Category Archives: pohlad

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Pohla-õunaplaadisai

Tegin süüa. See on viimasel ajal sellise kaalukategooria sündmus, et väärib eraldi blogipostitust. Eelmise postituse peale saabunud tagasisides tunti muu hulgas huvi, kuidas on võimalik, et inimesele, kes peab toidublogi ja on välja andnud kokaraamatu, ei meeldi süüa teha.
Minu arvates ei ole ühel teisega mitte midagi pistmist. Süüa teha on tore projektipõhiselt, siis, kui tuleb tahtmine, igapäevane söögi vaaritamine on pigem tüütu ajaraisk. Eriti juhul, kui see muutub teiste jaoks endastmõistetavaks eelduseks – mida ma tahtsingi tolle jutuga öelda, et kõik on väga tore seni, kuni see on vaba valik.
Ka enda elu seadmine teise inimese järgi võib olla nauditav, kui see on inimese vaba valik ja sisemine soov, mitte ajendatud soostereotüüpsetest uskumustest, nagu oleks oma soovide ja vajaduste ohverdamine kõigi naiste jaoks kaasa sündinud, loomuomane ja eriliselt nauditav teguviis või veelgi enam – justkui naisel ei saaks ega tohikski elus olla muid soove ja eesmärke kui majapidamistööd ja mehe õnnelikuks tegemine.

Igatahes. Juba suhteliselt pikka aega ei ole ma tundnud mingit naudingut toidu valmistamisest. Veelgi enam – viimased paar kuud olen tajunud eriliselt tugevat tõrget ka toidu pildistamise suhtes, niisiis otsustasin ma, et puhkuse ajal ei tee kumbagi ja seejärel vaatan õunte pealt, kas tuleb tahtmine tagasi või ei tule.
Veel ei oska öelda.
Igatahes on selge, et kui kohustuse mekk on man ja tähtaeg küljes, kaob mu jaoks neist tegevustest rõõm. Sellepärast ei ole ma tahtnud ka tellimustöid teha – vaevalt suudaksin valmistada martsipanikattega torte kirjaga “Vello-60”, ilma et mind valdaks soov kõnealune Vello ära kägistada ning kahtlemata kajastuks see emotsioon ka tordi maitses.
Teisalt on selge, et koos toidu ja pildistamise ajutise hülgamisega kadus osa loomingulise eneseväljenduse võimalustest ning paberitöö ja bürokraatia hakkasid üha rohkem ahistavana näima. Ja mida ahistavamaks ja ressursimahukamaks nad kujunesid, seda enam kängus omakorda see vähenegi loominguline energia.

Mõte puhkuse lõppemisest täidab mind rahutusega.
Mis on leebelt ja diplomaatiliselt öeldud. Aga seda ma ju oskan.
Puhkuse ajal oli mu peamiseks plaaniks mitte millegi tegemine, esimeseks eesmärgiks saavutada seisund, kus voodis pikali olemine ei tunduks enam ränkraske tööna. Sest seda see puhkuse-eelselt oli, kuna kõik, mis mus üldse oli, olin jätnud eelnevasse tööaastasse.
Teine eesmärk oli teha kindlaks, kas varasuveks saavutatud meeleseisund oli tingitud ainult väsimusest või olid sellel mingid muud põhjused.
Niisiis ei teinud ma mitte midagi. Ei sõitnud ringi. Ei külastanud ühtegi palagani. Suhtlesin minimaalselt. Eelistasin telefoni hoida välja lülitatuna. Lugesin läbi umbes 20 raamatut. Korjasin marju ja seeni. Tegin vihtu. Sõitsin 400 kilomeetrit jalgrattaga. Vaatasin ühte ooperit. Magasin kohutavalt halvasti.
Voodis pikali olemine enam ära ei väsita, aga emotsionaalselt ja sotsiaalselt tunnen ennast endiselt väsinuna. Tahan ja jaksan üha vähem suhelda. Ma ei mõtle inimestest kuidagi halvasti, aga vähegi suurem seltskond tõmbab mind energiast täiesti tühjaks. Kaasintroverdid küllap mõistavad, aga ma ise küsin endalt, millise piirini on suhtlemisest loobumine sotsiaalselt vastuvõetav ja kas see mind üldse huvitama peaks.
Ma liigun igas mõttes hästi sisse tallatud radadel ja kuigi hästi sisse tallatud rajad, mis viivad hästi tuntud ja teatud sihtpunktidesse, on introvertidele ellu jäämiseks hädavajalikud, tundub aeg-ajalt ja sagedaminigi, et peaks astuma raja kõrvale, ükskõik, mis mülgas seal oodata võib. Ent ma ei tea kuigi kindlalt öelda, kas mul ikka on selleks energiat või on kõik juba valel ajal ja vales kohas ära kulutatud. Milles peitub vastus teisele eesmärgipüstitusele – suuremalt jaolt ikkagi ei olnud küsimus väsimuses. Pole siis ime, et ma puhkuse lõpuks teiseks inimeseks ei muutunud.

