilise baritoni all-liigiks (dramaatiline bariton, kes on suuteline laulma kõrgemas tessituuris)) on tal ka enam lüürilist väljendusrikkust, mis annab tema rollidele eriomase elegantsi, millega ta kindlasti ületab kohati ka mineviku suurimaid nimesid nagu Renato Bruson, Ingvar Wixell või Leo Nucci.

Parimaid bel canto traditsioone esindab Riccardo aaria “Or dove fuggo io mai… Ah! Per sempre io ti perdei” Bellini ooperist “Puritaanid”, laulab Simon Keenlyside.

Simon Keenlyside’i pean ma kaasaja parimaks lüüriliseks baritoniks – selge ja paindlik, helisev hääl, suurepärane diktsioon. Kahjuks on ta viimasel ajal miskipärast hakanud arvama, nagu võiks ta sama edukalt ka Verdit laulda, “Don Carlo” Rodrigo, hea küll, aga Rigoletto, Nabucco, Simon Boccanegra jmt tuleks küll heaga jätta, sest Verdi baritonirollideks on vaja dünaamilisemat ja suuremat häält, mis kostaks nii läbi koori kui orkestri, ja tõtt-öelda ka võimsamat füüsilist kohalolekut. Lisaks läheb tarvis lüürilisest baritonist tumedamat tooni, õige pisut roostevaba terast hääles ning suutlikkust laulda võimsalt ja väljendusrikkalt, mitte võimsalt või väljendusrikkalt (kui kõik muud vokaaltehnilised nüansid kõrvale jätta, siis jämedalt võib baritone vabalt selle alusel liigitada, dramaatikud peaksid laulma eelkõige võimsalt, lüürikud väljendusrikkalt, aga Verdi baritonid peavad olema suutelised mõlemaks).

Näiteks Vene ooperist võtame Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”, laulab (parema puudumisel) Dmitri Hvorostovski.

See ei ole kaugeltki mitte parim esitus. Tõtt öelda pole seda aariat minu meelest täiuslikult laulnud mitte keegi peale Georg Otsa, isegi mitte nö õigest rahvusest Dmitri Hvorostovski. Tal ei ole küll vähemalt aktsendiprobleemi, mis vene ooperi puhul tihti takistuseks saab, aga selle eest on tal muud probleemid. Mitte et ta poleks üks võimsamaid dramaatilisi baritone (peetud ka Verdi baritoniks, aga seda ta minu arvates ei ole, lüürilisest väljendusrikkusest jääb vajaka), kuid tema lohakavõitu diktsioon ja kohati kuuldav hingamine (et mitte öelda õhu ahmimine) on üpris häirivad. Ja ma tahaks talle kogu aeg öelda, et no äkki saaks natukenegi rohkem avatud häälel laulda. Kuigi see on ilmselt maitse küsimus. Ja võimalik, et peaks ikkagi hoopiski eelistama Vladimir Chernovi.

Koomilistest ooperitest olgu näiteks Figaro aaria “Largo al factotum” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Gino Quilico.

See on üks äärmiselt kuulus ja petlikult lihtne aaria, bravuurikas enesekiitus, mida on tegelikult suhteliselt keeruline laulda. Kuna see on üsna kõrges tessituuris, nõuab kergust ja liikuvust, samas bravuurikat elegantsi ja vastupidavust, peab olema ette kantud kergelt ja pingutuseta ning paikneb ooperi alguses, andmata niisiis lauljale erilist võimalust soojenduseks, on see tegelikult vist isegi üks raskemaid ettevõtmisi baritoni repertuaaris. Ilmselt võib ka kindel olla, et kui laulja ei suuda selle aaria osas publiku kõrgetele ootustele vastata, siis lõpeb kogu etendus tema jaoks läbikukkumisega.

Dramaatiliste rollide näiteks on Toreadoori aaria “Votre toast” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Ludovic Tézier

Pidin selleks suurema osa internetist läbi kuulama, et leida esitus, mis mind rahuldaks (selleks peab muidugi ilmselgelt friik olema, et sama aariat kümneid kordi kuulata).
Kuna see on taas üks ülimalt tuntud pala, siis on versioone sellest sadu – ja enamikul on mu jaoks midagi viga. Suurema osa lauljate puhul nimelt tundub mulle, et neil jäi noot või paar puudu sellest, kuhu nad tahtsid jõuda, nii et tekib soov neid teatud kohast näpistada. Tézieri esituse puhul ei häiri mind eriti miski, tempo on küll vast nõksukese liiga aeglane, aga muidu ei jää kuskilt miskit puudu. Hea näide piiride hägustumisest muidugi ka, sest Tézier on tegelikult lüüriline bariton.

