Category Archives: porgand

“Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

Ooperihooaeg jätkus laupäeval Verdi hilisema perioodi meistriteosega “Othello” Bartlett Sheri lavastuses ning nagu kohaliku ooperipubliku teatavaks meelehärmiks üldiselt tavaks, taas eurooplastest solistidega – Aleksanders Antonenko (Othello), Sonya Yoncheva (Desdemona), Željko Lučić (Jago), Dimitri Pittas (Cassio). Ooper võeti esietendusel 1887. aastal väga hästi vastu ning seda peetakse siiamaani parimaks muusikaliseks draamaks. Mitmete teiste Verdi tuntud töödega sarnast populaarsust see aga ei ole saavutanud, seda peamiselt solistidele esitatavate kõrgete vokaalsete nõudmiste pärast, mistõttu “Othellot” lavastatakse harvem, samuti on selles vähe eraldiseisvaid aariaid.

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Othello on Verdi tenorirollidest keerukaim, nõudes suure ulatusega võimast häält, seepärast lähenevad tenorid sellele teatava ettevaatusega. Ning kuna dramaatilistest tenoritest on niikuinii alati karjuv puudus, siis tuleb Läti tenorit Aleksanders Antonenkot juba julguse eest kiita – tenoreid, kes Othello partiiks suutelised, on tegelikult vaid käputäis ning Antonenko tõestas nende hulka kuulumist. (Rääkimata sellest, et igaüks, kes üldse söandab Othello oma repertuaari lisada, peab paratamatult ära kannatama võrdluse ikoonidega nagu Jon Vickers ja Plácido Domingo.)
Miskipärast arvatakse tihtipeale, nagu peaks Othellot tingimata väga valjusti laulma. Tegelikult ei pea. Verdi kirjutas sellesse partiisse hulganisti pianissimoid, mille taustal vokaalsed ja dramaatilised kulminatsioonid seda enam mõjule pääsevad. Kui tenor aga kogu ooperi vältel peamiselt kõvasti lärmi teeb, siis läheb osa dramaatilisest väljendusrikkusest paratamatult kaduma. Antonenkol oli see sama probleem, ta hääleaparaadil tundus põhimõtteliselt olevat ainult üks käik, ehkki esimeses duetis Desdemonaga (“Quando narravi” – katkend) läheks vaja palju enam lüürilist väljendusrikkust.
Ent tema probleem pole siiski laulmises, vaid näitlemises – ta on laval staatiline ning suhteliselt emotsioonitu kivinägu, ilmutades peamiselt nürile noale omast tundepeenust. Othello raevu suutis ta veel edasi anda, ent meeleheidet või kurbust küll mitte, rääkimata peenematest emotsionaalsetest nüanssidest. Ilmsesti ei õnnestunud tal seetõttu ka saavutada publiku kaastunnet või mõistmist oma kangelase suhtes, mida hea näitleja Othello rollis kindlasti suudab.
Vokaalselt oli see ometigi suhteliselt tugev sooritus, Antonenkol on potentsiaali küll ja veel ning igatahes ta tõesti püüab, kui ka veidike värvingut puudu jääb.

Vaid 33-aastane Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva tegi ses lavastuses oma debüüdi Desdemona rollis ja see oli üks õige paljulubav debüüt. Kuna tegemist on ooperikontekstis ikkagi väga noore lauljaga, siis pole tal muidugi veel diivalikke stampe tekkinud, seetõttu keskendus ta tõepoolest rollile ja laulmisele, mitte ei võtnud mingeid maneristlikke poose.
Desdemona on õilsaim kõigist Verdi kangelannadest (ehk vaid “Don Carlo” Elisabeth on võrreldav) ning seetõttu pole ebasümpaatseid Desdemonasid niikuinii olemas, ent Yoncheva portreteeris oma tegelaskuju erakordse väärikusega ning laulis täiesti vabalt ja veatult, samas polnud tema Desdemona sugugi mitte vaid jõuetu  ja haavatav ohver.
Teatud mõttes on “Othello” kulminatsiooniks Desdemona kaks viimast, väga kaunist aariat “O Salce, salce” (“The Willow Song” – katkend) ja “Ave Maria”, mille Yoncheva kandis ette ingelliku õrnusega, ehkki muidu on tal üpris märkimisväärse ulatusega võimas hääl, mistõttu võib ka arvata, et teda ootab suur tulevik. Vokaalselt on meil juba praegu tegemist väljakujunenud artistiga, kuid dramaatiline isikupära on küllap  veel lisandumas.

