Category Archives: sibul

Sibula-peekonipirukas

Mittekaubanduslikke teadaandeid.

Sest kaubanduseks seda ei saa nimetada, kui põhimõtteliselt millegi müümisest huvitatud ei olda. Ma ei räägi siin suurtest kettidest, öf koors, ma räägin väikestest poodidest, milles omanik (vähemalt osa ajast) ise leti taga seisab.

Viimasel ajal vihastavad mind üldse ainult väga vähesed asjad (need selle-eest põhjalikult :P), aga ei suutnud ma siiski päriselt vihastamast hoiduda, kui järjekordne poodnik mulle osavõtmatult teatas, et ei, neil praegu ei ole seda, tulemas ka ei ole, ei telli ka. Mis tähendab, ei telli, kui te teisi sama kaubamärgi asju ometi müüte?! Küsige siis ettemaksu, kui te arvate, et ma niisama ajaviiteks mingeid asju lunimas käin ja hiljem neid välja ostma ei tule!

Ühes nüüdseks oma eksistentsi lõpetanud (üllatus-üllatus!) poes öeldi mulle: ei meil ei ole seda, meilt on küll palju küsitud, aga meil ei ole. Sellise avalduse peale kaotasin kõnevõime sootuks ning alles mõne aja pärast suutsin kraaksatada, et äkki siis telliksite. Seepeale näidati mulle kuskil teises maakonnas asuva hulgifirma tootenimekirja ja soovitati sinna helistada, et äkki nad müüvad eraisikutele ka. Sealjuures olin ma loomulikult ainus klient poes. Hommikupoole oli ilmselt vaiksem olnud.

Ma teen siis puust ja punaselt. Kui te tellite soovitud kauba, siis on võrdlemisi suur tõenäosus, et tellitud kaubale järele tulles  ostan ma veel midagi. Kui te ei telli, siis hangin ma oma kauba kuskilt mujalt niikuinii ja eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et ma ei tule teie poodi enam ka seda ostma, mis teil puhtjuhuslikult olemas on.

(Tigedalt pomisedes paremale ära.)

(Aga loomulikult on olemas ka selliseid poode, kus alati lahkelt tellimisvõimalust pakutakse :))

Sibula-peekonipirukas

Tainas:
100 g täisteranisujahu
100 g nisujahu
100 g võid
150 g kohupiima
1-2 sl külma vett
soola

Täidis:
250 g suitsupeekonit
6 sibulat
100 g musti oliive
2 muna
2 dl piima
soola, musta pipart

Taina jaoks haki külm või jahuga ühtlaseks puruks, sega juurde kohupiim ja nii palju külma vett, et saad ühtlase taina (mugavam on seda kõike teha köögikombainiga). Vajuta tainas kettaks, mässi toidukilesse ja pane vähemalt tunniks ajaks külmkappi.
Täidise jaoks lõika peekon ribadeks, prae pannil kõrbedaks ja tõsta kõrvale. Viiluta sibulad ja hauta peekonirasvas pehmeks. Sega juurde peekon ja poolitatud oliivid.
Rulli tains kettaks ning kata võitatud 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Toesta servad fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsetatud põhjale sibulatäidis, klopi munad ja piim segamini, maitsesta soola ja pipraga ning vala täidisele. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga

Mõnikord on hea kuulama jääda juhusliku laulu sõnu ja mõelda, mida need tähendavad ning mida ütlevad. Just nüüd ja praegu. Ehk sobivad hästi vastuseks mõnele küsimusele – vähemalt on vahel hea nii mõelda. Või lohutavad ummikusse jooksnud mõtet, et kõik läheb ikkagi hästi. Või elustavad mälestusi.

Teisipäeva õhtul, oodates Laia tänava otsa juures valgusfoori taga vasakpööret, jäin kuulama ridu Mari Pokineni laulust “Paradiis” – häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb, tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb.