Muusika: Greg Haines “183 Times”

Pohla-õunaplaadisai

Pohla-õunaplaadisai martsipaniga

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
225  g speltajahu
225 g nisujahu
185 g võid

Kate:
100 g martsipani
300 g pohli
1 kg õunu
5 sl suhkrut

Taina jaoks lahusta pärm leige veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahud, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või. Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab pehme ühtlase taina. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Puhasta ja tükelda õunad.
Kummuta kerkinud tainas küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile (30×40 cm) ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida). Kata õunatükkide ja pohladega ning raputa peale suhkur.
Küpseta 200-kraadises ahjus (pöördõhu kasutamisel 180-kraadises ahjus) 30 minutit.

Pohla-õunaplaadisai

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

“Macbeth” ja halvaa-juustukook pohladega

Mu kallis isand, miks nii üksinda – 
ja kaaslasteks vaid süngemeelsed uiud
ja mõtted, mis võiks olla tõesti surnud
koos nendega, kes mõeldu sisuks? Asju,
mis muutmatud, ei tule kahetseda.
Mis tehtud, see on tehtud.
(William Shakespeare “Macbeth”)

Ooperihooaeg sai eile avatud Verdi meistriteosega “Macbeth”, mida on juba jõutud nimetada Metropolitani viimase aja suurimaks triumfiks. Ilmsesti olen ma sunnitud sellega nõustuma.

Ooperimaailm oli ärevil sellest ajast saati, kui sopran Anna Netrebko teatas oma riskantsest kavatsusest laulda leedi Macbethi. Üldiselt olen minagi juba arvama hakanud, et Netrebko võib laulda praktiliselt kõike, mida tal tuleb pähe laulda, aga leedi Macbeth on väga nõudlik spinto roll ja Netrebko on siiski pigem lüüriline sopran ning laulnud peamiselt bel canto kangelannasid.

“Macbeth”, Verdi esimene Shakespeare’i aineline ooper, liigitatakse harilikult tema varasema, Rossini mõjutustega loominguperioodi lõppu. Samas on see siiski juba bel canto traditsioonist erinev teos, sest selles on orkestril varasemast suurem roll, märksa enam minoorseid, isegi süngeid toone ning lauljatelt ei eeldatud siin enam ainuüksi ilusat laulmist – vokaalsed nõudmised muutusid ning eelkõige oodati solistidelt suuremat dramaatilist väljendusjõudu. Ehk teisisõnu oodati, et nad lõpetaksid vokaalse ilutsemise ja laulaksid kaabakate osa nii, nagu oleks neil tõsi taga. Muidugi, bel canto mõjud on selles ooperis veel selgelt olemas, eriti koori- ja ansambliosades.

Zeljko Lucic, Anna Netrebko, Joseph Calleja, Rene Pape

Netrebko on leedi Macbethi rolli eest ohtralt kiita saanud ja õigustatult. Täielikuks üllatuseks oli just tema madalam register – väga väljendusrikas, jõuline, vähemalt näiliselt forsseerimata. Ülistatakse teda küll peamiselt autoritaarse, seksuaalselt laetud käsitluse eest (aplaus ei tahtnud vaibuda juba esimese vaatuse aaria “Vieni t’affretta… Or tutti, sorgete” järel), aga minu jaoks kulmineerus tema rollilahendus pigem siiski viimase vaatuse uneskõndimise stseenis “Una macchia e qui tuttora”, kus leedi Macbeth pole enam auahne, domineeriv ja ambitsioonikas femme fatale, vaid segaduses ja süütundest haaratud naine, kes näeb vaid verd oma kätel. Ent siiski… ma pole päris kindel, kas Netrebko ikkagi peaks dramaatilise soprani rolle laulma, kuid eks seda teadku ta ise, kui palju see ta häält kahjustada võib.

