Category Archives: pommu

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Advertisements

Pommuvorm

Vahel tuleb päike välja täiesti ootamatult. Nagu eile õhtul, kui olin 25-kilomeetrise vastutuule-ringiga kohalikku poodi sõitnud, tulin koju aukude vahel slaalomit sõites, seljakotis soliidne kogus kohupiima järjekordse plaadikorbi tarvis ja käe otsas kõlkumas viiekilone arbuus ning täiesti ootamatult hakkas kõik nalja tegema.

Aga nagu arvata võiski, oli see valvsuse uinutamiseks, et valmistuda nuga selga lööma. Iga kord arvad, et see ei tee enam haiget. Iga kord lubad, et seda ei juhtu rohkem. Ent ma olen ainult inimene ja aeg-ajalt mõraliseks murenemine kuulub inimeseks olemise juurde. Need mõrad kasvavad alati kinni. Aga… kurat, ma ütlen, kurat küll! Ütleks veelgi rohkem, aga mitte avalikult. Isegi minusugused, kes annavad lahkelt uusi võimalusi, suudavad lõpuks aru saada tasakaalu puudumisest, kui üks on valmis ujuma üle ookeani ja teine ei astu porilompigi.

Ent möödunud aja jooksul jõudsin muu hulgas ka järeldusele, et ma olen jumala lootusetu. Võimetu ütlema teravusi seal, kus need oleks õigustatud, ja eriti ei suuda ma neid öelda inimestele, kellest ma hoolin. Aga kuidas nad muidu mõista võiksid, et mina ka ikkagi ei loe mõtteid?

#%&¤&¤##¤%&)(?/&%¤¤&%¤#”¤%%&/

Neetud küll, ma saan ju kõigest aru! Ma mõistan igasuguseid seisukohti ja igasuguseid motiive, aga kui mind nii paljukestki ei usaldata, et võiks kõike otseallikast kuulda… siis tuletavad needki haavad end taas meelde, mida ma arvasin juba olevat kinni kasvanud.

?%&/((&%¤#”#¤%&//()==

Täiskasvanuks sain kah vahepeal ja sellega kaasnes mõnevõrra ootamatu arusaamine, et asjaolu, kas keegi kedagi armastab, ei ole üldse kõige olulisem. Olulisem on, kas ta sellega midagi peale hakkab või mitte. Võib kellestki mõelda hommikust õhtuni, aga seda mitte kunagi mitte kuidagi väljendada, mitte teha ühtegi liigutust, millest teine inimene võiks aru saada, et sa teda oma ellu tahad, ja polegi tähtis, kas see on hirmust või mugavusest.
Küllap me kõik oleme kunagi olnud need, kes ei tee mitte midagi, ma ise olen seda olnud ja mu elus on olnud selliseid mehi, kellega vahest kohtume aastakümnete pärast Tartu turuhoones (peaks see veel alles olema) räimeleti ees, hüvasti-noorus-saapad jalas, ja siis ma ehk ütlen, et ma ju teadsin, ja et kõik oleks ju olnud võimalik, aga… nad lihtsalt ei teinud mitte midagi.

Muide – kas keegi teab ega kuskil ei otsita majakavahti? Mida üksikumal saarel, seda parem. Vahepeal on mul nimelt tunne, et minu tümakataluvuse limiit on juba eluohtliku varuga ületatud. Kuskil on mingi rahvakogunemine – tümakas. Spordiüritus – tümakas. Mööda sõitvates autodes – tümakas. Kõrvaltänava ridaelamutes – tümakas (tõsi, ühel õhtul kostis sealt üle kvartali Vikerraadio õhtujutt lastele). Naabermajas – tümakas.
Mis on teil õigupoolest viga, kas vaikus oleks tõesti nii hirmus? Ja noh, snoob, nagu ma olen, ei saa mainimata jätta, et miskipärast ei kuule kunagi kedagi koduaias üle poole linnaosa keelpillikvartette või džässi kuulamas, ühestki möödasõitvast autost ei ole mina veel kuulnud näiteks võimast bassihäält laulmas armastusest Tatjana vastu (kui te juhtumisi siiski kuulete midagi sellist, siis on see arvatavasti minu auto).

