Category Archives: sibul

Vürtsikas kurgisalat

Sel nädalal ma nüüd pisut puhkaks, kui tohib. Kutseid kohvikusse ja loomaaeda võtan siiski vastu. Valikuliselt ;). Eelmine nädal möödus jällegi toidu ja tormamise tähe all. Aega ei olnud sugugist mitte ja meeles kah ei püsinud midagi – nii et kuuldes mu auto pagasiruumist kostvaid kolakaid oleks võidud vabalt arvata, et sinna on vägivaldselt mõni kaaskodanik suletud, tegelikult oli see hoopis seal veerev kõrvits, mida mul polnud meeles maha tõsta. Õhtule ei saanud ühelgi päeval enne kella üheksat.

Välja arvatud laupäeval – see oli küll pop-up muuseumi eelõhtu,  mil isegi poole ööni küpsetamine oleks täiesti mõistetav olnud. Aga ma ületasin suisa iseennast, ma leian. Juba kella seitsmeks oli lisaks töötegemisele (laupäev, jajah, aga ega mina ei ole mingi selline inimene, kes viis päeva nädalas töötab :P) kurgisalat purkides ja purgid kastis, kohupiima-õunakook valmis, köök koristatud, kõht pastarooga täis ja veiniklaas käes.

Tegelikult oli mul lisaks koogile ja kurgisalatile plaanis pakkuda ka mustika-klimbisuppi, aga see mõte jäi sel korral teostamata. Aga eks midagi peabki järgmisteks üritusteks jääma, kõiki häid ideid ei saa ju korraga käiku lasta.

Kohupiima-õunakook saab viimase lihvi. Foto: Lenka

Päikeselisse pop-up muuseumi pühapäeva mahtus maitseid ohtralt, tempo ei olnud õnneks siiski selline nagu maikuises blogikohvikus, jätkus aega ka ringi vaatamiseks ning uudistajatega jutu puhumiseks. Tore oli! Väike pildivalik kaasblogijate kokku kogutud maitsetest (ja see on ainult osa):

Vürtsikat kurgisalatit võib täie õigusega kogutud maitsete hulka liigitada, kuna tegemist on aastate jooksul käest kätte liikunud retseptiga. Minu variant on saadud onunaise käest. Et tegu on sisuliselt ikkagi toorsalatiga, siis ta (eeldatavasti – aga ma ei ole tegelikult kestvuskatseid teinud) väga kaua ei säili. Paar nädalat külmkapis ei ole muidugi probleem, kauemaks ilmselt niikuinii ei jätku ;). Sobib nii prae kõrvale kui võileiva peale.

Vürtsikas kurgisalat

3 kg kurke
2 tervet küüslauku
4 sibulat
4-5 tilliõisikut
mustasõstralehti
1 sl soola
1 sl sinepit
1 tl jahvatatud musta pipart
3 sl äädikat
soovi korral mädarõigast

Tükelda kurk (kõvema koorega kurgid koori), lisa tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud tilliõisikud ja mustasõstralehed, sool, suhkur, sinep, pipar ja äädikas, soovi korral ka veidi mädarõigast, sega kõik hoolikalt segamini ning jäta 24 tunniks jahedasse kohta maitsestuma. Vahepeal võib paar korda segada. Seejärel kontrolli maitset, tõsta salat purkidesse ning hoia jahedas.

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega

See pirukas põhimõtteliselt keeldus pildile jäämast. Ma pildistan harva inimesi, sest ma ilmselt ei oska ohutuna mõjuda ning piisab mul vaid kodanikele fotoaparaati kaugelt näidata, kui tõuseb protestikisa. Toit töötab ses suhtes palju paremini kaasa – ei ürita põgeneda ega õpetada, kuidas teda pildistama peab :P. Aga et toit kah koostööst keelduma hakkab – see oli nüüd küll alatuvõitu. Tavaliselt teen ma ühest toidust napilt kümmekond fotot ja kasutusse läheb üks kuni kolm. Nimetet pirukast tegin 64 (kuuskümmend neli! :D) pilti, 50 kustutasin kohe pärast arvutisse tõmbamist  ära ja kõigi ülejäänute kallal leidsin mingi põhjuse irisemiseks. Perfektsionist pidi siiski alla andma ja siin need pildid nüüd on. Pirukas on hää, ehkki mitte eriti (vara)suvine.

Muidu üldiselt ei viitsip enam üldse. Mõelda või teha või vihastada või olla. Plaanid olid suurejoonelised, nagu tavaliselt, aga eilse pastaroa kõrvale võetud valge veinike maitses ütlemata hästi ja Verdi “Rigoletto” paitas kõrva. Ei raatsinud lõpuni kuulamata jätta ja siis oli muidugist juba liiga hilja midagi põhjapanevat teha. Tühja kah, tänased toimetused lükka ülehomsele, saad kaks vaba päeva, öeldakse selle kohta.

Aga “Rigoletto” jah, see on üks geniaalne teos. Muu hulgas oli see ka esimene ooper, mida ma (10-aastasena) vaatamas käisin. Kõik sõltub baritonist loomulikult, kas näiteks ooperiajaloo jõulisemaid kättemaksustseene “Si, vendetta” tõuseb ikka kogu oma eheduses esile. Viimase vaatuse kvartett “Bella figlia dell’amore” jäi omasuguste seas aga igavesti ületamatuks, isegi Verdi enda poolt. Kõigi tenorite leivanumber “La donna è mobile” (mida “Pisiblufi käsiraamatus” defineeritakse kui laulukest naissohvritest :D) aga on küll isegi minu jaoks l i i g a populaarne, et sellel pikemalt peatuda.

Lisaks sellele jõudsin järeldusele, et ma ilmselt vist ikkagi ei saa juulis José Cura kontserdile minna (või saan siiski?) ja see hakkas mind kohutaval kombel ärritama. Mis sellest, et ma tenorimaania all (enam) ei kannata – kuidas siis ikkagi, et kontsert on ja mind ei ole. Kas nii saama!? Nutt ja hala!

Jajah, keskendume sellele, mis on, mitte sellele, mida ei ole ja kõik need muud toredad teooriad, aga… sellegipoolest! 😦

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmilehttainast
2 sl oliiviõli
500 g punast sibulat
2 sl fariinsuhkrut
2 sl palsamiäädikat
200 g fetajuustu
soola
musta pipart
100 g kivideta musti oliive
1 sl külmpressitud oliiviõli

Koori sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Prae neid 10 minutit tasasel tulel oliiviõlis. Lisa suhkur ja palsamäädikas, hauta veel 5 minutit, kuni vedelik muutub siirupiseks ning lase jahtuda. Rulli lehttainas lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee terava noaga umbes 1 cm kaugusele tainaservast ümberringi väike sisselõige (tainast päris läbi lõikamata). Laota sibulasegu lõikest sissepoole, murenda peale fetajuust ja puista üle viilutatud oliividega. Jahvata veskist pipart peale (kui feta on magedamapoolne, lisa ka veidi soola). Kõige peale nirista veidi külmpressitud oliiviõli. Küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni lehttainas on kerkinud ja kuldne. Lõika viiludeks ja serveeri näiteks koos rohelise salatiga. Maitseb hästi ka jahtunult.

Juustu-sibulapärg

Tunnistage nüüd ausalt üles, teie, kes te sügisel lume sadamist ära oodata ei jõudnud – kas te s e d a tahtsitegi? (Tsiteerides härrasmeest Titanicul: I asked for ice, indeed, but this is ridiculous!) Olgu-olgu, ma tavaliselt aastaaegadega võitlema ei kipu ja iseenesest on hea meel, et ka tänased lapsed saavad lõpuks näha sellist talve, mida ma oma lapsepõlvest küll ja küll mäletan – kus peaaegu räästani ulatuvad hanged ei olegi enam pelk metafoor ja lumesse saab rajada tunneleid (praegu ei veaks küll enam ükski vägi mind lume sisse roomama 😀 – brr, lumi ronib krae vahelt sisse ja pärast on kõik riided märjad). Olgu, halba ilma ei ole kah, on ainult sobimatu riietus, seepärast hüljatakse homme kontsaga saapad, ridikül ja viigipüksid ning te võite mind näha, seljakott seljas ja matkasaapad jalas, sportlikku minevikku taaselustavana üle hangede takistusjooksu tegemas. 😉 Aga vaat lume koristamisest hakkab küllalt saama. Erilised lõbustused seisnevad selles, kui kogu lumi on ära loobitud, auto välja kaevatud ja lahti lükkamata tänaval peaaegu lumme kinni jäädud, siis poest tagasi jõudmise ajaks on agulitänavat üldiselt harva külastav lumesahk oma tiiru ära teinud ja sissesõidutee ette gigantse lumevalli lükanud.
Kuna ma päeval olin tööl, siis olin sunnitud kogu täna sadanud lume õhtul ära koristama (kodakondsed olid endale ettenägelikult mujal rakenduse leidnud) – ja ma ei ütle, et mul ei tekkinud tahtmist seda kõige lihtsamat ja otsesemat teed üle aia naabri hoovi loopida :P. Vastasel juhul võinuks lumesaju tihedust arvesse võttes alljärgneva juustupärja küpsetamine välja näha nii: korista sadanud lumi ära, pane tainas kerkima, korista lumi ära, vormi pärg-lase kerkida-pane ahju, korista sadanud lumi ära, võta sai ahjust-söö, korista lund. Või umbes midagi sinnapoole.

Juustu-sibulapärg
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

Tainas:
25 g pärmi
3 dl sooja piima
1 tl soola
1 muna
9-10 dl nisujahu
75 g võid

Täidis:
4 sibulat
peterselli
300 g riivitud juustu
soola, pipart
päevalille- või kõrvitsaseemneid

Peale:
50 g riivitud juustu
päevalilleseemneid
määrimiseks muna

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks. Lisa ülejäänud piim, sool, muna ja sõtkudes vähehaaval jahu. Lõpuks lisa tükeldatud toasoe või ja sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Vajadusel lisa veel jahu. Kata tainakauss rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida.
Täidise jaoks koori ja viiluta sibulad ning kuumuta õlis klaasjaks, maitsesta soola ja pipraga. Rulli tainas jahusel laual nelinurkseks, kata sibulatega, puista peale hakitud petersell, seemned ja riivjuust. Keera tainaplaat tihedalt rulli, keera ringiks ja suru otsad kokku. Tee kääridega tainasse 3-4 cm vahedega sisselõiked (ära põhjani läbi lõika) ning keera viilud vaheldumisi sisse- ja väljapoole. Kata rätikuga ja lase soojas kohas pool tundi kerkida. Määri pealt munaga, puista peale seemned ja riivjuust. Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit (pöördõhuga ahjus 20-25 minutit).

PS. Tervitused Anule ja tema töökaaslastele Paidesse! 🙂

Sibula-juustupirukas

Millegipärast soovitavad raamatu “100 pirukat” autorid seda sügisõhtuks klaasikese veini kõrvale. Mingi loogika selles muidugi on, aga mulle igatahes tundus, et kevadeks sobib see sama suurepäraselt. Kes ütles, et juust ja sibulad peavad seostuma ainult läheneva talvega? Vale puha. Veini võib muidugi ikka kõrvale võtta. Aga ei pea ;).

Sibula-juustupirukas

Põhi:
100 g võid
50 g riivjuustu
0,5 dl kohvikoort
60 g täisteranisujahu
90 g nisujahu

Täidis:
5 suurt sibulat
2 sl võid
3 dl riivjuustu
2 dl kohvikoort
3 muna
muskaatpähklit
tüümiani
musta pipart
soola

Sega pehme või, riivjuust, kohvikoor ning jahud ühtlaseks tainaks ja suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi või väiksema neljakandilise vormi põhja ja äärtele. Lõika sibul ratasteks ja kuumuta võis kuldkollaseks. Sega omavahel riivjuust, munad, kohvikoor ja maitseained. Kata tainas sibulaseguga ja vala peale juustu-kooresegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Retsepti ja fotot uuendatud oktoobris 2012.

Prantsuse sibulasupp

Mul on kolm klassikalist supilemmikut – hapukapsa- ja kana-klimbisupi kõrval kindlasti prantsuse sibulasupp. Nõuab küll natuke aega ja kannatust, aga on vaeva väärt igatahes. Ühel külmal talvepäeval pole  sageli midagi paremat, kui torgata lusikas läbi krõbeda juustukaane tulikuuma sibulasuppi. Ühtaegu magus, hapu ja vürtsikas ning mõnusalt toitev. Ja minu kogemuste kohaselt on see ainus supp, mille puhul meesterahvad on nõus möönma, et pelgalt (ilma lihata) supist võib kõhutäiteks piisata. 🙂

Mina teen suppi järgeva retsepti järgi, põhimõtteliselt sama, mis on ilmunud ajakirjas Köök 2006. aasta mainumbris.

Prantsuse sibulasupp

Prantsuse sibulasupp

50 g võid
5-6 suurt sibulat
2 küüslauguküünt
soola
musta pipart
suhkrut
1 l vasika- või köögiviljapuljongit
2 dl kuiva valget veini
saia
riivitud Gruyere’i juustu

Lõika sibulad ja küüslauk hästi õhukesteks viiludeks. Sulata potis või ja hauta sibul pehmeks. Selleks kulub väga madalal kuumusel vähemalt 30 minutit. Jälgi, et sibul ei hakkaks põhja ega läheks kõrbema. Sega aeg-ajalt. Lisa sool, pisut suhkrut ja pipar ning hauta edasi, kuni sibulamass on läbinisti pehme ja klaasjas. Lisa valge vein ja lase natuke keeda, seejärel lisa puljong ning lase supil uuesti keema tõusta. Tõsta kuumakindlatesse kaussidesse, kata kergelt kuivanud saiaviilu(de)ga ja heldekäelise koguse riivitud juustuga. Kuumuta ahjus grillelemendi all, kuni juust sulab ja muutub pruunikaks. Söömise alustamisega tasub olla ettevaatlik, kuna supp jahtub väga kaua.

Prantsuse sibulasupp

Sibula-jõhvikamuffinid

Täisterajahu ning hapude jõhvikatega muffinid maitsevad kõige paremini soojalt. Kõrvale sobiks suurepäraselt mõni toorjuust.

Retsept “Marjaraamatust”

Sibula-jõhvikamuffinid

2 sibulat
50 g võid
4 dl nisujahu
2 dl täisterajahu
2 tl küpsetuspulbrit
soola
4 muna
2 dl maitsestamata jogurtit
2 dl jõhvikaid

 

Peenesta sibul ja hauta sulatatud võis madalal kuumusel pehmeks. Sega kokku jahud, küpsetuspulber ja sool. Mikserda kokku munad ja jogurt, lisa marjad, seejärel ka sibul ning jahusegu. Ühenda kõik tainaks võimalikult vähese segamisega. Jaga segu muffinivormidesse ning küpseta 200 kraadi juures 15-20 minutit.

Pissaladière – sibula-oliivipirukas

Sibul mulle meeldib. Seega ka sibulasupp ja sibulapirukas. Seekord sai ette võetud natuke teistmoodi sibulapirukas – Lõuna-Prantsusmaalt pärit pissaladière. Retsept võetud Nami-Namist.

Pissaladière (prantsuse sibula-oliivipirukas)

6 sl oliiviõli + pintseldamiseks
25 g võid
tüümiani
1,75 kg õhukeselt viilutatud sibulat
meresoola
purustatud musta pipart
25 g värsket pärmi
1 tl suhkrut
1,2 dl käesooja vett
250 g nisujahu
meresoola
100 g anšoovisefileed õlis
oliive

 

Kuumuta potis tasasel tulel 2 sl oliiviõli ja kogu või. Lisa pooled tüümianilehed ning hästi õhukeselt viilutatud sibulad. Kuumuta madalal tulel tund aega, aeg-ajalt segades, kuni sibulad on karamellistunud, aga mitte pruunistunud. Maitsesta soola ja pipraga ja lase jahtuda.
Hõõru pärm vähese suhkruga vedelaks. Lisa käesoe vesi. Sega suures kausis jahu ja sool, lisa pärmisegu ning 4 sl oliiviõli. Sega, kuni saad ühtlase taina. Siis kummuta tainas jahusele lauale ning sõtku, kuni saad pehme ja sileda taina. Pane tainas kergelt õlitatud kaussi, kata pealt puhta rätiga ning lase soojas kohas umbes tund aega kahekordseks kerkida.
Sõtku tainas uuesti läbi ning rulli jahusel laual ristkülikuks. Tõsta õlitatud ahjuplaadile ja pintselda tainas pealt õliga. Kata pirukas pealt karamellistatud sibulatega.
Lõika anšoovised pikuti pooleks, laota ruudumustriliselt pirukale. Aseta peale oliivid ning puista peale ülejäänud tüümianilehed. Lase soojas kohas veel 30 minutit kerkida. Küpseta 220kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt.

Soojalt maitses väga hästi, suupisteks valge veini kõrvale sobiks suurepäraselt. Jahtunult – polnud enam teps mitte see.