Ja siis veel terve rida väga kuulsaid baritoni aariad väga heas esituses, millel ma pikemalt ei peatu, muidu me ei jõuagi kunagi koogini:

Renato aaria “Eri tu che macchiavi” Verdi ooperist “Maskiball” (Leo Nucci)
Wolframi aaria “O Du, mein holder Abendstern” Wagneri ooperist “Tannhäuser” (José van Dam)
Jago aaria “Credo in un dio crudel” Verdi ooperist “Otello” (Sherrill Milnes)
Tonio aaria “Si puo signore signori” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Ambrogio Maestri)
Onegini aaria “Võ mne pisali” Tsaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Mariusz Kwiecien)
Don Giovanni serenaad “Deh vieni alla finestra” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Bryn Terfel)
Krahv di Luna aaria “Il balen del suo sorriso… Per me ora fatale” Verdi ooperist “Trubaduur” (Ettore Bastianini)
Macbethi aaria “Pietà, rispetto, amore” Verdi ooperist “Macbeth” (Renato Bruson) – siinpuhul olen nõus tunnistama ka Željko Lučići allajäämist, see on täiesti veatu esitus.

Ja päris lõpuks: Hamleti aaria “O Vin disippe la tristesse” Thomas’ ooperist “Hamlet” (Simon Keenlyside) – see on üsna vähetuntud ooper, aga Keenlyside lihtsalt laulab seda nii hästi, et ma pidin sellele ka viitama.

Käesoleva postituse kirjutamine võttis mul kohutavalt kaua aega, aga et see oli tõeliselt nauditav, siis ei pea ma seda loomulikult raisatud ajaks. Vastupidi, see oli äärmiselt hästi kulutatud aeg, seda ka seetõttu, et kõrval oli kohvikruus ja tükk juuresolevat kooki.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Põhi:
150 g šokolaadiküpsiseid
55 g võid

Ploomitäidis:
200 g musti ploome
1 dl rummi
1 dl vett

Toorjuustutäidis:
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna

Ploomitäidise jaoks pane ploomid eelmisel õhtul koos rummi ja veega likku, järgmisel päeval püreesta kõik koos ning lisa umbes 0,5 dl vett või rummi, et segu oleks enam-vähem sama paksusega nagu toorjuustutäidis.
Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Toorjuustutäidise jaoks sega kõik ained (kindlasti toasoojad!) omavahel ja vala täidis küpsisepõhjale. Tõsta lusikatäite haaval peale 2/3 ploomitäidisest (ülejäänu serveeri koogi kõrvale) ning sega noaga kaheksakujulisi liigutusi tehes läbi. Küpseta 150-kraadises ahus 45-50 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev). Lase avatud uksega ahjus veidi jahtuda, tõsta siis väja ning jahuta üleöö.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Advertisements

Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud – vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised

Mustade ploomide ja rummiga purukook

/…/ Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainulist.
Alati on vaja talve
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et…
(Aita Kivi)

Mõnikord ei suudagi enam uskuda, et kevad tuleb taas. Kuigi tean, et ühel ööl on ta ikkagi kohal, hoolimata sellest, kas ma üldse kuidagimoodi usun ta tulekusse või mitte.
Mõnikord kurvastan ma millegi ilusa pärast, mis on möödas. Ehkki märksa mõistlikum oleks olla rõõmus selle pärast, et see üldse oli.
Mõnikord avastan end ikkagi avasilmi elult imet ootamas. Erakordselt ebakindel meetod, palju kindlam oleks see ime ise luua.
Mõnikord tundub, et muinasjutte räägivad ainult teised. Tegelikult mulle polegi muinasjutud kunagi meeldinud ja elus tuleb neid pealegi ette nõnda harva. Aga kui, siis kahvatuvad kunstmuinasjutud nende kõrval kaameks.
Mõnikord tunnen ennast liiga nõrgana, et andeks anda. Kuigi tean, kui suureks teeks mind andestamine.
Mõnikord tekib hirm, et ma ei kõnni enam kunagi maapinna kohal. Aga hirm ja lendamine ei kuulugi kunagi kokku. Sest inimesel pole tiibu ja lennata saab ta vaid neil hetkedel, kui ei karda kukkuda.
Mõnikord näib, et elul on mingi tagamõte, kui ta toob mind taas ja taas punkti, kus tuleb otsustada, kas loobuda või on mõtet võidelda. Ja tõenäoliselt tal ongi tagamõte.