Macbethi kehastas kaasaja parim Verdi bariton Željko Lučić ega jäänud mitte sugugi intriigitseva abikaasa varju. Häid Verdi baritone pole eales üleliia olnud ning Lučić on tõeline leid. Serblane suudab mind endiselt hämmastada, kuigi on ammu teada, et tema tavaliselt veidike tusasevõitu oleku taga on eriomane tämber ja võrratu voolav hääl, mis kõlab nähtava pingutuseta üle orkestri iga kord, kui ta suu lahti teeb, ning vajadusel tasaneb hingetukstegevaks pianissimoks. Kontrastiks leedi Macbethi jõulisele ja mitte millegi ees kohkuvale võimuihale portreteeris Lučić oma tavalise elegantse väärikusega pigem piinatud ja meeleheitel meest ning lootusetuse kvintessents oli tema viimase vaatuse aaria “Pieta, rispetto”. Võib-olla läks ta autoriteedi puudumise kujutamisel isegi veidi liiale, sest tema Macbeth oli kõhkluste küüsis juba enne kuningas Duncani tapmist (esimese vaatuse monoloog “Mi si affaccia il pugnale”).

Banquo rollis tegi suurepärase etteaste bass René Pape (tema aaria “Come dal ciel precipita” oli oma soojuses liigutav ja esimese vaatuse duett “Due vaticini compiuti or sono” Macbethiga väga võimas, nii et õigupoolest on täitsa kahju, et Banquo vokaalne roll piirdub vaid kolmandikuga ooperist, edasi ilmub ta ainult verise viirastusena Macbethi meeltes)  ning Malta tenor Joseph Calleja kehastas Macduffi. Tema kuulsa aaria “Ah, la paterna mano” kandis Calleja ette küll sobiva siirusega, aga nähtavalt keskendudes tehnilisele sooritusele, mistõttu sisseelamine veidi kannatas. Arvestades, et aariat laulab mees, kes on just äsja saanud teada oma naise ja laste tapmisest, siis esmajoones tuleb seda laulda hingega (no näiteks nii nagu José aastal 1986, ähvardades ennast kordama hakata, aga ma lihtsalt ei saa sellele viitamata jätta – noor Carreras oli üks ooperi ilmaimedest ning kaasaegsed lüürilised tenorid selleni veel ei küündi).

Lisaks solistidele on “Macbethis” oluline roll ka kooril, kohe pärast avamängu järgneb nõidade stseen, milles tehakse ettekuulutus Macbethi saamisest Šotimaa kuningaks. Nõiad iseenesest moodustasid kaunikesti kummalise, ridikülidega vehkiva kamba ning kogu koor kippus vahepeal üleliia domineerivalt rüselema, aga kõlaliselt oli kõik kõrvupaitav ning orkester Fabio Luisi taktikepi all mängis välja kogu tumeda tonaalsuse, mida Verdi selles ooperis ette kirjutas.

Lavastus oli seatud Šotimaale, süngesse õhustikku kodusõdade foonile ning ajaliselt paigutatud kuhugi II maailmasõja järgsesse aega, mis muidugi mõningaid küsitavusi tekitas. Lisaks sellele oli lavastajal olnud mingi tooli-obsessioon, sest nendega majandati üsna palju, samas oli see pisut põhjendatum kui tavaliselt, mil aeg-ajalt näib, et lavastajal pole lihtsalt targemat pähe tulnud, kui panna solist koperdama mõne tooli otsa, mis nagu puhtjuhuslikult keset lava vedeleb.

Aga üritan ma norida, mis ma üritan, need on siiski pisiasjad. See oli fantastiline, kahtlemata üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen. (★★★★★)

Halvaa-juustukook pohladega

Halvaa-juustukook pohladega

150 g digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 muna
250 g hapukoort
200 g halvaad
150 g pohli

Kaunistuseks:
100 g riivitud halvaad
pohli

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa hapukoor ja riivitud halvaa. Kui eelistad magusamat, lisa täidisesse ka suhkrut. Vala küpsisepõhjale ja jaota peale pohlad (külmutatud pohlad võid enne 1 tl tärklisega segada). Küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud halvaa ja pohladega.

Halvaa-juustukook pohladega

Pohla-hurmaakook

Vahepealsel ajal:

– rookisin lund :@.

– võitlesin kahtlusega, et vastupidiselt aasta tagasi väidetule ei ole silmaga nähtava, meetriga mõõdetava ja käega katsutava taga üldse mitte miskit märkimisväärset. Esimene raund lõppes kahtluse võiduga. Aga s e e ei tähenda muidugi  veel midagi.