Jago roll pole vokaalselt Othello omast sugugi lihtsam, pealegi viibib  Jago praktiliselt kogu aeg laval, sestap huvitas mind väga, kuidas Serbia bariton Željko Lučić teda portreteerib. Kogu oma lugupidamise juures olid mul mõningad kahtlused. Ma pean Lučićit suurepäraseks Verdi baritoniks (ta on ka üks väheseid, kelle koolitus oli algusest peale Verdi repertuaari sihitusega), aga mõnikord kaldun nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et tal on teatud rollide jaoks liiga ilus hääl (jah, ooperis on selline asi täiesti võimalik).
Pealegi arvasin, et Lučići tavapärane elegants – mida kõigi ülejäänud Verdi kaabakate puhul võib mõista, sest neid juhib enamasti miski muu, armukadedus või (ka õigustatud) kättemaksuiha ning oma räpased teod saadavad nad üldiselt korda ise – ei tööta Jago puhul, sest too on lihtsalt ühegi lunastava loomuomaduseta õel, salakaval ja südametunnistuseta intrigant, kes kasutab teisi oma marionettidena.
Ent selle asemel, et mõjuda ebaveenvalt, andis Lučići lahendus Jago rollile hoopiski uue mõõtme. Kui tavaliselt kipuvad Jago osatäitjad oma vokaalpartiile lähenema raevukas robustses võtmes, et vastanduda Desdemona hääle süütusele ja puhtusele, siis Lučići loomupäraselt ilus toon oli vaat et mõjusamgi, lastes Jago jõledal karakteril aimamisi paista elegantse vokaalpartii tagant ning tekitades niiviisi dramaatilise kontrasti. Ehkki lavastaja oleks võinud sellest enamatki välja tuua, oli väga värskendav näha niisugust rafineeritud kurjust, alati läheduses luuravat osavat jutumeest, sametise häälega külma ja kalkuleerivat manipulaatorit tavapäraste, tihti jämedakoeliste Jagode asemel.
Lučićil on kogu ulatuses väga ühtlane, forsseerimata, väljendusrikas hääl, laitmatu diktsioon ja väga sujuv legato ning dramaatilist laulmist parimas tähenduses pakkus ta kuulsas monoloogis  “Credo in un Dio crudel” (katkend), alustades täie võimsusega ning jätkates aaria edenedes ühe tasaneval häälel, mis kulmineerus peaagu sosinaga viimases fraasis ‘la morte è nulla‘.

Orkestrit juhatas kindla käega esmaklassiline dirigent Yannick Nézet-Séguin. “Othello” on Verdi loomingus üsna erandlik teos oma tihedama ja rikkalikuma orkestratsiooni tõttu, säilitades siiski ka kogu heliloojale iseloomuliku meloodilisuse. Samas on selles muusikas väga palju peeni nüansse ning sõltub täiesti dirigendist, kuivõrd need esile tõusevad. Nézet-Séguin keskendus väga oskuslikult detailidele, mitte volüümile ning tõusis sellega kahtlemata samuti üheks etenduse peaosaliseks.

