Category Archives: seltsimees kunstiteadlane

Raamatuankeet

Virutasin Marca juurest, sest raamatud ju. Nüüdseks on seda ankeeti muidugi juba “kõik” täitnud.

Praegu loen: Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”. Lisaks loen parajasti uuesti üle Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”, sest juhtusin pühapäeval – kujutate ette! – vaatama televiisorit ja sealt tuli selle raamatu alusel tehtud sarja esimene osa. Leidsin esiteks, et võiks sarja vaadata ja teiseks, et peaks siis raamatu ka uuesti üle lugema.

Krimka või armastusromaan: Krimka. Head krimkat leida pole lihtne aga head armastusromaani leida on veelgi keerulisem. Sellegipoolest meeldib mulle ajupuhkuseks krimkasid lugeda, aga mul on neile kindlad nõudmised, mida ma juba vist korduvalt nimetanud olen, ja krimikirjanikud saavad ainult ühe võimaluse – kui esimene mulle kätte sattuv teos mind edasiste katsetuste vajalikkuses ei veena, siis nii jääbki.
Armastusromaanid (kuigi võib-olla tuleks siin alustada žanri defineerimisest) on reeglina nii imalad, et mul hakkab süda läikima juba esimese kolmandiku peal. Mitteläägetest armastusromaanidest tuleb mul meelde vaid Vikram Sethi “Tasavägine muusika”, ehkki see on ehk isegi rohkem armastusest muusika vastu kui romantilisest armastusest.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mõlemad on õiged oma õigel kohal, aga kui valida, siis pigem pikk kirjeldus. Pikk ja lame dialoog on ikka äärmiselt õudne ja head dialoogi kirjutada on vist keerulisem kui head kirjeldust. Tundub nii.

Parim lastekirjanik: Tahaks originaalitseda ja nimetada mõne hoopis teisest mastist kirjaniku ja siis põhjendada, miks ma teda lastekirjanikuks pean. Aga tegelikult vist ikkagi Astrid Lindgren. Eestist Aino Pervik ja Leelo Tungal.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Mulle pole kunagi meeldinud näiteks Karlsson katuselt. Aga kui aus olla, siis suudan ma suhestuda ka ükskõik kui ebameeldivate tüüpidega, kui nad on usutavad, karakterina loogilised ja hästi välja joonistatud. Lamedad ja kehvad karakterid on ebameeldivad.

Eesti või välismaa autor: Sellist vahet ma ei tee. Ehkki ma ilmselt loen tõlkekirjandust rohkem. Janoh, Eestis ilmub seda maavillast kraami ikka üksjagu, mitte et mujal ei ilmuks, aga kohalik toodang torkab lihtsalt rohkem silma, kuna turg on väga väike.

300 või 700 lehekülge: Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. Siiski tundub aeg-ajalt, et liigne pikkus on suurem probleem kui liigne lühidus, neid raamatuid on väga palju, mis mõningasest tihendamisest ja lühendamisest võidaks. Samas pole ma vist kohanud ühtegi väga head raamatut, mille puhul oleksin mõelnud, et see pikemaks venitatuna veel parem oleks saanud. (Jah, muidugi olen ikka soovinud, et raamat läbi ei saaks ja lugemist aeglustanud, aga see on hoopis teine asi.)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Paavo Matsin “Kongo tango” ja Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”. Maagiline realism, mu arm!

Novellikogu või luulekogu: Kumbki pole ju lihtne žanr. Ma mõtlen kirjutamiseks, mitte lugemiseks, seetõttu on nii hea luule kui hea novell vähem levinud kui võiks arvata. Esimene valik oleks siiski luulekogu. Teisalt, pea alati, kui mõni hea novellikogu kätte satub, mõtlen pärast, et miks ma ometi nii vähe novelle loen.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: No ma ei tea, kas peab seal saarel ülejäänud elupäevad veetma või? Et see oleks siis ainus raamat, mida elu otsani lugeda tahaks või suudaks. Või peaks võtma midagi sellist, mille läbi lugemine muus kohas ja muul ajal võiks pisut kaheldav olla? Aga sõltub muidugi mõista ka sellest, kus kohas see üksik saar teil asub, ehk tuleb seal tegeleda pigem ellu jäämisega kui palmi all lebamise ja “Ulyssese” üle juurdlemisega. Nii et võib-olla on pigem abi mõnest matkatarkuste taskuraamatust.

Raamatupood või raamatukogu: Raamatukogu loomulikult. Ma pooleldi kasvasin TÜ raamatukogus üles ja seetõttu tahtsin ka raamatukoguhoidjaks saada. Raamatukogus olen paar aastat töötanud ka, aga püsima ei jäänud. Linnaraamatukogus käin enam-vähem korra nädalas. Üldiselt satun raamatupoodi siis, kui olen raamatukogust võetud raamatu läbi lugenud ja leidnud, et see vääriks endale ostmist – see tähendab, et võiksin tahta seda veel kord lugeda.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Kindel ei ole, aga võib-olla Alide Dahlberg “Väike Mai”. Ma olla lugema hakanud nelja-aastaselt, ilma et keegi mind õpetanud oleks, nii et mina küll ei tea, kuidas see juhtus.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Riiulis ei ole ühtegi. Lugemata raamatud on virnas – tahaks öelda, et öökapil, aga mul ei ole öökappi – voodi kõrval põrandal. Hetkel on seal seitse ühikut ja lugemisjärjekorras esimene on Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, mis mulle eelmisel nädalal sünnipäevaks kingiti.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt oleks vaja definitsiooni. Kui nende all mõeldakse neid väikeseformaadilisi pehmes köites raamatuid, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees, siis – käsi südamel – ma pole eales ühtegi sellist lugenud. Kui siia alla käivad need, mis ilmuvad nt Varraku ajaviiteromaani sarjas, siis paari ikka olen. Üldiselt aga pole minu maitse, seega maitea.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Isegi oma masohhismikalduvuse juures ei kavatse ma enam iial kätte võtta midagi, mille autoriks on E. L. James ja Lars Kepler. Ja Ruth Ware. Ja A. J. Finn. Ja Gillian Flynn. Ja veel mõned.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Männipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: üpris tundmatu žanr. Täiesti tundmatu alaliik sealjuures on mu jaoks õudusulme, ma pole seda lugenud, sest – eelarvamused! – olen üpris kindel, et õuduse komponent puudub seal täiesti ning tulemus on pigem naeruväärne. Ülejäänud kahega – teadusulme ja imeulmega – olen tuttav küll ja vististi eelistan neist teist, aga mõlema puhul on oluline, et oleks tegu tervikliku maailma- ja hea karakteriloomega, mitte ainult kõrgtehnoloogilise märuliga, kus psühholoogiline komponent suuresti puudub. Düstoopilised ja apokalüptilised teosed meeldivad.

See autor ajas mu nutma: Ei mäleta, et see oleks kellelgi õnnestunud. Need raamatud, mille juures paljud väidavad end nutta lahistanud olevat (“Mina enne sind”, “Valgus ookeanide vahel” vms) panevad mind oma punnitatud melodramaatilisuse tõttu pigem silmi pööritama. Selleks, et mind kas või teoreetiliseltki nutma ajada, on vaja mingit märksa rafineeritumat ja peenemat naha alla pugemist.

Ma soovitan sulle: Senikaua, kuni ma ei tea, mis sulle varem meeldinud on, keeldun igasuguseid soovitusi andmast.

Ma olen kohtunud selle kirjanikugaMarge Pärnits. Kristiina Ehin. Armin Kõomägi.  Valdur Mikita. 

Peale lugemise armastan veel: Ooperit. Jalgrattasõitu. Metsas kolamist.

Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata

Mõtlesin tükk aega, kuidas neid kaustikuid nimetati, mida meie ajal sõpradel ja klassikaaslastel täita lasti. Lõpuks tuli meelde – sõbrapäevik.
No vot ja seal oli alati terve rida küsimusi igasuguste lemmikasjade kohta. Mis on mu meelest selline žanr, millega on keeruline suhestuda, kui oled vanem kui 12. Aeg-ajalt ma muidugi mängin selliste “aga kui sa saaksid nimetada ainult ühe” mõtetega ja piinamise ähvardusel mõnel puhul isegi võib õnnestuda – et kui ainult üks bänd, siis Metallica; kui ainult üks raamat, siis “Meister ja Margarita”; kui ainult üks helilooja, siis Verdi jne.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda küsimuseni lapsepõlve lemmikraamatust, milleks mind inspireeris Klassikaraadio saatesari “Lapsepõlve lemmikraamatud”.
Hakkasin mõtisklema, millised olid need raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutasid ning mida ma kogu aeg uuesti üle lugesin ja siin tulebki mängu ka see “kui saaksid nimetada ainult ühe” (tegelikult sunnin end piirduma viiega, muidu läheb asi käest ära).

Mõned inimesed ütlevad, et tasubki lugeda ainult lasteraamatuid, kuna seal on kirjas põhimõtteliselt kõik, mida on vaja maailmast teada. Täielikult ma sellega ei nõustu, selleks et lasteraamatutest universaalset elutõde tuletada, on vaja juba mingit eksisteerivat kogust elukogemust ja -tarkust. Aga seda arvan ma küll, et lasteraamatute lugemine on oluline. Ka täiskasvanuna.

Nii. Aga kui peaks nimetama ainult ühe lapsepõlveraamatu, siis oleks see Hugh Loftingi kaks köidet dr. Dolittle’i lugusid („Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i tsirkus“, „Doktor Dolittle’i postkontor“, „Doktor Dolittle’i reisid“), minu lapsepõlve kõige armsamad raamatud.
Linnas olles lugesin tavaliselt raamatukogu raamatuid, mida mu raamatukoguhoidjast ema mulle virnade viisi koju tõi, maal tuli enamasti hakkama saada riiulites leiduvaga, mistõttu lugesin dr. Dolittle’i lugusid üle praktiliselt igal koolivaheajal.
Loen neid ka täiskasvanuna aeg-ajalt ja kuigi nad praeguse pilguga vaadates kannavad muidugi oma ajastu pitserit, ei takista see neid samamoodi nautimast. Ja loomulikult on ainuõige variant Eesti Raamatu väljaanne, sest hiljem on erinevad kirjastused neid ka uuesti välja andnud, aga nende tõlge ei sobinud mulle mitte kuidagi ning lisaks on seal ära nässerdatud harjumuspärased loomanimed – omaaegne variant kasutas häälduspäraseid nimesid  (nt öökull Tuu-Tuu, part Däb-Däb), Erseni väljaannetes olid nimed originaalkujul (Too-Too, Dab-Dab) ja Tänapäev on nähtavasti läinud eestindamise teed (Huu-Huu, Pat-Pat). See ei lähe kohe mitte.
Teatavad kahtlused tõepärasuse osas olid mul selle raamatu puhul muidugi alati. Ei, muidugi ma teadsin suurepäraselt, et loomad sel moel ei räägi ja see kõik pole võimalik (asjaolu, mis mind ajuti väga kurvaks muutis ning tekitas (siiani kestva) kahtluse, et päris maailm on ikka suhteliselt igav ja fantaasiavaene), aga mind häiris üks minu meelest tõsine loogikaviga – mu meelest oli seal jäetud lahti seletamata asjaolu, et kui igal loomaliigil oli oma keel, siis mis keeles need erinevad loomad omavahel kõik nii hõlpsalt suhtlesid ja kui oleks olnud olemas mingi universaalne loomade keel, siis oleks dr. Dolittle’il ju piisanud selle õppimisest, selle asemel, et iga liigi keelt õppida.

Siin puhkepaiga leidnud on / krahv õilis Robert Huntingdon; kel kõikjal lihtsa rahva suus / kord nimeks oli Robin Hood. Jah, meest, kel nõnda terav silm, ei enam eales näe maailm.

Teine kõva kandidaat lapsepõlve lemmikraamatu tiitlile on Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, see kõige õigem Robin Hood, mille põhjal lõin omaenese ettekujutuse asjast, millele ükski filmiversioon loomulikult ei vastanud, nii et neid põlastasin ma ilmlõpmata.
Ka seda raamatut lugesin ma pidevalt üle, mis pani vanemaid kogu aeg küsima, et mitmendat korda ma seda teen. Ja just seda raamatut sai kõige rohkem praktikasse rakendatud.
Kuna mul on vanem vend, mängisin ma nagunii üksjagu poistemänge, aga seda vahvate vabatmeeste maailma fännasin ma vist vennast oluliselt rohkem, igal juhul olid mul suviti olemas nii mõõk kui vibu (minu teatavaks meelehärmiks oli see küll tehtud jasmiinioksast (mis ei olnud muidugi piisavalt painduv) ja pesukummist, sest jugapuu saadavusega olid kahjuks lood kehvasti).
Muuseas on raamatus ka autori enda illustratsioonid ning see on üleüldse üpris omapärase kujundusega teos. Joel Sanga suurepärast tõlget aga annab nautida ka täiskasvanuna.

Järgmisena leidku nimetamist Robert Vaidlo “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”. Sellega osalt seotud “Lood Kukeleegua linnast” oli ka tore (kui oleks omati osanud ka joonistada nii, et see joonistatud maailm ellu ärkab!), aga Meerikese ja Ponts-Ontsu lugu meeldis mulle oluliselt rohkem, sest seal olid mu meelest palju lahedamad tegelased – alalõpmata torisev koerast sanitar Ponts-Ontsu, piparmündikomme armastav madrus Pipa, markii Uhu-Upsti, veiderdajad Ninvan ja Kõrvan ning Rõmuuta saare šokolaadne valitseja Šoko-Roko. Samuti on sellest raamatust pärit siil Sihkernaer, kes on andnud nime mu aias toimetavatele siilidele (neid on küll mitu, aga nad jagavad kõik seda nime, ühte neist võib näha ka pildil).

Edasi. Jules Verne loomulikult. “Saladuslik saar”, “Kapten Hatterase seiklused”, “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja “Kapten Granti lapsed”. Kui te sunnite mind neist ikkagi ühe välja valima, siis see on “Saladuslik saar”. Või ikkagi “Kapten Hatterase seiklused”? Ei, olgu pealegi ikka “Saladuslik saar”, sest seda ma olen vast ikka rohkem kordi lugenud.
Siinpuhul hakkasin mõtlema, kas praegusele noorele lugejale tundub see raamat liiga keeruline ja igav. Heideti ju Andy Weiri “Marslasele” (mis on põhimõtteliselt MacGyveriga ristatud “Saladuslik saar”) peamiselt ette teaduslike ja tehniliste terminite rohkust, mis minu meelest polnud küll tolle teose peamine probleem, sest kuidas üldse saaks teadusulmet ilma teaduseta olla. Eks suurem osa “Saladuslikust saarest” on ju ka pühendatud sellele, kuidas mitte millestki midagi teha. Samuti pole see teil siin mingi kaasaegne raamat, milles antakse kogu info edasi kahe (lühi)lausega, ei, siin võetakse ikkagi aega korralikult selgitamiseks. Ja see on hea.

Ja lõpuks (ehkki seda vist ei tituleeritudki ei laste- ega noorteraamatuks) – Alina Centkiewicz ja Czeslaw Centkiewicz “Mees, keda kutsus meri”, biograafiline teos polaaruurija Roald Amundsenist. Olin vist 12, kui seda esimest korda lugesin ja sealtpeale korduvalt. Midagi oli selles erakordselt mõjuvat. Ei usu, et ma seda küll teismelisena enda jaoks nii sõnastada oskasin, aga mäletan et juba tollal paelus ses raamatus mu huvi suurte isiksuste üksildus – ühelt poolt Amundseni tahtlik julgus erineda ja teiselt poolt raamidesse mahtumatuse paratamatus.

Kui ma nüüd nendele raamatutele siin kirja panduna otsa vaatan, siis näen selgelt, et neid iseloomustab silmatorkavalt üks ühine joon – seikluslikkus. Aga vaat just seiklejat minust ei saanud.
Võin hoopiski nimetada üht naljakavõitu otseselt lasteraamatust reaalsesse ellu kandunud mõjutust – nimelt Karin Michaelise Bibi-lugude lugemisest saadik meeldib mulle süüa juustuleiba.
Mäletan, et lugesin seda raamatut maal vanas lakas, kus ma suviti ikka lugemas ja lugusid loomas käisin ning kui seal räägiti juustuleiva söömisest, siis ronisin lakast alla ja läksin tegin endalegi taolise – paks käär pehmet vormileiba (toda rahvasuus seakeeksiks kutsutut, toodud kohalikust külapoest, kus leivad olid puidust sahtlitega riiulis, kust neid tuli paberitükiga võtta) ja juust peale. See maitses imeliselt.

Ja kui te arvate, et fotosessioon raamatutega oli lapsemäng, siis seda ei olnud see mitte.
Kole lugu, aga niigi päevinäinud “Saladuslik saar” kukkus pildistamise käigus järve ning hakkas kaldast eemale triivima. Ühel jalal libedal kivil balansseerides sooritatud kiire riskianalüüs sedastas, et viivitamatul raamatu päästmisel on väga kõrge risk ka ise järve kukkuda, käes fotoaparaat ja õlal kott, milles kogu mu fotovarustus. Seega tuli kulutada aega tasakaalu saavutamisele ja tehnika käest panekule, millega kaasnes mõõdukas risk, et raamat hulbib vahepeal kaugemale ning tuleb tükkis kingadega vette astuda – nii ka läks.
“Robin Hoodi” ja fotoaparaadiga kalmistul sammaldanud hauakivide vahel uitamine pälvis kaaskodanike tähelepanu, ehkki ma läksin seda ette aimates sinna spetsiaalselt umbes õhtul kell 9. Mis ilmselt oli just väga kahtlane.
“Doktor Dolittle’i” pildistamisel võtsin abiks Lotta ja Elli, aga erinevalt John Dolittle’ist mina ju loomade keelt ei valda. Pildile jäi Elli pärast seda, kui ta üritas raamatut nurgast närima hakata (mis on mõistetav, sest ta on viis kuud vana ja pole olemas ühtegi asja, mida ta ei üritaks närida), mispeale kukkus raamat ümber, loom ehmus, hakkas haukuma ja põgenes igaks juhuks ohutusse kaugusesse. Vanem proua Lotta jälgis seda tralli üleolevalt ja ilmus alles siis raamatut nuusutama, nagu tahtes noorpreilnale näidata, kuidas peaks end väärikalt ülal pidama.
Aga see-eest doktor Meerikese ja Ponts-Ontsuga laabus kõik õlitatult. Mu esialgne idee oli küll teine, aga ükspäe tulin töölt koju ja leidsin, et üks siilidest, see, kes on selgeks õppinud, millal söögilauda kaetakse, juba ootab (seda juhtub päris tihti). Tõin siis ka raamatu välja ning jäin fotoaparaadiga põõsa taha passima, lootuses, et siil pärast krõbinate hävitamist joogikausi poole suundub, täpselt mida ta ka tegi. Pärast oli tal muidugi tarvis ka raamatu taha pugeda, nii et raamat kukkus… joogikaussi loomulikult.
Aga üldiselt oli see lõbus ning kuna mul tekkis selle käigus veel täiendavaid ideid, siis peab tulema ka vol2.

Vaat sellised lood siis lapsepõlve lemmikraamatutega. Olete loomulikult oodatud enda viit lemmikut nimetama.

Loetagu!

Mitte seda postitust.
Raamatuid.
Ei, oodake, kuhu te nüüd lähete! Kõigepealt ikka teooria.

Ajaviitekirjanduse kvaliteet on teema, mis mul pidevalt hambus on ja sinna jõuan ma ka täna ilma kahtlemata kohe välja, aga millest ma esialgu rääkida tahtsin – raamatute soovitamine.
Kuna ma oleksin iseendale raamatute soovitamisega väga ettevaatlik, siis ma üldiselt ei kipu ka teistele soovitusi andma. Sest minu arust ei ole see üldse miski, mida saaks uisapäisa teha. Asjaolu, et raamat mulle meeldis, ei kõlba universaalse soovitusalusena mitte kuhugi. Raamatuid, mis on mulle endale väga meeldinud, julgen ainult sel põhjusel soovitada ainult ühele inimesele (Piret, tere!).
Sellegipoolest näeb üks keskmine raamatusoovitus välja just niisugune: mulle meeldis, soovitan kindlasti lugeda.
Soovitad miks? Soovitad kellele? Kõigile? Täiesti kasutu soovitus.
Pisut rafineeritumad soovitajad vähemalt üritavad sihtgruppi kitsendada, öeldes näiteks: soovitan kriminullide austajatele. See on ainult näiliselt parem, sest ka žanrisisesed erinevused võivad olla väga suured ja kuigi ma ise näiteks loengi ajaviitekirjandusena põhiliselt kriminulle, ei tähenda see, et mulle tasuks kõike soovitada ainult sellepärast, et žanrimääratlus tundub klappivat.

Adekvaatne ja sisukas soovitus eeldab minu arust vähemalt üht kahest: kõnealuse valdkonna või inimese eelistuste vähemalt minimaalset tundmist.
Seega kui ma ei tea, mis konkreetsele inimesele varem meeldinud on või kavatsen raamatut lihtsalt anonüümsele sihtgrupile soovitada, siis ma seletan juurde, millise teose või autori austajatele seda sobivat arvan. Kui ma aga inimest ja tema lugemust juba vähegi tunnen, siis on kohe oluliselt lihtsam aru saada, mis talle meeldida võiks ja mis mitte ning kas kõnealuses teoses üldse oleks midagi teda kõnetavat.

Eks kõige selle peale on muidugi ilmselge, et keegi mulle midagi soovitada ei julge. (Mõni siiski ja väga õnnestunult (Mare, sinust räägin!).)

Siit jõuamegi nüüd nende potentsiaalselt soovitatavate teoste kvaliteediprobleemini. Ma põhimõtteliselt olen küll nõus, et olukorras, kus pikematele tekstidele keskendumise võime on kaduv kunst, tuleb tehnilisele lugemisoskusele kasuks peaaegu ükskõik millise teose (täpsustuseks: ma räägin siin läbivalt ilukirjandusest) lugemine. Eks ütleb ju lihtne loogikagi, et ilmselt on igasugune kirjateos ikkagi etem kui Elu24, Delfi või Perekool.
Aga.
Ütlen siiski ‘peaaegu’, sest kui teos on puuduvale sisule lisaks puudulikus õigekirjas ja kehvas keeles, muutub selle kasutegur ikkagi mõnevõrra küsitavaks. Inimsööja Ellotška ulatusega sõnavara (mis on kahtlemata vähese lugemuse tagajärg) iseenesest ei ole tänapäeval enam ju mingiks takistuseks raamatute kirjutamisel (ma tean, ma olen paari sellist lugenud, kuigi on enam kui kahtlane, kas nende kohta saab üldse kasutada sõnu ‘raamat’ ja ‘lugemine’.)

Nii et ma olen ikkagi natuke skeptiline sellise lugemisharjumuse võimekuse osas soodustada edasist arenemist, soovi võtta kätte mõni vaimselt nõudlikum teos.  Aga võib-olla siiski on võimalik, et maitsemeel edeneb ka suuresti poolfabrikaatide toel?
Ma pean seda muidugi ikka ja alati eraldi üle rõhutama, et mul ei ole midagi ajaviitekirjanduse ega meelelahutuseks lugemise vastu, aga ainult sellise praktika juurde jäädes on oht, et hindamiskriteeriumiks saabki üksnes isiklik mulje ja see ei ole tegelikult hea.
Just seda tendentsi näitavad tihti ka inimeste jagatud lugemismuljed, kus mõnd viletsa stiili  ja lapsiku sisuga menukit soovitatakse “kõigile”, sest see olla tunduvalt parem mõnest kvaliteetteosest, mis “oli tõeline jama ja mina küll aru ei saa, miks sellele auhind anti”.
Lugeda võib loomulikult igasuguseid asju, aga küsimus on sellele adekvaatse hinnangu andmises. Nagu korduvalt rääkinud olen, loen ma ka aeg-ajalt uudishimust ja masohhismist igasugust jama, aga ma annan endale aru, et see on jama. 

Võib ju ka tunduda, et ajaviitekirjandus on täiesti omaette teema ja ei puutu üleüldse kuidagi päriskirjandusse, mis elab niikuinii hoopis oma elu. Aga paraku puutub. Asjaolu, et kirjastused on sunnitud tahes-tahtmata lugejate ootusi arvesse võtma, on raamatuturul näha niigi, aga kui keegi enam lugejat ei hari, siis ei saagi lõpuks enam midagi peale turundusbestsellerite, elulugude ja kokaraamatute välja anda ning kogu see protsess läheb isevoolu teed vaimse vaesumise suunas.

Ja siin tuleb mängu selle teema kolmas aspekt – kooli kohustuslik kirjandus.
Lugesin eelmisel aastal uuesti üle Ethel Voynichi “Kiini”. Ma ei mäleta, mis klassis me seda kohustuslikuna lugema pidime, tunne on, nagu olnuks umbes viiendas, aga nii vara ilmselt siiski ei saanud olla. Igal juhul mulle toona ei meeldinud ning küllap ei saanud ikka päriselt aru ka.
Eks omaette teema on muidugi see, et kui tollal oli liiga vara, siis nüüd oli jälle liiga hilja – niisugune ajalooline romantism ja üllas idealism tunduvad praegu juba täiesti õõnsad, aga põhimõtteliselt see lugemiskogemus kinnitas mu ammust teooriat, et kooli kohustuslik kirjandus ikkagi on kohati natuke valesti valitud, sisaldades (vähemalt minu kooliajal, aga ilmselt jätkuvalt) eelkõige eesti ja maailmakirjanduse kanoonilisi teoseid oletataval ja iseenesest mõistetaval valikupõhimõttel “me peame sundima lapsi just neid raamatuid lugema, muidu nad hiljem neid kätte ei võtagi”.

Mina olin harjunud raamatuid neelama, nii et mul ei olnud otsest probleemi ka kohustusliku kirjanduse läbi lugemisega (seetõttu ma võin kätt südamele pannes kinnitada, et ma lugesin läbi iga viimse kui kohustusliku teose), ehkki kahtlemata oli nii mõnegi raamatu jaoks liiga vara.
Samuti ei ole mul kõige vähematki ette heita oma kirjandusõpetajale, kuigi see asjaolu on kahtlemata täiesti subjektiivne ega tõesta tegelikult mitte midagi, sest mina olin see läbi ja lõhki keeleinimene, kelle kirjandeid regulaarselt ette loeti ning kelle kohta üks matemaatikaõpetaja (ehk mõnevõrra ebapedagoogiliselt) ütles, et ma olla peast filoloog (mis ei olnud tegelikult üldsegi õiglane hinnang, sest mul ei olnud ka matemaatikaga kunagi mingeid probleeme, aga ju siis mingi humanitaari loogika ikka välja paistis).

Aga sellegipoolest ma põhimõtteliselt saan aru neist, kel tekkis mingisugune tõrge ning  söandan väita, et see antipaatia oleks võinud jääda olemata, kui teosed (ja nende käsitlus) oleks olnud neile natuke jõukohasemad.
Oli teoseid, mida käsitleti kindlasti liiga vara ning nii mõnelgi juhul oleks mu meelest sama autori teine teos märksa parema tulemuse võinud anda, nii et tekkinud huvi tõttu oleks hiljem ka too esimene raamat kätte võetud. Näiteks arvan ma, et Vilde “Mahtra sõja” asemel oleks alustuseks märksa parem olnud “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (jah, see on triloogia teine osa küll, aga täiesti iseseisvalt loetav). “Mäeküla piimamees” aga mäletatavasti oli üks põhilisi lugemistraumade allikaid.

Tõenäoliselt (vähemalt loodetavasti) ei saa võimalikku koolist kaasa saadud tõrget lugemise suhtes küll võrrelda lugematute kehalise kasvatuse traumadega, mis täiesti vastupidiselt oma eesmärgile on paljudelt pooleks eluajaks liikumisrõõmu võtnud, aga kohustusliku lugemisvara laiem eesmärk peaks ka siiski olema inimestes lugemisharjumuse soodustamine, mitte neis raamatute suhtes negatiivse hoiaku tekitamine.

Teisalt – miks ma üldse kohustusliku kirjanduse mängu tõin – on kirjandustund just see koht, kus peaks kujunema arusaam selle kohta, miks on raamatute lugemine oluline.
Seega on selge, et ilma kohustusliku kirjanduse ja ka selle hulka käiva ajastuülese (või ajast ja arust, nagu mõned ehk arvavad) kirjandusklassikata tegelikult ei saa. Just see on vundament, millele rajada hilisem lugemisharjumus ning see tähendabki vähemalt põgusat tutvumist paljude eri žanrite, autorite ja ajastutega.
Loomulikult ei kavatse ma siinkohal kogu seda vastutust koolile ja kirjanduse õpetajatele veeretada, lugemisharjumus peaks ikkagi eelkõige tulema kodust, kool saab anda tööriistad selle mõtestamiseks ja arendamiseks. Ja – mis on oluline – saab anda ka pisut nüansirohkema hindamisskaala kui ‘mulle meeldis=hea, mulle ei meeldinud=halb’. 

Sellest, miks lugemine üleüldse oluline on, ma vast ei hakka täna rääkima. Mitte sellepärast, et mul argumentidest puudus tuleks, aga ma arvan, et siinsed lugejad ei vaja selles osas mingit veenmist, nii et milleks hakata lahtisest uksest sisse murdma.
Inimese, kes loeb, tunneb hõlpsasti ära. Inimese, kes ei loe, tunneb ka ära. Kahjuks.

Eks meil on ju neid olnud küll (ja mitte üks), kes on mõnes seltskonnaajakirjas kiidelnud, et nad ilukirjandust ei loe. Ilmselge näide lugemuse puudumise kahjulikust mõjust, vastasel juhul olnuks ehk taipu oma vaimset küündimatust vähemalt varjata, mitte sellega uhkustada.

Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

Praegu pidi ju kõigil aega laialt käes olema. Khm. Ma ise küll seda ei tunne, et kuskilt oleks ootamatult nii palju üleliigset vabadust tekkinud, millega kohe üldse midagi peale hakata ei oska, nii et hakka või igavusest koristama. (Kes mind tunnevad teavad, et koristamist vihkan ma kõigist tegevustest üle kõige.)
Igatahes. Otsustasin, et midagi pooleliolevat võiks siiski ära lõpetada, nimelt käesoleva ooperipostituse, mis mul juba iidsetest aegadest mustandina seisab. Alternatiiv oleks kirjutada trennist või näiteks sellest, mismoodi ma oma päevi mööda saadan ja keda see huvitama peaks (see on nüüd loomulikult koht, kus teil on võimalus kinnitada, kui väga see teid huvitab).
Seega ooper.

Sellest, kuidas 1-2 inimest koos laulavad, olen juba korduvalt kõnelenud, vaadakem siis nüüd, mis juhtub, kui nad kambakesi laulma kukuvad.
Võte, mis sõnateatris ilmselt kuigi suure eduga rakendatav ei ole, leiab muusikalises draamas ohtrat kasutust ning erinevad ansamblid (triost septettideni) täidavad seal põhiliselt kaht ülesannet – vaatuse lõppu paigutatud ansambel reeglina kiirendab süžee arengut ning tõstab lavastuse pinget, teist tüüpi ansambel aga vastupidi aeglustab sündmuste käiku ning annab igale karakterile võimaluse paljastada oma salajasi mõtteid ja tegutsemismotiive.
Selleks on heliloojad osavalt kasutanud mitmesuguseid muusikalisi võtteid, et anda erinevatele karakteritele muusikaline ja dramaatiline individuaalsus, kuid siduda kogu ansambel siiski nauditavaks tervikuks.

Alustagem triodest.
Üks tuntumaid ooperitriosid on “Soave sia il vento” Mozarti ooperist “Cosi fan tutte” (sopran, metsosopran ja bass), mida iseloomustab eelkõige väga kaunis ja väljendusrikas meloodia, milles keelpillid imiteerivad rahulikku ja tasast merd.

Vastukaaluks sellele tüünele rahule järgmiseks meeleolult hoopis teist laadi trio, taas Verdi ooperist “Rigoletto” – trio “Ah, più non ragiono!” (taas sopran, metsosopran ja bass), tuntud ka kui tormistseen, kusjuures tormi- ja äikeseefekt on loodud suhteliselt lihtsate muusikaliste vahenditega – keelpillid, puhkpillid ja meeskoor lava taga.(Palgamõrtsukas Sparafucile on siin Ferruccio Furlanetto kehatuses täiesti suurepärane, näeb muidugi välja umbes nagu Mõhk või Tölpa.)

Kolmandaks võiks olla näide koomilisest ooperist –  trio “Ah qual colpo inaspettato” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis õigupoolest on trio rohkem nime poolest, pigem on tegemist teatava armastusduetiparoodiaga, kus Figaro õnnest õitsevatele Rosinale ja Almavivale oma iroonilisi kommentaare vahele laulab.
Selles on väga huvitavaid vokaaltehnilisi nüansse ning kokkuvõttes on tegemist tüüpilise Rossini stiilis muusikalise naljaga. Siin Joyce DiDonato, Juan Diego Flóreze ja Peter Mattei suurepärases esituses.

Rääkides kvartettidest saab kohe näiteks tuua ühe ooperiloomingu kuulsaimatest (kui mitte kuulsaima) ansamblitest – kvarteti “Un di, se ben rammentomi… Bella figlia dell’amore” (tenor, bariton, sopran ja metsosopran) ooperist “Rigoletto”, mis jäi ületamatuks ka suurimale ansamblimeistrile Verdile endale.
Ses absoluutselt meisterlikus kvartetis on tervikuks ühendatud neli täiesti erinevat karakterit, kellest igaüht iseloomustab erinev meloodia – Hertsogi võrgutav, Maddalena flirtiv ja kelmikas, Gilda nukker ning Rigoletto tusane ja raskemeelne viis.

Teine väga tuntud kvartett on “Credeasi, misera” Bellini ooperist “I Puritani” (tenor, sopran, bariton, bass), mis algab tenori soologa, kuid areneb siis kvartetiks, millega liitub ka koor. Üldiselt muidugi tenori säramise võimalus eelkõige.

“Sevilla habemeajajast” tuleb ka lõbus kvintett “Buona sera mio signore” (bariton, tenor, 2 bassi ja metsosopran). koomiline ooper oma parimal kujul. täiesti usun, et ooperižanriga harjumata inimesele võib see kõik pealtnäha tunduda totaalselt anakronistlik jamps (aga lauljad on suurepärased, võite mind uskuda).

Heaks näiteks bel canto ansamblist on kuulus sekstett “Chi mi frena in tal momento” (bariton, 2 tenorit, sopran, metsosopran ja bass), mille populaarsus on ka kergesti mõistetav, kuna tegemist on ühelt poolt väga kauni muusikaga, mis teisalt märgib ka draamas otsustavat pöördepunkti.
Sekstett algab Edgardo ja Enrico duetina, seejärel võtab meloodia üle Lucia ning talle sekundeerib Raimondo. Hiljem liituvad Arturo, Alisa ja koor. Juuresolevas videos võib näha suurepärast laulmist Natalie Dessay, Joseph Calleja ja Severus Snape’i (on ju!) Ludovic Tézieri esituses.

Kõige tuntum ooperiseptett on vast Mozarti ooperi “Figaro pulm” finaal “Contessa perdono”. Mozart on Mozart, midagi muud ma tema kohta tavaliselt öelda ei oska (no ma ei ole saksa ooperi austaja ega eriline asjatundja). 

Edasi koorid. Neid on heliloojad muidugi mõnuga kirjutanud, mistõttu siinne valik on äärmiselt väike ja ka ühekülgne, kuna näiteks barokkooperist ei tea ma praktiliselt mitte midagi, nii et pean peamiselt jääma oma spetsialiteedi, Verdi ja verismi juurde, lisaks pisut bel cantot ja Wagnerit.
Koori ülesanne ooperis on põhimõtteliselt kujutada mingit anonüümset gruppi tegelasi – sõdurid, palverändurid, mustlased, orjad, talupojad, ballikülalised jne (kokkuvõtlikult tuntud ka kui “kõik need, kes ei suutnud lavastuses korralikku osa saada”) – kes enamasti sündmuste käiku vastavalt vajadusele pisut pidurdavad.

Arvatavasti kõikse kuulsam ooperikoor üleüldse on “Va pensiero” ehk Heebrea orjade koor Verdi ooperist “Nabucco”, mis kujunes pärast ooperi esietendust kiiresti Itaalia vabadusvõitluse ideed kandvaks enam-vähem mitteametlikuks hümniks.

Nagu öeldud, on Verdi kõigele muule lisaks ilmselt ooperiajaloo suurimaid koorimeistreid (kooride kirjutamine täiesti iseseisvateks osadeks on ka üks tema spetsialiteete, eriti just varasemates, bel canto mõjutustega ooperites), nii et tuua tema loomingust näiteks kümmekond väga tuntud koori poleks mitte mingi probleem.
Aga võtame veel ühe tema varasemast loomeperioodist:  “Patria oppressa” ooperist “Macbeth”, sünge alatooniga koor, milles Šoti põgenikud laulavad Macbethi türannia all ägavast kodumaast.

Kolmandaks – kuna ma siin ükspäe vaatasin MetOpera striimingust “Trubaduuri” (liiga palju vaba aega, noh!) ja leidsin, et oleks nüüd aeg see ka oma lemmikooperite hulka ülendada – Sõdurite koor ooperist “Trubaduur”, üks kahest kuulsast koorist ses ooperis (teine on mustlaste koor).

Pisut erandlikku nähtust ooperikooride hulgas kujutab endast “Humming Chorus” ehk sõnadeta koor Puccini ooperist “Madama Butterfly”, mis on ühelt poolt üksnes kahe vaatuse vaheline ühendussild, teisalt aga tõstab dramaatilist pinget – vaataja juba teab sündmuste vältimatut traagilist arengut ette, kuid teab ka seda, et Butterfly veel ei tea ning hellitab endiselt oma naiivsevõitu lootust Pinkertoni tagasitulekust. Sellisena on see koor tegelikult üpriski südantlõhestav.

Reeglina vist kipuvad isegi saksa ooperikoolkonna fännid teatud määral möönma, et vähemalt kooridesse puutuvas on itaalia koolkond neist ees. Sellegipoolest – ka Wagneril olid oma koorimomendid. Üldtuntud on vast “Treulich geführt” (“Pulmakoor”) ooperist “Lohengrin” (te tunnete selle meloodia ära, see on läinud massidesse kui “Here Comes the Bride” (kirik küll taunib seda tava paganlike motiivide tõttu), Eestis seda vist küll tseremoniaalmuusikana väga ei kasutata, meil on selle asemel Mendelssohni “Pulmamarss”).

Ja veel üks väga tuntud meloodia – “Jahimeeste koor” Carl Maria von Weberi ooperist “Nõidkütt”, mida ka meeskoorid oma kontsertidel meelsasti ette kanda armastavad.

Tänaseks kõik, aga ei ole põhjust karta, et mul nüüd materjal otsa saab. Hääleliigid ja stseenid said läbi võetud, aga veel ei ole ma ju kirjutanud avamängudest ja ooperites samuti aeg-ajalt ette tulevatest instrumentaalpartiidest.
Ja muidugi olen endiselt paarile inimesele võlgu “Ooper algajatele” postituse (ma ei ole unustanud!). Ja nii edasi. Püsige meie lainel!

Eelmised ooperipostitused: tenorbaritonbasssopran, metsosopran, duetid.

 

Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. Sellest on siiski ikkagi natuke kahju ka, sest ükskõik, kui väga ma ei naudiks ja kui geniaalseks ei peaks “Rigolettot” või “Toscat” ka kümnendal või kahekümnendal korral, ma ei saa enam kunagi kogeda esmaemotsiooni.
Niisiis tähendab see, et laupäeval saabus mu õuele õnn, õigemini isegi topelt, sest tegemist polnud mitte üksnes minu jaoks seni nägemata ooperiga, vaid Verdi ooperiga. (Juhul, kui ma ei ole seda veel maininud, siis Verdi oli geenius.)

“Luisa Miller” oli Verdi viieteistkümnes ooper, esietendus 1849 Napolis ning libreto aluseks on Schilleri draama “Salakavalus ja armastus”. Ooper võeti esietendusel küll hästi vastu, aga kuigi seda esitatakse üsna regulaarselt tänapäevalgi, ei saavutanud see kunagi samasugust populaarsust nagu Verdi suurimad ooperid. Millest on kahju, sest “Luisa Milleris” on palju suurepärast muusikat.
Ooper tähistab Verdi keskmise loomeperioodi algust, kuid teoses on siiski veel väga palju bel canto mõjutusi ning kohati kõlab see vägagi nagu Donizetti, mistõttu on “Luisa Miller” muusikaliselt lähemal varasema loomeperioodi patriootlikele teostele nagu “Ernani”, “Nabucco” ja “Macbeth” kui peagi järgnenud kuulsale kolmikule “Rigoletto”, “Trubaduur” ja “La Traviata”. Samas temaatiliselt (eelkõige tegelaste individuaalse konflikti peegeldamine) on ooper lähemal just viimatinimetatutele ning samuti on märgata, et selleks ajaks oli Verdi juba käskinud lauljatel hakata laulma nii, nagu oleks neil tõsi taga, mitte piirduda ilusate häälitsustega.

Nimelt seda tuleb öelda ka laupäevaste solistide, vähemalt enamiku kohta neist – nad pingutasid kogu hingest, et jätta muljet, nagu oleks neil kõigi nende suurte tunnetega tõsi taga. Ja kuna ma teadupärast alles hiljuti olin sunnitud vaatama “Carmenit”, kus kõigil tundus kõigest ükskõik olevat, siis oli üpris tervitatav meeldetuletus, et ooper ongi siiski eelkõige suurte tunnete kontsentraat.
Originaalis Tirooli Alpides toimuv tegevus oli Elijah Moshinsky traditsioonilises lavastuses toodud Inglismaale ning paigutatud umbes 19. sajandi keskele.

Luisat, esimest tagasihoidliku sünnipäraga kangelannat Verdi ooperites, laulis Sonya Yoncheva, kes lühikese ajaga on tõusnud vaat et Metropolitani esisopraniks. Ma küll kardan, et ta on liiga noor, et laulda kõike seda, mida ta juba laulab, aga eks surve on arusaadavalt suur. Luisa roll tundub talle siiski olevat loomulikum ja omasem kui Tosca – katkend teise vaatuse aariast “Tu puniscimi, o Signore”.
Ainsaid pingutuse märke võis märgata esimese vaatuse aarias  “Lo vidi, e’l primo palpito… T’amo d’amor”, aga see on ka kohe ooperi alguses, nii et ilmselt on igaühel pisut keeruline minema saada. Võib-olla mitte Montserrat Caballé’l, kes seda siin esitab:

Millerit kehastas veterantenor-bariton Plácido Domingo. Paned silmad kinni, kuulad, ja leiad ennast mõttelt, et tenor kõlab nagu Plácido ja siis tuleb meelde, et pagan, see o n g i Plácido, aga ta ei laula mitte Rodolfo, vaid Milleri osa.
Ehk siis, et – sama jutt, mida ma olen juba rääkinud. Tenor, kes ei suuda enam kõrgeid noote võtta, ei muutu baritoniks, kuid mingil moel on see siiski ka imetlust vääriv, kuidas 77-aastasena on võimalik ooperilaval endiselt esineda nii, et pealtvaatajana päris piinlik ei hakka. Selle, mis tehnikas puudu jääb, teeb ta osalt tasa oma vaieldamatu musikaalsuse ja siirusega, aga… põhiprobleem jääb, sest ta ei ole bariton, mis tähendab, et madalaid noote pole tal ka, nii et neis kohtades päästab ainult see, kui dirigent orkestri võimalikult tasaseks suunab (täpselt mida Bertrand de Billy ka tegi). Nii et jah, elamust see ei rikkunud, aga ma arvan, et tal oleks tõesti aeg loobuda, ning jah, ma oleksin väga tahtnud ses rollis näha päris baritoni.
Milleri aariat ja cabalettat “Sacra la scelta è d’un consorte…Ah! Fu giusto” esitab siin Piero Cappuccilli:

Rodolfo rollis oli Poola tenor Piotr Beczala ning ega mul ei tule ette, et tema esitustes kunagi eriti pettuda oleks tulnud. Tõsi, ta forsseerib pisut küll, aga selle teeb ta oma rolli sisse elamise võime ja lavalise elegantsiga täiesti tasa. Väljaspool lava jätab ta kaunikesti edeva inimese mulje (kuigi – kas on üldse võimalik olla ooperitenor, olemata keskmisest edevam?), kuid laval jääb alati hea maitse piiridesse.
Ma isegi ei hakka seekord rääkima sellest, kes ja mis ta ei ole, vaid ütlen, et ilmselt on hetkel tegemist parima lüürilise tenoriga üleüldse. Ooperi kõige tuntum aaria on Rodolfo “Oh! Fede negar potessi… Quando le sere al placido” (katkend Piotr Beczala esituses), aga ma ei oleks mina, kui ma ei viitaks siin teadagi kellele:

See on muidugi üks nüanss, mille alusel saab “Luisa Milleri” arvata Verdi keskmisse loomeperioodi – enamik aariaid peale selle konkreetse hiti on juba draama osa, mitte eraldiseisev soolonumber, nagu varasemalt tavaks.
Ja kui te mingi haruldase juhuse läbi olete samasugune friik nagu mina, siis võite muidugi vaadata ka, kuidas seda laulab oma päris-hiilgeajal (tenorina) Plácido ja siis öelda,  kes neist on teie meelest parim, Plácido, José või Piotr

Rodolfo isa krahv Walteri rollis tegi Metropolitani debüüdi üsna noor Vene bass Alexander Vinogradov (mis tuletab meelde, et uute heade lauljate avastamine on alati veel üks võimalik lisaboonus) – äärmiselt huvitav laulja, kuna esialgu tundus ta olevat täiesti suurepärane vana kooli basso cantabile, meenutades millegi poolest isegi Cesare Siepit, aga ooperi edenedes tekkis mul kahtlus, kas ta mitte bariton ei ole. Ilmnebki, et selle üle on juba ka  spekuleeritud, nii et võib-olla nimetagem teda siis igaks juhuks bass-baritoniks. Igatahes loodan ma teda edaspidi mõnes ooperis veel näha.
Siin on ettekandel Walteri aaria “Il mio sangue” Alexander Vinogradovi esituses, ehkki mitte kõnealuses lavastuses.

Kõige kahvatuma mulje jättis Wurmi rollis teine bass Dmitri Belosselskiy, ehkki see tulenes vast rohkem rollist kui laulja vokaalsete võimete puudujäägist.

Kõige muu hea hulgas sisaldab “Luisa Miller” ka üht üsna haruldast numbrit, kahe bassi duetti “L’alto retaggio non ho bramato”. Mina küll ei tea, miks Verdi seda edaspidi enam ei teinud, kõlab ju suurepäraselt (nagu enamik sellest, mida bassid laulavad).
(Või noh, laias laastus võib ka üht ooperiliteratuuri võimsaimat – “Don Carlo” Philip II ja Suurinkvisiitori stseeni duetiks nimetada, ehkk mu meelest ta muusikalises mõttes seda pole.)
Kõik kokku ★★★★☆.