 – küpsetasin jõuludest järele jäänud tainast piparkooke ja üritasin sealjuures Sibeliuse laule kuulates postuumset jõulumeeleolu tekitada. Võib-olla oli muusikavalik vale, aga jõulumeeleolu ei tulnud. Seevastu tuli hoopiski tahtmine rododendronite õitsemise ajal Riiga minna.

 – evisin ühte vaba päeva ja vajalikust veidi vähem elutervet egoismi.

 – leidsin, et olen hiljutistest söömaorgiatest peaaegu toibunud, mille tulemusel hakkasid mu mõtted jälle mõnevõrra häirivalt toidu ümber ringlema. Isegi koogiisu (mille puudumine tekitas vahepeal kaaskodanikes teatava mure mu tervisliku seisukorra pärast) hakkab tagasi tulema  – nagu juuresolevalt pildilt näha.

 – avastasin, et plaani on ilmselgelt liiga palju võetud. Tõmbasin kolmandiku julmalt maha. Teiste vigadest ma enamasti ei õpi, enda omadest ükskord õppisin küll. Hingamisruum ja hingetõmbeaeg on sellest ajast peale pühad ja puutumatud.

 – tundsin vähemalt kolm korda, et ma olen kaotanud võime ennast (eesti keeles!) arusaadavalt väljendada. Naiss.

Muusika: Jean Sibelius “Var det en dröm?” (esitajaks sobib kõikse paremini Jorma Hynninen)

Pohla-hurmaakook
(allikas: Oma Maitse, detsember 2011)

Tainas:
150 g võid
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
180 g nisujahu
80 g mandlijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 munakollane
2-3 sl külma vett

Täidis:
3 munakollast
1 muna
50 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1 suur hurmaa
2 dl vahukoort

Kate:
300 g pohli
1-2 hurmaad
1 dl želeesuhkrut
2 dl vett

Haki külm või suhkru, vanillsuhkru, jahu, mandlijah, küpsetuspulbri ja soolaga ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja külm vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks ja hoia tund aega külmikus. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga ümmarguse või kandilise pirukavormi põhi ja küljed, toesta ääred fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned aeugud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10-12 minutit.

Täidise jaoks koori ja püreesta hurmaa, klopi munad suhkrutega lahti, lisa hurmaapüree ja rõõsk koor (vahustamata). Vala täidis põhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda ning kata külmutatud pohlade ja hurmaalõikudega. Lahusta želeesuhkur kuumas vees ning tõsta lusikaga marjadele. Lase külmikus tarretuda.

Pohla-toorjuustu plaadikook

Eile õhtul istusin köögis keset leivalõhna, akna taga tulede valguses sädelesid lumekristallid ja hetkeks vilkasatas minust läbi midagi jõulutunde sarnast. Üheks lühikeseks hetkeks on seda ikka igal aastal juhtunud. Sõites öösel kella nelja ajal koju läbi lume all magava jõulutuledes linna, saatjaks Allan Vainola “Viimane jõuluöö”. Piparkooke ahjust võttes. Jõuluõhtu viimaseid küünlaid kustutades. Jõululaupäeval surnuaias jalutades.

Jõuluööl käib ingel igas toas, lendleb sääl ta küünla valgusjoas…

Lapsepõlves võib-olla tõesti. Lendas ehk tasasel tiivasahinal tuppa, pärast seda, kui kõik olid magama läinud, ja kadus taas, jätte endast paar hõbedast juust kuuseokstele ning kingipaberite ja mandariinikoorte virnale. Aga lapsed magasid, kingitused voodi kõrval, ninas lõhn, mis jääb tuppa pärast küünalde kustutamist.

Kuuse okstelt tõuseb jõuluhõng, ingli juustel särab karralõng…

Usk jõuluimedesse hajub aastatega. Kommetest saab kohustus, millega hing enam sidet ei leia. Kaubanduskeskustes ja raadios kõlava “Aisakella” eest tahaks põgeneda üksikule saarele. Valdavaks muutub soov, et lastaks natuke aega lihtsalt rahulikult olla.

Silmaga sa teda vaevalt näed, siiski tunned, et ta soovib hääd…

Aga võib-olla ta lendab siiski öösel su koju. Siis, kui oled endaga rahu teinud, koorma oma õlgadelt maha pannud ja magad rahulikku und. Võib-olla ta ongi seal. Isegi siis, kui me enam temasse ei usu. Sellepärast ma soovingi – taasleitud usku imedesse!

(Lauluread on Olav Ehala laulust “Jõuluingel”, sõnad Leelo Tungal)

Pohla-toorjuustu plaadikook
(mugandatud: kiilikese köögikatsetused)

Põhi:
350 g šokolaadiküpsiseid
135 g võid

Täidis:
850 g toorjuustu
225 g suhkrut
4 muna
2 sl jahu
200 g hapukoort
300 g pohli

Kate:
150 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Jaota puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suru lusikaga ühtlaseks. Võid põhja 175 kraadi juures u 10 minutit eelküpsetada, aga ilmtingimata vajalik ei ole. Sega toorjuust suhkruga, lisa hapukoor, jahu ja lahti klopitud muna ning sega hoolikalt. Purukatte jaoks purusta küpsised, lisa või ning hõõru ühtlaseks puruks.  Jaota pohlad koogipõhjale, kata toorjuustumassiga ning laota peale puru. Küpseta 175-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Pohlasaiad

Keelekõrv

Professionaalne kretinism kõneleb kaduva kirjaoskuse teemal :P. Kuid kui teid see teema põrmugi ei kõneta, siis palun lahkesti retsepti juurde siirduda ;).

Ma suhtlen tööasjus väga palju e-kirja teel. Ja viimasel ajal olen end selles suhtes üha enam hakanud tundma mingi kiviaegsete vaadetega reliktina. Ma olen harjunud ka elektroonilist kirja käsitama k i r j a n a, millele kehtivad samad reeglid nagu paberkirjale, eriti ametlikus kontekstis. Rääkimata minu jaoks lihtsast ning enesest mõistetavast vahetegemisest, millal, kus ja kellega millist keelt sobib kasutada.

Mul läheb hari täiesti punaseks, kui ma saan mõne kirja aadressilt coolbaby3@hotmail.com vms, kus aastate poolest justkui täisikka jõudnud inimene teatab ilma igasuguse tervituseta, et point on selles, et ta tahaks regada kursusele ja kas see oleks võimalik??? Kui seal sisalduvad (veel) mõned kirjavahemärgid (peale kolme küsimärgi lause lõpus) ja lause alguse suurtähed, siis on isegi hästi. Nagu ka siis kui coolbaby3 soostub avaldama oma kodanikunime ja kontaktandmed.

Täielikult endale aru andes, et keel on elav ja muutuv, ei saa ma siiski jätta küsimata: kuhu me niiviisi jõuame? Läheb veel mõni aeg mööda ja ma kirjutan lp. Coolbaby3-le vastuseks: kle, ilgelt nõme, tead, aga kohad on juba täis. Nii?

Et piir kirjaliku ja kõneldava keele vahel üha enam ähmastub, on asja üks külg – ega selle suulise keelegagi kõik korras ei ole. Kui keegi nagu tudeng tahaks nagu võtta ainet, aga nagu ei saa õppeinfosüsteemis registreeruda, siis mina tõepoolest ei tea, mida keegi meist tegema peaks :S.

*

Aga muidu on tore. Vihma sajab, sooja on kaheksa kraadi – niisiis igati paras hetk pohlasaiadeks, punase veini ja Ketil Bjørnstadi saatel.

Pohlasaiad (~ 35 tk)
(allikas: “Väike saiaraamat”)

Pärmitainas:
50 g pärmi
5 dl piima
65 g suhkrut
soola
1 muna
16-17 dl nisujahu
175 g võid

Täidis:
350 g pohlamoosi
200 g pohli
1,5 sl kartulitärklist
2 tl kaneeli
300 g maitsestamata toorjuustu
1 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g toasooja võid

Määrimiseks:
1 muna

Hõõru pärm vähese sooja piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, toasoe muna, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (paar dl jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Sõtku edasi ning lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ja sile ning lööks käte ja kausi küljest lahti. Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes 45 minutit kerkida.

Täidise jaoks sega pohlamoos, marjad, kartulitärklis ja kaneel. Teises kausis sega toasoe toorjuust tavalise ja vanillisuhkruga. Jaga kerkinud tainas pooleks ning rulli jahusel laual kaheks ristkülikukujuliseks tükiks. Määri tainaplaatidele pehmet võid, sellele toorjuustusegu ning siis moosisegu. Keera mõlemad rulli ning lõika paari sentimeetri laiusteks tükkideks. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile või pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Lase 15 minutit kerkida, määri pealt munaga ja küpseta 225-kraadises ahjus 20 minutit (pöördõhurežiimil 12 minutit).