Kas teate? Kuidas läheb? Teie sõpradel, teie lähedastel. Kuidas neil läheb t e g e l i k u l t, mitte ametliku versiooni järgi, mida enamasti ära kuulamagi ei vaevuta, olles juba poole küsimise ajal teel mujale. Kas teie jaoks saab ‘kuidas läheb?’  ja ‘tere’ vahele võrdusmärgi kirjutada? Mina endiselt ei kirjuta. Kui ma küsin, siis ma ootangi vastust. Sest mind tõepoolest huvitab, kuidas teil läheb. Päriselt.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga
(allikas: Liisi blogi)

6 tomatit
2 dl vett
4 sibulat
4 küüslauguküünt
2-3 sl võid
suhkrut
soola
1 tl tšillihelbeid
peotäis värsket tüümiani

Serveerimiseks:
100 g peekonit
mozzarellakirsse

Vala tomatid keeva veega ülening eemalda koor. Tükelda tomatid, pane koos veega potti ning lase keema tõusta. Sulata pannil või ning prae viilutatud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa potti tomatite juurde, maitsesta soola ja vähese suhkruga, lisa ka tšillihelbed ja tüümian. Lase supil tasasel tulel keeda umbes 45 minutit. Prae peekon pannil krõbedaks ning serveeri suppi koos peekoni ja mozzarella juustuga.

Vürtsikas kurgisalat

Sel nädalal ma nüüd pisut puhkaks, kui tohib. Kutseid kohvikusse ja loomaaeda võtan siiski vastu. Valikuliselt ;). Eelmine nädal möödus jällegi toidu ja tormamise tähe all. Aega ei olnud sugugist mitte ja meeles kah ei püsinud midagi – nii et kuuldes mu auto pagasiruumist kostvaid kolakaid oleks võidud vabalt arvata, et sinna on vägivaldselt mõni kaaskodanik suletud, tegelikult oli see hoopis seal veerev kõrvits, mida mul polnud meeles maha tõsta. Õhtule ei saanud ühelgi päeval enne kella üheksat.

Välja arvatud laupäeval – see oli küll pop-up muuseumi eelõhtu,  mil isegi poole ööni küpsetamine oleks täiesti mõistetav olnud. Aga ma ületasin suisa iseennast, ma leian. Juba kella seitsmeks oli lisaks töötegemisele (laupäev, jajah, aga ega mina ei ole mingi selline inimene, kes viis päeva nädalas töötab :P) kurgisalat purkides ja purgid kastis, kohupiima-õunakook valmis, köök koristatud, kõht pastarooga täis ja veiniklaas käes.

Tegelikult oli mul lisaks koogile ja kurgisalatile plaanis pakkuda ka mustika-klimbisuppi, aga see mõte jäi sel korral teostamata. Aga eks midagi peabki järgmisteks üritusteks jääma, kõiki häid ideid ei saa ju korraga käiku lasta.

Kohupiima-õunakook saab viimase lihvi. Foto: Lenka

Päikeselisse pop-up muuseumi pühapäeva mahtus maitseid ohtralt, tempo ei olnud õnneks siiski selline nagu maikuises blogikohvikus, jätkus aega ka ringi vaatamiseks ning uudistajatega jutu puhumiseks. Tore oli! Väike pildivalik kaasblogijate kokku kogutud maitsetest (ja see on ainult osa):

Vürtsikat kurgisalatit võib täie õigusega kogutud maitsete hulka liigitada, kuna tegemist on aastate jooksul käest kätte liikunud retseptiga. Minu variant on saadud onunaise käest. Et tegu on sisuliselt ikkagi toorsalatiga, siis ta (eeldatavasti – aga ma ei ole tegelikult kestvuskatseid teinud) väga kaua ei säili. Paar nädalat külmkapis ei ole muidugi probleem, kauemaks ilmselt niikuinii ei jätku ;). Sobib nii prae kõrvale kui võileiva peale.

Vürtsikas kurgisalat

3 kg kurke
2 tervet küüslauku
4 sibulat
4-5 tilliõisikut
mustasõstralehti
1 sl soola
1 sl sinepit
1 tl jahvatatud musta pipart
3 sl äädikat
soovi korral mädarõigast

Tükelda kurk (kõvema koorega kurgid koori), lisa tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud tilliõisikud ja mustasõstralehed, sool, suhkur, sinep, pipar ja äädikas, soovi korral ka veidi mädarõigast, sega kõik hoolikalt segamini ning jäta 24 tunniks jahedasse kohta maitsestuma. Vahepeal võib paar korda segada. Seejärel kontrolli maitset, tõsta salat purkidesse ning hoia jahedas.

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega

See pirukas põhimõtteliselt keeldus pildile jäämast. Ma pildistan harva inimesi, sest ma ilmselt ei oska ohutuna mõjuda ning piisab mul vaid kodanikele fotoaparaati kaugelt näidata, kui tõuseb protestikisa. Toit töötab ses suhtes palju paremini kaasa – ei ürita põgeneda ega õpetada, kuidas teda pildistama peab :P. Aga et toit kah koostööst keelduma hakkab – see oli nüüd küll alatuvõitu. Tavaliselt teen ma ühest toidust napilt kümmekond fotot ja kasutusse läheb üks kuni kolm. Nimetet pirukast tegin 64 (kuuskümmend neli! :D) pilti, 50 kustutasin kohe pärast arvutisse tõmbamist  ära ja kõigi ülejäänute kallal leidsin mingi põhjuse irisemiseks. Perfektsionist pidi siiski alla andma ja siin need pildid nüüd on. Pirukas on hää, ehkki mitte eriti (vara)suvine.

Muidu üldiselt ei viitsip enam üldse. Mõelda või teha või vihastada või olla. Plaanid olid suurejoonelised, nagu tavaliselt, aga eilse pastaroa kõrvale võetud valge veinike maitses ütlemata hästi ja Verdi “Rigoletto” paitas kõrva. Ei raatsinud lõpuni kuulamata jätta ja siis oli muidugist juba liiga hilja midagi põhjapanevat teha. Tühja kah, tänased toimetused lükka ülehomsele, saad kaks vaba päeva, öeldakse selle kohta.

Aga “Rigoletto” jah, see on üks geniaalne teos. Muu hulgas oli see ka esimene ooper, mida ma (10-aastasena) vaatamas käisin. Kõik sõltub baritonist loomulikult, kas näiteks ooperiajaloo jõulisemaid kättemaksustseene “Si, vendetta” tõuseb ikka kogu oma eheduses esile. Viimase vaatuse kvartett “Bella figlia dell’amore” jäi omasuguste seas aga igavesti ületamatuks, isegi Verdi enda poolt. Kõigi tenorite leivanumber “La donna è mobile” (mida “Pisiblufi käsiraamatus” defineeritakse kui laulukest naissohvritest :D) aga on küll isegi minu jaoks l i i g a populaarne, et sellel pikemalt peatuda.

Lisaks sellele jõudsin järeldusele, et ma ilmselt vist ikkagi ei saa juulis José Cura kontserdile minna (või saan siiski?) ja see hakkas mind kohutaval kombel ärritama. Mis sellest, et ma tenorimaania all (enam) ei kannata – kuidas siis ikkagi, et kontsert on ja mind ei ole. Kas nii saama!? Nutt ja hala!

Jajah, keskendume sellele, mis on, mitte sellele, mida ei ole ja kõik need muud toredad teooriad, aga… sellegipoolest! 😦

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmilehttainast
2 sl oliiviõli
500 g punast sibulat
2 sl fariinsuhkrut
2 sl palsamiäädikat
200 g fetajuustu
soola
musta pipart
100 g kivideta musti oliive
1 sl külmpressitud oliiviõli

Koori sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Prae neid 10 minutit tasasel tulel oliiviõlis. Lisa suhkur ja palsamäädikas, hauta veel 5 minutit, kuni vedelik muutub siirupiseks ning lase jahtuda. Rulli lehttainas lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee terava noaga umbes 1 cm kaugusele tainaservast ümberringi väike sisselõige (tainast päris läbi lõikamata). Laota sibulasegu lõikest sissepoole, murenda peale fetajuust ja puista üle viilutatud oliividega. Jahvata veskist pipart peale (kui feta on magedamapoolne, lisa ka veidi soola). Kõige peale nirista veidi külmpressitud oliiviõli. Küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni lehttainas on kerkinud ja kuldne. Lõika viiludeks ja serveeri näiteks koos rohelise salatiga. Maitseb hästi ka jahtunult.

Juustu-sibulapärg

Tunnistage nüüd ausalt üles, teie, kes te sügisel lume sadamist ära oodata ei jõudnud – kas te s e d a tahtsitegi? (Tsiteerides härrasmeest Titanicul: I asked for ice, indeed, but this is ridiculous!) Olgu-olgu, ma tavaliselt aastaaegadega võitlema ei kipu ja iseenesest on hea meel, et ka tänased lapsed saavad lõpuks näha sellist talve, mida ma oma lapsepõlvest küll ja küll mäletan – kus peaaegu räästani ulatuvad hanged ei olegi enam pelk metafoor ja lumesse saab rajada tunneleid (praegu ei veaks küll enam ükski vägi mind lume sisse roomama 😀 – brr, lumi ronib krae vahelt sisse ja pärast on kõik riided märjad). Olgu, halba ilma ei ole kah, on ainult sobimatu riietus, seepärast hüljatakse homme kontsaga saapad, ridikül ja viigipüksid ning te võite mind näha, seljakott seljas ja matkasaapad jalas, sportlikku minevikku taaselustavana üle hangede takistusjooksu tegemas. 😉 Aga vaat lume koristamisest hakkab küllalt saama. Erilised lõbustused seisnevad selles, kui kogu lumi on ära loobitud, auto välja kaevatud ja lahti lükkamata tänaval peaaegu lumme kinni jäädud, siis poest tagasi jõudmise ajaks on agulitänavat üldiselt harva külastav lumesahk oma tiiru ära teinud ja sissesõidutee ette gigantse lumevalli lükanud.
Kuna ma päeval olin tööl, siis olin sunnitud kogu täna sadanud lume õhtul ära koristama (kodakondsed olid endale ettenägelikult mujal rakenduse leidnud) – ja ma ei ütle, et mul ei tekkinud tahtmist seda kõige lihtsamat ja otsesemat teed üle aia naabri hoovi loopida :P. Vastasel juhul võinuks lumesaju tihedust arvesse võttes alljärgneva juustupärja küpsetamine välja näha nii: korista sadanud lumi ära, pane tainas kerkima, korista lumi ära, vormi pärg-lase kerkida-pane ahju, korista sadanud lumi ära, võta sai ahjust-söö, korista lund. Või umbes midagi sinnapoole.

Juustu-sibulapärg
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

Tainas:
25 g pärmi
3 dl sooja piima
1 tl soola
1 muna
9-10 dl nisujahu
75 g võid

Täidis:
4 sibulat
peterselli
300 g riivitud juustu
soola, pipart
päevalille- või kõrvitsaseemneid

Peale:
50 g riivitud juustu
päevalilleseemneid
määrimiseks muna

Hõõru pärm vähese piimaga vedelaks. Lisa ülejäänud piim, sool, muna ja sõtkudes vähehaaval jahu. Lõpuks lisa tükeldatud toasoe või ja sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Vajadusel lisa veel jahu. Kata tainakauss rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida.
Täidise jaoks koori ja viiluta sibulad ning kuumuta õlis klaasjaks, maitsesta soola ja pipraga. Rulli tainas jahusel laual nelinurkseks, kata sibulatega, puista peale hakitud petersell, seemned ja riivjuust. Keera tainaplaat tihedalt rulli, keera ringiks ja suru otsad kokku. Tee kääridega tainasse 3-4 cm vahedega sisselõiked (ära põhjani läbi lõika) ning keera viilud vaheldumisi sisse- ja väljapoole. Kata rätikuga ja lase soojas kohas pool tundi kerkida. Määri pealt munaga, puista peale seemned ja riivjuust. Küpseta 200-kraadises ahjus 35 minutit (pöördõhuga ahjus 20-25 minutit).

PS. Tervitused Anule ja tema töökaaslastele Paidesse! 🙂