Category Archives: pohlad

Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!

02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.

03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?

04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.

05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.

06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.

07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.

08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.

09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?

10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.

11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?

12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.

13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.

14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.

15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!

16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.

17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.

18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.

19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?

20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.

21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?

22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul  täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.

23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.

24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei,  iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.

25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.

26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.

27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.

28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.

29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.

30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.

31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.

Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”

Pirni-pohlakeeks

200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju

Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).

 

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub.
Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. Mõnikord näeb seda sinist ka suvel, kui linnakivide vahele lõksu jäänud päevane palavus eksleb tänavatel ning soe tuul toob Emajõelt vee lõhna.
Sinised on mõtted, kui sa tegelikult tead juba midagi, mida süda salgab ning liblikad laperdavad tiibu ja õrn, armas, õrn on su unenägude nimi. Ja mõtted siis, kui see kõik on juba olnud ning kogetu kaunis kaja saadab teise inimese samme su sees veel pikka aega,
Sinine on vesi, kui seal peegeldub selge taevas, ehkki alati peaks endalt küsima, kas ja miks on peegelilt kuidagi kaunim või tõelisem kui tegelikkus.

Must muld, milles on kinni meie juures. See muld on meie metsad ja linnad, meie inimesed ja armastus, mis meid sellel maalapil kinni hoiab.
Harjumus, võib öelda.
Mind ei hoia siin miski kinni, võib mõnikord mõelda.
Aga kui proovida, siis võib selguda, et su juured on nii tihedalt teistega läbi põimitud, et ettevaatamatult ja järsku lahti rebides jätad juured sellesse mulda. Ning kuidas sa siis niiviisi uues pinnases juurdud?
Ööd pole päris mustad, nad on peaaegu mustad, tumelillad, mustikakarva. Pimeduses ei loe väline, pimeduses loeb ainult usaldus. Loeb sõna. Loeb puudutus.

Ja valge, valge on kõik värvid. Valge on valgus.
Palju valgust ja värve meile kõigile!

Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Põhi:
125 g piparkooke või šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
350 g sulatatud juustu Merevaik
75 g suhkrut
2 muna
2 sl rukkikama
150 g pohli
(1 tl tärklist, kui kasutad külmutatud pohli)

Kate:
250 g rammusat hapukoort
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Purusta küpsised või piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkruga lahti klopitud munad, sulatatud juust (peab kindlasti olema toasoe) ja rukkikama ühtlaseks. Vala täidis küpsisepõhjale ning jaota peale pohlad (külmutatud pohlad sega enne 1 tl tärklisega).
Küpseta kooki 160-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö.

Mul oli üks ilus rõõm. Õuna-pohlakook

Mul oli üks ilus rõõm.

Mäletad, ma rääkisin, et lähen loovkirjutamise kursusele? Nagunii ei mäleta, aga vahet pole. Igatahes käisin ja oli väga kasulik, ainult läbi sai just siis, kui parajasti täiesti ägedaks läks.
Üks kirjutamisharjutus on 10 minuti kirjutamine, milles on sul üks fraas või lausejupp ning kirjutad kümme minutit kätt tõstmata (kogu see kirjutamie käib nimelt käsitsi) ja teksti toimetamata. Muid reegleid pole, võid lähtuda fraasist, aga võid ka kohe omadega rappa minna. Ja kui täielik blokk on ees, siis võid kogu aja ka seda ühtainsamat fraasi korrutada.
Sellepärast ka see sissejuhatav mul oli üks ilus rõõm. Ehkki ma kavatsen kirjutada rohkem kui kümme minutit ja käisin vahepeal juba küünalt süütamas ja villaseid sokke jalga panemas.


Nii et see loovkirjutamine oli täiesti üks ilus rõõm. Ei, ma ei õppinud seal taas ilusast ja helgest kirjutama, aga sain aru, kui kinni ma tegelikult olen, kuidas teksti juba oma peas toimetan ja tsenseerin ja kuidas see eneseväljendust piirab. Ja see oli hea, sest nõndamoodi asja olemust endale teadvustades saab seda muuta, sõnadele taas hinge sisse puhuda, panna neis voolama vere ja tunded ja muusika ning lasta nad tiibu kärpimata lendu, et nad ei peaks ülepeakaela väljapääsu poole rüselema ja puurivarbasid närima nagu Verhovtsev “Kolmanda planeedi saladuses” ning lõpuks kunagi kõlamata hinge heitma.
Täitsa hämmastav, kuidas lihtsad harjutused sunnivad sind teemadele hoopis teise nurga alt vaatama. Ega see veel ei tähenda, et kõik nüüd imeline oleks, ei, loov mõte passib endiselt peidus ning keeldub mind mu üüratu tüdimusega võitlemisel üldsegi aitamast. Aga küll ma meelitan ta tagasi päevavalgele.

