Talv on tulekul. Või minekul. Või tulekul

Kohustused ja vastamata kirjad kuhjuvad. Minu võime nendega tegeleda on väga hapraks kulunud. Ja on mingid teemad, mis söövitavad seestpoolt. Iga päev. Natukesehaaval.

Mõtlesin tegelikult, et ei kirjuta. Sest milleks. Sest ma ei taha tegelikult kirjutada. Mul on nälg. Tahan rääkida ja kuulatud saada. Või siis ei taha parajasti üldse mitte midagi. Ja ma olen sellest kõigest muidugi juba kirjutanud kah. Kuulamisest. Ja rääkimisest. On’s sellele üldse midagi veel lisada?
Kui sa tahad rääkida ja kuulatud ja mõistetud saada, siis väga palju ei aita, kui selle asemel kolm korda rohkem suusatada (mhmh, ikka veel suusatan, väga tore on). Aitab natuke ja aitab mõnda aega, aga mitte täiesti. (Ei viitsi Runnelit tsiteerida, mõelge ise juurde.)
Ma parem ei hakka välja mõtlema, millal see oli, kui viimati sai pikalt ja päriselt räägitud, tean juba ette, et see vastus pole kuudes, vaid aastates.

Vajatud ja tahetud olemise vahekord on ka kuidagi päevakajaline ja on sestki varem juba räägitud, natuke siin ja mäletamist mööda mõne teise blogi sabaski. Aga vististi on see ka üks neid teemasid, milles ma ei pruugi olla olnud võimeline end arusaadavaks tegema, kui olen öelnud, et vajatud olemine tekitab mus tahtmise jooksu panna (ja ega ei saa ka öelda, et ei oleks seda teinud).
Vajatud olemine (või vajamine) tähendab minu jaoks teatavat sorti (kaas)sõltuvust. Mingit survet, mingit ootust, mingit klammerdumist, midagi, mida üks teiselt saada tahab. Teisele inimesele tõusude ja mõõnade suunajaks olemine (ükskõik mis mõttes siis) on päris karm koorem. Ja eks ma olen ise muidugi ka teisel pool olnud, seal, kus hapniku pealevool sõltus ainult ühest inimesest.
Üksteise ära kuulamine on täiesti normaalne suhete osa. Ka see, et üksteisele pakutakse vajadusel õlga, mille najal nutta. Ollakse publikuks üksteise ideedele ja mõtetele. Ollakse vajadusel surveventiiliks. Ollakse samal poolel. On ju?
Aga kui sa jagad seda täiesti mõõdutundetult ja palju aastaid ka tähele panemata, kas ja mida sa ise vastu saad? Kas ei hakka siis ühel hetkel üha enam mängu tulema küsimus, mis siis järele jääb, kui neid vajadusi, mida sa täitsid, enam ei ole. Või täidab neid keegi teine. Või sa ise ei jaksa neid enam täita.
Võib selguda, et ega ei jäägi midagi eriti.
Sest lisaks liigsele vastutusele on vajaduste täitmisega see probleem, et neid võib ju põhimõtteliselt täita kes tahes, see ei pea olema sina.
Tahetud olemine on midagi muud. (Olgu igaks juhuks ka juurde lisatud, et tahetud olemise all ei mõtle ma siin seksuaalses mõttes tahetud olemist, vaid räägin palju laiemast kontekstist.) Tahetud olemine tähendab, et mul pole sult vaja mitte midagi, aga ma valin igal ajahetkel siiski sinu, sest sa oled sina.
Öelda kellelegi, et ma saan ilma sinuta olla küll, aga ma ei taha, tähendab minu keeles armastust. Kahtlemata kõlab see muidugi kellegi teise jaoks sama hästi kui ükskõiksusena – et milleks siis üldse olla koos, kui saab ka ilma. Aga ma ei räägi ju sellest.
Ja vajadus olla tahetud taandub tegelikult ilmselt vajadusele olla aktsepteeritud, iseendana, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, ilma tingimusteta, ilma et midagi vaja oleks. See on muidugi hirmutav, sest mingis mõttes tähendab see kogu kontrolli loovutamist endast väljapoole. Aga oma hirm on ju ka vajaduspõhistel suhetel – hirm, et kui minult midagi ei vajata, siis mind hüljatakse (ja tõenäoliselt on see isetäituv ennustus).
Muidugi ei väida ma, et selles küsimuses oleks olemas õiget või valet. Kindlasti on inimesi, kellele suurepäraselt sobib vajatud olemine ning kelle elu ja suhted oleks emotsionaalselt tühjad, kui nad ei tunneks end vajatuna.
Vajada vajatud olemist ei ole kuidagi halvem või parem kui vajada tahetud olemist ning lähisuhetes ei ole need üksteisest ilmselt päriselt lahutatavad niikuinii.

Kõiki tööriistu, mis mul enda haldamiseks on, ma kasutan. Aga ikkagi kipuvad õlad aeg-ajalt längu vajuma. Ma olen erakordselt osav kõike koos hoidma. Ma olen ka osav naeratavat maski kandma. Millest tulenevalt olen elu jooksul üksjagu kuulnud ja üksjagu jälestama õppinud avaldusi, nagu “sinul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” või “sina küll selline ei ole”.
Selge, noh, õigesti tunda ja olla ei oska, hoiame siis parem suu kinni. Kuigi olen sedagi aina korranud ja korranud. Et ei ole vaja midagi mu eest ära teha. Tegelikult üldse mitte midagi ei ole vaja teha peale märkamise ja muga rääkimise. Küsimuste esitamise ja kaasa mõtlemise. Ja vahel mõne asja meelde jätmine oleks ka ilus žest. Ja mõnikord võiks ju lihtsalt öelda, et jah, ma saan aru, miks sa nii tunned, selle asemel, et hakata vaidlema, kas ma ikka tunnen seda, mida väidan end tundvat (tean, see pole tegelikult vaidlus, vaid sisuliselt lahtiütlus: ma ei oska ja ei viitsi sellega tegeleda, millest sa räägid).
Aga ma päris nii kah ei saa, et annaks kõik sõnad ja liigutused ise ette. Midagi võiks ju inimene iseseisvalt teha, kui väidab, et hoolib?

Mõtlesin siin mingil ajal veel, et teen enne rattahooaja algust nädalase trennipausi ja puhkan end nii vaimses kui füüsilises mõttes vähemalt mõnevõrra välja, muidu on järgmine võimalus novembrikuus.
Selline revolutsiooniline mõte.
Aga see oli enne seda, kui hakkas tunduma, et suusahooaeg läheb vist lihtsalt sujuvalt rattahooajaks üle, ja enne seda, kui spaad kinni pandi. Sest võtta kodus olles terve nädal (trenni)puhkust on täiesti võimatu ning massaažiorja mul endiselt pole. Nii et no rest for the wicked.
Põhimõtteliselt saaks praegu nii, et sõidaks jalgrattaga suusatama, suusad rattaraami külge seotud. Oleks see vast edev, ah?

Ma tunnen ainult ühte puhkamisviisi, aktiivset puhkust nimelt, ehkki praegu on selline staadium, et kõige rohkem võiks vist võita rannas lebamisest. Või tekki mähituna sanatoorselt mägede vahtimisest. Kuigi ma ju tean üsna täpselt ette, kui kaua ma paigal suudan olla. See aeg on tundides, mitte päevades.
Ja iga kord, kui väsimus kipub hullupööra võimust võtma, reageerin ma mõttega, et äkki peaks mõne kohustuse juurde võtma. Kõigepealt kohe ja siis pikemas perspektiivis veel lisaks. Teeks selle kirjanduse magistri ikka ära? Või läheks nullist uut eriala õppima, bioloogiat näiteks, või kehakultuuri? Või kutsekooli, mesindust või keraamikat?

Kontserdielust on kole puudus kätte tulnud. Igasuguseid voogedastusi ju on ja Klassikaraadio on ka, aga see konservheli päriselt ei asenda ikkagi elavat esitust.
Loen Haruki Murakami ja dirigent Seiji Ozawa vestlusi raamatus “Absolutely on Music” (imeline raamat, muide, keegi võiks selle eesti keelde ka tõlkida, ei, ma saan inglise keeles ka loetud, muidugi, aga see võiks olla olemas eestikeelsena, äkki keegi peale minu ka ostaks), ja sellest nälg ainult süveneb. Tahaksin kuulata Sibeliuse 5. sümfooniat, Beethoveni 3. klaverikontserti ja Mahleri 2. sümfooniat (just sellises järjekorras).
Lisaks olen hakanud nüüd mingisuguse kahetsusega tagasi vaatama ajale, kui maailm oli avatud (ehkki, mis siin ikka kahetseda, küllap ta kunagi on jälle avatud) – miks ma võtsin siis nii vähe ette selleks, et käia mujal maailmas kontserdisaalides ja ooperimajades. Ikka oli see umbes nii, et “tahaks kunagi minna”. Mis selles siis nii võimatut oli? Metropolitan Operasse võib-olla poleks jõudnud, aga Londoni Royal Opera või Hamburgi Elbphilharmonie olnuks ju ometi jõukohased.

Ja veel küsin endalt, kas kaotaksin midagi sellest, kui meediatarbimise üldse ära lõpetaksin. Ma ei näe, et see mulle midagi tarvilikku annaks, lihtsalt on mingi sisse juurdunud arusaam, et tuleb ennast kursis hoida. Kas tuleb? Millega täpselt tuleb? On see kõik kuidagi väärt, et oma sisemist ressurssi sellele raisata? Kogu selle info eluiga on tänapäeval nii lühike, et püüd sellega võidu joosta on niikuinii ette läbi kukkumisele määratud ning enamasti ei pane me tähelegi, et me pole isegi mitte enam tarbijad, vaid oleme selle protsessi käigus juba ammu ise müüdavaks tooteks muutunud.

Kirjutades tuli poolel teel  muidugi ka mõte, et äkki üldse ei avalda seda juttu (mis on nagunii tsenseeritud versioon). Sest tõesti, selles kõiges ei ole midagi uut. Oleme kogenud, teame ju, kuidas ennast lõpuks juukseid pidi igalt poolt välja tirida, mis seal ikka. Lihtsalt see kontseptsioon iseenesest, et mul on õigus tunda kõike, mida ma tunnen, on mu jaoks veel mõnevõrra uus ja tahab harju(ta)mist.

Aga heakene küll, nõrkushetkeks eraldatud aeg sai läbi, rühmame edasi.

Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist*

Kuulamisest olen ma juba kirjutanud, aga see on ainult üks, ehkki oluline pool. Täpselt sama oluline on tõeliselt rääkimine. Rõhk ei ole siinkohal küll mitte rääkimise kvantiteedil (kuigi kord kolme aasta jooksul on ikka ilmselgelt liiga harva), vaid kvaliteedil. Võõrandumine algabki minu meelest sealt, kus üksteisega enam millestki peale igapäevaste teemade ei räägita.
Iga päev suhtlemine ei ole sealjuures küll mingi garantii võõrandumise ära hoidmiseks, vaid pigem soodustab seda, sest nii on õige lihtne hakata kõike endastmõistetavaks pidama.
Kaks inimest võivad vabalt külg külje kõrval ja siiski kumbki täiesti omas universumis elada ning ühes keeles rääkida ainult näiliselt. Mu meelest on see igasugustes suhetes üks suuremaid vigu – eeldada, et sa tunned teist inimest läbi ja lõhki; eeldada, et ta ei muutu; eeldada, et ta mõtted, tunded, eesmärgid, unistused on aina samad; eeldada, et ta on ikka täpselt samasugune nagu kolm aastat tagasi, kui üksteisega viimati päriselt räägiti. Kuidas oleks võimalik mitte teada, mida kumbki vahepeal tegelikult tundnud, mõelnud ja kogenud on, millise jälje see temasse jätnud, kuidas teda muutnud on ja sealjuures siiski mitte võõranduda?

Võib-olla ei ole kvaliteetvestlus ühtviisi kõigi jaoks ühtmoodi oluline, ma ei tea. Või siiski on. Seda näen kuulen kogu aeg, kuis inimesed tahavad ära kuulatud saada, sest ma ise olen kuulaja – minu puhul ei pea sugugi paika see klišee, et inimesed kurdavad oma muresid juuksuritele või massööridele, ma olen nimelt pidanud kaks korda juuksurit vahetama seetõttu, et ma ei suutnud enam nende isikliku elu probleeme kuulata.
Kuulamisoskus näikse niisiis olevat üpris hinnaline. Mõnikord on minusse selle tõttu ära armutud, – või arvatud end armunud olevat – mis sest, et endal pole üldse aimugi, milline inimene ma olen, sest kunagi pole minu isiku kohta ühtainsat küsimustki esitatud. Ma suhtun sellesse leebelt – see tähendab olla vajatud, aga mitte tahetud. Või pisut teisiti väljendudes: olla vajatud selle pärast, mida mul on anda, mitte selle pärast, kes ma olen.
Muidugi on kuulamine vahel kurnav, sest ma ei ole isetu pühak, ma olen käsn, rõõmsate inimestega koos rõõmus, depressiivsetega depressiivne ning ümbritsevaid emotsioone tajudes, ehkki kindlasti mitte alati täiesti õigesti tõlgendades. Suurema osa oma elust arvasin, et kõik tunnevad niiviisi ja kui keegi minust midagi välja ei lugenud, tegin sellest enda jaoks ainuvõimaliku järelduse, et ilmselt neid ei huvita. Alles viimase aasta jooksul hakkasin taipama, et enamik inimesi ei loegi teiste emotsioone. Nagu öeldud, vähendas see oluliselt mu ootusi teistele, ent sisulise jutu, küsimuste ja kaasa elamise puudumist tõlgendan ma endiselt olematu huvina.

Sest jah, ma usun, et meil kõigil on lähedaste inimeste suhtes teatud ootused. Näidake mulle kedagi, kellel neid üldse ei ole.
Ilmsesti on nüüd paras paik esineda sõnavõtuga, mis mul on ka ammust aega meeles mõlkunud. Uusvaimsete, individualismi propageerivate eneseabiteooriate suhtes nimelt. Mitte et ma nendega põhjalikult tuttav oleks, aga üks nende õpetuste lähtepunkte, mida järele mõtlemata korrutama kiputakse, paistab olevat väide, et välisel ei ole tähtsust, kõik tuleb enda seest, kõik saad enesele ise anda, vale on soovida armastust ja tunnustust teistelt.
No olgu, keerame sellele teooriale nüüd vindi peale. Kui välisel ei ole mingit tähtust ja teistele ei tohi mingeid ootusi olla, siis peaks ka olema täiesti ükskõik, millised inimesed meid ümbritsevad. On nad negatiivsed, kritiseerivad, halvustavad, hoolimatud, emotsionaalselt vägivaldsed, vahet pole, väline iseenesest ju loe, loeb ainult meie enda reaktsioon sellele. Miskipärast ei usu ma, et keegi väga tahaks üdini maha tegevas lähikonnas pikalt viibida ja säilitaks sealjuures täiesti vikerkaarevärvilise oleku, kuitahes tasakaalus ta ka muidu poleks.
Sul on alati valik selliste inimeste seltskonnast eemalduda, ütlete nüüd. Aga loomulikult, täpselt sinna ma tahtsingi jõuda – välisel ikkagi on niisiis tähtsus, me ei saa eksisteerida steriilses mullis, maailm ja inimesed mõjutavad meid ning lähisuhetest oleme sotsiaalsete olenditena paratamatult teatavas emotsionaalses sõltuvuses.
Lepime parem kokku, et toetavad lähisuhted on olulised, emotsionaalne üksildus on enamikule inimestest raske ja kuigi tõepoolest, keegi ei võlgne meile midagi ja ei p e a meie vajadusi täitma, on see üldiselt igasugustes suhetes eelduseks, et (ideaaljuhul vastastikku) mingeid ootusi täidetakse, olgu need siis vaimsed, emotsionaalsed või materiaalsed. Seega loodame ja ootame me ikkagi, et andmine ja saamine oleksid lähisuhetes enam-vähem tasakaalus ning et lähedased inimesed ise tahavad vabatahtlikult meid mõista, meile armastust ja tuge anda ning tunneme ennast üksi jäetuna ja emotsionaalse turvatundeta, kui nad seda ei tee. See on inimlik.

Ning kui juba lahti läks, siis teine pseudotarkus samast ooperist – see jauramine teemal, et keegi ei saa teid armastada ja te ise ei saa kedagi armastada, kui te ennast (piisavalt) ei armasta. No jätke ometi!
Milline see enda armastamise piirmäär on, millest alates armastuse vastuvõtmine võimalikuks muutub? Täpselt kui palju peab ennast armastama? Kokkuvõttes on see jällegi üks kena teooria, mis pöördub enese vastu ning pigem paneb inimesed kahtlema ja end veelgi enam väärtusetuna tundma, süütunde ja häbi genereerimisega aga suuremat enesearmastust küll ei tekitata. Inimene ei mõtle selle peale, et oo, ma olen väärtuslik, tänasest hakkan ennast armastama, pigem mõtleb ta, et nojah, ma ju olen kogu aeg teadnud, et olen üks mõttetu olevus.
Jah, muidugi on olemas äärmuslikke juhtumeid, armastuse- ja tähelepanunäljas vampiire, kes ainult võtavad, oodates lakkamatut imetlust ja igikestvat tähelepanu, suutmata ise oma elule mingit sisu ja tähendust luua, ning langevad hüsteeriasse või enesetapu äärele pisimagi kahtluse peale, et neid ei armastata.
Ma ei vaidlusta sugugi enese väärtustamise tähtsust suhetes ja elus üleüldse, aga suurem jagu meist on siiski tavalised inimesed, tihti enesekriitilised, igaüks rohkem või vähem kuskilt katki, keda pole kunagi õpetatud ennast armastama, vaid pigem endas kahtlema. See ei tähenda, et me ei vääri armastust või ei oska armastada. Sageli õpitakse endast rohkem hoolima just nähes end läbi armastava inimese silmade. Veelgi enam – armastust õpitaksegi eelkõige suhete kaudu teiste inimestega.
Pole mitte mingit tõendust, et armastuse absoluutseks eelduseks oleks enesearmastus. Jah, ilma ennast väärustamata on see kõik kahtlemata keerulisem, aga see ei muuda vähem tõeliseks ei armastust, mida teie vastu tuntakse ega seda, mida te ise tunnete.
Nii, selle asja sain nüüd südamelt ära. Ülejäänud klišeed (“kõigel on mingi põhjus”, “kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks” jne) ja pimeda positiivsuse kultiveerimise kehvad küljed jätame järgmiseks korraks.

Tagasi ootuste juurde. Üldiselt ma leian muidugi, et olen erakordselt väheste ootuste ja nõudmistega. (Rahu, nali.)
Aga. Vaat see kvaliteetvestlus. Tõsi on, et selliseid vestlusi on aina vähem, palju vähem, kui mulle meeldiks.
Tihtipeale me küll räägime, aga kui see jutt käib ainult ilmast või hindadest või akende pesemisest, siis see tegelikult ei ole minu jaoks tõeline vestlus. Ka see pole tegelikult tõeline vestlus, mis ei kujuta endast dialoogi, vaid vastab enam-vähem anekdoodile, milles filmistaar ütles oma vestluskaaslasele: aga mis me nüüd kogu aeg minust räägime, jutustage ometi teie, kuidas ma teile oma viimases filmis meeldisin. Jutt, mis käib telefoni, televiisori või arvuti pideva kohaloleku saatel, ei ole samuti tõeline vestlus.
Ja kui see kestab piisavalt pikka aega, siis vajun ma aegamööda üha sügavamale selle näivuse mädasohu, et mitte kedagi ei huvita, mitte keegi ei hooli, mitte keegi ei tunnegi mind päriselt.
Maailma tühisust ei peagi tagasi peegeldama ja üleüldse võib suurema osa ajast ka täiesti mugavalt ühel lainepikkusel vait olla.
Ent mis on olulisem kui miski muu – võida rääkida, nii et see ka kuulajani jõuab, tajuda huvi, mõistmist, jagamatut tähelepanu, kohalolekut. Saada tagasi oma mõtete peegeldus. Rääkida ideedest, emotsioonidest, elu ilust ja võimatusest, lugudest ja lauludest, õhulossidest, maailma lõpust, unistustest ja hirmudest.
Rääkida sellest hetkest, kui seisin leilist auravana saunatrepil, pea kohal märtsiöine tähistaevas, ümberringi ääretu vaikus, mille katkestas üle lendavate hanede hüüd ja tiivavihin.
Saada osa üksteise salajasest siseilmast. Aga regulaarselt.
See ongi minu jaoks armastuse keel.

Muusika: Joep Beving “Midwayer”

* Hando Runnel

Kuidas tõlkida tšellot?

Alati ma ei lähe öösel üleval passimise peale närvi. Vahel ma lihtsalt mõtlen.

Segastest signaalidest.
Küllap oled kunagi mõelnud, et mõni inimene saadab sulle segaseid signaale?
Ta jätab mulje hoolimisest. Uuest tasandist teie suhetes – tuttavatest sõpradeks või sõpradest enamaks. Räägib, mida kõike te võiks teha. Kunagi. Ja sa võib-olla ei pane tükk aega tähelegi, et selles jutus puudub igasugune konkreetsus ning sõnadele ei järgne ühtegi reaalset sammu.
Ja siis tõmbub ta eemale ning kaob ära, jättes sind mõtlema, et mis asi see nüüd oli. Või astub ilma igasuguse selgituseta paar sammu tagasi ning annab sulle mõista, et sinu arusaam teie suhtlustasandist on täiesti ebaadekvaatne. Ja see viib sind järeldusele, et ju sa said ikka ise kõigest valesti aru ning õigupoolest ei ole sul mingit õigust temalt midagi eeldada.
Mõneks ajaks olete jälle seal tagasi, kust alustasitegi. Ainult teretuttavad. Ainult sõbrad. Kuni ta ilmub uuesti välja ja teeb näo, et kõik on parimas korras. Algab uus tsükkel ja kõik kordub. Lähenemisest kaugenemiseni.
Olenevalt sellest, kui palju sa ise hoolima oled hakanud, tekib sul suurem või pisem kiusatus hakata talle vabandusi leiutama. Iseenda jaoks põhjendama, miks ta segaseid signaale saadab.
Unusta ära.
Sellist asja nagu segased signaalid pole olemas. Need on hoopis väga selged signaalid. Südames sa ju tead seda niikuinii. Et ta ei kavatsegi vastutada selle eest, mille on taltsutanud. Et sa lihtsalt ei ole talle piisavalt oluline. Et see on ainult mäng. Või lihtsalt mugav kohustusteta pai tema egole.
Ära raiska oma aega.

Armastusest ja sõltuvusest ja sellest, kuidas neid segi aetakse.
Ma ei taha olla vajatud, ma tahan olla tahetud. Seal on üüratu vahe.
“Ma ei saa ilma sinuta elada,” on lause, mille peale ma panen jooksu kohe pärast seda, kui ego on oma sulavõisupluse kätte saanud. Sest see on lause, mis kõneleb sõltuvusest ja klammerdumisest. Teineteisesse lahustumise ootusest. Mina ei saa võtta oma õlgadele vastutust olla teise inimese elu sisu ja tähendus.
“Ma ei taha ilma sinuta elada,” on see lause, mis kõneleb vabadusest, valikutest ja vastutusest. Ja armastusest.
Võib-olla ei ole mul sind tegelikult üleüldse vaja. Küllap ma saan ilma sinuta elatud küll. Aga ma ei taha.

Ikka ja jälle mõtlen neist sisutühjadest avaldustest, mida sotsiaalmeedias jagatakse, nagu oleks midagi sootuks enneolematut avastatud.
“See, kus sa praegu oled, on sinu varasemate valikute tagajärg.”
Naljamehed, olen ma kunagi midagi teistsugust väitnud või? Loomulikult on see minu varasemate valikute tagajärg. Ja siis? Kas see, et ma praeguste teadmiste kohaselt ehk mõnda ammust valikut ülemäära õnnestunuks ei pea, võtab mult õiguse millelegi? Inimlikkusele? Hoolimisele? Loomulikult saan ma alati uuesti valida, aga uued valikud lähtuvad samamoodi vanadest, võnked kanduvad mööda aja ämblikuvõrku edasi ning mõnedele ristteedele ei satu ma ilmselt enam kunagi.

Ja siis empaatiast.
Sest mul on tunne, et kõige rohkem tunnevadki inimesed puudust empaatiast ja empaatilisest kuulajast.
Muuseas, empaatia ei tähenda teise inimese mure pisendamist ega eelmainit klišeede kasutamist. “Mis sa selle tühja asja pärast muretsed, peaasi, et tervis on korras,” ei ole empaatia. Empaatia tähendab justnimelt mõistmist, miks just see “tühine” asi on just sellele inimesele nii oluline.
Sain alles hiljuti teada, et suuremal osal inimestest ei tulegi see mõistmine iseenesest. See vähendas oluliselt minu ootusi teiste suhtes. Aga suurendas üksildust. Ma ise otsin pigem võimalust empaatiavõime välja lülitamiseks, et ülekoormust vältida, ent seegi ei paista võimalik olevat.

Inimeste defineerimisvajadusest.
Määratleda. Kategoriseerida. Kataloogida. Kasti ja silt peale.
Milleks?
Milleks piiritleda kõike?
Las olla need kaaluta olekus inimsuhted, mis ei lase ennast kuhugi paigutada. Las olla see võluv võimaluste võimalikkus koos tagoreliku ilmutamise ja taasvarjamise mänguga. Mõnda aegagi. Mitte alatiseks, sest säilitada kõikide võimaluste võimalikkust saab ainult mitte midagi tehes. Varem või hiljem peab valima. Lõpuks peab ikkagi otsustama.

Sellst, mida ma ütleksin, kui ma ei oleks introvert, kes räägib kasinad kaks protsenti sellest, mida mõtleb.
Et ei ole vaja mu ees punast vaipa lahti rullida. Pole vaja kuud, tähti ja tervet maailma hõbekandikul. Pole vaja ülistuslaule. Pole vaja ülihoolitsust ega pidevat ninapidi koos olemist. Pole vaja palumata nõu anda ega tormata mu probleeme lahendama. Ma suudan oma probleemid ise lahendada. Lihtsalt ütle, et sa ei jäta mind mu varjudega üksi.
Ütle, et sa oled olemas. Et sa oled samal poolel. Näita seda. Räägi minuga sellest, mis on mulle oluline. Räägi päriselt, mitte pealiskaudsest igapäevatühisusest. Kuula mind. Küsi.
Tee mulle pannkooke. Kingi villased sokid, sest sa tead, et mu jalad kogu aeg külmetavad. Märka, mida ma teen ja ole selle üle uhke.
Ära lase mul alati kohutavalt mõistlik olla. Ära jookse minema, kui mul on raske, et naasta alles siis, kui ma olen jälle heas tujus ja valmis kõiki teisi natuke õnnelikumaks muutma.
Ära võta mind endastmõistetavana.

Aga kõige rohkem mõtlen ma sellest, kuidas tõlkida tšellot.
Millist aja- ja ruumi- ja tundeleksikat peaks kasutama, et panna inimemotsioonidesse ja -keelde instrument, mis on vahest lähedasim inimhäälele üleüldse, ühendades endas nais- ja meeshääle ulatuse laias laastus koloratuursopranist basso profundoni.
Igatsus see pole, igatsus on dudukk, sinihõbedaste aprilliõhtute hääl, ära- ja tagasitahtmiste igavene hõllandus, varjuotsija ja tuulteotsija kahte harusse kasvav puu.
On’s tšello ehk armastus?
Kes seda suudab hinnata, millel mängib armastus veel peale südamekeelte. See on ehk terve orkester. Tähise teki all magava augustiöö muusika. Südamelöögid on vaskpillide kume kõla. Sõrmed tantsivad nahal nagu viiulikeeltel. Veri soontes, jah, küllap veri tuksleb just tšellode registris.
Või miks peaks üldse armastust sõnadesse panema? Aga sellepärast, et kui sind on armastanud keegi, kellel on poeedi hing, siis ei sure sa iial, vaid jääd elama neis sõnades, mille on loonud su enda puudutus teise inimese elus ja hinges. Need jäävad alles, kui kaunis kurbus, lõikav valu, rõõmud ja elusehedalt ilusad mälestused on sõbralikult pooleks jagatud. Nii ei lahustu sa kunagi kaaluta kergeks olematuseks.
Millist ilusamat igavikku endale ikka soovida?

Muusika: Maya Beiser “World To Come IV”

 

Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

Kas siis selleks sünnitigi, et otsida kirvepakku peapaigaks?*

Kõigest sellest olen ma muidugi kirjutanud. Korduvalt. Ja siis igaks juhuks veel paar korda.
Aga kas pole me kõik, igaüks omal kombel, aina rahu ja tasakaalu otsingutel?

Mida muud ma siis otsin, istudes köögis, silmitsedes küünlaleeki ja kirjutades vahepeal paberile oma hajali mõtteid, taustaks Sven Grünbergi müstiline muusika?
Mida otsisin ma enne seda hämarduvas metsas, vihm mööda kapuutsiserva alla tilkumas, tõusva tuule müha männilatvades, mõtted sellel, kui võimsad on puud, kui sügavalt mullas on nende juured ja kui pidetult rähkleme meie, inimesed, iga tuule tõugata ja tõmmata?
Mida muud otsin ma neis mulle nii olulistes verbaalsetes duettides, mille kaudu saab tundma õppida inimese salapärast sisemust, tema mõttemaailma?
Mida muud kaotasin ära nendesse õhtutesse, kui üksinda tähistaeva all oma jooksukilomeetreid mõõdan?
Ja muusika – mille muu kui harmooniaihaluse pärast, et sulatada sisemine ja väline kokkukõlla? Vähemalt mul on see nii. Ehkki usun, et paljud kasutavad helisid hoopis selleks, et sisemine hääl vaiki sundida.

Aga võib-olla pole see tasakaalu, vaid tähenduse otsimine. Varem arvasin, et tähenduses on loomises, ühel või teisel moel. Pidasin sealjuures siiski silmas peaasjalikult kunstilist väljendust, ilu loomist eelkõige, mitte innovatsiooni, kuna see viimane kujutab endast valdavalt hullumeelsele ületarbimisele suunavat pseudoinnovatsiooni.
Nii et küllap on tähenduse rohkem teadvustatuses, mõtestatuses, tähele panemises. Seal ongi inimesed omadega omamoodi kaotsi läinud. Võib-olla ka sellepärast, et läänelik kultuur ja ühiskond ei soosi passiivsevõitu vaatlejaid ja analüüsijaid, olulisem on aktiivne sekkumine, millegi korda saatmine (isegi, kui selleks on sisutühi targutus mõnelt isehakanud arvamusliidrilt).
Tähele panemiseks pole inimestel aega. Tähele panemata ei teadvusta, teadvustamata ei mõtesta ega mõista. Niiviisi kadus tasakaal. Loomiseks ei jäänud enam energiat, sest see kulus tasakaalupunkti otsimisele või säilitamisele. Mitte kõigil pole juured piisavalt sügaval, et tuge ja toitu hankida ning nii saavad inimestest habisevad haavad, klammerdumas võltsreaalsuse külge, pihk haaramas tühjust, süda veel tühjem.

Inimene üritab kustutada janu mereveega – ihaledes kuulamist, mõistmist, tähelepanu ja tunnustust, otsib ta seda sotsiaalmeedia pealiskaudsusest, mis võib korraks edevust turgutada, aga sotsiaalse kiirtoiduna jätab inimese maha veel janusemana, veel üksildasemana, sest kõigi nende enesekuvandi loomise ja eneseesitluse vahendite juures saab varsti valusselgeks, et tõelist sind ei tunne tegelikult keegi, ka sa ise ilmselt enam mitte.
Sest oluline pole mitte see, kui mitu sõpra, kontakti, jälgijat või laikijat on sul sotsiaalmeedias, Oluline on see, kas sul on inimene, üks või mitu, kellega saab hommikuni filosofeerida apokalüptilistel teemadel. Kes segab sulle joogi, istub kuhugi kiirustamata koos sinuga ja kuulab selleks, et mõista, mitte selleks, et vastata. Keegi, kellega koos ehitada õhulosse, nii reaalseid, et vähemalt natukeseks võib meelest minna, et päriselt püstitama neid ikkagi iial ei hakata. Kellega saab rääkida päris tunnetest ja mõtetest, võtta maha oma maski ja näidata teisele inimesele oma hinge, teades ja usaldades, et tema oskab neis alasti haavades ja hirmudes näha ilu.

Sest just neis saabki olla ilu. Sest täiuslikkus on tüütu, üheplaaniline, steriilne ja ebainimlik. Sümmeetriline on igav. Vähemalt elus ja inimeses küll. Eks ole luuletajadki seda teadnud.

Ebameeldiv on sümmeetria, ebameeldivad on sümmeetrilised
  näod,
  kehad,
  päevad,
  mõtted,
  teod,
kõik, mille ühe poole võib murda teise peale,
ja nad kattuvad, sulades nürimeelselt üheks,
kõik, mille teise poole asemele võib panna peegli,
ja midagi ei muutu. 
/…/
Oo lõrisev naerkoer säärde neile,
kes on täna nagu eile ja homme nagu täna,
kes teevad luitunud kalendrilehtedest lugematuid fotokoopiaid
ja nimetavad seda eluks ja värisevad
hirmust, et keegi võiks vastupidist väita. 
(Paul-Eerik Rummo)

Ehedaks, elusaks ja võluvaks teeb inimlik ebatäius, mitte  veatult siledaks pahteldatud fassaad. Julgus olla ka ebakindel, nõrk, kõhklev, eksinud. Julgus tunnistada oma kaasas veetavat taaka, oma võitlust, igaühel isesugust.

Tundub, et see jutt vist täna ka ülearu optimistlik ei saanud. Ega’s midagi, ma lähen nüüd seda kirvepakku otsima.

Muusika: Sven Grünberg (sõnad: Hando Runnel) “Tulen kord jälle” (Samas – wordpressi lumesadu algas tänavu õige varakult, nii et äkki hoopis Nat King Cole? Kuulake siis teda ka – “For All We Know”.)

*Artur Alliksaar “Laul lauludest”