Muusika: Joe Williams “Here’s to Life”

Pommuvorm

Pommuvorm (melanzane alla parmigiana)

2 keskmist või 3 väiksemat pommut e baklažaani
oliiviõli
soola, pipart
350 g mozzarella juustu
100 g parmesani juustu
värsket basiilikut

Tomatikaste:
oliiviõli
800 g tomateid (kui pole tomatihooaeg, siis 2 purki purustatud tomatit)
2 küüslauguküünt
soola, pipart
värsket basiilikut

Tomatikastme jaoks kuumuta oliiviõli, lisa hakitud küüslauk, hauta veidi, lisa tükeldatud tomatid või tomatikonserv, maitsesta soola ja pipraga ning lase umbes 5 minutit keeda. seejärel alanda kuumust ja hauta umbes 45 minutit, Viis minutit enne keetmise lõppu lisa basiilikulehed.
Lõika pommu pikkupidi umbes 1 cm paksusteks viiludeks, laota ahjuplaadile, pintselda oliiviõliga, raputa peale veidi soola ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, keera seejärel viilud ringi, pintselda ka teiselt poolt õliga ning küpseta 10 minutit.
Määri ahjuvormi põhjale õhuke kiht tomatikastet, kata baklažaaniviiludega, sinna peale lao mozzarellaviilud, raputa veidi riivitud parmesani, seejärel jälle tomatikaste, baklažaan, mozzarella. Kõige pealmiseks kihiks jääb tomatikaste, sinna peale jaota basiilikulehed ja suurem osa riivitud parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Pommuvorm

Köögiviljapirukas ja kirjandusminutid

Hiljuti sattusid mulle juhuslikult kätte kaks Rootsi kriminulli. Üks neist oli n i i halb, et esiteks võtsin seda praktiliselt isikliku solvanguna ja teiseks pean ma oma pühaks kohuseks inimesi selle eest hoiatada.
Kusjuures kõnealust oopust saatev müügiedu ületavat (isegi) Stieg Larssonit. Siinkohal oleks muidugi sobiv ka kohe märkida, et Larssoni üle ilma kuulus triloogia mind olulisel määral ei kõnetanud. Nii tüütu see muidugi ei olnud, et oleks pidanud ennast päris jõuga sundima seda lugema, aga mõnevõrra arusaamatuks jäi ikkagi, millest kogu see (eksitav) kära asja ümber. Paljukiidetud põneviku kohta oli see lausa lubamatult veniv ja igav ning aimatava lõpplahendusega, eriti „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis mingil arusaamatult põhjusel pealegi veel pärast lahenduse saabumist tükk aega edasi venis, rääkimata sellest, et esimese 300 lehekülje jooksul ei juhtunud üldse mitte midagi.
Aga seades Larssoni taustsüsteemiks, olen ma sunnitud oma sõnad väheke ümber hindama. Sest tuleb välja, et saab veel tunduvalt hullemini. Kui Millenniumi-triloogia kõrvale paigutada Lars Kepleri (pseudonüüm, mille taga peitub rootslastest abielupaar) „Hüpnotisöör“, siis saab esimest tituleerida peaaegu kirjanduseks.
Pärast kehva raamatu läbilugemist saan ma alati väga vihaseks – mind on petetud!- raisatud aja tõttu ja selle tõttu, et argument edasi lugemiseks „aga äkki läheb paremaks“ jätkuvalt ei tööta. Mitte kunagi. Mis halvasti algas, lõpeb veel hullemini. Alati. Antud juhul sai minu taluvuspiir kogunisti sellisel määral ületatud, et pean end veidike välja elama.

Ühesõnaga, „Hüpnotisöör“ algab maniakaalse veresaunaga ja teose kõige paljulubavamaks osaks see jääbki. Edasi läheb kogu sõit kolinal allamäge ja kuskil poole raamatu peal on autoritel veel üks suurepärane idee pähe turgatanud, mispeale loo esimene, sinnamaani keskne tegevusliin jäetakse hoobilt sinnapaika ja hakatakse uut teemat arendama. Eriliselt lohisev ja narratiivi seisukohast suhteliselt ebaoluline sajaleheküljeline tagasivaade kümne aasta tagusesse aega pakub ohtralt napakat ja hambutut dialoogi, terve paraadi potentsiaalseid mõrtsukaid, üks ebausutavam kui teine, ja voila! – järjekordse maniaki. Kaks psühhopaati ühe hinnaga, fantastika.
See on muidugi üldteada, et krimiromaanidel politseijuurdluse tegeliku käiguga ülearu palju ühist ei ole, aga see ületab juba igasugused piirid, kui politsei püüab ilmselgelt sarimõrtsuka järgmise ohvriga ühendust saada kõneposti teadete jätmisega. Äkki kodanik ei vasta telefonile sellepärast, et ta on juba varuosadena oma korterisse laiali laotatud? Ah tühja kah, ärgem hakakem vaatama minemisega aega raiskama, jätame järjekordse teate. Sarnased absurdsused nii dialoogis kui tegevustikus on paraku siiski selle teose kõige väiksem probleem.

Kala mädaneb, nagu ikka, peast, see tähendab, kõik saab alguse muidugi sellest, et see raamat on kehvasti kirjutatud, aga lisaks on ta ka kehvasti tõlgitud ja veel kehvemini toimetatud. Kui ma olen sunnitud järjepanu lugema lauseid „ma olen imponeeritud“ või „ta ei prioretiseeri seda“, siis mu pea lõhkeb varsti. Kui raamatu autorid oleks enne „bestselleri“ kirjutama asumist suvatsenud läbi lugeda mõne loovkirjutamise käsiraamatu („Kuidas kirjutada neetult head romaani“ või midagi taolist) ja seal toodud nõuandeid metoodiliselt rakendanud, siis oleks nad raudselt suutnud produtseerida midagi tarbitavamat.
Kriminaalromaan ei ole ega peagi olema kõrgkirjandus, aga mingid elementaarsed nõudmised võiksid siiski olla täidetud. Antud juhul on tegemist ikka päris piinliku lati alt läbijooksmisega ja mis asja juures vaat et veel kõige hullem – kuna kõigel, mida vähegi on müüa õnnestunud, peab olema mitmeid osi, siis on kogu see spektaakel loomulikult kavandatud sarjana (mida mina selle kohta arvan vt eestpoolt – kõik, mis algas halvasti jne). Asjaolu, et siin polnud potentsiaali ainsamakski raamatuks (isegi mitte sel juhul, kui ta oleks nii 150 lehekülge lühem olnud), vaevalt nüüd kedagi takistab.
Ainus mõeldav põhjus, miks ma võiksin soostuda selle teose järge (mis vististi on samuti juba eesti keeles ilmunud) lugema, oleks teatav masohhistlik soov näha, kas järgmine osa on veel hullem. Aga see ei ole endastmõistetavalt kuigi eluterve põhjus, sest sellisel kombel raisatud väärtuslikke tunde oma elust enam tagasi ei saa.

Resümee: mitte kuhugi viivad ja igasugust loogikat eiravad süžeeliinid; absurdsed, hüsteerilised ja ebasümpaatsed karakterid; igav ja ebaloomulik dialoog; joobnult hüplev tegevustik; lame ja sarmita peategelane (kriminaalkomissar Joona Linna), kes mitte mingil moel ei intrigeeri ega tõuse (kui Põhjamaade krimikirjandusest tuntumaid näiteid tuua) Kurt Wallanderi või Harry Hole karakteritele ligilähedalegi – kuna mina ennast sellest kõigest läbi närisin, siis teie ei pea seda tegema.
Ma soovitan tungivalt jääda Henning Mankelli ja Jo Nesbø juurde – kellest esimene on ehk pisut parem kirjutaja, aga teisel jällegi peakangelane veidi keerukam isiksus (isegi kui sündmused iga raamatuga absurdsemaks kisuvad).

(Teine minu kätte juhtunud raamatutest, Johan Theorini „Minevikuvarjud“ oli õnneks tunduvalt kobedam.)

Muusika: Pierre Bachelet “Elle est d’ailleurs”

Köögiviljapirukas

Köögiviljapirukas

500 g pärmi-lehttainast
oliiviõli
1 sibul
2 erivärvilist paprikat
1 väike suvikõrvits
1 väike baklažaan
10 kirsstomatit
soola, musta pipart
veidi pruuni suhkrut
palsamiäädikat
tüümiani

Kuumuta pannil oliiviõli, prae tükeldatud köögivilju umbes 5 minutit, maitsesta soola, natukese suhkru, musta pipra, palsamiäädika ja värske tüümianiga.
Rulli tainas veidi õhemaks ning kata sellega neljakandilise või 26 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed. Jaota peale köögiviljatäidis ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Köögiviljapirukas

Juuresolev köögiviljapirukas on inspireerit caponatast. Soovi korral võib muidugi kõige peale valada ka muna-piimasegu (2 muna + 2 dl kohvikoort näiteks), siis on pirukat parem lõigata.