Rõõm on ka see, kui saab päriselt rääkida ja päriselt kuulatud ja mõistetud olla. Ei, see on rohkem kui rõõm. Olla kuulatud ja mõistetud tähendab olla armastatud. Minu maailmas on see eelkõige nii. Igasugused muud väljendusviisid on ka ilusad ja head. Aga ma ei taju neid armastuse väljendusena. Mõistan küll. Hindan ka. Aga armastusena ei taju ja sinna ei saa ma küll midagi parata.
Sellepärast valdab mind igikestev nälg tähendusrikaste vestluste järele. (Ja vestluse all pean ma silmas dialoogi, vajab vististi iga kord üle rõhutamist.) Ma suren nälga, kui pean pikemat aega kuulama ainult mõttetut tüütut pinnnapealset loba ja mingisugusegi dialoogi tekkimise  eesmärgil selle vastu huvi teesklema. Ja siis lähen ma koju, tundes, kuidas kõik see, mis jäi välja pääsemata, mu sees kõrvulukustavat lärmi lööb ning mõtlen, kas kõigi teiste jaoks oli tõesti tegemist täiesti rahuldustpakkuva kommunikatsiooniga.
Ja teisest küljest on rõõm olla üksi, kuulata iseenda mõtteid. Selle näilise vastuolu (sest ühelt poolt on vajadus üksi olla mu jaoks umbes sama nagu vajadus hingata, aga teisel pool on see vajadus tähendusrikaste suhete järele) ning selliselt ka osa minu sisemistest võitlustest võtab kokku üks hiljuti kuuldud mõte, umbes midagi niisugust – et mulle meeldib nii väga üksi olla, et pean saama sellest kellegagi rääkida.
Täpselt!

Oo, ja enne seda kui talv tuli, oli trenn üks tõeline lust ja lillepidu (kui just keset rattasõitu kripeldama ei hakanud, et oleks ikka pidanud täna jooksma, ja vastupidi. Äkki peaks triatlonile üle minema? Kuigi ma ujumist just nii tohutult ei fänna.), sest maailm ümberringi oli värviline ja jalgade all paks vahtralehevaip ning samm nii kerge, et must-valgete mõtete eest jooksin vaevata ära juba paari kilomeetriga.

Linda Ruud on kirjutanud:

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

Eile oli üks tore kokkusaamine ning varases öös kodu poole kõmpides jõudsime järeldusele, et rõõmu on elus ikka liiga vähe ning et peamiselt sünnib see rõõm ikka suhete kaudu teiste inimestega. Miks me siis ometi üksteiseni jõuda ei oska või üksteisest kättesaamatusse kaugusse triivime, igaüks oma maailmas, igaüks lootmas või loobumas omaette? See on kirjeldamatult kurb, mõtlesin ma, kui pool tundi hiljem kodus aknast välja vaatasin ja nägin, kuidas tuul tänavalaternate valguses lumehelbeid tantsitab.

Aga teie, oli teil ka vahepeal mõni ilus rõõm?

Muusika: Rebekah del Rio “No Stars”

Ah soo, see kook on ka selline üsna rõõmus. Esiteks on  selline täpselt minu maitse järgi konstruktsioon – et tainast põhimõtteliselt polegi, on ainult täidis -, teiseks on see kasin põhi sisuliselt sama, mis väga mõnusal möldrikoogil ja kolmandaks saab selles nisujahu asemel edukalt kasutada ka muid jahusid (see võib küll lisaks maitseerinevusele ka koogipõhja paksust pisut mõjutada, nt kaerajahust tainas on kleepuvam ja seda ei saa päris paberõhukeseks rullida). Mulle endale meeldis kõige rohkem täistera-speltajahust põhi.