Rohkem muusikalilavastajana tuntud Bartlett Sheri lavastuses tervikuna aga oli midagi veidrat, kohati tundus, et dramaatilised ja muusikalised kulminatsioonid ei olnud omavahel sünkroonis, mistõttu kõik jättis natuke staatilise ja äraoleva mulje. Läbipaistvad liikuvad seinad (nn klaaspalee) pidid nähtavasti edasi andma Otello keerukaid siseheitlusi – kõik liigub, kõik muutub, kõik on kõverpeeglis, mida uskuda? keda uskuda? – kuid aeg-ajalt tundus tenor nende tõttu sõna otseses mõttes veidike desorienteeritud olevat, justkui üritaks meelde tuletada, kus ta olema peab. Teise vaatuse võtmestseen (katkend), milles Jago õhutab Othello armukadedust, magamistuppa paigutatuna oli juba hoopiski pentsik. Ja see vältimatult tumedates toonides lavakujundus ning kostüümid… ausalt öeldes hakkavad need säärsaapad ja nahkmantlid (vähemalt Kalašnikove selles lavastuses küll ei olnud) natuke ära tüütama, ehkki ma üldiselt olen igasuguste lavastuslike veidruste suhtes üpris tolerantne, senikaua kuni need laulmist segama ei hakka.
Aga tegelikult mulle meeldis. (★★★★☆)

Porgandi-apelsinikeeks

 

Porgandi-apelsinikeeks

3 muna
200 g suhkrut
1 keskmine apelsin (u 200 g)
200 g porgandit
150 g võid
250 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.
Koori porgandid ja riivi üsna peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber.
Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud kandilisse keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta keeks ahjust ja jahuta restil.

Porgandi-apelsinikeeks

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.

 

Advertisements

Kihiline porgandikook. Jõulukingituseks

Hea meelega kirjutaks teile täna midagi ilusat. Näiteks niisugust, millest keegi võiks lohutust või midagi leida ja mille pärast mõnikord siia tagasigi tuleks. Või siis midagi niisugust, mille pärast ma isegi tagasi tuleks ja mõtleks, et näe, nii kenasti on siin öeldud – kas tõesti ma ise? Sedasorti sõnu, mis täidaks osaliselt ära selle tunde, et midagi ilusat on puudu.

Aga täna vist ikka ei ole see päev. Ilm on muidugi ilus (mulle meeldib, jah, aga teie võite vabalt ka lumeootusest rääkida), aga muidu väga ilus ei ole olla. Väsimus on. Unevõlg on. Tühjaks pigistatud sidruni tunne on. Hoolimata sellest, et vähemalt ilm mind küll ei masenda, on tahtmine magada kolm järgmist kuud talveund. Ärgata alles siis, kui rattateed ja metsamättad on kuivad. Ärgata ühes teises eluski võib-olla. Teises kohas.

Kuuskede kurbuse lõhn ja aastalõpp on ligi. Suuri sündmusi polnud, sestap õppisin märkama väiksemaid rõõme. Nii väikeseid, et varasemas elus lasin neil tihti käest libiseda, uskudes, et mul on vähe. Aga eheda elus olemise tunde tajumise lävi sellest palju madalamaks ei muutunud. Kas üldse keegi suudab toetuda vaid iseendale, päästa iseend ja päästa teisi, kui ta enesele selle rolli võtnud on?
Ajuti on mul tunne, et ainus, mis ses aastas head oli,  on see, et ta õige pea läbi saab ja siis on inimese ebaloogilisi verstaposte seadva enesepettusega võimalik uskuda, et järgmine peab ju teisiti tulema.

Ja kui sul õnnestub mõnikord ses tohutus tiirlemises seisma jääda, siis maailm su ümber ei peatu ning äkitselt tead sa, et kaasajooksmise asemel seisma jäämine jätab sind, ikkagi karjalooma, mõnikord talumatult üksinda. Rahvamassist ja tühjast lobast pead puhkama paratamatult, aga see tahe jääb, et ära tuntaks, mis sind liikuma või mis lukku paneb, ja mis keeles su armastus räägib.

Mõistlik olla on ka maru masendav. Sest kui sa seda oled, siis hakkad mingil poolautomaatsel ja nähtavasti loogikavabal moel eeldama, et vajaduse korral vastatakse sulle samaga. Unista edasi. Kehtib muugi, mitte ainuüksi mõistlik olemise kohta.

Ja mõnikord tunned, et oled küll ruut, kuid pressid end kangekaelselt ümarasse vormi (küllap ikka sest igatsusest oma karja järele), sest mis tähendab, et ei saa, peab saama, väline väidetakse ju tähtsuseta olevat, lihtsalt mõtled oma nurgad maha. Aga nii ikkagist ei saa.
Ent teine kord mõtiskled jälle, kas su oma unistuste ja uitmõtete elustamise võimalikkuse eelduseks ei peaks hoopis sünnist saati sootuks teine inimene olema. Selline väheke radikaalsem oma tegudes ja otsustes. Isegi kui kõiges muus hakkad endaks olemisega juba täiesti ära harjuma.

Vahel näed, kuulad või koged midagi, mida tahaks jagada mõne kindla inimesega. Mõtled isegi juba valmis, mis sõnadega sellest talle räägiksid. Aga võib-olla sa just ei kohta parajasti seda inimest ja hiljem pole enam aktuaalne. Aga võib ka olla, et teda lihtsalt ei huvita. Ja mulle on see alati nii ütlemata kurb tundunud, kuidas need rääkimata lood niiviisi surema peavad.

Moraliseerivate avaldustega tahaks ka veel esineda. Teate, te tegelikult ei pea enne jõulu hullumiseni kaubanduskeskustest mõttetut träni kokku ostma. Ja söögikraami sellises koguses, nagu oleks viimati jaanipäeva paiku süüa antud. Ja eriti mitte ei pea te iga jumala õhtu mingeid rakette ja raha vastu taevast laskma.

Niisiis, kuna neid ilusaid sõnu pole, siis kingin teile hoopis ühe retsepti, mis on olemas raamatus “Ahvatluste aasta”, aga blogis siiani mitte. Ilmsesti on see ka retsept, mida mult on kõige rohkem küsitud.

Ma ise lähen nüüd kotlette praadima. See peaks küll tegelikult hoopis sedamoodi käima, et kotlette praeb meeskodanik, mina aga saan istuda, veiniklaas käes, ja intellektuaalset vestlust arendada. Sest no teate isegi, mina ja liha küpsetamine, see on, nagu on.

Imelist aega! Kuulake teisi ja saage ise kuulatud! Ja ärge kinkige asju, kinkige oma aega, see on palju väärtuslikum.

Jõul 2014

Muusika: Ludovico Einaudi “Svanire”

Kihiline porgandikook

3 muna
125 g suhkrut
100 g sulatatud võid
100 g jahvatatud mandleid
50 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
400 g porgandit

Kreem:
350 g hapukoort
poole apelsini riivitud koor
25 g tuhksuhkrut

Peale:
100 g mandleid

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulatatud ja veidi jahutatud või, omavahel segatud kuivained ja peenelt riivitud porgand. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit, kummuta ettevaatlikult teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda. Lõika tainaplaat neljaks võrdse suurusega tükiks. Sega hapukoor tuhksuhkruga, maitsesta apelsinikoorega ning määri täidis põhjade vahele ja peale. Kata pealt hakitud mandlitega ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.

Kihiline porgandikook

Kui soovid suuremat kooki, kahekordista kogused, küpseta põhjad kahel ahjuplaadil ning lõika kumbki põhi pooleks (saad poole ahjuplaadi suuruse koogi).

Röstitud peedid ja porgandid

See pole siin mingi retsept või kui, siis äärmisel juhul õpetus (elu) nautimiseks.

Võtsin nimelt päeva peaaegu iseenda jaoks, toimetasin suurima rõõmuga aias, andsin järjekordselt täielikuks padrikuks muutunud tomativõsale inimlikuma ja produktiivsema väljanägemise, seejärel jäid taimed Händelit kuulama ning mina tegin sihikindlust üles näidates valmis juba nädalaid tüütult peas tiksunud aruande.
Pärast seda ja oma õhtust 20 km jalgrattaringi läksin tõin kasvuhoonest hunniku peete ja mõned porgandid, tüümiani ja basiilikut (saate aru, jah, lihtsalt lähed ja tood endale kasvuhoonest delikatesse), viskasin need vormi ja lükkasin ahju, külmkapis leidus ka pudel siidrit, mille olemasolugi olin juba unustada jõudnud, ning eile hilisõhtul tehtud Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega.
Edasi võib juba jätkata laulupeo ja sinna juurde Haapsalu salli kudumisega (roostevabast lõngast). Mõned otsused vajaks muidugi langetamist, aga tühja neist, homme ka päev.

Kevadel külvatud värvilistest porganditest enamik osutus valgeteks (kuhu jäid lillad ja punased?) ja peetide segust enamik triibulisteks ja valgeteks (aga kollased!?), nii et õigupoolest näeb see pannitäis kõikse kaunim välja enne röstimist.

Porgandid ja peedid röstimiseks

Röstitud peedid ja porgandid

(erivärvilisi) peete ja porgandeid
õli
soola, pipart
meelepäraseid värskeid või kuivatatud ürte
küüslauku (kui ei meeldi, võid ka ära jätta)
soovi korral palsamiäädikat

Pese ja koori peedid ja porgandid, lõika pooleks või sektoriteks. Tõsta ahjuplaadile (võimalikult ühe kihina), nirista peale õli ja soovi korral palsamiäädikas, lisa küüslauk, ürdid, sool ja pipar, sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes tund aega või kuni peedid on pehmed. Serveeri niisama või prae kõrvale salatiks.

Röstitud peedid ja porgandid

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Juurviljakrõpsud

Õige pea (kohe, kui äsja saabunud talv jälle läbi saab…) on kätte jõudmas mu lemmikaeg aastast. Ma armastan aprilliõhtute lõhna, kui hämaruse lähenedes muutub õhk läbipaistvaks, aga ometi käega katsutavaks ja maailm taandub peaaegu kahemõõtmeliseks. Taevas on niisugust erilist sinist tooni, nagu ta on ainult aprillikuus ning maailm hoiab hinge kinni. Ootuses.

Ja hingata on hea ning kerges õhus muutub meelgi kuidagi kergeks, nagu oleks kõik lahtised otsad korraga kokku sõlmitud ja justkui oleks kassikuldki ikkagi kuld.

Need õhtud on loodud jalutamiseks ning kui kurvad või kummalised mõtted parajasti ka poleks, on ootamatult lihtne leida end tõdemuselt: elada siiski on ilus.

Muusika: Rein Rannap “Luuletus”

Juurviljakrõpsude mõttele tulin täiesti juhuslikult ning mõningase katsetamise järel jõudsin rahuldava lõpptulemuseni. Lõigud peaksid olema võimalikult ühepaksused ja -suurused ning kindlasti plaadile laotatud ühe kihina, vastasel juhul jääb osa nätskeks ja osa kipub kõrbema. Kuna nt peet küpseb kauem kui porgand või bataat, võib osutuda heaks mõtteks eri juurviljade eraldi küpsetamine.

Mõnevõrra lihtsam võimalus oleks juurviljalõikude küpsetamine õlis, sel juhul pole neid muidugi eelnevalt vaja õliga segada, aga kindlasti tuleks siis ette võtta köögipaberiga kuivatamine (see tuleb muidugi kasuks ka ahjus küpsetamise puhul, sest mida vähem niiskust, seda kiiremini saab krõbedama tulemuse).

Juurviljakrõpsud

meelepäraseid juurvilju (porgandit, peeti, bataati, pastinaaki, juursellerit, redist, kaalikat)
oliiviõli
soola, pipart
soovi korral erinevaid ürte

Koori juurviljad ja lõika õhukesteks viiludeks (u 1 mm või vähem) – koorimisnoa, köögimandoliini või köögikombaini viilutusteraga (või piisava osavuse korral lihtsalt terava kööginoaga). Vajadusel kuivata viilud köögipaberiga, seejärel sega kausis oliiviõli, soola, pipra ja soovi korral ürtidega korralikult läbi ning laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni juurviljad on krõbedad (täpne aeg sõltub viilude paksusest, kontrolli vahepeal, kas on vaja kauem küpsetada või varem ahjust välja võtta), poole küpsemisaja järel keera viiludel teine külg (ahjuukse avamine vahepeal täidab ka liigse auru eemaldamise eesmärki.

Porgandi-hapukoorekook

Viimase nädala jooksul on mult kaks korda küsitud, kas ma millestki muust peale toidu ka mõtlen :). Mõtlen, mõtlen. Ausõna.

Näiteks sellest, kas kunagi võiks saabuda aeg, mil siinsed plaadipoed lakkavad klassikalise muusika riiulisse paigutamast plaate nagu Helmut Lotti Goes Classic? Vähimagi valiku puudumisel olen suurema osa oma plaate niikuinii sunnitud mujalt tellima, aga sellised leiud ajavad mul ikka iga kord harja punaseks.

Ja jalanõudest, neist ei saa ma ikka üle ega ümber. Käisime kaasvõitlejatega kingapoes. Kuna ma oma arvamust õudse  disainiga toodete kohta tagasi ei hoidnud, siis oleks meid ilmselt pikapeale sealt välja visatud. Aga no ausalt – sellised kingad. Või sellised. Või sellised. Või sellised. K u h u te niisugustega lähete? Ja mis õigupoolest veelgi olulisem – k u i d a s? Otsejoones EMO-sse? Sarnaseid röögatusi oli valida muidugi veel hulgi, aga ma ei viitsi rohkem pilte otsida. Kas kusagil on mingi direktiiv, mille kohaselt tuleb Eestisse tarnida ainult inimeste jalale mitte mõeldud jalanõusid? 

Või siis sellest, et soovimisega tuleb ettevaatlik olla, võitegi saada, mida tahtsite. Ehk siis näib, et mina, kes ma olen endale eluaeg ihaldanud võimet kõigesse mitte nii tõsiselt suhtuda, olen sattunud teise äärmusesse ja ei suuda enam ülepea mitte midagi tõsiselt võtta. See ei olegi üldse nii tore, kui ma arvasin.

Ka sellest, kas on ü l d s e midagi, mis mul und ära ei võta. Sest mulle miskipärast näib, et ühel kenal ööl passisin ma ärkvel seetõttu, et jõin õhtul… piparmünditeed. Mis järgmiseks? Piim?!

Ja siis veel leekidest ja liblikatest ja tiibadest ja tulpidest.

Ning kui see kõik pähe mahub, siis on üsna ilmselge, et seal rohkemale enam ruumi ei jätkugi. (Või kui, siis ainult pardikoibadele ja õige natukesele porgandikoogile. :P)

Muusika: Pablo Milanés “Yolanda”

Porgandi-hapukoorekook
(mugandatud: blogi Maitse asi)

350 g porgandit
100 g suhkrut
2 muna
300 g jahu
75 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
500 g hapukoort
1 dl suhkrut

Kaunistuseks:
50 g kookoshelbeid

Riivi porgand peene riiviga, sega juurde suhkur, lisa lahti klopitud munad, sulatatud ja veidi jahutatud või ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning määri ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks. Tõsta kihid serveerimisalusele ning määri vahele ja peale suhkruga segatud hapukoor (hapukoort võib olla rohkem, et kook mahlasem saaks, aga sellisel juhul on see ilmselt mõistlikum valmistada kõrgemate äärtega vormi sisse). Lase üleöö külmas seista ning kaunista kookoshelvestega.

Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.