Teoorias olen ma traditsiooniliselt tugev. 🙂

Muusika: Ludovico Einaudi “Fairytale”

Ploomi-rummi purukook

Mustade ploomide ja rummiga purukook

Tainas:
200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
50 g kreeka pähkleid
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kuivatatud ploome
1 dl tumedat rummi
1,5 dl vett

Sega jahu, küpsetuspulber, riivitud sidrunikoor ja hakitud pähklid. Lisa kuubikuteks lõigatud või ning näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Võid ka panna kõik ained köögikombaini ning ühtlaseks puruks töödelda.
Täidise jaoks pane ploomid vee ja rummi segusse paariks tunniks pehmenema ning püreesta siis (vastavalt oma maitsele kas täiesti ühtlaseks või jäta veidi tükiliseks), vajadusel lisa veel veidi vett ning soovi korral (pruuni) suhkrut. Puista 2/3 purusegust küpsetuspaberiga kaetud väiksema ahjuplaadi põhjale ning suru kergelt kokku. Määri peale ploomipüree ning raputa ülejäänud purusegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Ploomi-rummi purukook

Kook on üsna vähemagus, pigem isegi mõrkjas, nii et magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti suhkrut lisama.

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.

Ploomi-purukook

Ühel kenal laupäeval olid lähemalt ja kaugemalt sõbrad külas. Esimesed ebakõlad muidu mõnusasse õhkkonda tekkisid siis, kui ma teatasin, et hommikuks saab kaerahelbeputru, sest mul pole kodus muud peale kaerahelveste :P. Kus siis alles tõusis protestikisa! Mina muidugi ei saanud aru, mis onnnn, kaerahelbepuder puhta võiga on ju jumalast hea. Leppisime siis kokku, et hommikul läheme kuhugi kohvikusse sööma ja kõik said rahus magada ega pidanud kaerahelbepudru näol ees terendava jubetu tulevikuperspektiivi pärast  unetult vähkrema :D.

Kohvikus kogetu aga andis mulle võimaluse ülejäänud päeva jooksul igal sobival hetkel ma-ju-ütlesin!-nägu teha. Sest n i i jubedat kartulisalatit, nagu Tartu ühes esindussöögikohas pakuti, ei ole mina oma elus veel söönud. Tehnoloogia võis seisneda umbes selles, et ca 23% liha sisaldava keeduvorsti mitte enam esimese nooruse maskeerimiseks võeti kõige odavam ja vängem majonees ning lisaks uhati sinna peoga soola sisse. Nii et üleüldise arvamuse kohaselt oleks tulnud jääda kaerahelbepudru juurde. Aga kes siis mind kuulab! 😛

Pettumuse leevendamiseks kolisime kohvi ja kookidega Emajõe äärde ning veetsime seal äraütlemata meeldivalt aega.

Ja ega siis polegi praegu rohkem öelda, kui et täna elasin üle tõsise tööõnnetuse – leivateo käigus õnnestus endale puulusikaga täpselt vastu kulmu hoop anda :D. Kes teile ütles, et söögi tegemine on igati meeldiv ja ohutu ettevõtmine?! 😉

Ploomi-purukook
(mugandatud: “Kirsi- ja ploomikoogid”)

Põhi:
210 g nisujahu
1 sl suhkrut
100 g võid
3 sl külma vett

Täidis:
2 dl suhkrut
2 dl vett
500 g ploome
2 cl rummi

Purukate:
90 g nisujahu
50 g võid
50 g fariinsuhkrut
1 tl kaneeli

Kaste:
3 dl ploomisiirupit
2 cl rummi
2 tl kartulitärklist

Valmista kõigepealt täidis. Selle jaoks sega suhkur ja vesi ning kuumuta keemiseni. Lisa poolitatud ja kividest puhastatud ploomid. Lase keema tõusta ning keeda 3 minutit. Lase tund aega jahtuda. Põhja valmistamiseks sega jahu ja suhkur, näpi hulka tükeldatud või, lisa vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja servad. toesta tainservad fooliumiga ning küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Puru jaoks näpi kausis jahu, kaneel, fariinsuhkur ja või ühtlaseks puruks. Nõruta ploomid siirupist ning kata nendega eelküpsetatud tainapõhi. Piserda pealt rummiga ning kata puruseguga. Küpseta veel 15 minutit. Kastme jaoks vala kastrulisse 3 dl ploomide kuumutamisest jäänud siirupit, lisa rumm ja külma veega segatud tärklis. Kuumuta veidi, kuni segu pakseneb. Serveeri kooki koos jahtunud kastme ja vahukoorega.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega

Aeg-ajalt tuleb ette, et kodus on liiga palju leiba. Ma ei kuulu nimelt nende hulka, kes arvavad, et kõigepealt tuleb vanem leib ära süüa ja siis võtta käsile värske (millest selleks hetkeks on ka muidugi juba saanud vanem leib). Niisiis, kuna miski ei hoia mind tagasi samal päeval küpsetatud leiva kallale asumast, siis võib juhtuda, et varasem väljalase jääbki seisma ja vajab näiteks leivakreemiks transformeerimist. Seega siis – leivakreem. Mälus sorides leidsin sealt informatsioonikillu Oma Maitses ilmunud retseptist, mis kandis nime peenem leivakreem mustade ploomidega. See peenem seal mulle ei sobinud ja apelsinile kõrvalosa andmine tundus vajalik.
Kui mul on kavas toitu pildistada (alati ei ole – mainin nii igaks juhuks ;)), siis on tekib tavaliselt juba valmistamise käigus nägemus, millistes nõudes seda serveerida, mismoodi kaunistada ja mismoodi pildistada. Aga mõnikord juhtub nii, et plaan on hea, aga välja tuleb nagu alati. Nagu käesoleval juhtumil. Sest serveerimiseks mõeldud suurematest apelsinipoolikutest pigistasin suurimas rahus mahla välja ja alles lõhkisi koori vaadates tuli meelde, et mahla pressimiseks olid mõeldud pisemad pooled. Ja pärast seda keeldus vahukoor vahtu minemast. Lihtsalt – ei tervita! Aga õnneks oli leivakreemi nõnda aukartustäratav kogus :P, et  järgmisel päeval sain oma plaani südamerahus ellu viia.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega
(allikas:  Oma Maitse, jaanuar 2009)

6 dl vett
200 g kuivatatud ploome
300 g leiba
1 dl suhkrut
1 apelsini mahl ja riivitud koor
2 dl vahukoort

serveerimiseks 1 dl vahukoort

Tükelda leib ja kuivatatud ploomid, lisa vesi ja suhkur ning keeda tasasel tulel ühtlaseks pudruks. Sega juurde apelsinist pressitud mahl ja riivitud apelsinikoor. Lase pisut jahtuda ning vahusta siis mikseriga (vajadusel võid enne saumikseriga ühtlaseks püreestada). Lisa vahustamist jätkates rõõsk koor. Lase täielikult jahtuda, siis tulevad kõik maitsed esile, soojana domineerib apelsinimaitse. Serveeri vahukoorega.

Ploomikneedlid

Mulle näib, et keegi võiks mind takistada endale veel mingeid asju kaela võtmast. Vaevalt olen ma ühe projektiga poolenisti valmis (ma rõhutan: poolenisti. Mitte täielikult.), kui juba on vaja oma nina järgmistesse toppida. Mille tulemusena on mul märtsikuus täielikult vabu päevi… mitte ühtegi. Kas see on normaalne? Ega vist ei ole. Mu päevad on nõnda ära planeeritud, et ei ole miskit imestada, et ma öösel magada ei saa, kuna aju ei suuda ennast välja lülitada. No aga takistage siis keegi mind ometi! Rääkige mulle puhkamise, lõõgastumise ja mitte midagi tegemise vajalikkusest. On aspekte, milles ma ei vaja mitte mingisugust julgustamist, vaid hoopistükkis tagasi hoidmist. Ärge hakake rääkima suvel puhkamisest, minu puhkus on nii näruselt lühike, et sellele lootma jääda on praktiliselt sama hea, kui panustada pensionieas (mis minuvanustel saabub eeldatavasti pealegi postuumselt) puhkamisele.

Aga no mis sest ikka, süüdistada ei ole peale enda mitte kedagi. Kulinaarselt kaardilt valgete laikude järjekindlas kõrvaldamises tuleb tunnustada Nami-nami kooskokkamist # 24 – gnocchi, kneedlid ja muud klimbilised. Minu valik langes jällegi magusale variandile (ehkki töökaaslased ähvardasid mulle soola tuua, et blogisse jälle ka mõni soolane toit ilmuks), ja tegelikult olin üldse kogu  ettevõtmise suhtes mõnevõrra skeptiliselt meelestatud. Ei, mitte kneedlite tegemise ega söömise, vaid pildistamise pärast. Mismoodi sa ühte klimpi serveerid ja pildistad, et ta apetiitne välja näeks? Igatahes ma seda tegin ja on teie otsustada, kas äratab isu või ei tee seda sugugi. Kuivatatud ploomidega ebapiisava varustatuse tõttu said pooled klimbid täidiseks külmutatud maasikad.

Ploomikneedlid (švestkové knedliky)
(allikas: Salme Masso “Rahvaste toite”)

250 g jahu
1 muna
1 munakollane
2 suurt keedetud kartulit
2 spl toiduõli
soola
piima
250 g kuivatatud ploome

Serveerimiseks:
tuhksuhkrut
sulatatud võid
mooniseemneid

Riivi külmad keedetud kartulid, lisa lahti klopitud munad, sool, õli ja nii palju piima, et saad rullitava taina. Rulli tainas jahusel laual õhukeselt lahti, lõika klaasiga umbes 5 cm läbimõõduga kettad. Aseta igale kettale ploom ja suru tainas ümber kinni. Keeda nõrgalt soolases vees tasasel tulel 5-7 minutit. Tõsta kneedlid vahukulbiga välja ja pane sõelale nõrguma. Serveeri sulavõi ja purustatud mooniseemnetega, puista peale tuhksuhkrut.