Category Archives: retseptivõistlused

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Advertisements

Tort isamaale 2016

Kaneelirullitort

Ma usun, et kui pannkoogid välja arvata, siis on Eesti kõige populaarsem küpsetis kaneelisaiad (tegelikult küll arvatavasti Rootsist pärit, ent küllap oleme nüüdseks sellest juba eheda eesti retsepti teinud).
Kaneelisaiade retsept on siinseski blogis üks vaadatumaid ning kes meist siis ei mäletaks ka neid häbematult kalleid saiu, milles peaks olema rohkem kaneeli – niiviisi seovad kaneelirullid meid ka lapsepõlve ja lapsepõlve raamatutega.
Sestap leidsin, et kaheksandaks Tort isamaale võistluseks tuleb au sisse tõsta justnimelt kaneelisai. Eelmisel kahel võistlusel vaatasin tortidega kodust kaugemale, sõna otseses mõttes metsa poole, nii et jäägem nüüd õige koju, turvatunnet sisendavasse kaneelilõhnalisse kööki, niisuguste pehmete ja kohevate ning rohke täidisega saiade seltsi, nagu küpsetas ema või vanaema.
Ja eks siin võib teatavat sugulust näha teistegi armastatud küpsetiste, nagu teekoogi või vastlakuklitega.

Kodu on Eesti ja Eesti on kodu – palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Teie Majasokk
(Muinas-Julle tervitab!)

Kaneelirullitort

Kaneelirullitort

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl sooja piima või vett
50 g suhkrut
u 450 g nisujahu
75 g toasooja võid
o,5 tl soola

Täidis:
50 g võid
4 sl suhkrut
4 tl kaneeli

Torditäidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
3 sl suhkrut

Tordiglasuur:
70 g tumedat šokolaadi
35 g võid

tordi peale ja vahele 300 g erinevaid marju

Kaneelirullitort

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks, lisa ülejäänud piim, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (kogu jahu ei pea ära kuluma).
Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult tund aega või pisut rohkem kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale, sõtku kergelt läbi ja rulli ristkülikuks. Määri tainas sulatatud võiga ning puista peale omavahel segatud kaneel ja suhkur.
Lõika tainas ribadeks, keera üks riba rulli ning selle ümber järgmised, nagu veeretaksid lumepalli. Tõsta see suur kaneelirull küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi  (ära tee päris vormi suurust rulli, jäta kerkimisruumi) ning lase rätiku all pool tundi kerkida. Küpseta 180-kraadises ahjus  35-40 minutit, kui pealt kipub liiga pruunistuma, kata vorm küpsetuspaberilehega. Lase täielikult jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa vahustatud koor ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
Glasuuri jaoks sulata madalal kuumusel šokolaad koos võiga.
Lõika jahtunud kaneelirull pooleks, aseta üks pool serveerimisalusele, kata vahukoore-toorjuustutäidise ja poolte marjadega ning tõsta teine pool, vala peale glasuur ning kaunista ülejäänud marjadega.

Kaneelirullitort

PS. Tordivõistlusel on sel aastal uus formaat, žürii asemel hindavad torte Nami-Nami portaali kasutajad. Kaneelirullitordile saab oma hääle anda siin.

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Tort isamaale 2014

Armas rahvas, palju õnne vabariigi sünnipäeva puhul!

Muraka-pähklitort

Juuresolev tort on järjekordne näide sellest, et oma saatusest ei pääse. Veel täna hommikul polnud mul mingit ideed ega üleüldse kavatsust arvult kuuendal võistlusel Tort isamaale osaleda. Aga nagu öeldakse, inimene kavatseb, jumal naerab. Kell 11.45 ärkas inspiratsioon talveunest üles ja kell 15.18 tegin valmis tordist esimese pildi.

Tordipõhja retsept põhineb suures osas Adeline Tannbaumi 1933. a “Keedu- ja majapidamisjuhi” mannatordi retseptil, mandlikäbide eest ei võta ma samuti au enesele – minu meelest on see Martha Stewarti idee.
Küll aga võtan ma au endale tervik-kontseptsiooni eest. Eesti pindalast üle poole katab mets ning levinuim puuliik neis metsades on mänd, sestap loetagu see tort inspireerituks Eesti loodusest – metsadest ja rabadest. Nagu ikka olen öelnud- aeg-ajalt pean ma minema ära ja kuhu mujale kui loodusesse. Metsa, võssa, rappa, lombi äärde. See on minu tagala ja tasakaalustamise koht. Rabad meeldivad mulle eriti, nagu ka see pisike raba, kust eelmisel suvel korjatud murakatest on tehtud ka selles tordis sisalduv moos.
Ühtlasi tervitan selle tordiga oma venda. Ära siis unusta: lühikesed okkad – kuusk, pikkad okkad – mänd!

Muraka-pähklitort

Muraka-pähklitort

Põhi:
6 muna
200 g suhkrut
150 g mannat
100 g sarapuupähkleid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g murakamoosi
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 sl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks:
100 g hakitud sarapuupähkleid
100 g mandleid
200 g martsipani
toonimiseks matcha pulbrit

Muraka-pähklitort

Põhja jaoks vahusta munakollased suhkruga, lisa omavahel segatud manna, küpsetuspulber ja peenestatud pähklid. Sega ühtlaseks ning lisa kõvaks vahuks vahustatud munavalged. Vala tainas võiga määritud ja mannaga üle puistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase täielikult jahtuda ning lõika kolmeks kettaks.
Täidise jaoks vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning sega kohupiimaga.
Kaunistuste jaoks viiluta mandlid terava noaga, vormi martsipanist 5 käbi ning torka mandliviilud soomusteks. Ülejäänud martsipan tooni roheliseks, rulli lahti ning lõika sellest okkad.
Tõsta esimene koogiketas serveerimisalusele ning kata poole murakamoosiga. Tõsta peale teine ketas, kata ülejäänud moosiga ning poolega kohupiimatäidisest. Tõsta peale kolmas ketas ning kata tort pealt ja külgedelt ülejäänud kohupiimatäidisega. Kaunista pähklipuru ja martsipanist käbide ning okastega.

Muraka-pähklitort

Kes aga soovib “Keedu- ja majapidamisjuhi” järele algupärast mannatorti valmistada, siis selle retsept on järgmine:

Arve: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.

6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalge-vaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitud ja riivsaiaga riputatud vormi sees umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib tordi traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. 8 järele täita kui ka pealt ilustada. Viimaseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja sukaati kaunistamiseks.

Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Peedi-mustikarull

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

Peedi-mustikarull

Tort isamaale 2012 ehk “Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!”

Kui ju kallis lauakoorem
kippus mehel kahanema,
lauad õlalt lõppemaie,
tungisivad sortsi pojad
käredamast kere peale,
püüdsid Kalevite poega,
kanget meesta kimbutada.
Õnnelt hüüdis õigel ajal
paksemasta põõsastikust
peenikene piripilli,
õrnal helil häälekene:
„Servitie, servitie,
kallis Kalevite poega!“

(F. R. Kreutzwald “Kalevipoeg”)

Ma olin kindlalt otsustanud, et jätan hooaja vahele. Nami-nami isamaalise tordi võistlusel, ma mõtlen.  Niiviisi endalt igasuguse loomingulise pinge maha võtnud, unustasin võistluse sootuks, kuni Pille mulle kärbse uuesti pähe pani, soovitades hoopis soolase tordi teha. Noh, võib-olla, mõtlesin ma ja unustasin teema veel kord. Kuni ühel õhtul keset õnnist mittemidagitegemist vormus täiesti kasutusvalmis idee toiduga mängimiseks – rahvuseepose siil kombinatsioonis suitsuräim-rukkileib.

Muidugi võib seda vabalt pidada ka Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siiliks, kes kandis uskumatut nime Sihkernaer (kui ma kunagi peaksin endale veel mõne kodulooma võtma, siis panen talle just selle nime :)).

Mulle siilid meeldivad. Väikesed lahedad olevused, kellega kohtumine alati naeratuse näole toob. Ja nii ta siis läks. Tavapärase patriootliku sinimustvalge tõsiduse asemel seekord natuke nalja tegemise tähe all. Aga ega ma ei näegi viimasel ajal enam suurt põhjust midagi ega kedagi ülearu tõsiselt võtta.

Kes täpselt kursis ei ole, kuidas see lugu Kalevipoja ja siiliga õigupoolest oli, siis olge lahked. Siin tema siis on – pärast Kalevipojaga kohtumist okkalise kuue selga saanud ja põõsasse tagasi pugenud. Pika ja uudishimuliku ninaga (kui ta poleks uudishimulik olnud, küllap oleks ehteestlaslikult põõsas edasi passinud ja mõelnud: mis see minu asi on, vaadaku ise, kuidas hakkama saab).

Sestap – sattugu kriitilistel hetkedel meie kõigi teele siile, kes head nõu annavad, kui endal kitsik käes, ja olgu meil oidu nende nõuandeid kuulda võtta!

Muusika: Erko Niit “Nii, nii see küll ikka oli” (sõnad Ernst Enno)

Suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti”

2 pakki rukki-röstleiba (oma tehtud leib muidugi sobib ka)
400 g suitsuräimi
100 g maitsestamata jogurtit
200 g majoneesi
250 g hapukoort
4 muna
soola, musta pipart
värsket tilli

Katteks:
250 g suitsuräimi
100 g hapukoort

Puhasta ja tükelda räimed, sega juurde hakitud keedumuna ja ülejäänud täidiseained, maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõika leivaviiludelt ääred ära (aga hoia alles, nendest saavad siili okkad). Lao leivaviilud täidisega vaheldumisi alusele, moodustades midagi enam-vähem siilikujulist (laias laastus ristkülikukujuline ja keskelt kõrgem). Pane ööseks külmkappi.

Katte jaoks puhasta räimed, püreesta saumikseriga ja sega hapukoorega, vajadusel maitsesta soolaga. Lõika üleöö külmas seisnud tort nüüd siilikujuliseks, ära lõigatud osade abil vormi siili selg pealt kumeraks. Määri pealt räimekreemiga. Lõika leivaviilude ääreribad otsast teravamaks ja vajadusel õhemaks, rösti ahjus krõbedaks ning tee neist siilile okkad. Nina ja silmad vormi tumedast leivast.

Eelmisi aastapäevatorte:
2008 – kamatort
2009 – šokolaadi-kodujuustutort (retseptivõistluse üks kolmest võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (retseptivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (retseptivõistluse võidutöö)

Tort isamaale 2011

Sinine ja must ja valge

Juba mitmendat aastat toimub Nami-nami isamaaliste tortide võistlus. Antagu mulle andeks, et ma nii alustan – mis meelel, see keelel, – aga sel aastal oleks äärepealt osalemata jäänud. Sest ma olen liiga kaua aega iseenda, oluliste inimeste ja tervise arvelt võlgu võtnud ning nüüd tuleb kogu see krediit intressidega tagasi maksta. Inventuuri käigus muutus ilmselgeks, et mõnest asjast enam asja ei saagi ja ei jää muud üle, kui killud prügikasti visata ja eluga edasi minna. Nõnda et isamaalise tordiga tegelemine tundus ausalt öeldes mõnevõrra naeruväärsena. Õnneks või kahjuks on inimesi, kes pidasid vajalikuks mind tagant torkida ;). Olgu nad siinkohal tänatud! Ja eriti olgu tänatud Lena, kes oskab õigel hetkel õigeid küsimusi esitada 🙂 – enne idee ilmale tulekut hakkasin ma rääkima kaheksakandadest, sest ühtegi muud vähegi konstruktiivset mõttepoega mu peas ei liikunud. Lena küsis, kas tort tuleb kindakujuline ja seepeale läks pirn põlema – tõepoolest, miks ta e i võiks kindakujuline olla. Tänatud olgu ka Thredahlia, idee eest värvida martsipani söetablettidega ja Aniitram, kes saavutas sinise värvi jahvatatud rukkililledega. Martsipani “kudumise” õpetuse leiab siit. Muster on inspireeritud raamatust “Eesti kindakirjad”. Ning kui parajasti pole vabariigi aastapäev, siis võib torti loomulikult teha ilma võikreemi ja martsipanikatteta :).

Seega – lõpp hea, kõik hea. Martsipani nikerdades kuulasin Gruusia poppi ja umbes 17 korda Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserti ning tundsin üle pika aja seda ebamäärast positiivsustunnet, et ehk läheb kõik lõpuks ikkagi hästi.

Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”

Põhi:
250 g tumedat rukkileiba
50 g suhkrut

Täidis:
2 dl vahukoort
250 g kohupiima
100 g mustikaid
75 g suhkrut
5 želatiinilehte

Kate:
400 g martsipani
50 g võid
90 g tuhksuhkrut
1 sl konjakit

Riivi leib, sega suhkruga ja karamellista kuival pannil. Lase jahtuda, vala neljakandilisse lahtikäivasse koogivormi ning suru ühtlaseks põhjaks. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa (külmutatud) mustikad ning eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiinilehed. Lisa vahustatud koor, sega ühtlaseks ning vala vormi leivapõhjale. Lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Katte jaoks jäta 200 g martsipani värvimata, 150 g tooni uhmris peenestatud söetablettidega mustaks ja 50 g jahvatatud rukkililledega siniseks, võikreemiks vahusta pehme või tuhksuhkruga, maitsesta sortsu konjakiga ja vahusta uuesti ühtlaseks. Lõika koogist kindakuju, aseta serveerimisalusele, kata õhukese kihi võikreemiga. Vormi martsipanist mustri järgi kate ja tõsta koogile. Järelejäänud martsipanist vormi lõngakerad.