Caponata

Laisaks olla ma läinud, ütlevad lugejad. Ega need viimasel ajal tavalised kaks postitust kuus nüüd just eriti edumeelne küll ei ole, mis sest, et tegelik põhjus on arvatavale vastupidine. Aga ju mõnel sellisel hilisel õhtutunnil nagu tänane ikka aega leiaks. Lihtsalt mul on tunne, et parem on üldse jätta kirjutamata, kuna kirjutades sellest, millest ma tahaksin, tuleks kõigepealt sõnu hoolega valida, siis tsenseerida ja lõpuks tekstist veel lisaks mõned lopsakamad võrsed ära katkuda, kuni järel on paljad raod ja keegi nagunii enam midagi aru ei saa. Mitte et ilusaid või vähemilusaid või imekspandavaid juhtumisi olnud poleks, aga kas neid kõiki nüüd  ilmarahvale imetlemiseks seadma peaks, on üleüldse peamine küsimus.

Muidu ma räägiks. Ootustest ja pettumustest ja tervislikust ükskõiksusest, kogemuste ümberhindamisest ja korduvatest mustritest, maast ja mõisast ja majakatest. Aga mitte täna. Kui teada tahate, helistage ja kirjutage.

Vahepeal võib baklažaani ära tükeldada ja veini külmast välja võtta. Sitsiilia päritolu magushapul caponata’l on palju variatsioone ja serveerimisvõimalusigi mitmeid – soojalt, toatemperatuuril või külmkapikülmana, prae kõrvale või pastakastmena või eelroaks koos krõbeda saiaga (minu eelistus). Mõned retseptid nõuavad musti, teised rohelisi oliive; mõned palsami-, teised punase veini äädikat; mõned lisavad rosinaid või seedermänniseemneid; ühed kasutavad paprikat, teised jälle mitte. Nii et tehke nii, nagu mõistlikum tundub. Hea on ikka.

Caponata

Caponata

1 punane sibul
1 sellerivars
1 keskmine pommu
1 paprika
2 tomatit
2 sl kappareid
75 g rohelisi oliive
2 sl palsamiäädikat
soola, suhkrut
praadimiseks oliiviõli

Haki sibul, lõika seller, pommu, paprika ja tomat ühesuurusteks kuubikuteks. Kuumuta pannil õli ning prae selles järgemööda kõik köögiviljad, vajadusel lisa veel õli. Seejärel kalla kõik koos pannile tagasi, lisa palsamiäädikas, sega ja kuumuta mõni minut. Lisa kapparid ja poolitatud oliivid ning maitsesta soola ja suhkruga. Jahuta ning pane ööseks külmkappi. Serveeri koos krõbeda saiaga klaasi veini kõrvale.

Caponata

Peedisupp

Kuulge, saame ühel õhtul kokku ja teeskleme, et on aega! Mängime unistamist. Paneme kella ära ja unustame maailma. Kui me üldse enam oskame. Lihtsalt olla olemas. Mõtlemata sellele, kuidas isegi vaid ühel ainsal õhtul ainult olemisest ja mitte tegemisest tulenev sunnib veel mitme järgmise päeva jooksul niikuinii juba topelt broneeritud jõuvarusid mängu panema.

Loome illusioone ja räägime äraminekust ning kuigi teame, et ei lähe mitte kuhugi, vilksatab ikkagi vähemalt ühel korral imelühikese, südamelöögist teiseni kuluva hetke vältel mõtteist läbi: aga kui lähekski? Päriselt.

Tantsime verbaalset tangot ja (ärme) oleme ühel meelel, kasvõi mängult. Teeme näo, et igasugused asjad on võimalikud. Ütleme sõnu nii, et nad tähendaksid rohkem ja vaikime seal, kus sõnadest ei piisa. Mängime, et on nii lihtne ja lõbus, nagu kunagi on olnud. Räägime päris asjadest. Rõõmudest. Muredest. Hirmudest. Lootustest. Unistustest.

Teeskleme, et mäletame kõiki noid lugusid.

Ja võib juhtuda, et kord kirjutan ma sellestki õhtust ühe loo. Võib-olla unustades ütlemata, et see oli vaid mäng. Või on’s seal üldse mingit vahet? Meil on veini, me mängime malet…

Peedisupp
(mugandatud: Oma Maitse)

2 punast sibulat
oliiviõli
2 porgandit
2 pisemat baklažaani
400 g punapeeti
0,5 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
100 g fetajuustu
värsket tüümiani

Kuumuta potis õli ning prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa baklažaanikuubikud. Kuumuta segades paar minutit, vajadusel lisa õli, sega juurde porgandi- ja peedikuubikud. Vala peale vein, lase mõni hetk keeda ja lisa puljong. Keeda mõõdukal kuumusel, kuni köögiviljad on hästi pehmed. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta kolmandik supist eraldi kaussi, ülejäänu püreesta ühtlaseks. Sega juurde püreestamata köögiviljad, kuumuta korraks läbi ning serveeri fetajuustu ja tüümianiga.

Pommu-kikerhernesalat

Naljakas, et mõned asjad ei muutu kunagi. Endiselt on Jupiterile lubatud palju rohkem kui härjale ja endiselt näib mulle, et vahel olen ma täiesti nähtamatu – asjaolu, millel on loomulikult ka oma plusspool :).

Täna oli üks omamoodi aastapäev – kuus aastat on möödas. Ja lihtsalt üks ilus hilissuvine päev, mida ei suutnud rikkuda isegi fakt, et suurem osa asju kiskus rappa juba hommikust alates.

Õhtu möödus uuel, veel linaõlitamisest kergelt naksuval rõdul, nägu vastu õhtupäikest, jahe valge vein klaasides, harissa-vürtsikas pommu-kikerhernesalat taldrikuil, taustaks Ketil Bjørnstad ning kaugemalt kostev muruniiduki hääl. Taevas oli selge ja sinine ning lennuki jäetud jälg kaardus küsimärgiks: kui läheks ära…?

Selliseid hetki ma armastan. Ma loodan, et see ei olnud veel lõplik hüvastijätt suvega, ent kui siiski, siis ilu oli selles omajagu. Hiljem aiast piparmünti toomas käies võtsin noore puu otsast viimase, seest klaasjaks muutunud valge klaari. Ja ritsikad siristasid ning tuhmimaks tõmbuvasse taevasse tõusis poolik kuu.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Anniversary”

Pommu-kikerhernesalat
(allikas: What a wonderful world)

2 väiksemat pommut
1 terve küüslauk
1-2 sl harissapastat
1 sl oliiviõli
400 g purk kikerherneid
1 punane sibul
250 g halloumi juustu
poole sidruni koor ja mahl
1 sl oliiviõli
1 sl rapsiõli
soola ja musta pipart
peotäis rukolat
peotäis värsket koriandrit

Lõika pommu viiludeks ja viilud omakorda pooleks, pane pommuviilud ja küüslauguküüned ahjuvormi, lisa harissa ja oliiviõli ning sega läbi. Küpseta 190-kraadises ahjus 25 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu lisa kurnatud ja külma veega loputatud kikerherned.
Viiluta sibul, vala peale keev vesi ning lase 5 minutit seista, kurna ning loputa külma veega.
Kuumuta pannil õli ning prae selles halloumi juustu viilud mõlemalt poolt kuldseks.
Kastme jaoks sega oliiviõli, rapsiõli, sidrunimahl ja -koor, maitsesta soola ja musta pipraga.
Tõsta küpsenud köögiviljad salatikaussi, lisa sibul ja väiksemaks murtud juustuviilud, vala peale kaste ning sega kergelt läbi. Lisa juurde rukola ja koriander ning serveeri kohe.

Röstitud pommuga pastaroog

Esmamuljest ja baklažaanidest

Esmamuljet on võimalik jätta ainult üks kord. Tõsi, aga minu meelest on see fakt mõnevõrra üle tähtsustatud. Loomulikult on olukordi, kus sul on ainult üks võimalus endast head muljet jätta ja kui sa seda ära ei kasuta, siis – kahju küll, 0 points, game over! Aga elu tavaliselt nii dramaatiline ei ole.

Kui esmamulje jääb niikuinii ainsaks, siis on’s sel tähtsust, missugune see on? Arvatavasti ei kohta ma enam kunagi ühte hääletajat, miks peaks siis mulle korda minema, kui veider mulje jäi talle autojuhist, kes kandis seljas siidtoppi, jalas Marati dressipükse ja kummikuid, transportis tagaistmel võsasaage, kuulas vene ooperit ja kelle telefonihelinaks oli Bruce Springsteeni “Hungry Heart” (siiamaani on).

Kui kohtumine ei jää ainsaks, siis on esmamuljet alati võimalik korrigeerida ja nii mõnelgi juhul tuleb seda teha väga suures ulatuses. Mul on isegi naljakas mõelda, kuidas ma esimesel kohtumisel sildistasin talumatult ülbeks inimese, kes hiljem sai mu elus väga oluliseks ja kelles ülbus osutus täielikult puuduvaks. (Imestama ei peaks see mind vahest muidugi panema, sest tükkis hiljem kuuldud märksõnadega ‘kuri’ ja ‘ülbe’ olen ka mina aeg-ajalt suutnud jätta mulje, nagu mul poleks ei verd ega südant, ainult jää ja roostevaba teras.) Aga ka teistpidi olen pidanud oma arvamust kohendama. Endast positiivse, suuremeelse ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätnu osutus ligemal vaatlusel kitsarinnaliseks, omakasupüüdlikuks ja väiklaseks.

Ja mis sellel kõigel baklažaanidega pistmist on? Tuleb välja, et on. (Mitte et ühe ja teise asjaolu vahele kõigi teiste jaoks peale mu enda raskesti hoomatava seose tekitamine mulle kunagi mingit probleemi oleks valmistanud.) Sest esimesel kohtumisel hea hulk aastaid tagasi jättis baklažaan endast mulje kui täielikust svammist.

Nõnda on pommu (mis on minu meelest üks täitsa õnnestunud ja nüüdseks veidigi kohanenud uudissõna, kõlab umbes sama mõnusalt nagu lodi Jõmmu) minus siiani kahetisi tundeid tekitanud. Ise ma ei ole seda vilja väga palju köögis kasutanud, väljas süües aga olen niisiis reeglina sattunud üsna ebaõnnestunult välja kukkunud roogade peale. Nii et mõistetavatel põhjustel ma just erilist vaimustust üles ei ole näidanud. Teisalt ei saanud ma lahti tundest, et baklažaani peab olema võimalik valmistada ka nii, et ta ei näeks välja ega maitseks nagu pesukäsn. Tuuli põhjalik pommupostitus ainult kinnitas seda arvamust. Nii ma siis võtsin kätte ja asusin katsetama.

Lühike kokkuvõte viimaste nädalate baklažaani-obsessioonist võiks kõlada: hästi läbi küpsenud ja hästi maitsestatud pommu koos sobivate kaaslastega on väga maitsev. Quod erat demonstrandum.

Sellest tulenevalt – mis tähtsus siis ikkagi on esmamuljel? Ja kas otsustama peaks või üldse tohiks seda teha esmamulje põhjal?

Muusika: Simple Minds “Don’t You (Forget About Me)”

Röstitud pommuga pastaroog
(allikas: Oma Maitse, august/2010)

1 keskmine pommu
oliiviõli
2 küüslauguküünt
300 g kirsstomateid
1 sl palsamiäädikat
2 tl suhkrut
värsket basiilikut
300 g pastat
soola, pipart

Lõika baklažaan kuubikuteks ja sega oliiviõliga. Tõsta koos tervete küüslauguküüntega ahjupannile, raputa peal soola ja musta pipart ning rösti 240-kraadises ahjus 10 minutit. Tõsta pannile ka tomatid, piserda peale palsamiäädikas, raputa suhkur ning rösti veel umbes 5 minutit. Samal ajal keeda ja nõruta pasta. Pigista röstitud küüslauk pasta hulka, lisa tükkideks rebitud basiilikulehed ning küpsenud baklažaan ja tomatid. Serveerimisel lisa veel basiilikut ning soovi korral parmesani juustu ja musta pipart.