Õuna-pohlakook
(allikas: Nami-nami)

Tainas:
100 g võid
100 g hapukoort
180 g jahu (spelta-, kaera-, toortatra- või nisujahu)
näpuotsatäis soola

Täidis:
5 suuremat õuna
paar peotäit pohli (või jõhvikaid)
75 g heledat muscovado suhkrut
1 sl kartulitärklist
50 g külma võid

Sulata või ja lase veidi jahtuda. Sega juurde hapukoor, jahu ja noaotsatäis soola. Sega tainas ühtlaseks ning pane pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Rulli tainas küpsetuspaberil lahti (paberilehest veidi väiksemaks)  ning tõsta koos paberiga ahjuplaadile.
Puhasta õunad (vajadusel koori), lõika viiludeks ja lao koogipõhjale. Lisa jõhvikad.
Sega suhkur kartulitärklisega ning puista õuntele. Kõige peale laota õhukeste laastudena või. Küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit.

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Magate, inimesed?
Magate ja ei näegi, kuidas öötaeva taustal mustendava sakilise metsamüüri tagant tõuseb Taevasõel.
On soe. Vapsik ajab soliidselt sumisedes mingeid omi asju. Ristiga õnneämblik ripub võrgus ja ootab kannatlikult ohvreid. Ritsikad saevad suveöölaulu.
Ööhulgused lobistavad tiigis. Varem sadanud vihm nõrgub piisk piisa haaval lehtedelt maha.
Istun siin oma veiniklaasiga juba tükk aega ja jälgin, kuidas öö kohale jõuab. Klaasi lõhun lõpuks kogemata ära, aga tühja sest õnnest, mille need killud hiljem toovad. Kui toovad. Praegu on niisamagi hea olla.
Hea on ka saunast vette minna, lõhkudes lainetama tiigivee ja pannes tähed ta tumedal pinnal tantsima.
Universumi otsatu ääretuse taustal soovitatakse seada oma tühised maised mured. Kummalisel kombel pole see perspektiiv mind siin ilmaruumi perifeeria pisikese planeedi kauges maanurgas kunagi aidanud. Isegi siis mitte, kui ma mõtlen langevate tähtede keeles.

See oli viimane õhtu. Selleks korraks.
Tulekutest ja minekutest on see kõik alati koosnenud, ei iial jäämistest ja nii on mulle sobinudki. Ent seekord on minek äkki nii raske. Mitte selle pärast, mille juurest, vaid mille juurde. Midagi pean endas tapma, et suudaksin seda teha. Aga ma ei taha mitte kui midagi endast tappa. Kõik on oluline osa minust. Õrn, asendamatu, väärtuslik ja unikaalne.
Teisalt avastasin, et mingil moel suudan taas mõtetega mängida ning iseenesele lugusid jutustada. See oli kunagi mu lemmikajaviide, eriti enne uinumist. Lugematud keerukad lood hargnesid mu peas ühest ööst teise. Ja siis ühtäkki enam ei osanud, tirisin reaalsuse neisse fantaasiatesse kaasa ning hakkasin hoolitsema selle eest, et kõik oleks võimalikult tõepärane ja usutav. See on kirjeldamatult kurb, kui inimene kaotab võime unistada. Niiviisi kadus mängu ilu ning lugude hing ning lõpuks loobusin neile soperdistele elu sisse puhumise üritustest sootuks.
Nüüd suudan pisut taas ja see avab need pikka aega suletud maailmad, unustatud unistused uuesti. Vaatad imestuseseguse hämmastusega, aga puudutada õieti ei julge. Äkki haihtub.
Meelde tuli, kui tore on põgeneda mõnesse teise maailma. Ei, mitte lihtsalt põgeneda, vaid luua see maailm ise.
Loomine on võtmesõna.

Muusika: Keane
“We Might As Well Be Strangers”

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Purusegu:
350 g rukkijahu
140 g rafineerimata suhkrut
150 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
1 kg kohupiima
5 muna
100 g rafineerimata suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
300 g mustikaid
250 g pohli

Näpi küpsetuspulbriga segatud jahu, või ja suhkur ühtlaseks puruks.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Puista küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile 2/3 puru, suru kätega ühtlasemaks, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 40-45 minutit. Serveeri jahtunult.

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort