Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

Tort isamaale 2012 ehk “Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!”

Kui ju kallis lauakoorem
kippus mehel kahanema,
lauad õlalt lõppemaie,
tungisivad sortsi pojad
käredamast kere peale,
püüdsid Kalevite poega,
kanget meesta kimbutada.
Õnnelt hüüdis õigel ajal
paksemasta põõsastikust
peenikene piripilli,
õrnal helil häälekene:
„Servitie, servitie,
kallis Kalevite poega!“

(F. R. Kreutzwald “Kalevipoeg”)

Ma olin kindlalt otsustanud, et jätan hooaja vahele. Nami-nami isamaalise tordi võistlusel, ma mõtlen.  Niiviisi endalt igasuguse loomingulise pinge maha võtnud, unustasin võistluse sootuks, kuni Pille mulle kärbse uuesti pähe pani, soovitades hoopis soolase tordi teha. Noh, võib-olla, mõtlesin ma ja unustasin teema veel kord. Kuni ühel õhtul keset õnnist mittemidagitegemist vormus täiesti kasutusvalmis idee toiduga mängimiseks – rahvuseepose siil kombinatsioonis suitsuräim-rukkileib.

Muidugi võib seda vabalt pidada ka Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siiliks, kes kandis uskumatut nime Sihkernaer (kui ma kunagi peaksin endale veel mõne kodulooma võtma, siis panen talle just selle nime :)).

Mulle siilid meeldivad. Väikesed lahedad olevused, kellega kohtumine alati naeratuse näole toob. Ja nii ta siis läks. Tavapärase patriootliku sinimustvalge tõsiduse asemel seekord natuke nalja tegemise tähe all. Aga ega ma ei näegi viimasel ajal enam suurt põhjust midagi ega kedagi ülearu tõsiselt võtta.

Kes täpselt kursis ei ole, kuidas see lugu Kalevipoja ja siiliga õigupoolest oli, siis olge lahked. Siin tema siis on – pärast Kalevipojaga kohtumist okkalise kuue selga saanud ja põõsasse tagasi pugenud. Pika ja uudishimuliku ninaga (kui ta poleks uudishimulik olnud, küllap oleks ehteestlaslikult põõsas edasi passinud ja mõelnud: mis see minu asi on, vaadaku ise, kuidas hakkama saab).

Sestap – sattugu kriitilistel hetkedel meie kõigi teele siile, kes head nõu annavad, kui endal kitsik käes, ja olgu meil oidu nende nõuandeid kuulda võtta!

Muusika: Erko Niit “Nii, nii see küll ikka oli” (sõnad Ernst Enno)

Suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti”

2 pakki rukki-röstleiba (oma tehtud leib muidugi sobib ka)
400 g suitsuräimi
100 g maitsestamata jogurtit
200 g majoneesi
250 g hapukoort
4 muna
soola, musta pipart
värsket tilli

Katteks:
250 g suitsuräimi
100 g hapukoort

Puhasta ja tükelda räimed, sega juurde hakitud keedumuna ja ülejäänud täidiseained, maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõika leivaviiludelt ääred ära (aga hoia alles, nendest saavad siili okkad). Lao leivaviilud täidisega vaheldumisi alusele, moodustades midagi enam-vähem siilikujulist (laias laastus ristkülikukujuline ja keskelt kõrgem). Pane ööseks külmkappi.

Katte jaoks puhasta räimed, püreesta saumikseriga ja sega hapukoorega, vajadusel maitsesta soolaga. Lõika üleöö külmas seisnud tort nüüd siilikujuliseks, ära lõigatud osade abil vormi siili selg pealt kumeraks. Määri pealt räimekreemiga. Lõika leivaviilude ääreribad otsast teravamaks ja vajadusel õhemaks, rösti ahjus krõbedaks ning tee neist siilile okkad. Nina ja silmad vormi tumedast leivast.

Eelmisi aastapäevatorte:
2008 – kamatort
2009 – šokolaadi-kodujuustutort (retseptivõistluse üks kolmest võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (retseptivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (retseptivõistluse võidutöö)

Tort isamaale 2011

Sinine ja must ja valge

Juba mitmendat aastat toimub Nami-nami isamaaliste tortide võistlus. Antagu mulle andeks, et ma nii alustan – mis meelel, see keelel, – aga sel aastal oleks äärepealt osalemata jäänud. Sest ma olen liiga kaua aega iseenda, oluliste inimeste ja tervise arvelt võlgu võtnud ning nüüd tuleb kogu see krediit intressidega tagasi maksta. Inventuuri käigus muutus ilmselgeks, et mõnest asjast enam asja ei saagi ja ei jää muud üle, kui killud prügikasti visata ja eluga edasi minna. Nõnda et isamaalise tordiga tegelemine tundus ausalt öeldes mõnevõrra naeruväärsena. Õnneks või kahjuks on inimesi, kes pidasid vajalikuks mind tagant torkida ;). Olgu nad siinkohal tänatud! Ja eriti olgu tänatud Lena, kes oskab õigel hetkel õigeid küsimusi esitada 🙂 – enne idee ilmale tulekut hakkasin ma rääkima kaheksakandadest, sest ühtegi muud vähegi konstruktiivset mõttepoega mu peas ei liikunud. Lena küsis, kas tort tuleb kindakujuline ja seepeale läks pirn põlema – tõepoolest, miks ta e i võiks kindakujuline olla. Tänatud olgu ka Thredahlia, idee eest värvida martsipani söetablettidega ja Aniitram, kes saavutas sinise värvi jahvatatud rukkililledega. Martsipani “kudumise” õpetuse leiab siit. Muster on inspireeritud raamatust “Eesti kindakirjad”. Ning kui parajasti pole vabariigi aastapäev, siis võib torti loomulikult teha ilma võikreemi ja martsipanikatteta :).

Seega – lõpp hea, kõik hea. Martsipani nikerdades kuulasin Gruusia poppi ja umbes 17 korda Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserti ning tundsin üle pika aja seda ebamäärast positiivsustunnet, et ehk läheb kõik lõpuks ikkagi hästi.

Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”

Põhi:
250 g tumedat rukkileiba
50 g suhkrut

Täidis:
2 dl vahukoort
250 g kohupiima
100 g mustikaid
75 g suhkrut
5 želatiinilehte

Kate:
400 g martsipani
50 g võid
90 g tuhksuhkrut
1 sl konjakit

Riivi leib, sega suhkruga ja karamellista kuival pannil. Lase jahtuda, vala neljakandilisse lahtikäivasse koogivormi ning suru ühtlaseks põhjaks. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa (külmutatud) mustikad ning eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiinilehed. Lisa vahustatud koor, sega ühtlaseks ning vala vormi leivapõhjale. Lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Katte jaoks jäta 200 g martsipani värvimata, 150 g tooni uhmris peenestatud söetablettidega mustaks ja 50 g jahvatatud rukkililledega siniseks, võikreemiks vahusta pehme või tuhksuhkruga, maitsesta sortsu konjakiga ja vahusta uuesti ühtlaseks. Lõika koogist kindakuju, aseta serveerimisalusele, kata õhukese kihi võikreemiga. Vormi martsipanist mustri järgi kate ja tõsta koogile. Järelejäänud martsipanist vormi lõngakerad.

Metsmaasika-kodujuustutort

RMK tordivõistlus pidi üldiselt toimuma minu osavõtuta. Ikka sel põhjusel, et mul puudusid nii aeg kui idee ja kristalselt aus olles ka selle tõttu – et no kuulge, milline geniaalne inimene korraldab kodumaiseid metsasaadusi propageeriva võistluse aprillist juunini, ajal mil metsasaadustega on sõna tõsises mõttes kitsas. Midagi ikka leidub, loomulikult, aga ma ei suuda hoida ei targutustest ega puust (RMK ju ikkagi! :P) tegemisest ja punaseks värvimisest – vaadake, meil siin on söödavatest metsasaadustest kõikse rikkam aeg üldiselt juulist septembrini. Aga see selleks.

Mingi retseptialgus oli mul üles kritseldatud siiski ja õige aja kätte tulemist ootama pandud. Aeg tuli. Enne jaanipäeva hakkasin oma retseptikausta otsima, et ideed edasi arendada. Ei leidnud teist. Läksin sellest kohutaval kombel närvi, otsisin kogu elamise kolm korda läbi ja väikeste liialdustega võib öelda, et ei saanud suisa öösel magada. Hommikul raputasin mängleva kergusega kõnealuse kausta teise vahelt välja. Nüüd ei peatanud mind enam miski. 🙂

Metsmaasikate otsinguil jäin kaks korda vihma kätte ja kaotasin autovõtme raiesmikule. Sääskede rünnakutest rääkimata. Aga sellest polnud midagi, võtme leidsin üles ja riided kuivasid ka lõpuks ära (kummikud ei ole küll siiamaani veel kuivad, nendesse nirises vesi täitsa takistamatult, kui ma üritasin saju eest tamme alla varjuda). Tüütud sääseparved aga – no mõne asjaga tuleb lihtsalt leppida. Õilsa eesmärgi nimel.

Niiviisi ta siis sündis – metsmaasikatort. Nii tavaline, aga samas nii eriline. Samamoodi nagu valged suveööd, konnade koor, päikesepaistest soe männitüvi, lindude tiivavihin metsajärve kohal, rukkipõllul hõljuv udu enne päikesetõusu ja jaanimardikate rohelised laternad. Nii nagu kogu meie üürike suveaeg.

Metsmaasika-kodujuustutort

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
100 g sarapuupähkleid
2 tl kakaod
80 g võid

Täidis:
600 g kodujuustu
4 dl vahukoort
200 g suhkrut
500 g metsmaasikaid
10 želatiinllehte
3 sl metsmaasikalikööri

Kaunistuseks:
2 dl vahukoort
100 g metsmaasikaid

Jahvata sarapuupähklid peeneks ja purusta küpsised, lisa kakao ning sega kõik sulatatud võiga. Suru segu 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Puista 100 g metsmaasikaid põhjale, ülejäänutest valmista koos 50 g suhkruga toormoos (pudrunuia või puulusikaga, mitte köögikombaini ega saumikseriga). Täidise jaoks püreeri kodujuust koos suhkruga ning jaga kolmeks – ühele osale sega juurde 2/3 metsmaasikamoosist ja 2 sl likööri, teisele osale ülejäänud toormoos ja 1 sl likööri, kolmas osa jäta valgeks. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor ning sega tarduma hakkavale täidisele juurde. Vala esmalt põhjale tumedam kiht täidist, selle peale tõsta heledam ja kõige lõpuks valge (kihid ei jää selgepiirilised, vaid sulanduvad ning tekitavad värviüleminekud). Lase üleöö külmkapis seista, kata vahustatud koorega ning kaunista metsmaasikatega.

Et Nami-namis on praegu samuti teemaks suvine maasikatort, siis võib seda kõike pidada ka ürituseks tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Või pigem mitut sääske. mis ei ole praegu muidugi mingi probleem ja ei tähenda ka sugugi, et maasikakooke rohkem ei tule ;).

Tort isamaale 2010

Elagu Eesti!

Ma ei kavatsenud sel aastal väga eriliselt pingutama hakata. Vabariigi aastapäeva tordiga, ma mõtlen. No et isegi minu võimetel on piirid. Ma suudan küll enam-vähem samal ajal umbes 4 erinevat asja teha ja veel kolme-nelja probleemi üle mõelda, aga sealt edasi on juba liig. Et siis oli kavas kergemalt võtta. (Muidugi mitte i l m a koogita, see oleks suisa mõeldamatu.) Aga – 18. veebruari õhtul tulin suusatamast (läbi nagu läti raha, sest ei saa mina ilma, et rajal ilmtingimata kellegagi v õ i s t l e m a hakkaksin – no oli vaja ühele kaaskodanikule ring sisse sõita :P) ja arvuti taha laekudes leidsin, et Nami-namis leiab aset retseptivõistlus “Tort isamaale 2010”. Ja sellega oli asi otsustatud kah. Esimese hetkel paanikale, et mul pole ju ei aega ega ideed, järgnes mõningane mõtisklus ja paar tundi hiljem oli ideekavand sündinud. Juba järgmine päev leidis mind mööda Tartu linna apteeke kuivatatud rukkililli otsimas. Kas te kujutate ette, kui raske on neid hankida?! (Tsiteerides Eesti filmiklassikat: “Ma olen siiani tellinud punaseid sipelgaid, te ei oska ette kujutada, kui raske on neid hankida. Eriti talvel.”) Ma võiksin vanduda, et olen neid apteegis näinud, nüüd aga vaadati mind enamasti nagu hullumeelset. Rukkililli?! Apteegist? Mis teile veel pähe ei tule! Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui osta kohvi- ja teepoest rukkilillelisandiga tee ja sealt rukkililleõied välja nokkida. Ükshaaval. Pintsettidega. Värisevate kätega. 😀 Suudate seda ikka ette kujutada, jah? 😛
Rääkimata sellest, et kõigi šokolaadiga glasuuritud tortide puhul ajab magus šokolaadilõhn mul lõpuks südame pahaks ja ma ei suuda mingi valemiga ette kujutada, et ma suudaksin seda kooki veel ka süüa. Ja rääkimata sellest, et kui ma lõpuks vaabriigi aastapäeva eelõhtul kella 23 paiku tordi tegemise lõpetasin, olin juba nii väsinud, et šokolaadist rukkililled ei meenutanud enam üldse rukkililli, vaid pigem närvirakke. Öösel nägin unes… sibula ja hapukoorega heeringat :D. Hommikul vaevasin ennast tordi lõpliku kaunistamise ja pildistamisega ning siis siirdusin (närvide rahustuseks :P) suusatama. Pärast seda tundus koogi s ö ö m i n e juba päris hea mõte. 🙂

Kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega

Kakao-rukkibiskviit:
4 muna
1 dl suhkrut
60 g rukkijahu
60 g kartuliträklist
30 g kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
950 g kohupiima
2 dl suhkrut
200 g kamašokolaadi
200 g astelpajumarju
4 dl vahukoort
10 želatiinilehte

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 5 minutit), sõelu juurde omavahel segatud kuivained. Sega ettevaatlikult, vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning silu pealt noaga ühtlaseks. Küpseta 225-kraadises ahjus 5-7 minutit. Kummuta biskviit suhkruga üle puistatud küpsetuspaberile ja lõika ketasteks vastavalt vormi suurusele. Vooderda vormid toidukilega ja aseta kettad vormi põhja, ülejäänud biskviidist lõika ribad vormi äärtesse.
Pane želatiinilehed külma vette pehmenema, pigista siis kuivaks ja lahusta väheses kuumas vees. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa riivitud kamašokolaad, astelpajumarjad ja vahustatud koor, lõpuks sega juurde želatiinilahus. Laota täidis biskviidiga vooderdatud vormidesse ja lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Eemalda koogid vormidest ja aseta ülestikku serveerimisalusele.

Glasuurimiseks:
450 g kondiitrišokolaadi
2 dl vahukoort
2 sl võid

Kaunistamiseks:
100 g valget šokolaadi
kuivatatud rukkililleõisi

Glasuuri jaoks tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Kaunistamiseks pane tükeldatud valge šokolaad mini-grip kotti, suru õhk välja, sulge ja pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika koti nurka väike auk ja joonista küpsetuspaberile rukkililled (täienda kuivatatud rukkililleõitega) ja viljapead. Lase külmas tahkuda ning kleebi sulašokolaadi abil koogile.